Page 55

53

Kaitseväe aspirandid jalaväelase varustuses 1930. aastate lõpul

gu teadvustamisel; 3) arvatavalt nõrka koostööd relvaliikide inspektsioonide vahel manöövri ja manöövritoetuse arengu mõtestamisel; 4) 1930. aastate majanduskriisi halvavat mõju rutiinse‑ tele relvahangetele; 5) üleüldist stamp‑ mõtlemist – lihtsakoelisel jalaväel on vaatamata selle tähtsusele alati olnud kordades raskem eksponeerida oma va‑ jadusi, kui nt atraktiivsel mere- või õhu‑ väel (on fakt, et ka tollases riigikaitse nõukogus ei leidnud jalaväe kui põhirel‑ valiigi vajadused piisavat mõistmist).

1930. aastate lõpuks oma relvastuse pii‑ ratuse tõttu kohalikes maastikuoludes Punaarmee diviisidele enam kuigi ar‑ vestatav vastane.

Eeltoodu tagajärjel vähenes reaalne sõjaline heidutusjõud ja jalavägi sõltus täielikult teise relvaliigi – suurtükiväe – toetusest. Vahetult omade, st jalaväe saaterelvade toetust polnud. Et saate‑ relvadeks olid vaid Maximi raskekuuli‑ pildujad, oli jalaväele sellega määratud Esimese maailmasõja iganenud taktika kopeerimine. Jalaväe relvastus oli üht‑ viisi ebapiisav nii rinde hoidmiseks kui ka oma rünnakute toetamiseks. Põhiväeliik, mis oleks pidanud kand‑ ma ka uues sõjas põhiraskust, ei olnud

Tankitõrje arengu pidurdumine Olemasolevate tankitõrjekahurite hulk (ca 40) oli selgelt liiga väike, et võimal‑ dada jalaväeüksuste varustamist nende‑ ga. Üle jõu käivaks osutus isegi väikeste diviisi alluvuses tegutsevate tankitõrje‑ kompaniide täielik motoriseerimine.

Sõdur NR 1 (69) DETSEMBER 2012

Sõja eel kasutusele võetud tankitõrjekahurite kaliiber osutus õige pea ebapiisavaks

Detsember 2012  
Detsember 2012  

Eesti sõjandusajakiri

Advertisement