KAVA: VIVA LA VIDA kuni surm meid lahutab

S

L

T

VIVA LA VIDA kuni surm meid lahutab Koreograaf-lavastaja: Joanna Kalm Koreograaf-etendajad: Madli Paves ja Joonas Tagel Helikunstnikud-etendajad: Liina Saar ja Florian Wahl Kunstnik: Arthur Arula Valguskunstnik: Emil Kallas Uurimistöö autor: Madli Teller Produktsioon: Sõltumatu Tantsu Lava Toetaja: Eesti Kultuurkapital, Viljandi Koidu seltsimaja residentuur, Muhu Leib Täname: Jaanus ja Angela Kalm, Eesti Draamateater, Andres Bergström, Von Krahli Teater, Kristiina Praks, Kerli Praks, Marii Lotta, Maiu Rõõmus, Kaja Arula, Kangadžungel, Anna Tamm Esietendus 30. novembril 2017 Sõltumatu Tantsu Laval 30. novembril, 6., 7., 27. ja 28. detsembril 2017, 26. ja 27. jaanuaril 2018 kell 19

TANTS KUI TÖÖ, KUI MARATON, KUI ÜHISKONNA AJALUGU See poiss ja see tüdruk, kes tantsivad äärelinna graniidil või slummi savipinnal paljajalu.

See mees ja naine, kes tantsivad suurel laval balletikingades.

Tema, kes tantsides võistleb teles auhinnaraha ja tunnustuse eest… ja nemad klubides hõõrdumas rasvane beat rinnus.

Sina, kes tantsid pesuväel oma magamistoas.

Nad kõik teavad ja kui parajasti isegi ei tea, siis loodavad, et tants nad päästab. Ajutiselt või alatiseks.

Kontsert-tantsulavastus „VIVA LA VIDA kuni surm meid lahutab“ viib publiku rännakule uurides tantsu „töö“, „kapitalismi“ ja „läänelikkuse“ kontseptsioonide kontekstis.

Vormiliselt mängib lavastaja ja koreograaf Joanna Kalm aja ja kestusega, mis oma venitatuses kätkevad teistlaadi sisemist ning välimist tempot ja intensiivsust. Mäng ajaga laseb vaatajalgi laskuda vastavas tempos vastuvõttu. Peamine on siin keha tegevuses – mitte tingimata tantsiv ega etendav (rollis olev) keha, vaid tegevust sooritav aktiivne keha.

Keha ja töö on ühitatud, saades ainest 1930. aastate USA tantsumaratonidest, mis kerkisid esile meelelahutusena Suure Depressiooni ja majanduskriisi ajajärgul. Maratonidest kujunes kestvusvõistlus, mille vältel paarid tantsisid auhinnaraha nimel koguni mitmeid kuid järjest, 24 tundi päevas, vaid 10-15 minutiste puhkepausidega ühe tunni vältel. Üheltpoolt oli tegemist publikule mõeldud taskukohase meelelahutusega, ent samas oli see osalejaile viis saada igapäevaselt söönuks ja peavarju.

Lähenedes liikumisele kestuselise tegevuse ja töö vaatenurgast, on lavastuse liikumine valdavalt mehaaniline, sealjuures liigu keha alati täisintensiivsusega, vaid on muutuvas aktiivsusrežiimis, et tagada jätkuvust pika aja vältel. Leidub momente, kus liikumises peegeldub kriisiaja püüe kerguse, vabanemise ja elu helgema külje suunas – omamoodi eskapistlik mõnuaine –, ent ka lihtsalt igapäevane töö, mida mehhaaniliselt sooritada, sest… on vaja. Viimastega kõrvutub variant vastupanuta süsteemsele liikumisele alluda, sest juurdunuid mustreid muuta on keeruline.

Raskemaks osutub valik mängust väljuda. Lavastus sünteesib kaasaegse tantsu esteetikas tantsu mitmekülgset ajalugu, kus oma koht on nii erinevate marginaliseeritud ühiskonnagruppide häälel kui ka tantsu meelelahutuslikul küljel. „VIVA LA VIDA kuni surm meid lahutab“ toob esile pideva pürgimise, kapitalistliku ja inimeselt maksimumi eeldava loosunglikkuse ja saavutussõltuvuse. Samas ka võimaluse jätkuvast liikuvusest

ammutada teotahet – ja võimekust ning inspiratsiooni, nii ehk ka publikut motiveerides. Püsima jääb küsimus – kas võib olla, et me siiski salamisi/teadlikult naudime äärmuslikku mängustiili ja oma võimete piiride katsumist?

Tantsumaratoni on küll korraldanud kolmas osapool, kes näinud võistlusshow formaadis sobivat viisi raha

tegemiseks, ent nõusoleku osalemiseks annavad siiski tantsijad.

Lavastusprotsessiga kaasnes ka tantsuuurija Madli Telleri teoreetiline uurimistöö erinevatest tantsustiilidest ja nende sotsiaalsest kontekstist tantsuajaloos.

PARTITUUR OSA I ÜLE KIVIDE ja KÄNDUDE ikka ja jälle (TAAS)SISENEMINE ja MAAILMA ASTUMINE: aeglustus Aadam ja Eeva

teineteise lahtiriietamine tegevuslik keha mantra – lohutavad ütlused tagurpidikõnd – Taoismist pärinev viis karmast vabanemiseks ministry of silly walks RÜTMI ja ENERGIA GENEREERIMINE > TANTSU KONSTRUEERIMINE > LIIKUMISE JÄTKUVUSE TAGAMINE tants kui töö töötav keha tegevuslik keha liikumise ja selleks vajamineva aja vastavus jätkuv ja jätkusuutlik liikumine valikuvabaduseta keha ja liikumine klubitants

disco SURMATANTS 1 püstijalu uinumine

tegevuslik keha

merry go round rollide vaheldumine: aktiivne ja passiivne ligipääsetav keha

keha teise alluvuses

keha kui mateeria lagunemine

SURMATANTS 2 maa / earthing

tänavale / underground

tegevuslik keha tasahaaval edasiliikumine kehamassi kulgemine madaldatud lagi

kehaosade liikumine pikseldatult püüdlus ülespoole

SOOLO: Madli etendav keha kaasaegsed spordi ja edukuse motivatsiooniloosungid trennitegemise fanatism try hard

blind dance

HINGUSTE JAGAMINE lavastatud pilt maksimaalselt liikumatu keha kauge koosolemine PRAKTILINE ÜMBERSEADMINE töö- ja leivatemaatilised vanasõnad kostüümivahetus tegevuslik keha

OSA II EDUMEELSE JOOGALEKSIKON etendav keha jooga kui konstruktsioon uudsed joogapooside nimed ja vastav teostus mantra: soovitava tegelikkusesse manamine skulpturaalsus DARK GROOVE

meditatsioon

ekspressiivne keha isiklik liikumine ja läbielamine eksperimentaalne liikumisstiil elu eest tantsimine

krumping

teovõimekus DANCE WARRIOR töötav keha

ülietendav keha telesari So You Think You Can Dance?

taasetendamine

aeg-ruumi-tegevuse kokkusurutus

lagunemine SOOLO: Joonas ekspressiivne keha mantra: giving up is beautiful / small dreams are beautiful / doing less is beautiful... pöörlemine – tiirlemine – libisemine less is more / half-ass dancing andumine kaitsetus VÕIMUMARSS > VÕIMUSEISAK

ligipääsetav keha

Foto: Sohvi Viik

TANTS KUI...

Tants oma eelkäijatele vastandumiseks.

Tants oma juurte tähstamiseks. Tants kellelegi koha kätte näitamiseks. Tants sotsiaalsetele oludele vastuhakuks.

Tants edasitoimimise motivaatoriks.

Tants unustuseks. Tants pääsemiseks – ära reaalsusest, oludest, vaesusest, unustusest ja nähtamatusest. Tants pääsemiseks – lavale, kuulsusesse, gruppi, kuuluma.

Tants, mida võimendab ellujäämistung, tegutseda tahtmine. Tants, mida hoiab käimas muusika, narkootikumid, joovastus, sund, võidusoov. Tants oma igapäevaelu tasakaalustuseks. Tants mäletamiseks ja unustamiseks. Tants eneseabiks. Tants, sest muusika on lihtsalt liiga kaasakiskuv, liiga pulbitsev, et paigal püsida. Tantsupalavik.

Tantsitakse ennastunustavalt, hoolimata sotsiaalsetest ja majanduslikest krahhidest nagu Savoy’s. Tantsitakse nii meeleheitlikult, et olelusvõitlusest ja ellujäämiskihust saab spektaakel tantsumaratonide traditsioonis.

Tantsitakse jonnist, protestist ja vastuhakku kehastades nagu rock’n’rollis. Tantsitakse, et suurendada nähtavust ja leida endale hääl, et samastuda ja tunda kuulumist.

Tantsitakse diskol, et unustada argipäev ja tuksuda ühises suurlinna rütmis.

Tantsitakse, et tunda end võimsana, osavana, et valada kuskile oma meelehärm, agressioon, mured ja hirmud.

Afrokariibi, aafrika, afroameerika kultuuris on muusika ja tants kui tunnete väljendamise ventiil, samas ka igapäevaeluga toimetuleku tasakaalustamine. Afroameerika tantsupärandi alla saab lugeda erinevad stepp- ja linetantsu stiilid; ragtime’i aegse Charleston’i, Cakewalk’i, Black Bottom’i; swingiajastu Lindy Hop’i, Shim Sham Shimmy, boogie woogie; souliajastu ja rock’n’rolli tantsud; hilisema 20. sajandi house, boogaloo, breiktantsu, vogue stiilid. Kõik need on sündinud rasketes oludes, suurte muutuste taustal, väljendanud ellujäämise ja enesekehtestamise, vahel ka vastandumise ja teisitimõtlemise tungi ning mõjutanud kogu maailma tantsukultuuri käesolevaks hetkeks jäädavalt.

Võibolla praegu ei tantsita alati.

Võibolla loetakse internetist motiveerivaid tsitaate, kuulatakse sütitavaid TED-talk’e. Tegeletakse andunult jooga ja meditatiivse enesesisendusega. Sukeldutakse eneseabikirjandusse või esoteerikasse.

Mis iganes ellujäämismehhanismid toimivad edumeelses ühiskonnas oma ambitsiooniga maadlemiseks? Mis iganes aitab motiveerida?

Madli Teller

Foto: Sohvi Viik

Foto: Sohvi Viik

TANTSUHULLUS VIIES PILDIS. 1. ja 2. pilt: http://kultuur.err.ee/643715/tantsuhullus-viies-pildis-1-ja-2-osa Kolmas pilt.

Tantsumaratoni 84. päev. 1934 Suur korvpallisaal on tundmatuseni ümber ehitatud. Vimplite ja prožektoritega kaetud kõrge lae all on publikutoolid paigas, ent platsi servades on piirded, vabastades keskpõranda vaikselt kõikuvatele, isegi tuikuvatele tantsupaaridele, selgadel numbrid.

Korvi all on eraldi tõstetud ja piiratud bändiala, kohtunikulaua asemel terve staap, mille üle kõrgub valitsevana suur papist silt „Tantsitud tunnid – 2036“.

2036 tundi on tantsitud.

Kõlab gong ja valgetes kitlites medtöötajad kärutavad sisse kuusteist välivoodit. Tantsimise katkestanud inimvared aidatakse/pakitakse õhtujuhi ergutushüüete ja teadaannete saatel vooditesse. Varem olid osalejatel publiku silma alt eraldatud meeste ja naiste puhkealad, aga nüüd on vaja huvi üleval hoida ning puhkus – praktiliselt kõik tegevused üldse, nagu hambapesu, habemeajamine, kirjavahetus perekonnaga jne – tuuakse vaatajate ette. Kiirabinurgakesele on võimalik eriti suurte vigastuste puhul kardinad ette tõmmata, aga valdavalt hoitakse selle klaasist seinad avatuna, sest kõik paistes pahkluud, kõik vermeis tallad, kõik magava partneri vinnamisest paigast läinud seljad hoiavad rahva huvi ja empaatiat.

Vaatajate vahel liiguvad suupistemüüjad, tühjale pingile saabub perekond ning võtab lahti piknikukorvi.

Päris mitmed rüüpavad põuepläskust midagi. Inimesi voorib juurde – on algamas õhtune, meelelahutuslikum ja populaarsem maratoni osa.

Signaal kostab uuesti. 10 minutit puhkust on läbi. Õhtune publik ei hooli niisama tuikumisest, nemad tahavad tantsu, mis on tantsu moodi. Hakatakse väsima ka aeglasest võistlusest välja kukkumise tempost – põnevust on vaja juurde, mõistab õhtujuht. Nii koostatakse välkülesannete ring: üks tants partneri külge teibituna. Üks tants kinniseotud silmadega. 10 nö staadioniringi jooksu. Märja rätikuga vastu kõige kurnatumate tantsijate sääri. Niisama laiskade peale karjumine ja nende mõnitamine. Või võiks ka täna korraldada mõne tantsupaari vahel pulma, kuigi eelmisel nädalal just üks oli?

Tantsumaraton on 1920ndatel vastupidavusrekordi purustamise ideest sündinud ja II maailmasõjani kestnud üsna keerukaks meelelahutusürituseks arenenud võistlusformaat.

Reeglid on üldjoontes: 45 minutit „tantsu“ vaheldumas 10-15 minuti puhkuseajaga. Põlvedega maa puudutamine võrdub kaotusega ja tantsija elimineeritakse. Võisteldakse paarides, partnerist ilma jäämisel on lubatud platsilt leitud uue üksikuga paar moodustada. Üksteise najal tukastamine on lubatud. Võistlejad saavad 3 korralikku toidukorda ja 4 vahepala päevas, ent peavad süües

jätkama keharaskuse kandmist ühelt jalalt teisele. Suur osa võistlejatest on siin lisaks auhinnaraha lootusele just kindla toidulaua ning katuse tõttu.

Ka publiku vahel loositakse välja toidukotte... Majanduskrahh on jätnud juba tuhandeid üle riigi tööta ja koduta, paljud on oma elu madalaimas seisus ja ilma ühegi edasise eesmärgita. Üsna kiirelt taipavad õhtujuhid ja ürituse korraldajad, et kõigest tantsulise vastupidavuse demonstreerimine ei ole piisavalt haarav – olulisuseks saab sündmuse meelelahutuslik mõju.

Kutsutakse külalisesinejaid ja kuulsusi, fabritseeritakse pooltõsielulisi sündmusi platsil (tülid, armulood, pulmad).

Publikule püüakse luua isiklikku seotust võistlejatega – müüakse tantsupaaride meeneid, postkaarte, sponsorlusi, toimub kirjavahetus vaatajate ja tantsijate vahel.

Pealtvaataja saab tellida osalejatelt ka eriülesandeid, kindlaid füüsilisi trikke või vahevõistluseid, millega üldist tantsimist ilmestatakse.

Maraton kestab sageli pikki kuid ja sellele on iseloomulik sadismi ja massohismi õhkõrn piir. Kas vaataja tuleb nendel rasketel aegadel saali, et näha kedagi kannatamas rohkem kui tema ise? Tantsumaratoniga käib kaasas jonnakus ja lootusrikkus, otsusekindlus ja rumalus, atleetlikkus, huumor, viisakus ja madalus, väsimatu vastupidavus ja rampväsimus. See on ühtaegu eneseflagellatsioon ja darwinismi kehastus. Ja kas pole mitte vastupandamatult tuttav selle tänapäevade telemängude ja tõsieluseriaalide tüüpi filosoofia?

4. ja 5. pilt: http://kultuur.err.ee/645801/ madli-teller-tantsuhullus-viies-pildis-4ja-5-osa Madli Teller

Joanna Kalm (1992) on koreograaf ja tantsija. Ta on lõpetanud Tallinna Ülikooli koreograafia bakalaureuseõppe ja Londoni Kaasaegse Tantsukooli diplomiprogrammi. Tema loomingus ristuvad kaasaegne tants, tänavatants, pop-kultuur ja kujutav kunst. Joanna loomingu kandvaks jooneks on kujunenud kuvandite ja erinevate tegevuste/nähtuste toimemehhanismide läbivalgustamine, et paremini mõista ümbritseva keskkonna konstrueeritust ja algimpulsse.

Madli Paves (1992) tantsija ja tantsuõpetaja, keda huvitab erinevate liikumispraktikate kombineerimine (capoeira ja kaasaegne tants, “kogu keha teadlikkus”), siirus liikumises, keha ja heli vahelised seosed, võimas füüsilisus vs pehme liikumatus. Madli on lõpetanud Tallinna Ülikooli koreograafia bakalaureuseõppe ning täiendanud end Islandi Kunstiakadeemias, residentuuriprogrammis Intensive Course in Interpretation and Choreography kompaniis Companhia Instável, Portugalis ning mitmetel rahvusvahelistes töötubades ja meistriklassides Saksamaal, Austrias, Hispaanias jne.

Joonas Tagel (1990) on noor tantsukunstnik, kes tegutseb aktiivselt nii tantsija-, õpetaja kui koreograafina. Ta on lõpetanud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti eriala, õppinud Saksamaal (Palucca Hochschule für Tanz, Dresden) ning täiendanud end läbi erinevate töötubade peamiselt Saksamaal, Austrias ja Belgias.

Läbi aastate on ta osalenud tantsija- ja koreograafina projektides nii Eestis kui ka välismaal. Varasemalt töötanud kaasaegse tantsu õppejõuna TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias ja hetkel Tallinna Balletikoolis.

Liina Saar (1984) on peamiselt jazzilavadelt tuntud laulja ja laulukirjutaja. Lõpetanud Stockholmi KuninglikuMuusikaakadeemia ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning täiendanud end Göteborgi Muusikaakadeemias. Kaasategev ansamblites MiaMee, Elletuse, Verbarium ja lisaks mitmetes teistes projektides. (www.soundcloud.com/miameemusic) Florian Wahl (1993) tegeleb muusika, japanoloogia ning eripedagoogikaga.

Vabakutseliselt siin-seal figureerib ta ka klakööri ja sutenöörina, samas muusikuna on ta viljakas produtsent, kes orienteerub eripalgelistes žanrides.

Tema muusikat väljastab kodumaine plaadifirma Pudru Kuul ning tema suurimaks hirmuks on puit, sest sellega seostub tal lapsepõlves saadud trauma. (https://soundcloud.com/florianwahl)

Arthur Arula (1989) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia eriala (MA 2014) ja on aastast 2010 vabakutseline teatrikunstnik. Ta on loonud lava- ja kostüümikujundusi ning osalenud lavastuskontseptsioonide väljatöötamisel Rakvere teatris, Von Krahli teatris, Pärnu Endlas, Eesti Draamateatris ning mitmetes projektiteatrites. Arthur Arula on Eesti Lavastuskunstnike Liidu ja Eesti Teatriliidu liige. „Viva La Vida“ on tema teine koostöö Sõltumatu Tantsu Lava ja ka koreograaf Joanna Kalmuga.

Emil Kallas (1986) on vabakutseline valguskunstnik, lõpetanud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia valguskujunduse eriala ning täiendanud end nii erinevates Eesti teatrites kui ka eritehnika alal; töötanud Tallinna Linnateatris nii valgustaja kui valgusosakonna juhatajana.

Madli Teller (1985) on lõpetanud Tallinna Ülikooli koreograafias, Eesti Kunstiakadeemia rahvakunstis ja kultuuriantropoloogias ning rahvusvahelise nelja Euroopa ülikooli koondprogrammi “Choreomundus: Dance Knowledge, Practice, and Heritage” tantsuantropoloogias.

Ta on õpetanud lapseeas, noori ja täiskasvanud harrastajaid ja kogenumaid tantsijaid üle Eesti ja rahvusvahelistes projektides peamiselt ajaloolise tantsu, rahvatantsu ja Broadway jazzi stiilides ning loovtantsus ja kompositsioonis. Ta on loonud liikumisi etendustes, tantsustuudiotes, teatritükkides, muusikalides, kooridele ning peamiselt Tantsuteater Tee Kuubis koosseisus.

Giving up is beautiful Small dreams are beautiful Doing half-way is beautiful Soft-core is beautiful Being less is beautiful Working less is beautiful Slow cooking is beautiful Little ambition is beautiful Empty space is beautiful Void of time is beautiful Pure mind is beautiful Simple vision is beautiful