Page 56

54

Analüüs

Poola tankistid tutvustavad Männikul Eesti kaitseväelastele tankettide kasutamise võimalusi

Kuigi Arsenal üritas 1930. aastate lõ‑ pul alustada tankitõrjepüsside tootmist, oli tankide areng sellest relvatüübist ise‑ gi tollal juba mööda läinud ja tankitõr‑ jepüss kõlbas parimal juhul vaid tanket‑ tide vastu. Kindlasti oli positiivne oma tan‑ kitõrjemiinide tootmine Arsenalis, kuid miinid on siiski vaid passiivne vastase mõjutamise vahend, mis ei toeta otseselt peamist – oma jõudude manöövrit. Mahajäämuse põhjused olid samad, mis jalaväe saaterelvastuse puhul, samu‑ ti kaitseväe juhtkonna suutmatus näha ette tankide tegelikku tähtsust Euroopat ootavas uues sõjas, lisaks jalaväeinspekt‑ siooni puudulik arusaam perspektiivsest tankitõrjerelvastusest (katse toota kasu‑ tuid tankitõrjepüsse). Sellise reaalse sõjalise heidutusjõu vä‑ henemise tõttu võis Punaarmee tolleks ajaks maailma arvukaim tankiarmaada valmistuda (ja tõenäoliselt valmistus‑ ki) peaaegu karistamatuks liikumiseks keskmiselt hea läbitavusega Eesti maas‑ tikul. Tähelepanu tuleks pöörata ka as‑ jaolule, et erinevalt Soome maastikust (Karjala kannase kaljupind ja põhja‑ poolsem tundra) ei soodusta keskmine Eesti maastik kuigi märkimisväärselt tankitõrjet.

Vananenud ja kireva relvastusega õhutõrje Sõdur NR 1 (69) DETSEMBER 2012

Eesti kaitseväe ainus õhutõrjeüksus – õhukaitse suurtükiväegrupp – oli 1930. aastate lõpuks vananenud ja kireva rel‑ vastusega, puudulikult motoriseeritud ning kõige selle tõttu äärmiselt piiratud taktikaliste võimetega. Alles 1939. aastal alanud katsed kõnealust üksust palavi‑ kulise kiirusega laiendada, moodsamale relvastusele ja struktuurile üle viia ning motoriseerida olid juba lootusetult hili‑ nenud. Ka olid üksusel pidevalt vahetu‑

Õhukaitse õppelaskmine Maximiga 1937. aastal

vate õhukaitsekavade järgi ebarealistli‑ kud sõjaaja ülesanded. Valitses ilmselt soovmõtlemine, et tagala garnisonide, ladude ja liiklus‑ sõlmede õhukaitse tagatakse sajakonna õhutõrjealusele paigaldatud kergekuu‑ lipildujaga ning ainus tegelik õhutõr‑ jeüksus on n-ö pealekauba. Jääbki mõ‑ nevõrra arusaamatuks, millega tegeles 1930. aastatel õhukaitse staap, kui see ei suutnud oma ainukest õhutõrjeüksustki arendada. Mahajäämuse põhjuseks saab pidada jälle «kinnijäämist» Vabadussõja tausta, mil puudus ründe- ja pommituslen‑ nuvägi ning toonaseid aeroplaane võis edukalt ka vintpüssitulega peletada. Märkamata ei saa jätta ka õhukaitse staabi nõrkust ja/või soovimatust õhu‑ tõrjet arendada. (Või jäi see valdkond lennuvahenditele orienteeritud staabis lihtsalt vaeslapse ossa?) Sellise reaalse sõjalise heidutusjõu vä‑ henemise tõttu võisid kodumaist maas‑

tikku valdavad lahinguüksused loota ainult passiivsetele õhutõrjemeetmetele ja sedagi vaid kinnisel maastikul, mis oleks aga peaaegu välistanud pidevkait‑ seliini moodustamise piirialadel, milleks ilmselt ikkagi ju valmistuti. Ootamatuse efekti kasutades oleks vastane masenda‑ va õhuülekaaluga suutnud tõenäoliselt nurjata juba mobilisatsiooni läbiviimise – nõrk ja hajutatud õhutõrje poleks siin midagi muutnud.

Üldine auto-tankialane mahajäämus Eesti kaitseväel 1930. aastate lõpul soo‑ mustehnika sama hästi kui puudus. Ük‑ sikud liikumisvõimetud Esimese maa‑ ilmasõja aegsed rasketankid Mark V ei evinud enam vähimatki sõjalist väär‑ tust, tosinajagu sama vana nõrga relvas‑ tusega kergetanki Renault FT17 ning paarkümmend teedevõrgust sõltuvat soomusautot sobisid parimal juhul vaid tagala valveteenistuseks. Ainus tollane

Detsember 2012  
Detsember 2012  

Eesti sõjandusajakiri

Advertisement