Uudised
3
Kevadöös on liikuvaid pilte Eksklusiivse ööprogrammi „Kesköökino vanalinna tornides“ raames näeme juba täna Köismäe ja Grusbecke-taguses tornis animatsioone ja nukufilme, mis valminud Poolas ning Šotimaal. MERETE VÄIN Erinevate maade animatsiooni on meile tutvustanud juba õige mitmel sügisel Animated Dreams ning koostöös nendega jõuab poola nüüdisanimatsioon Trefilegi. Poola oli mullu Euroopa Liidu eesistujamaa ning seetõttu on Poola Filmiinstituudi valitud animatsiooniparemik reisinud paljudel festivalidel üle maailma. Nüüd on järg meie käes – paarikümnest tööst koosnev programm jõuab meie ette kahes jaos ja hõlmab linateoste pärleid aastatest 2005-2011. Näeme lugusid üksindusest ja koosolemisest, lauludest, reaalsusest ja unistustest, mille žanrinimetused varieeruvad tuttavamast nuku- või multifilmist põneva plastiliinianimatsiooni või 3D-arvutitehnoloogiani. Eriprogramm Trefil saab olema vaid põgus sissejuhatus eelolevale Animated Dreamsile. Ööprogrammi teiseks ülesastujaks on Edinburghi Kunsti-
Poola animatsioon jõuab Trefile kolledži animatsioonitudengite diplomitööd. Šoti animatsiooni tulevikulootusi vahendab meile Edinburghis toimuva nukuanimatsiooni festivali kunstiline juht Simon Hart. Maineka kooli tudengite töödest näeme seitset, millest nii mõnigi on rahvusvahelisel areenil positiivset tähelepanu pälvinud. Programmi publikumagnet on kindlasti Will Andersoni „Lon-
gbirdi tegemine“ (2011), mille auhindu tuleb kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Animatsioon heidab pilgu loometöö kulisside taha, kus filmikunstnik üritab taaselustada tänaseks sajandivanust animatsioonitegelast: esmakordselt aastal 1911 vene filmitegija Vladislav Aleksandravitš Feltovi käe all sündinud müstilist pikka lindu. Animatsioon on Eestis pigem nišitoode, kuid visuaal- ning
nukuteatri festivali kontekstis saab see põneva võrdluspartneri. Nukud pole filmitegelastena sugugi võõrad ning teatergi kasutab aina enam filmi esteetikat ja võtteid. Inimeste kätes ning inimeste jaoks ärkavad nukud laval elule ja kinolinal saavad staatilistest kujutistest „liikuvad pildid“. Mõlemas imiteeritakse elusat ning luuakse illusioon, mille sees jutustatakse vaatajale lugu.
Õrn ja tundlik Iisraeli teater otsib sügavat kontakti Iisraeli noored nukunäitlejad ja kunstnikud otsivad oma töödes läbi omapärase lavakeele võimalust end avada ja pakkuda publikule uusi vaatenurki elule ja kunstile. TRIINU SIKK Tänavu pole esimene kord kui Visuaalse Teatri Kooli Iisraelist on Trefil oma loomingut ja töid tutvustamas. Festivalil astutakse üles kahe minimalistliku, kuid ümbruse ja maailma suhtes tundliku lavastusega. Lavastus „Naine oma toas“ pakub võimalust saada osa meditatiivsest kogemusest. See on lugu naisest, kes kannab endaga kaasas oma tuba. Nukunäitleja, kes on sama pime kui nukk, loob iga kord
Autobiograafia lavastuses “Jäljed” esinedes uue situatsiooni, sõltudes koha eripärast. Loo autor, lavastaja ja esitaja Noam Sandel mängib aegluubis, eraldudes tavapärasest keskkonnast: „See mängimislaad on õrn
ja lubab mul pöörata sügavat tähelepanu väikseimatele detailidele.“ Näitleja tahab töö kaudu jõuda tuumani, kuidas esineda vaid läbi tunnete, sõltumata kohast, luues sellega uue lavakeele.
Lavastus „Jäljed“ on autobiograafilise taustaga emotsionaalne lugu väikesest tüdrukust kibutsis(1), kellel on raske kohaneda eluga ühises laste magamishallis. Üksinduse paine kasvades otsustab ta põgeneda. See on lugu reaalsusest, mis elab meie emotsioonide maailmas, reaalsusest, mis on alati meiega. „Ebaselgus selle vahel, kust ma tulen ja kus ma olla tahan, on alati olnud pidev mõistatus minu jaoks,“ tõdeb loo autor, lavastaja ja üks kahest näitlejast, Moran Duvshani. „Minu jaoks oli tähtis jätta see lugu lihtsaks ja keeleliselt minimalistlikuks. See võimaldab saavutada sügavama kontakti loo enda ja vormi vahel.“ 1Kibuts on alates 20. sajandi algusest Iisraelis levinud vabatahtlik ühismajandi vorm.