__MAIN_TEXT__
feature-image

Page 1

Luurekompanii – nähtamatud sõdurid lahinguväljal

lk 2

Paladin esmakordselt Eestis

Jaanuarikutse ajateenijad siirdusid reservi

lk 3

lk 6

SÕDURILEHT TEISIPÄEV, 8. DETSEMBER 2015

ISSN 1736-3411

TEGIME ÄRA!

NAKi sõdurid rännaku lõpp-punkti eel. Tuju on ülev ja samm pikk.

„Tahan magada. Lihtsalt puhata. Aga ma ei saa, pean rändama.“

S

elliste sõnadega viisijuppi ümisesin oma mõtetes, kui olin läbimas NAKi lõpurännakut, et teenida välja nooremseersandi auaste. Õlad olid kanged, suisa apaatselt tuimad. Põlved ohkasid. Jalad kirusid maapinda – täisvarustuses polnud ma veel kunagi kõndinud üle 60 kilomeetri. Alguses oli varitsus, ja varitsus oli Soodla juures Esmaspäevane äratus kell 5.30 tähendab minu jaoks luupainajat. Jälestan hommikul varajast ärkamist (ärge küsige, kuidas kaitseväes vastu pean; imestan isegi, et hommikuvõimlemistele jõuan), sest olen üsna selgelt ööinimene. Kuid seersandirännaku jaoks pidi veokitel varustus olema peale laetud juba kell 6.20,

väljasõit oli kümme minutit hiljem. Läbi häguste piltide virrvarri võtsin relva välja, panin soojalt riidesse, toppisin eelneval ööl pakitud seljakoti-rakmed veoki peale ja lihtsalt tuikusin sõidu ajal. Mind oli määratud jakku, kust teadsin lähemalt ainult kahte noormeest, ülejäänud üheksa poissi olid uued näod. Koos meiega tegid rännaku läbi veel kaks jagu, kust teadsin vaid oma rühmakaaslasi. Kahe tunni pärast olime veokiga Soodlas ja varitsuste kadalipp võis alata. Küll rünnati paremalt, vasakult, valli tagant, Mercedez-Benz GD aknast – nimeta kõikvõimalikud variandid ja vastus on „jah“. Meie jagu valis kontakti vältiva strateegia, et säästa moona ja jalgu. Seljakott kaalus niigi mitukümmend kilo, sellega mülgastes jooksmine võtab

Foto: Juss Saska

võhma kiiresti läbi. Õhtul laagripaika jõudes oli ilm hämardunud. Tegime luuret homsele planeeritud varitsusele, määrasime pilkases pimeduses posti-laskepositsioonid ning suundusime varakult magama, et järgmiseks päevaks välja puhata. Pivide all olime kui Pipi Pikksukad ja ahv Nilssonid Segasummasuvilas, mõni magas sootuks kuuse all. Vedas, et öösel häireid ei tulnud. „Vasak. Parem. Vasak. Parem. Kivi. Parem.“ Teisel päeval ootasid meid hommikune varitsus, ülesandepunktid, jaorünnak vastase masinatele ning mitukümmend tuhat sammupaari pataljonini. Kuigi varitsuses valisime positsioonid, mis olid ideaalist nihkes,

korvasime möödapaneku kiire tegevusega ülesannetepunktides. Staabija sidepataljoni noormehed näitasid, et on erialakursusel õpitu meelde jätnud, see aitas meie jaol säästa aega antennide-kaablitega toimetamisel. Varaõhtune jaorünnak osutus ennustatavalt kahe päeva põnevaimaks osaks. Jaoülem, reamees Kaspar Mahla, määras meid mahajäetud majade ning tiheda võsa keskel positsioonidele. Kui olime hiilinud vastasele piisavalt lähedale, andsime valju ridatuld Galilide ja MP5 relvadega. Märulifilm „Peaaegu 1944“ (lahjendatud versioon) oli silme ees. Action lõppes liiga kiirelt, vähemalt meie jaole tundus nii. Olime endamisi spekuleerinud, et jaorünnak pole niikuinii viimane maiuspala, tõeline katsumus on hoopis

tuim kõmpimine Männiku karjääride lähedusest Filtri teele. Kui kella 20 paiku alustasime, siis juba esimesel kilomeetril tekkisid väikesed sisepinged kaardilugemise tõttu. Leidsime õnneks kiirelt vea üles ja kodutee võis alata. Tee venis. Energiageelid aitasid, aga mõttes kordasin endale: „vasak, parem, juurikas otse ees, korra veel parem, vasak“. Sõber väänas lõpukilomeetritel jala välja ja viimased kilomeetrid üritasin lõbustada ta meelt tobedate naljadega, kuigi asfalt meenutas distantsi asemel närimiskummi, millel polnud otsa. Alles Filtri teele pöörates taipasin, et „nüüd ongi kõik, eat your heart out väsimus“. Tehtud. Enam ei taha matkata, näiteks nädal. Jätkub lk 2

Profile for Sõdurileht

8. detsember 2015  

Sõdurileht

8. detsember 2015  

Sõdurileht

Advertisement

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded