Page 57

55

Kaitseväe tank Mark V sõjasuvel 1941 kusagil Baltikumis

Soomusauto Arsenal-Grossley M1927-28

si marssivatelt saaterelvadeta jalaväe‑ pataljonidelt, mille ainsaks toeks oli hobuveoga välisuurtükkide patarei. Selline kooslus ei taganud manöövrit juba Esimeses maailmasõjas, rääkima‑ ta siis 1930. aastate lõpust. Tegelikult ei haakunudki 1930. aastate kaitseka‑ vades nõutud «aktiivne kaitse» üksus‑ te nõrga relvastuse ja peaaegu olematu manöövrivõimega.

Arhaismid kaitseväe struktuurides

Kaitseväe tankett TKS. Pildil on hästi näha, kui väike see masin oli

olukorda, et osalt põhjustas armeeveo‑ kite puudumise jalaväe saaterelvastuse puudumine(!). Sellise reaalse sõjalise heidutusjõu vähenemise tõttu oli kogu armee ma‑ nöövrivõime väga väike ning põhiliste võitlusüksuste tasandil piirdus see jalg‑ simarsi ja hobuvooridega (hobuveoga tagati ka suurtükiväe liikumine). Väga raske on eeldada aktiivset kaitset jalg‑

Valitses ilmselt soovmõtlemine, et tagala garnisonide, ladude ja liiklussõlmede õhukaitse tagatakse sajakonna õhutõrjealusele paigaldatud kergekuulipildujaga ning ainus tegelik õhutõrjeüksus on n-ö pealekauba.

Sõdur NR 1 (69) DETSEMBER 2012

soomustehnika hange (kuus kergetan‑ ketti Poolast) tekitab pigem arusaa‑ matust: mis rolli pidi see pisku sõjaajal mängima? Peaaegu olematu oli ka kaitseväe mo‑ toriseeritus. Kogu sõjaväe mootorsõidu‑ kite park koosnes vaid umbes 150 autost (neistki vaid kümnendik maastikulä‑ bivusega). Samas aga nõudis kaitseväe juhtkond alates 1930. aastate algusest järjekindlalt «aktiivse kaitse» (st mobiil‑ se ja liikuva lahingutegevuse) põhimõ‑ tete järgimist sõjaväe väljaõppes. Mahajäämuse põhjuseks oli ilmselt eelkõige rahaline piiratus alati suhteli‑ selt kalli auto-tankitehnika ostudeks. Ka ei kuulunud mehhaniseerimine kui selline otseselt ühegi relvaliigi inspekt‑ siooni kompetentsi, seega polnud kogu valdkonnal üldse «eestkõnelejat». Esile kerkib ikka ja jälle Vabadussõja mõt‑ temall, kus autod ei mänginud mingit rolli ja manööver tagati raudteede abil. Lisaks tuleb märkida paradoksaalset

Kogu auto-tankirügement oma tollases koosseisus oli 1930. aastate lõpuks täie‑ lik anakronism. Kummaline on luge‑ da struktuure, kus neli mahakandmist ootavat liikumisvõimetut rasketanki pi‑ did moodustama ühe sõjaaja kompanii ja tosin sama vana lagunevat kergetan‑ ki teise kompanii. Milleks oli vaja kogu seda väeosa üldse koosseisudes hoida ja ülal pidada? 1930. aastate lõpuks ha‑ kati kahtlema ka ratsarügemendi vaja‑ likkuses kaitseväe rahuaja koosseisus, kuid siingi ei jõutud mingite otsuste ega ümberkorraldusteni. Kas mahajäämuse põhjuseks võis olla üldine soovmõtlemine (wishful thinking), tahe mängida kaasa «suurte poiste» mänge ja omada iga hinna eest kõiki tollaseid relvaliike? Või kaitseväe juhtkonna šabloonmõtlemine, suut‑ matus väikeriigi relvajõudude arengule oma teed leida (ehk out of box-mõtlemi‑ seks)? Nagu juba öeldud, polnud kait‑ seväes ilmselt auto-tankiala «eestkõne‑ lejat» ega ka vastavat analüüsi ja silma torkab ratsaväeinspektsiooni vähene loovus (või soov säilitada iga hinna eest relvaliigi staatus?). Sellise reaalse sõjalise heidutusjõu vä‑ henemise tõttu kõlbas kogu auto-tanki‑ rügemendi tehnika vaid sisekaitseliseks valvetegevuseks, sest selle kasutegur lahinguüksusena oli olematu. Ratsarü‑ gemendi roll (ja vajadus) tulevases sõjas

Detsember 2012  
Detsember 2012  

Eesti sõjandusajakiri

Advertisement