Issuu on Google+

Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid

Tasuta kultuuriväljaanne

Reede, 10. juuni 2011 | nr 23 (037)

www.tallinn2011.ee MUUSIKA 11. juunil vallutavad Vabaduse väljaku eri staaži, vanuse ja päritoluga trummarid, aset leiab kohalike trummiorkestrite aasta suursündmus «TrummIt Show». Neli päeva hiljem etendub kõrvalasuvas Jaani kirikus Tallinna saladustest rääkiv Urmas Sisaski muusikaga kooriooper «Labürint». Loe lk 3 TEATER Noblessneri valukojas etendub Nargen Festivali raames Timo Steineri ooper «Kaks pead», mille libreto autor Maarja Kangro sai inspiratsiooni kirurg Vladimir Demihhovi katsetest liita kaks koera operatsiooni teel üheks kahepealiseks olevuseks. Loe lk 4–5

Trumm-It toob Vabaduse väljakule Briti parimad ökomuusikud

Foto: Stanislav Moshkov

Löwenruh pargis toimub Veneetsia karneval Homme kella 12–17 toimub Löwenruh pargis Veneetsia karneval.

«Paljud parki külastanud inimesed jon öelnud, et Löwenruh park meenutab Veneetsiat,» lausus karnevali korraldaja Vadim Antsupov. «Sealt mõte karnevali korraldada tuligi. Linn toetas ideed ja aitas rahaga.» Karneval kutsub kõiki kostüümides ja maskides osalema. Maske saab meisterdada ka kohapeal õpitubades. «Et maskid Veneetsia maskide

moodi välja näeksid, on meil ka näidised, kust saab vaadata õigeid värve ja mustreid.,» ütles Antsupov. «Lisaks saab valmistada mänguasju.» Esinevad tantsu- ja lauluansamblid, kõlab Veneetsia muusika, toimuvad konkursid. «Loomulikult valime parima kostüümi ja maski,» tähendas Antsupov. «Toimub ka defilee, kus kostüüme ja maske lavalt näeb.» Löwenruh restoranis on avatud teemakohane fotonäitus. Linas-

tub dokumentaalfilm «Võlukunsti palged» Veneetsia karnevalist. Veneetsia on Tallinna sõpruslinn ning Tallinna Veneetsia karneval on veel üks niit, mis seob kaht merelinna. «Plaan on hakata üritust igal aastal korraldama,» ütles Antsupov. Veneetsias toimub karneval tegelikult varakevadel ja kestab kaks nädalat. 1970. aastatel otsustas Itaalia valitsus taastada Veneetsia kultuuripärandi ning 1094. aastal esmamainitud karne-

valid tõusid taas ausse. Tänapäeval võtab pidustustest Veneetsias igal karnevalipäeval osa umbes 30 000 inimest. Üks tähtsamaid üritusi on parima maski valimine, mis toimub karnevali viimasel nädalavahetusel. Nüüd on algselt lihtsatest nahkmaskidest saanud kullatud ja kirevad kunstiteosed. Ajalooliselt on välja kujunenud kolm maskitüüpi ‒ kullatud Bauta, mis katab terve näo või pool sellest, mustast velvetist Moretta või lihtne Volto.

KATEL Sihtasutuse Tallinn 2011 uue juhatuse liikme Evelyn Sepa ees terenduvad eeskätt kaks ülesannet: sihtasutuse ümberkujundamine, et see ei hääbuks ka pärast kultuuripealinna aastat ja Katla projekti arendamine. Loe lk 6 KARNEVAL

Foto: SA Tallinn 2011


2

ARVAMUS

Reede, 10. juuni 2011 KULTUUR KUTSUB

Eksperimenta! brasiillase silmade läbi Kuidas me Lõuna-Brasiilias koolides kunstiharidust arendame.

Estêvão da Fontoura Haeser

Andreas Sepp, reporter

Avastage Tallinna turistina! «Mereäärsed lood on palju vaieldud ja mitmeti mõistetud lendlause, kuid ometi meie üks ja ainus kandev idee. Veel aasta tagasi eemaletõukavasse paika oli saabunud uus elu: peeti piknikke, sõideti rattaga, külastati kohvikuid, vaadati kunsti, kuulati muusikat ja istutati taimi. Küllap kriitikute meelest on see kõik liialt karune ja vähe suure rahaga loodavat ilu pakkuv, kuid südamlik ning vaba. Väravad on nüüd lahti ja energia hakkas liikuma. Ilusat suve,» kirjutas SA Tallinn 2011 programmiosakonna juhataja Jaanus Rohumaa 5. juuni õhtul. Need read said Rohumaal kirja päeval, mil kõigile üllatuseks juhtuski nii, et palju kardetud ja kirutud kultuurikilomeetri ümbrus võeti lõpuks linlaste poolt omaks. Unistustel on ju teatavasti kombeks varem või hiljem täide minna ja päris kindlasti oli tol päeval toimunu väga mitme inimese unistus. Ent see kõik on loodetavasti alles algus. Ehk on lumepall nüüd, suve ajal, lõpuks ise veerema läinud ja enam ei ole vaja veenda inimesi selles, kas ja miks on Linnahallist Kopli poole jääv mereäär Tallinna kõige popim ajaveetmiskoht ning seda mitte ainult käesoleval hooajal. Nautigem seda metsikust veel enne, kui see rahaga steriilseks saab klantsitud. Kuid põnevat toimub kultuuripealinna suvel ka rannaalast eemal. Ise olen end näiteks avastanud viimastel päevadel jalutamas Tallinnas kui võõras, põnevas ja eksootilises linnas. Osaliselt on see tingitud muidugi sellest, et võõrustasin välismaa külalisi. Kui varem on taolistel kordadel n-ö kohustuslik tuur piirdunud vanalinna, lauluväljaku ja Kadrioru pargiga, siis sel korral lisandusid Põhuteater, killuke kultuurikilomeetrit ja Rotermanni kvartal eesotsas Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 infokeskusega. Rääkimata üsnagi psühhedeelsest kogemusest, mida pakub Tornide väljaku ümbruses suve lõpuni pesitsev Tallinna Lillefestival ‒ minge kindlasti vaatama, sellist värvikirevust naljalt mujal kesklinnas ei leia! Väliskülaliste siinviibimise ajal sai tehtud tervelt tuhatkond fotot, osalt kindlasti selle pärast, et asjaolude kokkulangemisel õnnestus nendega minna muu hulgas ka Tallinna lahele purjetama, mida ei juhtu just iga päev. Siin oli vaieldamatult kõige vingemaks kogemuseks ekslemine Noblessneri sadamas. Sinna päris iga soovija (veel kahjuks) ligi ei pääse, aga avanev vaatepilt on seda väärt, kujutades endas ajas tagasiminekut perioodi, mil Eesti oli veel suure tsaaririigi osa. Loodetavasti on sealsed vanad tellistest angaarid ammuilma muinsuskaitse alla võetud. Puhkuste aeg on peagi käes ja inimesi linnas hoida seetõttu üha raskem. Õnneks jagub head ja unikaalset kultuuri ka mujale. Eeloleval nädalavahetusel saab tähelepanu keskmesse Rakvere oma teist korda toimuva punklaulupeoga, 17.‒18. juunil leiab Järvakandis aset samuti Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 kavasse kuuluv Rabarock. Raske saab end olema jagada kõigi nende ürituste vahel, kuid tunduvalt kurvem oleks ju variant, kui suveaja täidaks vaid lõputu peesitamine ja grill. Nende kahe vahe peal võib aga keldrist välja tuua või naabrilt laenata mõne jalgratta ja minna hoopis mere äärde sõitma. Hea enesetunne ja päevitus peaksid olema garanteeritud!

«Linnahallist Kopli poole jääv mereäär on Tallinna kõige popim ajaveetmiskoht.»

Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht

kunstnik

K

oolinoorte kaasaegse kunsti triennaal Eksperimenta! on ambitsioonikas projekt – korraldada profitasemel kunstinäitus, kus professionaalsed kuraatorid töötavad koos kooliõpilastega ja esitlevad nende töid, on tundlik ja hullumeelne ettevõtmine! Õnnitlused Sally Stuudio tüdrukutele, nad tegid ära hämmastava töö. Osalemine triennaali rahvusvahelises žüriis oli ettepanek, mille ma rõõmuga vastu võtsin. See osutus suureks väljakutseks. Jäin mõtlema, kas õpilastööde näitusel, mis on üks osa noorte indi-

viidide õppeprotsessist, on ikka vaja välja valida ja premeerida «parimat». Auhinnaliste tööde, ekspositsioonide ja autorite väljaselgitamine oli keeruline, kuna näitusel esitletud tööde arv oli suur ja nende nautimise aeg lühike, lisaks oli tööde kvaliteet ja üldine tase kõrge. Kunstiteoste formaat ja lähenemisnurk Eksperimenta! 2011 aasta triennaali teemale «Ruum» oli samuti väga mitmekesine.

«Ma olen lihtsalt detail» Minu erilist tähelepanu pälvis näituse keskkond: eri riikide õpilased ja õpetajad tõsise ja nakkava pühendumisega omavahel kogemusi vahetamas. Brasiilia kunstiõpetaja jaoks oli kokkupuude Euroopa tegelikkuse ja võimalustega midagi uudset. Meenutan kahte tähelepanuväärset momenti: tööde hindamine žüriiliikme pilguga ning triennaali avamine, mil oli võimalus jälgida õpilaste-autorite suhtumist publikusse. Esmalt köitis mind Saksamaa ekspositsioon, milles esitletakse video- ja fotojäädvustusi, teoste

ja perfomance’ite laitmatult häid ja lihtsaid ideid. Teiseks, jalutades ringi Eksperimenta! avatseremoonial ja vaadeldes, millega õpilased-autorid samal ajal tegelevad, äratas minu tähelepanu üks grupp: Türgi tiim, umbes 15 poissi ja tüdrukut vanuses 8‒18 aastat, kes istusid oma ekspositsioonis ja ootasid publikut. Kui ekspositsiooni sisenesin, tuli üks autoritest minuga oma tööst rääkima. Just suhtlemine, avatus ja publikule tähelepanu pühendamine oli see, mis mind türklaste juures väga puudutas. Suurimaks üllatuseks Türgi ekspos oli 14-aastase tüdruku Cagla Sozeni uskumatult küps töö. Pealkirjas sisaldub töö olemus: «Ma olen lihtsalt detail». Nii noore autori tugev kontseptuaalse kunsti looming kasvatas huvi teistest eristuva Türgi grupi vastu.

Järgmisel korral tuleme osalema! Vesteldes Türgi kuraatori Alp Gani Oral‘ga selgus, et ta on Eksperimental osalevaid noori juhendanud sellest ajast, kui nad

olid veel väikesed lapsed, ning üheskoos külastatakse väga sageli kunstinäitusi. Juunis on plaanis sõita Veneetsia Biennaalile. Seega ei olnud pelgalt juhus, et olin nähtust niivõrd vaimustuses – Türgi Eksperimenta! ekspositsioon on pikaajalise kunstiharidusse investeerimise tulemus. Eeskuju, mida järgida. Triennaalil kogetu äratas minus soovi mitte jääda pelgalt kõrvaltvaatajaks, vaid kaasata ka oma õpilased projektis osalema. Esimesel Eksperimental olin ma lihtsalt detail, brasiillane kodust kaugel, terava uudishimuga ja avatud uuele, teistsugusele, teisele. Järgmisel Eksperimental tahan ma näidata, kuidas meie siin, Lõuna-Brasiilias, kõigi siinsete sotsiaalsete ja infrastruktuuriliste probleemide keskel mõtleme ja koolides kunstiharidust arendame.

Kp

TUTVUSTAB

Estêvão da Fontoura Haeser on Brasiilia kunstnik, professor ja Mercosul Bienniaali haridusprogrammi juht.

AINULT KAKS KÜSIMUST

Tallinn on merele rohkem avatud kui Helsingi või Stockholm 9 OÜ 360 KRAADI eestvedaja ja Tallinna lahe kajakimatkade matkajuht Bert Rähni, milline paistab Tallinn mere pealt? Kuigi ka Stockholmis ja Helsingis on olemas aerutamisklu-

bid, ei avane linn neil niimoodi merele nagu Tallinn. Stockholmis on näiteks tuur arhipelaagis, aga neil on see rohkem keskendunud saarekeste peale linna vaatlemise asemel.

Tallinnal on küll ilus vanalinn, aga mere poolt vaadates avaneb linnale hoopis teistsugune vaade. Hästi saab selgeks, miks näiteks selline hoone nagu Linnahall kaitse all on. See on ju meie pärand, tundugu, kuidas see hoone ka ei tundu. Õhtuti on tore vaadata, kes püüab kala ja kes istub niisama promenaadi ääres. Linn tõmbub vaiksemaks, rahvas tuleb mere äärde, eriti praeguste ilmadega. Alustasime 2002 Paljassaarest Katariina kai juurest, tegime Linnahalli juures peatuse ning sõitsime tagasi. Seejärel rajati algsesse stardikohta aga rand ja sealt enam alustada ei tohtinud. Sõitmist segasid ka kiirlaevad ja seetõttu pidasime väikese pausi, ent viimased paar aastat sõidame taas, nüüd siis teistpidi. Alustame Linnahalli juurest Coperteline›i stardikoha lähedalt ja sõidame Katariina kai juurde ning tagasi. Eestlaste hulgas teatakse meid

juba üsna hästi, välisturistidele võiks aga rohkem reklaami teha. 9 Kas matkad on turvalised? Reisilaevade tee peale me ei lähe, sest sõidame ju teisel pool Linnahalli, kus liiklevad kauba- ja sõjalaevad. Reisilaevadest on meile lähim Lindaline. Kõigepealt ootame nende väljumise ära ja siis läheme ise. Kuigi neist tekib väike laine, avaldub see alles kaldal nagu tsunami puhulgi. Meil on kokkulepe ka veeteede ameti laevajuhtimiskeskusega, et me helistame neile alati, kui välja sõidame. Sõidame kalda kõrval ja instruktori ülesanne ongi kiirlaevadelt tulevate lainete murdumiskohti vältida. Need on tegelikult meetrises vees ja seetõttu ei ole midagi hullu klientidega juhtunud. Tallinna lahe tõeline probleem on põhjatuul, aga seda on suvel harva. Lõuna-, lääne- ja edelatuulte eest on laht hästi kaitstud.

LAULUPIDU

Ilmasaadikud käisid idakaares Kreegi reekviem kõlab Minski raadiotes. XI noorte laulu- ja tantsupidu nihkub üha lähemale. Estonia Seltsi Segakoor käis ilmasaadikuna idakaares ehk Valgevenes Minskis huvilisi peole kutsumas. Oliver Õunmaa «Samal päeval toimus palju üritusi Minski metroos hukkunute mälestuseks. Saal polnud küll 100% täis, kuid kuulajaid oli palju,» ütles segakoori president Marika Pihl. Valgevene Televisiooni ja Raadio kompanii sümfooniaorkestri külalisdirigent on praegu Erki Pehk, kelle juhatusel koor esitas Rudolf Tobiase kaks vaimulikku laulu ja Cyrillus Kreegi reekviemi. Kontsert toimus Ametiühingute maja saalis ning ka see pühendati Minski metroojaamas hukkunute mälestusele.

«Kreegi reekviem salvestati ka stuudios, see hakkab kõlama Valgevene raadiokanalites, tutvustamaks Eesti muusikat,» lausus Pihl. Lauljatele tehti linnaekskursioon. «Esmalt jäi silma, et Minsk on steriilselt puhas,» tähendas Pihl. «Ka keset nädalat oli kogu aeg nõukogudeaegse laupäevaku tunne. Nii kui vaba hetk tekib, on inimesed luudadega tänavaid pühkimas. Kusagil ei vedele ühtegi suitsukoni.» Segakoori koosseisus lõid kaasa ka mõniteist külalislauljat Revalia Kammermeeskoorist ja kammerkoorist «Amabile».

Estonia seltsi segakoor Minskis Ametiühingute maja saalis esinemas.


MUUSIKA

Reede, 10. juuni 2011

3

Kohalikud noortrummarid kutsuvad koos maailmakuulsustega rahvapeole Tasuta kogupereüritus «Trumm-It Show» vallutab 11. juunil üheksaks tunniks Vabaduse väljaku. «Kui rääkisime artistidele Trumm-Itist ja kogu etenduse ülesehitusest, siis olid nad suure õhinaga nõus siia tulema,» rääkis Trumm-It orkestrite mänedžer Hando Jaksi, selgitades, kuidas õnnestus Tallinnasse tasuta kontserdile esinema meelitada sellised trummimaailma suurnimed nagu Jojo Mayer ja Weapons of Sound (WOS). Andreas Sepp

andreas.sepp@tallinn2011.ee

Šveitslane Mayer ja brittide WOS esinevad koos Eesti muusikutega 11. juunil Vabaduse väljakul rütmipeol «Trumm-It

Kp

LISAB

«Trumm-It Show» ajakava 9 14.00‒16.00 Massif Drum-Offí töötuba 9 14.30‒19.00 Universaal Universumi töötoad 9 15.00‒16.00 Weapons of Sound’i töötuba 9 16.00‒18.00 Kauplus Muusik esitleb: trummarite soolovõistlus. Registreerumine kuni 10. juunini e-mailil Martin.Markii@tallinn2011. ee või kaupluses Muusik (Kaupmehe 7). Kohtunikeks tuntud Eesti trummivirtuoosid. Võimalus võita trummitehnikat, Rabarocki pileteid ja palju muud 9 17.30-18.30 Weapons of Soundi töötuba 9 19.15 Bombillaz 9 20.00 Massif Drum-Off – Kallervo Karu vs DJ Paul Oja 9 20.20 Toe Tag 9 21.00 Trumm-It Show – Trumm-It, Malcolm Lincoln, Weapons of Sound & Jojo Mayer Vabaduse väljakul terve päeva vältel – Skyjump, TANINFO rinnamärgitelk ja Tallinn 2011 info. Kõik rütmipeo sündmused on pealtvaatajatele tasuta!

Show», mille käigus pakutakse publikule läbilõiget muusikamaailma muutnud rütmidest ja muusikastiilidest. Esinejatest suurima liikmete arvuga on Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 tiiva all olev Trumm-Iti trummiorkester, mille koosseisus tuleb brasiillase Francois Archanjo juhtimisel lavale umbes poolsada trummarit vanuses 10‒26 eluaastat.

Puid istutavad «helirelvad» Päev algab töötoaga Massif Drum-Off, mille teemaks on loovus ja looming. «Massif Drum-Off on trummijämmide seeria, kus üks või mitu trummarit ja DJ mängivad üheskoos muusikat. Jämmide kooslus pole püsiv ‒ iga kord jämmivad erinevad trummarid ja erinevad DJ-d. Meil on käinud mängimas ligi 50 trummarit Eestist ja Soomest ning umbes sama palju plaadikeerutajaid. Suurim tegevus, mis oleme ette võtnud, oli Massif Drum-Off Streettour, kus mängisime kuu aja jooksul 19 jämmi ja töötuba Mandri-Eestis,» kirjeldab põneva nimega töötoa olemust üks selle läbiviijatest Kallervo Karu. Seejärel on järg Suurbritanniast pärit WOS-i käes huvilistele trummimängu saladusi tutvustada. Saareriigi kõige loodussõbralikumaks ansambliks tituleeritud WOS õigustab oma tiitlit muu hulgas sellega, et kasutab mängimiseks näiteks kasutuskõlbmatuid ostukärusid, plastmassist vaate ja gaasitorusid ning istutab iga esinemise eel vähemalt ühe puu. Seega võib arvata, et ansambli 18-aastase ajaloo jooksul on nende tegevuse tulemusena õn-

Weapons of Sound on maailmas tuntud selle poolest, et kasutab rütmihelide tekitamiseks ebatavalisi «instrumente».

Foto: Emma Kimber

nestunud istutada juba väike metsatukk, sest esinemisi on neil kogunenud rohkem kui kahe tuhande jagu. «WOS on väga hea näide sellest, kuidas rütmide maailmas saab asjale loovalt lähenedes teha väga omapärast muusikat ilma poest ostetud hirmkalliste instrumentideta,» toob Karu esile brittide loomingu veel ühe lisaväärtuse. Oma kuulsusrikka ajaloo jooksul on WOS esinenud ka jalgpalli Euroopa Meistrite Liiga finaali eel, korduvalt Suurbritannia kuningliku perekonna liikmete ees, Glastonbury muusikafestivalil ja maailmakuulsas Royal Albert Hallis.

«Viimane on uskumatu kogemus, sest publiku plaksutamisest tulenevad helilained löövad esinejatel seal sisuliselt jalad alt,» meenutab üks WOS-i liige. Kõige rohkem meeldib neile aga esineda ja õpetada erivajadustega õpilaste koolides.

Esineda saavad kõik noored trummarid Rütmipidu jätkub trummarite soolovõistlusega, kus saab Jaksi sõnul näha vähemalt 15 noore trummari etteastet. «Pealtvaatajad saavad laval näha tuleviku Eesti Toomas Rulle ja Gunnar Grapse,» on Jaksi lootusrikas.

Päev kulmineerub suure ühiskontserdiga, kus astub lisaks juba mainitud artistidele üles ka Šveitsist pärit trummilegend Jojo Mayer, kes on esinenud ka kuulsustega nagu Dizzi Gillespie ja Nina Simone. «Mayer on tänapäeva üks kõige rohkem pildil olevaid trummareid. Olen ammu oodanud, et mees jälle siia lähistele satuks, kuid tema tasuta nägemist Tallinna kesklinnas poleks osanud uneski näha. Tema DVD «Secter Weapons of a Modern Drummer» on üks parimaid tehnika DVD-sid, mis trummialal välja on antud,» pole Karu õhtu ühe peaesineja kiitmisega kitsi.

Kireva rütmipäeva juures väärib Jaksi sõnul kindlasti äramärkimist ka koostöös lavastaja Mart Kolditsaga sündinud lava, mis pidi algselt meenutada suurt trummi, kuid jätvat valmiskujul mulje, justkui vallutaks Vabaduse väljaku hoopis suur krabi. «Samas, sellele, kellel on parem kujutlusvõime, võib see lava ikkagi suurt trummi meenutada,» ei tee Jaksi asjast suurt numbrit. Jaksi soovitab tulla ka TrummIti orkestrite teistele esinemistele, mida toimuvat ühtviisi palju nii Eestis kui ka Lätis. «Nad ootavad ka augustis Tsirkusepuu raames toimuvat koostööprojekti Belgia tsirkuse- ja trummigrupiga.»

Urmas Sisask kirjutas inimhinge labürindile muusika «Seal on kosmiliste haldjate muusika, aga ka maine temaatika. Ooper jutustab headusest ja kurjusest planeedil maa,» kirjeldab helilooja Urmas Sisask vaid ühel õhtul etenduvat kooriooperit «Labürint». Andreas Sepp

andreas.sepp@tallinn2011.ee

15. juunil kell 19.00 Jaani kirikus publiku ette jõudva ooperi läbiv teema on Tallinna ja Eestiga seotud õigeusu pühakud ning tegevuspaigaks Tallinna vanalinna tänavate labürint. Idee sellise oma varasemat loomingut arvestades ehk ebahariliku teose loomiseks sai Sisask oma vanalt koostööpartnerilt Valeri Petrovilt, kes juhatab ka ooperis esinevat ansamblit Orthodox Singers. «Muusikalises mõttes on kogu ooper kokteil, milles on kasuTähehuvilisena tuntud helilooja Urmas Sisaski värskeim teos on koorioooper «Labürint». Foto: Ande Kaalep

tatud minu varasemate teoste teemasid ja motiive. Sisu räägib Eestimaa pühakutest šamanistlikus tähenduses. Pattudest ja pattude andeks andmisest. Erinevate usulahkude lepitusest ja Tallinna kirikutest,» kirjeldab Sisask oma värskeima teose erinevaid tahke. Vaimulik muusika ei ole laiemale avalikkusele astronoomiahuvilisena tuntud Sisaski jaoks võõras. Ta on kirjutanud kuus missat ja palju vaimulikku muusikat. Küsimuse peale, kas ja mil määral usk ja astronoomia inspiratsiooniallikatena üksteist segavad, on Sisaski vastus järgmine: «Mis puutub usku, ei ole minu jaoks ja minu muusikalise helikeele jaoks muud loojat, kui on universumi looja. Ma ei kuulu ühessegi usulahku ja minu püha-

dus on tähistaevas, elusloodus ja taevane värav Luige tähtkujus.» Ooperi pealkiri sümboliseerib korraldajate sõnul labürinti inimhinges, kus põimuvad kired, tahtmised, kiusatused, kannatused ja mõtted ning seda sellises ajaloolises ja saladuslikus kohas nagu Tallinn. Lisaks Orthodox Singersile ja muusika autorile Sisaskile osalesid loomisel veel Ilja Nikiforov (libreto), Loone Ots (libreto tõlge), keelpilliansambel, kirikukellade ansambel Bells of Russia, Igor Jermakov (bajaan), Jüri Monchak (Venemaa, bass) ja Julianna Bawarska (Läti, sopran). Veel ei ole teada, kas ja millal «Labürint» pärast esiettekannet veel publiku ette jõuab. Urmas Sisaski osalus Tallinn 2011 programmis aga jätkub veel kindlasti, sest Eesti Heliloojate Liit palus tal korraldada Lasnamäele suunatud autorikontserdi. Viimane leiab aset 22. oktoobril kell 18 Lindakivi keskuses, kus esinevad tasuta Euroopa Kultuuripealinna Segakoor ja mitmed solistid.


4

TEATER

Reede, 10. juuni 2011

Ooper hetkest, mil inimene in Timo Steiner: Inimeses on jooni, mida suudab väljendada üksnes muusika.

Kalaranna LIFT11 pidu 12. juunil kell 17.00 avatakse linnainstallatsioonide festivali LIFT11 teos «Kalarand» ja ühtlasi ka suvehooaeg. Juba on kuni 12. septembrini kestva LIFTi raames avatud tööd «Kai», «Helin» ja «O» (pildil). Suvemuusikat valivad Kohviraadio sõbrad Bertil ja Milan, avatud on kohvik. Kuigi Kalarand ei ole ametlik supelrand, on sinna Linnahalli ja Patarei vahelisele rannalõigule tekkinud populaarne supluskoht.

Ideerong kultuurikilomeetril 12. juunil avatakse kultuurikilomeetril tänavuse Euroopa rohelise pealinna Hamburgi interaktiivne rändnäitus „Ideede rong“. Hamburgi rändnäitus sõidab läbi 18 Euroopa linna, Riiast Tallinna saabuvat ideede rongi saab kultuurikilomeetril Linnahalli ja Kultuurikatla vahel (aadressil Põhja pst 33a) külastada 12. juuni – 14. juuni kl 10‒19. Näituse kodulehel saab broneerida giidiga külastusi: www. train-of-ideas.net

Nargenfestivalil Noblessneri kvartalis juba täna esietenduv Timo Steineri ooper „Kaks pead“ räägib Vene kirurgi Vladimir Demihhovi 1950. aastate eksperimentidest, mille käigus teadlane siirdas suurele koerale kutsika pea koos esikäppadega, et uurida kirurgia võimalusi inimkonna hüvanguks. Esimene kahepäine koer elas viis päeva. Kokku tekitas Demihhov 20 kahepäist koera, edukaimad neist elasid napilt kuu. Anneli Sihvart

anneli.sihvart@tallinn.ee

Ooperi «Kaks pead» peategelased on vana lojaalne koer Sultan ja noor revolutsiooniliselt meelestatud Šarik. Toimub operatsioon. Segakoer hääbub. Eksperimenteerijad muutuvad. Libreto autor on Maarja Kangro, kunstnik Pille Jänes. Esinevad Juuli Lill (metsosopran), Oliver Kuusik (tenor), René Soom (bariton), Olari Viikholm (bass), Nargenfestivali koor ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Dirigent on Tõnu Kaljuste. Timo Steiner, kas teema, millele ooper pühendatud on, pole õigupoolest küllaltki võigas? Ma arvan, et just niisugustel teemadel peabki tegema ooperit, et tuletada meelde hetki, mil inimene inimlikkuse kaotab. See ehk ongi ooperi «Kaks pead» varjatum teema.

Kas «Kaks pead» on traditsiooniline ooper? See on suhteliselt traditsiooniline ‒ nii tegevus kui tegelased arenevad ooperi reeglite järgi. Samas on siin tavaooperist erinevalt küllalt palju instrumentaalseid muusikalisi numbreid.

Jah. Ja mõned tekstid lihtsalt on musikaalsemad. Näiteks Juhan Liivi tekstid ei ole selles mõttes musikaalsed, nende juurde on raske muusikat luua, tema tekst otsekui ei vajakski seda, vaid on täiesti endaküllane ‒ selles ei ole niisugust rütmi ega õhku, mida saaks muusikaga täita. Samas on väga hea luua muusikat näiteks Peeter Volkonski tekstidele. Kerge oli muusikat luua ka ooperi «Kaks pead» libretole, mille autor on Maarja Kangro. Kas ooperi puhul on alati kõigepealt olemas tekst?

Jah, sest draama peab olema teada. Töö käigus võivad küll tekkida mõned ümbertõstmised, mulle meeldib tekstiga antud mõtetest edasi minna. See erineb instrumentaalmuusika loomisest, kus alguses ei ole midagi olemas. Ooper kui kunstiliik on sõnalavastusega võrreldes hoopis kõige tänuväärsem inimese edasiandja. Inimene ei ole ju ainult sõna ega ka mitte sõnad koos miimika ja žestidega, midagi on temas veel, mida suudab väljendada vaid muusika. Mingis mõttes saab sama väita ka tantsulavastuste kohta, neilegi annab muusika lisaväärtuse.

Valukoda on põnev esinemiskoht Kuidas suhtute Noblessneri valukotta kui esinemispaika? Olen näinud etendusi, mida seal seni tehtud on, aga kuidas meie ooper nendes tingimustes kõlama hakkab, selle katsetused alles käivad. Arvan, et see on päris erutav esinemiskoht, teatrist ja kontserdisaalist põnevamad kohad on eriti suvisel ajal väga toredad. See toob alati kaasa ka uut publikut. Ja ma võin kinnitada, et nad ei pea pettuma ‒ «Kaks pead» on väga kuulajasõbralik. Samas loo-

Eesti keeles on palju avastada Kui oluline on see ooper teie senises loomingus? Mahu poolest on see kõige suurem teos, mida üldse kunagi loonud olen, selles suhtes on tegemist kulminatsiooniga. Arvuliselt on mul aga vokaalile loodud teosed selges vähemuses, instrumentaalmuusika on ülekaalus. Ilmselt võib üks põhjus olla kuulsas Elleri koolis, mis Eestis kompositsiooni osas valitseb ja on suhteliselt instrumentaalne. Elleri õpilased annavad seda edasi ja mina olen Jaan Räätsa õpilane, kes oli Elleri õpilane. Samas on vokaalile loomine kirgastav kogemus, mille käigus tekib küll rida probleeme. Kui mõne muu keele puhul on hääldusreeglid laulmisel ajalooliselt üsna hästi paigas, siis eesti keeles on veel väga palju avastada. Näiteks sõnarõhkude poolest on eesti keel tunduvalt üheplaanilisem inglise või vene keelest. Eesti keeles on vokaalide hääldus teistsugune kui romaani keeltes. Lisaks ei rühmita eesti keeles vokaale mitte tugevad, vaid väga

13.–19. juunil toimuva Tallinna kitarrifestivali raames tulevad Eestisse esinema tippkitarristid Brasiiliast, Hispaaniast, Ungarist ja Prantsusmaalt. Kontserdid toimuvad Mustpeade majas, Kumu Auditooriumis, Pärnu Raekojas ja Kuressaare Kultuurikeskuses. Vt www.kitarrifestival.ee

Kuidas sõnastada vähem varjatud teemat? Ooper kirjeldab üht sündmust ajaloost, mille käigus kahest koerast saab üks. Helilooja jaoks on see päris inspireeriv olukord, kui kurb aspekt välja arvata. On kaks isesugust isiksust, kumbki oma karakteriga, oma muusikaga ja siis tuleb nad kuidagi ühte liita, et nad mingi aja funktsioneeriksid. Ooperis kujutatakse ka operatsiooni, sellele on nii helides kui ajaliselt päris suur maht antud. Kuna meil oli kasutada suur sümfooniaorkester, suurem kui tavaliselt ooperis, siis saab kulminatsiooni väga võimsalt edasi anda. Kui alltekste lisaks otsida ja traagikast pisut eemalduda, siis kujutatakse tegelikult ju kahte karakterit, millest hiljem saab üks. Arvestades aga, et inimenegi ei ole ainult mina, vaid ka meie, ühe keha sees on alati mitmeid karaktereid, siis kahe isiksuse liitmine justkui ei muudakski midagi ‒ ainus mõõdupuu on see, et liidetavad saaksid liitmise üle ise otsustada.

Taotlustähtaeg läheneb

Kirurg Vladimir Demihhov huvitus kogu oma elu üksnes

Algab Tallinna kitarrifestival

15. juunil on projektide esitamise tähtaeg novembris Tallinnas toimuvale Euroopa kunstiinstituutide (ELIA) festivalile NEW/NOW Tuleviku Noored Talendid». Festival tõstab esile Euroopa suurepäraseid lootustandvaid noori talente. Valik tehakse kunsti- ja muusikaerialade 2010–2011 aastal lõpetanud üliõpilaste tööde hulgast. Kandidatuure saavad esitada kõrgkoolid, mis on ELIA liikmed, partnerkõrgkoolid ja liikmed väljastpoolt Euroopat. Vt ka http://www.elia-artschools. org/neunow ja www.neunow. com. Info: paula.toomel@ elia-artschools.org

«Publik ei pea pettuma – «Kaks pead» on väga kuulajasõbralik.» pehmed konsonandid, see tekitab probleeme lauljale, kelle ettevalmistus tegelikult ei ole väga eesti keele põhine ‒ neil ei lähe seda enamasti tarvis, eesti keeles lauldakse oopereis vähe. Seega on ka ooperi teksti loomine midagi hoopis muud kui lihtsalt luuletuse kirjutamine.

«Helilooja jaoks on kahe isiksuse üheks liitmine päris inspireeriv olukord, kui kurb aspekt välja arvata,»

Kahepealised koerad loodi niiskes, külmas ja viletsa valgustusega keldris, mida nimetati elut Anneli Sihvart

anneli.sihvart@tallinn2011.ee

Kuna keldris polnud tingimusi siirdamisoperatsiooni läbi teinud koerte eest hoolitsemiseks, viis Demihhov mitmed koerad koju kommunaalkorteri tuppa. Vladimir Demihhov (pildil) sündis 1916. aastal praeguse Volgogradi oblasti piirkonnas talupoja peres. Tema isa hukkus 1919. aastal kodusõjas, ema kasvatas üksi üles kolm last, kes kõik said kõrghariduse.

Kord varases lapsepõlves sai Vladimir emalt rangelt karistada, kuna püüdis koera rinnakorvi lõhki lõigata. Poiss selgitas, et ta ei soovinud üldsegi vägivaldne olla, vaid üksnes uurida, missugune näeb välja koera süda. Vladimir õppis esialgu lukksepaks ning tegi metallist inimsüdame koopia. Tema huvi südame vastu meenutas kinnisideed. Seejärel jätkas Vladimir õpinguid Moskva ülikooli bioloogiateaduskonnas loomade füsioloogia erialal. 1937. aastal, kolmanda kursuse üliõpilasena, konstrueeris ta tehissüdame ja püüdis seda

koerale siirata. Koer elas pärast operatsiooni kaks tundi. Sõda katkestas Demihhovi katsetused. 1941‒1945 oli ta Nõukogude armees patoloog-anatoom ning meenutas seda kui tohutut ajaraiskamist. Demihhov huvitus ainult sellest, mis oli seotud südame või muude elundite siirdamisega. Kogu ülejäänud elu ‒ kaasa arvatud ta enese abikaasa ‒ tundus talle igav ning tüütu. Abiellus Demihhov aga seetõttu, et nooruke Liia oli valmis tema eest hoolitsema, teda mõistma, kaitsma ja aitama.

Liia suri kolm kuud enne Demihhovi surma ‒ väidetavalt just niisama märkamatult, kui oli elanudki. Demihhovi uuringuid ei toetatud Nõukogude Liidus eriti, neid nimetati deemonlikeks ja amoraalseteks. Sõja järel töötas Demihhov mõnda aega Višnevski-nimelises kirurgiainstituudis, seejärel Sklifossovski-nimelises instituudis, kus talle eraldati elutähtsate organite siirdamisvõimalusi uuriva laboratooriumi jaoks ruum keldris. Kelder oli külm, niiske ja halva valgustusega, operatsioonilaud


TEATER

Reede, 10. juuni 2011

nimlikkuse kaotab dan, et ka rafineeritud heligurmaanid leiavad sealt enda jaoks midagi. Kas on tõsi, et teadsite juba varakult ‒ teist saab just nimelt helilooja? Ma olen seda teadnud nii kaua, kui ma iseennast mäletan. Aga ma ei ole suutnud välja selgitada, millel see teadmine põhines. Viieaastaselt läksin mudilaste muusikastuudiosse seepärast, et tahtsin heliloojaks saada. Loomulikult selles eas veel heliloojaks ei õpetatud, ka muusikakoolis ei tule spetsialiseerumine kohe. Muusikakeskkooli sisseastumiskatsetelt mäletan otsustamist, kas valida viiul või klaver. Otsus-

tasin klaveri kasuks, sest arvasin, et sellest võiks heliloojale rohkem kasu olla. Nüüd komponeeringi klaveril. Ühel hetkel aga tekkis klaveri erialaga olukord, et ajamaht, mida sellele pühendada tuli, läks minu jaoks liiga suureks, oleksin tahtnud rohkem aega oma eesmärgi saavutamisele pühendada. Läksin niisuguse jutuga õpetajate juurde ja mulle anti võimalus natuke varem spetsialiseeruda, kui tavaks on. René Eespere oli minu esimene kompositsiooniõpetaja. Ta tegi mulle väga hästi selgeks, et need olid siiski suhteliselt lapselikud asjad, mida seni paari akordiga loonud olin.

Nüüd olete ise muusikakeskkooli direktor, mida peate selles ametis kõige olulisemaks? Praegu hinnatakse koolihariduse tähendust inimese jaoks üle, tundub mulle. Peamine inimese harimine algab tegelikult siis, kui koolid on läbi. Kooli peamine ülesanne on anda kätte meetodid, kuidas ennast harida, mitte niivõrd teadmised. Olulisim on, et ei rikutaks õppimistuju ja -tahet. Mis juhtuks, kui inimene õpiks muusikakeskkooli programmi järgi üksnes muusikat, aga muidu tegeleks enda harimisega ise? Täpselt see on meie haridusmaastikul puudu, niisugusel õppimisel oleks tulevikku. Põhikoolis on küll lubatud koduõpe vanemate soovil, kuid mina peaksin niisugust võimalust ehk isegi hoopis olulisemaks gümnaasiumis. Olen näinud niisuguseid keskkooliõpilasi, keda vaadates mõistan, et kõige õnnelikum oleks ta raamatukogu printsiibil õppides ‒ see, mis talle kätte satub, teda parasjagu arendabki. Niisugused õpilased tunnevad ennast igas koolis kehvasti. Neid tuleb praeguses süsteemis inspireerida, rõhutades, et võib ju juba praegu ise juurde lugeda ja edaspidine elu on vabaks enesearendamiseks valla.

Olen olnud pigem omaette tegutseja Kas teie kõige esimesed muusikaõpetajad olid teie jaoks inspireerivad? Ma ei oska öelda… Igal juhul ei rikkunud nad midagi ära ja ma olen neile selle eest tänulik. Olen ehk olnudki pigem omaette ja ise tegutseja, mulle on meeldinud, kui mind õppimise juures liiga palju ei segatud. Mind võis aidata, kui ma küsisin, kuid ma ei armastanud väga aktiivset tungimist minu õppimise ruumi, kuna see on intiimne ruum.

tunnistas Timo Steiner.

Foto: Stanislav Moshkov

elundite siirdamisest

tähtsate organite siirdamise laboriks. puust, kompressoriks kasutati vana tolmuimejat. Kuna keldris polnud tingimusi siirdamisoperatsiooni läbi teinud koerte eest hoolitsemiseks, viis Demihhov mitmed koerad koju kommunaalkorteri tuppa. 1962. aastal suri üks koertest, kellele Demihhov oli siirdanud lisaks ta enda omale ka teise koera südame, 142. päeval pärast operatsiooni haigla puusepa jalahoobist vastu südant ‒ ta oli hakanud laboratooriumisse sisenenud puusepa peale haukuma, see aga ei meeldinud purjus mehele.

Vladimir Demihhovist sai muuhulgas eeskuju Minnesotas sündinud Robert White’ile, kes 1970. aastatel siirdas ühe ahvi pea teisele ahvile. Demihhovi laboratoorium töötas kuni 1986. aastani, seal tegeleti pea, maksa, neerude ja neerupealiste, söögitoru ja jäsemete siirdamise võimaluste uurimisega. Vladimir Demihhov ise suri 1998. aasta novembris ja maeti Vaganka kalmistule. Kakskümmend aastat enne seda, pärast esimest insulti, oli ta kaotanud mälu.

5

Millised õpilased teile endale meeldivad? Mulle meeldib, kui ma unustan ära, et õpilane on õpilane. Kui tekib vestlusruum, mis ei sõltu enam east. Õpilased, kelle puhul ma näen, et õpin temaga suheldes ka ise, sõltumata tema faktiteadmistest. Teine inimene näeb vahel asju nii ootamatust vaatenurgast, et pärast saab ainult imestada, miks ise selle peale ei tulnud, ja siis tema osutatud teed hoolikalt vaadata, et näha, mis seal on.

Kp

LISAB

Nargen Festival 2004. aastal alustas dirigent Tõnu Kaljuste juhtimisel tööd projektiteater Nargen Opera. 2004‒2005 hooajal lavastati kolm J. Haydni ooperit, J. Tätte näidend «Latern» ning koos Von Krahli teatriga V. Tormise «Eesti ballaadid». 2006. aastal avas Nargen Opera oma esimese festivalisuve. Nargen Festival 2011 kestab 3. juunist 11. septembrini, festivali kavasse kuulub ka Timo Steineri ooper «Kaks pead», mida etendatakse Noblessneri valukojas 10., 11. ja 12. juunil.

Lavastus pole väikese printsi loo ümberjutustus, kuid juhindutud on raamatu tähtsamatest sündmustest ja tsitaatidest.

Foto: Harri Rospu

PööningTants kutsub Estonia kammersaali Oksana Titova: Tantsijad tõlgendavad väikese printsi sõnu kujundite, seisundite ja liikumise keeles. Rahvusooperis Estonia sai alguse kaasaegse tantsu sari PööningTants, mille etendused toimuvad kõrgel kammersaalis. Sarja esimene lavastus oli Oksana Titova «Väike prints» Antoine de Saint-Exupéry raamatu ainetel. Anneli Sihvart

anneli.sihvart@tallinn2011.ee

«Nii see etendus kui kogu projekt on mõeldud uudishimulikule publikule vanusest sõltumata,» selgitab sarja PööningTants kuraator ja koreograaf-lavastaja Oksana Titova. «Inimestele, kellele meeldib nüüdisaegne kunst ja akadeemiliselt koolitatud keha, kellele meeldib lugeda ja seoseid otsida. Ma arvan, et need etendused otsivad ise oma publiku üles.»

Niisiis pole lavastus väikese printsi loo ümberjutustus, vaid metafoor. Samas on väga täpselt juhindutud raamatu olulisematest sündmustest ja tsitaatidest, paljusid stseenide lähtepunktiks olnud tsitaate leiab ka kavalehelt. «Oleme lähtunud sellest, kas meid endid huvitab see, mis laval toimub,» räägib Oksana Titova.

«Ma arvan, et need etendused otsivad ise oma publiku üles.»

Rännates enese algusesse Etenduses on kuus või isegi seitse väikest printsi, ütleb Oksana Titova, kelle puhul pole tegelikult oluline ei nende vanus, juuksevärv ega sugu. Välditud on ühe tegelase loo jutustamist, pigem võib laval toimuvat vaadelda olukorrana, kus kuus tantsijat on asetatud raamatusse ja nad rändavad sellest lehekülg lehekülje haaval läbi, avastades end teekonnal mitmesugustes rollides, vaadeldes üksteist nii roosi, printsi, rebase kui mao silmade läbi, kogedes kõike, mis toimub, sõna otseses mõttes oma nahal ja jõudes seeläbi sügavamale iseendasse. «Tantsijad tõlgendavad väikese printsi sõnu kujundite, seisundite ja liikumise keeles,» lisab Oksana Titova. «Ehk saavad ka vaatajad SaintExupéry ja tantsijate jälgedes tagasi minna iseenda algusesse ja mõelda mõned olulised asjad üle.»

«Prooviperiood oli üsna pikk. Loomulikult pole kerge repertuaariteatris projekttantsuteatrit teha, sest tantsijatel on paralleelselt mitu etendust, millesse nad peavad süvenema. Sisse-väljalülitumine nõuab aega, aga proovi jaoks on aega loetud tunnid, ümberlülitumine peaks olema kiire ja konkreetne ning just see teebki protsessi keeruliseks. Müts maha tantsijate ees, et nad suutsid «Manonist» joosta «Väikese printsi» proovi ja vastupidi ning õhtul teha «Lumivalgekese» etendust.» Kuna etenduses on äärmiselt oluline roll animatsioonil, siis võib öelda, et lõplik stsenaarium kujunes lavastajal tihedas koostöös videokunstnik Andres Tenusaarega.

Akadeemiline taust lisab varjundeid PööningTants annab märku, et rahvusballett on huvitatud klassika kõrval ka kaasaegsete esteetikate arendamisest.

Tulevikuperspektiivis võib öelda, et projekt tegeleb muuhulgas uue publiku juurdekasvatamisega. Nüüdistants rahvusballetis eristub Eesti tantsumaastikul selle poolest, et balletitantsijate kehakasutus ja laval olemise põhimõtted on teistsugused. Koreograafid võivad püüda seda lammutada, ära kasutada, sünteesida... Igal juhul peavad nad sellega arvestama. Tulemus on samas alati intrigeeriv. «Tänapäeva ideaaltantsija ongi laia ampluaaga, ta suudab tantsida peaosa nii klassikalises balletis kui paigutada end nüüdistantsu konteksti,» kinnitab Oksana Titova. PööningTantsu järgmine lavastus, Dmitri Harchenko «OOO/Out Of Opera» esietendub novembrikuus. Selle teemaks on inimeseks olemise uurimine. Lavastuse kaleidoskoopilistest kildudest koosnevat süžeed toetavad ooperi ajaloost laenatud kergesti äratuntavad kujud.

Väljavõtteid kavalehelt «Minu planeedil elab pealtnäha väike armas tüdruk, kes tegelikult on hoopis kogenud naine… Ta tunneb rõõmu pisiasjadest.» (Eve Andre, tantsija) «Minu planeedilt leiaks väike prints palju geomeetrilisi ja abstraktseid kujundeid, mis kõik end liigutavad. Igas kujundis on peidus lõpmatu hulk tõlgendusi, seega võib iga tõlgendus olla nii tõene kui ka väär. Arvatavasti oleksin ka mina väikese printsi jaoks suhteliselt abstraktne liikuv kujund.» (Andres Tenusaar, videokunstnik)


6

KATEL

Reede, 10. juuni 2011

Publiku süda kuulub naistele ja narridele Kerttu Männiste kunstiajaloolane

ARVUSTUS Johann Valentin Meder «Kindlameelne Argenia» (Die beständige Argenia). Lavastaja Thomas Wiedenhofer. Dirigent Toomas Siitan. Kujundus ja kostüümid Maarja Naan, Inna Fleišer. Kontsertmeister Ene Rindesalu. Valgustus Armin Rüster. Tekstitõlge Tiiu Relve, Toomas Siitan. Projektijuht Anu Sõõro. Osades: Olari Viikholm, Ott Indermitte, Endrik Üksvärav, Grigori-Kazimir Seliverstov, Elizabeth Paavel, Maire Haava, Sarah Nagel, Aivar Kaseste, Sergei Smirnov, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ooperistuudio üliõpilased. Tallinna Barokkorkester.

J

ohann Valentin Mederi (1649‒1719) nimi ei ole ilmselt esimeste hulgas, mis barokkooperi peale mõeldes meenuks. Ometi on just tema «Kindlameelne Argenia» üks esimesi saksakeelse barokkooperi näiteid. 3. ja 4. juunil tõi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ooperistuudio koostöös Tallinna Barokkorkestriga Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi raames lavale Johann Valentin Mederi ooperi “Kindlameelne Argenia”.

Meder oli kuningliku gümnaasiumi kantor

«Üks, mida mina sellelt aastalt ootan, on see, et Eesti inimestel tekiks arusaam ka muust peale kõige tavalisemate peavoolu kultuurielamuste ning rohkem julgust neid näha ja kogeda,» ütleb Evelyn Sepp. Foto: Peeter Langovits/Postimees/ScanPix

Evelyn Sepp: Kultuuri võib ka võsa vahelt avastada Tegemist pole veel mitte kultuuri-, vaid pigem nõiakatlaga. «Kultuur ei piirdu vaid sellega, milleni viib perfektne asfalt, kultuur on ka see ruum, mis tuleb avastada n-ö võsa vahelt,» lausub Evelyn Sepp, sihtasutuse Tallinn 2011 uus juhatuse liige. Anneli Sihvart

anneli.sihvart@tallinn2011.ee

30. mail kinnitas sihtasutuse Tallinn 2011 nõukogu juhatuse teiseks liikmeks Jaanus Mutli kõrval Evelyn Sepa. Alljärgnevalt kõneleb Evelyn Sepp, millised on tema esmatähtsad ülesanded uues ametis. Sihtasutuse Tallinn 2011 juhatuse liige Evelyn Sepp, mis on teie peamine töö? Peamised ülesanded on seotud esiteks sihtasutuse ümberkorraldamise ja teiseks Katla projekti arendamisega. Lisaks on minu ülesanne üldisemalt läbi töötada sihtasutuse jätkusuutlikkuse küsimus ‒ mida ja kuidas jätkatakse. Milliseks on vaja sihtasutus kujundada? On selge, et kultuuripealinna aasta ettevalmistustööde käigus on aastate jooksul omandatud korralik kontaktide ja kogemustepagas, mille 2011. aasta 31. detsembri seisuga ära unustamine oleks kurjast. Tallinn on Eesti Vabariigi pealinn ja suur osa institutsionaalsest kultuurist ning professionaalsest kultuuriringkonnast toimetab samuti paratamatult siin. Seega oleks igati loogiline need kolm tõsiasja eesmärgistatult siduda ja püüda sellest tiitliga aastast

alates saavutada tegelik muutus meie endi suhtumises kultuuritegemisse ja miks mitte ka välja kujunenud kultuuritarbimise harjumustesse. Sellest lähtuvalt tuleb välja töötada variandid jätkamiseks ja sihtasutuse ümber kujundamiseks. Oleks igati hea, kui parim osa inimestest oma kogemuste ja kontaktidega jääksid teenima just Eesti kultuurielu. Kas järgmisest aastast hakkab sihtasutus tegelema eeskätt Katla projektiga või on tegevussuundi rohkem? Katel on tõesti esimene ja peamine murelaps seni, kuni selle sasipundar saab lahti harutatud. Ummik on väga leebe sõna praeguse olukorra kirjeldamiseks. Mind lihtsalt hämmastab, kuidas on kogu protsess lastud sinnamaani jõuda, kus see hetkel on.

Millisena näete Katla arengut lähema poole aasta või aasta jooksul? Arvestades olukorda... Kui me suudame sellel suvel alustada ehitustegevust, siis on ausalt öeldes sündinud ime. Nii et esialgu tuleks seda kultuurikatla asemel pigem käsitleda kui nõiakatelt ja sellest välja nõiduda hulk imesid. Millised on esmased ülesanded Katla projekti jätkamisel? Minu esimesed tööpäevad on hommikust õhtuni täis kohtumisi. Küsin selgitusi ja püüan aru saada, miks asjad on nii, nagu on. Seejärel saame edasi liikuda organisatsiooniliste küsimuste ja

«Kui suudame sellel suvel alustada ehitustegevust, siis on sündinud ime.»

Kuidas jagate tööd juhatuse teise liikme Jaanus Mutliga? Kultuuripealinna aasta programm, turundus ja üldküsimused on Jaanus Mutli valdkond, sihtasutuse tulevik, Katel ja Katla sisuline arendus koos uute programmidega, kui sinnamaani jõutakse, on aga minu vastutusala.

tõesti ehituse alustamiseks vajalike toimingute juurde. Alles pärast seda saab alustada magustoitude peale mõtlemist ehk otsustada, kuidas see ülimalt põnev ja unikaalne keskkond avada ja millise sisuga täita, kuidas tekitada seal sünergia, mida kõnealune koht ja Eesti inimesed väärivad. Kui kiiresti võiks Katel valmida ja millist rahastust peate tõenäolisemaks? Loodame, et esimese osa valmimine on võimalik umbes aas-

taga alates hetkest, mil tööd algavad. Suurim finantseerija on loomulikult linn. Loodan, et ka riik tuleb omalt poolt kaasa, lisaks EAS-ile, samuti loodan, et ka KIK-i tarbeks leidub seal hulgaliselt töölõike, mille rahastamine oleks ilmselt soovi korral võimalik ja põhjendatud. Ja miks mitte ka ettevõtjad, kel on oma missioon seoses Eesti loomemajanduse ja kultuurieluga laiemalt olemas. Milline on Teie hinnang senisele kultuuripealinna aastale, selle tugevatele ja nõrkadele külgedele? Olen kultuuripealinna aasta suur fänn. Loomulikult on mul tähelepanekuid ja ma kavatsen neid jagada eelkõige meeskonnaga. Asju saab alati paremaks teha ja tühja virisemise peale peaks vähem aega ja energiat kuluma. Üks, mida mina sellelt aastalt ootan, on see, et Eesti inimestel tekiks arusaam ka muust peale kõige tavalisemate peavoolu kultuurielamuste ning rohkem julgust neid näha ja kogeda. Kultuur ei piirdu vaid sellega, milleni viib perfektne asfalt, kultuur on ka see ruum, mis tuleb avastada võsa vahelt, kui allegoorilist võrdlust soovite. Aga üldisemalt on oluline muidugi see, et info ürituste kohta jõuaks kohale ja inimesed üle Eesti saaksid osa programmist, millest väga suur tükk tuleb õue peale suisa tasuta. Kasutagem siis seda võimalust ning tundkem rohkem uhkust ja rõõmu elu üle!

Johann Mederi 1680. aastal Tallinnas kuningliku gümnaasiumi (praegune Gustav Adolfi gümnaasium) õpilastega esmakordselt ette kantud teos on teadaolevatel andmetel üks esimesi ooperietendusi Tallinnas. Leipzigis ja Jenas õigusteadust õppinud, kuid 1670. aastatest professionaalse lauljana tegev Meder oli 1674‒1683 kuningliku gümnaasiumi kantor ning vokaalpartiidelt mitte liiga keeruline laulumäng sobis õpilastele nii kultuurseks meelelahutuseks kui ka klassikaliste värsimõõtude (aleksandriini) harjutamiseks. «Kindlameelset Argeniat» lavastati ka Tallinna suvemuusika festivali raames 1999. aastal kontserettekandes. Mõlema lavastuse sünni juures olnud dirigent Toomas Siitan väärib tänusõnu Mederi Eesti muusikaloole taasavastamise eest. Barokk on tunnete ajastu ja õnnestunud barokkooper pidi lennutama vaatajaid tundmuste skaalal õrnadelt armastusmeeleoludelt õilsa võitlusvaimuni, kõrvalpõigetega madalamate emotsioonide ja tungide maailma. Viimaseks pakkus hea võimaluse “kõrgetele” teemadele vastanduv «madal» igapäevaelu teenjate argiste askelduste ja elulähedase väljenduslaadi näol. «Kindlameelses Argeniaski» leidub peenelt kõnelev ja üllalt õhkav kuninglik armastajapaar, kelle väljapeetusele vastandub robustsem, aga siiski sümpaatne koomiline teenijapaar. Etenduse jooksul ilmneb selgelt, et rahvapärane huumor laseb end kergemini mängida, annab osatäitjatele võimaluse vaatajatele omasemaks muutuda kui kõrgseltskonna kaunikõlaline ja kõrgelennuline, aga kohati kuivalt mõjuv väljenduslaad. Siiski kipuvad kõnealuses lavastuses jõuväljad natuke paigalt nihkuma – liiga jõuliselt pääsevad domineerima sümpaatse entusiasmi ja vabastava huumoriga teenijapaari stseenid, samas kui kõrgem seltskond ei saavuta näitlejatehniliselt piisavalt intensiivsust ja sisendusvõimet.

Ooper lähtus ajaloosündmustest Teener Heluantese rolli lahendab Grigori-Kazimir Seliverstov üsna grotesksete joontega. Tema vokaalpartii ja rollijoonise rämedust mahendab võluva loomulikkuse ja helgusega Argenia toatüdruku Carinthia rollis Sarah Nagel. Mitte ainult puhas ja valitsetud häälematerjal, vaid ka kustumatu säde silmis teevad Nagelist ühe etenduse meeldejäävama osatäitja – olgu rolliks toatüdruk või krutskeid täis Cupido. Kogu lavastusterviku õnnestumise seisukohalt on kaalukaim nimikangelanna Argenia osa, milles Elizabeth Paavel näitas kõrgtaset. Paaveli osatäitmises liitusid tervikuks tekst, selle selge, ilmekas ja pingestatud vokaalne esitamine, aga ka teksti mõtte füüsiline tunnetamine ja miimikas ning kehakeeles väljendamine. Paaveli Argenia on tütarlapselikult õrn, aga elukogenult kindlameelne, vokaalselt värske ja klaar ning vaieldamatult professionaalne. Sedavõrd särava esituse kõrval jäävad Olari Viikholmi (Lisander) ja Ott Indermitte (Cleander) kuningad tahaplaanile, ehkki vokaalselt on neisse osadesse rohkem mängu ja säramisruumi sisse kirjutatud kui nii mõnessegi teise. Meder kirjutas «Kindlameelse Argenia» oma kaasaegsetest ajaloosündmustest lähtuvalt – Lundi lahing 1679 ning Rootsi ja Taani lepitamine abielu kaudu – ning mis oleks moraliseeriva süžee paremaks kattevarjuks kui antiikallegooria. Jumalate kirju rivi ei ole käesolevas lavastuses paigutatud mitte kõrgele ja kaugele, vaid publiku hulka. Ei ole klassikalisi atribuute lüürat, palmioksa ega tüliõuna; on kaasaegse lõikega ülikonnad ja kontorikostüümid. Oleks ju meelitav mõelda, et publik on paigutatud jumalatega võrdsele positsioonile kangelaste saatuse üle oma tuju järgi otsustama, aga pigem kipub kinnistuma tunne, et tegu on veidi hämara viitega meie kaasaja ülikonnastatud-lipsustatud otsustajate ringkonnale kusagil klaasist kabinettide vaikuses Etenduse alguses huvitavalt mõjuv stilistiline eklektilisus muutub kiiresti väsitavaks. Kõike on korraga palju ja vähe – palju vastandlikke stiile kostüümides, vähe järjepidevust misanstseenide loomisel ja välja mängmisel. Kujunduse keskse elemendi moodustavad kuningakrooni kaks poolt saavad siiski ühendatud ja armastajad kokku viidud.


Reede, 10. juuni 2011

Tallinn 2011 nädal objektiivis Kultuuripealinn Tallinn avati rattaparaadi, ekskursioonide ja geriljakinoseansiga merele 5. juunil astuti senise Euroopa kultuuripealinna aasta seni vast suurim samm Tallinna taasavamiseks merele. Päikseline päev algas Tallinna jalgrattanädala lõppu märkiva rattaparaadiga, mis kulges SA Tallinn 2011 programmikoordinaator Hando Jaksi (alt teises reas paremal) valvsa silma all Vabaduse väljakult kultuurikilomeetri äärde. Seejärel esinesid Kalasadama lähistel mitmed muusikud eesotsas Ewert & The Two Dragonsiga (keskmises reas vasakul), kelle esinemist nautis ka Trumm-Iti trummiorkestri juht Francois Archanjo (kõrval esiplaanil). Samas avati ka Ökosaar (all paremal). Päeva lõpetas geriljakinoseanss (ülemine ja toolidega pilt), kus näidati filmi «Beijing Bicycle». Fotod: Renee Kooli, Madli-Liis Parts ja Sten Jõemets / Nikon

FOTO

7

Kohtuotsa Vaateplatvormi minifestival

Toompeal saab suve lõpuni nautida Luscher&Matieseni minifestivalide sarja «Lustid». Programmi jagub igaks päevaks!

Monaco vürst elektriautol Tallinnas

Tallinn-Monte Carlo 3500 kilomeetri pikkuse ja 15 masina osalusega elektriautode ralli avaetapil Tallinnas osalesid teiste seas ka linnapea Edgar Savisaar ja Monaco vürst Albert II, kes andis rallile stardi ja seejärel läbis etapi Eestis valmistatud Pobedaga. Rotermanni kvartalis toimunud finiši järel tuli teda esimesena õnnitlema ralli üks peakorraldajatest Jüri Tamm. Fotod: Albert Truuväärt, Sten Jõemets / Nikon

Treff lõpetas 1. juunil visuaalteatriga

Etenduskunstide festival Treff päädis eri riikide tudengite kollektiivse visuaalteatri etendusega «Maailma kaart - naerata». Foto: Stanislav Moshkov


8

KULTUURIKALENDER

Reede, 10. juuni 2011

Eesti Kontsert soovitab: XIV Suure-Jaani Muusikafestival 17.–23. juunini 2011 9 Suvi algab Suure-Jaanis traditsiooniliselt muusikaga ja ega seegi aasta erand ole. Suure-Jaani on oma kauni loodusliku asukoha ja rikkaliku kultuuripärandi tõttu ideaalselt sobiv paik suvisteks kultuurisündmusteks. Sellist kultuurikontsentratsiooni ei leia me kusagilt mujalt: heliloojad ja muusikud Artur Kapp, Villem Kapp, Eugen Kapp, Mart Saar, Julius Vaks, maalikunstnik Johann Köler, naivistlik kunstnik Paul Kondas ‒ need on vaid mõned Suure-Jaani kandist pärit suurmehed. 1998. aastast alates korraldatakse suvises Suure-Jaanis heliloojatele Kappidele pühendatud muusikafestivali, mille kunstiline juht on Andres Uibo. XIV Suure-Jaani Muusikafestivali avakontsert on tava kohaselt

TEATER

Heliloojate Kappide majamuuseumis 17. juunil. Samal päeval on ka Suure-Jaani päev Tallinnas ‒ Niguliste kirikus astuvad kuulajate ette Tallinna Kammerorkester ja Ellerhein. Huvitavaks tõotab kujuneda 19. juunil toimuv kontsert «Meie igapäevane leib» uues kontserdipaigas ‒ Olustvere leivakojas. Esinevad Tõnis Mägi, Kristi Mühling, Aare Tammesalu, Neeme Punder ja Jaan Tammsalu. Uus kontserdikoht on ka Vastemõisa viljakuivati. Seal toimuvat kontserti, 20. juuni «Kalju kolhoosi suvealguse pidu», kus esinevad RAM-i laulumehed, võib julgesti nimetada stiilikontserdiks. Kindlasti pakub ettevõtmine huvi neile, kes n-ö erilisi elamusi otsivad. Samal õhtul on Vastemõi-

sa kandis veel muusikale jätku. Tund enne südaööd ootab Johann Köleri Muuseumi Ühing kõiki Lubjassaarde Tobiase Keelpillikvartetti kuulama. Hea ilma korral loodetakse kaunist muusikat looduses nautida. Kindlasti on paljud festivalil käijad juba jõudnud harjuda EMTA ooperistuudio meeleolukate etendustega, mille tarbeks majamuuseumi saal aastatega väikeseks jäi. Seega saab noori lauljaid kuulata-vaadata 21. juunil Olustvere lossis, kus ettekandele tuleb lühiooper «Telefon», mille lavastaja on Kärt Tomingas. Eelmisel aastal ei osanud paljud midagi oodata Hele-Riin Uibi ja Aleksandra Anstali meditatsioonikontserdist Suure-Jaani kirikus. Need, kes kohale tulid, said aga vaimustava elamuse osaliseks.

Sel aastal on kõigil taas võimalus löökpille nautida 22. juunil. 23. juunil astuvad Suure-Jaani kirikus kuulajate ette nii festivali kunstiline juht professor Andres Uibo, Eesti Kontserdi direktor Jüri Leiten kui Ain Varts ja Tobiase Keelpillikvartett. Laululaval saab jaanilaupäeva pealelõunal kuulata setu laulukoori Kuldatsäuk. Loomulikult on selgi aastal väljas Jaanus Siimu fotonäitus eelmisest festivalist. Samuti on muutunud traditsiooniks, et festivali ajal saab filme vaadata, neid on sel aastal kaks: Rein Marani 2010. aastal valminud loodusfilm «Üheksavägine» ja C. Antamoro 1916. aastal valminud tummfilm «Kristus». Suure-Jaani Muusikafesitvali kava on saadaval http:// muusikafestival.suure-jaani.ee/

Suure-Jaani muusikafestival 2009. aasta jaanilaupäeva õhtul.

das koertele lisapäid, et uurida kirurgia võimalusi inimkonna hüvanguks.

lik sekkumine jne. Ja olgugi, et me kõik arvame, et oleme juba «audio-videot» oma elus näinud, on see lavastus midagi palju enamat.

TANTS

10. ja 11. juuni 19.00 Skoone bastionis (Rannamäe tee 11, Tallinn) NO99 Põhuteater: «Life and Times. Episode I». Nature Theater of Oklahoma (NTO) on ilma kahtlusteta Ameerika Ühendriikide üks olulisemaid kaasaegseid teatritruppe, kes viimastel aastatel on edukalt vallutanud ka Euroopa suurteatrid ja festivalid. 14. juuni 18.00, 20.00 Vene teatris (Vabaduse väljak 5, Tallinn) live-performance «Alice». Lewis Carrolli teosel «Alice imedemaal» põhinev live-performance, mis koosneb moodsast koreograafiast, autorimuusikast, kunstilisest videost, traditsioonilisest animatsioonist, VJ-set’ist ja varjuteatrist. Etenduses on tegevuskohaks nüüdisaegne linn kõikide oma eeliste ja puudustega.

10. juuni 19.00 Kultuurikatlas (Põhja pst 27A, Tallinn) Saša Pepeljajevi tantsuetendus: «Tantsiv torn». Lavastus ühendab tantsu füüsilise teatri ja muusikaga, pakkudes maagiat ja rabavaid trikke, treenitud koletisi, kõhurääkijaid, tuld ja vett. Tõeliselt unikaalne ja kujutlusvõimet ergutav kogemus, kus ligi kakskümmend esinejat hülgavad hirmu terastorni tippu turnides. 10. juuni 19.30 Rahvusooperis Estonia (Estonia pst 4, Tallinn) Eesti Rahvusballett: «Väike Prints» on Oksana Titova tantsulavastus, kus Antoine de Saint-Exupery’le iseloomuliku reaalsuse ja fantaasia vahel balansseerivale maailmale heidetakse pilk läbi väike-printsiliku puhtuseprisma.

(Rataskaevu 10/12, Tallinn) Zahir, Shelton San, Kapitan Korsakov (Belgia), Tolmunud Mesipuu. Esinevad ka DJ-d Tallinnast ja Helsingist, üllatuskülalised visuaalidel. 10. juuni 23.00 Club Hollywood / Kino Sõprus (Vana-Posti 8, Tallinn) Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 klubimuusikasari Club 2011 esitleb: James Blake (Inglismaa) & Hudson Mohawke (Šotimaa). Lisaks saab mõlema saali peale kokku naudiskleda Eesti klubimuusika paremikku. Põhirõhk muusikastiilidel nagu uk funky, global bass, hip-hop, tropical house, post-dubstep ning electronica.

MUUSIKA

Tallinn) mängufilm «Pariis, ma armastan sind». Unikaalne projekt, milles osales 20 tuntud filmitegijat, nende hulgas Gus Van Sant, Ethan ja Joel Coen, Alfonso Cuarón, Tom Tykwer, Wes Craven jt, oli 2006. a Cannes’i filmifestivali üks tõmbenumbreid juba enne esilinastust. 14. juunil 19.00 Nõmme Lunastaja kirikus (Õie 10, Tallinn) «Hingemuusika». Esinevad Andreas Lend (tšello), Maarit Saarmäe (klaver). Kavas: J. S. Bach, J. Brahms. Sissepääs tasuta! 16. juunil 19.00 Restoranis C`est La Vie (Suur-Karja 5, Tallinn) «En el jardin Espanol». Esinevad Erkki Otsman (vokaal), Andranik Kechek (klaver). Kavas hispaania ja prantsuse laulud.

15. juuni 18.00 Kumu auditooriumis (Weizenbergi 34 / Valge 1, Tallinn) näitusega Gateways kaasnev filmiprogramm: «Elu 2.0». Film tungib sügavale virtuaalmaailma Second Life’i keskkonnas, kus piirid reaalse ja virtuaalse vahel on otsustavalt hägustunud. Režissöör: Jason Spingarn-Koff. USA 2010.

NÄITUS

KINO

14. juuni 19.00 Skoone bastionis (Rannamäe tee 11, Tallinn) NO99 Põhuteater: «Euphorie». 1024 Architecture on kunstiline kompanii, mis on keskendunud arhitektuuri, linnaruumi, visuaalide ning heli keerukale armuruudule. Nende portfoolios on audio-videoinstallatsioonid, mikroarhitektuur, urbanist-

10. juuni 19.00 Rahvusooperis Estonia (Estonia pst 4, Tallinn) ooper «Wallenberg» on maailmas laialt tuntud eesti helilooja Erkki-Sven Tüüri antifašistlik ooper, mis valmis 2001. aastal Dortmundi Teatri tellimusel. 10. juuni 20.00 Tallinna Raekojas (Raekoja plats 1, Tallinn) Tšaikovski «Aastaajad» ja Gershwini «Rhapsody in blue». Klaveriduo Ebe Müntel – Jorma Toots. 10. juuni 21.00 Von Krahli baar

11. juuni 20.00 Rakvere laululaval (Rakvere, Lääne-Viru) II Punk laulupidu «Anarchy in the EU». Esimene Eesti ja Euroopa punklaulupidu keskendus 2008. aastal eelkõige Eesti pungiklassikale, seekordne käsitleb Euroopa tähtsamaid esindajaid: Sex Pistols, Clash, Damned, Stranglers, Exploited, Boomtown Rats, Pelle Miljoona. 11. ja 12. juuni 18.00 Noblessneri valukojas (Tööstuse 48, Tallinn) Timo Steineri ooper «Kaks pead» Nargenfestivalil. Ooper räägib 1950. aastatel Vene kirurgi Vladimir Demihhovi läbi viidud eksperimentidest, mille käigus teadlane siir-

10. juuni 23.00 Viru keskuse katuseterrassil (Viru väljak 4/6, Tallinn) mängufilm «Barbarella». Avaral skaalal huumor, B-filmile omased kohati pööraselt naljakad efektid, maitsekad ja haaravalt jäädvustatud kunstnikukeskkonnad, hullud kostüümid ja uhke universumi keskmes särav staar ‒ kõik see teeb filmist ulmekomöödia žanris tõupuhta ning armastatud friigifilmi. Režissöör: Roger Vadim. Osades: Jane Fonda, John Phillip Law, Anita Pallenberg. Film linastub inglise ja prantsuse keeles, ingliskeelsete subtiitritega. 14. juuni 23.00 Viru keskuse katuseterrassil (Viru väljak 4/6,

du esinduses Eestis (Rävala 4, Tallinn) Vittoria Marziari skulptuuride näitus «Soul Vibrations». Vittoria Marziari on pärit ilusast keskaegsest Siena linnast Itaaliast, kus tal on laboratoorium ning ta õpetab joonistamist ja kunstiajalugu. Ta on Itaalia ja rahvusvahelises kunstielus olnud aktiivne veerandsada aastat; ta on loonud skulptuure avalikele hoonetele ning kirikutesse, nende hulgas Püha Andrease kirik Roomas Quirinalis. Marziari tööd on osalenud paljudel soolo- ja grupinäitustel Itaalias ja välisriikides. Kuni 20. september Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones (Pikk tn 17, Tallinn) näitus «Tallinn – maailma naba!? Tallinn – axis mundi!?». Näitus jutustab omamoodi pühade säilmete kaudu pealinnaks olemise ülistuslugu, samal ajal hiilib mööda saalinurki ka pealkirja peidetud iroonia. Pealinnad on ajalooliselt alati olnud selle maailma vägevate huviorbiidis, olgu nendeks siis paavst ja keiser või oma ajastu kultuuriheerosed. Tallinn ei ole selles osas erand – kas on kuulsuste tee toonud neid siia isiklikult või on nad Tallinna ja tema asjadega tegelenud kauge maa tagant. Kuni 25. september Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34/Valge 1, Tallinn) näitus «Gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur». Suurnäitus esitleb Euroopa noorema põlvkonna kunstnike uusi eksperimentaalseid meediapõhiseid kunstivorme.

Kuni 26. juuni Tallinna Kunstihoones (Vabaduse väljak 6, Tallinn) näituseprojekt «Sõnastamata lood» keskendub LGBTQ (lesbi, gei, bi, trans, queer) liikumise probleemidele ja väljakutsetele tänapäeva Euroopas. Kuni 26. juuni Euroopa Lii-

Kuni 31. oktoober Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (Põhja pst 35, Tallinn) näituste hooaeg algab EKKM-i asutatud kaasaegse Eesti kunsti auhinna Köler Prize nominentide näitusega ja võitja väljakuulutamisega, jätkub Eesti-Norra kuraatori Karolin Tampere ning Tšiili-Ameerika Ühendriikide kuraatori Camila Marambio EKKM-i institutsionaalset taluvust testiva projektiga «Party».

KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:

TALLINN

Eur opean Capital of Culture


/Kultuuripealinn%20037-10.%20juuni%202011