Page 1

Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid

Tasuta kultuuriväljaanne

Reede, 1. aprill 2011 | nr 13 (027)

www.tallinn2011.ee

Contra: «Kultuur ei alga kulduurist... Või mine sa tea?»

NÄNNIVABRIK Contra astub koos lehelugejaga riiuli juurde kultuuripealinna infokeskuses, kuhu on koondatud kaup, mis peaks tutvustama, jäädvustama, kinnistama ja levitama Tallinna kui kultuuripealinna staatust. Loe lk 4 LASTERAAMAT Kui suured lugejad on tänapäeva interneti- ja filmidemaailmas lapsed? Mida nad loevad, mida neile meeldiks lugeda ning millised takistused neid lugemisvarast eemal hoiavad? Neile küsimustele vastavad raamatukoguhoidjad, lapsevanem, kirjandusõpetaja ning kauplusetöötaja. Loe lk 5 MUUSIKA

Foto: Stanislav Moshkov

Klaasobjekt naaseb suvel ja talvisena «Klaasobjekti saatus on praegu veel lahtine, kuid ideid on mitu,» seisab «Objekt nr 2011» kodulehe viimase uudise lõpus. Kultuuripealinna toimetusele teadaolevalt on aga hiljuti jõutud üksmeelele, mille kohaselt püstitatakse klaasobjekt endisele kohale uuesti jaanipäeval ning see jääb avatuks kuni esimese lume saabumiseni või seni, kuni seal viibida soovijaid jätkub.

Uue installatsiooni eripära on see, et võrreldes märtsikuuga, mil objektis olijad said nautida suve, keeratakse suvel temperatuur võimalikult madalaks, tekitamaks niiviisi osalejates juba ununevat talvetunnet. Käesolevaga kuulutamegi välja konkursi, leidmaks 2011 esimest objektis viibijat, kellest igaüks saab klaaskupli all viibida ühe ööpäeva. Kandideerida võivad nii eraisikud kui organisatsioonid ja

esitada võib nii iseennast kui ka teisi. Saabunud avalduste alusel koostatakse objektis olemise graafik, kus enim hääli kogunu läheb objekti viimasena. Seejärel saavad linnakodanikud objektis viibida jooksva järjekorra alusel. Selleks, et keegi järjekorras ette ei trügiks, valvab ööpäevaringselt aknast olukorda Kultuuripealinna toimetus. Ettevõtmises osalemiseks tuleb saata toimetuse aadressile Vabaduse väljak 10 vabas vormis

sooviavaldus, motivatsioonikiri teemal «Miks soovin veeta ühe ööpäeva oma elust klaasobjektis», kahe soovitaja allkirjad ning tervisetõend, milles kandidaadil lubatakse miinuskraadidega välitingimustes ööbida. Kuna seekordne projekt põhineb vabatahtlikkusel, siis on oodatud linnaelanike annetused toidu, külmumiskindlate magamiskottide, küünalde ja muu klaasobjektis ellujäämiseks vajaliku osas.

Arvustus ja fotoülevaade Helen Sildna juhitud festivalist Tallinn Music Week, mis möllas 16 pealinna kontserdilaval. Ülevaade kontserdikorraldaja Mihkel Sirelpuu noortele jagatud salanippidest ja näpunäidetest, mille abil Sildna kombel tulevikus suuri muusikaüritusi korraldada. Loe lk 6–7 UUED PROJEKTID


2

ARVAMUS

Reede, 1. aprill 2011 KULTUUR KUTSUB

Kuidas kultuuripealinna kauemaks jätkuks? 2008. a kultuuripealinn Liverpool soovitab: investeerige linlastesse! Liverpoolist kõikjal maailmas. Lisaks tõi see rõõmu igas vanuses kohalikele, kes said nautida rohkem kui 7000 kultuuripealinna sündmust.

Esimene programmidirektor lahkus

Neil Peterson Liverpool 2008 rahvusvaheliste suhete juht

Anneli Sihvart, toimetaja

Kes õpetaks õhtujuhte? Olen kaua kuulunud nende inimeste hulka, kes arvavad, et rõivaste õmblemine on küll hiiglama põnev ja mänguliselt loominguline, aga moešõud vaevalt huvitavad olla võiksid. No kõnnivad ilusa sammuga ja teevad õpitud pöördeid… Igav!!!! Seetõttu olin põnevil, kui avastasin, et lisaks tavalistele moeetendustele on olemas ka moeteatriks kutsutud nähtused. Hm? Vaatasin ära kõik kolm rahvusvahelise laste ja noorte moeteatrite festivali päeva. Nägin väga palju niisugust, mis vaimustas ja mille tõttu selliseid etendusi edaspidi igal võimalusel vaatama lähen. Tunnen end seda öeldes tegelikult nagu laps, kes on leidnud uue põneva mänguasja… Lapsed ja noored, kes esinesid ‒ vähemalt paremini ette valmistunud osa neist ‒ olid nii liikumiselt (tants, pantomiim jne) kui miimikalt üle paljudest samaealiste teatri- ja tantsutruppidest. Nad oskasid näidelda, saaliga suhelda, tantsida ja niisamagi liikuda. Nad ei olnud võltsid, nende esinemises polnud midagi, mis oleks piinlikkust tekitanud või sundinud mõtlema, et «nad ju alles noored, anname andeks». Rõivaste hulgas, mida nad esitlesid, oli nii niisuguseid, mille peale üks tuttav teismeline õhku ahmis ja teatas, et ta tahaks endale samasuguseid, kui teisi, mis tekitasid mõtte, et sellisest saaks ju äärmiselt vahva lavakostüümi. Mõnigi lisand, väike lõikemuutus vmt, mida laval näha sai, andis värskeid mõtteid ja tugevdas soovi ka ise veel mängulisemalt katsetada, mida kõike riietega teha annab. Aga ükski kava, mis sisaldab rohkem kui ühte esinemisnumbrit, ei pääse õhtujuhtideta. Need kolm päeva tugevdasid veelgi juba ammu ligi hiilinud veendumust, et ka see on amet, mille jaoks peab end tõsiselt koolitama. Sellest, et hääl kostab hästi saali, ei piisa. Sellest, et programmijuhid omavahel nõnda palju suhtlevad, et vaikusest täidetud hetki ei teki, ei piisa samuti. Isegi programmijuhtide heast välimusest ei piisa. Kõige enam meenutas festivali programmijuhtide töö mulle hiigelsuurte aeg-ajalt kaabeltelevisiooni kanaleis edasi kantavate välismaiste estraadikontsertide (ja paraku mõnikord ka hiigelsuurtele massidele mõeldud misjoniüritustel kasutatavate) võtete kompleksi. Võib-olla töötavad sellised võtted suurte masside puhul ‒ ma ei oska seda kindlalt öelda. Väikeses saalis ‒ ja Salme kultuurikeskuse saal on kõigele vaatamata siiski väike ‒ tundus see võõristav. Oli lausa kummaline, kuidas nii mõnigi pisike, programmijuhtide vahepala järel esinema tulev ja välimuse järgi otsustades ehk vaid kaheksa-aastane, kuid enese väärtuses veendunud tüdruk oma liikumise ja naeratusega saali hoopis siiramalt kaasa haaras ja rahva spontaansemalt nii naerma kui plaksutama pani, kui programmijuhid suutsid. Kus saab õppida karismaatiliseks programmijuhiks? Milliseid oskusi selleks arendada tuleb? Millised on kõige sagedasemad vead, mida selles töös teha ei tohiks? Kes saaks seda noortele õpetada? On ju ilmselge, et ka noorukesed programmijuhid tahtsid anda endast parima, nad lihtsalt veel ei osanud.

«Tundsin end nagu laps, kes on leidnud uue mänguasja.»

Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht

K

ultuuriminister Tessa Jowell teatas 4. juunil 2003, et kaheteistkümne Ühendkuningriigi linna seast hakkab 2008. aasta Euroopa kultuuripealinna tiitlile kandideerima Liverpool. Vaatamata rahvusvahelisele edule muusika (Liverpool on biitlite sünnilinn) ja jalgpalli (linna vutiklubi krooniti 2005. aastal Euroopa parimaks) vallas oli Liverpool 1980. aastateks üsnagi kehvas seisus. Järgmisel kümnendil toimus positiivne murrang, mis tulenes paljuski uuest linnavalitsusest ja investeeringutest taristu arendamisse. Linnal oli selge nägemus, kuidas veeäärseid alasid ja linnasüdant arendada. Esmajoones keskenduti uue kontserdihoone, kaubanduspiirkonna ja kruiisilaevade sadama arendamisele. Euroopa kultuuripealinna projekt oli üles ehitatud neljale põhiväärtusele: osavõtt (Participation), ümbersuunitlemine (Repositioning), taastamine (Regeneration) ja jätkusuutlikkus (Sustainability). Nendele tugines ka soov pakkuda kõrge kunstilise tasemega programmi nii rahvusvahelisel, riiklikul kui kohalikul tasandil. Nüüd arvame, et saavutasime edu kõigil tasanditel. Lõime platvormi, mille abil kultuurist on saanud Liverpooli peamine arengumootor. 2008. aastal kirjutati

Kohe pärast seda, kui Liverpool kinnitati Euroopa kultuuripealinnaks, asutas linnavolikogu programmiaasta sündmuste elluviimiseks eraldi organisatsiooni, millega kaasnes vaba aja teenuste radikaalne restruktureerimine. Ühelt poolt hakkas organisatsioon täitma varem linnal olnud ülesandeid (toetuste jagamine kohalikele asutustele, turism, rahvusvahelised suhted jne), ent tegelema hakati ka täiesti uute teemadega nagu näiteks kultuuriprogrammide väljatöötamine ja toetuse hankimine erasektori käest. Toona oli see ebatavaline, et kultuuripealinna programmi eest hoolitses linna poolt ellukutsutud organisatsioon, kuid tagantjärele võib öelda, et niisugune süsteem toimis. Programmi kokkupaneku eest vastutas programmidirektor, kes liitus organisatsiooniga 2005, kuid oli sunnitud järgmisel suvel lahkuma. Tegemist oli Euroopa kultuuripealinnadele juba tuttavaks saanud probleemiga, kus programmi kokkupanek kulgeb esimese aasta jooksul üle kivide ja kändude. Programm töötati ümber, linna olulisimad kultuuriinstitutsioonid said senisest suurema sõnaõiguse.

Programmis osales tuhat vabatahtlikku Euroopa kultuuripealinna programm oli üles ehitatud paarile olulisemale sündmusele. Nende seas olid veel elusolevate biitlite Ringo Starri ja Sir Paul McCartney kontserdid, esimene esitles kultuuripealinna avamisel oma uut plaati ja teine esines

kuulsal Anfieldi jalgpallistaadionil. Keskenduti ka juba olemasolevate kultuuriürituste toetamisele, selleks suurendati linna kaheksa suurema kultuuriasutuse rahastust aastaks 2008. Eraldi tähelepanu pöörati linna väiksemate piirkondade arendamisele, koostati nelja-aastane tegevusprogramm, millest sai osa iga linnaosa. 11 miljoni naelase eelarvega programmist kujunes omalaadsete seas Euroopa suurim, sellest võttis teiste seas osa tervelt 67 000 koolilast. Kultuuripealinna programmis said vabatahtlikena aktiivselt osaleda tuhatkond linnakodanikku. Kaasati ka vähem kindlustatud kogukondade esindajaid, et arendada nende oskust toime tulla. 2008. aasta Euroopa kultuuripealinn Liverpool kujunes kuue aasta (2003‒2008) pikkuseks programmiks. Eelarve oli 130 miljonit naela. Esile tasub tuua umbes 10-protsendilist kultuuriürituste publikuarvu kasvu.

Kultuuriaasta muutis linnarahva ühtsemaks Vähesed uskusid enne Euroopa kultuuripealinna tiitli saamist, kui edukaks kujuneb Liverpoolile 2008. aasta tegelikult. Programmiaastaga tõstis linn esile oma ajaloo, kuid vaatas samal ajal lootusrikkalt ka tulevikku. Sündmuste külastatavus jätkas kasvamist ka aastal 2009. Edu tugines paljuski olemasolevate kultuuriasutuste varasemast suuremale koostööle, mille tulemusena üritatakse üheskoos senisest enam meelitada linna väliskülalisi ja kasutada kultuuri peamiste sotsiaalprobleemide lahendamiseks. Linna kaheksa suurimat kultuuriasutust lõid eraldi koostöökoja LARC (Liverpool Arts and Regeneration Campaign), väiksemad asutused ühinesid eraldi konsortsiumiks COOL (Cultural Organisatsions of Liverpool).

Oma osa linna imidži muutumises oli edukal turunduskampaanial ja loomulikult Liverpooli elanikel, kelle sõbralikkus ja uhkus kodukoha üle on näidanud, et just nemad on linna peamine väärtus. Linn peab kultuuripealinnana saavutatud ühtsustunnet säilitama ja kasutama. Kuigi kaugeltki kõik ei kulgenud libedalt, aitasid üheskoos ületatud probleemid kasvatada võitjatunnet. Euroopa kultuuripealinnaks olemine võib anda ääretult suure positiivse laengu, mis tuleks ühendada linna teiste arenguaspektidega. Kultuur peab käima käsikäes kogukonna kaasamise ja linna üldise arenguga. Investeerige linlastesse, sest nii hakkavad nad oma kodu üle rohkem uhkust tundma. Tehke programm huvitavaks kõigi, mitte ainult kõrgkultuuri viljelejate jaoks. Ja lõpuks, ärge unustage kaasata ka taksojuhte, sest nemad võivad olla teie parimad saadikud...

Kp

TUTVUSTAB

Praegu Liverpooli linnavolikogu rahvusvaheliste suhete osakonnas töötav Neil Peterson juhtis aastatel 2005‒2008 Euroopa 2008. aasta kultuuripealinna Liverpooli rahvusvahelisi suhteid. Oma karjääri alustas ta Londoni linnavalitsuses ja on hiljem töötanud muu hulgas selle nimel, et tuua Inglismaale jalgpalli maailmameistrivõistluste korraldajaõigust aastaks 2018 ja saamaks Liverpoolile UNESCO muusikalinna tiitlit. Tekst põhineb Petersoni 24. märtsil 2011 Tallinnas peetud ettekandel, mis kõlas Briti Nõukogu, Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja Tallinn Music Weeki korraldatud ühisseminaril «Creative Hotspots».

AINULT KAKS KÜSIMUST 9 Max Moda moeteatrite festivali žürii liige, koreograaf Kaarel Väli, miks osutus parimaks just Moskva kollektiiv? Võitja oli kostüümidega vaeva näinud ja ka stilistika oli paigas. Etendus oli piisavalt teatraalne, energiline ja kostüümiga hästi klappiv. Selliste etenduste juures on oluline kostüüm ja liikumine kokku sobitada. Mõne kollektsiooni puhul on täiesti paslik, kui lava peal lihtsalt

jalutatakse, Moskva oma eeldas särtsakat liikumist ning tants sobis selleks imehästi. Tants oli ka igati kenasti seatud. Žüriil oli tänavu kohtade osas vaid üksikuid lahkarvamusi, kuid enamasti ja ka võitja puhul valitses täielik üksmeel. Võib-olla aitas seekord võiduni jõudmisele kaasa ka slaavi temperament! 9 Mida jäi Eesti noorte puhul napiks, et ühtegi kohta ei saavutatud?

Moeteatrites pööratakse rohkelt tähelepanu noorte käitumisele laval, kõndimisele ja liigutustele ‒ kuidas teha nii, et lavastus kostüümi rohkem esile tooks. Õpetatakse ka tantsu, et selle abil kostüümi paremini esitleda. Eesti võistlejate kohta ei saa öelda, et õpitu kõige kehvem oli. Mõni idee ja teostus oli külaliste omast tõepoolest vaid natuke tagasihoidlikum, kuid mulle jäi silma ainult üks kollektsioon, mis tõesti hästi välja kanti.

Kust saab Kultuuripealinna lehte? Kultuuripealinna infokeskus (Rotermanni 5/Roseni 10), Tallinna Turismiinfokeskus Viru Keskuses. Ajaloomuuseumi muuseumipood (Börsi käik/Lai tänav 14), Eesti Vabaõhumuuseum (Vabaõhumuuseumi tee 12), Energia avastuskeskus (Põhja pst 29), Ahhaa keskus (Vabaduse väljak 9), Vene kultuurikeskus (Mere pst 5), Salme kultuurikeskus (Salme tn 12), Tallinna Linnateater (Lai 23), Von Krahl (Rataskaevu 10/12), NO99 (Sakala 3), Kanuti Gildi saal (Pikk 20), Kino Sõprus (Vana-Posti 8 ), Rahvusooper Estonia (Estonia pst 4), Eesti Kontsert (Estonia pst

4), Eesti Kunstiakadeemia raamatukogu (Estonia pst 7/Teatri väljak 1), Balti Filmi- ja Meediakool (Sütiste tee 21), Tallinna Tehnikaülikool (Ehitajate tee 5), Tallinna Ülikool (Narva mnt 25 garderoobi infolaud), Tallinna Keskraamatukogu (Estonia pst 8), Kumu kunstimuuseum (Weizenbergi 34/Valge 1), Kadrioru kunstimuuseum (Weizenbergi 28), Adamson-Ericu muuseum (Lühike jalg 3), Niguliste muuseum (Niguliste 3). Kalev SPA Veekeskus (Aia 18), Kalamaja apteek (Kotzebue 9/11), Lasnamäe Tervisekeskus (Punane 61). Kohvik Boheem (Kopli 18), Nordic Hotel Forum (Viru väljak 3),

Sokos Hotel Viru (Viru väljak 4), Restoran Vapiano (Hobujaama 10 ja Solarise keskuses Estonia pst 9). Tallinna linnavalitsuse teenindussaal, Kesklinna linnaosa valitsus (Nunne 18). Stockmanni kaubamaja (Liivalaia 53), Viru keskuse autobussiterminal, Kristiine Kaubanduskeskus (Endla 45), Läänemere Säästumarket (Läänemere tee 2c), Kalevipoja Säästumarket (Kalevipoja põik 2c), Juhkentali Säästumarket (Juhkentali 35), Marja Säästumarket (Mustamäe tee 41), Sõle Säästumarket (Sõle 27), Pihlaka Säästumarket (Männiku tee 98), Tööstuse Säästumarket

(Tööstuse 101), Laagri Säästumarket (Pärnu mnt 453e), Benton Kaubakeskus (Õismäe 107a, Säästumarket). Vabaduse väljakul, Pärnu mnt-l Tõnismäel, Narva mnt 1 Peapostkontori juures, Estonia pst-l teatri vastas. Haapsalus Konsumi kaupluses (Tallinna mnt 1), Rakveres Turu Kaubamajas Grossi poes (Laada 16), Maardus Grossi Toidukaupades (Nurga 3), Viimsis Grossi Toidukaupades (Kaluri tee 3), Paides Grossi Toidukaupades (Pikk 25), Türil Grossi Toidukaupades (Viljandi 13), Põlvas Edu Keskuses (Aasa 1).


PÄRIMUSKULTUUR

Reede, 1. aprill 2011

Tekkisid uued linnalood Lõppenud on koolilaste linnalegendide kirjutamise võistlus. Võistlusest võtsid osa 5. ja 6. klasside õpilased, legend tuli seostada mõne Tallinna suurehitise ja kultuuripealinna aastaga.

Kasukameistrid ootavad külla Eesti Kunstiakadeemia Kunstibuss Hop On / Hop Off Art sõidutab igal laupäeval külla otse kunsti südamesse. Väljasõit toimub igal laupäeval kell 12.00 Kunstiakadeemia Tartu mnt 1 platsilt. Kohti saab broneerida meiliaadressil kunstibuss@artun.ee Pilet maksab 1. 50 eurot. 2. aprillil sõidab Kunstibuss külla ettevõttele LINDANTE OÜ, kus tegutsevad kodumaised kasuka- ja kindameistrid. Kunstibussi seltskonna võtab vastu ettevõtte juht Tarmo Kattago, külalisena sõidab kaasa Eesti Kunstiakadeemia nahakunsti osakonna juhataja Lennart Mänd. Kavas on, nagu ikka, ka tegus töötuba, et saada aimu nahakunsti töövõtetest. Vt ka kunstibuss.artun.ee

Žürii esimees oli Jakob Westholmi Gümnaasiumi õpetaja Lilian Aun. Teiste kõrval aitasid otsuseid langetada ka varasematel ainevõistlustel edukalt esinenud Vanalinna Hariduskolleegiumi õpilased Karoliine Kõiv ja Eliis Vaino. 1. koht ‒ Mark Merilai «Paksu Margareeta muremõtted» (Jakob Westholmi Gümnaasium, 6. klass). 2. koht ‒ Richard Õnnis «Kumu kaitsevaim» (Tallinna Prantsuse Lütseum, 6. klass). 3. koht ‒ Paula Fritze «Südamega loodud kirik» (Vanalinna Hariduskolleegium, 6. klass). 4. koht ‒ Hartvig Tooming «Kumu valmimise legend» (Tallinna Prantsuse Lütseum, 6. klass). 5.‒6. koht ‒ Johanna Randmann «Solarise teke» (Tallinna 21. Kool, 6. klass) ja Riin Leht «Solarise kummitus» (Pirita Majandusgümnaasium). Ära märgitud töö ‒ Mirjam Nuter «Salapärane naerukajakas ja teletorni Jüri» (Vanalinna Hariduskolleegium, 6. klass). Sihtasutuse Tallinn 2011 lemmikuks kujunes neljanda koha saavutanud kirjutis «Kumu valmimise legend».

Lapsed peituvad maskide taha

Joonistus: Oliver Õunmaa

Kumu valmimise legend Hartvig Tooming Aasta 2000, 3. veebruar, linnapea kodu, Tallinn, Eesti, kell 20.00 On täiesti tavaline talvine õhtupoolik. Õues on juba pime, kuid tänavatel annab valgust soe majaakendest paistev valguskuma. Ühes majas võib näha asju kokku panevat meest. See on linnapea, ta on juba endale pidžaama selga ajanud. Millegipärast on tal kiire. Asju kokku pannes vaatab ta ometi iga paberilehe veel kord üle, kuni peatub ühel kortsutatud lehekese juures. «Mis pagan see veel on?» pobiseb ta endamisi. Ta avab kokku murtud lehe ning… mida ta näeb? «OLE VALMIS TÄNA ÕHTUL KELL 20.00,» loeb linnapea lehelt. Ukse tagant kostavad sammud. Linnapea ehmub, võtab

oma musta vihmavarju ja hüüab: «Tulge aga sisse, kui julgete! Ma olen relvastatud!» Linnapea kuuleb ka ise, kui hullusti ta hääl väriseb. «Kas sa arvad, et hirmutad mind? Mind ei peata relvad, sest ma olen vaim. Ma olen Köleri vaim ning nõuan, et kahe aasta pärast oleks Eestis suur kunstimuuseum. Tasun heldelt. Kaheteistkümne aasta pärast saab Tallinn Euroopa kultuuripealinnaks,» ütleb jäine, kähe hääl. «Miks ma peaksin sind uskuma? Sa lihtsalt petad mind. Mis kasu toob sulle kunstimuuseumi ehitamine?» Linnapeal hakkab külm higi voolama. «Mul on ju vaja kohta, kus saaksin oma elutöö juures kummitada! Kui seda ei ehitata, lasen ma Ülemiste järve vanal Tallinna ära uputada. Sinu käes on Tal-

linna tulevik: kas kultuuripealinnaks või varemeteks!» «Olgu, olen nõus.» «Olen meelitatud,» vastab nüüd hoopis mahedam ja võluvam hääl. Linnapea sulab nagu või panni peal: «Äkki tuleksite sisse, ma mõtlen, noh, teed jooma ja juttu ajama.» «Minugi poolest,» vastab veelgi võluvam hääl. Niisiis veetsid linnapea ja surnud Köler mõnusa öö. Tegid isegi Kumu projekti valmis. Hommikul ärkas linnapea hiljem kui tavaliselt. Arutas endamisi seda veidrat lugu ning otsustas, et see oli ikkagi ainult uni. Ta läks rahulikult hommikust sööma. Kes aga tuba korralikumalt silmitses, märkas, et vihmavari on hoopis teises kohas ning ka laua peale on jäänud kaks teetassi.

Kp

MEENUTAB

Johann Köler (8. märts 1826 Vastemõisa (Ivaski) – 22. aprill 1899 Peterburi) oli esimene eesti soost akadeemilise kunstiharidusega maalikunstnik, kes pani aluse Eesti portree- ja maastikumaalile, osalt ka eestiainelisele olustikumaalile. 1839–1846 omandas ta Cēsises maalermeister Faberi töökojas maalrikutse, 1848–1855 õppis Peterburi Kunstide Akadeemias. 1857‒ 1858 läks Berliini kaudu Pariisi, käis Saksamaal, Hollandis ja Belgias, – reisis üle Alpide ning läks Milano, Genova ja Firenze kaudu Rooma. 1869–1870 töötas Peterburi Kunstiakadeemia õppejõuna. Köler võttis osa eestlaste rahvusliku liikumise algatustest, olles vahendajaks eesti rahvuslaste ja Venemaa võimuorganite vahel. Pooldas Eesti Alek-

sandrikooli asutamist ning oli alates 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige.

***

Köleri vaim mäletab kindlasti, kes 2000. aasta veebruaris Tallinna linnapea oli. Õnneks mäletavad teatmeteosed ka. Jüri Mõis (sündis 25. oktoobril 1956 Pärnus, Tallinna linnapea 1999‒2001) on Eesti ärimees ja poliitik, üks Hansapanga asutajatest ja seotud mitmete tuuleparkide rajamisega. Mõis on olnud ka siseminister (25. märts – 5. november 1999). Tema Tallinna linnapeaks olemise ajal erastati 100% munitsipaalomanduses olnud Tallinna Vesi. 2003. aastani kuulus Jüri Mõis Isamaaliitu. Ta on avaldanud arvamust, et tulevikus koondub kogu Eesti majandus Tallinnasse ja muu Eesti kängub.

Marianna Kaadi «Auk nr 8» linastub Põhja-Ameerikas Marianna Kaadi dokumentaalfilmi «Auk nr 8» PõhjaAmeerika esilinastus toimub Full Frame filmifestivalil Durhamis, Põhja Carolinas. Festivalil näidatakse 66 dokumentaalfilmi kogu maailmast, mis valiti välja 1200 festivalile laekunud sooviavalduse hulgast. «Auk nr 8» on juba osalenud kolme rahvusvahelise filmifestivali programmis: ZagrebDox (Jury Special Mention, Horvaatia), One World Romania Documentary Film Festival (Bukarest, Rumeenia), Cape Winelands fil-

3

mifestivalil (Lõuna-Aafrika Vabariik). Lisaks on film valitud Kanadas Torontos toimuva Hot Docs filmifestivali võistlusprogrammi. «Auk nr 8» osales ka PÖFF-i rahvusvahelise Tridensi Balti täispikkade filmide võistlusprogrammis ning pälvis žürii äramärkimise (Special Mention). Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapital nimetas filmi «Auk nr 8» aasta dokumentaalfilmiks. Eesti vaataja saab filmi vaadata alates 22.aprillist 2011 Solarise kinos. Täispikk dokumentaalfilm «Auk nr 8» räägib vennast ja

kahest õest, kes püüavad eluga hakkama saada omal käel kivisütt kaevates. Selles Ida-Ukraina kaevanduspiirkonnas keerleb kõik ümber kivisöe. Kes saab, see kaevab ‒ metsas, pargis, linnakese tänavatel ja majade all. On vaid aja küsimus, millal kogu linn kokku variseb. Vaatamata karmile keskkonnale ja ühiskonna silmakirjalikkusele usub 15-aastane Jura, et suudab astuda täiskasvanuellu sirge seljaga. Produtsent, režissöör ja stsenarist Marianna Kaat. Filmi on tootnud Baltic Film Production koostöös Interfilm Production Stuudioga (Ukraina).

Lapsed linnast, millel pole tulevikku. Kaader filmist «Auk nr 8».

2. aprillil tähistatakse rahvusvahelist lastekirjanduse päeva, mil Eestist saadetakse kõikidele maailma lastele kirjanik Aino Perviku kirjutatud üleskutse «Raamat mäletab». Samateemalise plakati autor on kunstnik Jüri Mildeberg. Sel puhul toimub Tallinna vanalinnas suur maskide rongkäik, kus osalevad sajad lapsed mitmetest Eestimaa paikadest, kandes raamatukangelastest inspireeritud maske. Kaasa löövad kostümeeritud näitlejad, laste puhkpilliorkestrid, vaatama on teretulnud kõik Tallinna elanikud ja külalised. Rongkäik liigub läbi Suure Rannavärava, Pika tänava ja Raekoja platsi nukuteatrini.

Füüsikabuss tuleb kunstinäitusele Füüsikaseaduste tundmist nõutakse ka kunstiajaloolastelt ja restauraatoritelt. Kunsti tehniline ajalugu – kunstiteoste autorite ja dateeringute määrangud, seisundi stabiliseerimine jne – toetub kaasaegsele kõrgtehnoloogiale. See, kuidas Eesti Kunstimuuseum maailma kunsti- ja restaureerimisteaduse arenguga kaasa on läinud, selgub Mikkeli muuseumi noorteprogrammis «Maali keemia ja füüsika» 17. sajandist pärineva maali «Simson ja Deliila» restaureerimisest rääkiva dokumentaalfilmi varal. Tartu Ülikooli füüsikabussi meeskond demonstreerib, kuidas füüsikaseadused aitavad maali päästa. Füüsikabussi teadusetendus kunstimuuseumis toimub esmakordselt. Kavas on vaid kolm etendust kuuele klassile ‒ 5. aprillil kell 12.00, 14.00 ja 15.30. Igal etendusel istuvad õpilaspubliku seas ka Eesti Kunstiakadeemia restaureerimiskooli üliõpilased. Registreerimine Füüsikabussi teadusetendusele Kadrioru kunstimuuseumis: tel 606 6400 või e-mailil kadriorg@ekm.ee Täpsem teave: Tiina-Mall Kreem, tel 565 8607.


4

NÄNNIVABRIK

Reede, 1. aprill 2011 kõik vanadest hilpudest tehtud. On küllalt armsaid mustreid, aga küllap ilu lööb lõkkele koostöös kandjaga. Taaskasutusele on tublisti rõhku pandud. Ka eelpool nimetatuid riidekotid olid materjalina mitmendat elu elamas. Nii ka sallidele juurde käivad nööbid, mis on valmistatud Pühavaimu kiriku 1688. aastal valminud kupli vaskkiivrist. Kirikutorni jaoks tulekahju tõttu kõlbmatuks muutunud metallist sai nähtavasti juppe lõigata küll ja küll.

Vurr. Vurr? Vurr… Vurr!

Vurrikeerutamise võistlussari annaks kultuuripealinna aastale värvi juurde, leiab Contra.

Foto: Stanislav Moshkov

Te ei pea ostma … aga võite!

Ühe luuletaja kõrvalpilk kultuuripealinna meenetele, mida saab nüüd osta ka Selveritest. Contra Kultuur ei alga kulduurist… Või mine sa tea? Kui kulduurile ikka huvitavalt poolikute numbritega kultuuripealinna logo peale panna, võiks asi klappida küll. Aga uurime asja. Astun koos lehelugejaga riiuli juurde kultuuripealinna infokeskuses, kuhu on koondatud kaup, mis peaks tutvustama, jäädvustama, kinnistama ja levitama Tallinna kui kultuuripealinna staatust. Seisan kultuurinänni riiuli ees, võtan ilma igasuguse kurja tagamõtteta kultuuripealinna tikutoosi (hind 0.10 EUR), milles on sinisepealised tikud. Kõigepealt

Kp

LISAB

tuleb mõte, et kui nad juba sinivalged on, võiks rahvuslikkuse mõttes ka must triip vahel olla. Aga taipan, et see on patumõte, sest niisuguse tiku asjakohane kasutamine näeks ju siis välja nagu lipu põletamine. Kuigi ma olen sinimustvalgeid küünlaid näinud ja põletanud. See oleks nagu sümbol – kõigepealt võetakse meie õhuruum, siis mullapind ja alles siis on võimalik eestlase hinge hävitama hakata. Sinine võiks siis tähendada merd, aga järgmine mõte tuleb kohe – meri, mis põleb. Käib ehk Tallinnaga kenasti kokku, sest sadamaid on meil siin palju ja kõiksugu tankereid liigub. Ja ei maksa nii sinisilmne olla ja mõelda, et mitte kuskilt midagi välja ei leki. Sellist lõbusat morbiidsust võiks nänni hulgaski rohkem olla, on ju Berndt Notke «Surmatants» üks Tallinna sümboleid. Seda võiks isegi rohkem müüa! Kuidas sobiks slogan: Tallinn – parim koht suremiseks! Ja Võru linna igasuvine sabatants võiks meie pealinna auks olla ka surmatantsu stiilis. Aga oot… on ju olemas Surmatantsu lauamäng, mida ükskord teleriski tutvustati, ja see oli minu mäletamist mööda ka kultuuripealinnaga seotud projekt, nii et nii või naa võiks ka see lauamäng siin riiulil müügis olla.

Mereäärsed teemad toimivad Tallinn 2011 meeneid saab nüüdsest osta ka Selverites asuvatest vastavatest kahepoolsetest riiulitest. Foto: Andreas Sepp

Postkaartide pealt leiab ühe surnupealuu küll, mille naeratuse moodustab klassikaline Tallinna (kilukarbi) siluett. See siluett oligi kaartidel põhimotiiv. Ja on oluline, et niisugune siluett paistab

merelt. On ju kultuuripealinna põhiline hüüdlause «Mereäärsed lood.» Lutsukivid temaatilise logoga (1.20 tk) tuletavad meelde, et sa võid ju mõtelda, et saad mere äärest endale samasuguse leida, aga tõenäoliselt on Kultuuripealinna rahvas kõik paremad ära korjanud. Ja kaasanud ka spetsialiste, kes on välja selgitanud kivide lupsulöömisomadused. Vähemalt leti peal näevad need kivid head välja. Mereäärset liini jätkavad merekivikesed karbikeses, kus ka Tallinna pildike peal. Klassikalised merekivikesed, värvilised ja magusad, nagu nad alati on olnud. Ja lõhuvad hambaid. Igatahes on seos kultuuripealinnaga täiesti olemas, samas kui suur šokolaad ja assortiikarp on lihtsalt Tallinna pildiga šokolaad ja assortiikarp. Samamoodi haakub teemaga voltimiskomplekt, kus saad õpetuse järgi (kui seda vajad) teha toreda purjelaeva või auriku. Asjalik ja arendav käeline tegevus ennekõike lastele, aga ka suurtele. Logoga suhkrupakid, milles üks ports kohvitassi panemiseks, erilist seost ei tekitanud. Voh, kui oleks olnud meresool, oleks olnud selge pilt. Maikasid hindadega 28.95 ja 25.25 proovisin ka selga, aga selgus, et olen liiga suur ja paks. Rõivast kott (1.66) mahub kätte küll,

kuigi väga palju ei mahuta. Mis on selles mõttes hea, et siis ei saa sinna liiga palju asju sisse panna ja teda liiga raskeks muuta. Kultuurilembijatel on ju tihti nõrgad käed. Jõulistel teemadel edasi. Vägikaigas (8,50) on ilus sile ja tugev ehk ka. Seda saab vedada, mis on tore sportlik tegevus. Kõik me vajame ju oma elus natukene vedamist. Ka kultuuripealinn. Alguses vedasid vägikaigast Tallinn ja Tartu, et kumb sellekssamuseks saab.Siis oli Tallinnasisene vägikaikavedu, et kes siis ikkagi seda ettevõtmistekimpu juhtima peab.

«Lutsukivid tuletavad meelde, et saad mere äärest endale samasuguse leida, aga tõenäoliselt on Kultuuripealinna rahvas kõik paremad ära korjanud.» Kaika juurde kirjutatud üleskutse leiutada ka uusi seltskonnamänge toob kõigepealt silme ette kurikamõrvari pildi ja pähe mõtte, et ehk tuleks seda siiski ainult relvaloaga inimestele müüa. Sellel põhjusel ei tee ma ka esmapilgul toredat ettepanekut müüa Selverites, kus on kultuuripealinna meenete riiulid ja alkoholimüügi luba, vägikaigast komplektis vägijoogiga, mis oleks muidugi Vana Tallinn ‒ supersümbol läbi aegade.

Teatud mõttes on alkoholiga seotud kõige kallim ese selles suveniirivalikus. 100 eurot ja 2 senti veel pealegi. Veiniklaasi alumisest osast tehtud sõlg, kaheksakand peal. Naljakas oli see, et ma panin seda enam-vähem viimase asjana tähele. Ju peab niisuguse eseme märkamiseks silma olema. Leheküljelt pood.tallinn2011.ee saab kalleima ehte käest lugeda järgmist: «Sõlg on väärikas, kunstiline ja silmapaistev ehe. Sõlgedel on pikk ajalugu ning ohtralt kasutusvõimalusi. Igas sõles peitub oma vägi ‒ teda on rahustav vaadata, toekas kanda ja uhke kinkida. Ja oma sisemuses kannab sõlg sama mustrit, mis meie kultuurgi ‒ ta seob kokku erinevad mõtted ja vormid. Kultuuripealinna sõlg on konkursi « Eetiline Eesti suveniir» võidutöö ja ta on valmistatud käsitööna pokaali põhjast.»

Kas kaheksakand annab jõudu? Kaheksakanna jõuduandvat toimet tahaks uskuda küll ‒ kui tegija on oma hinge sinna sisse pannud, küllap siis kandja seda tundma hakkab. Kindlasti annab võtme sõlega kaasasolev rullikeeratud ja kinnipitseeritud soov, mille saab teada see, kes ühe sajase sirgeks lööb. Tõsi, kaugeltki igaüks ei saa endale lubada rohkem kui 1500-kroonise sõle ostmist, aga teisest küljest ‒ ostetakse ju ka mitmeid kordi kallimaid ehteid. Järgmiseks panen endale kaela salli (36.30), mille autoriks Reet Aus. Asi on lõbusalt känkrassekeeratult riiulil ja näeb lahe välja. Teisi Reet Ausi salle on seal ka,

Ohoo, midagi kirjameestele. Pliiats või ikka pastakas (1.28) kutsub loodusesse, pliiatsile tegevuse leidmiseks võib loodusesse kaasa võtta ka märkmiku. Väikesed taskuvestmikud mitmessetmes keeles (13 – eurot, mitte keelt), selge see, et mõeldud välismaalastele, aga kuluvad ära ka eestlastele, kes tahaksid kaugete veel kodustamata külalistega mingit sehvti teha. Kiirelt lappan läbi kaks värviliste piltidega väljaannet, mis kannavad pealkirja «Mereäärsed lood». Need tutvustavad kultuuripealinna aastat, suurem neist (16,03 eurot) on paras latakas, samas näed ääre pealt väga selgelt ära, millises kuus parasjagu oled. Kõik oodatavad ettevõtmised on seal kirjas. Kui palju neist on vägivaldselt just ülla aastaga seostatud, ma süvenema ei hakka, mis ma ikka norin. Väiksem, 10,03 eurot maksev väljaanne on huvitavam, sinna on valitud teemad, mille sisust ja väärtusest saab rohkem aimu, lisaks ka kena fotoseeria mõnest teisest Eestimaa linnast. Seda on ju nii palju rõhutatud, et kultuuripealinna teema peaks tervet Eestit katma. Kõige toredam trükis on ikkagi multikameistri Ülo Pikkovi lastekas Tallinna korstnapühkijast, ilmselt mingi vanalinna maja kujulises formaadis. Pruuni vanapaberist papi peal lookene ühe Tallinna korstnapühkija seiklustest. Kergeid rassistlikke kalduvusi süžees küll on, nimelt hakkab naine korstnapühkijale meeldima alles siis, kui vihm ta tahmast puhtaks uhab. Aga sellest pole midagi, kultuur ei peagi alati omakasupüüdmatust ligimesearmastusest kubisema. Ja kõige lõpuks vurr! Kolm eurot maksvat vanast metallist tehtud jubinat kiideti mulle juba eelnevalt ja ilmselgelt tegelen tema omaduste uurimisega leti ees kõige pikemalt. Või täpsemalt – leti peal. Hea ikka, et moblal on stopper. Ühe käega vurr keerlema, teisega stopper käima. Ja kui vurr külje peale kukub, aeg kinni. Mitu korda saavutan kestvuse 1.00‒1.10 minuti kanti. Minu hasarti ei vähenda ka teadmine, et rekord olevat tervelt 4.08. Vurrikeerutamise võistlussari annaks küll kultuuripealinna aastale värvi juurde, kuigi tegu pole kindlasti mingi värvikireva asjaga. Ikka päris tavalise metalli värvi. Ainukese ostu, mille selle uurimistöö käigus raatsisin teha, sõin ära (merekivikesed) ja karpi ei näinud ka põhjust alles hoida. Küllap saab ka vurr ühel päeval ära ostetud, endale või kingituseks. Aga ärge unustage, et kultuuripealinna pood on lubanud mitte solvuda, kui nendelt meene ostmata jätad põhjusel, et sul teda vaja pole. Ma küll tunnen ennast sellele lausele mõeldes süüdlasena, sest mul ju on seda vurri vaja, aga ma ikka ei ostnud. Seda ehk eelkõige põhjusel, et oma sünnipäeva hakul ei ole mõttekas endale asju osta, kõigepealt vaata ära, mida sulle kingitakse…


LASTERAAMAT

Reede, 1. aprill 2011

Paluks uusi eesti noorteraamatuid!

Muinasjutud kutsuvad külla

Raamatukogutöötajate arvates on Oskar Lutsu «Kevade» tänapäeva noortele arhailine. Kui mudilastele mõeldud eesti raamatutest on kauplused ning raamatukogud kirjud, siis noored peavad leppima aastaid vana kohustusliku kirjanduse ja «Nullpunkti» või tõlkeraamatutega. Oliver Õunmaa 2. aprillil tähistatakse rahvusvahelist lasteraamatupäeva. Niisiis on praegu sobivaim aeg huvi tunda, milliseid raamatuid tänapäeva lapsed loevad ja miks nad just neid eelistavad. Eelkooliealiste ning osaliselt ka algklassi laste lugemisharjumusi kujundavad vanemad. «Arvan, et häid lasteraamatuid on eesti kodudesse ajast aega hangitud ja algklasside vajadused võib kodune raamatukogu tihtipeale rahuldadagi,» arvab Tallinna keskraamatukogu laste- ja noorteteeninduse pearaamatukoguhoidja Anneli Kengsepp. Sama kinnitab ka Tartus elav nelja-aastase poisi ja üheksakuuse tüdruku ema Evelin Rätsep. «Eelistan klassikat, mida isegi lugenud olen, näiteks «Vahtramäe Emil» või «Bullerby lapsed»,» räägib Rätsep. «Londiste raamat meeldis pojale, samuti «Sipsik». Tütrele tuleks ilmselt lugeda «Madlikest» ja teisi selliseid raamatuid.» Põhjus, miks vanemad lastele uudiskirjandust ei osta, näib peituvat ajapuuduses uute raamatutega tutvumiseks. «Tahan enne teada, mis raamatu ma lastele ostan, kuid kahjuks pole aega neid uurida,» kinnitab Rätsep. «Seepärast olengi kindlaks jäänud oma lapsepõlve lemmikutele. Raamatud aitavad kujundada lapsele sellist maailmapilti, nagu mina soovin. Ostan raamatuid, mis on lastesõbralikud, kus on vähe vägivalda.»

Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Viigi sõnul sõltub laste lugemus vanusest. «Algklassides loetakse palju, hiljem pole enam aega,» ütleb ta. «Mida vanemaks lapsed saavad, seda rohkem tuleb teisi huvisid.» Põhikoolis on lugemishuvis juba suured muutused toimunud. «Lapsed loevad siiski suhteliselt vähe,» lausub õpetaja Viik. «Nad võtavad kohusetundlikult ette raamatud, mida õpetaja lugeda annab. Neid, keda raamatud päriselt huvitavad, tekib mingi kindel hulk.» Viigi sõnu kinnitab ka Jõhvi keskraamatukogu lasteosakonna juhataja Reet Kaldur. «Teismeliste lugejate hulk on jäänud aja jooksul samaks, kuid sihtgrupp muutub. Need on lapsed, kes otsivad rahulikumat keskkonda või keda ei tõmba helendav ekraan,» lausus ta. Varateismeliste puhul elavad raamatukogud enamjaolt kirjan-

«Mida vanemaks lapsed saavad, seda vähem nad loevad.»

Lapse soov erineb vanema omast Nagu kauplustes näha, eelistavad vanemad uute raamatute puhul teoseid, mille sisu on hetkega tabatav ‒ näiteks laste teatmekirjandust. Kuna mudilased on isa-ema valitud lasteraamatute sisuga juba põhjalikult kursis, eelistavad nad ise raamatukokku sattudes hoopis ahvatlevamana tunduvat uudiskirjandust. «Nii on meie raamatukogu kõige noorematele lugejatele mõeldud raamatute edetabeli tipus just viimaste aastate väljaanded, millega vanemad nii tuttavad pole,» lausub Kengsepp. Kõige väiksemate lugejate lugemishuvi kasvab. Raamatukogud korraldavad neile hulgaliselt põnevaid tasuta üritusi, ka loetava valik on üsna suur. «Tundub, et algklassiõpilased suudavad end isegi kohustuslikust kirjandusest kiiremini ja edukamalt läbi närida kui keskastme omad, kuna nende vanusastmes on teoste valik ajastuliselt laiem ja tase ühtlaselt kõrge,» leiab Kengsepp. «Eestis antakse jätkuvalt palju häid oma autorite raamatuid välja, eriti nooremale vanuserühmale.»

dusõpetajate nõudmiste järgi. Tallinnas on nõutumad raamatud näiteks Eno Raua ümberjutustus Kreutzwaldi «Kalevipojast», Mark Twaini «Prints ja kerjus» ja «Tom Sawyeri seiklused», Eno Raua «Lugu lendavate taldrikutega» ja «Roostevaba mõõk», Aino Perviku «Arabella, mereröövli tütar», Ferenc Molnári «Pal-tänava poisid», Silvia Rannamaa «Kadri» ning Jaan Rannapi «Agu Sihvka annab aru». Viimasel ajal küsitakse rohkem ka Lena Lilleste kriminaaljutte. «Võib öelda, et lasteraamatute edetabeli raamatukogus aitab päris suures osas luua kool,» lausub Kengsepp. «Tiksume koolidega ühes rütmis ja saame aasta möödumist märgata kooliprogrammis soovitatud raamatute laenusoovide järgi. Ütled endale, et käes on Eno Raua «Kalevipoja» aeg, nüüd Mark Twaini «Printsi ja kerjuse» aeg jne. »

Laste lugemislemmikud on piirkonniti erinevad See, mida mudilased poes nõuavad või raamatukogudes laenutavad, on paiguti erinev. Näiteks Haapsalus on laenutatavamad lasteraamatud kolm Sven Nordquisti Pettsoni-sarja raamatut, Disney «Printsesside võluraamat», Andrus Kivirähu Lotte ja Limpa raamatud ning «Kaka ja kevad». Tallinna Keskraamatukogus on esikohal Kivirähu «Kaka ja kevad» (430 laenutust), Eno Raua «Sipsik» (260 laenutust) ja Kristiina Kassi «Peeter ja mina» (239 laenutust), «Samueli võlupadi» (207 laenutust) ning «Kasper ja viis tarka kassi». Tartus Kristiina Kassi «Samueli võlupadi» (61 laenutust), «Kasper ja viis tarka kassi» (83 laenutust) ning Nopolate «Risto Räppar ja kohutav vorst». «Eks lugemisvara sõltub paljuski sellest, mida kusagil pakutakse ja lastele kätte satub,» leiab

tukoguhoidja soovitused marjaks ära kuluvad, ja meie soovitame uusi teoseid,» seletab Kaldur Jõhvi olusid. «Paraku on «Kadri» tihti koolides kohustuslik enne, kui kaasajast midagi tuttavlikku loetakse. Ja kas «Tasuja» tuleks kohustuslikuna enne läbi lugeda, kui laps selle aja kohta ajaloost õppinud on? Või mida saab tänapäeva laps aru «Kevadest», kui see kubiseb mõistetest, mida tänapäeval ei kasutata?» Paljudele põlvkondadele armas Oskar Lutsu «Kevade» tundub tänapäeval olevat tõesti probleem, seda mainib ka Kengsepp. «Kellegi jaoks võib Lutsu «Kevade» eestlaste meelelaadi kujutamise tõttu päris hea lugemine olla, mõnele teisele aga arhailise keele tõttu paras pähkel ja proovikivi,» räägib ta. Õpetaja Viigi hinnangul pole aga ka õppekava toppama jäänud ning

Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Kalle Viik. Jõhvi keskraamatukogu lasteosakonna juhataja Reet Kalduri sõnul sõltub pakutav valik näiteks raamatukogu suurusest. «Suuremad raamatukogud saavad endale lubada suurema osa ilmunud kirjandusest, aga väiksemad peavad leppima meedias promotud raamatute ostmisega,» märgib Kaldur. «Siit tulevadki nn populaarsed raamatud laste seas nagu «Kaka ja kevad.» Algklassilaste jaoks on määrav ka kohustuslik kirjandus. Nii on nõutavamad teosed veel Annie M. G. Schmidti «Viplala», Eno Raua «Sipsik», «Naksi-trallid» või mõni Astrid Lindgreni raamat. Lind-greni raamatud on ka kauplustes ajaproovile vastu pidanud ning alati müügihitid.

«Kevadele» leidub sealgi alternatiive. «Õppekavasse on aastatega küllalt uusi teoseid tulnud,» kinnitasb Viik. «Kohustuslik kirjandus on üldjoones eakohane. Mida ühes klassis ei julge soovitada, see läheb teisele hästi. Vahel on ka nii, et üks esialgu titekana tundunud raamat on arutluste käigus muutunud väga paeluvaks, sest jõuame aina sügavamate probleemideni.»

Kohustuslik kirjandus olgu eakohane Et teismeliste jaoks sobivate raamatute valik on kesine, kinnitavad ühest suust kolme raamatukogu töötajad. «Tihtipeale tekib küsimus avaldatud teoste tasemes,» lausus Kengsepp «Tõelisi hitt-teoseid leiab haruharva. Viimati tekitasid suurimat kõmu Andrus Kiviräh-

ki lasteraamat «Kaka ja kevad» ning Margus Karu «Nullpunkt». Mõlemad teosed on väga nõutud. Jääb mulje, et noortekirjanduse väljaandmist mõjutavad ärilised kaalutlused. Põhikooli noortele pole meil ju Eestis isegi ühtegi ajakirja.» Lõpuks mängib raamatute lugemises rolli ka nende hind, mis on tänapäeval küllaltki soolane. «Tavaliselt ostan raamatuid siis, kui need on allahinnatud, näiteks saab ühe hinnaga kolm tükki,» lisas Rätsep. Kallis hind meelitabki aina rohkem lugemishuvilisi vanemaid ja lapsi raamatukogudesse. Tallinna keskraamatukogu teenuseid kasutas mullu 15 184 last ja nende kohta oli 174 582 laenutusteenust. Võrreldes eelmise aastaga on lugejate ja laenutuste arv kõigis vanusegruppides tõusnud 1‒2%, külastuste arv isegi 7%.

Viive Noor

Eesti Lastekirjanduse Keskuse kunstiekspert

Kõik inimesed armastavad muinasjutte. Kõik inimesed tahavad olla õnnelikud. Kõikide seikluste lõpp peab olema õnnelik. Paraku elus alati niimoodi ei lähe. Mitte alati ei saa õiglus võidule, mitte kõikidel headel inimestel ei lähe hästi. Seda enam ootame muinasjuttudelt õiglust ja õnnelikku lõppu. Muinasjutud tulevad meie juurde lapsepõlves ja saadavad meid läbi terve elu. Muinasjutud lähendavad rahvaid ja õpetavad meid nägema teisi kultuure ja tavasid. 2. aprillil, rahvusvahelisel lasteraamatupäeval ja ühtlasi ka H. Chr. Anderseni sünniaastapäeval avatakse Eesti Lastekirjanduse keskuses kaks rahvusvahelist muinasjutunäitust ‒ illustratsioonikunsti näitus «Meremuinasjutud» ja nukukunsti näitus «Väike merineitsi» H. Chr. Anderseni teemadel ‒, millest kutsume osa saama tervet peret kõige väiksematest kõige suuremateni välja. Näituse idee sai tõuke Tallinna kui Euroopa kultuuripealinna staatusest. Tallinna rahvusvahelisel illustratsioonitriennaalil (2003, 2006 ja 2009) on kolmel korral osalenud kümne Läänemere äärse riigi kunstnikud. Kõigil meil on merega seotud muistendeid ja muinasjutte. Eesti kunstnike mõte illustreerida meremuinasjutte leidis toetust ja nüüd on 10 riigi 81 kunstniku tööd jõudnud Eesti Lastekirjanduse Keskuse seintele. Samal ajal organiseeris Balti Nukukunstnike Gild Anderseni teemalist nukukunstinäitust. Tundus loomulik kutsuda muinasjuttudele külla ka nukud. Nii nad siia mitmest riigist saabusidki. Tuletagu muinasjutud meelde kõike helget ja ilusat, mis igapäevase kiirustamisega ununema kipub, ja toogu kõigile palju rõõmu. Näitus «Meremuinasjutud» on avatud 2. aprillist 14. maini, «Väike merineitsi» 2. aprillist 31. maini. Eesti Lastekirjanduse Keskus Tallinnas aadressil Pikk 73 on avatud E‒R 10‒18, L 11‒6, P suletud.

Õpetajal on vabadus valida «See, mida anda kohustuslikuks kirjanduseks, sõltub ka õpetajast,» räägib õpetaja Viik, «sellest, mida õpetaja ise lugenud on ja mis talle sügava mulje on jätnud. Mina annan lugeda ühe raamatu, mis õppekavas kirjas, teise luban alati valida õpilastel ise. Mõnikord tulevad õpilased mulle ise raamatuid soovitama, kui minu antu vanamoeline tundub. Eelistused muutuvad ajaga. Kui veel kuus aastat tagasi oli kaheksandas klassis populaarne raamat Aidi Valliku Anni sari, siis nüüd on Margus Karu «Nullpunkt».» «Põhikooli viimased klassid saavad mõnel pool vabalt valida kaasaja noorsooraamatuid, kus raama-

5

Peale kooli raamatukogus aega veetnud neljanda klassi tüdrukud Marie ja Pille tunnistasid, et neile meeldivad põnevad ja seiklusrikkad, aga vahel ka kurvad ja mõtlema panevad raamatud. Foto: Albert Truuväärt

Kultuuripealinna meened

pood.tallinn2011.ee


6

MUUSIKA

Mihkel Sirelpuu kinkis noortele aega

Reede, 1. aprill 2011

Tallinn Music Week – heade helide uputus Kolm kevadõhtut valdavalt kodumaiste ansamblitega.

Suurürituste korraldaja julgustas noori sama tööga leiba teenima.

Andy Si

Oliver Õunmaa Kontserdikorraldaja Mihkel Sirelpuu on pidanud kontserdi toimumise nimel pagema Leedu turvameeste eest. SA Tallinn 2011 lisas koos spordi- ja noorsooametiga Trumm-Iti projektile üritustesarja «Kingi oma aega». Selle raames vestlevad omal alal edukad kultuuriinimesed noortekeskustes ja mujalgi noortega oma tööst ning korraldavad neile töötubasid. Esimesena kinkis oma aega ameerika beatboxer Napoleon Maddox. Möödunud nädalal rääkis Haabersti noortekeskuses põnevast tööst suurkontserte korraldava firma BDG Musicu produktsioonijuht Mihkel Sirelpuu. «Mina võin küll öelda, et mu töö on minu unistus ‒ teen seda, mis pakub mulle hingelist rahuldust. Mul on vedanud ka lemmiktööle sattumise osas, olen sündinud lausa kuldlusikas suus. Minu isa on Eesti üks esimesi lavamänedžere. Väikese poisina käisin isal sabas ja vaatasin, kuidas ta asju korraldab. Hiljem aitasin assistendina Rolling Stonesi, Michael Jacksoni ja Tina Turneri kontserte korraldada.»

Termineid Eestis ei õpetata Vahepeal töötas Sirelpuu igasugustel muudel aladel. «Kui isa läks Saku suurhalli tööle, järgnesin talle ja sain produktsioonijuhi koha,» rääkis Sirelpuu. «Esimene üritus, mis mulle ise korraldada anti, oli Joe Cockeri kontsert.» Sirelpuu kinnitusel on tema töö juures kõige tähtsam mõista termineid. «Neid ei ole kahjuks võimalik Eestis õppida,» ütles Sirelpuu. «Ainukene viis on pääseda mõne kontserdikorraldaja juurde praktikale või minna välismaale õppima. Eesti kultuurikorralduse erialadel õpitakse, kuidas Eesti artistidega tööd teha ja neid välismaale saata. Seda aga mitte, kuidas välismaa esinejatega tööd teha. Kui hakkasin seda tööd tegema, kingiti mulle ingliskeelne raamat, kus kõik terminid kirjas.» Sirelpuu töö on sekelduste- ja seiklusterohke. «Kui minu ülemus on saanud artistilt kinnituse, et mingil ajal toimub mingis kohas kontsert, siis ülejäänu on minu korraldada,» seletas Sirelpuu. «Ainult meedia ja turundus on teiste inimeste rida. Ma kinnitan ära piletite ja plakatite kujunduse, panen piletid müüki ning hangin artisti nõudmised. Kui nõudmised käes, läheb käiku justkui Exceli tabel, kus on kõik tööd kirjas.» Sirelpuu sõnul jagunevad nõudmised mitmeks. «Näiteks Kylie Minogue’i toiduga seotud nõudmised olid järgmised: hommikul peavad inimesed aitama meeskonnal asju sisse viia, poes käimiseks peab keegi kogu aeg suure autoga valmis olema, vaja on nelja nõudepesijat või köögiabilist,» loetles Sirelpuu. Kõige keerulisemad on tehnilised nõudmised «Seda eriti just Kylie Minogue’l. Tegemist oli 40-leheküljelise dokumendiga, kus on kirjas kõik alates ajakavast kuni inimeste arvuni, keda on vaja tööle võtta.» Madonna kontserdi korralda-

DJ ja muusikavaatleja

ARVUSTUS Euroopa kultuuripealinna kavasse kuulunud Tallinn Music Week (TMW) koosnes seekord lugematutest ettekannetest, seminaridest ja loomulikult kontsertidest, mille käigus 146 absoluutselt kõikvõimalike muusikastiilide esindajat meilt ja mujalt 24.‒26. märtsil tosinkonnas kohas üle terve pealinna esinesid.

N

ii TMW kui ka Tallinna muusikamaastik seostuvad minu jaoks kõige eredamalt ühe konkreetse kohaga, milleks on Von Krahl. Sestap ka otsus oma kolmepäevast kontsertmaratoni just sealt alustada ‒ ja nagu hiljem selgus, siis oli nii otsustanud suurem osa tolle õhtu kuulajaskonnast, sest teine kontserdipaik Tapper olevat täitunud vaid käputäie raske roki austajatega.

Rokiajalugu kummitab edukalt veel praegugi

Mihkel Sirelpuu näitab ühte dokumendimappi üheksast, mis koostati Michael Jacksoni kontserdi korraldamiseks ajal, mil e-post veel levinud polnud. Foto: Albert Truuväärt

miseks käis Sirelpuu Belgias vaatamas, kuidas seal kõik tehtud oli. «Lava ja kogu tehnika on Madonna meeskonnal kogu aeg kaasas, kuid see ei vähendanud minu töö hulka,» seletas Sirelpuu. «Vajasime õigeid väravaid, kööki, paika, kus Madonna meeskonna 300 liiget sõid. Madonna vajaduste nimekirjas olid ka kraanad ja kahveltõstukid, tööd jätkus mulle pooleks aastaks. Kaks nädalat sellest veetsin ainult meie lauluväljakul, isegi ööbisin seal. Lavašõus kasutatud laserite jaoks oli vaja lennuametilt luba, et need ei pimestaks piloote. Pidime laserite kasutamise kellaaja kokku leppima. Kusjuures tavaliselt jäävad suured artistid hiljaks, kuid Madonna oli õnneks täpselt kohal.»

Kontserdikorraldaja on kui pankur Kuna nõudmisi on palju ja nende täitmine maksab ränka raha, siis peab uus firma kontserdi korraldamiseks võlgu võtma. «Kogenud firmal on juba endal piisavalt raha, et korraldamisse investeerida,» lausus Sirelpuu. «Ürituse korraldaja ongi tänapäeval nagu pankur. Firma käib raha välja ning teeb kõik selleks, et kontsert hästi õnnestuks ning raha väikese kasuga tagasi tuleks. Artist korjab piletiraha endale, tasub kontserti korraldamise kulud ning maksab natuke ka peale. Kohalike korraldajate eelis on see, et nad teavad, mis oma rahvale meeldib ja milline reklaam töötab.» Sirelpuu sõnul läheb kontsertide korraldamine iga aastaga aina keerulisemaks, sest artistid püüavad teisi üle trumbata. «Mulle meeldiks muidugi mõelda, et kõige tähtsam on muusika, mitte purskkaevud ja tulevihud,» mainis Sirelpuu. Eestis on vähe inimesi, kes on saanud lava püstitamiseks korraliku koolituse, kuid nad on terased ja osavad.

«Kui kord välismaalased nägid, millised noored tüübid pidid meil hakkama lava üles sättima, küsisid nad, kas meil plaan «B» ka on,» muigas Sirelpuu. «Meil käib aga asi nii, et lava ehitamisel näitavad oskajad inimesed töö ette ja kui eesti ehitajale korra ette näidata, siis ta teeb selle täpselt järele.» Eestlaste pluss on see, et kuna oleme väikesed, siis tahame silma paista ning teeme kõike eriti hästi. «Seepärast on kõik välismaa esinejad üllatunud meie korralduse kvaliteedist,» märkis Sirelpuu. «Ka on lauluväljak kontserdi korraldamiseks ainulaadne ja hea koht. Kusagil mujal ei ole sellist 100 000 inimest mahutavat tõusu, kus esineja näeb kogu teda vaatama tulnud rahvast näost näkku.» BDG korraldab kontserte ka Lätis ja Leedus. Igas esinemispaigas on Sirelpuu sõnul oma kombed, millega tuleb arvestada. «Leedus on turvafirma, kus töötavad endised miilitsad ja sõjaväelased, kes on ühtlasi ka iseenda ülemused. Palusin ühel sellisel viisakalt eest ära minna, sest me ei saanud muidu aeda paika. Selle peale tahtis turvamees mulle molli anda. Mind päästsid kiired jalad. Hiljem nägin kuidas turvapealik lõi oma töötajale

«Lavašõu laserite jaoks oli vaja luba, et need ei pimestaks piloote.» jalaga näkku ‒ see oli šokeeriv.» Sirelpuu tõi veel näite teistsugusest töökultuurist. «Mullu sadas Eestis lund vahetpidamata kolm kuud. Minu abilised lükkasid neli päeva järjest Saku Suurhalli katuselt lund alla, sest muidu ei saa lae külge raskusi riputada. Masinad hoidsid hoone ümbruse pidevalt puhta. Kui aga bändi meeskond kohale jõudis, ei oodanud mind ees tavapärane kontserdipaiga tutvustamine. Nii kui sakslane autost välja sai, oli tema esimene küsimus: «Mida see lumi siin teeb?»

Seda küsimust kuulsin terve päeva, lõpuks sain sakslaselt käsu: «Mine hoia lumekoristusautol silm peal!» Seisin siis väljas ja jälgisin, kuidas sahaga auto tööd tegi. Samas oli neil meeskonnas teine vastutav mees, kes oli hästi tore. Käis selline hea ja halva politseiniku mäng, ju siis sakslastel asjad nii olema peavadki. Mina aga eelistan tööd teha alati sõbralikult ja heatujuliselt.»

Rahva rahulolu teeb rõõmsaks Vahetult enne kontserti tuleb esinejalt alati ootamatuid nõudmisi ‒ tellitakse tango- või joogaõpetajat või jooki, mida Eestis ei müüdagi. Ähvardatakse veel, et muidu jääb kontsert ära. «Kord panin eelmisest kontserdist alles jäänud pudelisse isegi teist sarnast jooki, et kontsert ikka toimuks,» tunnistas Sirelpuu. Kõige suurem tänu on Sirelpuule tema töö juures publiku rahulolu. «See on hetk, kui vaatan lava tagant kas või Metallica kontserdile kogunenud 74 000 inimest, kel kõigil on käed püsti ja kes naudivad kontserti täiel rinnal,» seletas Sirelpuu. «Siis ei loe, et ma olen selle hetke nimel pool aastat vaeva näinud, kuid bänd mängib laval vaid kaks ja pool tundi.» Sirelpuu julgustas ka noori suurürituste korraldamisega leiba teenima hakkama. «Alguses peab tegema kõike tasuta,» selgitas ta. «Näiteks võib liituda Saku Suurhalli vabatahtlikega ja olla kohanäitaja. Ka paljud kontserdikorraldajad kasutavad oma töös vabatahtlikke. Kogu teadmistepagas tuleb tööga ja mida altpoolt alustada, seda rohkem teadmisi lõpuks koguneb. Ainult julgust ja pealehakkamist on vaja, lugege ja surfake internetis, otsige võimalusi. Suurem osa suurte korraldusfirmade omanikke ongi alustanud kastide lükkajana. Võib ka esialgu õppida mõnda muud lavaga seotud tööd, näiteks valgustamist.»

Esimene nähtud artist oli soomlaste On Volcano ‒ muretu muusikaekspeditsioon, mis läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Paras, et koos esimese õllega kibekiirelt sisse libistada ja siis rahulikult ümberringi vaadata ‒ mis edasi? Aga siis hakkas alles saama, sest kord oli britt Alan McKimi käes, kes tõenäoliselt ei jätnud oma juuksepahmaka ja uriseva trubaduurihäälega ükskõikseks ühtegi saalis viibinud eestlannat. «Sun came out to stay» ja «Whatever» tundusid olevat järgmise esineja, kodukootud Honey Poweri põhisõnumid, andes sellega tahes tahtmata üsnagi hästi edasi ümberringi toimuvat kevade olelusvõitlust. Honey Poweri ja selle karismaatilise liidri Martin Kikase esitus oli ehteestlaslik, sest alul ei saadud tulema ja pärast enam pidama. Seekord jätkus vaatamisrõõmu ka härradele, sest mis oleks erutavam kui pisike habras neidis pika kaelaga basskitarri näppimas. Ahjaa, muusikast ka ‒ aus esitus, kus alustati kuskilt Bluri ja Claire’s Birthday juurest ning lõpetati Radioheadi ning Dovesi moodi. Väärika etteaste tasuks käepigistus justkui eikusagilt ilmunud president Ilveselt eneselt! Õhtu Krahlis lõppes samuti eestimaist muusikalippu kõrgel hoidva Mirabilia etteastega, kes erinevalt teistest tol õhtul laval viibinud esinejatest rõhus meelega omanäolisusele, seda nii sõnade kui instrumentaali poolest. Holger Loodus on Mirabiliasse kaasa võtnud oma endise bändi Dallase parimad kõlad, viies kuulaja tagasi süütutesse üheksakümnendatesse, kus iga noot ei olnud veel üleprodutseeritud Akustilise kitarri ja ulmeliste heliefektide segu tekitasid igatsuse suve ja festivali Pilve Pillerkaar järele (huvitav, kas see veel üldse toimub?).

Eristuda saab nii meeldejäävalt kui ka igavalt Reedel otsustasin sammud seada Mustpeade maja keldrisaali poole, kus oma parimaid pärle esitles kontserdisari Odessa Pop. Õigesti tegin, sest õhkkond oli erakordselt õdus ‒ ruumi oli kõigile küllaldaselt, publik hingas ühes rütmis ning esinejad eristusid üksteisest piisavalt, et neid mitte omavahel sassi ajada. Toimuvat oli kaema tulnud ka TMW peakorraldaja Helen Sildna isiklikult, seega on lootust, et põhivoolust eristuvat kohalikku helisegu saame üledoseerituna ka järgmistel festivalidel. Pastacat on jube raske kirjeldada neile, kes teda varem kuulnud pole. Lühidalt öeldes seisneb tema esinemine valdavalt selles, et ta mängib ükshaaval publiku ees erinevad pillid ja muud helid sisse ning paneb kogu selle kompoti seejärel korduma. Tulemuseks on unikaalne «torn», mis alles algusjärgus olles jätab küllaltki mittemidagiütleva mulje, ent valmides maitseb kõrva jaoks kui mitmekihiline tort. Pastacas saavad kokku ehteestlaslik tagasihoidlikkus ning see miski ugrimugri, mis on ilmselt omane vaid rasketes põhjamaistes ilmaoludes üles kasvanud rahvastele. Mulle igatahes on ta alati sümpatiseerunud ja seetõttu on rõõm kuulda, et praegu tegevat mees edukat karjääri Jaapani suunal. Järgnesid Kreatiivmootor ja Badass Yuki, mõlemad samuti Eesti pundid. Esimene üllatas positiivselt, teine mitte millegagi, kuigi esinemisjärjekorda arvestades peaks mu arvamus vist olema vastupidine. Igal juhul Kreatiivmootori kamp pani laval heas mõttes hullu, lauldes tont teab millest, kui seda häälitsemist seal muidugi laulmiseks saab nimetada, ja võttes oma laiahaardelisest instrumendiarsenalist pidevalt viimast. Seevastu Badass Yuki oli... lihtsalt igav. Punkt.

Eestlased taltsutasid Jaapani mürameest Laupäeval sattusin taas Von Krahli, millest üheks õhtuks sai festival Hea Uus Heli. Helinälg on meie kallis koduvabariigis ilmselt juba nii suureks kasvanud, et järgmisel aastal tasuks kas a) ühel õhtul samas paigas esinevate artistide arvu kärpida; b) suuremasse kontserdisaali kolida. Pool tundi enne südaööd oli garderoob igatahes täis. Tallinn Music Week kulmineerus minu jaoks klubis Rockstar’s, kus esines Jaapani elektroonikaguru KK Null. Tema esinemise võib kokku võtta järgmiselt ‒ tuumapommi tagajärjel tekkinud välgutorm võtab algosakesteks kõik Jaapani kiviaiad, jättes alles vaid seal olnud tiikide veevulina. Pärast väikest pausi liitusid härra Nulliga laval teatri- ja filmimuusika looja, eestlanna Liisa Hirsch ning ansamblitest Galaktlan Group, Kismabande ja Mirabilia tuntud Tanel Paliale. Jaapanlase übertehnoloogilisele kõlapildile lisandus niiviisi veidi kainet mõistust struktureerituse näol, sekka ka veidi linnulaulu, mille vaibumisega lõppes kahjuks ka tänavune igas mõttes unustamatu, tallinlaste päris oma Ainult Hea Muusika Nädal.


Reede, 1. aprill 2011

Tallinn 2011 nädal objektiivis Tallinn Music Week rõõmustas muusikagurmaane

V rahvusvaheline laste ja noorte moeteatrite festival

Rõivaid võib esitleda ka teistviisi, kui tavapärastel moešõudel harjunud oleme. 24.–26. märtsini toimus Salme kultuurikeskuse laval V rahvusvaheline laste ja noorte moeteatrite festival Max Moda. Esikoha saavutasid Moskva külalised etendusega «Vene kadrill» (üks nende paljudest esinejaist on ülemisel vasakpoolsel pildil). Kasahhid said eriauhinna rahvuslike motiivide leidliku ning kauni kasutamise eest (ülemisel parempoolsel pildil). Kõigil viiel festivaliaastal on festivali korraldamist juhtinud Tallinna noorte ja laste moeteatri Max Moda direktor Maksim Hlebnikov (paremal).

Neljapäevast laupäevani oli kultuuripealinn Tallinn muusikute päralt, sest toimus arvult kolmas Tallinn Music Week. Oma kohalviibimisega austas festivali ka president Toomas Hendrik Ilves, kes tuli avaõhtul Von Krahli baaris pärast kodumaise ansambli Honey Power kontserti selle liikmeid õnnitlema (ülemisel pildil). Laupäeval esines klubis Rockstar’s Jaapani multiinstrumentalist Kazuyuki Kishino ehk KK Null (keskmisel pildil ja alumisel pildil keskel). Esinemist toetas EU-Japan Fest Japan Committee, mis tegeleb kunstitegevuse ja kultuurivahetuse toetamise ja kultuuriliste rahvusvaheliste sidemete loomisele kaasa aitamisega Jaapani ja Euroopa Liidu vahel. Pärast kaugelt tulnud külalise sooloetteastet liitusid temaga laval eestlased Tanel Paliale (alumisel pildil paremal) ja Laura Hirsch (vasakul).

Fotod: Sten Jõemets / Nikon, 2x Albert Truuväärt

Viru tunnel sai uue kujunduse Tunnelikunstnik Eldar Jakubov (ülemisel pildil paremal) ja MTÜ Linnalabor esindajad said 25. märtsil rõõmustada, sest just nende töö «Avame linna» võitis Viru tunneli kujunduskonkursi. Graafilisi orientiire sisaldav töö jääb tunnelisse kuni suve lõpuni. Avamisel esinesid ka Külli Roosna ja Kenneth Flak Sõltumatu Tantsu Ühendusest (alumisel parempoolsel pildil), kes tekitasid oma ohtraid hüppeid ja muid akrobaatilisi elemente hõlmanud kavaga tipptunnil tunnelit läbinud arvukate linnakodanike seas parajat elevust.

Fotod: Tõnu Tunnel / Tallinn Music Week, 2x Andreas Sepp

Eesti Muusika Päevad tutvustasid Märt-Matis Lille

Fotod: Andreas Sepp

Mustamäe Kultuurikeskus Kaja võõrustas 22. märtsil helilooja Märt-Matis Lille (vasakul) autorikontserti, kus spetsiaalselt Mustamäele kirjutatud teost kandis teiste seas ette Ellerheina koor.

Fotod: Sten Jõemets / Nikon

FOTO

7


8

KULTUURIKALENDER

Reede, 1. aprill 2011

MTÜ Noor Muusik soovitab ‒ noorte pianistide, viiuldajate ja tšellistide rahvusvaheline konkurss «Noor Muusik» 31. märtsist 4. aprillini Tallinnas 9 «Ettevalmistus konkursiks või iseseisvaks kontserdiks viib muusikut rohkem edasi kui pooleaastane rutiinne töö,» on öelnud pianist Mihkel Poll. Ja tema kui konkursi «Noor Muusik» esimene laureaat 1997.

aastast teab, mis muusikut kõige enam aitab. Varasematest konkurssidest osavõtjatest on sirgunud teisigi tublisi instrumentaliste: Gina McGuinness Iirimaalt, Hemma Tuppy Austriast, Olga Artjugina Venemaalt jpt.

Konkursi ajakava: 31.03.2011 18.00 Konkursi avamine 01.04.2011 8.30 Klaver B I voor 8.30 Viiul B I voor 10.00 Tšello B I voor 02.04.2011 9.00 Klaver A I voor 9.00 Viiul A I voor 11.00 Tšello A I voor Maja 18.00 Viiuldajate ja tšellistide kontsert 18.00 Pianistide kontsert 03.04.2011 10.00 II voor A vanuserühmale 12.00 II voor B vanuserühmale 04.04.2011 18.00 Laureaatide kontsert

TALLINN 2011 2. aprill Tallinna Vanalinnas Rahvusvaheline lastekirjanduse päev: «Maskide rongkäik Tallinna vanalinnas». Eestist saadetakse kõikidele maailma lastele kirjanik Aino Perviku kirjutatud üleskutse «Raamat mäletab». Samateemalise plakati autor on kunstnik Jüri Mildeberg. 3.‒10. aprill Tallinna linnaruumis «Model European Parliament Tallinn 2011». Euroopa Parlamendi simulatsioon, mille mõte on Euroopa kodanikuks olemine, tõsiasi, et noored ise peaksid kaasa rääkima nii oma riigi kui Euroopa küsimustes. Osaleb üle 160 noore kolmekümnest Euroopa riigist.

7.–11. aprill Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kammersaalis, Nõmme kultuurikeskuses, Estonia kontserdisaalis rahvusvaheline noorte trompetisolistide konkurss «Trompetitalendid 2011». Konkursi eesmärk on arendada ja süvendada noorte solistide, kammer- ja džässmuusikute esinemisoskusi ning laiendada rahvusvahelise koostöö võimalusi. Kuni augustini toimub Tallinna linnaruumis «Helimärgid. Tuned City Tallinn». Hooneid ja arhitektuuri kirjeldatakse tavaliselt visuaalsete mõistete abil. Sageli aitab aga just kuulmismeel kogeda linnaruumi ja selles teed leida.

Mustpeade Maja Mustpeade Maja Mustpeade Maja Tallinna Õpetajate Maja Mustpeade Maja Mustpeade Maja Tallinna Õpetajate Kadrioru Kunstimuuseum Mustpeade Maja Mustpeade Maja Mustpeade Maja Estonia Kontserdisaalis

Kuni septembrini Viru tunnelis (Laikmaa ja Gonsiori tänava ristmik, Tallinn). Kõleda ja ebameeldiva atmosfääriga tunnel Laikmaa ja Gonsiori tänavate ristmikul saab värskenduse avaliku kujunduskonkursi kunstiteoste abil.

Kuni 31. oktoobrini Eesti Meremuuseumi filiaalides (Tallinn) näitus «Sõjatehnikast disainiobjektiks». Näitusele välja pandud Mati Karmini miinimööblis on ühendatud ajalugu ning tänapäev, destruktiivsus ja konstruktiivsus. Miin on vormilt täiuslik ja korrapärane, iseloomult aga nõudlik materjal, mis annab fantaasiale piiritud võimalused. Samas kannab miinikest selgelt oma esialgse hävitava funktsiooni pitserit, ilmestades lähiajaloo peatükke ning jutustades selle kaudu mereäärse rahva lugu. Kuni novembrini mitmetes toimumiskohtades Tallinnas «Sõpradele lihtsalt Johann Sebastian. Igale Tallinna linnaosale oma helilooja». Muusikalugu tunneb heliloojaid, kelle puhul piisab eesnimede mainimisest, kui juba hakkavadki kuulsad teosed kõrvus helisema. Kuni novembrini Von Krahli teatris ja Kultuurikatlas (Rataskaevu 10 ja Põhja pst 27A, Tallinn) «Von Krahli Akadeemia». Akadeemia eesmärk on õppida tundma maailma, kus elame. Hubases keskkonnas küsitakse

Rahvusvaheline konkurss «Noor Muusik» on ellu kutsutud 7‒13-aastaste muusikaõppurite, samuti nende õpetajate motiveerimiseks. Võiks ju küsida, kas 7‒10-aastased (A grupp) pole konkursiks liiga noored. Vastuse saab igaüks, kes külastab «Noore Muusiku» kontserte 2. aprillil Mustpeade Majas ja Kadrioru lossis ning 4. aprillil Estonia kontserdisaalis. Sel aastal on osavõtjaid tervelt 14 riigist, kaugemad Koreast ja Lõuna-Aafrikast. Läbi aastate on konkursile tuldud igalt kontinendilt. Maksimaalselt on võimalik Tallinna kutsuda 90 osalejat ‒ rohkem ei võimalda paraku ei aeg ega ruumid. Iga eriala (klaver, viiul, tšello) hindab kõrgetasemeline rahvusvaheline žürii. «Ma olen paljudes žüriides osalenud, aga nii lastesõbralikul ja hästi organiseeritud konkursil viibin esimest korda,» on Gunter Hauer Saksamaalt iseloomustanud konkursi vaimsust.

«Noor Muusik» on pigem festival, kus kõik osavõtjad on kui head sõbrad, mitte kui vihased konkurendid ‒ eks seda tunnetavad ka mängijad, pedagoogid ja laste emad-isad. Kui tase ja tingimused võimaldavad, tullakse tagasi teist, isegi kolmandat korda. Nii oli see väikese tšellomängijaga Alexander Kamychintseviga Saraatovist. Esimest korda tuli ta kuueselt, tšello oli poole pikem kui poiss. Tuli ja tuli veel kord ning kolmandal korral võitis. Aasta hiljem kirjutas poisi ema, et meie konkursist osavõtt tegi ta pojast eurooplase. Eesti lastele on selline konkurss andnud aga võimaluse tutvuda maailmatasemega ‒ parimad on saanud võimaluse mängida professionaalse kammerorkestri saatel. Tänu kohustuslikele paladele levib maailmas Eesti heliloojate muusika, tänu lahketele auhinnaandjatele Eesti kunst.

ajatuid küsimusi, teemadeks kosmoloogia, majandus, keskkond ja ühiskond.

Kuni detsembrini Teaduskeskuses Ahhaa (Vabaduse väljak, Tallinn) nähtamatu näitus «Dialoog pimeduses». Sakslase Andreas Heinecke ideest sündinud näituse külastaja sukeldatakse täielikku pimedusse, pakkudes avastamiseks nii nähtamatut keskkonda kui ka omaenese peidetud võimeid.

Kuni novembrini Tallinna linnaruumis «Kino linnaruumis: Katusekino». Katusekino toob huvilisteni võrratu kinoelamuse unikaalses keskkonnas. Katusekino ehk vabaõhu välikino katuseterrassil linnasüdames Viru keskuse katusel on loovhingede ja pühendunud filmisõprade kooslusest kerkinud koht. Linastuv väärtfilmivaliku ulatub aegumatust filmiklassikast ning friigi- ja kultusfilmidest värskelt valminud linateosteni. Kuni 30. novembrini Tallinna linnaruumis «Lugude jutustamine päästab maailma». Märtsist novembrini tulevad Tallinna parimad jutuvestjad kõikjalt maailmast, et rääkida lugusid merest ja mõjust, mida eri kultuurid on meile mere kaudu avaldanud. Kuni 17. detsembrini Tallinna linnaruumis Kunstibuss «Hop On Art / Hop Off Art». Aasta jooksul tutvustavad arhitektuuri, disaini ja kunsti valdkonna esindajad tuuri sihtpunktideks olevaid valukodasid, käsitöögilde, töökodasid, stuudioid ja tehaseid, kus sünnib kunst. Start on igal laupäeval kell 12.00 Kunstiakadeemia platsilt (Tartu mnt 1). Kuni detsembrini ETV-s igal pühapäeval «Üks lugu». 2011. aasta kultuuripealinna lugude jutustamise avaras keskkonnas on keskendutud neile lugudele, mis on seotud Tallinnaga.

Kuni detsembrini üle Eesti konkurss «Maa värvid». Noorkunstnike loomekonkurss, kus osalevad lapsed ja noored riikidest üle maailma. Suve- ja sügiskuudel eksponeeritakse noorkunstnike töid koolides, asutustes, kaubanduskeskustes, ühistranspordis, kultuurija noortekeskustes. Kuni detsembrini üle Eesti kõikides maakondades MTÜ Kinobuss «Filmitalgud». Eesti rahvas meisterdab koos proffidest juhendajatega uut Eesti filmi. Aprillis ja mais valitakse televõistlussaates amatööride seast osatäitjad. Juunis ja juulis meisterdatakse dekoratsioonid, augustis toimuvad 15 päeva jooksul filmivõtted. Septembris ja oktoobris monteeritakse kõik kokku ja oktoobri lõpul algab mitmekuine linastusperiood. 1. jaanuaril 2012 avab film ETV ekraanil Eesti filmi 100. sünnipäeva aasta. Kuni detsembrini Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit korraldab üle Eesti «Käsitööaasta 2011». Ehtetraditsiooni tutvustamiseks toimuvad aasta ringi ehtekojad, mis kevadtalvel on koolinoorte päralt. Koos käsitööõpetajate ja -meistritega aidatakse laulupeolistel valmistada endale ehteid. Kuni detsembrini Tallinna lauluväljakul (Narva mnt 95, Tallinn) näitus «Chromatic»: sisene oktaavi, avasta heli- ja vastukaja maailm. Meeleline ja didaktiline skulptuur hõlmab retke läbi oktaavi kaheteistkümne noodi fa-st mi-ni füüsilises ruumis.

Sebastian Kozub (Poola). Eelmise aasta võitja nooremas kategoorias, kes käesoleval aastal osaleb juba vanemas grupis.

Foto: Ülar Linnuste

Sisenedes kunstiteosesse lauldes, avastab publik ruumi selle sageduste kaudu.

TEATER

1. aprill 19.00 Nokia kontserdimaja (Estonia pst 9, Tallinn) NO72: «The Rise and Fall of Estonia». Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi muusikaline lavalugu Eesti tõusust ja langusest. 2. aprill 12.00 Rahvusooperis Estonia (Estonia pst. 4, Tallinn) muusikal «Pipi Pikksukk». Ülo Vinteri ja Ülo Raudmäe muusikal Astrid Lindgreni samanimelise lasteraamatu ainetel. 2. aprill 18.00 Vene teatris (Vabaduse väljak 5, Tallinn) etendus «Tartuffe». Kui tihti laseme end esimesel vastutulijal petta vaid seepärast, et mingil imeväel oskab ta rääkida seda, mida meile meeldib kuulda. 2. aprill 19.00 Tallinna Linnateatris (Lai 23, Tallinn) etendus «Koletis kuu peal». See on lugu noorest armeenia abielupaarist – kahest ellujäänust pärast 1915. aasta genotsiidi. See on südamlik, valus ja tundlik jutustus võitlusest koletistega minevikus ja iseendas.

Urmas Vulbi viiuliklassi õpilased. Kontsert on tasuta! 5. aprill 19.00 Estonia talveaias (Estonia pst 4, Tallinn) «Mustlaslaager». Esinevad Claudia Ševtšenko (laul, tants), Jaan Sööt (kitarr, laul), Toomas Lunge (klahvpillid, laul) ja Indrek Kalda (viiul, mandoliin).

6. aprill 19.00 Rahvusooperis Estonia (Estonia pst. 4, Tallinn) ooper «Maskiball» Giuseppe Verdi kolmevaatuselise ooperi on lavastanud Arne Mikk.

KINO 2. aprill 22.00 Kinos Sõprus (Vana-Posti 8, Tallinn) UK Weekender. Manchester: «24 Hour Party People». Lugu räägib Manchesteri tõusust popmuusika mekaks.

NÄITUS Kuni 3. aprill Tallinna Kunstihoone galeriis (Vabaduse väljak 6, Tallinn) Leonhard Lapini näitus «Sisemaastikud».

MUUSIKA 3. aprill 16.00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (Rävala pst 16, Tallinn) Esinevad professor

KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:

Hotels Restaurants Cafés nightlife Sightseeing events Maps

TALLInn

“In Your Pocket: A cheeky, wellwritten series of guidebooks.” The New York Times

December 2010 - January 2011

Most complete guide to the city

Eur opean Capital of Culture

/Kultuuripealinn%20027-1.%20aprill%202011  

http://www.tallinn2011.ee/get/1283/Kultuuripealinn%20027-1.%20aprill%202011.pdf

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you