Page 54

52

Analüüs

Kaitseväe nõrkused 1930. aastate lõpul Millised valearvestused ja tegematajätmised soodustasid kaitseväe sõjalise heidutuse jõu nõrgenemist usutavaks vastuhakkamiseks idanaabri diktaadile Teise maailmasõja eelõhtul? Millised paistavad need meie tänaste teadmiste alusel? Analüüsime ka nende nõrkuste võimalikke tekkepõhjusi.

E

Sõdur NR 1 (69) DETSEMBER 2012

esti Vabariigi juhtkond allus teatavasti 1939. aastal ida‑ naabri diktaadile, sõlmides temaga baaside lepingu, mille otsese tulemina algas ka meie iseseisvuse kao‑ tamise protsess. «Hääletu alistumise» detailide ja kronoloogia, sellesse kaa‑ satud isikute ja nende tegevuse üle on piisavalt vaieldud, see kütab jätkuvalt kirgi avalikkuses ja massimeedias ning seda juttu jätkub ilmselt veel kauaks. Sealjuures keskendub diskussioon valdavalt poliitikute tehtud valikute‑ le ja neile hinnangute andmisele. Kui võrreldaksegi poolte sõjajõude, siis enamasti vaid armeede välist, kvanti‑ tatiivset külge, st olemasolevate tanki‑ de, lennukite ja suurtükkide arvu ning mobiliseerimisele kuuluvate masside üldnumbreid. Samas on praegu juba piisavalt in‑ formatsiooni, et anda hinnang ka Ees‑ ti sõjaväe kvalitatiivsele sisule 1939. aastal ja minna oluliselt sügavamale tavapärasest massinumbrite võrdlu‑ sest. Viimasel ajal on ilmunud piisavalt kirjandust, mis võimaldab teha põh‑ jaliku ülevaate Eesti sõjaväe reaalsest võimekusest 1930. aastate lõpul. Toe‑ tudes juba avaldatud informatsiooni‑ le, tutvustab artikkel tolle aja põhiliste sõjalise heidutuse faktorite kaudu tol‑ lase Eesti sõjaväe kvalitatiivset seisu ja arengutaset, et paremini valgustada küsimust, kui suur ja võimekas (või väike ja nõrk) oli kaitsevägi kui sõjali‑ ne jõud, millega meie poliitikud võisid oma raskete otsuste ja valikute tegemi‑ sel arvestada. Analüüs näitab, et Eesti Teise maail‑ masõja eelset kaitseväge ei saanud kui‑ dagi pidada moodsaks ega võimekaks, järelikult ei suutnud see pakkuda ka

Boris Püssa kolonelleitnant, kaitseväe peastaabi operitiiv- ja väljaõppeosakonna vanemstaabiohvitser

kuigivõrd sõjalise heidutuse jõudu, toe‑ tamaks raskete valikute ees seisnud rii‑ gi poliitilist juhtkonda. Võttes vaatluse alla valiku põhilisi sõjalise võimekuse faktoreid, näeme, et need olid hoopis Eesti kaitseväe mahajäämust iseloo‑ mustavad faktorid. Miks see nii oli ja kuidas see selliseks kujunes ning kas see oleks võinud olla ka teisiti? Kas sa‑ mad küsimused on piisavalt aktuaalsed ka praegu? Püüan nendele küsimustele vastata.

Jalaväe ajakohase saaterelvastuse puudumine Eesti põhirelvaliigi jalaväe relvastu‑ ses ei olnud 1939. aastal midagi sellist, mida poleks olemas olnud juba Esime‑ ses maailmasõjas. Meie jalaväe ainus toetusrelv oli endiselt raskekuulipilduja Maxim. Meie jalaväepataljonidel puu‑ dusid mujal maailmas tolleks ajaks juba

Analüüs näitab, et Eesti Teise maailmasõja eelset kaitseväge ei saanud enam kuidagi pidada moodsaks ega võimekaks, järelikult ei suutnud see pakkuda ka kuigivõrd sõjalise heidutuse jõudu, toetamaks raskete valikute ees seisnud riigi poliitilist juhtkonda.

Arsenali pingutusest hoolimata ei jõutudki Šveitsilt «laenatud» tankitõrjepüssi Solothurn projekti lõpule viia

hästi tuntud miinipildujad ja tankitõr‑ jekahurid, rügementidel polnud jalaväe saatesuurtükke. Ka polnud jalaväel õhu‑ tõrjerelvi. Samas olid kõik mainitud rel‑ vasüsteemid juba valdavalt kasutusel nii Eesti naaberriikide kui ka potentsiaalse agressori jalaväes. Kaitseväe juhtkonna tollase arusaama kohaselt pidi jalaväe saaterelvade puu‑ dumise kompenseerima välisuurtükivä‑ gi – üks patarei per pataljon. See seisu‑ koht oli aga Teise maailmasõja eelõhtuks juba sügavalt ekslik, sest tulenes otseselt eelmise sõja püsirinnete kaevikutakti‑ kast, kus rinde hoidmiseks piisas kuu‑ lipildujatest, mis niitsid maha ründava jala- ja ratsaväe massid, ning rünnaku toetamiseks olid vaid välisuurtükid. Võibki öelda, et kahe maailmasõja vahel (ja eriti 1930. aastatel) aset leid‑ nud jalaväe saaterelvastuse kiire areng läks Eestist täiesti mööda. Uus sõda Euroopas oli eelkõige tankide sõda, kus rinnet vaid kuulipildujatega enam hoida ei saanud. Eesti mahajäämuse põhjusteks võib seega pidada: 1) välisuurtükkide ja kuulipildujate võimekuse ülehindami‑ ne kaitseväe juhtkonna poolt – sõjalise mõtte omamoodi «kinnijäämist» Esi‑ mese maailmasõja ja Vabadussõja taus‑ ta; 2) jalaväeinspektsiooni puudulikku tegevust jalaväerelvastuse rolli ja aren‑

Detsember 2012  
Detsember 2012  

Eesti sõjandusajakiri

Advertisement