Page 1

Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid

Tasuta kultuuriväljaanne

Reede, 4. veebruar 2011 | nr 5 (019)

www.tallinn2011.ee

Simpel Sessioni edukaim rulataja Eniz Fazliov taas Tallinnas!

SPORT Rula- ja BMX-rataste võistlus Simpel Session on tunduvalt enam kui kahepäevane spordisündmus. 5.–6. veebruaril Saku Suurhallis kulmineeruva festivali raames näidatakse ka dokumentaalfilme, avatakse fotonäitusi ja loomulikult pidutsetakse! Loe lk 4–5

MUUSIKA 11.–13. veebruarini soojendab festival «Täiuslik vaikus» meie hinge Vahemeremaade muusika ja filosoofiaga. Esinevad plaadifirma ECM solistid. Pärast filmi «Sound and Silence» kohtutakse tänapäeva muusikamaailma hinnatuima produtsendi Manfred Eicheriga. Loe lk 6 BALLETITEATER Maailma balletitruppide esiviisikusse kuuluv Gruusia ballett on 9.–10. veebruaril esmakordselt Tallinnas! Näeme ka maailmakuulsa balletitähe Nina Ananiašvili esinemist. Loe lk 3

Foto: Lev Maslov

20.‒30. aprillini vallutab linna ja maa Jazzkaar 2011! 22. korda toimuv kevadine suursündmus Tallinna Rahvusvaheline festival Jazzkaar toob muusikaelamused üle maailma koju kätte. Kultuuripealinna aastal kostuvad helid varasemast enam ka väljaspool kontserdisaale tänu linnaruumiprojektile, mille raames panevad tänavad ja pargidväljakud helisema šoti kvartett Brass Jaw ning Eesti muusikudtantsijad-poeedid-kunstnikud norra trummari Jakob Jannssonni ja eesti saksofonisti Siim Aimla eestvedamisel.

«Rõõmustame selle üle, et tänavuse festivali eriline loominguline ja koostööle avatud atmosfäär muudab meid kõiki paremaks,» ütleb festivali peakorraldaja Anne Erm. Jazzkaar 2011 algab Norra külalisfestivaliga Punkt Mustpeade maja kahes saalis, mille kunstilised juhid, produtsendid ja remiks-formaadi autorid on norralased Jan Bang ja Erik Honoré. Reede toob ajaloolisse interjööri veel põnevaid helisid – üle maailma tuntud helilooja, tablamängija ja DJ Talvin Singh koos india sitarivirtuoosi Niladri Ku-

mariga ning Michael Schiefeli kontsert virtuoosse ühemehe-vokaalbändiga. Vaiksel laupäeval kutsub Jazzkaar kõiki muusikalisele jalutuskäigule Kadrioru hubastesse muuseumidesse, kus esinevad varahommikust hilisõhtuni Joel Remmel, Siim Aimla, Mari Pokinen jpt. Pühapäeval tasub sammud seada Oleviste kirikusse, kus Rebecca Kontus küsib «Võin ma tulla?» jazziharmooniatesse rüütatud koraalide kavaga. Uus nädal toob Jazzkaare tagasi linnasüdamesse, kus esmaspäe-

vast neljapäevani toimuvad kontserdid Vene kultuurikeskuses. 28. aprillil jõuab Tallinna armastatud vokalist-helilooja-visionäär Bobby McFerrin (USA), kes annab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kaks meistriklassi – kooridirigentidele ja lauljatele. Reedel, 29. aprillil täidab McFerrin oma häälega Nokia Kontserdimaja lava – tuleb valmis olla rohketeks üllatusteks! Laupäeval, 30. aprillil võib Nokia Kontserdimajas kuulda noort lauljatari Mayra Andradet Prantsusmaalt, kelle soojas-helges muusikas on vikerkaarevärve

Roheneeme saartelt, kus lauljatar on sündinud. Kameruni päritolu bassist ja laulja Richard Bona ei luba meil ära unustada aafrika rütme ja duala keele kõla. 27. aprillil esineb Jazzkaare raames Euroopa džässorkester (European Jazz Orchestra), millel on igal aastal uus koosseis, uus repertuaar ja uus dirigent. Seekord esitatava muusika kirjutasid Raul Sööt (Eesti, pildil) ja Jere Laukkanen (Soome), kes ka orkestrit juhatab. Foto: Kauppo Kikas

MUUSIKA


2

ARVAMUS

Reede, 4. veebruar 2011 KULTUUR KUTSUB

Pole turismi ilma kultuurita

Tallinn ei ole koht, kuhu tulla ainult õlut jooma või vanalinna vaatama.

Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja

Rohkem kirge ja sädet kultuuriellu! Lavastaja Ain Mäeots lausus oma kõige hilisemas intervjuus, et Eestis on puudu ühiskonnakriitilisemast teatrist. «Selline huumoririkas ühiskonnakriitiline teater, nagu tegid omal ajal näiteks Baskin ja Nõmmik, oleks äärmiselt vajalik. Eriti siis, kui seda teravalt ja hästi tehakse,» lausus ta, viidates ka Ameerikas väga levinud komödiantide samasisulistele etteastetele. «Eestis kahjuks sellist nähtust ei ole, kuigi oleks vaja.» Eelmise aasta lõpus lahvatas lõpuks lavastaja Ingo Normeti, teatriagentuuri juhi Ott Karulini jt teatrimeeste vahel sõnasõda teemal, kas eesti teater on piisavalt ühiskonnakriitiline või taandub pigem meelelahutuslikkuse teenistusse. Karulini meelest peaks teater olema ühiskonna valvekoer samamoodi nagu ajakirjandus ja tema meelest on Eesti teater kaotanud oma sotsiaalse positsiooni. Normeti meelest on vaatajale eelkõige tähtis näitlejameisterlikkus, kuigi hämaraks jääb asjaolu, miks siis meisterlikkus ja sotsiaalne sõnum koos ühes etenduses eksisteerida ei võiks. Ent lõpuks ometi! Selliseid debatte peaks üle päeva pidama, sest äkki ärkab ometi Eesti kultuuri seni uinunud sotsiaalne närv. Selle närvi äratamine on aga üks ütlemata raske töö. On ju meie filmiemand Tiina Lokk, kirjanik Mart Kivastik jpt ausalt tunnistanud, et sotsiaalkriitilisus pole Eestis pop ning et probleemidest kõnelemist ka kultuuriinimeste suu läbi takistab vähene kodanikujulgus. «Elu ja kunst ei saa ekraanil kokku,» lausus Lokk, «meil on otsekui jalad õhus, oleme tegelikkusest veidi irdunud.» Lokk pidas seda osaliselt nõukogulikuks harjumuseks, et avalikult ei räägita sellest, mis meelel ja keelel. Ometi on PÖFF-i tugevaimad filmid tavaliselt ka tugeva sotsiaalse sõnumiga filmid. Teleseriaal «Riigimehed» oli vaid üksik vihmapiisk Eesti kultuuritarbija janusesse kurku. Aga kus on tänapäeval näiteks seda laadi karikaturist, nagu oli Eesti esivabariigi ajal Gori, miks oli tema pilk teravam kui ühelgi tänasel piltnikul? Ta julges alavääristada ka rikaste ahnuse paraadi, mitte vaid hallides pintsakutes riigikogulasi. Küsimus on muidugi ka selles, et ühiskonnakriitikat peab oskama teha. NO99 justkui üritas midagi enneolematult grandioosset, kuid kogu üritus visises hiljem ikkagi tühjaks nagu lõhkiläinud õhupall. Nende ühiskondlik kriitika sondeeris sisuliselt vaid riigijuhtimise pealispinda ehk poliitika turunduslikku poolt, resümeerides taas, et kõik poliitikud on lollid. Mis omakorda viis mõnedki kultuuri- ja ka tavainimesed ehk veelgi enam ühiskondlike probleemide lahkamisest eemale – «kõik on ju niikuinii vaid üks mäng». Valvekoer või kriitik peab ühiskonna sisemisi toimemehhanisme tõeliselt hästi tundma ja suutma oma visiooniga innustada. Milline ühiskond oleks sotsiaalselt õiglasem ehk mida me õigupoolest ihkame? Õigustust tegutsemisele on muidugi seda raskem leida, mida enam Eestis ideoloogiliselt domineerib arusaam, et vähem riiki ja sekkumist on parem. Jah, meil on fantastilised muusikud, head kirjanikud ja näitlejad. Aga küsimus pole kutsemeisterlikkuses. Kui kultuuriinimestel ja kultuuriteostes puudub terav sotsiaalne sõnum, tulised vaidlused, püüdlus ühiskonda paremini peegeldada ja mõjutada, puudub dünaamika ja kirg, siis kaotavad nad varem või hiljem sideme ka vaataja ja kuulajaga. Heal juhul on kultuur siis vaid majanduseliidi aupaklik meelelahutaja või kõike eitav resigneerunud ja «sõltumatu» külm kõrvalvaataja. Mõlemal juhul puudub tal elujõud.

«Kultuurielus võiks olla rohkem tuliseid vaidlusi.»

Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee

Elena Natale kultuuriturundaja

L

inna kui turismisihtkohta pole võimalik turundada ilma kultuurita. Linna puhul me ei turunda ju näiteks metsa või kalapüüki, linna turundamine põhineb eeskätt kultuuril, mida linn pakub. Tallinna nii tugevus kui ka mõnes mõttes nõrkus on see, et ta on Euroopa mõistes natuke tundmatu. Üksnes Helsingis ja Peterburis tuntakse meid. Tallinna tutvustamisel välismaal saab kasutada mitmesuguseid strateegiaid. Üks neist toetub kommunikatsioonile – kutsume pressi kohale ja selle põhjal kirjutatakse Tallinnast artikleid. Kui hästi läheb, tekib lugejatel soov meid külastada. Teine võimalus põhineb konkreetsetel sündmustel, näiteks Helsingis toimunud Põhjamaade suurim turismimess Matka. Selliseid üritusi oleme teinud palju Soomes ja Peterburis, tänavu on plaanis minna ka Saksamaale ning Inglismaale. Inglismaale just seetõttu, et RyanAir

laienes hiljuti Tallinnasse ja Liverpool oli 2008. aasta Euroopa kultuuripealinn. Kultuuripealinna korraldav organisatsioon peaks oma tegevustes soodustama kultuuriturismi arengut, toetama riigi kultuuripoliitikat ning kaardistama kultuurivaldkondi ja potentsiaali nende aktiivseks turundamiseks ja eksportimiseks. Selle kohta võiksime õppida naabritelt Põhjamaades. Suure tuntuse on nad lisaks muule saavutanud ka läbi oma rahvusvahelise renomeega disaini – olgu selle näiteks kas või Soome disainibrändide (Iitala ja Arabia) tuntus Jaapanis, mis toob paljud jaapanlased Soome pelgalt fenomeni lähemalt vaatama. Üks koht, mida seni on vähe mainitud, on Rootsi, kuigi Rootsi peaks olema üks tippkohtadest, kus Eestil ja Tallinnal tasuks end turundada.

Rootsi kajastab pigem Ameerikat Hea näide siinkohal on president Ilvese hiljutine Rootsi visiit. Visiidi käigus mainis Rootsi välisminister, et Rootsi press ei armasta eriti teistest Põhjamaadest kirjutada, eelistades teinekord isegi näiteks rohkem kajastada Ameerikas toimuvat. Ka Ilvese visiiti ei kajastatud Rootsi pressis peaaegu üldse. Seetõttu peaks meil olema väga suur eelarve, kui tahaksime end Rootsi müüma minna, kuna on ette teada, et nad ei taha meid eriti palju kajastada. Kajastuse saamiseks peaks seetõttu kohale minema väga suure sündmusega,

kusjuures risk oleks suur, kas see kogub piisavalt kajastust või ei. Tallinn 2011 sõnum välismaailmale on lihtne ‒ siin on piisavalt turvaline ja odav ning siit saab palju elamusi. Tallinnas on kultuur inimestele väga lähedal ning selle hinna ja kvaliteedi suhe hästi paigas.

Tallinn 2011 toetub alternatiivsele Väga tähtis osa, millele me samuti rõhume, on alternatiivkultuur. Me räägime siinkohal mereäärest, Koplist, Kalamajast, Telliskivi piirkonnast, Uuest Maailmast jne. Need on kõik selgelt uued kohad isegi nende turistide jaoks, kes on Tallinnas varem mitu korda käinud – võimalus näha Tallinna teistsuguse nurga alt. Matka messil kohtusin Baltic Guide’i omaniku Timo Huttuneniga, kes ütles, et tal on hea meel näha, et see, mida Tallinn 2011 teeb, erineb tüüpilistest asjadest, mida Eesti ja Tallinnaga seoses turisminduses juba korduvalt tehtud on. Meie vanalinna on kiidetud juba sadu kordi ja meie partnerid on vanalinna ka piisavalt näidanud. Aga meie näitame soomlastele teisi asju ja ma usun, et selles Euroopa kultuuripealinna kontseptsioon paljuski seisnebki. Meil on uued tegijad ja uued asjad või siis vanad tegijad, kes teevad asju uue nurga alt. Tulles veel tagasi Matka messi juurde ‒ eestlaste bokse külastasid igas vanuses inimesed, kuid selgelt tõusis esile noorte varasemast suurem osakaal . Kui me ka

tulevikus tahame, et soomlased meid külastaksid, siis on väga oluline, et nad harjuksid, et Tallinn ei ole ainult see koht, kuhu nad tulevad õlut jooma või vanalinna vaatama. Kindlasti on väga oluline ka see, et nad saaksid aru, milline on Tallinna inimene. Tänapäeva tallinlasel on välja kujunenud oma kindel kultuur, mis võib välismaalase jaoks olla erinev n-ö tavapärasest Skandinaaviamaade omast. Tallinlasel on oma huumor, mis on skandinaavlastega võrreldes delikaatsem. Sellest arusaamiseks on vaja aga siinse kultuuriga süvitsi tutvuda, mille jaoks on omakorda tarvis avastada uusi kohti ja suhelda põnevate kohalike inimestega.

Kp

TUTVUSTAB

Soome-Itaalia päritolu Elena Natale on lisaks oma päritolumaadele ja Eestile elanud ka Prantsusmaal, Hispaanias, Inglismaal ja Singapuris. Tänavu juhtis ta Tallinn 2011 Euroopa kultuuripealinna tutvustamist Põhjamaade suurimal reisimessil Matka. 2008‒2010 sihtasutus Tallinn 2011 juriidilistel ja rahaasjadel silma peal hoidnud Natale on töötanud aastaid turisminduses ja hotellinduses, olles valmistanud muu hulgas ette ka viie restoranikompleksi rajamist Singapuri. Sommeljeepaberitega naise unistus on osta Itaalias majapidamine ja hakata seal oma veini valmistama.

AINULT KAKS KÜSIMUST 9 Draakonitantsu õpetaja Yuxi Wang, mis on draakonitants ja mille puhul seda tantsitakse?

Draakon on Hiinas vaimu ja headuse sümbol. Draakonitants kuulub hiina traditsioonide juurde. Kui näiteks olid põuased ilmad ja põllud kuivasid, siis kogunesid muistsed hiinlased draakonitantsu esitama. Samuti saab draakonitantsuga paluda rahu, õnnelike perede ja tervise eest. Draakonitantsu tantsitakse tänapäeval ükskõik millisel hiina traditsioonilisel tähtpäeval või ka siis, kui inimesed tahavad jumalalt midagi paluda. Draakonitants aitab kehvast ajast üle saada. Tantsivad harilikult tavalised inimesed, mitte professionaalid. Piisab, kui inimene suudab draakonit oma pea kohal ilusti liigutada ‒ muud polegi vaja. Et aga hästi

tantsida, peab tõsiselt pingutama. Pekingi olümpiamängude puhul tantsis üle 5000 inimese korraga ühe pika draakoniga Hiina Müüril. Draakon on tavaliselt värvikirev. Hiinas elab 56 etnilist gruppi ning igal rahval on oma värvides draakon. Ka draakonitants on igas Hiina piirkonnas erinev. Meie draakonitants ja draakon pärinevad Chung Chini piirkonnast, selle põhimõte on lihtne ‒ draakoni ees veereks justkui pärl, millele draakon järgneb. 9 Kuidas hiinlased oma uut aastat tähistavad? Draakonitants on vaid üks osa Hiina uue aasta pidustustest.

Uue aasta puhul tantsitakse teisigi hiina traditsioonilisi tantse ning mängitakse valjult hiina löökpille. Tänavad on rahvast tulvil ja kõik on õnnelikud. Uusaasta on vaba päev, õhtul tuleb kodudes kogu pere kokku ja peab pere taaskohtumise auks pidu. Kuna Hiina on suur maa, tähistatakse uut aastat igas piirkonnas isesugusel kombel. Kaheteistkümne looma-aasta ringlusest peetakse Hiinas tänapäevalgi lugu.Ei saa öelda, et looma-aastad oleksid vaid mingi muistne müüt. Ainult draakon on müütiline tegelane, kõik teiste aastate loomad on ka päriselt olemas.

Kust saab Kultuuripealinna lehte?

Infokeskused

Kultuuripealinna infokeskus (Rotermanni 5/Roseni 10), Tallinna Turismiinfokeskus Viru Keskuses.

manni 12), Raadiomaja (Gonsiori 21 valvelaud, Kreutzwaldi 14 valvelaud), Tallinna Keskraamatukogu (Estonia pst 8).

Muuseumid

Kõrgkoolid

Ajaloomuuseumi muuseumipood (Börsi käik/Lai tänav 14, pood avatakse kell 11), Eesti Vabaõhumuuseum (Vabaõhumuuseumi tee 12), Energia avastuskeskus (Põhja pst 29), Ahhaa keskus (Vabaduse väljak 9).

Eesti Kunstiakadeemia raamatukogu (Estonia pst 7/Teatri väljak 1), Balti Filmi- ja Meediakool (Sütiste tee 21), Tallinna Tehnikaülikool (Ehitajate tee 5), Tallinna Ülikool (Narva mnt 25 garderoobi infolaud).

Kultuurikeskused

Hotellid ja kohvikud

Vene kultuurikeskus (Mere pst 5), Salme kultuurikeskus (Salme tn 12), Estonia (Estonia pst 4), Tallinna Linnateater (Lai 23), Von Krahl (Rataskaevu 10/12), NO99 (Sakala 3), Kanuti Gildi saal (Pikk 20), Kino Sõprus (Vana-Posti 8), ETV (Faehl-

Kohvik Boheem (Kopli 18), Nordic Hotels (Viru väljak 3), Sokos Hotels (Viru väljak 4).

Tervisekeskused

Kalev SPA Veekeskus (Aia 18), Kalamaja apteek (Kotzebue 9/11), Las-

namäe Tervisekeskus (Punane 61).

Linnaasutused

Tallinna linnavalitsuse teenindussaal (Vabaduse väljak 7), Kesklinna linnaosa valitsus (Nunne 18), Tallinna volikogu (Vana-Viru 12).

mnt 453e), Benton Kaubakeskus (Õismäe 107a, Säästumarket).

Lehekastid

Pärnu mnt-l Tõnismäel, Vabaduse väljakul, Narva mnt 1 Peapostkontori juures, Estonia pst-l teatri vastas.

Kaubanduskeskused

Mujal Eestis

Viru keskuse autobussiterminal, Kristiine Kaubanduskeskus (Endla 45), Läänemere Säästumarket (Läänemere tee 2c), Kalevipoja Säästumarket (Kalevipoja põik 2c), Juhkentali Säästumarket (Juhkentali 35), Marja Säästumarket (Mustamäe tee 41), Sõle Säästumarket (Sõle 27), Pihlaka Säästumarket (Männiku tee 98), Tööstuse Säästumarket (Tööstuse 101), Laagri Säästumarket (Pärnu

Haapsalus leiab Kultuuripealinna Konsumi kauplusest (Tallinna mnt 1), Rakveres Turu Kaubamajast Grossi poest (Laada 16), Maardus Grossi Toidukaupadest (Nurga 3), Viimsis Grossi Toidukaupadest (Kaluri tee 3), Paides Grossi Toidukaupadest (Pikk 25), Türil Grossi Toidukaupadest (Viljandi 13), Põlvas Edu Keskusest (Aasa 1).


Reede, 4. veebruar 2011

Gruusia ballett Nokia laval

BALLETITEATER

3

Eesti publik näeb 9. ja 10. veebruaril maailmakuulsa balletitähe Nina Ananiašvili elu viimast esinemist. Viktoria Jürmann «Gruusia ballett kuulub praegu maailma balletitruppide esiviisikusse,» kinnitab Eesti koreograaf ja produtsent Teet Kask. «Selle edu võlgneb väike Kaukaasia riik suures osas ühele inimesele – Nina Ananiašvilile.» Gruusia ballett annab aina enam külalisetendusi teistes maailmajagudes – Jaapanis, PõhjaAmeerikas, kuid Põhja-Euroopas pole nad veel kordagi käinud. Nii pole nad seni Tallinnaski käinud ja kardetavasti ei tule siia uuesti enne paarikümne aasta möödumist. Praegune Gruusia balleti juht Nina Ananiašvili pälvis pärast 1981. aastal Moskva balletikooli lõpetamist peaaegu kohe kõikvõimalikud balletipreemiad ja -tiitlid. 1988. aastal oli ta esimene Nõukogude Liidust pärit tantsija, keda New York City Ballet oma truppi kutsus. Ja ta oli ainus baleriin, kes tantsis nii Moskva Suures Teatris, Kuninglikus Taani Balletis, Kuninglikus Londoni Balletis kui New York City Balletis. Andekast tantsijast ei saa alati head balletitrupi juhti. Ananiašvilist sai. Kase sõnul ei olnud Nõukogude Liidu lagunemise järgsed aastad balletile just lihtsad ‒ eriti endistes väikestes liiduvabariikides. «Keegi ei teadnud, mis endiste liiduvabariikide balletist saab, ei osanud otsustada, kas sõita ära või jääda kohale. Aga Ninal oli oma ettekujutus, mida teha, sidemed ja riigi toetus, nii ta 2004. aastal Gruusia balle-

ti etteotsa asuski,» räägib Teet Kask. «Ananiašvili näitas, et oskab mitte ainult tantsida, vaid ka kogu Gruusia Rahvusliku Balleti masinavärgi tööle panna. Kui oli midagi, mida ta ei osanud, siis tõi ta kohale kellegi, kes seda suurepäraselt oskas.» Praegu on Gruusia balletil niisugune repertuaar, mida suurem osa teatreid saavutada ei suuda. New Yorgi balletiteatri loonud George Balanchine’i fond näiteks kontrollib enne esitamisloa andmist hoolikalt iga balletitruppi ja enamasti ütleb, et loa taotlejatel tuleks enne veel 15‒20 aastat treenida.

Isegi Jiri Kylian usaldab Elav balletilegend, Hollandi balleti juht Jiri Kylian on samuti väga valiv. Kask nägi Norra Rahvusballetis töötades, kuidas seal püüti Kyliani lavastusele esitamisluba saada ja see õnnestus alles kümne aasta möödudes. Gruusia balletil on repertuaaris mitu Balanchine’i lavastust ‒ ja sugugi mitte sellepärast, et lavastaja sünnijärgne nimi oli Georgi Balantšivadze. Tantsitakse ka Kyliani lavastusi «Falling Angels» ja «Sechs Danze», millest esimene näitab tantsijate kunstilisi võimeid, teine nende esteetilist ja füüsilist taset. «Nina Ananiašvili anne, tema töövõime on sedavõrd kõrgelt hinnatud, et ta sai eksklusiivse õiguse Frederick Ashtoni, George Balanchine’i ja Jiri Kyliani lavastuste esitamiseks. Usuti tema ja ta trupi võimetesse,» räägib Teet Kask. «Ma nägin neid etendusi

– see on vapustav. Loomulikult on see meeskonnatöö, kuid Nina töötab päevast päeva iga tantsijaga individuaalselt.»

Aitab publiku nõudlikkust tõsta 9. ja 10. veebruaril on Eesti balletipublikul võimalik neid lavastusi näha. See, et Eesti publik ka Nina Ananiašvilit ennast tantsimas näeb, selgus meeldiva ootamatusena. Teet Kase sõnul polnud keegi talt seda paludagi julgenud, kuna 2009. aastal lõpetas Ananiašvili ametlikult oma esinemised Ameerikas, möödunud aastal aga Jaapanis. «Tallinnas esinemisega lõpetab ta seega oma esinemised Euroopas! Rohkem ei esine ta enam kusagil,» räägib Rene Kirspuu, üks korraldajatest. «Me ei riskinud esialgu sellegagi arvestada, et ta üldse siia tuleb. See on kui saatuse kingitus!» «Mul oli õnn tantsida Ninaga, kui töötasime mõlemad Norra balletis,» räägib Teet Kask. «Ta on ühtaegu andekas ja väga tark, mis tähendab, et ta oskab oma annet kasutada ja arendada. Olen väga õnnelik, et ta tuleb Eestisse esinema, see on maailmamastaabiga sündmus. Loodan, et Gruusia ballett aitab meie publiku nõudlikkust tõsta.» «Duo Concertant», George Balanchine’i koreograafia. Tantsivad Gruusia Riikliku Balleti solistid Lasha Khozashvili ja Nino Gogua. Foto: Gruusia Riiklik Ballett

Teatrikunstnik Andrea Haamer: Olen alati unistanud Eestisse tagasi tulemisest! Eestis on Andrea Haamer kujundanud kolm balletti: «Tulilind», «Red with me» ja «Othello». Andreas Sepp

andreas.sepp@tallinn2011.ee

Anneli Sihvart

anneli.sihvart@tallinn2011.ee

25. veebruaril avatakse neljas Jõhvi balletifestival Eesti juurtega lava- ja kostüümikunstniku Andrea T. Haameri (pildil) näitusega.

Foto: Erakogu

Andrea Tyintya Haamer on Eerik Haameri pojatütar. Eerik Haamer (1908‒1994), legendaarse eesti kirikuõpetaja Harri Haameri noorem vend, on üks Pallase koolkonna võimsamaid maalikunstnikke, kes lahkus 1944 Rootsi ja on maetud Saaremaale Kudjape kalmistule. Andrea Haamer sündis Rootsis. Tema ema on rahvuselt ungarlanna ja nende koduseks keeleks oli rootsi keel, seetõttu ta eesti keelt ei kõnele, kuid tunneb siin käies ometi, et see maa on tema jaoks kodune. Andrea Haamer on teinud lavakujunduse ning kostüümid ka kolme Eestis etendunud või

etenduva balleti jaoks. Esimesed neist olid Igor Stravinski «Tulilind» koostöös koreograaf Attila Egerháziga ning «Red with me» koostöös koreograaf Jorma Eloga. Tänavu etendub Estonia teatris «Othello» (koreograaf Marina Kesler), mille kostüümid ja lavakujundus pärinevad samuti Andrea Haamerilt. Andrea Haamer, kui paljudele ballettidele olete kujunduse loonud? Olen teinud kujunduse rohkem kui 30 etendusele. Viimane neist on Arvo Pärdi 75. juubelile pühendatud ja Arvo Pärdi muusikaga peagi Estonias esietenduv «Othello». Väga oluliseks pean koos Ungari koreograafi Attila Egerhaziga tehtud «Tulilindu», mis tuli samuti Estonias lavale. Pecsi balletiteatrile olen kujundanud «Carmeni», «Pähklipureja» ja «Imepärase mandariini», Györi balletiteatrile «Leedi Macbethi». Rootsi balletile tegin «Don Quijote» kujunduse. Hiljuti tegin kostüüme ühele barokietendusele Ungari ooperi-

teatris ja noorte koreograafide öö tarvis. Pärast esimest kogemust Estonia jaoks töötamisega olen alati unistanud Eestisse tagasitulemisest ja siin millegi tegemisest ‒ nüüd läks see unistus täide! Millised lavastused on osutunud teie jaoks kõige suuremaks väljakutseks? Üks suurematest väljakutsetest oli kindlasti «Othello» – nautisin tõeliselt koostööd Marina Kesleriga. Ta andis palju «Mulle meeldiks, kui oleks...» sõnumeid. Tema seisukoht on, et etenduse kostüümid võivad rääkida ühtaegu väga paljust. Mulle on niisugune „ajurünnakuga“ töötamine meeltmööda. Keslerile meeldis põimida meeste igapäeva- ja sõjalist riietust, seostades seda ajaloo ning tunnetega. Kui näiteks ülikonnavärv on tänapäevaselt sinine, siis vihjena sõjaväele olid sinna lisatud kuldsed lukud ja ajaloolistel põhjustel veidi keskaja stiili. Väljakutseks oli ka töötamine Rootsi balletikooliga ‒ kostüüme

oli vaja luua palju ja väga erineva suurusega ning neid kasutati mitmete aastata jooksul paljudel etendustel. Aga mis kõige olulisem – lastele need kostüümid meeldisid! Mille poolest erineb balletile kujunduse loomine teist laadi etendustele kujunduse loomisest? See on kõige raskem, kuid ka kõige olulisem küsimus. Tantsukostüümidega on alati raske, kunagi ei saa üle pakkuda iseenda disaini-ideedega. Tantsija peab saama liigutada, kostüüm ei tohi puruneda, see peab olema mugav ja pestav. Balletikostüümi loomisel on kõige olulisemad koreograafi soovid, kõige viimasena tulevad arvesse mu enda maitse ja varasemast pärit kogemused. See on midagi hoopis muud kui ooperile kostüümide õmblemine, mille puhul kõige olulisem on väljanägemine, pestavus pole nii tähtis. Sugugi mitte iga kostüümikunstnik ei suuda balletiriideid teha!


4

SPORT

Reede, 4. veebruar 2011

Simpel Session toob Tallinnas maailma ekstreemsportlaste Tartust alguse saanud rula- ja BMX-rataste võistlusest teeb tänavu esmakordselt ülekande ka ETV. «See võistlus on nagu kahe maailma kokkupõrge. On suudetud saavutada suur meediahuvi ja võimas publik, kuid see on ka suur rulasõidu ja BMX-i pidu,» ütlevad juba 11. korda toimuva Simpel Sessioni korraldajad Mario ja Risto Kalmre. Andreas Sepp

andreas.sepp@tallinn2011.ee

Vennad Kalmred on Simpel Sessioniga seotud olnud ajast, mil Eestis polnud veel ühtegi korralikku rulaparki. Ettevõtlikud Tartu noormehed said tarkuselinnalt pargi ehitamiseks mõnisada tuhat krooni toetust, ülejäänu tuli EMT-lt. Pargi avavõistlus kandis nime Simpel Session, millest on nüüdseks kasvanud iga-aastaselt Saku Suurhallis aset leidev võistlus ning rahvusvaheliselt tuntud kaubamärk. «Kümme aastat tagasi oli Eesti BMX-i rattureid viis-kuus ja nad tundsid üksteist nägupidi, rulamehi oli pisut rohkem,» meenutab ka ise trikirattal sõitnud Risto kümme aastat hiljem maailma üheks populaarsemaks ekstreemspordivõistluseks tõusnud festivali algusaegu. Väikesest sõpradevahelisest pargivõistlusest on nüüdseks saanud näituste, filmiseansside ja legendaarsete pidudega vürtsitatud mitmepäevane suurüritus, mille sportliku osa pea 10 000 piletit müüdi mullu juba avapäeval välja. 5.‒6. veebruaril peetavate rulaja BMX-i võistlustega kulmineeruval Simpel Sessionil ei ole oma fänne lihtne veel millegagi üllatada, ent Kalmretel uutest ideedest puudust ei tule. «Ürituse üleüldine struktuur on olnud viimased neli aastat sama. Sel aastal taaskäivitasime oma filmifestivali ja teeme koostööd ETV-ga, kus nädal hiljem näidatakse võistluse finaale ja temaatilisi dokumentaalfilme. Festivali raames toimub kaks näitust, esimest korda oleme rula maailmakarika etapp,» vuristab Mario selle aasta märksõnu. Võistlusvälised lisaüritused on Mario sõnul vajalikud kas või selleks, et pakkuda kaugelt tulnud külalistele pimedateks talveõhtuteks ajatäidet. Iga võistlus on eriline ka seetõttu, et trikimeeste käsutuses olev rada valmib alati nullist.

lisades, et üheselt paika pandud hindamiskriteeriume neil aladel ei olegi ja see muudab hindamise loomulikult väga raskeks. «Kui üks mees teeb tagurpidi salto või keegi teine hoiab käsipuu peal suurel kiirusel väga hästi tasakaalu, siis on sisuliselt võimatu võrrelda, kumb neist on parem.» Välismaalaste, eriti Põhjamaade võistlejate ning BMX-i ja rulakultuuri hälli USA sportlaste huvi talvisesse Eestisse jõudu katsuma tulla on ju iseenesest tore, aga kuidas on lood nende alade kodumaise kandepinnaga? «Viisime spordivahendite müüjate ja noorte seas läbi küsitluse, selgitamaks välja, kui paljud Eestis tihemini kui kord kuus rulasõidu või BMX-iga tegelevad. Neid on kokku umbes 4000‒5000,» väidab Mario. Võhikutele teadmiseks, et maailma tippkonkurentsis on neist ennast tõestada suutnud vaid üks, trikirattur Andres Lainevool, kes on Simpel Sessionil paaril viimasel aastal jõudnud kaks korda finaali ehk 20 parema hulka.

Eestis puuduvad trikitajate sisehallid Kuigi Simpel Sessionil on võrreldes algusaegadega kasutada mitmeid kordi rohkem võimalusi, ei saa sama kahjuks öelda ekstreemsportlaste harjutustingimuste kohta. Näiteks Tallinnas on Kalmrete sõnul vaid üks 300-ruutmeetrine rulatajateratturite käsutuses olev sisehall Pääsküla noortekeskuses. Loodetavasti seisavad ees suured muutused, sest Mario juhtimise all kavandatakse Tallinna lähedale Põhjamaades ainulaadset, nelja miljoni eurose eelarvega

«Esimest korda oleme rula maailmakarika etapp»

Trikkide tasemevahe on vaataja silmades Kuna välismaise rajameistri juhtimisel valmiv võistlusrada on igal aastal erinev, on ainulaadsed ka sportlaste näidatavad trikid, mille eest viiest liikmest koosnev kohtunikekogu punkte annab. Hindamissüsteem on nendel spordialadel aga võrreldes näiteks iluuisutamisega, kus samuti stiilipunktide nimel võisteldakse, täiesti erinev. «Punkte saab selle eest, kas ja kuidas võistleja kogu raja võimalusi ära kasutab või siis ei kasuta ja kui palju suudab võistleja vältida kukkumisi,» selgitab Risto,

Elamusspordikeskust, kus rulade ja ratastega trikitajad saaksid harjutada ka talvel. Kogemusi vastava taristu rajamiseks Mariol igatahes jagub, sest rulaparke on ta Balti riikides aidanud luua juba rohkem kui 50. Simpel Sessionil võisteldavad alad ei ole ainult sport. Oluline osa, nagu ma vendadelt Kalmretelt teada saan, seisneb nende alade puhul ka uute harjutuskohtade leidmisel. Tallinna puhul võib põnevamatest esile tuua näiteks Pirita tee ääres olevat nõukogudeaegset v-tähe kujulist kaksikskulptuuri, millel on trikke tegemas ja pildistamas-filmimas käinud mitmed BMX-i ja rulatiimid, ning hiljuti uue väljanägemise saanud Vabaduse väljakut. «Alguses küll kaevati ratturite

Risto (vasakul) ja Mario Kalmre hoolitsevad Simpel Sessionit korraldades selle eest, et võistlusrada oleks igal aastal uus ja huvitav ning se ja rulatajate tehtava lärmi üle, aga linnaisade suhtumine on üldiselt olnud üllatavalt positiivne,» rõõmustab Risto uue harjutuskoha lisandumise üle.

Uuem arhitektuur sobib sõitmiseks vähem «Eestis on vähe sõidetavat uut arhitektuuri, see-eest leidub aga palju ägedaid sovjetiaegseid asju,» tutvustab ta siinsete trikimeeste seas levinud arvamust. Kuidas on lood aga rahulikumate spordialade harrastajate seas levinud eelarvamusega, mil-

le kohaselt rataste ja ruladega hüppajad on hulljulged enesetapjad? Vendasid Kalmreid paneb see vaid muigama. «Kui tahad vigastada saada, siis saad ka. Võrreldes kontaktspordialadega nagu näiteks jalgpall, kus keegi teine võib sulle sisse sõita, on meie alad turvalisemad, sest siin oled sa iseenda peremees,» ei näe Mario probleemi. «Osadel sõitjatel on kukkumisoskus väga hästi välja arenenud. Olukordades, kus tavainimesed murraksid luud või saaksid eluaegse šoki, ei tee igapäevasõitjad teist nägugi.»

Kp

TUTVUSTAB

Simpel Sessionil on: 9 aegade jooksul võistelnud 41 riigi ekstreemsportlased; 9 talvisel sisevõistlusel enim kuldmedaleid võitnud USA (6), Saksamaa, Prantsusmaa (mõlemad 2), Rootsi, Belgia, Kanada ja Tšehhi (kõik 1); 9 seni edukaim rulataja olnud soomlane Eniz Fazliov (1 kuld, 2 hõbedat, 1 pronks); 9 seni edukaimad BMX-i sõitjad olnud ameeriklased Garrett Reynolds ja Ryan Nyquist (mõlemad 2 kulda); 9 seni edukaimad eestlastest võistlejad olnud BMX-i sõitjad Anton Ardel ja Andres Lainevool, kes on mõlemad jõudnud kahel korral finaali 20 parema hulka.


SPORT

Reede, 4. veebruar 2011

sse koorekihi

Väliskülaliste võõrustamisel tuleb võidelda tolli ja umbkeelsusega

5

Trikitajate linnaralli Tallinnas Simpel Session on küll spordivõistlus, ent BMX ja rulasõit on palju enamat kui lihtsalt võistlemine. Nende alade harrastamisel on lahutamatu osa ka uute sõidupaikade otsimine. Nagu näha, jagub neid Tallinnas küllaga.

Piret Kull

Simpel Sessioni kaaskorraldaja alates festivali algusaastast

Iga suurema ürituse juures on lisaks igapäevasele korraldustööle tähtis ka läbimõeldud ja strateegiline külalislahkus. Väikese riigi suure ürituse teeb muuhulgas maailmakuulsaks meie tiimi oskus kohelda oma külalisi väga hästi.

Joris Coulomb Vabadussõja mälestussamba ees trikitamas.

Iga ürituse juures tuleb üle vaadata need küsimused, mis võivad nii välis- kui ka koduriikide võistlejatel, ajakirjanikel ja külastajatel tekkida. Meie meeskond on kasvanud ja arenenud koos üritusega ning vastavalt sellele on ka muutunud kohustused ja ülesanded, mis puudutavad külaliste võõrustamist.

Foto: Timo Toots

Välisvõistlejate arv kasvanud 10-kordseks Näiteks esimeste ürituste ajal oli Sessionil vaid näputäis välissportlasi kolmest riigist ja välisajakirjanikest võisime ainult unistada. 2011. aasta Sessionil on kohal ligi 180 võistlejat 29 riigist ning maailma erialameedia tähelepanu. Olenemata esindatud riikide ja väliskülaliste arvust on alati tähtis pöörata tähelepanu kõikvõimalikele tekkida võivatele probleemidele alates sellest, et kõigile oleksid kättesaadavad ajakavad ja linnakaardid ning lõpetades arstiabiga, kui seda tarvis peaks minema. Nalja saab ka. Üks minu jaoks lõbusamaid lugusid seoses festivali korraldamisega juhtus paar aastat tagasi. Olime parasjagu autojuhtidega lennujaamas ja ootasime tähtsamaid rattasõitjaid USA-st, kes pidid tulema viimase lennuga. Järsku avastasime, et ameeriklasi pole, küll aga konutavad lennujaamas kaks jaapanlast, kes näevad sedamoodi välja, nagu võiksid osalejad olla. Otsustasime neilt järgi küsida.

Kenny Reed (USA) hüppamas Pirita tee äärsel skulptuuril.

Foto: Tuukka Kaila

Amsterdamist tulnud pakk äratas kahtlust

eetõttu ehitatakse see välismaise rajameistri juhendamisel üles alati nullist.

Simpel Session 2011 on: 9 Euroopa suurim BMX-rataste ja rulavõistlus 5.‒6. veebruaril Saku Suurhallis; 9 võistlus, mis jõuab telekanalite Extreme Sports Channel ja Fuel TV vahendusel kümnetesse miljonitesse kodudesse üle maailma; 9 kajastatuim BMX-võistlus maailmas; 9 võistlusel osalevad kümned maailma BMX-i ja rulasõidu

«olümpiamängude» X-Games medalivõitjad; 9 rula MK sarja avaetapp; 9 auhinnaraha 10 000 eurot; 9 180 võistlejat 29 riigist; 9 Eesti BMX-i sõitjad: Aleks Issaenko, Andres Lainevool, ErikOlev Orgo, Ingvar Neumann, Marko Kirso, Oliver Kurbas, Rasmus Paimre ja Viktor Ignatenko; 9 Eesti rulasõitjad: Edgar Kiisa, Hendrik Gross, Hendrik Hundt, Jarmo Kangro, Marko Padernik, Rain Lidemann, Raul Urberg, Samuel Oja, Silver Jõesaar, Tim

Foto: Stanislav Moshkov

Prozorov ja Toomas Seppänen; 9 peod kolmes Tallinna klubis; 9 filmifestival (kuni 4. veebruarini) ja fotonäitus (kuni 11. veebruarini) kinos Artis ja Solaris Kinos; 9 aines dokumentaalfilmiks, mis linastub rahvusvahelisel jalgrattafilmide festivalil; 9 tasuta otseülekandes aadressil www.session.ee ja nädal pärast võistlust täispika ülekandena ETV2-s; 9 Tallinn 2011 Euroopa kultuuripealinna programmis.

Nendega suhtlemine osutus aga võimatuks, kuna nad rääkisid vaid jaapani keeles. Kuidagi suutsime nende nimed siiski teada saada ning mõistsime sedagi, et Tallinna olid nad Jaapanist saadetud meie üritusest osa võtma. Järsku ilmus meie juurde lennujaama tollitöötaja, kes proovis poistele meeleheitlikult selgeks teha, et tollis ootab neid pakk. Poisid vaid raputasid pead. Lõpuks avasid tollitöötajad paki, kust tulid välja nuudlid ja muud toiduained. Mõtlesin, et naljakas küll: tulevad Jaapanist Eestisse ja võtavad kolmeks päevaks kastiga süüa kaasa. Poisid aga raputasid jätkuvalt pead ja andsid mõista, et pakk ei ole nende oma. Asusime siis kasti hoolikamalt uurima ja tuli välja, et tegemist oli ikkagi võõra pakiga – ühe Jaapani poisi rattakoti silt oli selle karbi külge kleepunud, samas kui karbi peal oli saatelehega hoopis Amsterdami aadress. Pakki ei pidanud me niisiis kaasa võtma, poiste rattaid kätte ei saanud ning ainuke asi, mida nad autosse istudes ütlesid, millest me aru saime, oli «McDonalds».

Prantslase Maxime Charveron näitas Rotermanni kvartalis, et lisaks ostlemisele sobib see koht ka rattasõiduks. Foto: Rien Picard

Maxime Charveron tundis ennast Rotermanni kvartalis vabalt ka ööpimeduses.

Foto: Timo Toots


6

MUUSIKA

Reede, 4. veebruar 2011

Heli ja vaikuse vahel – film Manfred Eicherist Maagia ilmneb, kui mõistad, mis suunas sellele vastu astuda.

Helena Třeštíková (Tšehhi).

Foto: Siim Rohtla

DocPoint kogus 3000 vaatajat Festivalil DocPoint Tallinn käis nelja päeva jooksul 28 filmi vaatamas rohkem kui 3000 külastajat. Festivali kaalukaimaks tegijaks võib kindlasti pidada festivalil viibinud Tšehhi režissööri Helena Třeštíkovát, kellelt näidati lausa kolme filmi «Marcela», «Rene» ja «Katka». Äsja lõppes Helsingis ka Tallinna DocPointi algatamisele kaasa aidanud samanimeline festival. Tänavu kümnendat juubelit tähistav DocPoint Helsingi püstitas ülekaaluka publikurekordi, vaatajanumber oli 148 linastunud filmi juures 24 000.

Maria Rosenblit loeb luulet 5. veebruaril kell 17.00 esitab Tallinnas Ukraina Kultuurikeskuses (Laboratooriumi 22) oma loomingut poetess Maria Rosenblit. Maria Rosenblit on Vene Kirjanduse Ühenduse liige Eestis ja Soomes. Esitamisele tulevad luuletaja vene- ja ukrainakeelsed luuletused ning esseed. Luuleõhtu on üks esimestest «Tallinna Noa laeva» projekti raames toimuvatest üritustest ning kõigile osalejatele tasuta. Rohkem infot saab aadressil www.ukk.ee

Maarja Niinemägi avab näituse 4. veebruarist 30. märtsini on IIDA galeriis (Suur-Karja 2) Maarja Niinemägi (pildil) graveerimistehnikas rinnaehete näitus «Allikas». Materjalidest on rohkelt kasutatud opaali ja ahhaati, vähem väärispuitu. Kivigraveeringud on tehtud Saksamaal Trieri Ülikoolis Idar-Obersteinis, kus kunstnik täiendas end augustist septembrini. Inspiratsiooni on Maarja saanud veest ja vee liikumisest. Mõnedki materjalid on omapäraselt veega seotud. Näiteks peab opaali tema värskuse säilitamiseks aeg-ajalt niisutama ‒ kena seos ehteks graveeritud opaalõiega.

Kultuuripealinna meened

pood.tallinn2011.ee

Immo Mihkelson muusikaajakirjanik

ARVUSTUS

Lechner-Tsabropoulise duo toob festivalile ida muusika meditatiivset hõngu.

Kui täiuslik võib vaikus olla?

Foto: Roberto Masotti/ECM Records/Tallinna Filharmoonia arhiiv

Niisuguste kummastavate helimaailmade leidmine teebki Manfred Eicheri maailma tunnustatuimaks produtsendiks. Heili Vaus-Tamm 11.–13. veebruarini soojendab «Täiuslik vaikus» meie hinge Vahemeremaade muusika ja filosoofiaga. «Täiusliku vaikuse» festivalil esinevad üllatava ja omanäolise plaadifirma ECM solistid. Nii lai, nagu on ECM-i haare, on ka festival. Kuuleb Kreeka filosoofi Gurdijeffi rännakutest sündinud muusikat ja näeb ECM-i loojast vändatud filmi «Sound and Silence». Pärast filmi on kohtumine heliplaaditööstuse suurkuju, tänapäeva muusikamaailma hinnatuima produtsendi Manfred Eicheri endaga. Kavas «ECM ja Eesti» esinevad Tallinna Kammerorkestri ja NYYD Ensemble’i solistid, Norma Winstone’i trioga saabub festivalile Euroopa jazzi-eliit. Võib öelda, et see on laialdaste huvidega inimese festival, kes ei piirdu ühe kunstižanriga, vaid tahab tunnetada tervikut.

kordne improviseerimisvõime. Esitatav muusika samanimeliselt plaadilt mõjub oma siiruse ja häbenematu iluga. Arusaadav ka – on ju tegemist suulise traditsiooni läbi edasiantava muusikaga, põhiliselt Bütsantsi hümnidega. Kava on lummav ja ajuti lausa hüpnootiline. Kord muinasjutuline, kord meenutab oma helimaalingutega filmimuusikat. Väga omapärane, hell, habras ja tugevalt idamaine kuulamiselamus. Kui seda muusikat kannaksid

«Imetlema paneb klaverikasutuse mitmekülgsus: kord tuksuv rütmipill, kord voogav taust.»

Tšello laulab mägede avaruses Meie pika külma talve sisse tõi festivali kunstiline nõustaja, helilooja Erkki-Sven Tüür festivalile just Vahemeremaade kultuuri, mille märksõnadeks on vabadus, loomingulisus, rännakud ja päikselisus. 11. veebruaril kell 19 on Kumus kava «Chants, Hymns and Dances» («Laulud, hümnid ja tantsud»), kus Anja Lechner tšellol ja Vassilis Tsabropoulos klaveril rändavad Kaukaasia, Tiibeti ja muu Kesk-Aasia rituaalsel muusikal põhinevatel kompositsioonidel. Heliloojaid on kaks ja mõlemad Kreekast ‒ filosoof Gurdjieff (1877‒1948) ja laval olev pianistimprovisaator Tsabropoulos. Kava esitajad on klassikalise muusika interpreedid, kel on era-

ette rahvapillid, oleks kõik lihtne ja selge. Et seda esitavad aga nii akadeemilised instrumendid nagu klaver ja tšello, on kõlapilt hämmastav. Imetlema paneb klaverikasutuse mitmekülgsus: kord tabla-sarnaselt tuksuv rütmipill, kord dramaatiliselt voogav taust. Ja tšello kord jutustab midagi vaiksel katkendlikul sosinal, kord laulab mägede avaruses. Sellise muusika tootmiseks peab tõesti olema väga julge ja leidlik produtsendivisioon. Niisuguste kummastavate helimaailmade leidmine või loomine ning nende salvestamine ongi see, mis teeb ECM-i loomingu kordumatuks ja Manfred Eicheri maailma tunnustatuimaks produtsendiks. Gurdijeff oli idamaa filosoof, kes mõtestas oma töödes muusika mõju inimesele ning rajas 1922. aastal Prantsusmaal Inimese Harmoonilise Arengu Instituudi. Ta «tõlkis» ida templites kuuldud viisid Euroopa 7-tooni heliritta ja ütles, et see helirida väljendab kosmilist seadust, mis juhib vibratsioone ja energiavooge kogu universumis.

12. veebruaril näeb filmi Manfred Eicherist, pärast filmi on vestlus temaga. Kohtumist juhib Immo Mihkelson ning kõigil on võimalus oma küsimusi esitada. Vestlus toimub inglise keeles. Festivali lõpupäev, 13. veebruar, toob kaasa kaks kontserti. Mustpeade majas esinevad kell 16 ECM-ile salvestanud Eesti interpreedid ‒ kõlavad Erkki-Sven Tüüri, Helena Tulve, Alfred Schnittke, Frank Martini ja John Cage’i teosed. Muuhulgas ka Cage´i kurikuulus «4´33», mis teatavasti koosnebki vaid vaikusest. Niisiis on võimalus kuulda Eesti kammermuusikute paremikku.

Laskem muusikal valgust tuua! Õhtul kell 7 on aga Kumu kammerliku džässi päralt kavaga «Stories Yet to Tell» («Lood jutustamiseks»). Esineb Grammy-nominentide ja Academie Du Jazz preemia võitnute trio. Lauljatar Norma Winstone’i trio värvid ja rütmid on «maha joonistatud» üllatavatest allikatest – kord hüpnootiliselt hällitavast Armeenia unelaulust, kord kammermuusikast. See pole tavaline jazz-trio, milles on reeglina kontrabass, klaver ja trummid. Briti laulja on kutsunud oma triosse Itaalia pianisti Glauco Venieri ja Saksa saksofonisti Klaus Gesingi, kes toovad tema ebamaist džässi veidi rohkem maa peale. Winstone’i vokaal libiseb klaveri ja bassklarneti helide peal, moodustades nendega kummastavaid helikooslusi. Haprad arranžeeringud seavad esiplaanile sisu, mis on suuresti kirjutatud Winstone´i poolt, kes pole mitte ainult eriline laulja, vaid ka eriline poeet. Festivali kunstiline nõustaja helilooja Erkki-Sven Tüür on öelnud: «Vägagi erinevaid ECM-i nimistus esindatud muusikuid seob pühendumus oma valitud eesmärkidele. Ühendab süvenemine kõla kordumatusse eripärasse. Laskem neil helidel veebruarikuu veel ikkagi suhteliselt karmi pimedusse tuua valgust ja värvi!»

«Sound and Silence» («Heli ja vaikus») Peter Guyeri ja Norbert Wiedmeri film ECM-i loojast, muusikamaailma tuntuimast produtsendist. Recycled TV AG, Biograph Film 2009 Linastub 12. veebruaril kell 19 Kumu auditooriumis

H

elid ja vaikus nende vahel, kus varjub suur müsteerium. Film üritab kokku võtta ühe muusikafenomeni olemust või vähemalt sellega seostuda. Kaamera on jälginud maailmakuulsa produtsendi Manfred Eicheri tegutsemist mitmel mandril ning selle tulemusena pakutakse meile piirjoonteta portreed mehest, kellele muu hulgas ka eesti muusika väga palju võlgneb. Ent seegi on konkreetsete selgituste eest põiklev teema – pigem tunne kui edasikaebamisele mittekuuluv definitsioon. Muusika olemus ongi niisugune. Piirid on suhtelised. Kontuurid muutuvad sageli udu sarnaseks olluseks, stiilide ja žanrite kokkupuutepunktides ei kehti mingid reeglid ning üks ja sama heli tekitab eri inimestes väga erisuguseid assotsiatsioone. Ühine on vaid teadmine, et muusika lükkab meis liikvele emotsionaalse energia vood ning üldiselt peetakse muusikaelamust kauniks kogemuseks. Just selles sfääris, kus tihti põrkuvad erisuunalised arvamused ja muusikamaitsed, on sakslane Manfred Eicher selgelt teistest eristuv tegelane. Ta on erand. Aga samas kinnitab ta ikkagi reeglit, et muusika on ülev, muusika kajastab kogu inimtunnetuse spektrit ja muusika on universaalne keel.

Klassikat ja jazzi saab kasumiga välja anda 1969. aastal asutas tollal 26-aastane Eicher Münchenis laenurahaga plaadifirma ECM (Editions of Contemporary Music). Ta soovis salvestustel luua jazzmuusika ümber samasugust suursugust fluidumit, nagu võib kohata headel klassikaplaatidel. Eicher ise oli üürikest aega mänginud kontrabassi Berliini Filharmoonikutes ja tunda saanud ka Karajani taktikepi viibet. Tal oli nägemus. Tutvumine saksofonist Jan Garbarekiga viis Eicheri Oslosse salvestama ja ta armus põhjamaise valguse ja karguse tekitatud tundesse. Mõni aasta hiljem oli tema ühemehe-plaadifirma juba ülemaailmselt tuntud tegija, kui Keith Jarretti klaveriplaati «The Köln Concert» saatis miljonimüügi-edu. Praeguseks on Manfred Eicher salvestanud üle 1200 plaadi. Ta on maailmas ainus plaadiprodutsent, keda näiteks Grammy jagamistel võetakse heli vormija rollis ühtmoodi tõsiselt nii klassikalise kui jazzmuusika kategoorias. Oma tegevusega on sakslane tõestanud, et võimatuna tunduv on võimalik – saab küll anda välja plaate muusikaga, mis sisu poolest ei flirdi kommertsi-ideega, kuid toodavad ikkagi kasumit. ECM tervikuna tegutseb plussipoolel. Eicher rääkis ühes intervjuus sellest (ja ka filmis on see teemaks), et ta teab küll, et muusikasse tõsiselt suhtujate protsent on väike, kuid usub kindlalt, et tema tehtud plaadid leiavad need inimesed kusagil ikkagi üles. Õigemini otsivad ilujanused inimesed ise niikaua, kuni leiavad. Kas siis kirjandusest, kunstist, muusikast või mujalt.

Kaamera otsis maagia võtit Pikk taustaselgitus ühe filmi kohta küll, ent vajalik, sest ilma selle taustata suhtleb «Sounds and Silence» vaatajaga kidakeelsemalt. Filmi vaadates tundus mulle, et Peter Guyer ja Norbert Wiedmer asusid kaameraga Manfred Eicherit jälgima lootuses, et neil õnnestub tabada ja vaataja ette laotada saladus, kuidas produtsent plaate tehes suudab muusikat vääristada kirkamaks kui heliplaatidel tavaliselt (enamasti ju nurisetakse, et jazzi ja klassikat on kontserdil parem kuulata kui plaadilt). Tulemus jäi poolikuks selles mõttes, et selget vastust pole. Küll aga on siin ja seal tabatud fantastilisi hetki, kus produtsendi (me räägime Manfred Eicherist) rohkem või vähem otsese sekkumise tulemusena lööb muusika esitajates äkki õitsele, muutub kirkaks. Kui soovite, siis see ongi muusika elumüsteeriumi küsimuse vastus. Ning sellest vaatepunktist kätkeb film ülevaid hetki ja erilisi kaadreid, kui vaataja tahab neid näha. Nagu hea muusika puhul, ilmneb siingi maagia vilksamisi vaid neile, kes on aru saanud, millises suunas tuleb paar sammu sellele maagilisele-erilisele vastu astuda. Nii et «Sound and Silence» kui muusikaline portree ühest fenomenaalsest muusikamehest pakub rohkem sellele vaatajale, kes asub ekraani jälgima teatava ootusega. Need on muusikasõbrad, kes suhtuvad ECM-i märgiga muusikasse eriliselt ja sooja tundega. Neile see film eelkõige ongi.


Reede, 4. veebruar 2011

Nädala sündmused objektiivis I tuleskulptuuride maailmameistrivõistlused

FOTO

7

XXII barokkmuusika festival

Eesti võistkond (Reino Altrov, Lauri Tamm, Kai Kivi) sai 22. jaanuaril Kadrioru pargis toimunud maailmameistrivõistlustel kolmanda koha tuleskulptuuriga «Kapillaarkala». Märkimist väärib, et skulptuur valmis meistrite käes imekiiresti – rivaalidel kulus taieste püstitamiseks tunduvalt rohkem aega. Fotod: Sten Jõemets /Nikon D3

Vabatahtlikud koolipingis 29. jaanuaril toimus järjekordne kultuuripealinna vabatahtlike koolitus. Tutvustati projekti Trumm-It, anti juhiseid workshop’ideks valmistumiseks. Märgist, mida Helen Peedo (ülal) näitab, on saanud kultuuripealinna vabatahtlike sümbol. Kultuuripealinna vabatahtlikuks on oodatud kõik, kes tahavad oma aja, oskuste, kogemuste ja hea tahtega kaasa aidata, sõltumata east või rahvusest. All vasakpoolsel pildil: Ingrid Junisov ja Anne-Ly Nilisk. All parempoolsel: Johannes Wehrmeijer. Fotod: Sten Jõemets /Nikon D3

1989. aastal alguse saanud barokkmuusika festivali kunstiline juht on aastaid olnud viiuldaja ja dirigent, vanamuusika autoriteedina rahvusvaheliselt tuntud Andres Mustonen. Mustoneni sõnul on festivali eesmärk väljuda ühe kultuuri kitsastest raamidest, jõudmaks sidemeteni maailma kultuuride vahel kuni oikumeenilise kultuurini. Tänavu tehti sel teel kahekümne teine samm. Fotod: Sten Jõemets /Nikon D3


8

KULTUURIKALENDER

Reede, 4. veebruar 2011

Mikk Rand soovitab: osale Filmitalgutel! 9 Tavapäraselt vurab mööda Eestimaad igal aastal ringi Kinobuss, käesoleval aastal on aga MTÜ Kinobuss planeeritav marsruut oluliselt mahukam – koostöös kõigi maakondade vabatahtlikega korraldatakse filmialaseid koolitusi ning lõppkokkuvõttes valmib koostöös ka täispikk ulme-dokumentaalfilm Eesti elust ja siinsetest lugudest. Eestimaal on aastast 2001 ringi liikunud veidi kentsakas buss ‒ Kinobuss. Enamasti teatakse toda nosuninaga sõidukit suviste filmituuritamiste järgi ja paljudele tuleb ikka veel üllatuseks, et tegelikult peitub Kinobussi kui maskoti

KINO 4. veebruar 19.00 Kinos Artis (Estonia pst 9, Tallinn) USA filmide nädal: «Ronald Reagan 100». Mängufilm «King’s Row» (Warner Bros Pictures, 1942). Režissöör: Sam Wood, stsenaarium: Casey Robinson (Henry Bellamani romaani ainetel). Osades: Robert Cummings, Ronald Reagan, Ann Sheridan, Betty Field, Charles Coburn. Parima filmi, režissööri ja operaatori Oscarile kandideerinud klassikaline draama viie noore sirgumisest pealtnäha idüllilises Ameerika väikelinnas keerleb paljuski Ronald Reagani kehastatud Drake McHugh loo ümber. Pärandusest ilma jäänud noormees kaotab õnnetuse tagajärjel jalad ning hüüdest «Where’s the rest of me?» saab alguse legend tabavaid lühifraase kasutavast presidendist.

7. veebruar 18.00 Kumu auditooriumis (Weizenbergi 34/Valge 1, Tallinn) mängufilm «Serge Gainsbourg – huligaani armastus». Režissöör: Joann Sfar, Prantsusmaa (USA 2010). Pilguheit prantsuse laulja, näitleja, režissööri ja poeedi Serge Gainsbourg’i ellu koomiksikunstnik Joann Sfari pilgu läbi. Elutruu muinasjutt tõelisest elukunstnikust, Nõukogude võimu eest põgenenud juudipoisist, kes tahtis saada suureks maalikunstnikuks, ent avastas oma ande laulumeistrina. Legendile lisavad sära lugematud afäärid kuulsate kaunitaridega Juliette Grécost Brigitte Bardot’ni. 9. veebruar 18.00 Kumu auditooriumis (Weizenbergi 34/ Valge 1, Tallinn) Kumu dokumentaal: «Jenny Holzer». Režissöör: Claudia Müller (Saksamaa, Šveits 2008) «Kaitske mind selle eest, mida ma soovin» on ehk

SA Tallinn 2011 toetajad:

taga terve organisatsioon, mis tegutseb aastaringselt, korraldades üle Eesti rahva- ja seltsimajades ning koolides regulaarseid kinoõhtuid ja filminäitamisi. Käesoleval, Kinobussi 10. juubeliaastal, on aga käima lükatud hoopis suurem ja sisukam projekt – nimelt Filmitalgud, mis jõuavad igasse Eesti maakonda. Mikk Rand, kes on MTÜ Kinobuss hing ja süda, pajatab käimaläinud projekti kohta järgmist: «Filmitalgud on terve 2011. aasta kestev meelelahutuslik ning hariv projekt kõikidele Eesti inimestele, kes soovivad teadmisi filmist täiendada ning heategevuslikus korras filmitegemise juures kaasa lüüa.

Jenny Holzeri kõige kuulsam fraas. 1950. aastal sündinud Ameerika kunstnik tegeleb keelega, fraaside ja aforismide loomisega, statement’idega. 1977. aastal koondas ta osa oma kurikuulsaid ja nutikaid mõttekilde nimetuse alla «Truismid». Tema (valgus)tekste võib kohata majade seintel, loodusmassiividel, lennuväljadel, Louvre’i klaaspüramiidil, ookeanilainetel, aga ka plakatitel, LED-ekraanidel, billboard’idel, T-särkidel jm. Jenny Holzeri kunst on meie ajastu sotsiaalne ja psühholoogiline portree.

Filmitalgute käigus kutsutakse üles kogu Eesti ühiskond, tegemaks Eesti teemadel üht ühist filmi. Sellest saab kingitus Eesti filmi 100. juubeliaastaks (2012. a. on ametlikult Eesti Filmi Aasta), ehk pakutakse ka rahvusvahelist kõneainet ja ilmselt muudetakse filmiajalugu!» Filmitalgutel võivad osaleda kõik huvilised, kes oma aega ja energiat on valmis jagama. Kaasa on võimalik lüüa n-ö puhta lehena, kuid samuti on oodatud profidki. Vanuselisi piiranguid korraldav meeskond ei sea, kuid eeldatakse oma tegevuse eest vastutamist või isiku olemasolu, kes on valmis vastutama (näiteks alaealise/ noore inimese puhul).

11. veebruar 19.00 Pärimusmuusika Aidas (Tasuja pst 6, Viljandi) mängufilm «Üks mu sõber». Linastub Mart Kivastiku mängufilm «Üks mu sõber», mis räägib kaasahaarava loo raske kaotusega silmitsi seisnud inimestest, kes otsivad motivatsiooni eluga edasiminekuks. Filmi juhatab sisse režissöör Mart Kivastik.

TEATER 9. veebruar 19.00 Athena keskuses (Küütri 1, Tartu) Mängufilm «Matti ‒ põrgu kuulub kangelastele» See on tõestisündinud loo põhjal valminud film mehest, kes armastas suusahüppeid sedavõrd, et temast sai sel alal maailma parim. Filmi on lavastanud menuhittide «Vinged vennad» ja «Vares» autor Aleksi Mäkelä. 10. veebruar 19.00 Kinos Artis (Estonia pst 9, Tallinn) USA filmide nädal: Ronald Reagan 100. Linastub mängufilm «Tapjad», Revue Studios, 1964. Režissöör: Don Siegel, stsenaarium: Gene L. Coon (Ernest Hemingway lühijutu ainetel). Osades: Lee Marvin, John Cassavetes, Angie Dickinson, Ronald Reagan, Clu Gulager. Reagani viimaseks filmirolliks enne lõplikku siirdumist poliitikasse jäi gangster Jack Browningu kehastamine Ernest Hemingway lühijutu uusekraniseeringus. «Tapjad» oli esimene spetsiaalselt televisiooni tarbeks toodetud mängufilm, mis telebosside hinnangul liigse vägivaldsuse tõttu uude meediumi ei jõudnudki ning paisati hoopis kinodesse.

5. veebruar 15.00 Tartu Laulupeomuuseumis (Jaama 14, Tartu) Maimu ja Matilda näitering: «Rott restoranis». Maimu ja Matilda näitering Rõngu vallast esitab Ruslan Levatsevi komöödia. See on lõbus lugu ühest väikesest restoranist, mis pürgib «tärni» poole. Kahjuks on teel ees palju takistusi, kõige suurem neist on üks kiuslik rott.

«Vabatahtlik saab olla stsenarist, näitleja, režissöör, operaator, dekoraator, kunstnik, grimeerija, kokk, monteerija, asjaajaja – see nimekiri on lõputu!» räägib Rand mitmesugustest võimalustest Filmitalgutel kaasa lüüa. Oma osalemissoovist tuleks teada anda pärast kodulehel www.filmitalgud.ee registreerimist. Samuti ootab Filmitalgute korraldustiim igasugust kodanikualgatusel põhinevat abi või toetust, sõltuvalt sellest, mida kellelgi pakkuda oleks, sõltumata maakonnast. «Antagu meile vaid teada, millega eraisik või firma Filmitalgute raames aidata saaks, olgu oma toodete või

Mikk Rand Balkanil. teenustega, ja me leiame talle projektis sobiva koha. Oma partnereid täname maani kummardusega ning võimalusega filmitegemisele väga lähedale saada. Kas või kaamera ette,» muigab Rand.

Hetkel on käimas Filmitalgute stsenaariumikirjutamine, milles võivad samuti osaleda kõik soovijad. Lisainfo leiab Filmitalgute kodulehelt või Facebookist. Sündmus kuulub Kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi.

astuda. Autor: Wimberg, lavastaja: Vahur Keller, kunstnik: Britt Urbla Keller. Mängivad: Mirko Rajas, Tiina Tõnis, Rima Zainullina, Pavel Šnjagin.

Me liigume hubasesse salongi, kuid küsimused on niisama teravad kui enne. Osades Lauri Saatpalu, Elina Pähklimägi, Raivo Trass ja Tõnno Linnas.

7. veebruar 20.00 Genialistide klubis (Lai 37 taga, Tartu) etendus «Pärmi Jaagu unenägu». Pärmi Jaak tahab head elu, aga ta on joodik. Kui ta on purjus, siis vähemalt tema peas ongi kõik hea. Õigupoolest ei ole vist enam väljapääsu, Jaak on kadunud mees.

11. veebruar 19.00 Vene teatris (Vabaduse väljak 5, Tallinn) etendus «Mets». Aleksandr Ostrovski näidendi põhjal valminud etendus on ere, terav ja groteskne lavastus, kus on palju armastust, kirge ja tugevaid tundeid.

«End otsides». End otsides on muusik, laulja ja laululooja Bonzo käinud maha umbes 20 aasta pikkuse teekonna. Sellel kontserdil esitab muusik laule oma viimastelt heliplaatidelt.

8. veebruar 19.00 Von Krahli teatris (Rataskaevu 10, Tallinn) etendub Henrik Ibseni «Hedda Gabler». Lavastaja on Mara Kimele (Riia Uus Teater). Hiljuti jõuliselt Juhan Ulfsaki lavastuses «Idioodid» psühhopatoloogilise manerismi piire kombanud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lennu Von Krahli kursus alustab uue takistusriba ületamist. Eestis esmakordselt rahvusvahelistelt ja kodumaistelt tipplavastajatelt nii mitmekülgset pedagoogilist juhendamist saav kursus jätkab seatud kursil. Osades: Jim Ashilevi, Kait Kall, Ott Kartau, Katre Kaseleht, Liis Lindmaa, Maili Metssalu, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen, Ivo Reinok, Siim Sups, Ragne Veensalu ja Kirsti Villard.

TANTS 8.‒9. veebruar 19.30 Kanuti Gildi saalis (Pikk 20, Tallinn) Premiere 2011: Sandra Palmi «Mina ja mina» ja Siim Tõniste «Nill». Premiere on Sõltumatu Tantsu Ühenduse iga-aastane ettevõtmine, mis annab kahele noorele koreograafile võimaluse esimest korda professionaalses tantsuteatris oma tööd esitleda.

MUUSIKA

10. veebruar 19.00 Laitse Graniitvillas (Laitse, Kernu, Harjumaa) PolygonTeater: «Boob teab». Kui tunned, et sa ei ole keegi, siis tahad sa ära. Turvalisus pole tähtis. On seda eneseteostus? Kas vaid see? Kas sulle on tähtis, et kui oled ära, siis oled ometi kellelegi tähtis? Keegi on sinule tähtis? Tähtsad asjad. Tähtis teada saada. Urmas Lennuki näidendivõistlusel pärjatud lavalugu on samavõrd vaimukas kui mõtlemapanev.

11. veebruar 19.00 Kuressaare kultuurikeskuses (Tallinna 6, Kuressaare, Saaremaa) Rannap «Nagu öö ja päev». Rock-etüüdide tulevärk ja igihaljad meloodiad Rein Rannapi esituses.

NÄITUS Kuni 13. märts Tallinna Kunstihoones (Vabaduse väljak 6, Tallinn) Tarbekunstinäitus «Ragulka». Sõjaka ja haralise pealkirja alla on koondunud esinema umbes 60 kunstnikku, tõhusamalt on esindatud keraamika, klaas, ehte- ja sepakunst ning tekstiil, aga väljas on ka hulgaliselt tarbekunstitehnikatest sõltumatuid eksponaate ning puust tuli- ja külmrelvi. Näituse kuraator on Maarja Undusk ja kujundaja Ene-Liis Semper. Kuni 10. aprill Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34/ Valge 1, Tallinn) näitus: «Isiklik ja avalik ruum 1970. aastate Eesti graafikas». Väljapanek tutvustab 1970. aastate graafikat, mis vastandas sotsiaalsetele teemadele subjektiivsuse ja sürrealistlikud suundumused.

4. veebruar 19.00 Pärnu kontserdimajas (Aida 4, Pärnu) KontsertJazz. Tanel Ruben: «Nõiutud veerandtunnid». Palasid Tanel Rubeni uuelt CD-plaadilt esitavad Kadri Voorand, Tanel Ruben, Raivo Tafenau, Kristjan Randalu ja Taavo Remmel.

6. veebruar 12.00 Eesti Nukuja Noorsooteatris (Lai 1, Tallinn) etendus «Prügihunt ja superjänes». Eestis on väga palju metsi, kus hunt ei saa normaalselt jänest taga ajada, vaid peab kogu aeg põlvini inimestest maha jäänud prügis sumpama. Seepärast otsustavad metsloomad asutada metsapatrulli, et üheskoos reostajatele vastu

Foto: Märten Vaher

5. veebruar 12.00 Tartu Salemi kirikus (Kalevi 76, Tartu) Urmas Sisaski «Oopus 121». Üles astuvad Rapla ühisgümnaasiumi lastekoor Riinimanda ja Mitte Riinimanda noorte- ja vilistlaskoor, dirigendid Urve Uusberg, Pärt Uusberg, Sirlen Rekkor, Jaanika Kilgi, kammeransambli juht Heli Kendra, organist Hille Poroson. 10.veebruar 19.00 Athena keskuses (Küütri 1, Tartu) kontsert

Kuni 30. aprill Mikkeli muuseumis (Weizenbergi 28, Tallinn) näitus «Simson ja Deliila. Itaalia maali lugu». Näitus jutustab 17. sajandi Napoli koolkonna maali saatusest ehk kunstitöö «totaalsest muutumisest» Eesti ja Itaalia restauraatorite käe all.

/Kultuuripealinn%20019  

http://www.tallinn2011.ee/get/911/Kultuuripealinn%20019.pdf

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you