Page 58

56

Analüüs jäi ilmselt ebaselgeks ka kaitseväe juht‑ konnale. Nende üksuste ülalpidamine ei andnud Eestile mingit sõjalise heidutu‑ se väärtust. Kas nende ainus väärtus oli osalemine paraadidel?

Marginaliseerunud lennuvägi Lennuvägi oli 1930. aastate lõpuks jõud‑ nud faktiliselt õppelennuväe seisundisse, sest enamiku kokkukuivanud lennu‑ kipargist moodustas õppelennukiteks taandatud vananenud aviotehnika. Ma‑ hajäämuse põhjuseks oli eelkõige la‑ hingulennukite pargi uuendamist 1930. aastatel takistanud allveelaevade hange – alles vahetult enne sõda tellitud (osaliselt ka välja makstud) Briti sõjalennukid Spit‑ fire ja Saksa Henschelid enam kohale ei jõudnudki. Sama oluline oli ka õhukaitse staabi tagatrepipoliitika ilmne allajäämi‑ ne merejõudude allveelaevaprojektile. Lisaks nimetame aviotehnika hindade umbes kümnekordset tõusu kahe maa‑ ilmasõja vahel. Võib öelda, et «kõikide väeliikide omamise ambitsioon» kujutas endast väikeriigile ilmset pankrotti. Sellise reaalse sõjalise heidutusjõu vähenemise tõttu arvestas potentsiaalne agressor lennuväe väheste õhusõiduki‑ tega vaid sedavõrd, et mitte lasta neid üle piiri läände putkata. Pidi ju jääma mulje Eesti «vabatahtlikult valitud» N Liidu orientatsioonist. Väeliigina oli sellise lennuväe sõjaline kasutegur pea‑ aegu olematu.

Kasutuks osutunud sõjalaevastik

Sõdur NR 1 (69) DETSEMBER 2012

Sõjalaevastikul oli oma värskelt reali‑ seeritud «eliitprojekt» ehk kahe mood‑ sa allveelaeva hange Inglismaalt. Samas tootis see väikeriigi riigikaitsele ülikal‑ liks osutunud tehing meile sisuliselt vaid negatiivset väärtust, sest laskis põhja lii‑ ga palju muid ja äärmiselt olulisi riigi‑ kaitselisi hankeid. Valevalikute võimalikuks põhjuseks võis olla kas tollaste riigijuhtide kinnis‑ soov (idee fixe) omada ka pärast miini‑ ristlejate müüki Peruule iga hinna eest suuri sõjalaevu või kaitseväe juhtkonna ja merejõudude staabi valearvestus ehk paari allveelaeva sõjalise rolli subjektiiv‑ ne ületähtsustamine. Kas oli alternatiive, st kas merevägi oleks saanud olla oluline sõjalise hei‑ dutuse jõud ka ilma teiste väeliikide eelarveid põhja laskmata? Selleks oleks tulnud esiteks arendada täiuseni välja Tallinna merekindlused – teadaolevalt oli see ainus asi, mida Punalipuline Bal‑ ti laevastik tõsiselt kartis. Nende välja‑ arendamine oleks tähendanud kõigi suurtükkide laskekorda viimist (kõik

Eestis ehitatud luure- ja hävituslennuki PN-3 (Isamaa Päästja) ainueksemplar

ei olnud laskekorras) ja moderniseeri‑ mist (kõik ei olnud moderniseeritud), kogu laskemoona moderniseerimist ja õhutõrjekahureid kõigile merekindluste osadele. Teiseks oleks saanud mobili‑ satsiooni korras relvastada tsiviillaevad ladudes olnud 75 mm laevasuurtükki‑ dega ning muuta need abiristlejaiks ja suurtükipaatideks. Sõjalaevastiku reaal‑ ne lahingujõud oleks sellega mitmekor‑ distunud. Nende lihtsate (ja suhteliselt odavate) toimingute elluviimisel oleks Eesti merevägi osutunud potentsiaalsele agressorile tõsiselt vastikuks vastaseks, samas kaks Eesti allveelaeva oleksid poolesaja punaallveelaeva seas lihtsalt lahustunud. Sellise reaalse sõjalise heidutusjõu vä‑ henemise tõttu oli allveelaevade ülikallis tehing kindlasti üks olulisi põhjusi, miks meil ei olnud 1930. aastatel, st vahetult pärast ülemaailmset majanduskriisi enam raha jalaväe ümberrelvastami‑ seks ega tanki- ja õhutõrjevõime reaal‑ seks loomiseks, seega põhilist reaalset sõjalist heidutust loovateks hangeteks. Lisaks «annulleeris» allveelavade han‑ ge ka lennuväe uuendamise. Kusjuures kallid allveelaevad ise tasalülitati hilise‑ ma Punaarmee invasiooni käigus täiesti pingevabalt. Asjale lisab musta värvi ka teadmine, et allveelaev Lembit mängis hilisemas sõjas uute peremeeste käes eriti kurikuulsat rolli tsiviilpõgenikke ja haavatuid transportivate aluste uputa‑ misel, püstitades selles valdkonnas lausa sõjakuritegude rekordeid.

Kas merevägi oleks saanud olla oluline sõjalise heidutuse jõud ka ilma teiste väeliikide eelarveid põhja laskmata? Selleks oleks tulnud esiteks arendada täiuseni välja Tallinna merekindlused – teadaolevalt oli see ainus asi, mida Punalipuline Balti laevastik tõsiselt kartis.

Võrdlusi naabrite ja potentsiaalse vastasega Jalaväerügementide saaterelvastuse võrdlus naaberriikidega 1939. aastal „„ Eesti jalaväerügemendil (nagu juba öeldud) polnud 1939. aasta koossei‑ sude kohaselt üldse saaterelvastust. „„ Läti jalaväerügemendi koosseisus on kirjas kaks jalaväe saatesuurtük‑ ki, neli tankitõrjesuurtükki ja kuus keskmist miinipildujat. „„ Leedu jalaväerügemendil oli kuus tankitõrjesuurtükki ja neli keskmist miinipildujat. „„ Soome jalaväerügemendil oli kaks kuni neli tankitõrjesuurtükki (lisa‑ ti vahetult Talvesõja eel) ning kuus keskmist miinipildujat. „„ Wehrmachti rügemendil oli kaheksa jalaväe saatesuurtükki, kaksteist tan‑ kitõrjesuurtükki, 18 keskmist ja 27 kerget miinipildujat. „„ Punaarmee jalaväepolgul oli koos‑ seisujärgselt kuus jalaväe saatesuur‑ tükki, kaksteist tankitõrjesuurtükki, neli rasket, kaksteist keskmist ja 27 kerget miinipildujat. Saaterelvastuse üldarvud eri riikide sõjavägedes 1939. aastal „„ Eestil 48 tankitõrjekahurit, lisaks eri‑ nevatel andmetel 10–30 miinipildujat (mis aga väljaõppesse ei jõudnudki). „„ Lätil 96 tankitõrjekahurit, 24 jalaväe saatesuurtükki ja 65 miinipildujat. „„ Leedul umbes sada viiskümmend 20 mm automaatkahurit (ilmselt siis nii jalaväe saaterelva kui ka tankitõr‑ jerelva rollis) ning 190 miinipildujat. „„ Soomel kuni sada tankitõrjekahurit ja 360 miinipildujat. „„ Wehrmachti jalaväediviisi põhirel‑ vastuses oli 1939. aastal kaksteist 150 mm haubitsat ja kolmkümmend kuus 105 mm haubitsat, kaksküm‑ mend kuus 75 mm jalaväekahurit (24 jalaväerügementides ja kaks diviisi luurepataljonis), seitsekümmend viis 37 mm tankitõrjekahurit (36 jalaväe‑ rügementides, 36 diviisi tankitõrje‑ pataljonis ning kolm diviisi luurepa‑

Detsember 2012  

Eesti sõjandusajakiri

Detsember 2012  

Eesti sõjandusajakiri

Advertisement