Page 1

Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid

Tasuta kultuuriväljaanne

Reede, 19. august 2011 | nr 33 (047)

www.tallinn2011.ee TEATETANTS Selgub, et teatetantsu sünniloo juures oli ämmaemandaks tulekahju – kui Võnnus poleks omal ajal kaera-jaani tantsimise lava maha põlenud, poleks ka teatetants sündinud. Loe lk 3 FILMIFESTIVAL

25. augustil algab Aasia sõltumatute filmide festival EVA. Kaader filmist «Vortex»

Peipsi ääres ja Tallinnas peetakse vanausuliste festivali Peipus 19.–23. augustil toimub rahvusvaheline pärimuskultuuri festival PEIPUS, mille sündmused ulatuvad nii Tallinnasse, Mustveesse kui ka Kallastele. Tänavu viiendat korda toimuva festivali külalisteks on vanausulised pomoorid Lätist, Leedust ja vene küladest Komimaal ning fedossejevlased Venemaalt. Festivalil kõlavad palvelaulud vanausuliste pomooride meeskoori UNISON esituses. Koori, mille koosseisusu kuuluvad Läti ja Leedu koguduste vaimulikud, kirikukoori juhid (golovštšik) ja

salmilauljad (pritšotnik), kutsus kokku Daugavpilsi Novostrojenskaja koguduse vaimulik juht isa Aleksi Žilko, kes on ka Läti Vanausuliste Pomooride Kiriku pea. Vilniuse vanausuliste koguduse koori esituses saab kuulda vaimulikke värsse, mis pärinevad 17. sajandini ulatuvast traditsioonist. Hilisema aja autorite vaimulikke värsse Kallaste kontserdil laulab Kallaste vanausuliste naiskoor. Festival tutvustab traditsiooniliselt ka vanausuliste autentset rahvakultuuri, mille käigus publik on varasemalt saanud tutvuda Baikali taga, Türgis, Moldovas ja Venemaal Krasnodari krais ela-

vate vanausuliste pulmakombestikuga. Tänavused külalised vene vanausuliste küladest Komimaal on maailma vaimsesse kultuuripärandisse kuuluva kultuuri kandjad. Külalised Pešora, Uhta ja UstTsilma küladest näitavad, kuidas Ust-Tsilmas peetakse suurimat rahvapidu Gorka ringtantsude ja lauludega. Festivali galal aga esinevad vägilaslaulude laulik, naljasalmide naljataja ja nutulaulude itkeja. Peipuse raames peavad teadlased ka avatud loenguid vanausuliste kultuuri eripärast, nende vaimuelust, maailmast ning

laulutraditsioonist. Töötubades tutvustavad meistrid vanausuliste traditsioonilist rahvakunsti ja käsitööd. Ürituste ajal on avatud fotonäitus ja Ust-Tsilma meistrite käsitöönäitus. Tallinna Kinomajas linastuvad visuaalse antropoloogia ja dokumentaalfilmid. Piletid on müügil Piletilevis. Mustvees ja Kallastel toimuvad üritused tasuta.

Festival tutvustab traditsiooniliselt ka vanausuliste autentset rahvakultuuri. Foto: festivali korraldustoimkond

Aasia sõltumatute filmide festivalil EVA – East via Asia! – saab näha amatööride tehtud filme, mis puudutavad sageli ühiskonna teravamaid probleeme, mille käsitlemist peavoolu filmitööstus endale lubada ei saa. Festivali kuraator Jasper Sharp tutvustab intervjuus Jaapani sõltumatute filmide olemust. Loe lk 4–5 TANTSUFESTIVAL 15. augustil alanud Augusti TantsuFestivali peakorraldaja Priit Raud ja koreograaf ning tantsija Daniel Linehan kõnelevad kaasaegse tantsu eripärast Eestis, New Yorgis ja Brüsselis. Eesti kaasaegsel tantsul läheb hästi. Loe lk 6 PÄRIMUSKULTUUR


2

ARVAMUS

Reede, 19. august 2011 KULTUUR KUTSUB

Stalkeri võlu peitub kättesaamatuses Tarkovski filmide seletamatu iseteadlikkus kõnetab igaüht omamoodi.

Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja

Perfektselt sile asfalt või Birgitta? Birgitta festival, Tallinna uhkeim tunnusfestival on taas oma nägu näitamas. Nagu varasematel aastatel, nii on ka seekord festivali tunnuseks värvikus ja lai haare. Show-vokaalgrupp Voca Iisraelist, indiaanlaste traditsioone tutvustav rühm Kanadast, kodumaiste ooperijõudude poolt lavale toodud Verdi «Attila», Vene Rahvusballett ja Moskva ooperiteatri Helikon lavale toodud «Carmen» – kõik need on piisavalt eriilmelised lavastused, et leida oma vaatajaskond. Täna tasuks aga meelde tuletada, kuidas Birgitta festival üldse sündis. Nimelt oli meie dirigendil Eri Klasil ammu üks okas hinges, mida ta toona linnapeaga jagas. «Olin nii palju käinud Savonlinna ooperifestivalil, aga meil seisis tühjana Pirita klooster, kus võiks samasuguseid festivale korraldada,» meenutas Klas festivali sünnilugu. «Kui hakata võrdlema, siis Savonlinna on väike Soome linnake kehva lennuvälja ja pisikese raudteega, meil aga on siin hotellid, laevaliiklus – kõik tingimused, et korraldada rahvusvaheline festival.» Kuna Tallinn otsustas Birgitta festivalile majanduslikult õla alla panna, siis sai ideest ka asja. Nüüdseks on tegu Eesti ühe värvikama festivaliga, mis on juba ammu kuulsust ja kuulajaid kogunud ka väljaspool riigipiire. Samas, kui hakata mõtlema, siis võinuks Eesti üks olulisemaid festivale ju ka vabalt sündimata jääda. Seda juhul, kui me lähtuksime Eestis nii levinud, kuid üdini piiratud nägemusest, et linna töö on üksnes tänavaaukude lappimine, lumekoristus või siis äärmisel juhul ka koolide renoveerimine jne. Sama loogika alusel poleks pidanud lavale tooma näiteks Eesti iseseisvuse suurkuju Jaan Poska teemalist näidendit, rääkimata noortele lauluvõistluste korraldamisest. Linn ei peaks maksma näiteks koolimineku toetust ega tagama ravikindlustamata isikutele arstiabi jpm. Eestis taudina levinud mõttemall, mille kohaselt peaks avalik võim – sh nii linn kui ka näiteks riik tervikuna ‒ täitma pigem kitsamaid kui laiemaid funktsioone, hävitab selgelt meie tulevikupotentsiaali. Suhtumine, mille kohaselt näiteks riigikaitsele 2% SKP-st kulutada on justkui hädavajalik, sest see toob meile väidetavalt «tuluna» julgeolekut, kuid sotsiaalkaitsele või kultuurile eraldatavaid summasid nähakse vaid kuluna, takistab nende valdkondade arengut. Pealinna lehele tänavu intervjuu andnud Briti heaoluekspert Nick Marks tõi ühe maailma õnnelikuma riigina esile Costa Rica, mis saatis 1949. aastal oma sõjaväe laiali ning investeeris raha hoopis tervishoidu, sotsiaalsfääri, haridusse ja kultuuri. Samuti on Costa Ricas sisse seatud ökosüsteemi maksud, mida kogutakse igalt kütuseliitrilt. Kas pole mitte geniaalsed sammud? Ka Eesti, sh Tallinn, ei peaks hoidma end ideoloogilistes köidikutes, mille kohaselt riik ja linn tohivad «öövahiriigis» vaid kojameest mängida ja torusid panna. Ainult kultuuriliste, sh informatsiooniliste teenuste (elame infoajastul!) pakkumine ning sotsiaalsete vajaduste täitmine tagab riigi ja linna kodanikele nii identiteedi kui ka heaolu, mida vaid sileda asfaldi vastu vahetada oleks idiootsus.

«Kuna Tallinn otsustas festivalile õla alla panna, siis sai ideest asja.»

Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Liina Luhats, toimetaja, tel 5620 1128 liina.luhats@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht

Andres Lõo

Stalkeri festivali kuraator

S

õnapaar «Stalking Stalker» väljendab teelolekut, otsimist ja leidmist. Liikumist läbi imaginaarsete linnade, läbi roostes tihnikute, üle keevate soode, atmosfäärist välja, läbi salasalvestuste ja maailmast äralõigatu meemide, läbi soovmõtetes pettumise ja enesega rahutegija suriseva kehasirutuse.

Tarkovski vari vahetab värvi ja on ruumiline Tallinnas otsime ja jälitame taas Stalkerit, kes kunagi otsis iseennast ning näitas teed Kirjanikule ja Professorile. «Stalkeri» filmireaalsus on küll praegugi seesama, mis kolmkümmend kolm aastat tagasi, kuid tuleb tunnistada, et Tarkovskile omane nostalgia on trikster, mis kuulutab nii mineviku, tuleviku kui oleviku üheks kättesaamatuks aeg-ruumiks. Tema Stalker jalutab igavesti kusagil seal aja ja ruumi vahel. Ja surm jalutab seintel, millele jäävad varjud Tšernobõli ja Fukushima tuumakatastroofi ohvritest. Nende reaalsete sündmuste varjus tuleb kaasaegsete muinaslugude festival «Stalker», linnas,

kus enamus meistriteosest filmiti. Inimene, kel pole varju, on kaotanud hinge. Kes on aga need, kellest jääbki järele vaid vari? See vari võib ehk olulisemgi olla kui inimene ise. Tarkovski vari laotub üle terve maailma, kuid sel varjul on kummalised omadused. Ta vahetab värvi, ta on ruumiline, ta helendab ja siin-seal on temas kohad ‒ nagu maailmaruumis ‒, mis neelavad enda sisse. Ilma tähenduste ja seletusteta. Tarkovski filmide ‒ ja eriti «Stalkeri» ‒ võlu peitubki kättesaamatuses. Tema seletamatu iseteadlikkus kõnetab igaüht omamoodi ja isiklikult. Minu meelest on Andrei poeet. Oma filmidega maalib ta inimlooduse stiihiat. Vana-Kreeka algupärand στοῖχος (stoikhos) tähendab rida, veergu, rada. Vene keeles tähendab sõna «стихи» värsse, luulet, poeesiat. Samas tähistab stiihia ehk стихия algelemente ja loodusjõude. Ei ole nii kindel, kas poeesiat on tänapäeva maailmas vähem. Kas need kvaliteedid, mida Andrei taga ajas, on aga endiselt olulised? Eks inimesega seotu on alati oluline. Inimene on saladus ja tema visioonijanu ning «vaimsus», mida muuhulgas ka Andrei Tarkovskile omistatakse, paneb väikeste kõrval suurte teemadega tegelema. Maailmas on religiooni ümber suur pingete sasipundar ja ilmselt pole mõtet selle segaduse hargnemist ka oodata. Ent usk jumalasse ja teadmine, et on keegi kõige looja, on kõigest inimese tahe juhtida elu. Jumal on fantoomplatvorm ‒ idee, mida inimene kasutab, et nimetada mõistetamatut. Mõistetamatu tekitab hirme ning hirmule nime andes hirm kaob. Jumal on inimese iseendaga suhtlemise vorm, mis tegeleb jõudude vahekorraga. Selle suht-

lemise väljund sõltub inimese iseloomust. Ei muud. Inimene jääb siiski inimeseks ‒ kogu oma komplekssuses, arusaadavuses ja mõistetamatuses. Samasuguses, kompleksses, arusaadavas ja samaaegselt saladuslikus maailmas. Maailmas, kus asjad on, nagu on. Arvan, et Tarkovski tõdeb sedasama ja jätab, kord kõrgilt ja aristokraatlikult, kord tummalt ja orjalikult, ruumi igaühele. Et olla, elada ja mõelda nii, nagu soovitakse.

Festivalil murtakse Tsoonist välja «Stalkeris» väänlevad kõrvuti leplikkus ja leppimatus. See vahekord on nagu kaal, mille tasakaalustamiseks kasutab helilooja Arvo Pärt oma tintinnabulit. Ent «Stalkeri» helirajale mõeldes sobib sarnaseks metafooriks Eduard Artemjevi elektrooniliselt manipuleeritud rongirööbaste kolin. Kaks paralleelset rööbast, mis lõpmatuses võib-olla isegi kohtuvad. Kaasaegsete muinaslugude festival «Stalker»ei ole ainuüksi hommage Tarkovski loomingule. Kui filmis tungiti Tsooni, et leida vastuseid piinavale paratamatusele, siis nüüd murrame sellest Tsoonist välja. Stalkeri jälgedes liigeldes, ent otsimise asemel pigem leides toimub mitmesuunaline suhtlemine. Toimub suhtlemine erinevate põlvkondade vahel, suhtlemine kogukondade ja erinevate loominguliste distsipliinide vahel; suhtlemine sise- ja välismaaga, sise- ja väliskosmosega, kui soovite. Ka kaasaegne muinaslugu on fantoomplatvorm. Põhjus ja nimetaja, mida vajab iga kunstnik, et sirutada millegi uue ja tundmatu poole ning selleks, et põhjendada oma loomingut.

Kp

LISAB

24.‒28. augustil toimub Katlas ja Sõpruse kinos kaasaegsete muinaslugude festival Stalker, mis on pühendatud režissöör Andrei Tarkovski Tallinnas üles võetud samanimelisele filmile. Festivali kõrghetkeks on kontsertetendus Katlas 26. augustil algusega 20.00, esinevad Planningtorock (Saksamaa), Ilpo Väisänen (Soome), Mount Fuji Doomjazz Corporation, Telcosystems (mõlemad Holland), Edgars Rubenis (Läti), Stylophonic Orchestra of Eurasia (Õunpuu-Krigul-Taniel), Erkki-Sven Tüür & Lauri-Dag Tüür, Taavi Tulev, Taavi Kerikmäe & Tencu ning Väljasõit Rohelisse (kõik Eesti). Lisaks avatakse festivali käigus Temnikova & Kasela galeriis Tarkovski polaroidide näitus, peetakse Tarkovski-teemalisi loenguid ning esitletakse installatsioone. Filmiprogrammis on Tarkovski-viitelised filmid Chris Markerilt, Sergei Paradžanovilt, Bela Tarrilt, Veiko Õunpuult, Aleksandr Sokurovilt, Vjatšeslav Amirhanjanilt ja Igor Maiborodalt. Käesolev arvamuslugu pärineb festivali puhuks avaldatud kassetilt «Stalking Stalker» («Stalkeri jälgedes»), mis sisaldab filmi legendi lahkavaid esseesid, Arvo Iho fotodokumentatsiooni filmivõtetelt ning CD-kogumikku esinejatega, kellest paljud astuvad üles ka 26. augusti etendusel. Kassetid on müügil kino Sõpruse baaris ja kassas. Festivali kava www.stalkertallinn. com

Lõplikult valmis ruum pärsiks sünergiat Eva-Maria Kesselberg Soov mahutada Katlasse konkreetse spetsiifilise vajadusega repertuaariteater tingis keerulised lahendused, mis muutsid projekti liiga kalliks. Millised arengud on Katla osas toimunud, kõnelevad arhitekt Siiri Vallner (parempoolsel pildil), kes Katla koos kaasautor Indrek Peiliga projekteeris, ja Tallinna Katla Loomemajanduse Arenduskeskuse osakonna projekti koordinaator Maria Hansar (vasakpoolsel pildil).

Ajutine etapp on huvitavam «Katla arhitektuuriline kontseptsioon ei ole algusega võrreldes põhiolemuselt muutunud,» kinnitab Siiri Vallner. «Niisugused võimsad tööstusehitised nagu Katel ei vajagi oluliselt lisandeid, seal on kõik juba olemas, see tuleb lihtsalt välja puhastada, eksponeerida ja kasutusele võtta.» Oluline on vaadata, mis majja sobib, kohandada ennast maja järgi, mitte hakata maja kohandama enda järgi, rõhutab Vallner.

«Mina dokumenteeriksin seda, et vahepeal oli kõige mahutamisega siia majja funktsionaalsuse osas üle võlli pandud,» sõnastab püüdlikult Maria Hansar. «Praegu püüame ajas tagasi minna, et funktsioone rohkem maja võimekusele kohandada. Selgub, et mõned funktsioonid on teinud Katla väga kalliks. Soov mahutada majja konkreetse spetsiifilise vajadusega repertuaariteater (jutt käib Von Krahli Teatrist ‒ toim) tingis logistiliselt ja konstruktiivselt keerulised lahendused. Nüüd töötatakse projekti ümber, et see oleks vähem kallis.» Kuna maja on väga massiivne, siis ei ole sinna võimalik panna suures mahus stuudio- või kontoriruume, põhjendab Hansar. «Seal on 10‒15 meetri kõrgused seest pimedad ruumid, neid liigendada oli ebaloogiline,» kõneleb ta. «Katlas on kolme tüüpi funkt-

siooniga ruume,» täpsustab Vallner, «esinemis- ja harjutamisruumid ehk saali tüüpi ruumid mitmes suuruses, kontori- või stuudio tüüpi ruumid ja avalikud pinnad, kus saab aset leida tänava laadne tegevus.» Idee on võtta hoonet kasutusele järk-järgult, mitte lõpuni valmis teha, selline ongi kõige levinum viis suurte tööstushoonete kasutuselevõtul, ütleb Vallner. Niisugusel puhul on alguses küllaltki pika perioodi vältel ajutine etapp, kus maja avastatakse ja võetakse kasutusele väga lihtsate vahenditega, see ongi kõvasti huvitavam.

Teatri proovisaal oleks avalikkusele surnud «Lõplikult valmis projekteeritud ruum pärsib kasutajate vahelist sünergiat ja loomingulisust,» selgitab Maria Hansar. «Üks eesmärk oli ju valdkondade vahelist suhtlemist ja inimeste vahelist suhtlemist üldse hoogustada. Ruumi ajutisus ja lihtne modifitseerimine on osa sellest koostegutsemisest ja koosolemisest.» «Loomingulistele inimestele ei meeldi eriti, kui ruum on lõpuni kujundatud, see käib neile närvidele,» kinnitab ka Vallner. «Selle-

pärast peabki arhitekt Katla tüüpi objekti juures vaatama, et ta seda liiga ära ei kujunda.» Tõenäoliselt ei ole Katlas püsivalt ühelgi teatril võimalik tegutseda, teatab Hansar. «Ei saa väga suures mahus pakkuda teatritele seda suurt 1000-ruutmeetrist saali prooviruumina, aga mõned produktsioonid aastas peaksid kindlasti spetsiaalselt sellesse majja tulema,» püüab ta sõnades täpne olla. «Saal peab olema hästi aktiivses kasutuses niimoodi, et publikul on sinna kogu aeg asja. Repertuaariteatri probleem on Katla suguse maja puhul see, et ta sulgeb ühe suure ruumi väga pikaks prooviperioodiks, enamasti on see kuu või kaks, ja sel ajal on see avalikkusele surnud ruum.» Viimase aja suurematest sündmustest saab esile tuua Katlasse valatud põrandat. Ka mitmesugused olulised kultuuriüritused toimuvad Katlas ja Katla ümbruses juba pikemat aega. Tegelikult võib öelda, et Katel on alati kultuuriga seotud olnud, kui võtta arvesse, et juba Andrei Tarkovski filmitud «Stalkeris» asus pääs ohtlikku ja samas ligimeelitavasse tsooni siinsamas Katla estakaadi all.


TEATETANTS

Reede, 19. august 2011 Kp

LISAB

Start on 20. augustil 9 Suure üleriigilise TeateTantsu avaüritus on Raekoja platsil 20. augusti hommikul kell 9.30. Tants algab vaid pool tundi hiljem. Üritus lõppeb 28. augustil kell 13.00 samas paigas ja huvilisi oodatakse lõpuüritusele juba tund varem. 9 8 ööpäeva jooksul läbitakse põhiliselt riigimaanteid marsruudil Tallinna Raekoja plats – Lagedi – Aruküla – Albu – Ambla – Rakvere – Kiviõli – Jõhvi – Mustvee – Tartu – Antsla – Tõrva – Audru – Virtsu – Kuivastu – Orissaare – Triigi – Sõru – Emmaste – Heltermaa – Rohuküla – Haapsalu – Risti – Märjamaa – Tallinna Raekoja plats.

Teatetantsu tantsib rahvatantsurühm Kadrel Harjumaalt.

Foto: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Tulekahju pani teatetantsima Teatetants on tantsupedagoog Ain Järvela sõnul maailmas ainulaadne nähtus. Võnnus sai teatetants alguse õnnetusest ‒ kui seal kaerajaani tantsimiseks mõeldud lava maha põles, tuli kolida teedele. Oliver Õunmaa «Kogu Eestit ühendav teatetants on esmakordne, kuid väiksemaid katsetusi on korraldatud varemgi,» rääkis TeateTantsu Tartumaa juht Astrid Hallik. Hallik oli Kultuuripealinnaga vestlemise ajal just minemas suure TeateTantsu teekonda pihustivärvidega maha märkima. Eelmisel aastal toimus Võnnus esimene teatetants, mille distantsi pikkus oli üle 5 km. Sellesarnane teatetants toimus Võnnus ka tänavu 4. mail. «Seda nimetakse küll kaerajaani teatetantsuks, kuid kaerajaani tantsitakse vaid rühmade üleminekul,“ rääkis Hallik. „Teel tantsitakse teisi hoogsaid tantse.»

Kui rääkida kevadel toimunud Võnnu teatetantsu emotsioonidest, siis tuleb Hallikul esimesena mõttesse tantsijate eufooria. «Tantsijate keskmiseks liikumiskiiruseks oli arvestatud 5 km/h. Vaatamata tohutult palavale päevale jõudsid tantsijad maa palju kiiremini läbida,» seletas Hallik. «Ja milline rõõm oli vihmast! Inimesed tervitasid seda hõisetega. Silma paistis osalejate tohutu tahe tantsida. Üks Tallinnast pärit rühm ei olnud rahul, et iga tantsurühma teelõik oli paaride peale ära jaotatud, nemad tantsisid selle läbi kogu oma rühmaga.» Võnnu teatetants sai alguse õnnetusest. «Võnnus on 12 aastat oli kor-

raldatud kaerajaani võistutantsimisi, kuid paar aastat tagasi läks tantsulava angaaris, kus see talvel seisis, põlema,» ütles Marga. «Siis tuli meie juurde Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi juhatuse esimees Kalev Järvela ja pakkus, et kuna Võnnus on kaerajaani traditsioon niikuinii olemas, võiks proovida teede peal teatetantsu. Tantsulava ju enam ei olnud.»

Väikesed teatetantsud olid kui katsetused Järvela sõnul on kõik eelnevad väikesed teatetantsud olnud praeguse suure teatetantsu katsetused. «Kuna seni pole piisavalt raha olnud, on teatetants jäänud vaid kohalikuks ettevõtmiseks,» ütles Järvela. «Mõte teatetantsu korraldada

tuli minul umbes 10 aastat tagasi, siis oli plaan tantsida Tallinnast Tartusse, sealt Pärnusse ja siis tagasi. Alles kahe-kolme aasta eest saime hakata suuremat teatetantsu ette valmistama. Kultuuripealinna raames on ettevõtmine paisunud veelgi suuremaks, hõlmates kogu Eesti.» Järvela pole kuulnud, et kusagil mujal maailmas niisuguseid teatetantse korraldataks. «Üks minu hull mõte saab nüüd tänu tublile meeskonnale teoks,» muigas mees. Tänavu tegid tantsijad Võnnule 2,2 km tiiru peale. «Kellelegi ei läinud korda, et tantsu ajal tuli nii kõrvetavat päikest kui ägedat äikest,» ütles Marga. «Tädikesed seisid vihma ja äikese käes villastes seelikutes, tanud korralikult kilesse pakitud, ja ootasid tantsujärge. Rahvatantsijad on üks ellujääja tõug!»

Võnnu rahvatantsurühma Kaera-Marid juht Viivika Kook ütles, et teatetants oli eelkõige lõbus. Kaera-Marid osalevad ka algaval suurel teatetantsul. Kui kaerajaanitamine on alanud kell 13.00, siis nüüd tuleb neil läbida 1780 m pikkune teelõik Aovere lähedal algusega kella 2.56 öösel.

Tallinna siluetist tuntud tornid kutsuvad muusikalisele jalutuskäigule läbi ajastute. Corelli Music korraldab 25.‒27. augustil festivali «Tallinna tornid». «Festivaliga tutvustame linna kuulsat «kilukarbisiluetti» seestpoolt läbi eri ajastute muusika,» rääkis Corelli Musicu kunstiline juht Mail Sildos. «Vanades torni-

ETV tütarlastekoor.

Foto: Kaupo Kikkas

Energilist ja meloodilist suvejazzi pakuvad Raivo Tafenau, Kadri Voorand, Jürmo Eespere, Mihkel Mälgand ja Eno Kollom. Teine moodsa torni kontsert on 27. augustil SEB Panga peamaja 23. korrusel, kus esineb ansambel Una Corda.

Moodsad tornid olid vaeslaste osas «Vanades tornides oli kontsertide korraldamine tunduvalt hõlpsam kui uutes,» mainis Sildos. «Ju siis pole uutes harjutud veel kontserte kuulama. Ometi kõlavad kahes uues tornis tugevad kontserdid ja sinna tasub tulla ka suurepärase vaate pärast.» Keskaja tornide päeval esineb Paksus Margareetas Kiili Vanamuusikaansambel, Oleviste kirikus Helin-Mari Arder, Siim Aimla, Ain Agan ja Mihkel Mälgand, Kiek in de Kök’is Rondellus. Tasuta ETV Tütarlastekoori päikseloojakukontsert Pika Hermanni jalamil tähistab Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva. Kõlab isamaaliste laulude kava. «See suur pidulik kontsert lõ-

peb päikeseloojangul, kui torni kõlaritest kõlab lipu langetamise signatuur,» märkis Sildos. «Oleme ise ka põnevil, kas suudame täpselt õigeks ajaks lõpetada.» 27. augusti kaasaja päeval võib näiteks Katla hämaruses kuulata ansamblit Resonabilis. Festivali lõpetab 27. augustil kell 19.30 Tornide väljakul toimuv tasuta Kaunimate Aastate Vennaskonna kontsert «Kaunim kultuuriaasta su elus». Pärast tunnise kontserdi lõppu on publik palutud jalutama piki kultuurikilomeetrit Lennusadamasse, et ühiselt tähistada Muinastulede ööd.

Turule saadetakse ka tervisi«Lennusadama

ühislaulmised, tuleloitsud ja lõkked mererannas sumedal suveööl saadavad Tallinna linnarahva ja külaliste tervitused üle mere teisele tänavusele Euroopa kultuuripealinnale Turule,» rääkis Sildos. Piletitega kontsertide eelmüük toimub Piletilevis. Festivali kava on võrgulehel www.corelli.ee ja www.tallinn2011.ee

Disainifestivali Disainiöö eel saab alates 17. augustist Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis näha Islandi kaasaegset disaini. Disainerite valik peegeldab nüüdisaegse Islandi disaini iseloomulikke jooni. Näitus jääb avatuks 4. septembrini. Sissepääs muuseumipiletiga, muuseum on avatud K‒P 11‒18.

Lugemispisik on liikvel Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 ja MTÜ Eesti Lugemisühing valmistavad ette lugemisteemalisi koolitusi «Tallinn loeb lugemispesas». Eesti Lugemisühing korraldab Tallinna eri piirkondades rahvusvahelisel kirjaoskuse päeval 8. septembril tasuta lugemisteemalisi koolitusi. Koolitusi viivad läbi Eesti Lugemisühingu spetsialistid, kes räägivad lugemishuvi tähtsusest lapse arengule, lugemispesade loomisest ja lugema õppimisest lugemismängude abiga. Koolitused on mõeldud 0‒10-aastaste laste vanematele, vanavanematele ja õpetajatele. Registreerimine koolitustele lõpeb 3. septembril. Täpsem info koolituste toimumiskohtade ja -aegade kohta on Eesti Lugemisühingu kodulehel www.lugemisyhing.ee

pimedamal ajal«See kella-

aeg on augustis kõige pimedam,» ütles Kook. «Raske on õigel ajal ärkamisega. Asfalt teeb jalgadele veidi haiget, ilm võiks vähemalt ilus olla. Muidu pole hullu midagi, see maa on meie jaoks lühike.» Koogil on ka selge, mida ta eesseisvalt TeateTantsult ootab. «Tahaks näha ka nende tantsu, kes enne meid ja pärast meid tantsivad, et tekiks tõepoolest ühtsustunne,» lausus naine.

ETV Tütarlastekoori päikseloojangukontsert Pika Hermanni juures 20. augustil on tasuta. des kõlab vanem muusika ja uuemates tänapäevasem muusika.» Vastavalt ajastule täituvad tornid muusikaga keskajast ja barokist rahvalike viiside, isamaaliste laulude, džässi ja nüüdismuusikani. «Nii arhitektuur, ajalugu kui ka esitajad ‒ igaüks neist jutustab oma lugusid,» ütles Sildos. Avakontsert on 25. augustil koos piduliku õhtusöögiga moodsas tornis ehk Radissoni hotelli katusel kohvikus Lounge 24.

Tutvu Islandi disainiga

Tantsida tuleb kõige

Festival «Tallinna tornid» kutsub kõrgehitisi kaema Oliver Õunmaa

3

Kp

LISAB

Festivali kava 9 Avapäev 25. augustil 18.30 Radissoni hotelli (Rävala pst 3) katusekorrus Avakontsert kolmekäigulise õhtusöögiga. Piletid 60€ 9 Vanalinna tornide päev 26. augustil 13.30 Paks Margareeta 15.30 Oleviste kirik 17.30 Kiek in de Kök 19.30 Kuberneri aed, Pika Hermanni jalam. TASUTA! 9 Kaasaja tornide päev 27. augustil 13.30 SEB Panga peamaja 23. korrus (Tornimäe 2) 16.00 Katel (Põhja pst 27) 19.00 Tornide väljak (Nunne tänav) 9 Pidulik lõpetamine 27. augustil 19.30 Koostöös lillefestivaliga kontsert «Kaunim kultuuriaasta su elus» TASUTA! 21.30 Lennusadam Muinastulede öö. TASUTA!

LIFT11 korraldab kohtumise

24. augustil avatav Margus Tamme ja Argo Peeveri töö «Face it» asetab Russalka monumendi juurde ajutise 12 meetri kõrguse puidust trepi, mis viib linlased ingliga kohtuma ja koos temaga merele vaatama. 1893. aastal tormis hukkunud Vene soomuslaeva Russalka mälestuseks rajatud monumendi algne tähendus on ajapikku lahtunud, tasapisi on mälestusmärk omandanud teatava süütuse ja intiimsuse. «Installatsiooniga «Face it» tahaksid autorid inimeste isiklikku kogemust võimendada ning pakkuda intiimset kohtumisvõimalust iidoliga,» ütleb festivali kuraator Margit Aule. «Face it» jääb linnaruumi kolmeks nädalaks.

Camera obscura Vabaduse väljakul 28. augustil kerkib Vabaduse väljakule kolmeks päevaks pime kamber, mil ladina keeles nimeks camera obscura. Tegemist on elusuuruses kaameraga, kuhu sisse mahub korraga kolm inimest ja mille sisemuses on võimalik imetleda Vabaduse väljaku ümber pööratud panoraami ning kuulata salvestust pimeda kambri kasutamise ajaloost. Pimekambrit esitleti publikule esmakordselt möödunud aastal kultuuripealinna projekti «52 üllatust ja ideed» raames. Oktoobris naaseb kambrike taas linnapilti, kui algab fotokuu teemal «Tavaline maagia».


4

FILMIFESTIVAL

Reede, 19. august 2011

Jasper Sharp – mees, kes jätti varasema töö, et vaadata Jaap

Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 raames ning koostöös Zipangu Festiga korraldatakse Aasia sõltumatute fi EVA filmifestivali kuraator, kirjanik ja produtsent Jasper Sharp on kõige õigem mees vastama küsimustele Jaapani filmikunsti kohta. Just tõusva päikese maa ehedat eluolu kajastavad linateosed ja inimlik uudishimu sundisid Sharpi tema endisest ametist loobuma. Helen Merila

‘ Muide, ehkki mees kureerib kohe algavat Aasia filmide festivali, tunnistab ta ausalt, et huvitatud on ta ennekõike ikkagi Jaapani filmidest. «Ma ei vaata tegelikult eriti palju Korea või Hiina filme ega arva, et Aasia eri riikide filmid oleks väga sarnased. Aga Jaapan on minu jaoks nagu teine kodu ‒ tunnen seda maad läbi ja lõhki,» selgitab mees. Te kureerite paljusid sõltumatuid filmifestivale üle maailma. Kuidas te üldse Aasia kino juurde jõudsite? Minu kaks suurt kirge on alati olnud reisimine ja kino. Sageli, kui olen tundnud huvi mõne teise maa vastu, olen vaadanud palju seal tehtud filme. Jaapani juurde jõudsin üsna hilja – nägin 1990. aastatel Londonis päris palju Jaapani filme ja need meeldisid mulle, aga ei köitnud nii nagu praegu. 2000. aastal elasin Amsterdamis ja töötasin tarkvaraarendajana. Vihkasin seda tööd väga ja nii leidsin, et on aeg kusagile mujale kolida ja teha midagi täiesti teistsugust. Otsustasin, et lähen Jaapanisse inglise keelt õpetama. Samal ajal näidati Rotterdami filmifestivalil suurt Jaapani filmide retrospektiivi, kohtusin seal ka hollandlase Tom Mesiga. Vestlesime ja tõdesime, et Jaapani moodsast filmikunstist ei ole just palju kirjutatud. Nii otsustasime luua veebisaidi Midnight Eye. Aeg oli väga hea, olime esimesed, kes lõid üksnes Jaapani filmidele pühendatud veebisaidi. DVD-vorming kogus just populaarsust ja Jaapani filmide subtiitritega redaktsioone oli väga hõlbus hankida. Samuti oli üsna lihtne saada intervjuusid paljudelt filmitegijatelt. Nii kujunes veebileht väga menukaks, teemadest samuti puudust polnud. Me jätkasime kirjutamist ja varsti meile ka maksti selle eest. Kolisin kolmeks aastaks Jaapanisse, et oma hobiga põhjalikumalt tegelda. Siis avaldasime Tomiga raamatu «The Midnight Eye Guide to New Japanese Film» («Midnight Eye teejuht uude Jaapani filmikunsti»). Selline oligi algus ja nii olen ma ennekõike kirjanik ja alles seejärel kuraator.

Milline on Jaapani sõltumatu kino tänapäeval, selle suundumused ja peajooned? Viimase kümnendiga on palju muutunud. Esiteks ei olnud Jaapani kommertsfilmid kümme aastat tagasi sealse publiku hulgas eriti populaarsed, aga paari viimase aastaga on olukord täielikult muutunud. Nüüd tehakse üsna palju suure eelarvega teleseriaale või manga-adaptsioone. 1970. aastatest saati on suurenenud isetehtud või sõltumatute filmide hulk, mida jaapanlased nimetavad jishu eiga. See on n-ö amatööride filmikunst, mis ei ole tehtud kasumi saamiseks ega suurele publikule näitamiseks. Tekkisid festivalid, kus selliste filmide fännid ja tegijad kohtusid. Kindlasti on jishu eiga filmidel Jaapanis oma kindel koht. Kuna müügiedu pole kõige olulisem, saavad filmitegijad rohkem riskida, käsitledes n-ö komplitseeritud teemasid. Sel viisil on jishu eiga muutnud Jaapani filmikultuuri laiemalt. Kuidas Jaapani vaatajad sõltumatu kino vastu võtavad ja kuidas seda mujal maailmas tajutakse? Nende filmide temaatika on nii mitmekesine, et väga raske on teha üldistusi peale selle, et niisuguseid filme ei vaata ilmselt Jaapani peavoolu publik – need ei jõua televisiooni ega videolaenutustesse ja neist ei räägita peavoolu filmiajakirjades. See on pigem alternatiivne maailm inimestele, kellele kommertsfilmid suurt midagi ei paku. Minu meelest võivad paljud jishu eiga dokumentaalfilmid olla hoopis poliitilisemad ja paljastavamad kui kommertsdokumentaalid. Kindlasti paljastavad need rohkem kui Jaapanist tehtud välismaa dokumentaalfilmid, nii et kui tahate näha selle maa teistsugust poolt, on need filmid hea lähtekoht. EVA filmifestivalil on esindanud õudusanimafilmide klassika, lühifilmid, kamishibai, dokumentaalfilmid, erootiline pink eiga ja muud. Kuidas festivalile filme valisite? Valisin filmid, mis mulle meeldivad ja mis on teistel festivalidel

Jasper Sharp peab filmiteemalisi loenguid igaühele, kes kuulata viitsib. publikule meeldinud. Kõige tähtsam oli programmi mitmekülgsus. Saan oma Jaapani sõpradelt palju vihjeid selle kohta, mis on hea ja mis mitte. EVA festivalil näitame pink eiga filmi «Miss Peach» («Preili Virsik»). Millest see räägib ja mis on pink eiga? Pink eiga’sid ehk nn roosasid filme toodab softcore-erootikafilmide tööstusharu Jaapanis juba alates 1960. aastatest. Neid teeb väike arv spetsialiseerunud ettevõtteid ja selliseid filme näidatakse ainult täiskasvanutele mõeldud kinodes. Oluline on, et need võetakse 35 mm filmile – niisuguseid

ainult kinodes näitamiseks mõeldud seksfilme ei ole pärast 1980. aastaid, mil video levima hakkas, teistes riikides enam tehtud. Mind on alati huvitanud, miks on Jaapanis selline filmiliik säilinud. Filmi formaat näeb ette 5–6 seksistseeni tunnis ja Jaapani tsensuuriseadused ei luba kõike liiga üksikasjalikult näidata. Kui need piirangud välja arvata, on režissööril vabad käed teha peaaegu kõike, mida ta tahab, nii et ta võib luua komöödiafilme, draamasid, põnevikke, isegi õudusfilme. Süžeele ja näitlemisele pööratakse rohkem tähelepanu, kui seksfilmilt võiks oodata. Põhimõtteliselt on tegu veel ühe Jaa-

pani kino alternatiivse subkultuuriga, kuigi kahjuks näib, et see žanr on praegu hääbumas. Mõned EVA festivalifilmid (näiteks «Confessions of a Dog», «A Normal Life Please») paljastavad valusaid probleeme Jaapani ühiskonnas. Kas see on objektiivne peegeldus? Kuna need filmid ei kuulu n-ö peavoolu, saavad tegijad rohkem riskida, käsitledes teemasid, mis võivad olla pisut tabu. Loomulikult võidakse öelda, et need filmid esindavad ainult filmitegijate subjektiivset arvamust, kuid tegu on teemadega, mida peavoolu kinos ilmselt ei käsitletaks, vähemalt mitte otseselt.

Meie festivali ajal külastavad Tallinna kahe siin linastuva teose režissöörid ‒ Yoshihiro Ito («Vortex» ja teised lühifilmid) ja Tim Grabham («KanZeOn»). Mida nende kohta öelda? Neil kahel mehel on üks ülimalt sarnane joon – nad teenivad elatist muu tööga. Tim Grabham on vabakutseline videote toimetaja ja operaator ning Yoshihiro Ito teeb filme ravimitööstusele. Seega on nende Tallinnas linastuvate filmide näol tegemist väga isiklike projektidega. Muide, paljudes festivalil linastuvates filmides on vähe või pole üldse dialoogi ja neid võib nautida täiesti visuaalsel tasandil, vaatamata keelele.

Aasia sõltumatute filmide festivali EVA kava 25. augustist 28. augustini Tallinn Filmid linastuvad Kinomajas (Uus tn 3). Sissepääs seansile on 2 eurot. 25.08, neljapäev 13.00 «Jalgadega konnakullesed»/ «Footed Tadpoles», 76 min Pentsik komöödia esimesest armastusest keskkoolis. 15.00 «Leheneegri ülestunnistused»/ «Confessions of a Dog», 195 min

Jaapanis keelatud tõsieluainelises mängufilmis paljastatakse võimustruktuuride korruptiivsust. 22.00‒04.00 Raju punk-rockpidu Kinomajas «EVAnarhia.Tsensuurita»; Chungin&The Strap on Faggots, ZLO, J.M.K.E., Zahir 26.08, reede 16.00 «Miss

Virsik:

suured

rinnad»/ «Miss Peach: Huge Breasts», 60 min Film kahest naisest iludusvõistlusel. Alla 12 a keelatud. 22.00‒04.00 Meeleolukas elektroonilise klubimuusikaga pidu Kinomajas «forEVA» 27.08, laupäev 15.00 «Inimsööja mägi»/ «Maneater Mountain», 90 min

Meeli ärevil hoidev erootiline animatsioon, milles sarimõrtsukas viib teda kinnipidavad politseinikud salapärase mäetipu poole, kuhu kõik tema ohvrid peidetud on. Alla 12 a keelatud. 18.00 «Vortex» ja teised: Yoshihiro Ito viis lühifilmi/ «Vortex» and Others: Yoshihiro Ito five shortfilms, 98 min Ühe autori lühifilmide seeria

pakub üllatusi, unenäolisust, huumorit ning groteski. 21.00 «KanZeOn»/ «KanZeOn», 87 min Meditatiivne, ebatavaline, visuaalselt rikas ja üllatav film viib vaataja peaaegu jumalikku maailma. 28.08, pühapäev 13.00 «CALF Animatsioon»/

«CALF Animation», 85 min Lühifilmid toovad vaatajani kõige põnevamate tegijate nägemuse moodsast animakunstist. 16.00 «Shirome»/ «Shirome», 83 min Õudusfilm, milles noorte tüdrukutebändi liikmete vaprus pannakse proovile. Neile antakse ülesanne otsida telesarja võtete jaoks mahajäetud koolimajast


AVATUD ATELJEED

Reede, 19. august 2011

is pani filme

Kp

TUTVUSTAB

Jasper Sharp armastab Jaapani filme

Foto: Jasper Sharpi erakogu

Miks peaks Eesti kinopublik EVA festivalile tulema ja mida on neil siit oodata? Filmid on valitud programmi nii, et need annaksid mitmekesise ülevaate Jaapani sõltumatust kinost. Tim, Yoshihiro ja mina oleme Eestis esimest korda ja ootame kohtumist põnevusega. Sellistel jishu eiga kokkusaamistel on minu eesmärk luua Jaapani filmide kaudu ühtsustunnet ja sobivat õhustikku ning tekitada publikus tugevat vastukaja. Selle asemel, et vaadata lihtsalt paari filmi, soovitan vaadata võimalikult palju ning süüvida filmikunsti kogu nädalavahetuseks. Luban, et te ei kahetse!

Suurbritannias elav kirjanik ja filmikuraator on veebisaidi Midnight Eye kaastoimetaja. Ta asutas lehekülje koos Tom Mesiga 2001. aastal, lehekülg on tunnustatud ingliskeelne teabeallikas Jaapani kino kohta. Jasper Sharp korraldab ja juhib festivali Zipangu Fest programmi. Ta osaleb ka Toronto Shinsedai New Generation Japanese Film Festivali korraldusmeeskonnas (koos Chris Mageega). 1971. aastal sündinud Jasper Sharp kasvas Põhja-Devonis, suurema osa oma täiskasvanuelust on ta pühendanud reisimisele, elades Pariisis, Montrealis, Nairobis, Jyväskyläs, Amsterdamis ja Tokyos. Mees on pidanud mitmeid ameteid: olnud sulane, töötanud ühe autorina välja arvutimängu «Starship Titanic» ja pidanud tarkvaraarendaja kurnavat ametit. Jasper Sharpil on kombeks käies hoolega jalge ette vaadata, lootuses leida haruldasi seeneliike. Ta on kahe menuka raamatu – «The Midnight Eye Guide to New Japanese Film» ja uurimuse «Behind the Pink Curtain» – autor. Jasper Sharp on kirjutanud mitmeid sisekaanemärkusi, kommentaare ja teinud videointervjuusid. Ja mis on alati kindel – ta peab filmiteemalisi loenguid igaühele, kes kuulata viitsib. Jasper Sharp kureerib Londoni Raindance’i filmifestivali Jaapani filmide programmi (2005–2010) ja töötab nõustajana Jaapani sihtasutuses. Ta on olnud kuraator mitmel tähtsal hooajal ja retrospektiivil Briti Filminstituudis, Saksa Filmimuuseumis Frankfurdis, Austini Fantastic Festil ja Montreali Fantaasiafilmide Festivalil.

na Kinomajas kummitust Shirome ning esitada talle oma soov. 18.00 «Surma hällilaul»/ «Death Lullaby», 27 min Õudusfilm koolivägivalla ohvrist, kes vallandab viha kiusajate vastu hirmuärataval kombel. «Midori-tüdruk friigišõus»/ «Midori: The Girl in the Freakshow», 52 min

Kummastav linateos, kus neiu satub õnnetul kombel rändtsirkusesse, kus ta sunnitakse teiste veidrike kõrval rahvale esinema. Alla 12 a keelatud. 21.00 «NN891102»/«NN891102», 75 min Portreelugu inimese võitlusest painavate mälestuste rõhuva deemoniga.

TUTVUSTAB

Millega on tegu?

filmide festival EVA ‒ East via Asia! Kp

5

Kunstnik Tõnis Laanemaa, kes 21. augustil huvilisi endale külla ootab, on õppinud Tartu Kunstikoolis maali ja ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis graafikat. Foto: Albert Truuväärt

Kunstnik Laanemaa kutsub klaaspõrandaga ruumi Wabariigi ajal sündinud mees pidi teadma, milline oli õige lipusinine värv. Oliver Õunmaa Projekti «Avatud ateljeed» raames saab teiste hulgas külastada ka kunstnik Tõnis Laanemaa tööruume, millest üks on suur klaaspõrandaga tuba otse kunstihoone saali peal. Kohtume väärika graafika- ja maalikorüfee Tõnis Laanemaaga, Mari-Liis Laanemaa isaga tema ateljees, mis asub kunstihoone kolmandal korrusel. Laanemaa on elavaloomuline, täis energiat ning ideid. «Kunstniku jaoks ei ole täiuslikust,» ütleb Laanemaa. «Kui olen midagi saavutanud, tahan veel paremini teha ja veel rohkem saavutada. Vanad tööd tunduvad kogu aeg naiivsed.» Laanemaal on külaliste üle hea meel. „Ma näitan teile rõdu, ma lasen teile muusikat, ma keedan teile kohvi, ma loen teile oma luuletusi, ehk pakin veel ühe maali lahti?» ei jõua ateljee peremees kuidagi otsusele, kuidas oleks kõige parem külalisi võõrustada, võimalusi on lihtsalt nii palju.

Tõelise kunstniku tuba on sassis Laanemaa ateljee on sassis nagu ühel tõelisel kunstnikul kunagi, kelle jaoks looming ja töö on esmatähtsad. «Pidin rõdu remondi ajaks tühjaks tegema, muidu need asjad siin ei vedele,» vabandab Laanemaa. Ateljee on täis laudu, kõiksuguseid maalimisriistu, valmis töid ja lõuendeid. Seina ääres ootab graafikapress, millal saab jällegi hüvad ideed šedöövriteks vajutada. Igal teosel ja esemel Laanemaa ateljees on oma lugu. Seina peal on sinimustvalge lipp kõrvuti maaliga, mis sellega kokku sobib. «See lipp on üks esimesi taasiseseisvumiseelseid lippe, tellitud ARS-ist 1987,» meenutab Laanemaa. «Juhataja tuli toona küsima, et kas ma mäletan, milline oli õige sinise toon.»

Et teaksime, kui viljakas kunstnik ta on ja millist kunsti teeb, annab Laanemaa meile lehitsemiseks terve töödest ülevaate andva raamatu. «Andsin selle kaks aastat tagasi 200 eksemplaris välja,» rääkis Laanemaa. «Ateljee oli esitlusel nii rahvast täis, et ma ise ei mahtunud sissegi, kuigi siia mahub tegelikult palju. Teen ju huvilistele siin kunstistuudioid.»

Puulõikaja Ennosaar pakkus ateljeed Laanemaa saab tuleval aastal 75, kuid see paistab olevat tema jaoks veel väike vanus. «Käin muuseas ka tantsimas,» rõõmustab Laanemaa. «Kui mul on vaba aega ja natuke raha, lähen klubisse. Alles käisin Woodstockis ja Levist Väljas.» Kunstnikuhärra paneb mängima maheda muusika, mille tuttav just tema näituste jaoks kirjutatud on, ning meenutab, kuidas ta omal ajal kunstnikele kõige prominentsemasse paika ateljee sai. «Siia ateljeesse tulin 28. märtsil 1991,» räägib ta. «Puulõikaja Leopold Ennosaar oli ateljee peremees. Ta oli juba vana ning kui kukkus libedaga ja randmeluu murdis, ei saanud enam tööd teha. Ta leidis, et mis korralikust ateljeest niisama hoida, ja pakkus mulle.» Laanemaa tutvustab oma viimaseid töid. «Tahtsin kaitseministeeriumile pakkuda mõõgaga naise pilti, kuid nad kardavad, et välismaa kindralid saavad kreepsu, kui seina peal alasti naist näevad,» muigab ta. Siis asub Laanemaa asja juurde ehk räägib 21. augustist, mil kultuuripealinna projekti «Avatud ateljeed» raames kõik huvilised tema tööruume külastada saavad. «Panen siia välja nii palju oma maale, kui saan, lisaks graafikat ja fotograafikat,» räägib Laanemaa. «Olen suure jutuga mees ja kõiki asju võib küsida, millele oskan vastata. Teen oma trükimasina vabaks, peangi parasjagu graafikatöid pressima, nii et igaüks näeb, kuidas mu tööd sün-

nivad. Valmis pilte võib ka osta. Laste jaoks teen laua puhtaks, et nad saaksid ise joonistada.» Laanemaa ei karda, et ta kunstihuvilistega hätta jääb. «Olen olnud Alatskivi keskkoolis kolm ja pool aastat õpetaja. Ühe päevaga ei suuda muidugi palju õpetada, kuid kindlasti saab tekitada kunsti vastu sügavamat huvi,» on tema seisukoht. Ateljeest pääseb otse kunstihoone klaaslaega saali pealsesse ruumi. Klaasplaatidega ala ümbritseb rõdu, kus käia saab. Enamik kunstihoone külastajaist ei teagi selle olemasolust.

Põnev paik, kuhu muidu ei pääse Laanemaa kutsub meid selle ruumi rõdule. «Siin on mõnusalt valge,» ütleb ta. «Siia paneme 21. augustil mina ja üks tudeng kunstiakadeemia II kursuselt üles oma suured maalid. Selles ruumis on mul tavaliselt kunstistuudios osalevate tudengite näitused. Samuti olen siin häppeninge teinud. Ma mõtlesin, et teeks ikka ükskord veel ühe happeningi, mille avab Harry Liivrand ‒ ma paneksin endale raudrüü selga ja hüppaksin läbi klaaslae saali…» Avatud ateljeede raames kavatseb Laanemaa külastajatele väikese üllatuse teha. «Mis oleks, kui rõdu peal jalutaks justkui muuseas üks alasti daam, kes ühel hetkel läheks samba taha ja kaoks ära?» tegi Laanemaa ettepaneku. «Kui küsitakse, kes ta on, vastan, et ta on muusa. Et vahel ta ilmub ja vahel ei ilmu. Kui lapsed tulevad, võib ta muidugi mõne riide ümber võtta.» Kuigi ateljee avamine on mõeldud vaid üheks päevaks, jäävad Laanemaa enda soovil tema ateljee uksed avatuks pikemaks ajaks. «Kui ma juba nii palju vaeva olen näinud, võiks kõik üles jääda septembri lõpuni,» lausub Laanemaa. «Kes soovib, võib mulle helistada või meili saata.» Kunstnik Tõnis Laanemaa telefon on 55645194 ja e-post tonislaanemaa@gmail.com

Kultuuripealinna projekti «Avatud ateljeed» raames avavad Tallinna eri linnaosades elavad kunstnikud ja disainerid oma väravad ja uksed, et kutsuda huvilised ateljeedesse ja aedadesse külla. Lisaks pärastlõunasele jalutuskäigule saab kunstnike ja disaineritega juttu puhuda ning tutvuda nende tööpaiga ja loominguga. 21. augustil toimub ühine jalutuskäik, mille jooksul külastatakse järgemööda kõiki vanalinna piirkonnas osalevaid ateljeesid ja kunstnikke. Selleks kohtutakse kell 12.00 Kunstihoone ees Vabaduse väljakul. Esimese ateljeena külastamegi Tõnis Laanemaa oma. Päev lõpeb Toompeal, kus Visual Walk koondab kõik Kohtuotsa vaateplatvormile pidustustele. Muuhulgas näeb tegevuskunsti performance’it. Ateljeede ja kunstnike külastamiseks end eelnevalt registreerima ei pea. Kõik on oodatud linnas jalutama ja ateljeesid-kunstnikke külastama. Kaardid, mille järgi linnas liikuda, kuhu on märgitud ateljeede asukohad ja kirjas kunstnike tutvustused, on eelnevalt saadaval kodulehel www.ateljeed.com, Kunstihoones, Arhitektuuri- ja Disainigaleriis ning toimumise päeval ka osalevates ateljeedes. Ateljeede külastamine on tasuta. Siiski soovitame natuke raha kaasa võtta, sest võimalik on otse kunstnikult osta loomingut (ilma galerii või poe komisjonitasuta). Mitmes ateljees on kunstniku juhendamisel võimalik ise kunsti luua ja erinevaid tehnikaid proovida. Tehnikate proovimisel tuleks vastavalt kokkuleppele kunstnikuga teha kas annetus või maksta materjalikulu. Viiel järgneval pühapäeval kell 12.00‒18.00 saab kohtuda rohkem kui 130 kunstnikuga ning külastada ligemale 60 ateljeed üle Tallinna. 21. augustil käiakse vanalinnas. 28. augustil külastatakse Kesklinna / Kristiine / Haabersti kunstnikke. 4. septembril käiakse Nõmmel. 11. septembril avavad ateljeed uksed Kesklinnas / Kadriorus / Haabneemel. 18. septembril külastatakse Kalamaja / Kopli / Pelgulinna kunstnikke.

***

Ettevõtmise korraldavad koostöös SA Tallinn 2011 ja Eesti Kunstnike Liiduga arhitektid Jaak-Adam Looveer ja Eve Arpo. Vt ka http://ateljeed.com/ wordpress/tutvustus/ Osalevate kunstnike nimekiri: http://ateljeed.com/wordpress/kunstnikud/


6

TANTSUFESTIVAL

Kõik on koreograafia

Tantsukunstnik Daniel Linehan soovib, et keha oleks mälu pelgupaik. Liina Luhats

Reede, 19. august 2011

Vastuolulised muljed Birgitta festivalilt 13. augustil võis laval näha hunnide juhti Attilat.

liina.luhats@tallinn2011.ee

Toomas Zupping

21. augustil kell 20.00 etenduvad Kanuti Gildi SAALis Daniel Linehani lavastused «Montage For three» ja «Not About Everything». Autor räägib alljärgnevalt, millest tema koreograafia kõneleb. Mis teile koreograafina huvi pakub? Koreograafina huvitab mind keha ja mitte üksnes keha kui hulk mehhanisme, vaid ka keha kui pinnas teiste protsesside jaoks nagu keel, mälu jne. Etenduses «Not about everything» töötasin ma keele kui tähenduse loome vahendiga. Rääkides etenduses teemadest, mis tantsuga algselt seotud pole, toon need inimeste teadvusesse. Keel hakkab looma tähendusi, mida ei tekita otseselt mina. Mind huvitab ka keha ekstreemsesse olukorda panemine, kusjuures ei piisa, kui asi on lihtsalt füüsiliselt väga raske. Selle tõttu ma näiteks ei keerle etenduses mitte lihtsalt niisama, vaid keerlen ja räägin samal ajal jne. Etenduses «Montage for three» huvitas mind kahe vormi vastandamine. Üks oli liikuv inimkeha ja teine seisev foto. Tahtsin teada, mis pinged või harmooniad sellisest kooslusest lähtuvad. Tahtsin, et keha oleks mälu pelgupaik. Mitte vaid nostalgilise mälu pelgupaik, vaid ka nn aktiivse mälu pelgupaik, mis suudab märgata hetkes puuduvat. Meie, kaks tantsijat, püüame etenduses võtta fotodega sarnase rolli, nii et ka meist saavad justkui esemed, mis mõjutavad publiku fantaasiat ja mälu. Miks just kaks tantsijat ja projektor? Kaks tantsijat tähendab kahte

muusikasõber

ARVUSTUS Birgitta Festval 2011 G. Verdi ooper «Attila», avaetendus Pirita kloostri varemetes 13. augustil. Dirigent ja muusikajuht Erki Pehk, lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Madis Nurms, Kaunase Riikliku Muusikateatri orkester ja koor. Osades Anatoli Siuko (Valgevene), Sandra Janušaitė (Leedu), Vladislav Sluminski (Venemaa), Erik Fenton (USA). Pärnu Rahvusvahelise Ooperimuusika Festivali «PromFest» ja Endla teatri ühislavastus.

Daniel Linehan ja Salka Ardal Rosengren esinevad lavastuses «Montage for three».

Foto: Vincent Jeannot

suhet ja kui lisada projektor, loob see juba suhete võrgustiku. Mida või keda kujutatakse seinale näidatavatel fotodel? Seinale valgustatavad fotod on kõik inimestest. Mõned neist on kuulsad, mõned veidrad. Mind huvitab, kuidas fotograafia on muutunud tööriistaks, mida kasutavad praktiliselt kõik. Kõik fotod leidsin üles google images’i kaudu ja valisin need välja nn nähtamatute ühenduste läbi, mis saavad etenduse käigus mõistetavaks. Mis on koreograafia? Ma mõtestan seda üsnagi laialt. Minu jaoks on koreograafia kõik kehaga seonduv, sealhulgas rütm, kuju, välimus, lõhn, maitse, seksuaalsus, poliitika, emotsioonid,

mõtted, hääl, ilmed, ajalugu, olevik, tulevik… Mind inspireerivad tantsukunstnikud, kuid kindlasti ka teatri-, filmi-, muusika- ja visuaalkunstide viljelejad, kuna näib, et ka nende töömehhanism kaasab endasse koreograafia. Milline on New Yorgi ja Brüsseli tantsuringkondade erinevus? New York on linn, kus pidevalt juhtub midagi. Tore on kunstnike kirglikkus oma tööde suhtes. Tantsumaailm New Yorgis oli kuidagi põnevalt toorem kui Brüsselis, kus kõik on ettevaatlikum ja lihvitum. Samas on Brüsselis eri taustaga kunstnike vahel rohkem dialoogi. Tundub, et Euroopas on ka laiemal publikul kaasaaegse tantsu vastu suurem huvi.

Kp

LISAB

Daniel Linehan õppis tantsu Washingtoni ülikoolis ja kolis 2004. aastal New Yorki, et töötada tantsija ja koreograafina. 2005‒2006 lõi noor koreograaf mitmeid duette ja väikesele rühmale mõeldud etendusi. New Yorgis oleku ajal tantsis ta ka teiste koreograafide käe all, nagu näiteks Wil Swanson ja Miguel Gutierrez. 2007. aastal lõi ta sooloetenduse «Not About Everything». 2008. aastal kolis koreograaf Brüsselisse, et kaks aastat õppida ja Euroopa tantsumaastikul tööd teha, luues järjepidevalt uusi etendusi.

Augustis tuleb tants inimeste juurde Liina Luhats

liina.luhats@tallinn2011.ee

15. augustil algas Augusti TantsuFestival. Peakorraldaja Priit Raud jagab oma mõtteid ja muljeid. Mille järgi on valitud etenduste kohad? Kuna tegemist on Kanuti Gildi SAALi festivaliga, siis enamik etendustest toimub siin. Mõned etendused on Von Krahli teatris, lisaks on festivalil õueetendused ja kohaspetsiifilised etendused. Näiteks Mihkel Ernitsa ja Laura Kvelsteini lavastus esietendub Rahvusraamatukogu amfiteatris. Koha valisid kunstnikud ise, kuna see sobis nende kontseptsiooniga. Sama etendust saab vaadata ka kolmel päeval Viru keskuse aatriumis. Seoses kohavaliku ja kontseptsiooniga on etendus tasuta. Seda võib nimetada kaasaaegse tantsu algusaastate märgiks, et inimesi mitte ei kutsuta tantsu juurde, vaid nad justkui põrkuvad sellega oma igapäevasel teel. Teine kohaspetsiifiline töö on väga põnev Prantsuse-Belgia kooslus, mille nimi on t.r.a.n.s.i.t. s.c.a.p.e. Nad tulevad kohale spetsiaalselt ehitatud haagissuvilaga, mis seatakse ühel päeval üles Tammsaare parki ja teisel päeval Pikale tänavale.

I

ga aastaga muutub Birgitta festivali korralduslik pool aina sujuvamaks ja mugavamaks. Märkimisväärselt on arenenud ka tehniline osa, mikrofonid ja võimendus on nii delikaatsed, et neid ei pane enam tähelegi (toonmeister on Tanel Klesment).

Priit Raud. Etenduse idee näebki ette haagissuvila sees ja ümber toimuvaid etendusi, mis toimuvad kahe päeva jooksul neli korda. Kõige parema fiilingu saab, kui kogu 50-minutine etendus haagissuvila ümber ära vaadata. Aga näiteks Pikal tänaval, kus suveõhtutel liigub lõbustusasutuste vahel rohkelt rahvast, tekib võimalus jäädagi huvitatult vaatama või kõva häälega naerda millegi üle, millest aru ei saa. Kui tugevad koreograafid on eelmainitud Mihkel Ernits ja Laura Kvelstein? Nad on paar aastat tagasi lõpetanud ülikooli koreograafia alal ja

Mihkel on kogunud juba ka pisikest tuntust tantsuringkondades just oma kohaspetsiifiliste töödega. Nad otsivad koos Lauraga võimalusi minna lavastustega publikule lähemale. Teised Eesti mõistes tipptegijad festivalil on Zuga ühendatud tantsijad ja Mart Kangro, nemad kuuluvad kindlasti juba ülemaailmsele tantsuareenile. Samas on kaasaaegne tants ikkagi kunstivorm, mitte spordiala, neid kriteeriume on raske paika panna, mille järgi autoreid hinnata. Tuntus ei tähenda alati kvaliteeti ja mittetuntus selle puudumist. Festivalile on etendused valitud etenduste endi, mitte koreograafide tuntuse järgi. Milliseid etendusi veel näha saab? Etendused on väga erinevad, aga suuremale publikule võib rahustuseks öelda, et üheks elemendiks neis on alati huumor. Vahva on see, et tegemist on erinevat sorti huumoriga. Näiteks festivalil osalevate hispaanlastest koreograafide huumor erineb tunduvalt jaapanlaste omast. Jaapanlased püüavad lavale tuua sellist asja, mida võib-olla kõige lihtsam tuua ei olegi ‒ Jaapanis levinud manga ja teismeliste internetikultuuri. Seda on meil põhjamaalase pilguga väga huvitav vaadata.

Kui Eestis heidetakse kaasaaegsele tantsule ette, et puudub liikumine ja füüsiline tegevus, siis sellel festivalil on palju just hästi füüsilist tantsu. Heaks näiteks on üks Poola esineja Rafal Dziemidok, kes on ammu väljas esimesest noorusest ega näe kujult üldsegi tantsija moodi välja, aga on oma etenduses ometigi just füüsilisele poolele keskendunud. Ta keskendub kehale, näitamaks, et ka niisugune keha võib kõneleda. Esinejaid on seinast seina, oma osa saavad kätte nii need vaatajad, kes meelelahutust ei soovi, kui ka need, kes just meelelahutust tahavadki. Kuidas kaasaaegsel tantsul praegu Eestis läheb? Üldiselt on kaasaaegne tants on praegu heas seisus, kuna põhipublik on kasvanud koos kunstnikega. Praegu on meil teine või kolmas põlvkond nii esinejaid kui publikut. Ka kunstilise taseme mõttes läheb hästi ja meie kaasaaegne tants on mitmekesine. Kindlasti ei saa enam öelda, et «ah, ma olen ühte kaasaaegse tantsu etendust näinud ja see mulle ei meeldinud, järelikult mind see värk ei huvita», kuna järgmine etendus, mida vaatama võidakse minna, on hoopis teistsugune.

Unustusse vajunud «Attila» «Attila» on Verdi üks varasematest teostest, mida kaasajal ooperimajade repertuaaris sageli ei kohta. Algselt kutsus teos oma patriotismi ja dramaatilise muusikaga Austria keisririigile alluvas Itaalias esile vaimustuse, aga hiljem vajus Verdi teiste meistriteoste kõrval unustusse. Läinud sajandi kuuekümnendatel aastatel «avastati» ooper uuesti ja seda mängiti paljudes Euroopa teatrites. Ka Eesti ei jäänud maha, Arne Miku 1975. aastal lavastatud «Attila» oli kuulus üle kogu omaaegse Nõukogude Liidu. Kas Estonia lavastus ka eesti publikus patriootilisi tundeid lõkkele puhus, pole autorile teada. Toona Attilana vägeva üleastumise teinud Mati Palm tegi seekord meeldejääva rolli paavstina. Pirital nähtud etendusest jäi mulje, et lavastaja (Üllar Saaremäe) polnud leidnud kontseptsiooni, mis oleks ühendanud muusika, draama, lavakujunduse ja koreograafia, mistõttu lavastusel oli juhuslikkuse ja killustatuse maik juures. Dirigendil (Erki Pehk) ja kunstnikul (Madis Nurms)oli ettevõtmisest selge nägemus, kuigi viimase taotlusi võib vaieldavaks pidada («Star Treki» paroodia?). Koori koreograafia (Oleg Titov) oli loodud väga professionaalselt – aga nende orgaaniline ühendamine tervikuks oli ära unustatud. Seetõttu tundusid mõned kostüümid kohatutena, kuigi leidus ka väga karakteerseid rõivaid (nt I vaatuse sõdurid, nunnad jmt). Sisult erinevad stseenid olid lavastuslikult nii sarnased, et tekkis raskusi süžee jälgimisega. Peategelased seisid tihtipeale laval asja-ees-teist-taga, teadmata, mida nad tegema peaksid; Attila osatäitja oli surutud ühte poosi, mis muutis tema liikumise üheplaaniliseks ja igavaks; dünaamilisuse huvides oleksid lava sügavus ja laval olev trepp võinud rohkem kasutust leida.

Suurepärane muusika ja tugevad vokalistid Etenduse parimaks osaks saab lugeda tugeva muusikalise poole. Kaunase Riikliku Muusikateatri orkestrist oskas dirigent Erki Pehk välja võluda täpsed ja emotsionaalsed helid, sama teatri koorilauljad (koormeister Raimūnas Tilvikas) näitasid ennast nii võimekate lauljatena kui ka osavate tanstijatena. Attila osas astus üles 24-aastane Valgevene Muusikaakadeemia kolmanda kursuse üliõpilane, bassbariton Anatoli Siuko. Suurepärane hääl ja tugev näitlemisoskus tegid temast tõelise staari, keda oli nauding kuulata. Nii noorel mehel on küllaga veel arenemisruumi ja loodetavasti saame temast ka tulevikus kuulda. Odabella osas säras Leedu Rahvusliku Ooperi- ja Balletiteatri solist, tundlik ja kaunis dramaatiline sopran Sandra Janušaitė. Tema kiituseks tuleb veel lisada, et lauljatar oskas selle mahuka osa lahendada väga osavalt ja intelligentselt, pingutamata kordagi üle ja hoides kättemaksuhimulise printsessina pinget kuni lõpuni välja. Rooma kindrali Ezio osas tegi veenva rolli Peterburi Maria teatri solist bariton Vladislav Sluminski, kelle vokaalsed võimed ja näitlejameisterlikkus olid võrdselt tasemel. Forestona astus üles Euroopas tegutsev USA päritolu ilusa tämbriga tenor Erik Fenton, kelle rollisoorituse (sõdur) tõsiseltvõetavust segas kostüüm, milles oleks pigem võinud transvestiitide peole minna. Kiita tuleb täpselt ning suure sisemise leegiga esitatud ansambleid, esile tahaks tuua viimase vaatuse Ezio ja Foresto dueti ning Ezio, Odabella ja Foresto tertseti, viimane jättis hea mulje ka seetõttu, et vastupidiselt ülejäänule tundus see lavastatud olema. Kokkuvõtteks võib öelda, et tänu Verdi suurepärasele muusikale, tasemel orkestrile ja ühtlaselt tugevale vokalistide trupile oli etendus igati nauditav. Emotsionaalse süsti said vist küll kõik külastajad. Kavalehelt oleks tahtnud leida ka lavastaja pöördumise, kus ta oleks selgitatud omi mõtteid, mis võinuks valgustada režiilisi ambitsioone. Samuti peaks sisukokkuvõte vastama konkreetsele lavastusele, praegusel juhul selle lugemine pigem segas kui aitas süžeeliine jälgida.


Reede, 19. august 2011

Tallinn 2011 nädal objektiivis

FOTO

7

Birgitta festival 13.–21. augustini kestab Pirita kloostri varemeis Birgitta festival. 13. augustil sai kloostrivaremeis näha hunnide juhti Attilat (pildil paremal, teda kehastab Valgevene Muusikaakadeemia kolmanda kursuse üliõpilane, bassbariton Anatoli Siuko), tema kõrval seisab fotol Odabella osas säranud Leedu Rahvusliku Ooperi- ja Balletiteatri solist, tundlik ja kaunis dramaatiline sopran Sandra Janušaitė. 14. augustil esinesid Birgitta Festivali kõige eksootilisemaid külalised – Kanada põliselanikud (Kwakwakwa’wakw indiaanlaste ansambel Copper Maker Dancers), kes tutvustasid oma iidset kultuuri ja eksootilisi kombeid. Pildile jäid ka Tallinna linnapea Edgar Savisaar tütrega ning dirigent Eri Klas, tänu kellele Birgitta festival omal ajal alguse sai. Fotod: Heiti Kruusmaa, Ain Saarna

Tänavakunsti festival KONT

Tänavakunst sai merekonteineritel rahulikumalt hingata. 8.–21. augustil toimunud tänavakunsti festival KONT tõi kokku kirju seltskonna tänavakunsti asjatundjaid, kes jutustasid oma mereäärseid lugusid.

Sprite Streetball Tallinn Open 2011

13. augustil toimus Vabaduse väljakul Sprite Streetball Tallinn Open 2011. Tänavakorvpalli on Eestis harrastatud 1993. aastast, seekordne rahvusvaheline turniir tõi kokku üle poole tuhande korvpalluri rohkem kui kümnest riigist.

Kinobussi filmitalgud

14. augustil viidi filmitalgulised Ida-Virumaale, kus nad harjutamise kõrval ka kõigile soovijatele oma oskusi näidata said. Rõhk oli seekord kostüümide valmistamisel, kuid nagu piltidelt näha, tegelesid filmilised ka muuga.

Fotod: Stanislav Moshkov

Fotod: Urmas Mänd

Soome ja Eesti noored loovad üheskoos lühifilme ja fotolugusid Piret Kooli Septembris Tallinnas toimuv H2T Noorte Filmi- ja fotofestival annab 13‒25-aastastele noortele võimaluse loomiseks ja pakub läbilõiget naaberriigi noorte mõtteviisist. Osa festivalitöid on ühistes töötubades juba valmis saanud. Samas on suur osa töid veel kor-

raldajateni jõudmata, sest festivalile võib oma loomingu saata iga Eesti noor, kel on soov midagi pildi, video või lühifilmi mõõdus öelda. Tööde esitamise reeglid ja tingimused: 9 Tööde esitamise tähtaeg on 31. august 2011 (kaasa arvatud) 9 Autorite vanus on 2011. aastal 13–25 eluaastat. 9 Kasutades oma töödes teis-

te loomingut (nt muusika), tuleb teose lõpus viidata kõigile autoritele ja teoste nimedele. 9 Teosed tuleb saata postiga Nukufilmi Lastestuudiosse, Luise 4, 10142 Tallinn. 9 Töö(de)ga peavad kaasas olema järgmised andmed: – teose nimi; – lühitutvustus ehk sünopsis; – autori/autorite nimi/nimed; – autori/autorite vanus; – autori/autorite kontaktaad-

ress, telefon, e-posti aadress, kool; – töö(de) kõik varasemad avaldamise või esitamise kohad ja aeg. Autor/autorid on nõus levitamisõiguse andmisega festivali korraldajatele. Konkursile laekunud töid ilma autori nõusolekuta kommertslikul eesmärgil ei kasutata. Materjalid tuleb saata ja lähe-

mat infot võib küsida aadressil: katrin@nukufilmilastestuudio.ee Eesti ja Soome noored kohtuvad H2T filmi- ja fotofestivalil Tallinnas 12.‒18. septembril, Turus 9. detsembril ja Helsingis 2012. aasta mais. Festivalil näeb noorte omaloomingut: lühimängufilme, muusikavideoid, animafilme ja fotolugusid. Tallinnas saab festivalist osa 11.‒14. septembril Solarise keskuses ja 18. septembril Kumu auditooriu-

mis. Helsingis kajastab festivali Stadi.tv. Projekti korraldavad Helsingi linna noorsootöökeskus, Myötätuulessa-projekti, Narrin nuoret MTY, Turu noorte kunstiringide maja Vimma ja Nukufilmi Lastestuudio. H2T-festival on osa 2011. aasta kultuuripealinnade Tallinna ja Turu programmist ning kuulub Helsingi World Design Capital 2012 programmi.


8

KULTUURIKALENDER

Reede, 19. august 2011

YUSK soovitab: Kalasadamas tehakse konteineritele tänavakunsti 9 Vähemalt kuni 21. augustini saab Tallinna Kalasadamas näha merekonteineritest objekti KONT, mida üha uute kihtidena katavad maailma eri paigust kohale lennanud tänavakunstnike tööd. Mereäärsed pildid – kokku seitsmelt autorilt / grupilt – sünnivad vaatajate silma all üha kasvava pildipilvena, täites ürituse lõpuks Kalasadamasse ehitatud konteinerobjekti, et siis juba uutes kooslustes oma salaelu edasi elada, võibolla ka mööda maailma rännata. Esimene KONT objekt sündis 2010. a Tallinna merepäevade raames Noblessneri sadamas, kus suve lõpuni oli avatud omalaadne skulptuur: merekeegli rada. Euroopa kultuuripealinna aastal

ETENDUS

19. august kell 18.00 etendub Kumu auditooriumis viimast korda kogupereetendus «Morten lollide laeval», millele on aluseks 2010. aasta kevadel ilmunud Kaspar Jancise lasteraamat «Seiklus Salamandril». Lavastus, milles keelelisel osal on täita minimaalne roll, ühendab endas mitmesuguseid meediumeid – nukuteatrit, tsirkust, mustkunsti ja animatsiooni. Lavastus rändab augustis 2011 jahil Runbjarn mööda Läänemerd, viies etendused Saaremaale, Hiiumaale, Mariehamni ning Euroopa kultuuripealinnadesse Turusse ja Tallinna. Etenduse ning muusika ja lavakujunduse autor on Kaspar Jancis ning lavastaja Aare Toikka. Koreograaf on Kaja Kann ning Muusikat teeb ansambel Kriminaalne Elevant.

Kuni 5. septembrini saab Katla augus vaadata Peeter Jalaka lavastatud etendust «Gilgameš

YUSK.

Foto: Andreas Sepp

on projekt aga oluliselt suurejoonelisem nii mahult, konteinerite arvult kui osalevate kunstnike esinduslikkuse poolest.

ehk igaviku nupp». Lavastus põhineb sumeri eeposel «Gilgameš». Lavastuse temaatikat iseloomustavad sõnad rännak, tõeotsingud, armastus, vääritimõistmised, kohalejõudmine ja valgustatus. Peeter Jalaka lavastustele omaselt võib oodata rohkete visuaalsete ja tehniliste elementidega etendust (võrdluseks võiks tuua varasemad Peeter Jalaka ja Von Krahli teatri lavastused «Eesti ballaadid», «Eesti meeste laulud», «Alguses oli» jne). Lavastuses kasutatakse eelnevalt filmitud intervjuusid tänapäeva mõtlejate ja teadmameestega, nt Zecharia Sitchini, Slavoj Žižeki, Erich von Dänikeni, Jack Kornfieldi, Eckhart Tolle ja teistega. 26.‒30. augustil kella 19.00 ajal etendub NO99 Põhuteateris Rahvusvaheline soomeugri teatriprojekt «Kaks teist ja üks. Sugri mängud». Anne Türnpu, Eva Klemetsi ja Mart Kolditsi lavastus on soomeugri näitlejatega, kes oskavad veel oma keelt ja tunnevad oma traditsioonilist kultuuriruumi. Erinevalt muust NO99 Põhuteatri programmist vaatab see lavastus itta, meie süngesse alateadvusesse, ning näitlejad on Uuralite tagant ja eest.

KINO Kinos Sõprus (Vana-Posti 8) 24. augustil 20.00 «Stalker», rež Andrei Tarkovski, (RUS 1979) 25. augustil 18.00 «Rerberg ja Tarkovski. «Stalkeri» pahupool», rež Igor Maiborada (RUS 2008) 26. augustil 18.00 «Moskva eleegia», rež Aleksander Sokurov (RUS 1987) 27. augustil 18.00 «Üks päev Andrei Arsenevitši elus», rež Chris Marker (FRA 1999) 27. augustil 20.00 «Werkmeisteri harmooniad», rež Bela Tarr (HUN 2000) 28. augustil 19.00 «Unustatud esivanemate varjud», rež Sergei Paradžanov (ARM 1965) 28. augustil 21.30

Tänavakunsti tulevärgi toovad koju teiste seas esmakordselt siiakanti sattuvad Itaalia 3D legendid Peeta ja Made, geomeetrilisema pildikeelega Joys samuti Itaaliast, Prantsuse kunstnik Honet, Poola tänavakunsti üks tippe Robert Proch ning Eesti publikule juba tuttavad Anton, Remy ja Multistab. Igal kunstnikul või kunstnike grupil on oma teoste konteineritele kandmiseks kaks päeva. Teise päeva lõpus kohtuvad nad publikuga ja räägivad oma loomingust laiemalt. 11. augustil oma Kalasadama teost ning varasemaid töid esitlenud graafilise disaini haridusega brasiillane YUSK soovitas kunstiga tegelejatel jääda ka oma kõige metsikumates unistustes kahe jalaga maa peale.

«Nii kriitika kui komplimentide kuulamisel peab olema väga ettevaatlik,» manitses kohe pärast Eesti reisi Austraaliasse järgmise projekti kallale tööle minev YUSK paarikümmet kohaletulnut. 11-aastase tänavakunstnikustaažiga YUSK lõpetas oma ettekande teatega, et kõige rohkem üllatas teda siinse projekti puhul KONT-i vedava meeskonna noorus, sest tema kodumaal ei juhtuks kunagi, et nii noored inimesed taolisi kultuuriprojekte korraldavad. «Te peaksite selle üle tõeliselt uhked olema,» ütles ta lõpetuseks tunnustavalt. «Kuigi alguses ei saanud lähikonna elanikud toimuvast aru, peale selgitustööd hakkas see nei-

«Püha Tõnu kiusamine», rež Veiko Õunpuu (EST 2009) Piletid seanssidele kinos «Sõprus» 3.50 € / 4.50 € müügil kinos ja Piletilevis. Katlas (Põhja pst 27a) 26. augustil 20.00‒04.00 «Arseni Tarkovski. Igavene olemine», rež Vjatšeslav Amirhanjan (RUS 2005)

ler nimetas ooperielamust osa saamiseks ülimast hingesuurusest ja ülimast kannatusest. Muusikaline juht ja dirigent on Arvo Volmer, dirigent Risto Joost, lavastaja Nicola Raab (Saksamaa), kunstnik Robert Innes Hopkins (UK), valguskunstnik David Cunningham (Šotimaa).

MUUSIKA 23. augustil kell 18.00 toimub Mustpeade Majas suvelõpu Iisraeli kontsert, kus esinevad Iisraeli lauljatar Galit Giat ja Emil Zrihen ning Andaluusia ansambel. Galit Giat on tuntud Iisraeli lauljatar, kes esineb nii heebrea kui ladina keeles, samuti on ta flamencotantsija ja näitleja. Emil Zrihen on luuletaja, laulja ja Andaluusia ansambli juhtiv vokalist Ashdodis Iisraelis. Emilit peetakse tema kontratenoriga üheks parimaks Iisraeli vokalistiks. Andaluusia muusikas sulanduvad instrumendid ja hääl üheks tervikuks. Andaluusia liturgilised laulud said alguse sadu aastaid tagasi, kui moslemid ja juudid hakkasid kirjutama tekste samadele Andaluusia meloodiatele araabia ja heebrea keeles. Aastate jooksul moodustasid need laulud Maroko judaismi ja heebrea kogukondade liturgilise traditsiooni keskme.

25.‒28. augustil kõlab Noblessneri valukojas(Tööstuse 48) Nargenfestivali raames esmakordselt Eestis üks ooperiliteratuuri keerukaimad teosed «Parsifal», mis on proovikivi nii solistidele, orkestrile kui koorile. Ooperi muusikaline keel on julge, kaasaegne ja enneolematult värvikas. Gustav Mah-

Nõmme Lunastaja kirikus (Õie 10) toimuvad iga kuu 2. ja 4. teisipäeval Hingemuusika kontserdisarja tasuta kontserdid. 23. augustil kell 19.00 esineb viiulil Ivi Ots ning klaveril Maksim Štšura . Kavas on J. S. Bachi, J. Brahmsi, S. Prokofjevi ja R. Štšedrini teosed. 26. augustil toimub Koigi mõisa peahoone saalis kontsert «Hingemuusika», kus astub üles puhkpillikvintett Ensemble Livonia (Läti), Miks Vilsons (flööt), Elina Kuduma (oboe), Valdis Drulle (klarnet), Andris Ādamsons (metsasarv) ning Intars Grīnbergs (fagott). Kavas on G. F. Händel, W. A. Mozart, A. L. Webber jt. 25.‒27. augustil ühendab Corelli Music uuel festivalil «Tallinna tornid» Tallinna ajaloo tänapäeva loominguga ning tutvustab linna kuulsat ja täienenud «kilukarbisiluetti» seestpoolt läbi eri ajastute muusika. Kontserdid toimuvad Radisson Blu hotellis, Paksus Margareetas, Kiek in de Kökis, Pika Hermanni jalamil ja Oleviste kirikus. 28. augustil kell 19.00 on Vene Kultuurikeskuse Väikeses saalis kavas kontsert «Meistrite Akadeemia», kus esinevad Roland Liiv (tenor, Soome) ansambel «Dorpat», Anna Samsonova (viiul), Tatjana Samsonova (viiul), Hanno-Mait Maadra (vioola), Lauri Sõõro (tšello) ja Irina Oja (klaver). Kavas on G. Mahleri ning R. V. Williamsi teosed.

NÄITUS Augustikuus saab Tallinna Botaanikaaia palmimajas vaadata keraamik Kersti Karu näitust

Foto: Andreas Sepp

le täitsa meeldima,» iseloomustas külastajate esmaseid reaktsioone KONT-i üks eestvedaja, vabakutseline kunstnik Jaanika Okk. Okk ei ole veel kindel, kui kauaks konteinerid sinna jäävad. Teada olevat ainult see, et viimased aktiivse tegevuse päevad on 19. ja 21. august, mil konteinerite kaunistamist kommenteeri-

vad vastavalt Multistab (Eesti) ja Tone (Poola). Lisaks Okile veavad KONTi veel disainerid Uku-Kristjan Küttis, Carl-Robert Kagge, Uku Sepsivart ja Kumu kunstimuuseumi kuraator Maria-Kristiina Soomre. Arhitektuurse lahenduse autor on Ott Kadarik.

«Võimalused». Autor pakub lahendusi aia ja ruumi kujundamiseks. Dekoratiivsed vormid ja suured vaasid harmoneeruvad taimestikuga. Rohkem teavet www.botaanikaaed.ee uudiste rubriigis.

vaid viiel korral, igal pühapäeval ise linnajaos. Eesmärk on teha kunst nähtavaks ka linna kõrvalisemates piirkondades ning anda põhjus seal jalutamiseks.

24. augustist kl 18.00 kuni 20. septembrini Temnikova & Kasela galeriis (Lastekodu 1) Andrei Tarkovski (RUS) polaroidide näitus «Hele, hele päev». Sissepääs tasuta.

KIRJANDUS

Kuni 20. septembrini on Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones (Pikk tn 17, Tallinn) avatud näitus «Tallinn – maailma nabal? Tallinn – axis mundi?». Näitus jutustab omamoodi pühade säilmete kaudu pealinnaks olemise ülistuslugu, samal ajal hiilib mööda saalinurki ka pealkirja peidetud iroonia. Kuni 25. septembrini on Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34/Valge 1, Tallinn) avatud näitus «gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur». Suurnäitus esitleb Euroopa noorema põlvkonna kunstnike uusi eksperimentaalseid meediapõhiseid kunstivorme.

Kuni 18. septembrini saab pühapäeviti alates kella 12.00 külastada avatud ateljeesid. Tallinna eri linnaosades elavad kunstnikud ja disainerid avavad oma väravad ja uksed, et kutsuda huvilised ateljeedesse ja aedadesse külla. Lisaks pärastlõunasele jalutuskäigule saab kunstnike ja disaineritega juttu puhuda ning tutvuda nende loominguga. «Avatud Ateljeede» eesmärk on anda ülevaade Tallinnas elavast ja tegutsevast eripalgelisest kunstnikkonnast ilma kriitiku, kuraatori või galeristi eelneva valikuta. Ateljeed avanevad

25.‒27. augustil toimub Tallinnas rahvusvaheline kirjandusfestival, mis on pühendatud ühe tuntuima siin pikemalt elanud vene kirjaniku Sergei Dovlatovi 70. sünniaastapäevale. Laiale eesti- ja venekeelsele kirjandushuviliste ringile mõeldud ettevõtmine meenutab Dovlatovit kui kirjanikku ja isiksust ning muidugi tema loomingut, kus meie pealinn on värvikalt esindatud teoses «Kompromiss». Toimub Dovlatovile pühendatud kirjanduslik sümpoosion, elulooline näitus, filmiõhtu, teatriprojektid, kultuurilooline ekskursioon «Dovlatovi radadel» ja esinduslik mälestuskontsert.

MUU Kuni 30. oktoobrini on Vanas Kalasadamas avatud Ökosaar. Ökosaarel saab lähemalt teada rohelisest eluviisist ning nautida etteasteid ja teemaõhtuid. Ökosaarel on olemas ka kõigikultuuripealinna sündmuste info ja voldikud.

KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:

TALLINN

Eur opean Capital of Culture

/Kultuuripealinn%20047-19.%20august%202011  

http://www.tallinn2011.ee/get/2162/Kultuuripealinn%20047-19.%20august%202011.pdf

Advertisement