Page 1

VARASEMATE ÕPINGUTE JA TÖÖKOGEMUSE ARVESTAMINE EUROOPAS Piret Plaks

Tallinn 2010


SISSEJUHATUS....................................................................................................... 6 1.

SOOME............................................................................................................. 8 SEADUSANDLIK RAAMISTIK .......................................................................... 8 RPL KÕRGHARIDUSES ..................................................................................... 9 VARASEMATE ÕPINGUTE ARVESTAMINE KUTSEHARIDUSES .............. 10 MITTEFORMAALSE

JA

INFORMAALSE

ÕPPE

ARVESTAMINE

VÄLJASPOOL KUTSE- NING KÕRGHARIDUST ........................................... 11 RESSURSID ....................................................................................................... 11 KOKKUVÕTE .................................................................................................... 12 2.

PRANTSUSMAA ........................................................................................... 13 SEADUSANDLIK TAUST ................................................................................. 13 VAE JA KÕRGHARIDUS .................................................................................. 14 RESSURSID ....................................................................................................... 15 POSITIIVSEID NÄITEID ................................................................................... 15 KOKKUVÕTE .................................................................................................... 16

3.

ISLAND .......................................................................................................... 17 SEADUSANDLIK RAAMISTIK ........................................................................ 17 VARASEMATE

ÕPINGUTE

JA

TÖÖKOGEMUSE

HINDAMINE

KÕRGHARIDUSES ........................................................................................... 18 RESSURSID ....................................................................................................... 18 POSITIIVSEID NÄITEID ................................................................................... 19 KOKKUVÕTE .................................................................................................... 19 4.

IIRIMAA ......................................................................................................... 20 SEADUSANDLUS ............................................................................................. 20 ÜLIKOOLID ....................................................................................................... 21 RESSURSID ....................................................................................................... 22 2


KOKKUVÕTE .................................................................................................... 22 5.

ITAALIA ........................................................................................................ 23 SEADUSANDLIK TAUST ................................................................................. 23 VARASEMATE

ÕPINGUTE

JA

KOGEMUSTE

ARVESTAMINE

KÕRGHARIDUSES ........................................................................................... 24 RESSURSID ....................................................................................................... 24 KOKKUVÕTE .................................................................................................... 25 6.

HOLLAND ..................................................................................................... 26 EVC PROTSEDUUR .......................................................................................... 26 SEADUSANDLUS ............................................................................................. 27 EVC TEABEKESKUS ........................................................................................ 27 EVC KÕRGHARIDUSES ................................................................................... 28 TAKISTUSED EVC RAKENDAMISELHOLLANDIS ...................................... 28 RESSURSID ....................................................................................................... 29 KOKKUVÕTE .................................................................................................... 30

7.

NORRA........................................................................................................... 31 SEADUSANDLIK TAUST ................................................................................. 31 VOX ................................................................................................................... 34 INFORMAALSE

JA

MITTEFORMAALSE

ÕPPE

ARVESTAMINE

KÕRGHARIDUSES ........................................................................................... 34 RESSURSID ....................................................................................................... 35 KOKKUVÕTE .................................................................................................... 35 8.

SLOVEENIA .................................................................................................. 37 SEADUSANDLUS ............................................................................................. 37 KOGEMUSLIK ÕPE KÕRGHARIDUSES ......................................................... 38 NÄITEID SLOVEENIA PRAKTIKAST ............................................................. 38 RESSURSID ....................................................................................................... 39 3


KOKKUVÕTE .................................................................................................... 39 10. HISPAANIA ..................................................................................................... 40 SEADUSANDLIK TAUST ................................................................................. 40 VARASEMATE

ÕPINGUTE

JA

TÖÖKOGEMUSE

ARVESTAMINE

KÕRGHARIDUSES ........................................................................................... 42 POSITIIVSEID NÄITEID ................................................................................... 42 RESSURSID ....................................................................................................... 42 KOKKUVÕTE .................................................................................................... 43 11. ROOTSI ............................................................................................................ 44 SEADUSANDLUS ............................................................................................. 44 RESSURSID ....................................................................................................... 45 POSITIIVSEID NÄITEID ................................................................................... 45 MITTEFORMAALSE

JA

INFORMAALSE

ÕPPE

HINDAMINE

KÕRGHARIDUSES ........................................................................................... 46 KOKKUVÕTE .................................................................................................... 47 12. ÜHENDATUD KUNINGRIIK .......................................................................... 48 HETKEOLUKORD ............................................................................................ 49 INGLISMAA JA PÕHJA-IIRIMAA ................................................................... 49 WALES............................................................................................................... 50 ŠOTIMAA .......................................................................................................... 51 POSITIIVSEID NÄITEID ................................................................................... 51 RESSURSID ....................................................................................................... 51 KOKKUVÕTE .................................................................................................... 52 13. TAANI .............................................................................................................. 53 MITTEFORMAALSE

JA

INFORMAALSE

ÕPPE

ARVESTAMINE

KÕRGHARIDUSES ........................................................................................... 53 SEADUSANDLUS ............................................................................................. 54 4


POSITIIVSEID NÄITEID ................................................................................... 54 KOKKUVÕTE .................................................................................................... 55 14. AUSTRAALIA ................................................................................................. 56 POLIITILINE JA SEADUSANDLIK RAAMISTIK ........................................... 56 RPL KÕRGHARIDUSES ................................................................................... 57 POSITIIVSEID NÄITEID ................................................................................... 57 RESSURSID ....................................................................................................... 58 KOKKUVÕTE .................................................................................................... 58 KOKKUVÕTE........................................................................................................ 60 KASUTATUD KIRJANDUS .................................................................................. 62

5


SISSEJUHATUS VÕTA

ehk

varasemate

õpingute

ja

töökogemuse

arvestamine

on

Eesti

haridussüsteemis tõsisemalt päevakorda kerkinud viimaste aastate jooksul. Teistes riikides on olukord erinev, mõnes riigis on olnud võimalik arvestada varasemat õpingute ja töökogemust juba 30-ndatel aastatel (näiteks Prantsusmaa), teistes riikides on VÕTA arvestamine samuti alles viimastel aastatel esilekerkinud teema. Euroopa haridusmaastikul on kokku lepitud, et erinevaid õpinguid defineeritakse: 1) formaalne õpe (formal education) – õpingud, mis on toimunud vastavas institutsioonis, nö tavapärane haridussüsteemist saadud haridus; õppe lõppedes antakse tunnistus või kvalifikatsioon; 2) mitteformaalne õpe (non-formal education) – täienduskoolitus; erinevad kursused jne, õppe läbinu ei pruugi saada õppe lõppedes sertifikaati või tunnistust; 3) informaalne õpe (informal education) – kogemuslik õpe, näiteks töökogemuse või iseseisva kogemuse raames õpitu. Kuigi ka Eestis on viimastel hakatud järjest enam arvestama informaalset ja mitteformaalset õpet, sai varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine alguse siiski formaalse õppe arvestamisest (näiteks õppekava vahetamisel, õpingute jätkamisel teises kõrgkoolis jne). Mujal on algusest peale räägitud pigem mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamisest ning õppekava või kõrgkooli vahetamisel vajalikku ümberhindamist üldiselt VÕTA-ks ei loetagi. Paljudes maades riikides on VÕTA alguse saanud sellest, et riigis on palju täiskasvanuid, kes on tööturul halvemas olukorras formaalse hariduse puudumise tõttu, samas on neil olemas pikaajaline töökogemus, mille täpne hindamine ja defineerimine tõstaks nende inimeste väärtust tööturul. Teiste riikide kogemusel on võrreldes Eestiga sageli ka see oluline erinevus, et paljudes riikides räägitakse varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamisel peamiselt kutseõppe tasemest, mis on tihedalt seotud kvalifikatsioonisüsteemiga, samas Eestis räägiti vähemalt algselt VÕTA-st paljuski kõrghariduse kontekstis, kuigi nüüdseks on ka Eestis prioriteediks VÕTA arendamine kutsehariduses ning täiskasvanuhariduses

6


Käesolev kirjutis annabki ülevaate varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamisest erinevates Euroopa riikides ning Austraalias, keskendudes peamiselt seadusandlikule raamistikule, mis riigis antud valdkonda reguleerivad. Et seadusandlikku raamistikku pole võimalik mõista ilma üldise süsteemi tutvustuseta, on ka sellest antud lühike ülevaade. Allikatena on kasutatud peamiselt OECD raporteid ning European Inventory ülevaateid mitteformaalse ja informaalse õppe tunnustamise kohta erinevates riikides.

7


1. SOOME Soomes sai varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine alguse juba 70-ndatel, kuid põhjalikum riigipoolne regulatsioon pandi paika 90-ndatel. Soomes on olemas ulatuslik mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamise süsteem alates 90-ndate keskpaigast, kui mindi üle kompetentsipõhisele kvalifikatsioonisüsteemile. Soomes nimetatakse VÕTA-t RPL-iks, ehk varasemate õpingute tunnustamiseks (recognition of prior learning). See mõiste hõlmab endas nii formaalse, informaalse kui mitteformaalse

õppe

tunnustamist.

Soomes

puudutab

varasemate

õpingute

arvestamine peamiselt kutseharidust ning täiskasvanuharidust, vähem kõrghariduse astet. Soomes

on

lisaks

põhjalikule

kvalifikatsiooniraamistikule

välja

töötatud

rahvusvaheline keeleõppe taset mõõtev süsteem (National Certificate of Language Profiency) ning arvutitest (Computer Driving Licence), mis on osutunud väga populaarseks. Sarnast testi on hakatud Soome eeskujul kasutama ka mujal maailmas. Soomes tegelevad eelnevate õpingute hindamisega erinevad institutsioonid, enamasti on need formaalset õpet pakkuvad õppeasutused. Kompetentside hindamise korraldamise ja järelvalve eest vastutavad erialapõhised kvalifikatsioonikomiteed, mis annavad välja ka sertifikaate kvalifikatsioonide kohta. Kvalifikatsioonikomiteede tegevust kontrollib omakorda Riiklik Haridusnõukogu (National Board of Education) (European Inventory... 2007:6).

Seadusandlik raamistik Soomes on peamine varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise vorm eelnevate õpingute ja töökogemuse hindamine vastavalt kehtivale kompetentsipõhisele kvalifikatsiooniraamistikule,

mida

soome

keeles

nimetatakse

Näyttötutkinto.

Kandidaadid võivad lasta oma oskusi hinnata nii pärast formaalse õppe läbimist kui ilma õpet läbimata Kompetentsipõhine

kvalifikatsiooniraamistik

kutsekvalifikatsiooniseadusega

nr

306/1994

võeti

vastu

(Vocational

1994.

aastal

Qualifications

Act

306/1994), mis 1998. aastal liideti täiskasvanute kutseõppe seadusele (Act of

8


Vocational Adult Education). Vastavalt kutsekvalifikatsiooniraamistikule on välja töötatud ka kutseõppehariduse õppekavad. Kutseoskusi saab lasta hinnata kolmel erineval astmel, millest kõik eeldavad ka erialast töökogemust. (European Inventory...2007: 3–4).

RPL kõrghariduses Kõrghariduse astmel reguleerivad varasemate õpingute hindamist kutseõppest erinevad seadused. Peamiselt puudutab see sisseastumisvõimalusi kõrgkooli. Polütehnikumidesse

(rakenduskõrgkoolidesse)

sisseastumist

reguleerib

polütehnikumide seadus 225/1995 (Act on Polytechnic Studies 225/1995), mis sätestab, et kandidaate on võimalik polütehnikumi vastu võtta nn paindliku tudengivaliku programmi raames, mis võimaldab tudengikandidaatidel kandideerida kõrghariduse astmele ka siis, kui formaalsed nõuded ei ole täidetud. Tavapäraste sisseastumisnõuete asemel on võimalik arvestada kandidaadi varasemat töökogemust või väljaspool formaalset haridussüsteemi õpitut. 2003. aastal vastuvõetud polütehnikumide seaduse täiendus (Act on Polytechnic Studies 351/2003) võimaldab rakenduskõrgkoolis õppival üliõpilasel õpingutest osaliselt loobuda vastavalt sellele, mida ta on varem teistes õppeasutustes või mitteformaalsete õpingute raames omandanud. Ülikoolidesse sisseastumist ning õpinguid ülikoolis reguleerib ülikooliseadus, mida on 90-ndatel mitmel korral täiendatud (Act 645/1997, Decree 115/1998, Decree 794/2004). Selle seaduse kohaselt on ka ülikoolidesse võimalik sisse astuda sarnaselt rakenduskõrgkoolidele formaalseid nõudeid täitmata. (European Inventory...2007:10– 11) Kuigi Soomes seadusandlikke takistusi varasemate kogemuste arvestamiseks kõrghariduses nii sisseastumisel kui ka õpingutes ei ole, siis tegelikkuses hindavad ülikoolid siiski pigem varasemaid formaalseid õpinguid, sobitades neid valitud programmiga ning lubades vajadusel õpinguid lühendada. Varasema kogemusliku õppe hindamisele pühendutakse märksa vähem (Nevala 2007: 2). Nagu öeldud, kui üliõpilaskandidaat soovib astuda kõrgkooli (kas ülikooli või rakenduskõrgkooli, polütehnikumi), on tal võimalus astuda sinna ka siis, kui tavapärased nõuded (näiteks küpsuseksam, kutsekooli lõpetamine vms) on täitmata.

9


Samas on igale erialale piiratud arv kohti ning kandideerimine toimub konkursi korras. Erinevatel kõrgkoolidel on vabadus kehtestada ise sisseastumisnõuded. Tavaliselt vaadatakse siiski eelnevaid hindeid eelmises õppeasutuses ja nõutakse sisseastumiseksami

sooritamist.

Rakenduskõrgkoolidesse

(polütehnikumidesse)

astumise nõudeks on tavaliselt keskkooli (või kutsekooli) lõpetamine ja töökogemuse olemasolu ning tavaliselt ka sisseastumiseksam (National Summary Sheets 2007: 6).

Varasemate õpingute arvestamine kutsehariduses Varasemate õpingute ja kogemuste arvestamist kasutatakse kõrgharidussüsteemiga võrreldes märksa enam kutsehariduses ehk VET (vocational education and training) süsteemis. Selle süsteemi väljatöötamist alustati Soomes juba 70-ndatel. Peamine varasemate õpingute ja töökogemuse tunnustamise viis Soomes on läbi kompetentsipõhise kvalifikatsioonisüsteemi. Kompetentsipõhist kvalifikatsiooni võib lasta hinnata igaüks vaatamata sellele, kus ja mil viisil vastavad oskused omandati. Kandidaadid võivad sooritada eksami kas läbides formaalse õppe ja praktika või teha seda vaid varasema töökogemuse põhjal. Väga paljude erialade kohta on välja töötatud detailsed kutsestandardid ning ametlikud testid ja eksamid, mille edukal sooritamisel saab inimene vastava kvalifikatsiooni (European Inventory of....2008: 3). Sellest hoolimata, et formaalne õpe testide sooritamiseks ja kvalifikatsiooni saamiseks ei ole tingimata nõutav, väärib märkimist, et testide sooritajad hindavad siiski formaalset õpet sedavõrd, et 95 protsenti kandidaatidest, kes teste sooritavad, võtavad osa ka ametlikest kursustest. Seega ei loobu nad formaalsest õppest, vaid lihtsalt lühendavad seda oma töökogemuse arvelt. Kui inimene ilma töökogemuseta peab kvalifikatsiooni saamiseks mõnel erialal õppima ligi kolm aastat, siis täiskasvanud õppurid, kellel on olemas vastav erialane töökogemus, õpivad keskmiselt 12 kuud (European Inventory of... 2008: 5). Kvalifikatsiooni omandamine oma oskuste demonstreerimise teel on Soomes väga populaarne. Näiteks aastatel 1997–2006 taotlesid kvalifikatsiooni omandamist 365 000 kandidaati, kellest suurem osa olid naised.

10


Mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamine väljaspool kutse- ning kõrgharidust Keskkooli lõpetamisel sooritavad kõik lõpetajad küpsuseksamid. 1994. aastal vastuvõetud seadus lubab koolil anda võimaluse sooritada eksami ka nendel, kes ei ole keskkoolis õppinud ega vajalikke õpinguid lõpetanud. Tegelikkuses tuleb seda siiski harva ette ja sellist võimalust kasutatakse peamiselt võõrkeeleeksami sooritamisel. Seadusandlus lubab keskkooli astuda ka nendel, kes ei ole varasemat õppeastet lõpetanud, arvestades nende varasemat mitteformaalset ja informaalset haridust, samas on selliste juhtumite arv, kus kandidaadid sellisel viisil vastu võeti, väga väike. Nendel juhtudel on tegemist peamiselt immigrantidega või Soome kodanikega, kes on viibinud vahepeal välismaal. Kutsekallakuga keskkoolid arvestavad varasemaid kogemusi rohkem. Lisaks teistele valdkondadele kasutatakse informaalse ja mitteformaalse õppe arvestamist Soomes laialdaselt keele- ja arvutiõpingutes. Kogu riigis kehtivat keeletesti võib teha üheksas keeles ning testi korraldavad 22 erinevat institutsiooni. Test mõõdab praktilist keeleoskust, olenemata sellest, kus ja mil viisil keeleoskus on omandatud. Alates 1994. aastast korraldatakse standardiseeritud arvutiteste, mida nimetatakse “arvuti juhiloaks” (Computer Driving Test). Soome eeskujul korraldatakse sarnaseid teste veel 130-s teises riigis (European Inventory of... 2008: 9-13).

Ressursid Soomes on varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine kandidaadile tasuta ning kulud kaetakse erinevate institutsioonide kaudu riigieelarvest või siis erinevate projektide raames Euroopa Liidu fondidest. Kandidaadi kanda jäävad vaid tavapärased kaudsed kulutused nagu näiteks kulunud tööaeg vms. Hindamist, mida viivad tavaliselt läbi formaalset õpet pakkuvad õppeasutused, finantseerivad ka tööandjad, kes on huvitatud oma töötajate kvalifikatsiooni tõstmisest ja nende karjääri paindlikust arengust.

11


Kokkuvõte Soomes rakendatakse varasemat informaalse ja mitteformaalse õppe arvestamist peamiselt kutseharidussüsteemis ja täiskasvanuhariduses. Kuigi seadusandlus võimaldab varasemaid õpinguid arvestada ka kõrghariduses ja sisseastumisel nii kõrgkooli kui kutsekooli, ei ole see väga laialt levinud. Varasemate õpingute ja kogemuste arvestamist kasutatakse peamiselt õppeaja lühendamiseks, mitte selleks, et formaalsetest õpingutest täielikult loobuda.

12


2. PRANTSUSMAA Prantsusmaa on riik, mida tuuakse sageli varasemate õpingute ja töökogemuste arvestamisel teistele eeskujuks. Prantsusmaa on loonud juba aastaid tagasi efektiivse süsteemi informaalse ja mitteformaalse õppe tunnustamiseks. Juba 1934. aastal avaldati seadus, mis võimaldas inseneridiplomi omandamist erialase töökogemuse põhjal ilma formaalset õpet läbimata Suuremat tähelepanu hakati informaalse ja mitteformaalse õppe tunnustamisele pöörama 80-ndatel, kui Prantsusmaal ja mujal maailmas oli ulatuslik majanduskriis. Töötuse määr oli kõrge ja seda eelkõige formaalse kvalifikatsioonita inimeste seas. Sellest ajast on pööratud suurt tähelepanu meetmete väljatöötamisele, mis aitavad hinnata ja väärtustada inimeste eelnevaid kogemusi ja oskusi, olenemata sellest, mil viisil need on omandatud.

Seadusandlik taust Nagu juba öeldud, anti 1934. aastal välja seadus, mis võimaldas saada inseneridiplomi töökogemuse põhjal. 50-ndatel alustati indiviidide oskuste hindamisega, mis võimaldas paljudel töötajatel saada parem töökoht. 70-ndatel tuli uus pedagoogiline lähenemine, mis tähendas seda, et ametit õpiti moodulitena ning mitmeid nõutud õpiväljundeid oli võimalik katta eelneva töökogemusega või siis lühendada selle arvelt õppeaega. 80-ndatel võttis riik suuna suurendada kõrghariduse astmel õppivate inimeste arvu. Selle poliitika tulemusel võeti 1985. aastal vastu seadus, mille alusel võimaldati erialast töökogemust arvesse võtta kõrgkooli sisseastumisel. Seda protsessi nimetati “VAP 85”-ks (La Validation des acquis pour l'entrée en formation), mis lubab isikutel, kes on vähemalt 20 aastat vanad ja kes on katkestanud oma eelnevad õpingud minimaalselt 2 aastat tagasi, kõrgkooli

kandideerida. Kandideerimisel võetakse

arvesse nii eelnevaid õpinguid ükskõik millisel haridusastmel, erinevat töökogemust kas palgatöötajana või vabatahtlikuna töötades või siis iseseisvalt õpitut. VAP 85 põhineb portfoolio koostamisel, mida hindab selleks koolides moodustatud erialaspetsialistidest koosnev komisjon. (European Inventory of...2008: 270–271).

13


1991. aastal anti välja seadus, mida täiendati 1992. ja 1999. aastal. Seadus võimaldas kõigil, kellel oli vähemalt 5-aastane töökogemus teatud erialal, lasta hinnataoma oskusi. Sama seadusega määrati, et kandidaadile tasustatakse 24 tunni ulatuses tööaega, mis tal oskuste hindamiseks kulub. 2002. aastal anti välja “Sotsiaalse modernisatsiooni akt” (Social Modern Act), mis võimaldab anda välja kõiki peamisi kvalifikatsioone kogemusest saadud teadmiste põhjal. Seda nimetatakse VAP-i laiendatud kontseptsiooniks ehk VAE-ks (Validation des Acquis de l’Expérience – Validation of Learning Through Experience). Kui VAP oli mõeldud peamiselt selleks, et eelnevat kogemust oleks võimalik arvesse võtta formaalsete õpingute juures, siis VAE põhjal võib välja anda kvalifikatsioone, arvestades eelnevaid kogemusi kas osaliselt või täies mahus ilma kvalifikatsiooni saamiseks lisatingimusi esitamata. Hindamine ja kvalifikatsioonide väljastamine toimub Prantsusmaal selleks looodud keskustes. Keskused on moodustatud tavaliselt nende koolide või muude institutsioonide juurde, mis annavad formaalharidust vastaval erialal. VAE raames hindamise läbinud saavad sama sertifikaadi, tunnistuse või diplomi, mille saavad ka formaalsel teel hariduse omandanud õppurid. Alati tehakse koos hindamisega kandidaadi jaoks lisaks kvalifikatsiooni väljastamisele ka tulevikuplaan, kuidas kandidaat saaks oma oskusi ning karjäärivõimalusi edaspidiselt veelgi täiendada. Kui täieliku kvalifikatsiooni andmiseks jääb kandidaadi oskusi ja kogemusi napiks, on võimalik hinnata eelnevaid kogemusi moodulite kaupa. Moodulite hindamisel kehtib tulemus 5 aastat ning kandidaadil on võimalus lasta oma oskusi ja kogemusi mõned aastad hiljem uuesti hinnata või kasutada hinnatut kursustel või ametikoolis õppeaja lühendamiseks.

VAE ja kõrgharidus Alates 2002. aastast on võimalik ka kõrghariduse astmel omandada kraad läbi VAE. Igal erialal on oma professionaalidest koosnev komisjon, mis hindamisi läbi viib. Hindamismeetodina kasutatakse tavaliselt portfooliot ning kandidaadiga viiakse läbi intervjuu. Kuigi VAE on paljudele suurepärane võimalus lasta hinnata oma eelnevalt omandatud oskusi ja kogemusi, ei ole VAE rakendamine kõrghariduses läinud nii kergelt kui

14


kutsehariduse astmel. Paljud usuvad siiani, et kvaliteetsem haridus saadakse formaalsetes institutsioonides, mitte läbi VAE. Siiski on näiteks aastatel 2002–2006 välja antud 5600 kraadi VAE süsteemi kasutades. VAE-d kasutatakse paljudel erialadel väga vähe, peamiselt antakse kraade sellisel viisil välja tervishoiu- ja sotsiaalsektoris. VAE puhul on probleemiks veel protsessi pikkus ja keerukus, samuti on raske leida hindamiskomisjoni liikmeid. Näiteks peavad komisjoni liikmeteks olema tegutsevad vastava ala professionaalid, kuid need inimesed võivad kandidaatides näha konkurente ning mitte soovida hindamiskomisjonis osaleda (European Inventory of... 2008: 274–284). VAE süsteemi probleemina on toodud välja ka seda, et tegelikkuses on kraadi saamine läbi VAE siiski üsna keeruline ning nõutava portfoolio koostamine nõuab vaatamata nõustamisele keerukaid oskusi. VAE kohta saab igakülgset informatsiooni internetileheküljelt, mis asub aadressil www.vae.gouv.fr.

Ressursid Prantsusmaal on võetud suund, et ülikoolides hindamiskomisjonide liikmeid eraldi ei tasustata. Siiski on tasustamine lahendatud erinevates kõrgkoolides erinevalt. Mõnes ülikoolis saavad akadeemilised liikmed tasu, mis on 40 eurot kandidaadi kohta (European Inventory of...2008: 654). Ka kutsehariduse hindamisega tegelevates keskustes on hindamiskomisjoni liikmete tasustamine lahendatud erinevalt. Kandidaadid peavad tavaliselt hindamise eest tasuma, tasust võidakse vabastada erinevate programmide raames (näiteks pikaajalistele töötutele mõeldud programmid vms), vahel maksavad hindamise eest tööandjad. Tasu on erinev olenevalt institutsioonist ja töö mahust.

Positiivseid näiteid Näidetena VAE kasutamisest erasektoris võib tuua Prantsuse suurima piimatoodete tootja firma Danone, mis 2005. aastal kasutas VAE süsteemi 750 töötaja oskuste hindamiseks. Autotootja Peugeot on teine suurfirma, mida VAE kasutamisel eeskujuks tuuakse (European Inventory of... 2008: 288).

15


Kokkuvõte Prantsusmaad tuuakse Euroopa riikide hulgas sageli eeskujuks mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamisel. Prantsusmaa oli esimene riik, kus sai omandada kvalifikatsiooni

ilma

koolis

käimata,

ainult

erialase

töökogemuse

põhjal.

Prantsusmaal on võimalik akadeemiline kraad omandada täies mahus eelnevate õpingute ja kogemuste põhjal, mis on teiste Euroopa riikidega võrreldes erandlik.

16


3. ISLAND Islandis on varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine elukestva õppe strateegia osa, kuid valdkond on seaduslikult reguleerimata. Erialast töökogemust on peetud juba väga pikka aega kutsehariduse väga oluliseks elemendiks ning see on alati olnud oluline osa ka formaalsest kutseharidusõppest. Islandil on varasemate õpingute ja töökogemuse hindamist peetud oluliseks eelkõige seetõttu, kuna riigis on palju sisserännanuid, kellel puudub formaalne kvalifikatsioon, mis piirab nende toimetulekut tööturul. Islandis tegeleb mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamise koordineerimise, arendamise ning metodoloogia väljatöötamisega kutsehariduse tasemel erinevate sotsiaalpartnerite

poolt

2003.

aastal

loodud

organisatsioon

Haridus-

ja

väljaõppekeskus (Educational and Training Service Centre), mida finantseerivad sotsiaalpartnerid (tööandjad, ametiühing, tööturuamet jne) ning riik. Keskus teeb tihedat koostööd Haridusministeeriumiga. Haridus- ja väljaõppekeskus on ametlik oskuste tunnustamise ja hindamisega tegelev organisatsioon, mis annab välja ka vastavaid sertifikaate (OECD Thematic Review...Iceland 2007: 19–20). Ka akadeemilises hariduses on olnud võimalik hinnata oma töökogemust või varasemaid õpinguid ning selle arvelt oma õpinguid lühendada. Kõrghariduse astmel tegelevad varasemate õpingute ja töökogemuse hindamisega kõrgkoolid ise Islandil nimetatakse VÕTA-t mitteformaalse ja informaalse õppe tunnustamiseks inglise keeles recognition of non-formal and informal learning.

Seadusandlik raamistik Nagu öeldud, ei ole varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine seadustega täpselt reguleeritud ning seadusandlikke takistusi hindamiseks on vähe. Vastutus hindamise eest on vastaval haridusinstitutsioonil, mis hindamisega tegeleb (OECD Thematic Review...Iceland 2007: 4–5). Oluline varasemate õpingute ja töökogemuse hindamisel on kõrghariduse seadus nr 63, millega on reguleeritud punktidesüsteem, mis võimaldab liikuda erinevate haridusasutuste ja -tasemete vahel teisendades erneval viisil omandatud hariduse 17


euroopa

ainepunktisüsteemi

punktideks

ehk

ECTS-deks

(OECD

Thematic

Review...Iceland 2007: 9). Varasemate õpingute ja töökogemuse hindamise arendamise eest vastutab Islandi Haridus-, Teadus-, ja Kultuuriministeerium koostöös varem mainitud Haridus- ja väljaõppekeskusega. Oluline samm süsteemi reguleerimiseks oli õppekavade väljundipõhiseks muutmine, mis võimaldab võrrelda eelnevalt omandatut õppekava väljunditega. Välja on arendatud ka riiklik kvalifikatsiooniraamistik, mis on veel arenemisjärgus. Hetkel toimub erinevate erialade hindamine nii, et kandidaadi oskusi ja teadmisi võrreldakse riikliku kvalifikatsiooniraamistikuga või riiklikult kehtestatud vastava eriala õppekavaga. Kui kandidaadi oskused ja teadmised ei kata kõiki nõudeid, suunatakse ta edasi õppima sobivatele kursustele. Varasemate õpingute ja töökogemuse arvelt on tal võimalik oma õppeaega lühendada.

Varasemate õpingute ja töökogemuse hindamine kõrghariduses Islandi süsteem on paljuski sarnane Soome süsteemiga, kus ülikoolidele on antud vabad käed üliõpilaskandidaatidele sisseastumisnõuete kehtestamisel. Üldiselt on üliõpilaskandidaatidel nõue sooritada keskkooli küpsuseksam või selle ekvivalent. Samas ei keela ülikooliseadus (136/1997) arvestada eelnevat töökogemust ja loobuda küpsuseksamist, kuid tegelikkuses on selliseid juhtumeid siiski vähe (European Inventory of... 2008: 345).

Ressursid Varasemate õpingute ja töökogemuse hindamist finantseerib riik läbi Haridus-, teadus-

ja

kultuuriministeeriumi.

Finantseerimise

eesmärgiks

on

lühendada

kandidaatide õppeaega ja tuua kooli tagasi need, kes on kunagi koolist välja langenud. Eesmärki, et inimesed saaksid hariduse ilma üldse formaalhariduses osalemata, ei ole Islandil võetud. Riigi kulutused valdkonnale on olnud üsna suured, näiteks aastatel 2004/2005 kulutas riik süsteemi arendamisele 160 000 eurot, mis on siiski väiksem summa kui paljudes teistes riikides. Islandil on arutletud selle üle, kas kandidaat peaks ise kas täielikult või osaliselt 18


hindamise eest maksma, kuid vastu on võetud otsus, et kandidaadile on hindamine tasuta (OECD Thematic Review... Iceland: 2007: 28).

Positiivseid näiteid Hetkel on varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine toimunud peamiselt erinevate pilootprojektide raames. Ühe näitena võib tuua 2004. aastal läbi viidud projekti, kus eesmärgiks oli aidata tööturule tagasi Sudurnes’i regiooni töötud. Projekti viis läbi Sudurnes’i elukestva õppe agentuur ning Sudurnes’i kolledž. Töötuid nõustati ning pakuti neile võimalust jätkata või alustada õpinguid, võttes iga indiviidi puhul arvesse juba varem omandatut. Kandidaate õpetati koostama portfooliot ning analüüsima oma varasemaid kogemusi (OECD Thematic Review... 2007: 40).

Kokkuvõte Islandil on ilma riikliku reguleerimiseta varasemaid õpinguid ja kogemusi arvestatud juba pikka aega, kuid nüüdseks on süsteemi korrastatud ka riiklikul tasandil. Üks osa sellest

on

riiklike

väljundipõhiste

õppekavade

kehtestamine

ning

kutsekvalifikatsiooniraamistike loomine. Islandil kasutatakse varasemate õpingute ja töökogemuse hindamist peamiselt selleks, et õppeaega lühendada või poolelijäänud õpinguid jätkata, mitte selleks, et jagada kvalfikatsioone ja kraade ilma formaalses haridussüsteemis osalemata. Islandil on võimalik võtta õpilasi ja üliõpilasi vastu erinevatele haridusastmetele ka ilma formaalsete nõuete täitmiseta, kuid seda võimalust ei kasutata väga sageli. Ülikoolidel on endal võimalus otsustada, mis tingimustel nad kandidaate vastu võtavad, seega on erinevates kõrgkoolides kasutatavad praktikad erinevad. Hetkel on varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine suhteliselt vähelevinud ja kogu protsessi alles arendatakse, senine arvestamine on toimunud peamiselt erinevate pilootprojektide raames.

19


4. IIRIMAA Iirimaal defineeritakse varasemate õpingute ja töökogemuste arvestamist kui eelnevate õpingute tunnustamist ning nimetatakse lühendiga RPL (Recognition of Prior Learning). Iirimaa oli üks esimestest Euroopa Liidu riikidest, kus võeti vastu eelneva informaalse ja mitteformaalse õppe tunnustamist reguleeriv seadusandlus. Seda reguleerib “Kvalifikatsiooniakt”, mis anti välja 1999. aastal (Qualification Act) (kättesaadav

aadressil

www.irishstatuebook.ee/1999/en/act/pub/0026/index.html).

Samas on süsteemi praktiline väljaarendamine olnud suhteliselt aeglane. Uut tüüpi kvalifikatsiooniraamistik võeti vastu 2003. aastal, mis baseerub kutsestandarditel ning õpiväljunditel ning mis võimaldab süsteemsemalt arvestada varasemat mitteformaalset ning informaalset õpingukogemust. Uus raamistik on kooskõlas Euroopa haridusmaastikul toimuvate suundadega ning toetab õppuri mobiilsust nii riigisiseselt kui rahvusvaheliselt.

Seadusandlus Iirimaal hakati varasema õppe arvestamisele suuremat tähelepanu pöörama 90-ndatel. Kuigi varasemaid õpinguid ja kogemusi arvestati ka varem, hakkas info selle võimaluse kohta laiemalt levima ning hindamisjuhtumite arv suurenema alles siis. Samas ei olnud 90-ndatel siiski ühtset süsteemi ning RPL-i kasutati peamiselt teatud sektorites, nagu näiteks ehitus, majutus, lastehoid. 2003. aastal uuendati kehtivat süsteemi ning see muutus üle riigi standardiseeritumaks. Riikliku poliitikana võeti omaks põhimõte, et hinnatakse nii formaalset, mitteformaalset kui informaalset õpet, tegemata vahet, mil viisil ja kus on eelnevad teadmised ja kogemused omandati. RPLi abil oli kandidaatidel võimalus arvestada oma eelnevaid kogemusi järgnevatel viisidel: 1) sisseastumisel erinevatele haridusastmetele või kursustele; 2) saada ainepunkte erinevates programmides; 3) saada kvalifikatsioon ilma formaalsetes õpingutes osalemata, kui varem omandatu seda võimaldas. 2004–2005 aastal pandi paika ühtsed põhimõtted, kuidas peaks formaalset, 20


informaalset ja mitteformaalset õpet arvestama. See oli suur samm edasi, samas on need põhimõtted üsna üldised. Näiteks võib tuua põhimõtted, et hindaja peab olema kompetentne

antud

alal

või

et

kandidaate

peab

igakülgselt

nõustama

hindamisprotseduuri osas (Principles and Operational...2006: 33). Seega on erinevatel institutsioonidel siiski võimalus ise otsustada, mis põhimõtetel nad varasemaid õpinguid ja töökogemusi arvestavad. Hindamisega

tegelevad

erinevad

keskused,

ülikoolid

ning

Dublini

Tehnoloogiainstituut. Ülikoolidel ja Dublini Tehnoloogiainstituudil on vabad käed oma üliõpilaste ning sisseastujate hindamisel. Ülejäänud kõrghariduse osas tegeleb hindamisega HETAC keskus (Higher Education and Training Awards Council). Kutsehariduse hindamisega tegeleva keskuse nimi on FETAC keskus (Further Education and Training Awards Council). Algselt oli hindamisega tegelevaid asutusi rohkem, kuid viimastel aastatel on hindamine muutunud tsentraliseeritumaks, et ühtlustada protseduuride kvaliteeti (Eurpean Inventory of...2008: 351–354). Nagu eelpool mainitud, tegeleb kõrghariduse hindamisega organisatsioon nimega HETAC, mis muuhulgas korraldab hindamisi erinevatel kõrghariduse tasemetel kuni doktorikraadini välja. See asutus tegeleb ka standardite väljatöötamisega ning jälgib kvaliteediprotseduure kõrgkoolides. RPL-i baasil võidakse kandidaadile anda nii bakalaureusekraad, magistrikraad kui doktorikraad.

Ülikoolid Nagu paljudes teisteski riikides on ülikoolidele jäetud autonoomia oma kandidaatide vastuvõtmisel ning üliõpilastele õiguste andmisel oma varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamisel õpingute osana. Iirimaal on 7 ülikooli, mis hindavad üliõpilaste teadmisi ja oskusi ise, riigi poolt on neile kehtestatud ainsateks nõueteks, et ülikoolid ei kohtleks üliõpilasi ebavõrdselt ning et protseduurireeglid oleksid kõigile ühesugused ning selged. Ülikoolide RPL-i kasutamise kohta ei ole ühtset statistikat, kuid on teada, et peamiselt kasutatakse RPL-i teatud sektorites, näiteks õenduse vallas, täiskasvanud õppuritele mõeldud kursustel ning “mature student” programmides. Riigi püüdluseks on suunata ülikoole RPL- i laialdasemalt kasutama. Iirimaal on olemas programmid, mis soodustavad erivajadustega gruppide (näiteks eakad õppurid, puuetega õppurid, pikaajalised töötud jne) ligipääsu kõrgharidusele

21


ning ka nende programmide raames arvestatakse varasemat õpingute ja töökogemust. 1997. aastal vastu võetud ülikooliseadus rõhutab samuti võrdsust ning elukestva õppe olulisust (Murphy 2007: 10).

Ressursid RPL süsteemi toetab vähesel määral riik, paljuski toimub finantseerimine mitmesuguste projektide raames, väga palju on toetanud Euroopa Liidu projektid. Põhiliseks

finantseerimisallikakas

on

RPL

hindamisega

tegelevate

haridusinstitutsioonide üldised eelarved. Tavaliselt on taotleja jaoks hindamine tasuta, erandiks on mõned projektid, mille raames toimub õpe ja hindamine töökohal. Sellisel juhul on finantseerijaks kursuse organiseerija, taotleja ja mõnel juhul toetab ka tööandja. Hindamise ja õppimisega seoses tekib ka kaudseid kulusid, mis jäävad taotleja kanda, näiteks kulub tal hindamisprotsessi läbimiseks hulgaliselt tööaega, mida ei tasustata. Ka kõrghariduses tuleb mõnel juhul kulud katta taotlejal. Näiteks võib tuua 2005. aastal toimunud pilootprojekti, kust võtsid osa 7 RPL taotlejat, kes pidid maksma hindamise eest 1700 eurot mooduli eest. See summa oli suurem kui nendel, kes läbisid sama mooduli tavapärasel moel. Tasu võetakse RPL hindamise eest väga erinevalt, osa kõrgkoole võtab näiteks 40 protsenti mooduli hinnast, osa tavapärast õppemaksu. Kui hindamiseks nõutakse portfoolio koostamist, tuleb taotlejal selle koostamisega kaasnevad kulud ise kanda. (Murphy 2007: 38–40).

Kokkuvõte Iirimaal on varasemate õpingute arvestamine seaduasandlikult hästi reguleeritud ning välja on töötatud ühtne süsteem ja poliitika. Iirimaal nimetatakse varasemate õpingute ja töökogemuse hindamist RPL-iks ehk varasema õppe tunnustamiseks. Riigi eesmärgiks on julgustada indiviide ning erinevaid institutsioone RPL-i laialdasemalt ja mitmekesisemalt kasutama. Probleemina nähakse seda, et napib ressursse RPL süsteemi arendamiseks. Iirimaal peetakse väga oluliseks õppurite võrdset ligipääsu haridusele ning elukestvat õpet, oluline osa nende eesmärkide täitmisel on ka RPL süsteemil.

22


5. ITAALIA Itaalias on eelnevate õpingute ja kogemuste hindamisele ja tunnustamisele hakatud tähelepanu pöörama alles viimastel aastatel. Samas ei ole Itaalias välja töötatud ühtset üleriigilist süsteemi nagu näiteks Prantsusmaal VAE. Põhjus peitub traditsioonilises formaalse hariduse väärtustamises, mis tundub paljudele itaallastele kvaliteetsema haridusena, kui näiteks töökogemuse põhjal antud kvalifikatsioon või kutsetunnistus. 2007. aastal hakati välja töötama riiklikku kvalifikatsiooniraamistikku, mis reguleerib ka mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamist. Ühtne süsteem, mis määraks ära erinevate erialade nõutavad kompetentsid, on alles loomisel. Kuigi süsteemi alles luuakse, kasutatakse eelnevate õpingute ja töökogemuse hindamist üsna palju, probleemiks on vaid see, et erinevate insitutsioonide hindamistulemusi on omavahel raske võrrelda, sest institutsioonide praktika on erinev. Erinevad ministeeriumid on välja andnud mitmeid seadusi, mis reguleerivad kvalifikatsiooni andmist ning eelnevate kogemuste arvestamist. Peamiselt puudutavad väljaantud seadused kutseharidust. Itaalia puhul räägitakse mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamise juures mõistest APEL (mis on inglise keeles Accredition of Prior and Experimental Learning.

Seadusandlik taust Olulisimad seadused, mis puudutavad eelnevate õpingute ja töökogemuse arvestamist, on 2003. aastal vastu võetud seadus, mis reguleerib kutsehariduse (VET) süsteemi (Law 53/2003) ning seadus 30/2003, mis reformib tööturgu (European Inventory of... 2008: 366). Seadus nr 53

tähtsustab elukestva õppe raames erinevate õppimisviiside

kombineerimise olulisust, seadus 30 tegi ametlikuks dokumendiks portfoolio (Citizen’s Training Portfolio), kuhu kogutakse tõendid indiviidi varasemahariduse, teadmiste ja oskuste kohta. Itaalia puhul võib oluliseks sammuks pidada ka seda, et ministeeriumid ja kohalikud elukestva õppe eest vastutavad institutsioonid on paika pannud ülesanded, millega tegeletakse riiklikul tasandil ning millega regionaalsel

23


tasandil.

Varasemate õpingute ja kogemuste arvestamine kõrghariduses Itaalia kuulub nende riikide hulka, kus varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamist kasutatakse peamiselt kutsehariduses ning väga vähe kõrghariduse astmel. Kõrghariduses on varasemate õpingute ja kogemuste arvestamisel mitmed piirangud: 1. Eelnevate õpingute arvelt ei tohi arvestada ülikooliõpingutes rohkem kui 60 punkti 180-st. 2. Arvestada võib reeglina ainult sertifitseeritud õpet, seega mitteformaalset ja informaalset õpet arvestada ei saa, välja arvatud erandjuhtumitel (European Inventory of... 2008: 370). Kogemusliku õppe arvestamist on katsetatud erinevate projektide raames. Näiteks 2001. aastal viis LUMSA ülikool läbi innovatiivse projekti, kus pakuti kahte kursust, mille raames oli võimalik varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine. Pakuti kahte eriala, mille lõpetajad said võimaluse töötada mittetulundussektoris (Corradi 2006). Projekti peeti õnnestunuks, lõpetajaid oli üle 30, samas oli kogu Itaalia tudengite arvu arvestades tegemist siiski marginaalse algatusega. Itaalias ei ole võimalik astuda kõrgkooli ilma formaalseid nõudeid täitmata, kõik kandidaadid peavad sooritama vastavad eksamid ning neil peab olema läbitud gümnaasiumiaste. (Eurpean Inventory 2008: 376).

Ressursid Itaalias toimub rahastamine erinevalt, paljudel juhtudel toimub see erinevate projektide raames, tasu võetakse teatud juhtudel ka taotlejatelt kas siis õppemaksuna või administreerimistasuna. Itaalia on tunnistanud, et varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine on kulukas, selleks ei ole piisavalt ressursse ning paljuski loodetakse Euroopa Liidu struktuurfondide peale (OECD Thematic Review...2008: 67).

24


Kokkuvõte Itaalias ei ole veel välja arendatud ühtset varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise süsteemi, kuigi selle poole liigutakse. Võib öelda, et ka praegustest võimalustest ei ole teadlikkus kuigi kõrge, kuigi vastav seadusandlus, mis võimaldab varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamist, on olemas. Samas väärtustatatakse siiski rohkem formaalharidust. Kõrghariduses kasutatakse varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamist vähe, peamiselt teatud projektide raames ning see ei ole igapäevane praktika.

25


6. HOLLAND Hollandis kasutatakse varasemate õpingute ja töögemuse arvestamise kohta terminit EVC (Erkenning Verworven Competenties – Recognition of Aquired Skills). Mõiste on tihedalt seotud kompetentsipõhise õppega, millest on eeskuju võetud ka Eestis (näiteks politseihariduses). Tähelepanu EVC-le suurenes Hollandis 90-ndatel, kuigi siis oli protsess veel täielikult reguleerimata ja viidi läbi peamiselt pilootprojekte. Praeguseks on läbi viidud mitukümmend tuhat hindamisprotsessi ning indiviidide arv, kes lasevad hinnata oma teadmisi ja oskusi aina suureneb. EVC arendamise põhjusena on välja toodud, et selle abil loodetakse Hollandis tõsta täiskasvanute haridustaset ning arendada elukestvat õpet. Arvatakse, et kui tõsta rahvastiku

üldist

haridustaset,

muudab

see

riigi

rahvusvaheliselt

konkurentsivõimelisemaks. Leitakse ka, et kui töötajad ja tööotsijad lasevad hinnata oma oskusi, muudab see töötajate positsiooni tööturul mobiilsemaks ning kindlamaks. EVC rakendamine peaks ideaalis vähendama ka hariduskulusid, kuna siis ei peaks indiviidid õppima teistkordselt seda, mida nad on kunagi juba omandanud.

EVC protseduur Hollandis on EVC kindel protseduur, mille kandidaat peab läbima ning mille raames rõhutatakse kandidaadi enda vastutust protseduuri õnnestumises: 1. Indiviid või tema tööandja seab kindlad eesmärgid, miks kandidaadil on EVCd vaja ning mida hindamine töötajale juurde annab. 2. Oskuste teadvustamine. Kandidaat analüüsib, millised on tema oskused, mida ta sooviks lasta hinnata. Tavaliselt peab kandidaat selles faasis koostama portfoolio, kus on tõendid tema oskuste ja kogemuste kohta, näiteks töökogemuse kirjeldus, diplomid, tööandja iseloomustused jne. 3. Oskuste hindamine. Hindamise raames võidakse läbi viia intervjuu, test, demonstratsioon, presentatsioon, vaatlus töökohas vms. Hindaja võrdleb kandidaadi oskusi ja kogemusi kehtestatud standardiga.

26


4. Indiviidile koostatakse individuaalne arenguplaan, kuidas ta saaks oma oskusi antud eralal veelgi arendada. 5. EVC tulemus sobitatakse kandidaadi töökoha personalistrateegiaga ning antakse hinnang, mida kandidaat hindamisest võitis ja kuidas ta võiks oma karjääri edendamisele veelgi kaasa aidata. Kogu hindamine on üsna ajamahukas ning keeruline. Hollandis on läbi viidud mitmeid uuringuid, kus on uuritud EVC protsessi ning hoiakuid selle suhtes. On leitud, et portfoolio koostamiseks kulutab kandidaat vähemalt 20–40 tundi tööaega ning hindamiseks kulub umbes 6–8 tundi tööd. (European Inventory of... 2008: 441– 442).

Seadusandlus Esimesed EVC-d reguleerivad seadused anti välja 90-ndate alguses. 1999. aastal loodi töögrupp, mis pani paika visiooni EVC tulevikust. 2000. aastal anti välja töögrupi poolt välja töötatud kirjutis “The Bottle is Half Full”. Hollandi valitsus otsustas, et riiklikuks poliitikaks ei saa mitte ülemäärane reguleerimine, vaid EVC peaks arenema ise nii, nagu tööturg seda parajasti nõuab. Deviisiks võeti stimuleerimine mitte reguleerimine (“Stimulating and not regulating”). Haridus- ja sotsiaalministeerium algatas mahuka projekti, mille eesmärgiks oli teadvustada elukestvat õpet töötajate, tööandjate, kodanike, haridusinistitutsioonide, kohalike omavalitsuste jt osapoolte hulgas. 2006. aastal eraldati EVC süsteemi arendamiseks riigieelarvest 12,2 miljonit eurot, mis näitab Hollandi valitsuse suurt tähelepanu antud teemale. EVC arendamisega tegeleb Hollandis EVC teabekeskus (EVC Knowledge Center), mida samuti toetatakse riigieelarvest ning mis tegeleb EVC alase nõustamise, planeerimise, arendamisega ja hindamisega.

EVC teabekeskus EVC teabekeskus (hollandi keeles EVC Kennicentrum) loodi 2000. aastal ning selle loomist soovitas EVC visiooni loomiseks loodud töögrupp. Keskuse rahastamisest võtavad

osa

erinevad

ministeeriumid,

kuid

keskus

allub

Haridus-

ja

sotsiaalministeeriumile. EVC keskus suhtleb kõigi EVC hindajatega ning EVC-ga kokkupuutuvate osapooltega ning kontrollib hindamiste kvaliteeti. EVC hindamine

27


peab olema kooskõlas üldiste protseduurireeglitega, kuid detailides võib protseduuri kehtestada hindaja, seega toimub hindamine üsna erinevalt. EVC keskus tegeleb ka ise hindamisega, kuid hindamisega tegelevad ka paljud teised spetsiaalselt loodud hindamiskeskused. EVC keskus peab muuhulgas ka registrit läbiviidud hindamiste ja nende tulemuste kohta. Iga hindamisprotsessi kohta antakse välja EVC raport.

EVC kõrghariduses EVC-d kasutatakse Hollandis peamiselt kutsehariduse astmel. EVC võimalusi kõrghariduses reguleerib seadus “Law on higher education and scientific research ehk WHW”. WHW järgi on kõrghariduse astmele sisenemiseks vajalik teatud nõuete täitmine (kandidaadil peab olema kas akadeemiline või kutsehariduslik keskharidus). Samas kui tudengikandidaat on vanem kui 21 aastane, võidakse teha talle erand ning ta võetakse vastu teatava sisseastumistöö koostamise põhjal, mida nimetatakse colloqium doctum’iks (admittance research). Iga kõrgkool võib kehtestada colloqium doctum’ile nõuded, mida ta vajalikuks peab. (European Inventory of... 2008: 448). Hollandis on erialasid, kus on võimalik saada diplom formaalset haridust omamata. Näiteks võib tuua õpetajakutse. Et Hollandis valitseb pidev õpetajate puudus, on välja töötatud õpetajate detailne kutsestandard ning formaalne õpe ei ole õpetajate puhul tingimata vajalik. Õpetajate hindamisprotseduur toimub spetsiaalsetes keskustes ning kui kandidaat saab sobiva hinnangu, võib ta alustada tööd õpetajana, kuigi ta ei ole kõrgkoolis õpetajakutset omandanud. Nagu juba öeldud, on kõrharidusastmel EVC rakendamine piiratud, kuna ülikoolid kardavad, et sellisel viisil hariduse andmine ei taga piisavat hariduse kvaliteeti. Ülikoolid keskenduvad pigem akadeemiliste teadmiste andmisele, mida on EVC abil raskem mõõta. Rakenduskõrgkoolides on vastuseis EVC-le väiksem. Kui ülikoolides EVC-d üldse kasutatakse, siis pigem formaalse hariduse ümberarvestamiseks, samas soodustab riiklik politiika kõrghariduses EVC julgemat kasutamist (European Inventory of... 2008: 447–449).

Takistused EVC rakendamiselHollandis Probleemidena, mis takistavad EVC rakendamist Hollandis, on välja toodud järgmised aspektid:

28


individuaalsete õppimisvõimaluste vähesus; kuigi seda hindamisel pidevalt rõhutatakse;

kardetakse õppekvaliteedi langemist;

tööandjate hirm, et mida rohkem diplomeid töötajatele välja antakse, seda kõrgemat palka töötajad nõuavad;

tööandjate kartus, et kui lasta ära hinnata nende töötajate oskused, muutub neil teiste tööandjate juurde minek lihtsamaks;

individuaalsete protseduuride väljatöötamine on raskendatud;

ülikoolide ja teiste kõrgharidust andvate institutsioonide vastuseis.

Ressursid EVC rakendamise kulud tulevad riigieelarvest, kohalike omavalitsuste eelarvest ja teatud fondidest (näiteks O&O fond, mis on tööandjate ja kutseliitude poolt moodustatud töötajate hariduse ja arengu toetusfond). Kandidaadid hindamise eest üldjuhul ise maksma ei pea. Töötajad ja tööandjad saavad taotleda maksusoodustust seoses tekkivate kuludega nagu puudutud tööaeg, korraldatud kursused jne (Advies, Hagens, van den Hout & Kraaijvanger 2007: 23–28). Siiski peavad taotlejad mõnikord ka ise EVC programmides osalemise eest maksma, kulud võivad ulatuda mõnikord mitme tuhande euroni. Tasu oleneb sellest, kui ajamahukas ja keerukas hindamine on. Kõige kallimad EVC protseduurid on need, kus viiakse läbi praktilisi teste, külastatakse kandidaati töökohal jne. Tavapärane ajakulu ühe kandidaadi kohta on 8–20 tundi ning sellest olenevalt arvestatakse ka tasu hindamise eest. Kõrghariduse astmes läbi viidavad hindamised maksavad tavaliselt 1000–1200 eurot ühe osaleja kohta. Riik kulutab erinevate ministeeriumite kaudu EVC finantseerimiseks väga suure summa. Riigi eesmärgiks on see, et ühelgi inimesel ei jääks oskuste ja kogemuste hindamine ning edasiõppimine pooleli seetõttu, et neil ei ole hindamine majanduslikult võimalik. Seetõttu on loodud mitmeid programme, kust on võimalik taotleda hindamiskulude katmist (Advies jt 2007: 45).

29


Kokkuvõte Hollandis tegelevad mitteformaalse ja informaalse õppe hindamisega keskused, mis hindavad nii kutsehariduse kui kõrghariduse kandidaate. Hindamine on tavaliselt kandidaadile tasuta. Hollandis on võimalik võtta kandidaate nii erinevatele kursustele kui ka kõrgkooli eelnevate õpingute ja kogemuste põhjal ilma formaalsete nõuete täitmiseta. Hollandis nimetatakse eelnevate õpingute ja töökogemuse arvestamist EVC protseduuriks.

30


7. NORRA Norras on mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamisel pikk ajalugu. Juba 1952. aastal oli võimalik sooritada teatud erialadel eksameid erialase töökogemuse põhjal ilma formaalseid õpinguid läbimata. 1976. aastal võeti vastu “Täiskasvanute hariduse seadus”, millega seadustati, et igal indiviidil peab olema võimalus lasta hinnata oma teadmisi ja kogemusi hoolimata sellest, mil viisil need on omandatud. Samas mindi kompetentsipõhisele õppele üle alles 1999. aastal, mis võimaldas võrrelda omandatud teadmisi vastavate standarditega. Huvi mitteformaalse ja informaalse õppe tunnustamise vastu on tõusnud eelkõige seetõttu, et sarnaselt teiste Euroopa riikidega on ka Norra ühiskond vananev ühiskond ning mitmes sektoris on tekkinud tööjõu puudus, nagu näiteks õdede ja inseneride hulgas, mida loodetakse leevendada kogemusliku õppe väärtustamise ja hindamise teel. Norras nimetatakse mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamist VPL-iks (eelnevate õpingute hindamine), mis on inglise keeles Validation of Prior Learning.

Seadusandlik taust 1952. võeti vastu kutseõppeseadus, mille alusel on võimalik sooritada kutseeksameid arvestades varasemat töökogemust. Tavapäraselt on kutse saamiseks vajalik kaheaastane teoreetiline õpe ning kaheaastane praktiline kogemus, kuid seadusandlus lubas juba aastakümneid tagasi sooritada kutseeksameid ilma neid nõudeid täitmata. Samas hakati seda võimalust praktikas laiemalt kasutama alles 90-ndatel. Aastatel 1997–1999 sooritati kutseeksam ainult eralase töökogemuse põhjal 14 000-l korral. 1976. võeti vastu täiskasvanuhariduse seadus, mis võimaldas kõiki teadmisi ja kogemusi dokumenteerida, ükskõik mil moel need teadmised on omandatud. Samas ei olnud sel ajal veel konkreetseid protseduure, kuidas see dokumenteerimine peaks praktikas rakenduma ning kuigi seadusandlik võimalus oli olemas, kasutati seda võimalust vähe. Konkreetne väljund vastuvõetud seadusele tuli alles 1999. aastal, kui kutseõpe muudeti kompetentsipõhiseks, mis võimaldas eelnevat professionaalset töökogemust konkreetsete nõuetega võrrelda ning sellele hinnangut anda.

31


Läbiviidud reformi nimetati kompetentsireformiks (Competence Reform), mille raames töötati välja oskused, mida mingil erialal või õppekaval õppiv või töötav indiviid peaks oskama. See võimaldas hakata indiviidide kogemusi ja teadmisi reaalselt hindama. Reform võimaldas hakata võrdlema formaalset õpet omandatud mitteformaalse ja informaalse õppega, mis enne oli väga raske. 1999–2002 viidi läbi riiklik projekt “Validation Project”, millega loodeti arendada üleriigilist ühtset mitteformaalse ja informaalse õppe hindamissüsteemi. Projekti eesmärgiks oli, et töötataks välja süsteem, mis võimaldaks dokumenteerida kõigi soovijate mitteformaalse ja informaalse õppe teel omandatut. See omakorda võimaldaks indiviidil kas paremat positsiooni tööturul või võimalust astuda kõrgkooli. Validation Project rõhutas, et

vajalik on tunnustada nii eelnevat formaalset,

informaalset kui mitteformaalset õpet ning hinnata seda võrreldaval skaalal. Varasemate õpingute ja töökogmuse tunnustamine on vabatahtlik ning sellest peavad võitma nii indiviid kui ühiskond. Dokumenteerimine peab olema paindlik, lihtsalt kasutatav ning kogu protseduur läbipaistev. Need printsiibid on nüüdseks kirja pandud ka haridusseaduses. 2002. aastal vastu võetud haridusseadus sätestab, et täiskasvanud, kes on sündinud enne 1978. aastat, omavad õigust asuda õppima gümnaasiumiastmele oma varasema informaalse ja mitteformaalse õppe baasil. Haridus, mida sel viisil vastu võetud õpilased omandama asuvad, peab olema kohandatud indiviidi vajadustele ja elusituatsioonile. Kutsehariduse seaduse § 3.5 lubab täiskasvanutel, kellel on rohkem kui viieaastane töökogemus, sooritada eksam ilma formaalse õppeta. Samas on siiski nõue, et kandidaat sooritaks sama lõpueksami, mis teisedki, kuigi tal ei ole kohustust läbida kogu kursust. 2001. aastal anti töötajatele õigus nõuda tööandjalt hinnangut oma võimetele ja oskustele, samuti on töötajal õigus õppepuhkusele. Õppepuhkust on lubatud võtta vähemalt kolmeaastase töökogemusega töötajal kuni kolmeks aastaks. Seadus ei reguleeri, et tööandja peaks selle aja eest palka maksma, kuid töötajal on õigus tagasi pöörduda oma töökohale pärast seda, kui ta on vahepeal kuni kolmeks aastaks õpingutele pühendunud. 2001. aastast on võimalik kandideerida kõrgkooli ka ilma formaalsete nõuete 32


täitmiseta, tingimuseks on, et kandidaat on vähemalt 25-aastane ning tal on olemas vajalikud oskused, mis on saadud kas formaalse, informaalse või mitteformaalse õppe teel. Juba 1992. aastast on vähemalt 23. aastasel vähemalt 5 aastase töökogemusega täiskasvanul võimalus kandideerida kõrgkooli, kui ta on sooritanud eksamid keskkooli kuues põhiaines, kuid seda võimalust on vähe kasutatud. (European Inventory 2008: 465–468). 2005. aastal täpsustati antud seadust. Tavapäraselt peab kõrgkooli kandideerimiseks kandidaadil olema keskkooli lõputunnistus ning sooritatud Haridusministeeriumi poolt määratud eksamid. Ministeerium võib anda ülikoolile õiguse ise määrata sisseastumistingimused, mis on üldiselt kehtivatest nõuetest erinevad. Vanemate kui 25-aastaste kandidaatide osas võivad ülikoolid ise erandeid teha ilma ministeeriumilt selleks luba küsimata ning võtta vastu kandidaadi ainult varasemate informaalsete või mitteformaalste õpingute põhjal. . Ülikoolid võivad vabastada ka üliõpilasi teatud eksamite või testide sooritamisest, kui üliõpilane tõestab, et sama eksamit või testi on ta juba sooritanud samas või mõnes teises institutsioonis. Oluline dokument VPL-i arendamisel Norras on “Elukestva õppe strateegia”, mille kohaselt on informaalse ja mitteformaalse õppe tunnustamine Norras riigi üks prioriteetidest. Sama strateegia rõhutab, et lähiaastatel pööratakse senisest suuremat tähelepanu

nõustamissüsteemi

tugevdamisele,

uute

hindamismeetodite

kasutuselevõtmisele, hindamissüsteemi ühtlustamisele ning statistika kogumisele. (European Inventory 2008: 468–469). VPL süsteemi edasist arendamist peetakse tähtsaks eelkõige seetõttu, et Norras on palju immigrante, kes on küll haritud, kuid nende õpinguteja töökogemus pole ametlikult tunnustatud ega võrreldav Norras kehtestatud nõuetega. Palju on ka vanemaid inimesi, kellel samuti puudub formaalne haridus, kuid kellel on arvestatav töökogemus. Lisaks on mõnes sektoris tööjõupuudus, näiteks tervishoiusektoris. Validation Projecti raames tehti igale maakonnale ülesandeks korraldada informaalse ja mitteformaalse õppe hindamise süsteem oma maakonnas. Enamik kohalikke omavalitsusi lõid ühe või mitu hindamiskeskust, mis hakkasid tegutsema peamiselt gümnaasiumiharidust andvate institutsioonide juures. Rahastus keskuste loomiseks tuli riigieelarvest. 33


Lisaks keskuste loomisele anti kaheteistkümnele maakonnale lisaressursse, et välja töötada hindamismeetodid ja hindamisprotsess, mida ka teistes keskustes rakendada.

VOX Oluline institutsioon Norras, mis tegeleb mitteformaalse ja informaalse õppe hindamisega on VOX ehk Rahvuslik Täiskasvanuõppe Instituut (the National Institute for Adult Learning). VOX tegeleb uuringute läbiviimisega, informatsioonikampaaniatega, nõustamisega, informeerimisega ja hindajate õpetamisega ning juhib mitmeid riigisiseseid ja rahvusvahelisi projekte. VOX on välja töötanud ka hindamise tööriista – kompetentsikaardi, mida täites saab inimene juba ise aimu oma oskustest ning mis on hiljem abiks hindamisel.

Informaalse ja mitteformaalse õppe arvestamine kõrghariduses Ülikoolidel ja kolledžitel on vabadus ise otsustada sisseastumistingimuste üle. Seadusandlik raamistik võimaldab arvestada varasemat õpingute ja töökogemust sisseastumisel või siis lühendada selle arvelt õpinguid. Kandidaatide kvalifikatsiooni hinnatakse vastavalt sellele, milliseid õppeaineid või millist programmi nad soovivad läbida. Et ülikoolil või kolledžil on võimalus kehtestada ise tingimused sisseastumiseks ja programmide läbimiseks, siis on erinevates institutsioonides väga erinevad praktikad. Informaalset ja mitteformaalset õpet hinnatakse tavaliselt portfooliote ja eneseanalüüsi teel, harva kasutatakse intervjuusid ja teste. Välismaiste kvalifikatsioonide ning töökogemuse hindamiseks on olemas keskne asutus NOKUT (Norwegian Agency of Quality Assurance in Education). Iga kõrgharidusinstitutsioon peab ise tagama, et hindamise kvaliteet oleks ühtlane. (European Inventory of... 2008: 474). Süsteemi puuduseks peetakse seda, et paljudel kõrgkoolidel puudub ühtne süsteem mitteformaalse ja informaalse õppe läbi omandatu hindamiseks ning seda tehakse ad hoc korras. Vahel vabastatakse indiviid osaliselt õpingutest (Carlsten, Mohn, Brand & Turmo 2006: 25). Norras on uuritud, kuidas ollakse rahul võimalusega astuda kõrgkooli vaid mitteformaalse ning informaalse õppe baasilt, kuna alguses suhtusid kõrgkoolid

34


sellisesse võimalusse skeptitsismiga. Samas on pärast reformi leitud, et suhtumine on muutunud positiivsemaks, seda eriti väiksemate ülikoolide hulgas ning sellisel viisil vastuvõetud üliõpilased on osutunud töökateks ja kõrgelt motiveerituteks. Samas võib nentida, et ülikoolid, kuhu astumiseks on suur konkurss, ei ole individuaalsest hindamisest huvitatud ning eelistavad kandidaate vastu võtta siiski formaalsete nõuete baasilt (European Inventory 2008: 471).

Ressursid Norras on varasemate õpingute ja kogemuste hindamine indiviidile üldiselt tasuta, kulud kaetakse kas riigieelarvest või hindamisega tegeleva kõrgkooli eelarvest (European Inventory 2008: 666). Samas peab iga hindamist taotlev indiviid hindamise kulude katmist taotlema erinevast allikast, näiteks töötu saab abi tööbüroost; kui ollakse sündinud pärast 1978. aastat, siis kaetakse kulud täiskasvanuhariduse toetusfondist; kui ollakse puudega, siis kantakse kulud sotsiaalabist jne. Kui ei täideta ühtki kriteeriumi, mille alusel hindamiskulud kaetakse, tuleb hindamise eest ise maksta. Ühe aine hindamine on tavaliselt 120-300 eurot, terve kutseeriala hindamine 1800 eurot. Kõrghariduses on hindamine tasuta ning kaetakse kõrgkooli eelarvest. (Carlsten jt 2006: 30).

Kokkuvõte Norras toimub informaalse ja mitteformaalse õppe hindamine peamiselt keskhariduse tasemel, 80 protsenti hinnatavatest ainetest ja programmidest on kutsehariduse ained ja erialad. Kõrghariduse astmel on kogemusliku õppe hindamine palju vähem levinud, kuigi seadusandlus selleks takistusi ei sea. Peamiselt kasutatakse kogemusliku õppe hindamist teatud sektorites, peaaegu pool kandidaatidest, kes soovisid oma varasemat õpingute ja töökogemust hinnata, olid tervishoiu- ja sotsiaalteenuste sektorist. Kõrgharidusastmel kasutatakse varasemate õpingute ja töökogemuse hindamist vähem, samas võetakse sel viisil vastu umbes 5 protsenti üliõpilaskandidaatidest. See on arvestatav hulk täiskasvanuid, kelle jaoks on tegemist olulise võimalusega ning kes muidu ei saaks kõrgkooli astuda, kuna ei vasta esitatavatele formaalsetele nõuetele. Kõrghariduses on võimalik eelneva töökogemuse ja eelnevate õpingute põhjal õpinguid lühendada või nendest täielikult loobuda, kuid seda võimalust kasutatakse üsna vähe. 35


Kuigi Norra on mitteformaalse ja informaalse õppe tunnustamisel teiste Euroopa maadega võrreldes esirinnas, on välja toodud, et ka siin on probleeme, mis vajaksid lahendamist. Nii näiteks vajaksid seadusandlikud ja praktilised võimalused edasist tutvustamist, kuna vähese haridusega inimesed ei ole nendest võimalustest teadlikud, kuigi just nemad vajavad neid võimalusi kõige rohkem. On leitud, et kaotama peaks vanusepiirangu, mis on praegu esitatud isikutele, kes võivad oma kogemuste ja oskuste hindamist taotleda. Erinevates maakondades on eelnevate õpingute ja töökogemuse hindamisel üsna suured erinevused, mida peaks ühtlustama. Erinevad hindamiskeskused

peaksid

tegema

rohkem

koostööd

hindamisprotsessi

ühtlustamiseks, sama kehtib ka ülikoolide ja kolledžite kohta.

36


8. SLOVEENIA Sloveenias on põhjused varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise laiemaks kasutuselevõtmiseks samad, mis teistes Euroopa riikides: vananev elanikkond, kiiresti muutuv tööturg ja globaliseerumisprotsess. Sloveenia haridussüsteemis on viimase 15 aasta jooksul toimunud suured muutused, mis puudutavad formaalhariduse kõiki haridustasemeid ja haridusastmeid. Oluline verstapost varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamisel oli 2000. aastal, kui alustati kvalifikatsiooniraamistiku väljatöötamisega. Tänu kvalifikatsiooniakti väljaandmisele oli nüüdsest võimalik anda hinnang kogemusliku õppe teel saadud teadmistele ja oskustele. Seadus puudutas kutseharidust ning selle raames on võimalik hinnata haridust, mis on saadud väljaspool formaalset haridussüsteemi. Kvalifikatsiooniraamistik

põhineb

väljatöötatud

kutsestandarditel,

mille

väljatöötamine tugevdas sidet tööandjate ja haridussüsteemi vahel. Sloveenia on üks uutest

liikmesriikidest,

kus

on

olemas selge

poliitika

kogemusliku

õppe

arvestamiseks, mis on osa elukestva õppe strateegiast. Uue Euroopa Liidu riigina jälgitakse kõiki Lissaboni strateegia punkte. Sloveenias nimetatakse varasemat õpingute ja töökogemuse hindamist eelnevate õpingute hindamiseks ja akrediteerimiseks (Assessment and Accreditation of Prior Learning – APL).

Seadusandlus Nagu juba öeldud, võeti Sloveenias 2000. aastal vastu oluline seadus: “Riiklik kutseõppe kvalifikatsiooni akt” (National Vocational Qualification Act) koos sellega seotud seadusandlike aktidega, millele tuginedes loodi alus varasemate õpingute ja kogemuste

arvestamisele.

Nimetatud

seadus

reguleerib

põhimõtted

ja

protseduurireeglid ning määrab ära organisatsioonid, mis võivad kehtestada standardeid jne. Seadust täiendati 2006. aastal eesmärgiga siduda veelgi tõhusamalt formaalne-, informaalne ja mitteformaalne haridus ning kindlustada erinevate osapoolte igakülgne koostöö (European Inventory of...2008: 562). Riiklikku kutsekvalifikatsiooniraamistikku on võimalik kasutada: 37


-

kutsehariduses;

-

kutsehariduses pakutavate programmide lõpetamiseks;

-

kõrgharidusprogrammide lõpetamiseks;

-

mitmete erialade kutseskvalifikatsiooni saamisel.

Kogemusliku õppe hindamine toimub suuresti keskselt koordineeritult ning selle eest vastutab Töö-, perekonna-, ja sotsiaalministeerium. Hindamisprotseduur on rangelt reguleeritud ning toimub kindla korra järgi. Avaldusi võtab vastu ning hindamisega tegeleb Riiklik eksamikeskus, erinevate erialade hindamiseks moodustatakse erinevad komisjonid. (European Inventory of..563–564).

Kogemuslik õpe kõrghariduses Kõrgharidusnõukogu (Council for Higher Education) paneb paika kriteeriumid, mille järgi võib kogemuslikku õpet hinnata. Need kriteeriumid ühtivad Bologna protsessi põhimõtetega. Hetkel tegeletakse Sloveenias õppekavade reformiga (õppekavad muudetakse väljundipõhiseks ning käivitatakse ECTS süsteem). Kogu protsess on juba lõpujärgus. ECTS süsteemi käivitamise järel on erineval viisil omandatud teadmised ja kogemused võimalik arvutada sarnasteks ühikuteks (European Inventory of...2008: 566).

Näiteid Sloveenia praktikast Sloveenias on hulgaliselt näiteid erasektori aktiivsusest seoses mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamisega. Näiteks võib tuua erinevate ametitega seotud kommertskodade tegevuse. Erinevad kommertskojad annavad välja soovituskirju, mida teatud ühenduste liikmeteks olevad firmad töötajate värbamisel arvestavad. Üheks näiteks eelnevate õpingute ja töökogemuse arvestamisest võib tuua turismialase projekti, mis viidi ellu 2006. aastal koos Itaalia Turismihariduskeskusega. Selle projekti eesmärgiks oli paika panna oskused, mida peaks sellel erialal töötav inimene oskama ning arendada välja ühine raamistik, kuidas koostada portfooliot, mis inimese oskusi ja kogemusi kõige paremini edasi annaks. (European Inventory of... 2008: 568–569).

38


Ressursid Sloveenias finantseerivad varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamist erinevad ministeeriumid, nagu näiteks Töö-, perekonna- ja sotsiaalministeerium ning Spordiministeerium, mis mõlemad tegelevad täiskasvanuharidusega. Samuti on saadud toetust Euroopa Liidu projektide raames. Ministeeriumid tasuvad süsteemi üldise arendamise eest, konkreetse hindamisprotseduuri eest tuleb tasuda taotlejal. Tasust vabastatakse mitmeid gruppe, nagu näiteks töötud, kes saavad toetust küsida vastavatest asutustest. Vahel maksavad hindamise eest ka tööandjad. Hindamine maksab 80–140 eurot taotluse kohta. Kutsekvalifikatsiooni taotlemine maksab üle 1000 euro, mis töötute puhul kompenseeritakse (OECD Thematic Review...Slovenia 2007: 46).

Kokkuvõte Sloveenias on olukord varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamisel üsna sarnane teiste uute Euroopa Liidu liikmesriikidega. 2000. aastate algusest on läbi viidud õppekavade reform, töötatud välja väljundipõhised õppekavad, mindud üle ECTS süsteemile, et erineval viisil õpitut oleks võimalik arvestada ühtses süsteemis. Olulisim seadusandlik akt on 2000. aastal välja antud “Riiklik kutsekvalifikatsiooni akt”

koos

sellega

kvalifikatsioonisüsteem,

seotud

seadustega.

mis

võimaldab

Selle välja

seadusega anda

võeti

vastu

täiskasvanutele

kutsekvalifikatsioone eelnevate õpingute ja töökogemuse põhjal. 2007. aastaks oli välja töötatud 354 kutsestandardit. Sloveenias kasutatakse varasemat õpingute ja töökogemuse arvestamist peamiselt kutsehariduses, kõrghariduses arvestatakse peamiselt eelnevat formaalharidust. Erinevate haridusastmete vahel liikumine ilma formaalseid nõudeid täitmata ei ole hetkel kehtivate seaduste kohaselt võimalik.

39


10. HISPAANIA Hispaanias pööratakse suurt tähelepanu elukestvale õppele ning varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine on oluline osa selle strateegia elluviimisest. Hispaanias toimub varasema mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamine peamiselt koostöös formaalset haridust pakkuvate institutsioonidega. Hetkel on mitteformaalse ja informaalse hariduse hindamine võimalik ainult läbi haridusasutuste poolt väljastavate diplomite ja sertifikaatide. Nüüdseks on antud välja seadusandlus, mis võimaldab arvestada oskusi, mis on omandatud erialase või sotsiaalse kogemuse teel ja ei ole seotud formaalharidusega. Hispaanias

nimetatakse

varasemate

õpingute

ja

töökogemuse

arvestamist

mitteformaalse ja informaalse õppe tunnustamiseks ja hindamiseks (recognition and validation of informal and non-formal learning).

Seadusandlik taust Mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamisega seotud seadusandlus on reguleeritud järgmiste dokumentidega: •

Haridusseadus, mis on välja antud 2006. aastal – see reguleerib kogu haridussüsteemi, välja arvatud kõrgharidust.

Kõrgharidusseadus, mis on välja antud 2007. aastal.

Tööseadus – vastu võetud 2003. aastal, 2008. aastal oli täiendamisel, mis paneb

paika

üldised

tööturu

suundumused,

muuhulgas

ka

aktiivse

tööturupoliitika. •

Kutseõppe- ja kvalifikatsiooniseadus, mis on välja antud 2002. aastal.

Haridusseadus reguleerib kogu haridussüsteemi, välja arvatud kõrgharidust. See baseerub elukestva õppe strateegial, mille kohaselt on igal inimesel elu jooksul õigus saada haridust kas siis haridussüsteemis või väljaspool seda. Riik peab pakkuma igale indiviidile paindlikke õppimisvõimalusi, mis arvestavad maksimaalselt indiviidi vajadustega. Seaduses on eraldi punkt täiskasvanuhariduse kohta, mis ütleb, et täiskasvanul on võimalik arvestada haridusena ka oma omandatud erialast või 40


sotsiaalset kogemust. Kõrghariduseadus sätestab, et riik määrab ära nõuded töökogemuse akadeemiliseks hindamiseks. Riik reguleerib ka protseduurid, mis määravad ära sisseastumisnõuded kõrgkooli astumiseks läbi töökogemuse nende indiviidide jaoks, kes ei täida formaalseid akadeemilisi nõudeid. Tööseadus – paneb paika põhimõtted, mis reguleerivad täienduskoolitust ning erialaseid kursusi kui aktiivse tööturupoliitika meetodeid. Seadus reguleerib ka erinevate sertifikaatide ja tunnistuste väljaandmist, mis ei oma akadeemilist väärtust. Kutseõppe ja kvalifikatsiooni seadus – lõi riikliku kvalifikatsioonide süsteemi, pakkudes suuremat paindlikkust, mis võimaldab kvalifikatsioonisüsteemi tihedamalt siduda tööturuga. Seadusandliku raamistiku eesmärk on: •

Võimaldada pöörduda täiskasvanutel tagasi haridussüsteemi ja jätkata haridusteed, kuigi nad ei täida akadeemilisi nõudeid.

Edendada elukestvat õpet seeläbi, et võimaldatakse välja anda tunnistusi kas täielikult või osaliselt erialase töökogemuse põhjal.

Vastata vajadusele hinnata töökogemuse teel saadud oskusi ja kogemusi.

Luua kutseõppes riiklikud standardid erinevatele erialadele. (European Inventory.of..2008: 572–576).

Üldisemad eesmärgid on muuta Hispaania tööturg paindlikumaks ning võimaldada töötajatele suuremat mobiilsust erinevate riikide vahel. Oluline on ka töötajatele erinevate paindlike haridusvõimaluste pakkumine. Peamised tegevussuunad varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise osas on Hispaanias järgmised: •

sisseastumistestid

– võimaldavad astuda järgmisele haridusastmele ilma

akadeemilisi nõudeid täitmata; •

testid kvalifikatsiooni saamiseks kutseõppes VET süsteemis, keskhariduse saamiseks, mõnel erialal ka akadeemilise kraadi saamiseks;

kandidaatide esialgne hindamine nõustamise eesmärgil;

41


professionaalsetele oskustele hinnangu andmine – reguleerib protseduure, mille abil hindamine toimub; võimalik on saada osaline või täielik ametitunnistus;

hindamiskriteeriume ja –protseduure arendatakse endiselt edasi;

väljaspool haridussüsteemi välja antavate sertifikaatide ja tunnistuste väljaandmise suurem regulatsioon (European Inventory of...: 577)

Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine kõrghariduses Ülikoolidel on kindlad regulatsioonid, mis sätestavad, kuidas arvestatakse varasemaid kvalifikatsioone ja kraade. Et ülikoolidel on endal õigus otsustada, mida nad arvesse võtavad ja mida mitte, on praktika väga erinev. Mõned kõrgharidusasutused on seotud Euroopa Liidu projektidega (nagu näiteks Leonardo ja Sokrates), nendel ülikoolidel on kohustus jälgida üldiseid Euroopa Liidus kehtestatud reegleid. Mitmed ülikoolid olid aastatel 2000–2002 Gruntvigi projekti liikmed, mille raames uuriti erinevate hindamismeetodite efektiivsust ja hindamist tudengi perspektiivist. Valmis ka käsiraamat mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamist taotlevale tudengile (European Inventory of..579).

Positiivseid näiteid Kõige paremini on varasema kogemuse arvestamine arenenud Baski regioonis, puudutades peamiselt kutseõpet. Baski regioonis on välja töötatud täpne skeem, kuidas varasema kogemuse arvestamine ja hindamine käib. Ka mitme suure firma jaoks on varasema töö- ja õpingukogemuse arvestamine saanud personalipoliitika osaks. Näiteks võib tuua Barcelona teatri ja Castilla y Leon’i Tehnoloogiainstituudi, kus arvestatakse tööle võtmisel eelnevat mitteformaalset ja informaalset õpingukogemust ning ei nõuta formaalset kvalifikatsiooni. Lisaks on mitmeid positiivseid näiteid saanud alguse Euroopa Liidu projektide raames, näiteks turismi ja infotehnoloogia sektoris. Valminud on ka e-portfoolio vorm, mida laialdaselt kasutatakse.

Ressursid Hispaanias ei eristata kulusid varasemate õpingute ja töökogemuse hindamiseks, vaid 42


kõik loetakse hariduskulude hulka. Hariduskulud tulevad riigi eelarvest, osaliselt eraallikatest, sealhulgas taotlejatelt endilt (OECD Thematic Review...Spain 2008: 43).

Kokkuvõte Hispaanias

on

olemas

seadusandlik

raamistik,

mis

võimaldab

arvestada

mitteformaalset ja informaalset õpingukogemust. Peamiselt toimub see kutseõppes kutsetunnistuste

andmiste

teel.

Kõrghariduses

arvestatakse

peamiselt

formaalhariduses saadud tunnistusi ja kraade. Et ülikoolidel on võimalik endal otsustada, kuidas arvestamine toimub, rakendavad ülikoolid väga erinevaid praktikaid. Hispaania võtab osa mitmetest Euroopa Liidu poolt finantseeritavatest projektidest, mis on ellu kutsutud varasema õpingute ja töökogemuse arvestamise arendamiseks. Hispaanias jälgitakse küll kõiki Euroopa Liidus omaks võetud suundumusi, kuid väga suurt paindlikkust mitteformaalse ja informaalse kogemuse arvestamisel siiski veel ei ole ning endiselt hinnatakse kõrgemalt formaalharidust.

43


11. ROOTSI Mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamine on Rootsis elukestva õppe strateegia oluline osa. 2008. aastal ei olnud vastu võetud veel ühtki riiklikku regulatsiooni, mis reguleeriks mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamist. 2004. aastal moodustati riiklik komitee, mis aastatel 2004–2007 tegeles sellega, et töötada välja ühtne metodoloogia informaalse ja mitteformaalse õppe hindamiseks. Mitteformaalse ja informaalse õppe hindamine Rootsis on detsentraliseeritud ning selle eest vastutavad erinevad institutsioonid (European Inventory of..2008: 586). Rootsis nimetatakse varasemate õpingute ja töökogemuse hindamist VPL-ks (validation of non-formal and informal learning). Rootsis tegelevad mitteformaalse ning informaalse õppe hindamisega umbes kümme kohalike omavalitsuste poolt loodud keskust täiskasvanuhariduse keskused ja rahvakeskkoolid (folk high-schools), tööagentuurid ning erinevad haridusasutused.

Seadusandlus Esmakordselt hakati Rootsis informaalset ja mitteformaalset õpet arvestama 90-ndate lõpus. 1997–2002 loodi Täiskasvanute Hariduse Liikumine (Adult Education Initiative), millega loodeti laiendada täiskasvanuhariduse võimalusi ning läbi selle võidelda töötuse vastu. Selle projekti raames oli mitmeid alamprojekte, mis keskendusid uut tüüpi kogemusliku õppe hindamisele. 2000. aastal võeti vastu seadus, mille kohaselt võib iga Rootsi elanik lasta hinnata oma teadmisi ja oskusi munitsipaaltäiskasvanuhariduse raames. Hindamise tulemused dokumenteeritakse ning seda hinnangut on võimalik kasutada töökohtadele kandideerimisel.. Seadus garanteeris selle, et kohalikele omavalitsustele anti täiendavaid ressursse hindamise korraldamiseks. 2003. aastal otsustati, et Rootsis on liiga vara hindamist seaduslikult reguleerida. Arvati, et enne seda tuleks rakendada pilootprojekte ning soodustada koostööd erinevate osapoolte vahel. Kokku kutsuti komitee, mis pidi töötama välja ühtsed hindamise põhimõtted ning arendama regionaalset koostööd, lisaks oli komitee ülesandeks välja töötada ettepanekud, kuidas jätkata tööd edaspidi (European 44


Inventory of...2008: 586–587). Komisjon

allub

Haridus-

ja

Teadusministeeriumile

ning

teeb

koostööd

Kõrgharidusagentuuriga ja ülikoolidega.

Ressursid VPL

süsteemi

arendamisega

tegeleva

komisjoni

tööd

finantseerib

Rootsi

valitsus.Aastaks 2007. oli valitsus eraldanud selleks 6,5 miljonit eurot (European Inventory

of...2008:

588).

Hindamine

ja

VPL

süsteemi

arendamine

on

täiskasvanuhariduse osa ja seda finantseerib riik, seega taotleja ise hindamise eest maksma ei pea. Mitmeid hindamiskeskusi on toetanud Euroopa Liit, samuti võtab Euroopa Liidu Sotsiaalfond osa mitmete projektide finantseerimisest. Rootsis on leitud, et hindamise kulud võivad mõnel juhul ulatuda kuni 5000 euroni, mis tähendab, et formaalne haridus maksab tunduvalt vähem (European Inventory of...2008: 600).

Positiivseid näiteid Rootsi valitsus andis aastatel 2003–2005 Riiklikule Koolide Töö Parandamise Agentuurile (National Agency for School Improvement) ülesandeks korraldada pilootprojekte, mis viidi läbi sellistes valdkondades nagu ehitus, keemia, hoonete haldus, transport jne. Pilootprojektide raames lepiti kokku, milliseid oskusi teatud erialadel vajatakse. Projekti tulemusi lasti hinnata Göteborgi ülikoolil ja tulemused loeti positiivseks. Siiski leiti, et hindamisel kasutati peamiselt traditsioonilisi hindamismeetodeid nagu kirjalikud tööd, testid jne ning edaspidi peaks rakendama mitmekesisemaid hindamismeetodeid. Leiti ka, et hindamine toimus erinevates sektorites väga erinevalt ning tarvis oleks suuremat hindamismeetodite ja hindamisprotseduuride ühtlustamist (European Inventory of...2008: 588–589). Örebro

maakonnakeskuses

tegeleb

VPL

hindamise

ja

koordineerimisega

CityAkademin, mis sai 2007. aastal Euroopa VPL auhinna efektiivse hindamistöö eest. Keskuse ülesanne on peale hindamise korraldamise veel ka nõustamine, hindamise

põhimõtete

väljatöötamine,

hindamismeetodite

väljaarendamine,

sotsiaalpartnerite vahelise koostöö korraldamine ja kvaliteedikindlustamine.

45


Mitteformaalse ja informaalse õppe hindamine kõrghariduses Kõrghariduses piirdub varasemate õpingute ja töökogemuse hindamine peamiselt välismaal välja antud diplomitele hinnangu andmisega ja nende sobitamisega Rootsi haridussüsteemi. Kõrghariduses ei räägita mitte varasema õppe hindamisest, vaid erialasest ja akadeemilisest tunnustamisest (professional and academic recognition). Rootsis peetakse väga oluliseks, et siin täpset vahet tehtaks, kuna mitteformaalse ja informaalse

õppe

hindamisel

ei

anta

hinnangut

kandidaadi

esitatavatele

dokumentidele, vaid reaalsetele teadmistele ja oskustele. Tunnustamise puhul leitakse olemasolevale formaalharidust pakkuvast institutsioonist saadud dokumendile võimalikult täpne vaste Rootsi haridussüsteemis ning seega on need protsessid erinevad. Siiski on mitmed ülikoolid võtnud osa pilootprojektidest, kus hinnatakse ka reaalseid kompetentse ja eelnevaid õpinguid, et lühendada õpinguaega, näiteks on seda tehtud õenduse ja õpetajate väljaõppe vallas (European Inventory of...2008: 597– 598). Rootsis on kõrgkooli astumise eeltingimuseks kohustuslik gümnaasiumiharidus ning eksamite sooritamine rootsi keeles, inglise keeles ja matemaatikas. Samas võimaldavad seadused kõrgkoolidel vastu võtta ka neid üliõpilaskandidaate, kellel ei ole need tingimused täidetud. Rootsis on nn rahvakeskkoolid, mis on osa mitteformaalsest haridussüsteemist ning mis võivad ise otsustada, millistel tingimustel nad õpilasi vastu võtavad. Kolmeaastase rahvakeskkoolis käimise järel on võimalik astuda kõrgkooli, see tähendab, et on võimalik jätkata haridusteed formaalses haridussüsteemis.

Rahvakeskkoolides

on

võimalik

õppida

ka

erinevate

kutseharidusprogrammide järgi ning rahvaülikooli poolt välja antud kvalifikatsioone aktsepteeritakse ka tööturul. Kuni 2008. aastani kehtis seadus, et täiskasvanud, kes on vähemalt 25 aastat vanad ja omavad vähemalt 4 aastast töökogemust ning kellel on teadmised rootsi ja inglise keeles gümnaasiumitasemel, võivad kandideerida kõrgkooli. Alates 2008. aastast võivad ülikoolid ja ülikoolide kolledžid ise otsustada kuni kolmandiku kohtade osas, keda nad vastu võtavad. See võimaldab osa kohti saada nendel kandidaatidel, kes on omandanud teadmised ja oskused mitteformaalse ja informaalse õppe teel. (European Inventory of...2008: 594).

46


Kokkuvõte Rootsis tegeletakse informaalse ja mitteformaalse õppe hindamisega peamiselt kutsehariduses. Siiski võimaldab see mõnel juhul ka ligipääsu kõrgkooli. See võimalus on näiteks rahvakeskkooli kaudu, kui teatud nõuded on täidetud. Ülikoolid võivad ise otsustada, millistel alustel nad täidavad ühe kolmandiku neile riigi poolt võimaldatud kohtadest. Hindamisprotsess on detsentraliseeritud ja hindamiskeskused on moodustatud kohalike omavalitsuste juurde. Varasemate kogemuste hindamist peetakse oluliseks osaks täiskasvanuhariduse strateegiast ja igal Rootsi elanikul on õigus saada hinnang oma varasematele kogemustele. Rootsis on VPL süsteem suunatud eelkõige täiskasvanutele, kellel on kaalukas töökogemus, kuid napib formaalset haridust, samuti ka immigrantidele ja töötutele, kes sooviksid alustada uut karjääri.

47


12. ÜHENDATUD KUNINGRIIK Nii Inglismaa, Põhja-Iirimaa, Šotimaa kui ka Wales on arendanud välja uue punktide süsteemi, mis võimaldab igasugust õpet teisendada ühtsesse süsteemi ning kvalifikatsiooniraamistiku, mis võimaldab võrrelda inimese oskusi antud erialal nõutavate oskustega. Samas on riigid siiski mõnevõrra erineval arengutasemel. Šotimaal on uus kvalifikatsiooniraamistik olemas ning välja on arendatud metodoloogia nii mitteformaalse kui informaalse õppe tunnustamiseks uues raamistikus. Wales’is on samuti uus kvalifikatsiooniraamistik olemas ning on olemas ka metodoloogia mitteformaalse õppe arvestamiseks. Informaalse õppe sobitamine raamistikku algas alles 2007. aastal ja on veel arenemisjärgus. Inglismaal ja Põhja-Iirimaal ei ole uus kvalifikatsiooniraamistik veel päriselt välja arendatud, kuid tegeletakse võimalusega integreerida uude süsteemi ka informaalne ja mitteformaalne õpe. Seega on Šotimaa ja Wales informaalse ja formaalse õppe arvestamisel Inglismaast ja Põhja-Iirimaast ees, ka on need riigid rohkem arvestanud Euroopa poliitika ja suundumustega. Nii Inglismaal kui Põhja-Iirimaal puudub ühtne riiklik lähenemine mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamisele. Rakendatavad meetodid on erinevad ja arvestada saab vaid teatud sektorites omandatud teadmisi ja kogemust. Inglismaal ja Põhja-Iirimaal nimetatakse varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamist APL-iks (Accreditation of Prior Learning), APL-i rakendatatakse peamiselt kõrghariduses. On olemas ka metodoloogia, mida nimetatakse RARPA-ks. RARPA-t saab rakendada ainult teatud täiskasvanuhariduses (mida nimetatakse Adult and Community Learning – ACL). (European Inventory of...2008: 616). RARPA ehk Recognising and Recording Progress and Achievement in NonAccredited Learning on kvaliteedisüsteem, mille kohaselt hinnatakse varasemaid õpinguid viies etapis: 1. Määratakse kandidaadi jaoks eesmärgid, mida hindamisega soovitakse saavutada.

48


2. Esialgne hindamine – et määrata kandidaadi stardipositsioon. 3. Määratakse kandidaadi õpieesmärgid (esialgsed ning kuhu soovitakse jõuda). 4. Programmi jooksul saavutatud edusammude tunnustamine ning tuutori tagasiside. 5. Kandidaadi eneseanalüüs, tuutori lõplik hinnang, üldine hinnang kogu protsessile. Vaadatakse üle programmi alguses seatud eesmärgid ning seatakse edasine enesearendamise plaan. RARPA meetodiga ei hinnata ja ei tunnustata üksnes kandidaadi saavutusi, vaid analüüsitakse ja antakse hinnang ka õpetamisprotsessi efektiivsusele. Algselt kutsuti RARPA meetod ellu, et tõsta mitteformaalse õppe hindamise usaldusväärsust ja kvaliteeti, kuid meetodi kasutamine levis hiljem ka avaliku sektori poolt pakutavasse formaalharidusse. RARPA-t ei rakendata kõrghariduses ega informaalse õppe hindamiseks (European Inventory...2008: 624–625). Ühendatud Kuningriigis hakati mitteformaalse ja informaalse õppe hindamisega tegelema juba 80-ndatel, kuid siis leiti, et taotlemis- ja hindamisprotsessid on liiga aeglased ja keerulised. 90-ndatel püüti seda protsessi kaasaegsemaks muuta, näiteks loodi e-portfoolio.

Hetkeolukord Ühendatud Kuningriigi riikides on välja arendatud raamistik, kuidas varasemaid õpinguid arvestada. Varasem õpingute ja töökogemus on võimalik ümber arvestada punktideks. Samas kasutavad erinevad riigid punktide arvestamisel erinevaid skaalasid. Kogu arvestus käib õpiväljunditega võrdlemise kaudu ja seega ei ole oluline, millises keskkonnas teadmised ja kogemused on omandatud. Kõrghariduses on võimalik arvestada mitteformaalset ja informaalset õpet nii sisseastumisel kui õpingute lühendamiseks, olenemata sellest, kus ja mil viisil need teadmised ja kogemused on omandatud. Hindamisega tegelevad kõrgkoolid ise. (Leney & Ponton 2007: 9).

Inglismaa ja Põhja-Iirimaa Inglismaal ja Põhja-Iirimaal on loodud kvalifikatsiooniraamistik QCF (The

49


Qualifications and Curriculum Framework), mille eesmärgiks on pakkuda laiemat arvestamisvõimalust kui kehtiv riiklik kvalifikatsiooniraamistik NQF. Siiski ei ole selle raames võimalik rakendada nii laialdasi informaalse ja mitteformaalse õppe arvestamise metodoloogiaid kui ŠotimaaŠotimaal ja Walesis kehtivates süsteemides. QCF oli alles hiljuti testimise staadiumis, testimine lõppes augustis 2008. Kuni selle ajani mitteformaalset ja informaalset õpet ei arvestatud. Erandiks on kõrghariduse sektor, kus mitteformaalset ja informaalset õpet on arvestatud juba aastaid. Mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamist alustati kõrgkoolide enda algatusena, valitsuse poolt tuli toetus hiljem Kõrgkoolide huvi mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamise vastu sai alguse sellest, et kõrgkoolid soovisid vastu võtta üliõpilaskandidaate, kellel olid sobivad teadmised ja kogemused õppimiseks, kuid puudus traditsiooniline haridus. 2004. aastal anti välja ühtsed juhised, kuidas kõrghariduses peaks eelnevaid õpinguid arvestama. Põhiliseks nende juhiste juures oli, et arvestamisprotsessi peavad läbi viima akadeemilised töötajad ning protsess peab olema läbipaistev, selge ja ühetaoline. Üldine reegel on, et näiteks akadeemilise kraadi puhul võib varasemate õpingute arvelt arvestada kuni pool vajalikest punktidest. (European Inventory of... 2008: 619–622). Et ülikoolidel on Ühendatud Kuningriigis suur autonoomia, kasutatakse ühtsete juhiste olemasolust hoolimata mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamisel väga erinevaid praktikaid (Leney & Ponton 2007: 9). Avalikul sektoril tekkis huvi mitteformaalse õppe arvestamise vastu 2001. aastal (huvi ei puudutanud informaalset õpet). Töötati välja kvaliteedisüsteem, et arvestamine toimuks ühtsetel alustel, arvestamist nimetati eelpoolnimetatud RARPA meetodiks. Selle abil saab arvestada mitteformaalset õpet 16 sektoris. RARPA ei võimalda arvestada informaalset õpet, seda meetodit ei kasutata peaaegu üldse kõrghariduses, erasektoris ega mittetulundussektoris.

Wales Walesis on mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamise raamistikuks CQFW (Credit and Qualifications Framework for Wales). Selle raames on võimalik arvestada ükskõik millises keskkonnas omandatud teadmisi ja kogemusi. Walesis on

50


varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine eeskujulikul tasemel ning jälgitakse Euroopa Komisjoni poolt vastuvõetud eesmärke. Hetkel pööratakse suurt tähelepanu ühtse kvaliteedisüsteemi arendamisele.

Šotimaa Šotimaal loodi eraldi raamistik varasema õppe arvestamiseks UK maadest kõige varem, seda nimetatakse SCQF-ks, (Scottish Credit and Qualifications Framework) mis võeti vastu 2001. aastal. Sarnaselt Walesiga on see raamistik, mis võimaldab arvestada ükskõik mis viisil omandatud teadmisi ja kogemusi. SCQF-i kasutamiseks on välja töötatud kvaliteedi tagamiseks vajalikud juhised. Arvestamist nimetatakse RPL-iks. Kui palju RPL-i on kasutatud, ei ole teada, sest Šoti valitsus arvestamise kohta statistikat ei kogu. (European Inventory of...2008: 628–630).

Positiivseid näiteid Positiivse näitena erasektorist võib tuua organisatsiooni WAMITAB, mis on kõigi UK maade jäätmemajandusega tegelevate asutuste nõuandev organ. See organisatsioon tegeleb jäätmetööstuse ametikohtade kvalifikatsioonide väljatöötamisega, töötajate väljaõpetamise ja nende kvalifikatsiooni tõstmisega. 2004. aastal tekkis WAMITAB-il huvi eelnevate õpingute ja kogemuste arvestamise vastu, et töötajad saaksid arvestada eelnevat töökogemust ning seeläbi kiiremini oma kvalifikatsiooni tõsta.

Ressursid UK riikides maksavad õppurid ise vähemalt osaliselt kulud, mis mitteformaalse ja informaalse

õppe

arvestamisega

kaasnevad.

Maksumäärad

on

olenevalt

institutsioonist erinevad (Leney & Ponton 2007: 49–50). Tavaliselt ei ole ülikoolide või teiste hindavate institutsioonide kodulehtedel konkreetseid hindu, vaid on kirjas, et tasu oleneb töö hulgast ning määratakse individuaalselt. Tasu võidakse määrata ka ühe aine eest, see on kuni 60 naela või pool kogu mooduli maksumusest, mõnel juhul ka kogu mooduli maksumus (Leney & Ponton 2007: 115).

51


Kokkuvõte UK riikides puudub seadusandlik raamistik mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamiseks, kuna UK-s on haridusse suhtumine traditsiooniline ning peetakse lugu formaalsest haridusest. Kuigi seadusandlik raamistik puudub, on UK maades loodud kvalifikatsiooniraamistikud, mis võimaldavad varasemaid õpinguid ja töökogemust siiski arvestada. Arenenumad on Walesi ja Šotimaa kvalifikatsiooniraamistikud, mille raames on võimalik arvestada nii formaalset, informaalset kui mitteformaalset õpet. Inglismaa ja Põhja-Iirimaa raamistikud ei võimalda arvestada mitteformaalset ega informaalset õpet, kuigi seda mingil määral siiski tehakse, selleks kasutatakse APL ja RARPA metodoloogiat. UK on selles mõttes Euroopa riikide hulgas erandlik, et siin algas huvi varasemate õpingute ja kogemuste arvestamise vastu kõrgharidussektorist, mitte kutseharidusest nagu enamikus teistes maades.

52


13. TAANI 2002. aastal võttis Taani valitsus eesmärgiks vähendada töötust sisserännanute seas. Üheks meetodiks oli nende oskuste hindamine, kuna paljudel puudus formaalne haridus. Viidi läbi ulatuslik uurimus, et sisserännanute olukorda kaardistada ja leiti, et suurel osal nendest ei ole ühtki tunnistust ega sertifikaati, mis tõendaks nende haridust või mis oleks võrreldav Taani formaalharidussüsteemi poolt välja antud tunnistustega. Paljudel puudus ka eelnev töökogemus Taanis, mistõttu neil oli töö leidmine raskendatud. 2004. aastal lõi Tööministeerium viis “Teadmuskeskust” (Knowledge Center), pilootprojekti raames, mis pidid tegelema immigrantide oskuste hindamisega töökohal ning erinevate osapoolte nõustamisega. Keskuste klientideks ei olnud mitte ainult otseselt

immigrandid

ise,

vaid

ka

tööandjad,

immigratsiooniametnikud,

haridusasutuste esindajad jne. 2004. aastal oli Taani rahvastikust 8,2 protsenti immigrandid (suur osa nendest Türgist ja Pakistanist), pooled nendest olid töötud, seega puudutas algatus väga suurt elanikkonna gruppi. Loomulikult oli nende inimeste tööturule integreerimine väga pikk ja keeruline protsess, kuid oskuste hindamine oli üks oluline osa sellest. (European Inventory of...2008: 638–639). Kuna Taanis on mitmes sektoris tööjõupuudus, korraldati 2006. aastal kampaania tööjõu värbamiseks teistest riikidest, mis tähendas, et oli vaja hinnata ka nende oskusi. Selleks võeti vastu The East Agreement, mis lihtsustas ja ühtlustas hindamisprotsessi. (Shapiro 2007: 22). Taanis nimetatakse varasemate õpingute ja töökogemuse hindamist sarnaselt paljude teiste riikidega RPL-iks (Recognition of Prior Learning).

Mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamine kõrghariduses 2001. aastal viidi läbi täiskasvanuhariduse reform ja sellega loodi kõigile arusaadav raamistik täiskasvanuharidusele, mis pakkus täiskasvanutele paindlikku võimalust hariduse saamiseks ja täiendusõppeks. Täiskasvanuhariduse reform oli oluline eelkõige seetõttu, et nüüdsest oli võimalik hakata arvestama erialast töökogemust kõrgkooli sisseastumistingimusena, milleks oli nõutav vähemalt kaheaastane erialane

53


töökogemus. Töökogemust ei arvestata sisseastumistingimusena kõigil erialadel, vaid vastavates täiskasvanuhariduseprogrammides. Töökogemust arvestatakse ka üksikute ainete puhul.

Seadusandlus Kuigi Taani valitsus on jälginud poliitikat, et varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine on täiskasvanuhariduse oluline osa, puudub Taanis seadusandlus, mis vastavat ala täpselt reguleeriks. Puuduvad ka ühtsed meetodid hindamiseks, mida kasutataks kõigis haridusinistitutsioonides. Haridusinstitutsioonidel on võimalik võtta vastu kandidaate, kes ei vasta formaalsetele nõuetele, kuid esmajärjekorras võetakse vastu siiski need kandidaadid, kes on kõik nõuded täitnud. Formaalsete nõuete mittetäitjaid saab vastu võtta piiratud hulgal, mis on umbes 10 protsenti kandidaatidest (Shapiro 2007: 24–25). Ühtne poliitika, kus olid välja toodud põhimõtted varasemate õpingute arvestamiseks võeti vastu 2004. aastal, kuigi kutsehariduses arvestati varasemaid õpinguid ja erialast töökogemust juba palju varem, 1997. aastal (European Inventory of...2008: 209).

Positiivseid näiteid Positiivse näitena mitteformaalse ja informaalse õppe hindamisest võib tuua Taani Elektrikute Ühenduse initsiatiivi, kelle algatusel võimaldatakse soovijatel teha ühenduse kodulehel elektrooniline test, et hinnata oma oskusi elektrikuna. Soovija sisestab vastused oma tehniliste, üldiste ja personaalsete oskuste ja kogemuste kohta ning süsteem annab automaatse hinnangu ning soovitab sobiva täiskasvanute kursuse, et indiviid saaks jõuda soovi korral vajaliku kvalifikatsioonini (Shapiro 2007: 31).

Ressursid Keskuste tööd finantseeritakse riigieelarvest, taotlejad ise hindamise eest üldjuhul maksma ei pea. Kui taotleja käib tööl, saab tööandja taotleda hindamisperioodi eest palga kompenseerimist riigilt, nii et kandidaat saab palka edasi. Sageli pakub tööandja pärast hindamist edasist koolitust, sel ajal makstakse õppurile miinimumpalka (European Inventory of...2008: 643). Indiviidilt ei võeta tasu täiskasvanute üldhariduse tasemel ja gümnaasiumitasemel. Muudel astmetel ja tasemetel on tasu võtmine lubatud ning mõnel juhul seda ka 54


tehakse (Shapiro 2007: 53–54). Mitmeid projekte on finantseerinud Euroopa Sotsiaalfond, näiteks võib tuua 2006 ja 2007. aastal hindamiskeskuste toetuseks saadud 36 miljonit taani krooni. Mitteformalse ja informaalse õppe hindamiseks ja süsteemi arendamiseks kulutatakse igal aastal hinnanguliselt 1,5 miljonit eurot.

Kokkuvõte Taanis sai vajadus hinnata mitteformaalset ja informaalset õpet alguse peamiselt sellest, et Taanis on palju immigrante, kellel on raske tööturul hakkama saada. Neil puudub formaalne haridus, kuid selliseid töökohti, kus mingit kvalifikatsiooni ei nõuta, jääb Taanis aina vähemaks. Lahendusena ongi nähtud immigrantide oskuste ja erialase töökogemuse hindamist, mis võimaldab neil saada kvalifikatsioon varasema töökogemuse põhjal või jätkata õpinguid. Kõrghariduses kasutatakse mitteformaalse ja informaalse õppe hindamist vähem. Samas on see üks võimalik tee paljude täiskasvanute jaoks kõrgkooli astumisel, kuna erialast töökogemust on võimalik arvestada kõrgkooli sisseastumisel, kui formaalsed sisseastumisnõuded ei ole täidetud.

55


14. AUSTRAALIA Austraalias nimetatakse varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamist RPL-iks ehk inglise keeles recognition of prior learning. Austraalias on varasemate õpingute arvestamine detsentraliseeritud ning arvestamise praktikad on väga erinevad olenevalt institutsioonist, piirkonnast ja erialast. Austraalias on olemas kvalifikatsiooniraamistik, mille alusel hindamine toimub. Õppekavad ja kursused on koostatud õpiväljundite põhiselt. Peamist tähelepanu varasema

mitteformaalse

ja

informaalse

õppe

arvestamisele

on

pööratud

kutsehariduses. Kutsekvalifikatsiooni saamine ei olene sellest, kus ja mil viisil teadmised ja oskused on omandatud, seega võib kutsekvalifikatsiooni omandada nii formaalse hariduse kui informaalse ja mitteformaalse hariduse baasil. Austraalias on palju sisserännanuid, kellel puudub formaalne haridus ning kes vajavad oma varasematele teadmistele ja kogemustele ametliku hinnangu andmist, et tööturul hakkama saada. Austraalias tegelevad varasemate õpingute ja kogemuste hindamisega erinevad institutsioonid, milleks on: •

kutseõppeasutused;

hindamisega tegelevad keskused;

eraagentuurid ja vastavat teenust pakkuvad spetsialistid;

ülikoolid ja teised kõrgharidusinstitutsioonid;

kutseliidud, litsentse välja andvad organisatsioonid,

riiklikud ja rahvusvahelised organisatsioonid (Misko, Beddie & Smith 2007: 57).

Poliitiline ja seadusandlik raamistik Mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamine on üks olulisemaid põhimõtteid Austraalia elukestva õppe strateegiast, mis võeti vastu juba 1996. aastal. Täiskasvanuhariduses võeti vastu põhimõte, et iga omandatud teadmine ja kogemus

56


on oluline, ükskõik, millal ja mil viisil see on omandatud. Kui need põhimõtted olid omaks võetud, leiti, et vajalik on välja töötada ka ühtsed alused, kuidas varasemaid õpinguid ja omandatud kogemusi tuleks arvestada. 2004. aastal töötaski Austraalia Kvalifikatsiooniraamistiku Nõuandev Kogu välja juhised ja printsiibid, mida mitteformaalse ja informaalse arvestamisel jälgida. Kuigi ühtsed printsiibid ja poliitika on välja töötatud, ei ole need juhised vastu võetud seaduse

tasemel ning on

pigem

soovitusliku

iseloomuga.

Eraldi seadusi

mitteformaalse ja informaalse õppe hindamiseks Austraalias ei ole. Kutsehariduses ei ole oluline, kas haridus on omandatud formaalse õppe teel või mõnel muul viisil, kutsekvalifikatsiooni omandamise nõuded on mõlemal juhul täpselt samad. (Misko jt 2007: 47–48).

RPL kõrghariduses Austraalias on ülikoolid autonoomsed asutused, mis võivad ise otsustada sisseastumistingimuste ja protseduuride üle. On ülikoole, mis korraldavad spetsiaalseid sisseastumiseksameid vanematele tudengitele, kes ei täida formaalseid sisseastumisnõudeid ning sellisel juhul arvestatakse sisseastumisel ka nende varasemaid õpinguid ja kogemuste teel omandatut (Misko jt 2007: 19). Osa ülikoole tunnustavad ainult formaalseid õpinguid ning varasemate õpingute hindamine piirdub erinevate tunnistuste ja diplomite võrdlemisega.

Positiivseid näiteid Positiivse näitena varasemate õpingute ja töökogemuse hindamisel võib tuua New South Wales’i ülikooli, mis 2007. aastast arvestab ka üliõpilaste varasemaid informaalseid

ja

mitteformaalseid

õpinguid.

Arvestatakse

ka

näiteks

tööd

vabatahtlikuna ja tööd tudengiorganisatsioonides (Misko jt 2007: 23). Teise positiivse näitena võib tuua Adelaide ülikooli, mis pakub avatud kursust juhtidele, kellel on sellel alal pikk töökogemus. Kandidaatidel peab olema vähemalt 7-aastane töökogemus. Suur osa õppest arvestatakse varasemate õpingute ja kogemuste baasil, ülikool kontakteerub tööandjaga, kellega koos analüüsitakse kandidaadi töökogemust (Misko jt 2007: 68)

57


Ressursid Austraalia valitsus on teinud suuri kulutusi varasemate õpingute ja töökogemuse hindamise süsteemi arendamiseks. Olulise projektina võib näiteks tuua 2006. aastal valitsuse poolt läbiviidud projekti, mida nimetati “Sotsiaalabilt tööle” (Welfare to Work), millega toetati puudega, töötuid ja eakaid inimesi. Abi sisaldas muuhulgas ka nende varasemate õpingute ja kogemuste hindamist ning seejärel vajadusel inimeste sobivatele kutseõppe kursustele saatmist (Misko jt 2007: 34). Üldiselt tasub kutsehariduse puhul RPL hindamise kulud vastav riiklik institutsioon, mis on hindamisega seotud, samas ei kata riiklik toetus sageli kõiki otseseid ja kaudseid hindamisega seotud kulutusi. Mõned institutsioonid katavad ise kulud, osa institutsioone on kehtestanud kandidaadile vastavad tasud. Hindamisega seotud kaudsed kulud, nagu näiteks transport, koopiate tegemine vms tuleb kanda kandidaadil. Kui kandidaadilt võetakse tasu, rakendatakse erinevaid strateegiaid. Üks võimalus on võtta kõigilt ühesugust tasu, mis on tavaliselt 120 eurot hindamise kohta. Teine võimalus on arvestada tasu tundide põhjal, mis hindamiseks kulus (tavaliselt arvestatakse 0,6 eurot tunni kohta), kolmas võimalus on arvestada protsent RPL-i hindamise kuludest, mis võib olla kas 50 või 100 protsenti kõigist kuludest. Vahel kasutatakse ka taktikat, et kandidaadilt võetakse tavalist õppemaksu olenemata sellest, kas ta võtab osa kõigist kursustest või arvestab õpingud osaliselt või täielikult RPL-i kaudu. (Misko jt 2007: 55).

Kokkuvõte Austraalias tegelevad varasemate õpingute ja töökogemuse hindamisega väga erinevad institutsioonid ja kasutatakse väga erinevaid praktikaid. Ka tasu küsimine hindamise eest on erinev. Austraalias on küll vastu võetud konkreetsed suunad ja juhised varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamiseks, kuid see ei ole kajastatud seadustes, seega on need juhised soovituslikud, mitte kohustuslikud. Austraalias nimetatakse varsemate õpingute ja töökogemuse arvestamist RPL-iks (Recognition of Prior Learning) ning seda rakendatakse peamiselt kutsehariduses. Kutsehariduses toimub hindamine ja kvalifikatsiooni saamine kõigile samadel 58


tingimustel, olenemata sellest, kas kandidaat on omandanud oma kogemused ja teadmised nö tavakoolis või näiteks erialase töökogemuse kaudu. Ülikoolid on autonoomsed asutused ning võivad ise otsustada, millistel tingimustel nad kandidaate vastu võtavad ning kas arvestatakse varasemaid õpinguid või mitte. Seadusandlikke takistusi kandidaatide vastuvõtmiseks, kes ei täida formaalseid nõudeid, ei ole, kuid kõrgkoolil on võimalik ise otsustada, kas ta teeb seda või mitte.

59


KOKKUVÕTE Käesolevas kirjutises on antud ülevaade 13 erineva Euroopa riigi ning Austraalia kogemusest mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamisel. Suurem osa Euroopa riike alustasid mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamisega 90-ndatel, kuid vastav metoodika ja seadusandlus on valdavalt vastu võetud 2000ndate aastate alguses. On riike, kus on vastu on võetud küll riiklik poliitika ning mitteformaalse ning on välja töötatud informaalse õppe arvestamiseks vajalikud juhised, kuid valdkond on seadusandluses praktiliselt kajastamata, samas ei takista see valdkonna arengut. Näiteks võib tuua Rootsi, kus on leitud, et enne kui mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamist seadusandlikult reguleerida, tuleks ühiskonna vajadusi täpsemalt uurida ning seetõttu ongi rakendatud mitmeid pilootprojekte. Olulisem sellest, kas mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamist on seadustes täpselt reguleeritud, on see, et riigis oleks loodud kvalifikatsiooniraamistik ning vastu võetud väljundipõhised õppekavad, mis võimaldavad indiviidi omandatut erialal nõutud oskustega võrrelda. Mitteformaalse ja informaalse õppe hindamisega tegelevad erinevates riikides erinevad institutsioonid. On riike, kus hindamine on tsentraliseeritud, nagu näiteks Hollandis, kus hindamisega tegelevad selleks spetsiaalselt loodud keskused. Teistes riikides on hindamine detsentraliseeritud ning hindamisega tegelevad väga erinevad institutsioonid, nagu näiteks Austraalias, kus hindamisega tegelevad ülikoolid, kutseõppeasutused, erialaliidud, vastavad keskused, spetsialistid jne. Paljudes riikides on mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamine alguse saanud kutseharidusest ning kõrghariduses kasutatakse mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamist vähe, näiteks võib tuua Põhjamaad. Erandiks on siin Ühendatud Kuningriigi maad, eriti Inglismaa, kus varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise osas tuli algatus kõrgkoolidelt, mitte kutseõppeasutustelt või valitsuselt ning kus varasemaid õpinguid ja kogemusi arvestatakse ka praegu peamiselt kõrghariduses. Paljudes riikides on varasemaid õpinguid ja kogemusi võimalik arvestada 60


kõrgkoolidesse sisseastumisel. See võimaldab kõrgkooli kandideerida ka nendel üliõpilaskandidaatidel,

kellel

ei

ole

vastavat

formaalset

haridust,

näiteks

gümnaasiumiharidust. Näiteks võib siin tuua Soome. Samas on ülikoolidel õigus formaalseid nõudeid mittetäitnud kandidaate küll kõrgkooli vastu võtta, kuid tavaliselt on ülikoolidel ise võimalik kehtestada neile sobivad sisseastumisnõuded ning võimalusel eelistatakse siiski pigem formaalse hariduse läbinud kandidaate. On riike kus varasemate õpingute ja kogemuste arvestamine on alguse saanud ühiskonnas kerkinud probleemist nagu näiteks Taanis, kus varasemate õpingute ja kogemuste arvestamist hakati tõsisemalt arendama seetõttu, et ühiskonnas oli palju sisserännanuid, kellel puudus formaalne haridus ning kelle hulgas oli seetõttu palju töötuid. Erinevates riikides nimetatakse varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamist erinevalt, näiteks Prantsusmaal nimetatakse seda VAE-ks (Validation des Acquis de l’Expérience – Validation of Learning Through Experience), Hollandis EVC-ks (Erkenning Verworven Competenties – Recognition of Aquired Skills), mitmes riigis RPL-iks, nagu näiteks Austraalias (Recognition of Prior Learning – varasema õppe tunnustamine) ning paljudes riikides APEL-iks, näiteks Itaalias (Accredition of Prior and Experimental Learning – varasemate õpingute ja kogemuse arvestamine). Kuigi mitteformaalse ja informaalse õppe arvestamine võib olla paljudel juhtudel keerukas ning kulukas, on kõik Euroopa riigid jõudnud arusaamisele, et süsteemi arendamine on hädavajalik ning sellest saavad kasu nii taotlejad kui ühiskond.

61


KASUTATUD KIRJANDUS Advies, R., Hagens, K., van den Hout, T., Kraaijvanger, H. (2007) OECD Thematic Review on Recognition on Non-Formal and Informal Learning. Country Backround Report, Netherlands (http://www.oecd.org/dataoecd/4/22/41680313.pdf, 30.09.2009) Carlsten, T. C, Mohn, T.N., Brand, E. Turmo, A. (2006) OECD Thematic Review on Recognition on Non-Formal and Informal Learning. Country Backround Report, Norway (http://www.oecd.org/dataoecd/19/6/41782275.pdf, 30.09.2009) Corradi, C., Graduating Experience. A Practice of APEL in the Italian University System (http://www.transfine.net/Results/CountryReports/SummaryLumsaExperience.doc, 20.10.2009) Di Francesco, G., Perulli, E., Bastianelli, M., Roma, F. (2008) OECD Thematic Review on Recognition on Non-Formal and Informal Learning. Country Backround Report, Italy (http://www.oecd.org/dataoecd/58/33/41712650.pdf, 28.11.2009) Leney, T., Ponton, A. (2007) OECD Thematic Review on Recognition on NonFormal and Informal Learning. Country Backround Report, United Kingdom (http://www.oecd.org/dataoecd/19/4/41782373.pdf, 30.09.2009) Misko, J., Beddie, F., Smith, L. (2007) OECD Thematic Review on Recognition on Non-Formal and Informal Learning. Country Backround Report, Australia (http://www.oecd.org/dataoecd/15/2/41679058.pdf, 30.09.2009) Murphy, A. (2007) OECD Thematic Review on Recognition on Non-Formal and Informal

Learning.

Country

Backround

Report,

Ireland

(http://www.oecd.org/dataoecd/3/57/41679902.pdf, 20.10.2009) National Summary Sheets on Education System in Europe and Ongoing Reforms. Finland (http://eacea.ec.europa.eu/education/eurydice/documents/eurybase/national_summary _sheets/047_FI_EN.pdf, 20.10.2009)

62


Nevala, A.-M. (2007) European Inventory on Validation of Non-Formal and Informal Learning. Finland (http://www.ecotec.com/europeaninventory/publications/inventory/chapters/2007/finl and.pdf, 20.10.2009) New OECD Activity on Recognition of Non-Formal and Informal Learning. Country Backround Report, Slovenia (2007), (http://www.oecd.org/dataoecd/4/23/41680347.pdf, 27.11.2009) OECD Thematic Review on Recognition of Non-Formal and Informal Learning. Country Backround Report, Iceland (2007) (http://www.oecd.org/dataoecd/3/55/41679766.pdf, 20.10.2009) OECD Thematic Review on Recognition of Non-Formal and Informal Learning. Country Backround Report, Spain (2008) (http://www.oecd.org/dataoecd/4/25/41680438.pdf, 27.11.2009) Otero, M. S.; Hawley, J.; Navala, A.-M. (eds)(2008) European Inventory on Validation of Informal and Non-Formal Learning, 2007 Update (http://www.ecotec.com/europeaninventory/publications/inventory/EuropeanInventor y.pdf., 28.11.2009) Principles and Operational Guidelines for the Recognition of Prior Learning in Further and Higher Education and Training (2005) National Qualification Authority Ireland. (http://www.nfq.ie/nfq/en/documents/NFQ-principles06brown.pdf, 30.09.2009). Shapiro, H. (2007) OECD Thematic Review on Recognition on Non-Formal and Informal Learning. Country Backround Report, Denmark. (http://www.oecd.org/dataoecd/48/33/41721389.pdf, 30.09.2009)

63

VÕTA rahvusvaheline kaardistus  

VÕTA süsteemi rahvusvaheline kaardistus

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you