Page 66

64

Ajalugu

Sõdur NR 1 (69) DETSEMBER 2012

Haberi (2008 [1940]) väitel anti kuni 1928. aastani allohvitseride väljaõpet nii väeosade õppekompaniides kui ka Allohvitseride Koolis. Rööbiti nendega tegutses Allohvitseride Kooli juures üle‑ ajateenijate täienduskursus. Allohvitseride ettevalmistus enne 1928. aastat oli üles ehitatud selliselt, et esmalt oli kaitseväelane kuus kuud «noore» staatuses, seejärel sai kuue kuu vältel koolitust allohvitseride kursusel. Pärast seda tuli veel läbida kuue kuu pikkune teenistuspraktika ja alles pärast seda omistati auaste. Pärast 1928. aastat valmistati sõjaaja allohvitsere ette ainult õppekompaniides, Allohvitseride Kool muudeti aga üleajateenijate instrukto‑ rite koolitamise ja juhtimisoskuste and‑ mise keskuseks. Samas oli kursuste jooksul pidevalt probleeme, kuidas õppurid antavaid teadmisi omandavad. Probleem oli ka‑ hepoolne. Ühelt poolt oli kursuslastel madal keskmine haridustase, teisalt oli ka Allohvitseride Kooli õpetav koosseis nõrk. Kursuste käigus joonistusid välja regionaalsed erinevused. Nii jäid aeg‑ lase taibuga maamehed hätta, samas kui linnamehed olid õpingutes selgelt edukamad. Haber tundis muret ka kaitseväe komplekteerimissüsteemi pärast tervi‑ kuna. Allohvitseride Kool töötas idee järgi valitud koosseisuga, st parimate‑ ga, keda jalaväeüksused suutsid anda, seega oli nõrk edasijõudmine õppetöös kahetsusväärne. Järelikult oli jalaväe‑ üksuste kontingent nõrk. Võimekam potentsiaal­sete üleajateenijate koosseis ei jõudnud Allohvitseride Kooli, mida võis pidada komplekteerimissüsteemi puuduseks, eriti arvesse võttes seda, et tol ajal peeti jalaväge kaitseväe peaväe‑ liigiks (Haber 2008 [1940]: 227–229). Haberi arvates pöörati ebapiisavat tä‑ helepanu kaitseväe komplekteerimisele allohvitseridega. Olulisimaks kriteeriu‑ miks pidas ta meeste sõjalisi võimeid. Et allohvitser mõjutab mehi kõigepealt oma isikliku tublidusega, ei olnud tema sotsiaalne päritolu ja seltskondlik sei‑ sund samavõrd mõõtuandva tähtsusega (Haber 2008 [1940]: 264).

Seltsitegevus Kuivõrd allohvitserid olid analoogselt kõigi kaitseväelastega sotsiaalselt eristaa‑ tuses, pidas riik vajalikuks reguleeri‑ da ka nende seltsitegevust. Selleks anti 1927. aastal välja kaitseväe üleajateeni‑ jatekogude põhikiri. Üleajateenijateko‑ gude eesmärkideks olid üleajateenijate koondamine üksmeelseks isamaaliseks

pereks, nende seltskondlik ning sõja‑ väeline kasvatamine ja arendamine ning majanduslik omaabi (§ 1). Kuivõrd üle‑ ajateenijatekogude rahastamisel osales ka riik oma toetuste kaudu, kehtestati kogu liikmeskonna miinimumsuuru‑ seks 25 üleajateenijat (§ 10). Kogude te‑ gevusse olid alaliste külalistena kaasatud üleajateenijate pereliikmed (§ 16). Et kogud tegelesid ka majanduste‑ gevusega, oli lubatud tulu teenimine einelaudade ning laenu- ja hoiukassade pidamise, raamatute laenutamise, liik‑ memaksude kogumise, ürituste pileti‑ müügi, annetuste, renditulu jm juhusis‑ setulekutega (§ 40 ja 53). Kui einelauda peeti ise (ilma eraisi‑ kule välja rentimata), oli see vabastatud ärimaksust (§ 54). Konkreetse näite‑ na võib tuua Tapa Soomusrügemendi allohvitseride kasiino tegevuse 1927. aastal: korraldati peoõhtuid, allohvitse‑ ride segakoori harjutusi jm rügemendi üritusi. Tegutses ka puhkpilliorkester, kuhu kuulusid ajateenijad, allohvitserid ja Tapa linnamehed (Allandi 2007: 64). Aga oli ka teistsugust seltsitegevust. Näiteks registreeriti 1929. aasta juunis Vabadussõjalaste Liidu Tapa osakond, mis koondas 70 liiget. Organisatsiooni eesmärgiks oli vabadussõjalaste koonda‑ mine, rahvustunde süvendamine, iseseis‑ vuse kaitsmine, vabadussõjalaste huvide kaitse ja nende majandusliku olukorra parandamine (Allandi 2007: 87).

Kokkuvõtteks Aastatel 1918–1940 olid Eesti allohvit‑ seridel ulatuslikumad sotsiaalsed taga‑ tised kui on tänapäeval. Selle põhjus on ilmselgelt värskes ajaloolises kogemuses. Oli ju kogu Eesti kodanikkonnal selgelt meeles iseseisvuse hind ja kaitseväe roll Vabadussõjas selle saavutamisel. Nii peetigi elementaarseks, et riigi kaitse‑ võime peab olema hästi tagatud. Osake sellest moodustus sotsiaalsetest tagatis‑ test, mida kaitseväelastele võimaldati. Erinevalt tänapäevast kehtisid sõidu‑ soodustus ühistranspordis kogu Eesti piires ning palgalisa korteri-, kütte- ja valgustusrahana. Lisaks sellele eksistee‑ ris sõjaväe haiguskindlustus, mis tagas tasuta ravi sõjaväe raviasutustes ja kom‑ penseeris osalist või täielikult ravi ja medikamendid juhul, kui ravi osutajaks oli sõjaväele mittekuuluv raviasutus. Ra‑ vikindlustus laienes ka pereliikmetele. Siiski tuleb arvesse võtta, et toonane iseseisvusperiood ei kestnud nii kaua, et võiksime teada, kas tagatised oleksid sellises ulatuses kehtima jäänud. Oli ju minimaalseks pensionistaažiks kehtes‑

tatud 25 aastat, samas kui iseseisvuspe‑ riood kestis Vabadussõjast kuni Eesti iseseisvuse loovutamiseni 1940. aastal vaid 22 aastat.  Kirjandus „„Allandi, Harri 2007. Tapal paiknenud soomusrongirügement sõnas ja pildis 1923–1940. Tapa: [Tapa vallavalitsus]. „„Haber, Mart (kapten) 2008 [1940]. Eestlane sõdurina: Järeldusi Kaitseväe komplekteerimiseks, väljaõppeks ja juhtimiseks. Kõrgem Sõjakool 1921– 1940 ja selle lõpetanute väitekirjad. Seene, Andres (toim). KVÜÕA toimetised 59. Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused. URL (kasutatud novembris 2012) http://www.ksk.edu. ee/en/wp-content/uploads/2011/03/ KVUOA_Toimetised_9.pdf.

Dokumendid „„Kaitseväelaste korteriga varustamise seadlus. Riigi Teataja 29, jõustunud 5. aprillil1929. „„Kaitseväelaste pensioni seadus. Riigi Teataja 97 (722), jõustunud 1. detsembril1936. „„Kaitseväeteenistuse seadus. Riigi Teataja 43, jõustunud 10. novembril 1926. „„Kaitseväe üleajateenijatekogu põhikiri. Riigi Teataja 112, jõustunud 17. detsembril 1927. „„Kursustel ja staažil viibivate kaitseväelaste päevarahade seadlus. Riigi Teataja 80, jõustunud 24. septembril 1935. „„Otsus tegelikus kaitseväeteenistuses kindlapalgalistel ametikohtadel olevatelt ohvitseridelt, kaitseväeametnikkudelt ja üleajateenijatelt võetava pensionikapitalimaksu suuruse kohta. Riigi Teataja 104, jõustunud 29. detsembril 1936. „„Sõjaväe haiguskindlustuse seadus. Riigi Teataja 69 (577), jõustunud 27. augustil 1937. „„Sõjaväeteenistuse seadus. Riigi Teataja 15 (116), jõustunud 19. veebruaril 1937, vt ka URL (kasutatud novembris 2012) http://www.hot.ee/seadustekogu/skiv-2-1.html. „„Üleajateenijate teenistusseadlus. Riigi Teataja 19 (97), jõustunud 6. märtsil 1928. „„Üleajateenijate teenistusvanuse-tasu ja ühekordsete lisatasude seadlus. Riigi Teataja 65, art 556, jõustunud 13. augustil 1937.

Detsember 2012  
Detsember 2012  

Eesti sõjandusajakiri

Advertisement