Issuu on Google+

Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid

Tasuta kultuuriväljaanne

Reede, 13. mai 2011 | nr 19 (033)

www.tallinn2011.ee MUUSIKA Orient on ainus üksnes Aasia muusikale pühendunud festival Baltimaades. Peeter Vähi ja Tiina Jokinen kõnelevad, kuidas nad kohtusid mägedes tänavuse festivali «Kõrged kultuurid» esinejatega ja kui palju nõudis aega nende veenmine, et nad soostuksid oma kaugetest koduküladest Tallinnasse lendama. Loe lk 4 SKULPTUUR Muuseumiöö raames avatakse 14. mai õhtul Tallinna lauluväljakul Arvo Pärdi muusika saatel skulptuur «Chromatico», mille sakslasest autor Lukas Kühne loodab, et linlased hakkavad seal peagi helidega eksperimenteerimas käima. Loe lk 5

Peeter Vähi ja Tiina Jokinen püstitavad oikumeenilise telgi.

Foto: Stanislav Moshkov

Krusenstern naaseb Tallinna Merepäevadeks Eestisse Euroopa kultuuripealinna aasta südasuve suursündmuse, 15.–17. juulini toimuvate Tallinna Merepäevade väärikaim külaline on neljamastiline parklaev Krusenstern, mis jõuab pärast 20 aastat eemalolekut tagasi oma kunagisse kodusadamasse.

Idee kutsuda Krusenstern oma endisesse kodusadamasse sündis vahetult pärast esimesi Tallinna Merepäevi 2008. aastal.

Pärast mitu aastat kestnud läbirääkimisi sõlmisid SA Tallinn 2011 ning Krusensterni praegune omanik, Venemaa Kalalaevastiku Balti Riiklik Akadeemia, 2011. aasta alguses lepingu kunagise parklaeva, nüüdse uurimis- ja õppelaeva naasmiseks Tallinna. 85 aasta eest, 1926. aastal Hamburgi reederfirma Ferdinand Laeisz tellimusel Joh.C. Tecklenborgi laevatehases ehitatud teraskere ja mastidega purjelaev kandis valmides nime Padua. Enne Teise maailmasõja puhkemist

sooritas laev 15 pikka purjeretke Austraalia ja Tšiili vahel. 12. jaanuaril 1946. aastal läks laev sõjareparatsioonina üle Nõukogude Liidu sõjalaevastikule, hakkas kandma nime Krusenstern ja laeva kodusadamaks sai Riia. Uus nimi anti Eestis Hagudi mõisas sündinud Adam Johann von Krusensterni (1770–1846) auks, kelle juhtimisel sooritati Vene esimene ümbermaailmareis laevadega Nadežda ja Neva aastatel 1803–1806. Eesti Kalatööstuse peadirektori

Hugo Maide initsiatiivil sai aastast 1981 laeva uueks kodusadamaks Tallinn ning pikkade purjetamiste vahel seisis laev Paljassaare sadamas. Kümne aasta pärast, 29. mail 1991 anti laev Kaliningradi kõrgemale mereinseneride koolile, kuhu see on jäänud tänini. Krusenstern saabub Tallinna Merepäevadele 15. juuli keskpäeval, tema peatuspaigaks saab Tallinna Sadama kai number 8. Uudistajatele on laev sel päeval avatud kella 14–20, 16. juulil 11– 20 ning 17. juulil 11–18.

FOTO Heitke pilk peale, et näha, mida kujutas endast Baltika Moetänaval avatud uuenduslik filmiõhtute sari Geriljakino, ja vaadake, mida kandsid piltilusad modellid Põhjamaade disainikuu Nordic Look avamisel. Loe lk 7 MEREPÄEVAD


2

ARVAMUS

Reede, 13. mai 2011 KULTUUR KUTSUB

Eesti vajab maailmamuusika festivali Ülevaade Tallinn 2011 programmi eksootilistest muusikasündmustest. tivalid maailmamuusika värvinguga. Maailmamuusika on väga lai mõiste, sisaldades ühtepidi autentset pärimusmuusikat ja teistpidi minimaalse juurteteadlikkusega, ent selle eest rohkem meelelahutuslikku muusikat.

Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja

Linn ja talupojakultuur Vahel tundub, et eestlased tahavad siiani kramplikult kinni hoida maarahva kuvandist, justkui elaksime jätkuvalt ajal, mil linna valitsesidki «linnasaksad» ehk sakslased. Ometi sillutas just linnastumine teed Eesti riigi sünnile. Kui Tallinna esimene eestlasest linnapea Voldemar Lender meelitas sajandi alguses eestlasi linnas majaomanikeks hakkama, oligi ta tegevuse osaliseks eesmärgiks Tallinna ülevõtmine eestlaste poolt. Muide, venelaste abiga ja esimest korda pärast 700 aastat... Tänu sakste kukutamisele linna juhtpositsioonilt oli üldse võimalik hiljem saavutada iseseisvus. Ja ausalt öeldes, kui rääkida veel eestlasest kui maarahvast, siis maarahvana oli eestlane kahjuks enamiku ajaloost niikuinii orjaseisuses ‒ erinevalt Rootsist ja Soomest puudub meil pikaaegne vabade talupoegade ühiskond. Vaid Tallinna põgenenud talupoegadel oli võimalik saada vabaks – kui nad olid end vähemalt aasta ja päeva linnas peitnud. Miks on linnad tsivilisatsiooni arengus nii tähtsad? Linn on oma olemuselt juhtimise ja kommunikatsioonikeskus, kuhu koguneb enim resursse – nii rahalises kui intellektuaalses plaanis. Suurem osa teaduslikke avastusi, uusi mõttevoole, revolutsioone on sündinud just linnades. Seega on linnade tähtsuse ja linnakultuuri kui sellise alaväärtustamine tegelikult ohtlik terve riigi arengu seisukohast. Ka pidev jutt «talupojatarkusest» on omamoodi selle mõttelaadi vili ‒ anakronism, millega püütakse mõnikord õigustada primitiivseid või vananenud lahendusi ja lausa teatavat tagurlikkust. Ent nn võrgustunud, postindustrialistlik ühiskond ei ole olemuselt lihtne, talupojatarkusele alluv, vaid väga keerukas süsteem. Siin kehtib väga-väga keerukas tööjaotus, oskus teha tihedat koostööd ehk arusaam, et linnas peame õlg-õla kõrval palju rohkem üksteise vereringega arvestama. Vaid talupojatarkusega keerukat linnaorganismi ei juhi. Fakt on ka see, et tänapäeval võistlevad riigid üksteisega tegelikult peamiselt oma pealinnaregioonide kaudu. Riigi pealinn on alati ühtlasi riigi «esindusnägu», mistõttu tema pealt koonerdamine on lausa kuritegu. Seni pole Eestis kahjuks aga näha toimivat regionaalpoliitikat, rääkimata mingist Tallinna eristaatuse tunnustamisest või süsteemsest pealinnapoliitikast. Seega võiksime vaadata ometi tõele näkku ‒ maa on juba ammu pooltühi ning me ei ole ammu enam talupojad. See, et me korra kuus võsa vahele akusid laadima kihutame, ei tee meist enam maarahvast. Tallinlaste seas tehtud uuringud näitavad, et Tallinna suhtes on enim kriitilised reeglina alles äsja maalt linna põgenenud rahvas ehk endine maarahvas. Teist-kolmandat põlve tallinlased oskavad oma linna palju rohkem hinnata ja peavad siinset elukeskkonda palju paremaks. Nad teavad, mis on linna plussid ja võlud! Head Tallinna päeva, mingem nautigem tasuta kontserte, sealhulgas linnaosade muusikute heliteoseid, ja tuletagem meelde, et kultuuripealinna tiitlit antakse just nimelt linnadele, mitte riikidele ! Olgem eestlased, saagem linlasteks, sest linn, see on kamaluga kultuuri!

«Talupojatarkusega pole linnakeskonnas midagi teha.»

Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht

Aimar Ventsel etnoloog

E

t kirjutada maailmamuusikast, välisesinejatest ja muusikast Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 raames, läksin Tallinn 2011 netileheküljele ja avastasin, et info kättesaamine mastaapse ürituse kohta on enam kui vaevaline. Kogu programm on väljas PDF-ina, eraldi muusikaüritusi nagu polegi. Nii ma lehitsesin arvutis seda PDF-i ja mõtlesin, et miks Piletilevi suudab oma üritusi žanrikaupa välja pakkuda, Tallinn 2011 aga mitte. Siis kirjutasin paberile üles need üritused, kuhu ma ise läheks, eriti kui mul oleks välismaalt mõni sõber külas. Sain kaks A3 leheküljetäit. Alustuseks läheksin ma «Maailmaküla» festivalile (põhiosa sellest festivalist toimub 26.‒28. mail Von Krahli teatris, enne on veel üritusi 12.‒19. mail mitmetes Eesti linnades). Ma arvan, et Eestis peaks olema üks korralik maailmamuusika festival ja ma arvan et Tallinnal kui Eesti kõige multikultuursemal linnal peaks olema oma maailmamuusika festival. Väga raske on defineerida, mis on vahe folgi- ja maailmamuusikafestivalil. Siiski on kõik muud Eestis toimuvad selle žanri muusikaüritused ikkagi kas folgifestivalid või muu muusika fes-

Filosofeerimise asemel tantsima On puriste, kes süüdistavad maailmamuusikat eksotismis ja väheses intellektuaalsuses. Samas, kui ma lähen õhtul välja aega veetma, siis ma tahan tantsida ja lõbutseda, ma ei taha süüvida eksistentsiaalsetesse probleemidesse, eks ole? Kui vaadata puristide platvormi, tekib kohati mulje, et õige folkmuusika peaks olema üks suur kannatuste rada või siis kitsa kildkonna pärusmaa, kuhu teistel ligipääsu pole, sest nad ei saa sellest niikuinii aru. Ma tean, et «Maailmaküla» korraldajat Paul Pihlakut on selja taga kirutud selle eest, et ta juhindub liiga palju sellest, mis mujal ilmas on kuum ja edetabelis, selle asemel et tuua Eestisse seda «tõelist» ja «diipi», mis see siis iganes on. Mina arvan, et võiks ju kuulata vahel ka neid bände, kes parasjagu maailmas aktuaalsed on, mingi põhjus nende edul ikka on. Võtame või näiteks Hazmat Modine, kes satub Eestisse uue albumi tuuri raames. Nad on USA nn juurtemuusika kollektiiv, kes segavad oma loomingus kõiki helisid, mida nad koduses New Yorgis kuulnud on. Stiiliselt pole nad ei country, klezmer, blues ega rock´n´roll, vaid kõike kokku ja natuke muid mõjusid sinna juurde. Täpselt see segu muusikalistest fragmentidest, mida, nagu ma ette kujutan, võib kuulda New Yorgi tänavatel, kui seal piisavalt kaua elada. Teine muusikaline pärl «Maailmaküla» festivalil on saksa Dissidenten. Ansambel tuli kokku

1981. aastal Indias, kus kohtusid kolm saksa etnomusikoloogi ja multiinstrumentalisti. Dissidenten on oma loomingus alati sulatanud krautrock’i ja Lähis-Ida muusikat, ent oma soundilt on nad jäänud ajakohaseks. Ansambli muusikutel on lihtsalt hea vaist ja nad on teinud muusikat alati nii, et aktuaalsed muutused on kajastunud ka nende plaatidel. Iseenesest fenomen etnoprogebändide seas, kes kipuvad pärast paari aastat kõlama vanalt ja igavalt. Ja «tõelise» muusika fännidele pakub Maailmaküla kirgiisi artisti Tengri-Too. Autentne pärimusmuusika, enamikus pikakaelsel keelpillil, mida kasutavad enamik Lähis-Ida ja Kesk-Aasia rahvaid ja millel on igas regioonis ise nimi. Türklastel on ta saz ja kreeklastel bouzouki.

Ukraina ja vanausu festival Juulis on kaks huvitavat üritust. Manka Boutique Pop Festival on underground-muusika festival, kus on esinejaid Skandinaaviast, Venemaalt ja lõuna pooltki. See festival on üks paremini hoitud saladusi Eesti muusikas üldse, sest seal esinevad ansamblid, kellest enamik on oma ajast lihtsalt ees. Nagu on ka festivali taga olev Tallinna ansambel PX Band. Tegemist on eestimaise vene undergound’i parima esindajaga ja üleüldse teevad venelased Eestis palju hullema kiiksuga muusikat kui eestlased. See muusika levib väga imelikke kanaleid pidi ja kui ma ei tunneks isiklikult PX Bandi liidrit Ruslani, kes mulle aeg ajalt mõne bändi uue CD pihku pistab, ei teaks ka mina sellest muusikast midagi. 15.‒17. juulil toimub Admiraliteedi basseinis Ukraina kultuuri festival «Balti Trembita», mis peaks olema kohustuslik igale kultuurihuvilisele. Ukraina on

suur maa, ent tema kultuurist teatakse väga vähe. Nüüd siis tuuakse kogu pakett koju kätte. Ukraina mitmehäälne rahvalaul on omaette nähtus, sest erinevalt muust polüfoonilisest rahvamuusikast on ukraina pärimusmuusika lõbus, agressiivne ja elav. Festivalile lubati tuua kasakakoore ja ega neid Eestis tihti käi. Minu mäletamist mööda nägin ma kasakamuusikat esitavat ansamblit viimati 2005. aastal Viljandi Folgil. Kasakalaul on Ukrainas siiamaani elav rahvamuusika žanr, seda teavad ja tunnevad väikesed ja suured, vanad ja noored. Seega peaks ootama kuulajat võimas kontsertelamus. Ka üks teine raskesti ligipääsetav kultuur tuuakse kuulajale kätte. 20.‒23. augustil toimubTallinnas rahvusvaheline vene vanausu pärimuskultuuri festival «Peipus». Peipsi vanausuliste kultuurile on juurdepääs vähestel, sest vanausulised ise ei kipu ennast eksponeerima. Võõraid oma pidudele ja pühadele nad reeglina ei lase. Võimalust seda külastada peaks kasutama, sest ega tea, millal järgmine sellesarnane korraldatakse.

Kp

TUTVUSTAB

Aimar Ventsel alias DJ Pickney Tiger on etnoloogiadoktor, kes töötab Tartu Ülikoolis ja Eesti kirjandusmuuseumis vanemteadurina. Ennast elukutseliseks DJ-ks pidav Ventsel tegutseb ka reggae-soundsystem’is Athens Sound ja juhib Raadio 2 maailmamuusikasaadet «Etnokonservid». Seal kõlab nii pop- kui rahvamuusika maailma eri nurkadest ehk muusika, millega ta on kokku puutunud välitöödel või mis muidu kvalifitseerub laialivalguva mõiste «etno» alla.

AINULT KAKS KÜSIMUST

9 Tänavu kuuendat korda toimuva festivali «Maailmaküla» peakorraldaja Paul Pihlak, mis on festivali eesmärk?

Maailmaküla eesmärk on inimest maailmaharidusega puudutada. Kui saame aru, et kõik turbaniga tüübid ei kanna pommivööd, et mõnedki äärmiselt antisanitaarsetes tingimustes elama sunnitud rahvad veedavad meiega võrreldes tegelikult hoopis rikkamat elut, siis saame ehk sellest ka aru, miks Sergei kõrvalkorterist lihtsalt peab oma viina 9. mail ära jooma. Tegelikult loomulikult ei ole meie eesmärk inimesi frustreerida – «Maailmaküla» pakub kuhjaga esteetilisi elamusi ning hoogsat ja mõtlikku muusikat. Osa sobib karglemiseks, osa on parem toolil istudes kuulata. Filme näitame märkimisväärselt toredatest inimestest, muu-

sikast, rahvastest jne. Kes viitsib ja jaksab, leiab ridade vahelt veel palju muudki.

Maailmaküla programm on igal aastal pisuke maailma mudel. On kultuuride hoidjaid ja kosmopoliite, on rahvapillidel mängijaid ja tegelasi, kes on andnud oma ürgsetele lugudele moodsa kõla. Eraldi tooksin esile kolmes linnas toimuvat kontserti «Meie küla laulud», kus eestlaseks olemise võtavad kokku ja muugivad lahti Kukerpillid koos Mari Pokineni ja Hendrik Sal-Salleriga. Tul-

ge kindlasti ka Silver Sepa (ja veel paarikümne tegelase) sündmusele «Hea ja kurja tundmise puu». Dissidenten (Saksamaa) ja Hazmat Modine (USA) on aga mõlemad sedavõrd vägevad bändid, kes nii väikestele lavadele tegelikult enamasti ei satu. Näitame Von Krahli teatris kolmel õhtul ka filme ‒ seal on äärmiselt liigutavaid lugusid. Kõik toredad Eesti artistid ‒ nad on meile teinekord liialt enesestmõistetavad, me ei hoia neid iialgi küllalt. Kindlasti tasub tulla, elamuseta ei jää keegi. Tasub vaadata meie kodulehte www.maailmakyla.ee ‒ sealt leiab kõikide 17.‒28. maini toimuval festivalil esinevate artistide videod, filmide treilerid, tutvustused jms.

mnt 25 garderoobi infolaud), Tallinna Keskraamatukogu (Estonia pst 8). Tallinna linnavalitsuse teenindussaal, Kesklinna linnaosa valitsus (Nunne 18). Stockmanni kaubamaja (Liivalaia 53), Viru keskuse autobussiterminal, Kristiine Kaubanduskeskus (Endla 45), Läänemere Säästumarket (Läänemere tee 2c), Kalevipoja Säästumarket (Kalevipoja põik 2c), Juhkentali Säästumarket (Juhkentali 35), Marja Säästumarket (Mustamäe tee 41), Sõle Säästumarket (Sõle 27),

Pihlaka Säästumarket (Männiku tee 98), Tööstuse Säästumarket (Tööstuse 101), Laagri Säästumarket (Pärnu mnt 453e), Benton Kaubakeskus (Õismäe 107a, Säästumarket). Haapsalus Konsumi kaupluses (Tallinna mnt 1), Rakveres Turu Kaubamajas Grossi poes (Laada 16), Maardus Grossi Toidukaupades (Nurga 3), Viimsis Grossi Toidukaupades (Kaluri tee 3), Paides Grossi Toidukaupades (Pikk 25), Türil Grossi Toidukaupades (Viljandi 13), Põlvas Edu Keskuses (Aasa 1).

9 Mille alusel valmis tänavuse festivali programm ning mida tooksite sealt eraldi esile?

Kust saab Kultuuripealinna lehte? Kultuuripealinna infokeskus (Rotermanni 5/Roseni 10), Tallinna Turismiinfokeskus Viru Keskuses. Ajaloomuuseumi muuseumipood (Börsi käik/Lai tänav 14), Eesti Vabaõhumuuseum (Vabaõhumuuseumi tee 12), Energia avastuskeskus (Põhja pst 29), Ahhaa keskus (Vabaduse väljak 9), Kumu kunstimuuseum (Weizenbergi 34/Valge 1), Kadrioru kunstimuuseum (Weizenbergi 28), Adamson-Ericu muuseum (Lühike jalg 3), Niguliste muuseum (Niguliste 3), Tallinna Kunstihoone (Vabaduse väljak 6).

Vene kultuurikeskus (Mere pst 5), Salme kultuurikeskus (Salme tn 12), Tallinna Linnateater (Lai 23), Von Krahl (Rataskaevu 10/12), NO99 (Sakala 3), Kanuti Gildi saal (Pikk 20), Kino Sõprus (Vana-Posti 8 ), Rahvusooper Estonia (Estonia pst 4), Eesti Kontsert (Estonia pst 4). Eesti Rahvusraamatukogu (Tõnismägi 2), Eesti Kunstiakadeemia raamatukogu (Estonia pst 7/ Teatri väljak 1), Balti Filmi- ja Meediakool (Sütiste tee 21), Tallinna Tehnikaülikool (Ehitajate tee 5), Tallinna Ülikool (Narva


Reede, 13. mai 2011

Kumu katusele maalitakse ühiskonnakriitiline sõnum

INSTALLATSIOON

3

Inglased lõid ehtsa tiguposti ‒ võimalus on valida lemmiktigu, kes säutsukirja kohale toimetab. Tallinna saabuvad kunstnikud, kes on 16 paigas maailmas kaunistanud hoonete katuseid ühiskonnakriitilise sisuga sõnumitega, oma teate maalivad nad ka Kumu katusele. Oliver Õunmaa Kumu korraldab 13. maist 25. septembrini suure Euroopa meediakunsti näituse «Gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur», kus 28 kunstnikku Kreekast Sloveeniani ja Horvaatiast Soomeni ühendavad füüsilise ja virtuaalse maailma. «Kunstnikud mängivad ideega, kuidas interneti võrgustunud maailm suhestub füüsilise maailmaga ja vastupidi,» ütles näituse kuraator-assistent Ragne Nukk. «Need maailmad ei ole enam vaadeldavad eraldi, vaid tänapäeval kokku sulanud.» Näiteks sakslase Julius Poppi Kumus näidatav installatsioon «Bitfall» on justkui segu Onlinemeediast ja purskkaevust. «Bit on arvuti infoosake, fall tähistab purskkaevu,» seletas Nukk. «Arvuti on reaalajas ühenduses interneti uudisteportaalidega, valib sealt sõnu, mis siis veeseinas kuju võtavad ja tilkadena alla langevad. Info, mida oleme harjunud nägema arvutiekraanil, jõuab näitusesaali füüsilise ja käegakatsutavana.» Hea näide näitusele tulevatest töödest on ka saksa kunstniku Aram Partholli «Map» ehk «Kaart».

««Kaart» on installatsioon, mida kunstnik teeb igas linnas uuesti,» lausus Nukk. «See kujutab punast Google maps’i markerit, mis märgib Google’i virtuaalsetel kaartidel otsitavat paika. Virtuaalne sümbol on tehtud 6 m kõrguseks ja 4 m laiuseks objektiks ja see hakkab seisma keset linna võimalikult lähedale kohale, milleks Google maps märgib Tallinna keskpunkti. Seda paika märgib ka internetis olev marker, kui Google’i kaardiotsingusse «Tallinn» sisse lüüa.»

pidevalt ühenduses, kuidas tehnika aitab meil järjest paremini ja rohkem kuulda ja näha füüsilist maailma. See, et vaateväli tänu tehnoloogiale avardub, pole tingimata hea, siin on ka palju kriitilisi töid, mis juhivad tähelepanu tagajärgedele.» Inglise kunstnikeduo Boredomresearchi ehk Vickey Isley ja Paul Smithi Kumus üleval olev töö «Tõeline tigupost» ongi üks kriitikanäide. Teos kätkeb endas

«Mul tekkis kabuhirm ‒ inimene ei teadvusta, mida kõike tema kohta internetis leidub.»

E-kiri jõuab kohale, kuis juhtub Nuku sõnul on üritanud tema Kumu töötajana ja Saksa kuraator Sabine Himmelsbach siia saada kõik Euroopa kunstnikud, kelle tööd vähegi puudutavad võrgustumise ning virtuaalse ja füüsilise maailma suhte teemat. «Enam kui pooled töödest on uued, ehk siis spetsiaalselt Kumu jaoks tellitud,» ütles Nukk. «Näitus keskendub ka sellele, kuidas me oleme tänapäeval tehnika abil

30‒40 elusat tigu suure laua peal. «Taies on arvustav pilguheit «klick ja valmis» kultuurile,» ütles Nukk. «Tigudele on selga kleebitud väikesed kiibid, millel nad veavad e-kirju. Näitusesaalis, kodus või mujalgi saab spetsiaalselt veebilehelt valida endale meeldiva teo (näiteks on internetis tigu Patricu profiil) ja saata e-maili valitud teo kiibile. Saadetud e- mail jõuab nüüd kohale teo suva järgi. Teatud kohas on laua alla peidetud vastuvõtjad ja kõik oleneb sellest, millal tigu vastuvõtjate juurde jõuab.»

Maailma tippudest on esindatud kunstnikepaar Eva & Franco Mattes. Nende tööd Kumus näitavad, et meediakunst ei tähenda alati midagi keerulist ja tehnilist. «Meediakunst ei ole meediumi nimetus, vaid temaatiline nimetus,» tähendas Nukk. «See tähendab, et tegelemist tuleb virtuaalse maailmaga. Mattestelt on näitusel kolm digiprinti, mis on muuseumile üsna tavaline nähe. Kuid kunstnikud on portreteerinud neil Second Life internetikeskkonna tegelasi, ehk teinud sama virtuaalses elus, nagu oleks teinud maalikunstnikud reaalses elus.»

Kosmosest vaadeldav sõnum Varem on kunstiteosed kaunistanud küll Kumu seinu, kuid mitte katust. Kunstnikud Achim Mohné ja Uta Kopp maalivad katusele sõnumi «Click here» ehk «Vajuta siia», mis on kui reklaam Kumule. Kui Google mõne aja pärast oma Tallinna kohta käivat kaardiinfot uuendab ehk maastikku Tallinna kohalt pildistab, peaks see sõnum ka Google’i satelliidikaartidel näha olema ning meelitama inimesi Kumu kohta infot hankima. «Teos jääb katusele niikauaks, kuni see lõpuks ära kulub või kuni Kumul katust hakatakse vahetama,» lausus Nukk. «Tore on teada saada, millal katusel olev

Kunstnikud Uta Kopp ja Achim Mohné maalivad Kumu katusele sõnumi «Click here» ehk «Vajuta siia», mis on kui reklaam Kumule. Foto: Albert Truuväärt

sõnum jõuab reaalselt Google’i kaardile». Mohné ja Koppi sõnul tuleb Kumu katusele kiri, mis on 65 m pikk ja 6 m 50 cm kõrge. «Plaanis on pikslitest koosnev kiri, nagu arvutiekraanil,» rääkisid kunstnikud. «Kasutame spetsiaalset katusevärvi, mis jääb püsima 15‒20 aastaks, kuid samas ei kahjusta katusekatet.» Mohné ja Kopp on kogemustega katusemaalijad, kes on 16 paigas maailmas kaunistanud parklaid, tehasekatuseid, villakatuseid ja agulimaju näiteks ühiskonnakriitilise sisuga sõnumitega. «Põhiline, et tuleb leida õigeid sõnu, häid mõtteid,» kommenteerisid kunstnikud. On ka tehnoloogiliselt keerulisi installatsioone. Eesti kunstniku Timo Tootsi installatsioon Memopol II hõlmab tervet tuba ja sadu tunde programmeerimist. Tehnika, mille abil installatsioon üles pannakse, on tipptasemel. «Tegemist on pimeda ruumiga, kuhu inimene võib sisestada oma ID-kaardi, ning aparaat hakkab otsima kogu infot, mis inimese kohta internetist leida on,» selgitas Nukk. «Kui esimest korda nägin masinat tutvustavat videot, siis tekkis mul kabuhirm ‒ inimene ei teadvusta, mida kõike tema kohta internetis leidub. Kuna tegemist on isiklike andmetega, siis pääseb ruumi vaid ühekaupa.»

Fotomuuseum Raevanglas Tallinna vanalinna endises Raevanglas asuvas Fotomuuseumis (Raekoja 4/6) saab tutvuda fotoharulduste ja fotograafia ajalooga perioodil 1840‒1940. Tallinna päeval, 15. mail, avatakse Fotomuuseumis meeleolukas fotonäitus «Hingele ja ihule» mis kajastab vanavanemate aegset Kadriorgu ja nooruslikku Piritat (19. sajandi teine pool kuni 40ndate aastateni). Vt lähemalt: http://linnamuuseum. ee/fotomuuseum

Elekter muutub kuuldavaks Peale Kumu saab näitusel osaleda ka kõikjal linnas. «Me ei piiranud end vaid näituseruumidega,» tähenas Nukk. Patkuli vaateplatvormil on üles sätitud hispaanlaste Clara Boj ja Diego Diazi teos «Opservatoorium». See kujutab pikksilma, kust peale linna panoraami näeb ka traadita interneti levialasid. «Ehk näeb linna, mida inimene tavaliselt ei näe,» lausus Nukk. «Pikksilm on omakorda ühenduses Kumu näitusesaaliga ning selle ekraanilt näeb sedasama, mida keegi parasjagu vaateplatvormilt vaatab.» Saksa kunstnik Christina Kubisch on aga kultuuripealinna infokeskusesse välja pannud inimestele elektromagnetlaineid kuuldavaks tegevad kõrvaklapid. «Nendega saab kuulata, mis häält teeb tegelikult näiteks töötav arvuti või mis heli tekitavad ooteolekus turvaväravad, pinge all elektriliinid ja valgusreklaamid,» seletas Nukk. «Turvaväravad näiteks tekitavad kohutavat heli. Kõrvaklapid otsivad ise võimalikult põneva häälega asju.» Nuku sõnul valitakse näitustele tavaliselt kunstnikke, kellega on hea kontakt, keda hästi teatakse ja kelle töid hästi teatakse ning kes on tegelenud teemaga juba aastaid. Nuku kinnitusel on Gateways tänavu üks olulisemaid meediakunsti näitusi Euroopas. «Tänu Goethe instituut ja kultuuripealinna toetusele sai see üldse võimalikuks,» tunnistas Nukk. «Meediakunsti näituste korraldamine on tegelikult ääretult kallis. Paljud muuseumid ei suudagi nii suuri näitusi korraldada, seepärast meediakunsti näitusi üldse tihti ei kohta.»

Kunstibussiga joonistama 14. mai Kunstibussi joonistustuur on pigem praktiline kui teoreetiline ‒ rõhk on isetegemisel ning töövahendite katsetamisel. Joonistamine on kunstniku üks põhilisemaid meetodeid, mille abil end väljendada, ning krokiijoonistus on kunstnikele sama igapäevane tegevus kui muusikutele heliredelite harjutamine, et oma professionaalset taset hoida ja arendada. Kunstibuss on kaasanud oma maikuu programmi ka TASE ehk noore kunsti ja disaini festivali, millega seoses külastame igal laupäeval mõnd festivali raames ülevalolevat näitust, kuhu kutsume näitusetöid tutvustama mõne kunstnikust külalise. Sel laupäeval külastame EKA Avatud Akadeemia lõputöödenäitust Keskraamatukogus. Vt tase.artun.ee 21. mai tuuri teemaks on rahvakunst ja kultuuriantropoloogia. Eesti Kunstiakadeemia Kunstibuss Hop On / Hop Off Art sõidutab igal laupäeval külla otse kunsti südamesse. Kunstibussi väljumised laupäeviti kell 12.00 Kunstiakadeemia Tartu mnt 1 platsilt. Kohtade broneerimine: kunstibuss@artun.ee Pilet 1.50€ Vt kunstibuss.artun.ee ja www.facebook.com/kunstibuss


4

MUUSIKA

Reede, 13. mai 2011 maalaja lõunanõlval, põhja poole jääb Tiibet, loode poole Bhutan, idasse Birma, kiviviske kaugusel on ka Bangladesh. Mis usku nemad on? Seda nimetatakse Donyi-Polo ehk päikese-kuu usund. Muidugi see on puhtalt šamanistlik, nad ohverdavad loomi kirikus altari ees, kuid sinna on põimunud ka baptismi,. TJ: Ja siis veel kalashid, Makedoonia Aleksandri kadunud armee järeltulijad, kellel on täiesti oma religioon, mis ei sarnane mitte kellegi teise omaga. Nad elavad keset islamimaailma, Afganistani ja Pakistani piiri peal mäeorgudes, ja on säilitanud kõik oma antiiksed traditsioonid ja antiikse religiooni, ilma et oleksid seda ajakohastanud. Nad on nii eraldatud kõigist, et näiteks need, kes meile esinema tulid, pidid päev otsa matkama, et jõuda esimesse transpordipunkti. PV: Nagu näete, võib meie festivali oikumeeniliseks kutsuda küll. Varasematel aastatel on meil olnud esinejaid lausa nii-öelda vaenulikest leeridest, näiteks kahest Hiinast, Rahvavabariigist ja Vabariigist (Taiwanist), ühel aastal aga esines ansambel, kus juut ja araablane musitseerisid koos. Me oleme püüdnud olla apoliitilised, ühtegi religiooni sarjamata või esile tõstmata.

Religioon on alati ka vaatemäng

Peeter Vähi ja Tiina Jokinen on isiklikult veennud Euroopasse lendama iga Oriendi festivalil esinejat ning see pole olnud kerge.

Foto: Stanislav Moshkov

Peeter Vähi: Idamaad on nagu armastus esimesest pilgust Tiina Jokinen: Kui toome rituaalsed asjad lavale, siis teeme seda selgitustega ja muutes kontserdisaali võimalikult vastava religiooni pühamu sarnaseks. Ida muusika festival Orient on Baltimaade festivalidest esimene ja seni ainus, mis on pühendunud üksnes Aasia muusikale. Tänavune 11.‒15. maini vältav festival kannab nime “Kõrged kultuurid” ning on inspireeritud festivali korraldajate Peeter Vähi ja Tiina Jokineni rändudest Tiibetisse, Ladakhi, Nepali, Bhutani, Arunachal Pradeshi, Põhja-Pakistani ja teistele mägialadele. Anneli Sihvart

anneli.sihvart@tallinn2011.ee

Kui varasemate festivalide pealava on olnud Estonia Kontserdisaal oma akadeemilise atmosfääriga, siis nüüd on tegevus üle viidud «oikumeenilisse» telkkontserdisaali Tallinna Loomaaia territooriumil alpinaariumi piirkonnas. Peeter Vähi, miks te aastate eest seda festivali korraldama otsustasite hakata? Peeter Vähi: Mängisin kunagi bändis Vitamiin. Ühel hetkel tekkis mõte, et ma pole enam päris poisike ja seitse kuud aastas ringisõitmine on ära tüüdanud ‒ peaks millegi muuga tegelema hakkama. Eesti Kontsert tegi mulle ettepaneku tulla kontserdiprodutsendiks. Oli veel viimaseid hetki Nõukogude Liit ja rubla kehtis. Seadsin enda poolt tingimuseks mitte nii- või niisuguse palga, vaid selle, et osaks tööst peab saama minu loodav idamuusika festival Orient. Toonane direktor Oleg Sapožnin oli selle tingimusega nõus.

Esimest festivali oli selles mõttes iseäranis raske korraldada, et me ei teadnud, mis riiki me külalised kutsume. Kutsusime alguses Nõukogude Liitu, aga kui festival kätte jõudis, siis seda riiki enam ei eksisteerinud, nad tulid Eesti Vabariiki. Veel raskemaks tegi olukorra see, et algsed kokkulepped honoraride osas kõikide esinejatega tegime rublades ja kuni viimase hetkeni oli veel teadmata, kas festivali ajaks on rublad või on juba Eesti kroon. Kuidas sa lepid inimesega honorari kokku, kui sa ei tea, mis riik on ja mis rahas sa maksad talle… Kust on pärit teie idamaade huvi? PV: Käisime Vitamiiniga mitmeid kordi teisel pool Uurali mägesid, nii Nõukogude Liidu idaosas kui Kesk-Aasia vabariikides ja mõnes idariigis väljaspool Nõukogude Liitu ka, näiteks Iraagis Iraani ja Iraagi sõja ajal. Mu varasem huvi süvenes nende käikude läbi ja ma tõin neilt kontsertreisidelt alati kaasa palju igasuguseid plaate, eriti India plaate. Sel ajal ilmusid ka Linnart Mälli

esimesed budistlike tekstide tõlked Loomingu Raamatukogus, mitteametlikult ka mõned Jaan Kaplinski tõlked arusaadavatel põhjustel ilma tõlkija nimeta. Lisaks sattusin ühel Vitamiini kontsertreisil esimest korda budistlikkusse kloostrisse Burjaatias. Ju mul mingi eelsoodumus oli. See on nagu armastus esimesest pilgust. Arusaamine, et see on minu maailm. Tiina Jokinen: Minu teadlasest isa sõitis mööda suurt Nõukogude Liitu ja võttis mind loomulikult kui ainsat hellitatud last kõikjale kaasa. Ma olen kogu aeg armastanud Aasiat ja kogu aeg tahtnud sinna tagasi minna. Võimalik, et ka mu isa armastas Aasiat, usun küll... Mul on alati kodus olnud Aasia vidinaid, mulle on alati loetud Aasia muinasjutte, see ongi mulle sobinud. Kui ükskord hiljem saime Peetriga kokku, kes juba tegi tollal Orienti, siis hakkasin teda aitama.

siis ei ühtegi. Aga turu ja köögi tasemel saan hakkama Tiibetis ja kunagi olen veidi rääkinud hindi keelt ning pistnud nina farsi keelde, aga ma ei räägi seda. Lapsena aitas kõik asjad ära ajada vene keel. PV: Minu keelteoskus pole üldse võrreldav Tiina omaga. Aga heliloojana olen kirjutanud muusikat mitmesugustele tekstidele: jaapanikeelsetele haikudele, tiibetikeelsetele rituaalsetele tekstidele js sanskriti mantratele. Aga see ei tähenda, et kui mulle üks tiibetla-

«Meie esinejate hulgas on inimesi, kellel ei ole perekonnanimesid, ei olnud passe.»

Saudi-Araabiasse läheksime meeleldi Milliseid ida keeli te ise oskate? TJ: Kui võtan tasandiks selle, mida ma ise oskamiseks pean,

ne vastu jalutaks, siis me võiksime kas või kõige lihtsamat juttu ajada ‒ suhtlemiseks sellest ei piisa. Millistes Aasia piirkondades te veel ei ole käinud, kuid tahaksite käia? TJ: Peeter on käinud Mongoolias ja Iraagis, mina ei ole, aga heameelega läheksin. PV: Külastamata riigid võib vist peaaegu ühe käe sõrmedel üles lugeda: Saudi-Araabia, Bangladesh, Malaisia, Filipiinid, Bahrein ja Kuveit. Kõige enam ta-

haksin minna Saudi-Araabiasse, hoolimata paljudest inimestest, kes soovitavad sinna üldse mitte minna. TJ: Saudi-Araabiasse läheksin minagi meeleldi. Islam meeldib mulle. Meeleldi külastaksin ka Mekat ja Mediinat ja seda sugugi mitte silmitust uudishimust, vaid pigem soovist pühapaiku külastada. Islam on kristluse noorem järeltulija, ma ei näe nende vahel konflikti. Ja kuigi me oleme budistid, ei eita ma kristlust ega ka islamit. Festivali Orient eelteadetes on rõhutatud, et see on oikumeeniline festival. Mida tähendab sõna oikumeeniline muusikafestivali iseloomustuses? PV: Need inimesed, kes siia tulevad, on äärmiselt erinevate religioonide baasil üles kasvanud ja nende kultuur on suhteliselt religioosne. Tulevad näiteks sufid Aserbaidžaanist ja Türgist, ka Damaskusest, lisaks laulule esitavad sufi dervišid pöörlemistantsu. Bhutani kuningriigist ja Ladakhist tulevad puhtakujulise budistliku kultuuri esindajad, bhutanlased esitavad maskitantsu. India vokaalkultuur on aga puhtalt hinduismile tuginev nähtus. Kolm inimest tulevad meile niisugusest piirkonnast, mis tänapäeval kuulub administratiivselt küll Indiasse, aga sellel piirkonnal pole Indiaga midagi ühist ‒ see on Arunachal Pradesh, piirkond Hi-

Kuidas vältida seda, et religioon ei muutuks festivalil lihtsalt vaatemänguks? TJ: Religioon on mingil määral alati ka vaatemäng. Rituaalid on mõeldud selleks, et inimese maailmapilti avardada, tunnetust süvendada, kasvatada, õpetada. Iga kiriklik teenistus omab samuti vaatemängulist aspekti. Ja selles pole ka midagi halba, et inimene saab religioosse õpetuse kõrval vaimutoitu. Kui toome rituaalsed asjad lavale, siis teeme seda selgitustega ja muutes kontserdisaali võimalikult vastava religiooni pühamu sarnaseks. On see tõsi, et te olete ise oma reisidel üles otsinud kõik need esinejad? TJ: Jah, meie reisid Aasiasse ei ole turismireisid, need on kollektsioneerimisekspeditsioonid. PV: Alati on ju soov tuua rohkem ja paremaid staaresinejaid, aga kui meil olid juba ära käinud enamik Aasia staar-artiste, siis võtsime pigem suuna mitte niivõrd agentuuride pakutavate esinejate peale, kellel on Schengeni viisad olemas või Briti kodakondsus, vaid hoopis esinejate peale, kellest mõned pole ehk kunagi elus oma kodukülastki välja saanud. Meie esinejate hulgas on inimesi, kellel ei ole perekonnanimesid, ei olnud passe, ja me alustasime sellest, et saatsime mägedesse fotograafi, et passipilte teha. Sageli on vaja sel juhul mitmesugustele viisaasutustele ja ka lennupiletite broneerimisel selgitada, et jah, tal ongi ainult üks nimi. Kas inimestel, kes pole varem iial kusagil kaugemal käinud, on teie ettepanekuga esinema tulla kerge nõustuda? PV: Kaugeltki mitte ja kõik ei tulegi. Näiteks üks šamaan alguses arvas, et tuleb, ja pärast leidis ikkagi, et ei saa, sest ei taha lennukiga lennata. TJ: Kui mõtlen neile, keda olen püüdnud veenda siia tulema, siis on tulemus ombes 50/50 protsenti. Me arvame küll, et kui me elame Euroopas, siis tahavad kõik siia tulla, kuid see on eksitus… Raha niisuguseid esinejaid ka ei meelita. See, et nad siin on ja esinevad, on tegelikult nende väga suur vastutulek meile ja meie festivali publikule.


Reede, 13. mai 2011

Lauluväljaku uus skulptuur visualiseerib heli

SKULPTUUR

5

«Chromatico» võimaldab siseneda oktaavi ja avastada heli ning selle vastukaja maailmas. «Teoreetiliselt on ju teada, et ruumide kõla on erinev. Nüüd saab seda siis ise kogeda,» on kromaatilist musikaalset skaalat visualiseeriva skulptuuri «Chromatico» autor Lukas Kühne oma lauluväljakule püstitatud kunstiteosega äärmiselt rahul. Andreas Sepp

andreas.sepp@tallinn2011.ee

Nordecon Betooni meistrite valatud skulptuur koosneb omavahel ühendatud väikestest erineva kõrgusega ruumikestest, kuhu on märgitud oktaavi kaksteist nooti fa-st mi-ni ehk klaveri mustad ning valged klahvid. Kõrgemad ruumid tähistavad madalamaid helisid ja vastupidi. Ruumid on piisavalt suured, et igaüks neist läbi mahuks ja heliefekte ise kogeda saaks. «Koor või üksikud lauluhuvilised võivad sinna sisse minna ja ennast sõna otseses mõttes häälde panna,» kirjeldab Saksamaalt pärit Kühne valminud skulptuuri ühte paljudest võimalikest kasutusviisidest. Lauluväljaku tuletorni taga asuv «Chromatico» õnnistataksegi pidulikult sisse just koori poolt, kui 14. mail kell 21.00 tuleb sinna eri muusikastiilide teoseid esitama Euroopa kultuuripealinna segakoor dirigent Veronika Portsmouthi juhtimisel. Sündmus kuulub muuseumiöö kavasse, repertuaaris on muu hulgas Arvo Pärdi teoseid ja rahvalaule. Kühne sõnul on kromaatiline musikaalne skaala lääne kultuuris tegutsevatele heliloojatele nagu

Kp

Kultuurilegendide vahuskulptuurid 28. mail algavatel Tallinna XXX Vanalinna Päevade ja teaterfestival Tallinn Treff Festival avapidustustel Vabaduse väljakul tutvustatakse kultuuripealinna elanikele ja külalistele kodumaisest Penosil ehitusvahust meisterdatud säravate Eesti kultuuriloojate kujusid. Skulptorid vormivad neljameetrised hiigelfiguurid sellistest legendidest nagu Georg Ots, Kaie Kõrb, Tõnu Kaljuste, Georg Lurich, Ita Ever, Jüri Kuuskemaa, Juhan Viiding ning Lennart Meri. Esimene vahukuju ilmus linnaruumi eelmiste vanalinna päevade ajal, mil Nunne tänaval Nuku- ja Noorsooteatri hoone kõrval eksponeeriti Jüri Kuuskemaa pajatatud legendil põhinevat ja kunstnik Kalju Kivi kavandi järgi valminud nunn Elsabe kuju. Vahukujude tegemine ja linnaruumis eksponeerimine saab võimalikuks tänu Euroopa juhtiva ehituskeemia ja -materjalide tootja Krimelte, Eesti Nuku- ja Noorsooteatri ning Tallinna Kesklinna valitsuse koostööle. Kujude tegemiseks kulub tuhat ballooni ehitusvahtu ning 70 liitrit spetsiaalset värvi.

aabits, millest lähtus oma teoste komponeerimisel 300 aastat tagasi juba Bach, rääkimata uuema aja muusikalistest moeröögatustest eesotsas Madonna ja Lady Gagaga. Kühnet ennast võlub töö juures lisaks muusikalisele poolele muidugi ka ruum. «Tegelen niisuguste ruumide loomisega, mis lähtuvad helireeglitest,» võtab mitmel mandril töötanud karismaatiline sakslane oma põneva argipäeva kokku. Muuhulgas lööb ta «Chromaticoga» kaasa samuti kultuuripealinna programmi kuuluvas projektis Tuned City, mille käigus avastatakse ja identifitseeritakse linnaruumi helimaastiku märke. Pärast avamisüritust saab skulptuurist linnaruumi ametlik osa ja Kühne ning teose arhitekt Rosario Nuin siirduvad laiast maailmast uusi põnevaid väljakutseid otsima. «Chromatico» valmimisele eelnenud tööd iseloomustava mõlemad ülipositiivselt, olles erilises vaimustuses töömeeste pühendumusest. Autorite sõnul on töö püstitamine just lauluväljakule nende jaoks suur au ja nad loodavad, et linnarahvas hakkab sellega mõistlikult ümber käima.

Eesti kirjandus Peterburis

LISAB

Heliastmik kui maailmakõiksuse võrdkuju Toomas Siitan, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor: Pythagoras ja paljud Euroopa mõtlejad pärast teda on näinud heliastmikus maailmakõiksuse võrdkuju: helirea seitsmele astmele vastasid nende kujutluses seitse tolleks ajaks tuntud planeeti, selle süsteemi matemaatiline korrapära iseloomustas ühtaegu nii planeetide trajektoore kui ka helide võnkesageduste suhteid heakõlalistes intervallides. Barokiajastu muusikas kasutati tervet oktaavi hõlmavat

helirida koguni tähenduses «omnes» – kõik, kogu maailm. Seitset põhiheli kõrgendades ja madaldades muutub helirida kromaatiliseks – «värvitud» 12 heli astmikuks. Selles helisüsteemis sisalduv matemaatiliste ja harmooniliste kombinatsioonide kosmos näib meile piirituna ja sellest on piisanud pea kogu lääne kunstmuusika jaoks. Kuid Pythagoras kirjeldas esimesena ka meie helisüsteemi matemaatilist ebatäiuslikkust: selle esmapilgul ideaalsed arvsuhted sisaldavad ka vältimatut süsteemset viga, mida häälestussüsteemid on püüdnud erineval viisil peita. See aga tähendab, et 12-heliline astmik pole universaalne ega ainuvõimalik – erinevad muusikakultuurid tunnevad ka paljusid teisi oktaavi jagamise mooduseid.

Skupltor Lukas Kühne demonstreerib uhkelt oma uusimat teost «Chromatico», mis avatakse Euroopa kultuuripealinna segakoori kontserdiga 14. mai õhtul ja mis on osa muuseumiööst. Fotod: Stanislav Moshikov

Muuseumiööl aardejahile Akustilise arhitektuuriteose «Chromatico» avamine kuulub tänavu Eestis juba kolmandat korda korraldatava muuseumiöö kavasse. Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmis oleva muuseumiöö teema on seekord «Öös on aardeid». Muuseumiööd tähistatakse üle Euroopa juba seitse aastat, toimumiskuupäevaks on rahvusvahelisele muuseumipäevale, 18. maile lähim laupäev. Tänavusel muuseumiööl avavad Eesti muuseumid ja teised mäluasutused tasuta külastusteks oma uksed kell 18–23. Tallinnas sõidab muuseumide vahel ringi tasuta muuseumiöö buss. Esimest korda osales Eesti üleeuroopalisel muuseumiööl 2009. aastal, kui meil tähistati muuseumiaastat. Toona oli muuseumiöö juhtlauseks «Öös on asju», 2010. aasta teema oli «Öös on lugusid». Tänavusel Euroopa kultuuripealinna aastal on teemast tõukuvaks tunnuslauseks valitud «Öös on aardeid». Merepõhjast ja maapõuest välja tulnud

muistsed aarded on tänapäeval enamasti hoiul muuseumides, aga aarded pole mitte üksnes kuldmündid ja hõbetaalrid, vaid meie kultuuripärand laiemalt. Muuseumiöö eesmärk on ühel erilisel õhtul pakkuda võimalust avastada ja taasleida aardeid nii ajaloo vanematest ja eksootilisematest kui ka tänapäevasematest ja argisematest kihtidest. Muuseumiöö eestvedajad on Eesti Muuseumiühing koostöös muuseumidega, toetajad kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja ICOM Eesti Rahvuskomitee. Seni on selleaastasel muuseumiööl kaasalöömisest teatanud 154 muuseumi, lisaks muud näitusekohad, riigiarhiiv ja mitu kirikut. Liikumine «Eesti Rattarikkaks» kutsub muuseumiööle üheskoos ja jalgratastel. Kogunemine kell 17 Vabaduse väljakul, start kell 17.30. Täpsem marsruut selgub veel. Vt. kava http://www.muuseum.ee/ et/kuum/muuseumioo/

20.‒21. mail toimuvad Peterburis Eesti teemalised kirjandusõhtud, kus tutvustatakse Sergei Dovlatovi (pildil) ja Juhan Viidingu loomingut. 20. mail kell 18 toimub Peterburi raamatupoes Dom Knigi (Nevski prospekt 28) kirjandusõhtu «Dovlatov ja Tallinn». Kirjandusõhtu keskmes on 25.–27. augustini läbi viidavad Dovlatovi Päevad Tallinnas – rahvusvaheline kirjandusfestival, millega tähistatakse nii Peterburi kui ka Tallinnaga seotud vene kirjaniku Sergei Dovlatovi 70. sünniaastapäeva. Dovlatovi Päevad Tallinnas kuuluvad Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 ametlikku programmi. Õhtut juhib tunnustatud Peterburi publitsist ja režissöör Lev Lurje, Dovlatovi Päevi Tallinnas tutvustavad festivali loominguline juht Jelena Skulskaja ja peakorraldaja Oliver Loode. 21. mai kell 19.30 toimub raamatupoes Porjadok Slov (Fontanka 15) kirjandusõhtu «Juhan Viiding: Öölaul meeshäälele». Peterburi kirjandushuvilistele esitletakse Juhan Viidingu valitud luuletuste ja lüüriliste esseede kogu, mille on vene keele tõlkinud Jelena Skulskaja.


6

MUUSIKA

Tallinna päev pakub sületäit muusikat

Gerli Padar, Marvi Vallaste ja Märt Avandi esitavad kolme põlvkonna Naissoode armastatud laule Oliver Õunmaa

Kontsert on mõtlevale kuulajale Niisiis kõlavad kontserdil laulud vabadusest, armastusest, laulmisest, isamaast, sakste sõimamisest ja paljust muust. Muusikat on Miina Härmast Björki ja Saebelmannist Tormise ja Mattiisenini. «Vanematest lugudest kõlavad kaasaegsed töötlused, mille seadis Siim Aimla,» lisab Saluveer. «Eks Mattiiseni lugu on ka parajalt progeroki sugemetega. Kontsert on hea rütmikas sissejuhatus Tallinna päevale. Kerge kuulata neid lugusid muidugi ei olegi, vaja on kaasamõtlemist.»

Georg Otsa muusikakool annab oma hoovil asuvas Chopini rooside aias veel ühe meeleoluka kontserdi.

Kp

TUTVUSTAB

Tallinna päeva kava

13. mai Algavad linnaosade raamatukogude seiklusretked lastele, tondijutud vanalinnas ning Miia-Milla-Manda lastemuuseumi külastus Kadriorus. Info ja registreerimine linnaosade haruraamatukogudes ja Tallinna Keskraamatukogus (Estonia pst 8) või telefonil 683 0920. 14. mai 12.00 keskraamatukogu kirjanduslik jalutuskäik vanalinna

Heili Lindepuu tantsupraktik ja –uurija

ARVUSTUS

E

simest aastat toimuva rahvusvahelise etenduskunstide festivali POT raames sai (taas)näha 2001. aastal esietendunud ja maailmas festivalidel palju ringi tiirelnud lavastust «Start. Based on a True Story». See on koreograaf Mart Kangro lavastus – endale, endast, endaga. Festivali kodulehelt saab tutvustusest lugeda: «Etendus «Start» on mulle sellel hetkel olulisena tundunud järelejätmatute ideede ja tantsuliste otsingute eklektiline vahekokkuvõte, peegeldades üha süvenevat vajadust kriitiliselt eemalduda omaenese religiooni, st tantsuteatri dogmadest.»

Lahterdamist on vähem, hämarat tsooni rohkem

Raekoja platsil kuuleb Uno Naissoo, Tõnu Naissoo ja Marko Naissoo lugusid, mida esitab ka Gerli Padar. Foto: Priit Simson / Postimees / Scanpix

Otsa kooli õpilased ja õpetajad pakuvad linnarahvale Chopini, Liszti, Rahmaninovi, Beethoveni, Haydni, Skrjabini, Tšaikovski, Hindemithi ja Poulenci muusikat. «Tore, et hiljuti sai avatud roosiaed Heino Elleri kuju juures paigas, kus juba 1919. aastal algas

«Niisiis kõlavad kontserdil laulud vabadusest, armastusest, laulmisest, isamaast, sakste sõimamisest ja paljust muust.»

Sillerdavad klaverid roosiaias

Millest kõneleb koreograaf Mart Kangro?

5. ja 6. mail taasetendus Kanuti Gildi saalis Mart Kangro soololavastus «Start. Based on a True Story». 27. mail esietendub Kangrol Kalevi Spordihallis Tallinna Kultuuripealinna sündmuste raames teater - reality show - multimeedium «Open Tallinn».

Tallinna päeval kuuleb sõnaõiguse eest võitlevat kontserti, parimat klassikalist muusikat ja staaride esinemisi ning kõike seda tasuta. 15. mai on rikas muusika poolest. ETV Tütarlastekoor Aarne Saluveeri ja Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli bigbänd Siim Aimla juhatusel annavad Raekoja platsil kontserdi, mis on inspireeritud Alo Mattiiseni laulust «Mu suul ei ole sulgejat». «Tänapäeval on tihti nii, et erinevad allikad edastavad vastandlikke seisukohti ja lähevad omavahel ka inetult tülli,» rääkis Saluveer. «Kuid palju hullem oleks, kui kaoks demokraatlik õigus üldse edastada oma vaateid, kui kaoks sõnaõigus. Kontsert kasvatab sallivust, ei saa ju nõuda, et need, kes on meist erinevad, vait jääksid. Sõnaõiguse teema pärast sai minu mahitusel võetud laul «Mu suul ei ole sulgejat» ka tänavuse laulupeo kavasse.»

Reede, 13. mai 2011

professionaalse muusika õpetamine,» märkis Otsa kooli direktor Saluveer. «Sinna sobib intiimne klaverimuusika, mis meil kavas on. Kui on päikseline ilm, saab tunda rõõmu sillerdavatest klaveritest, kui aga vihmane ilm, nautida Chopini prelüüdi sahisevast vihmast.» Saluveeri sõnul aitab projekt juba tänaseks rahvusvahelist tunnustust saanud Otsa kooli noortel muusikutel jagada oma annet ning Nõmme ja Männiku raamatukogude jalutuskäik Nõmmele. 14.00 lastele Sõle raamatukogu jalutuskäik Pelgulinna ja Kelmikülla. 15.00 lastele Nurmenuku raamatukogu seikluslik jalutuskäik Astangule. 15. mai 10.30 Eduard Vilde renoveeritud monumendi avamine Harju ja Niguliste tänava nurgal. 11.00 Linnamuuseum avab fotomuuseumis näituse «Hingele ja ihule», kus näeb Kadriorgu ja Piritat fotodel 19. saj lõpust tänapäevani välja.

linnakodanikega ja panna kultuuripealinn ühel olulisel päeval helisema. «Just hiljuti sai üks meie õpilane Itaalias esikoha,» rääkis Saluveer. «Kuid parimatelgi õpilastel on vaja elavaid kontserte, kus esineda. Sellelgi kontserdil peab kuulaja süüvima, sest kindlasti pole tegemist muusikaga, mida esinejad laeva peal tapeedina mängivad.» Kultuuripealinna programmi raames kuuleb Raekoja platsil kontserti «Linnaosad tõstavad häält», kus esinevad muusikud eri linnaosadest. «Kontserdi ülesanne on pöörata tähelepanu Tallinna linnaosadele,» selgitas Tallinn 2011 programmi koordinaator Laur Kaunissaare. «Igas linnaosas elab häid muusikuid ja nende looming on ikkagi kodupaigaga seotud.»

Linnaosad tõstavad häält Kuulata saab Kadi Uibot Õismäelt, Jaan Pehki & Co Uuest Maailmast ja Weekend Guitar Triot Nõmmelt. Weekend Guitar Trio liige Mart Soo on Nõmmel elanud terve oma elu. «Tõnis Leemets elab samuti 13.00‒20.00 Teaduskeskus AHHAA pakub võimalust meisterdada šokolaadi ja martsipani ning kuulata nende maiuste ajalugu. Lastel on võimalus hüpata batuudil, spordihuvilistele orienteerumismäng vanalinnas. 13.00 Tallinna Päeva ametlik avamine Raekoja platsil, sõna võtavad linnapea Edgar Savisaar ja Tallinna heerold Jüri Kuuskemaa. 13.10 Kontsert «Mu suul ei ole sulgejat» Raekoja platsil. 14.00 Kontsert «Linnaosad tõstavad häält» Raekoja platsil ja vabaõhuklassika Georg Otsa muusikakooli juures.

Nõmmel, vaid Robert Jürjendal on kaugemalt,» rääkis Soo. «Teeme Nõmmel proove. Seal on palju ruumi, rahulikud inimesed, roheline ümbrus. Sügisel saab aiast õunu korjata ning talvel lund lükata ja puid tassida. Tundub, nagu me elaks hoopis maal, ja see mõjutab ka muusikat.» Konserdil saab kuulata Weekend Guitar Trio paremaid palasid ansambli kullafondist.

Tõnis Kõrvitsa seaded Gerli Padar, Marvi Vallaste ja Märt Avandi esitavad Raekoja platsil kolme põlvkonna heliloojate Naissoode armastatud laule. Hiljem saab kuulata ka ansambel Malcolm Lincolnit. Kontsert «Viiel Keelel, Viiel Häälel» toob Raekoja platsis kuulajateni nii klassikalist muusikat kui pehmeid jazz-pop seadeid. «Ansambel Noorkuu, Tallinna Kammerorkestri keelpillikvintett ja lauljatar Birgit Õigemeel musitseerivad koos ja eraldi ‒ esitades üksteise laule ja teoseid,» lausus üks kontserdi korraldajatest Tõnno Piigli. «Muusikalised seaded on kirjutanud helilooja Tõnis Kõrvits.» 16.00 Kontsert «Kolm põlvkonda» Raekoja platsil ja Kultuurikilomeetri avamine. 17.00 Raekoja platsil esineb ansambel Malcolm Lincoln. 18.00 Kontsert «Viiel Keelel, Viiel Häälel». 19.00 kontsert Agan & Naissoo 111 Eesti jazzi suurkujude ja Tallinna Kammerorkestri muusikutega Mustpeade majas. Kontsert piletiga. 20.00‒22.00 Vabaõhukino Vabaduse väljaku suurel ekraanil. Just Film näitab USA 2010 aasta filmi «Elektrosõjad / The Electro Wars», mis räägib elektromuusikast.

2001. aastal oli Eesti nüüdistants alles nooruke. Oli olemas Tantsuteater Fine 5, toimusid festivalid «Uus Tants» ja «Evolutsioon», kõrgkoolide õppekavadesse tekkisid nüüdistants ja improvisatsioon jne. Tegevkoreograafe oli veel vähe ja lavastused olid eraldiseisvamad sündmused kui nüüdses maailmas. Ajaga on muutunud ja laienenud tantsu mõiste ja kui nüüd ollakse harjunud kunstide segunemisega ja nn hämara tsooniga, kuhu paigutatakse igalt poolt tõrjutud, kuid samas mitmeid kunste ühendavad lavastused, siis kümne aasta eest oli lahterdamised inimestele vajalikumad. Mäletan ennastki mõtlemas «Stardi» lavastuse juures, et kas see ongi tants, sest «tantsu» oli vähe ja kõik muu (video, vestlused, tegevuslikud liikumised jms) olid ülekaalus.

Liikumine on võimalus mõtete väljendamiseks Liikumine oli lavastuses muutunud üheks võimaluseks ideede ja mõtete avaldamisel. Keha ja liikumine ei allutanud ideid, vaid ideed võtsid keha endaga kaasa paiknema ruumis siin ja praegu. Aastatega olid mulle lavastusest jäänud mällu mõned pildid ja hinge emotsioonid, neid küll rikkuda kartes läksin lavastust uuesti vaatama – nüüd juba kümme aastat kogenumana, kümme aastat arenenumas tantsumaailmas. Reaktsioon oli hoopis vastupidine: lavastuses oli tantsu (mitte lihtsalt liikumist, vaid tehnilist ja füüsilist tantsu) üllatavalt palju. Kõik muu oli seal tantsu tõttu, otsides vastuseid, miks nii on ja kas see on vajalik (eelkõige siis vajalik autorile endale).

Tants võib mõnikord olla ka lihtsalt tants Kui mõtlen ka Mart Kangro teistele soololavastustele, siis joonistub välja paar ühist joont. Liikumine iseenesest võib olla semiootiliselt tõlgendatav, kuid samas võib tants olla ka lihtsalt tants, sest ta on tants. Lavastajale tundub olulisem lavaline usutavus ja viibimine just siin ja praegu, sellisena nagu ta on, koos oma mõtete, soovide ja segadustega. Viimaseid aitavad lahendada ja mõtestada vestlused. Kuid mitte publiku või kaasaesitajaga, vaid nähtamatu(te) kaaslastega, olgu selleks siis «lavale kaasa võetud» fotograaf, õpilased, tuttavad vms. Publikule jääb valik, kas ta astub mõttes vestluspartneriks, vaatab neid kõrvalt või võtab kujutluses etendaja positsiooni. «Start. Based on a True Story» on 2011. aastal vägagi elus lavastus nii sisult kui vormilt. Kümne viimase aastaga on maailm palju muutunud, kuid Kangro lavastus suhestub ja sulandub eri aegades ja räägib publikuga tõlget vajamata. Mart Kangro kohta on kirjutatud, et teda huvitavad reaalsus elus ja laval. Tema etendused peegeldavad tihti konkreetseid elamusi ja kogemusi, mis on elus ette tulnud ja mida ta on siis tõlkinud tantsukeelde.

Kõik on päris, nii sportlased kui pisarad Nii saab sisse juhatada ka tema varsti esietenduvat uuslavastust. Kui palju mõjutab see, et me teame kuidas vaadata, seda, mida me näeme? Mai lõpus tuleb sammud seada Kalevi Spordihalli, et näha Mart Kangro uut lavastust. Reality show tutvustuses on lugeda: «Teater võitleb siiani kompleksiga, et ta ei suuda reaalsusega võistelda. Teater on mäng, kus miski pole päris. Mitte kuidagi ei suuda ta vabaneda sellest neljandast seinast, mis lava publikust eraldab, et muutuda veel tõesemaks, reaalsemaks, vahetumaks. Ilmselt ei ole seda teatrile ka vaja, muidu lakkaks ta olemast teater. «Open Tallinn» paigutab sündmused konteksti, kus nad tavapäraselt aset ei leia. Ta asetab lavale reaalse elu, kus miski pole mängult vaid kõik on päris, nii narratiivid, karakterid kui ka pisarad. Laval tegutsevad tõelised sportlased, sidudes omavahel ülima tehnilise meisterlikkuse ja indiviidi psühholoogilise sisemaailma kõigis tema värvides. «Open Tallinn» annab publikule võimaluse näha juba nähtut täiesti uuel moel.» «Open Tallinna» lavastab Mart Kangro, videokunstnik on Taavi Varm, tehnilisse meeskonda kuuluvad Madis Kirkman ja Margus Terasmees.


Reede, 13. mai 2011

Tallinn 2011 nädal objektiivis Geriljakino vallutas Baltika Kvartali Moetänav

FOTO

7

Vanalinna südames pakutakse Põhjamaist disaini Hopneri majas 2. mail pidulikult avatud Põhjamaade moeja ehtedisaini kuul Nordic Look pakutakse kuu aja vältel rikkalikku kultuuriprogrammi ja müüakse säästlikule eluviisile rõhuvate disainerite toodangut. «See on oluline osa loomemajandusest – loob konkurentsi ja elavdab majandust üleilmastuvas maailmas,» märkis disainikuu avanud Põhjamaade Ministrite Nõukogu islandlasest peasekretär, Halldór Ásgrímsson (all vasakpoolsel pildil). Foto: Sven Tupits / Fotogeen

Uudistesaatest «Aktuaalne kaamera» tuntud diktor Monika Tamla avas esimese filmiõhtu Geriljakino sarjast, millega rebitakse linnalt eesriie e (taas)vallutatakse linnarahvale unustuse hõlma vajunud linnaruumi. Toimus moeetendus, räägiti moeajaloost ja näidati filmi «Moevennad» (2008).

Fotod: Stanislav Moshkov

Mereäärsed lood seati lillekunstiks Eesti Näituste Paviljonis peetud aiandusmessi raames korraldas disainistuudio Exit Training lilleseadevõistluse teemal «Mereäärsed lood».

Avati maailmapäästjast videokunstniku näitus Kunstihoones näidatakse prantslasest videokunstniku JeanCharles Hue (paremal) tugevate sotsiaalsete sõnumitega näitust.

Foto: Stanislav Moshkov

NO99 Põhuteater kutsub kaema

30. aprillil avatud Skoone bastionil avatud Põhuteater ootab sügiseni nii teatrihuvilisi kui ka muidu uudistajaid!

Fotod: Sten Jõemets / Nikon

Foto: Alver Linnamägi

Teised kirjutavad meist ehk kuidas Tallinn 2011 kajab «Tallinna kultuuripealinna aasta esimeste kuude sündmused on ületanud korraldajate kõrgeimad ootused, sest tundub, et kultuuripealinnaga kaasnev tähelepanu võib tuua Tallinnasse rohkem külalisi kui varasematesse Euroopa kultuuripealinnadesse. Tavaliselt on kultuuripealinna staatusega kaasnenud linnale 10‒15 protsendi suurune turistide kasv. Alguses ei tundunud asjad turundusraha vähesuse tõttu eriti hästi minevat, kuid see mure osutus alusetuks, sest Euroopa meedialt tulnud huvi on olnud ootamatult kõrge. Euroopa Liidu statistika andmetel kasvatas Eesti turismi juba

mullu rohkem kui ükski teine EL-i riik. Kasv on jätkunud ka tänavu ja seda eeskätt Tallinna arvelt, sest mujal Eestis vastavat kasvu toimunud ei ole. Parim tutvustamisviis kultuuripealinna sündmustele on see, kui seal osalenud räägivad saadud elamustest teistele, arvab Tallinn 2011 vabatahtlikuna tegutsev Helen Stuk. Stuki hinnangul on kultuuripealinna aasta Tallinnale väga tähtis ka pikemas perspektiivis, sest see võib tekitada pealinlastes uue kultuuri vastu pideva huvi.» (YLE, Soome)

«Naabritel Baltimaades ei läinud kahe aasta eest nii hästi, kui Euroopa kultuuripealinn Vilnius

2009 pidi võitlema finantskriisi ja läbikukkunud projektidega, tagatipuks pankrotistus ka nende riiklik lennufirma. Tallinna puhul on asjad tänavu palju paremad, sest juba enne turismihooaja algust on linna külastavate turistide arv tavapärasega võrreldes kolmandiku võrra suurem. 16 miljonit eurot kultuuripealinna eelarvena on küllaltki tagasihoidlik summa, eriti arvestades seda, et algselt plaanitu oli kolm korda suurem. Kuid kodumaisele kultuurile mõjub see tugevalt sellegipoolest. «Kohalikel kunstnikel on reaalne võimalus olla osa kultuuripealinnast. Mitte mingil juhul ei tahtnud me esmajoones vaid välismaised kunstnikke külla kutsuda,» kinnitab Maris Hellrand sihtasutusest Tallinn 2011. Eestil on väga suur laulu- ja eel-

kõige kooritraditsioon. 1988 algas laulev revolutsioon, mis viis kolm aastat hiljem iseseisvumiseni. Selle aasta laulusündmustest on eriline kindlasti juunis toimuv punklaulupidu. Kus muidu siis veel kuuleb koore Sex Pistols’it või The Clash’i tõlgendamas?» (Westfälische Rundschau, Saksamaa)

««Ükskõik millal sel aastal Tallinna külastada, leidub alati midagi põnevat, mida näha,» räägib kultuuripealinna aasta programmikoordinaator Triin Männik. Kõikjal Tallinnas ehitatakse ja

parandatakse. Kultuuripealinna logodega bussid ja autod kihutavad mööda ja vanalinna pastellvärviliste majade vahel ripuvad kuulutused reklaamivad kõiksugu ooperi- ja teatrilavastusi. Linna väljaspool oma koduriiki turundamise vajadusel on roll ka programmi kujundamisel. «Nende kolme viimase aasta jooksul, kui oleme asju planeerinud, on eelarvekärped olnud karmid, aga on tunne, et tegelikult hakkab kõik nüüd alles pihta. Selle aasta jaanuarist on turistide hulk tõusnud umbes 30 protsenti,» ütleb Männik, lisades, et väga oluline on kaasata ka linna enda elanikke. «Me ei taha korraldada eeskätt turistidele mõeldud sündmusi, vaid näidata inimestele, kus kultuur asub.» Koostöö teise Euroopa 2011

aasta kultuuripealinna Turuga on näha programmis oma kümnekonnas punktis, nagu näiteks näidendivõistluses New Baltic Drama ja mööda Läänemere rannikut kulgev avastusreis Detour, milles uuritakse Soome, Venemaa ja Eesti ühist ajalugu. Projekte ühendav teema – Euroopa riikide kultuuri esindajate integreerimine – on vägagi nähtav. «Me püüame tekitada rohkem eneseusaldust. Just sellepärast olemegi kutsunud siia kokku rahvusvahelised kultuuriloojad, et nad teeksid asju koos kohalikega,» räägib Tallinn 2011 programmidirektor Jaanus Rohumaa. «Tahame suurendada kultuuriga seonduvat ala ja et inimesed avastaksid ning kasutaksid kultuuri abil rohkem mereäärt,» selgitab Rohumaa.» (Svenska Dagbladet, Rootsi)


8

KULTUURIKALENDER

Reede, 13. mai 2011

Iirimaa Suursaatkond Eestis soovitab: Lugude jutustamine päästab maailma: Clare Murphy Tallinnas! 9 15. mail kell 18.00 esineb Hobuveskis noorema põlvkonna jutuvestja Iirimaalt. Üritus tõlgitakse eesti keelde. Märtsist novembrini külastavad pealinna parimad jutuvestjad kõikjalt maailmast, et jutustada lugusid merest ja selle mõjust erinevatele kultuuridele läbi aastasadade. Clare Murphy on noorema põlvkonna jutuvestja Iirimaalt, keda on tunnustatud nii kodus kui mujal Euroopas. Tema kohta on öeldud, et ta just nagu tantsib sõnadega läbi lugude, lisades oma kehalise väljendusrikkusega sageli ootamatut dünaamikat. Ometi ei ole Clare Murphy pelgalt jutuvestja, vaid ka sotsiaalne ettevõtja ja kirjanik. Viimase viie aasta jooksul on ta märkimisväärselt panustanud Iirimaa jutuvestmise arengusse ‒ aastal 2006 asu-

TEATER

13. mai 19.00 Vene teatris (Vabaduse väljak 5, Tallinn) etendus «Primadonnad». Etenduse on Ken Ludwigi ainetel lavastanud Olga Olšanskaja. Alguses oli Shakespeare. Selle suure autoriga on publiku südameid üritanud võita kaks näitlejatvagabundi. Kuid nende tähetund saabub siis, kui nende kätte satub ajalehekuulutus: miljonärist vanamutike otsib pärijaid… 13. ja 14. mai 19.00 Skoone bastionis (Rannamäe tee 11, Tallinn) NO99 Põhuteater: «Hirvekütt», mis esietendus 21. oktoobril 2006 ja on üks nende eriti armsaks saanud lavastustest. Suhteliselt noored näitlejad, kes pea viis aastat tagasi esietendusid, on vanemaks saanud, nüüd kohtuvad nad «noorepõlve» rollidega ja erutuvad neist taas. Kuidas nad nüüd mängivad? Kes oleks arvanud, et elu nii läheb? «Hirvekütt» on draama selle sõna parimas tähenduses.

20. mai 19.00 Skoone bastionis (Rannamäe tee 11, Tallinn) NO99 Põhuteater: «Fred Frith».

tas ta Story Night projekti, mis ühendab jutuvestmise, kogukonna ja integratsiooni. See igakuiselt toimuv kogunemine hõlmab noort ja mitmekesist publikut ning on üks väheseid kohti, kus uus põlvkond saab tutvuda jutuvestmise iidsete traditsioonidega. Clare Murphy sõnul on täna suurem vajadus lugusid jutustada kui sadu aastaid tagasi, kuna elame kiire arengutempoga kultuuriruumis, kus suhtlemine toimub pigem arvuti ja kirjatekstide kaudu. «Inimesed on minetanud sellised elementaarsed silmast silma sotsiaalsed oskused nagu enesetutvustamine ja jutuajamine. Läbi jutuvestmise aga leiabki kohtumine aset. Lugude kuulamine on ühiskonda ühendav, kuid samas ka väga isiklik kogemus, mis loob tugevamad inimlikud sidemed,» ütleb ta.

Fred Frith (1949) on Inglise multiinstrumentalist, helilooja ja improviseerija, kes tunneb ennast võrdselt hästi nii avantkui rock-muusikas. Heliloojana on tema teoseid esitanud näiteks Rova Saxophone Quartet, Ensemble Modern, Arditti Quartet jpt. Frith on kaasa löönud ligi 400 plaadi salvestamisel. 20. ja 21. mai 19.00 Tallinna Linnateatris (Lai 23, Tallinn) etendus «Vaata, ma kukun». Lugu räägib kaasaegses meediaühiskonnas üles kasvanud noortest inimestest, kes igatsevad revolutsiooni ja püüavad luua teistsugust maailma, taipamata, et maailma muutmiseks tuleks alustada iseendast. Tegemist on 25. lennu bakalaureuselavastusega.

Clare Murphy on esinenud kõikjal üle maailma, kaasa arvatud Londoni Globe Theatre’s, Singapuri Esplanade Theatre’s ja Oslo Dramatikkens Husis. 2011. aastal osaleb Clare Mur-

Longstaff. Tantsivad Rahvusooper Estonia balletisolistid ja balletitrupp.

MUUSIKA 14. mai 19.00 Estonia kontserdisaalis (Estonia pst 4, Tallinn) kontsert-etendus «Intiimne glamuur: Naise ilust eri ajastutel meeste pilgu läbi». Esineb vanamuusikaansambel Hortus Musicus ja Tantsuteater Tee Kuubis. 19. mai 19.00 restoranis C`est La Vie (Suur-Karja 5, Tallinn) «Meu Brazil». Esinevad Pirjo Levandi (vokaal), Madis Arvisto (kitarr), Indrek Kruusimaa (kitarr). Sissepääs tasuta!

TANTS

17. mai 19.30 Kanuti Gildi saalis (Pikk 20, Tallinn) festival IV KorFest: «Maria Goltsman ja BA II kursus + Kenneth Flak ja BA III kursus». Korfesti korraldab Tallinna Ülikooli koreograafia osakond. Selle aasta kevadel esitlevad oma lõpuetendusi seitse bakalaureuseõppe tudengit ja kolm magistranti. Lisaks lõpetajate töödele etenduvad professionaalsete koreograafide käe all valmivad lavastused. 19. mai 19.00 Rahvusooperis Estonia (Estonia pst. 4, Tallinn) ballett «Kolm musketäri». Alexandre Dumas vanema romaanist tuttavad tegelased astuvad ellu Estonia laval! Etenduses on kasutatud Malcolm Arnoldi filmimuusikat, mille on arranžeerinud ja orkestreerinud John

phy peaesinejana Toronto Jutuvestmissfestivalil. Clare Murphy külaskäiku Eestisse toetab Iirimaa Suursaatkond.

20. mai 21.00 Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34, Tallinn) kunstimuuseum-kontsert-kohtumispaik «Kumu ÖÖ». Üheks ööks aastas kehastub Kumu kunstimuuseum klubiks, kontsertsaaliks, kinoks ja kohtumispaigaks, täis melu ja muusikat. Kultuurisündmus ärksatele ühendab uuendusliku muusika ning visuaalkunsti Kumu arhitektuurse keskkonnaga, publiku ette jõuavad aktuaalseimad bändid nii välismaalt kui Eestist.

KINO 14. ja 15. mai 11.30 Kinos Artis (Estonia pst 9, Tallinn) Mudilaste multilaegas: «Lõvi Leo kutsub kinno: siia-sinna läbi linna». Lõvi Leo kutsub kõiki lapsi tasuta liiklusteemalistele seanssidele. Sel kevadel on fookuses liiklemine jalgrattaga. Ekraanil on Jänku-Jussi ja liikluskoer Värdi õpetlikud lood ning lustakad seiklused Tallinnfilmi animaarhiivist. Pärast filmiseanssi lustib lastega Lõvi

Leo ja liiklusreeglid saavad selgeks ka kõige pisematele.

NÄITUS Kuni 5. juuni Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (Põhja pst 35, Tallinn) näitus «Köler Prize 2011». Näitus Köler Prize’i kunstiauhinna nominentide töödest. Auhinnale on nomineeritud viis eesti kaasaegse kunsti tõusvat tähte, kõik väga eriilmelised ja isikupärase maailmanägemusega kunstnikud, kes on ennast viimaste aastate jooksul tõestanud tugevate tööde ja huvitavate projektidega. Kuni 12. juuni Tallinna Kunstihoone galeriis (Vabaduse väljak, Tallinn) Jean-Charles Hue näitus. Tänapäeva prantsuse videokunsti ühe juhtfiguuri, Pariisis töötava Jean-Charles Hue (1968) mustlasühiskonda analüüsiva näituse toob kunstihoonesse kuraator Harry Liivrand. Kuni 26. juuni Tallinna Kunstihoones (Vabaduse väljak 6, Tallinn) näituseprojekt «Sõnastamata lood» keskendub LGBTQ (lesbi, gei, bi, trans, queer) liikumise probleemidele ja väljakutsetele tänapäeva Euroopas. Projekt uurib kriitilisest perspektiivist soolisuse, seksuaalsuse ja keha representatsioone kaasaegses kunstis, visuaalkultuuris ja avalikus ruumis.

KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:

TALLINN

Eur opean Capital of Culture


/Kultuuripealinn%20033