Page 52

50

Ülevaade

Sõdur NR 1 (69) DETSEMBER 2012

Seejärel käsitlesime Saksamaad. Ajal, mil hakati taas kõnelema manööversõja‑ pidamisest, olin šokeeritud eelarvamus‑ test sakslaste suhtes. See on takistus, mil‑ lest tuleb üle saada. Saksamaa küll kaotas kaks maailmasõda, aga kaotuse põhjus ei olnud halb taktika. Sakslaste taktika oli õigupoolest sedavõrd tugev, et kogu maailm pidi Saksamaaga sõtta astuma. Hitler ja natsism küll ennustasid Saksa‑ maa lüüasaamist, aga kui eirata intellek‑ tuaalset läbimurret taktikas, mis toimus pooleteise sajandiga, tähendab see hoole‑ tust. Niisiis peavad õppurid lugema kur‑ suse käigus Rommeli7 päevikut, [Bruce I.] Gudmundssoni «Rünnakrühmlaste taktikat» («Stormtroop Tactics: Innova‑ tion in the German Army, 1914–1918») ning mõnda peatükki Mansteini8 ja von Mellenthini9 loomingust. Siinkohal tuleb mainida veel üht teost, mida kursusel kasutan, nimelt raamatut pealkirjaga «Jalavägi lahingus» («In‑ fantry in Battle», [esitrükk 1934]). Selle taktikaline osa on koostatud USA jala‑ väekoolis 1930. aastatel. Raamat sobib iga nüüdisaegse taktikakursuse tarbeks mitmel põhjusel. Selles esitatud näited ületavad kultuurilisi piire: esindatud on nii Ameerika Ühendriikide, Suurbritan‑ nia, Prantsusmaa kui ka Saksamaa. Sel moel aitab teos vähendada eelarvamu‑ si. Ka on see üks väheseid raamatuid, mis viib lugeja taktikalisele tasandile ja esitab küsimusi, mis on olulised jao- ja rühmaülemale (sellised on ka näiteks Lupferi, Rommeli ja Englishi teosed). Enamgi veel: see raamat on ülimalt häs‑ ti kirjutatud. Tegemist on suurepärase teksti ja harjutusvihikuga õppurile, kes tahab teada, kuidas toimub lahinguväl‑ jal manööver, ning kellel on huvi õppi‑ da head taktikat, mis vastandub halvale taktikale. See juhatab sisse järgmise teema. 1930. aastate USA jalaväekooli sõjakä‑ situs oli õige. Minul on õppematerjalist «Jalavägi lahingus» Teise maailmasõja järgne väljaanne ja see on ilmselgelt vi‑ letsam. Kuskil oleme kursilt kõrvale kal‑ dutud. Merejalavägi õpetas seda 1930. aastatel samuti õigesti. Olen uurinud Quantico arhiive ja avastanud vanu probleemilahendamise ülesandeid, mis on väga sarnased nendega, mida võib leida õppematerjalist «Jalavägi lahin‑ gus». 1930. aastatel õpetasid nii maa‑ vägi kui ka merejalavägi oma õppureid meetodi abil, mida nüüd tuntakse juh‑ tumianalüüsi nime all. Õppurid peavad tegelema eluliste näidetega ja otsustama ebatäieliku informatsiooni põhjal. Selle meetodi järgijad ei alahinnanud tulejõu

Kas on õige, et reamees läbib põhiväljaõppe, kui talle pole esitatud olulisi küsimusi näiteks selle kohta, mida ta teeks taktikalises kriisiolukorras, milles on kaalul tema enda ja tema kaasvõitlejate elu? kõrval ka manöövri olulisust, nagu seda tehti sageli pärast Teist maailmasõda. Nad järgisid filosoofiat, mida ma püüan taastada. Õigupoolest pakun välja väga vähe uut, selle asemel soovitan pöördu‑ da tagasi mineviku väärtuslike õppetun‑ dide juurde. Millal ja miks õigest käsi‑ tusest kõrvale kalduti, on hoopis teine teema, millele ma siinkohal ei üritata vastata. Kursuse «Nüüdisaegne taktikali‑ ne mõtlemine» parimaid kogemusi oli lõpueksam, mille viisin läbi välitingi‑ mustes. Ideaalne oleks olnud, et kursus alanuks väliharjutusega. Et tegu oli õh‑ tuse kursusega – ja ma üritasin võib-olla liigse püüdlikkusega tööaja suhtes järe‑ leandmisi teha –, asendasin selle suulise eksamiga väljas. Õppurite ülematelt ei olnud raske saada välitunni luba. Olin juba saanud kursuse kohta positiivset ta‑ gasisidet ja nii olid ka ülemad mõistvad. Mõte korraldada eksam välitingimustes on merejalaväelastele midagi väga loo‑ muomast. Kas peaks merejalaväelasel üldse lubama jääda merejalaväkke, kui ta aeg-ajalt ei käi väliharjutustel ega pane end proovile taktikaliste otsuste langetamisel? Kas on õige, et reamees läbib põhiväljaõppe, kui talle pole esita‑ tud olulisi küsimusi näiteks selle kohta, mida ta teeks taktikalises kriisiolukorras, milles on kaalul tema enda ja tema kaas‑ võitlejate elu? Kas vanemallohvitser on vanemallohvitser, kui teda pole viidud välitingimustesse ega pandud proovile, pandud arutlema lahingute üle selleks ette valmistamata? Kuidas saab majorile anda staabikolledži lõputunnistuse, kui ta ei ole välitingimustes näidanud, et suudab langetada taktikalisi otsuseid ja saada hakkama ettearvamatute olukor‑ dadega pataljoni ja rügemendi tasemel?

Nooremallohvitseride lõpueksam sooritati välitingimustes. Rääkisime avameelselt taktikast, Vietnami sõjast ja tulevikusõdadest. Nad ütlesid mulle hil‑ jem (tõele au andes: pärast seda, kui hin‑ ded olid välja pandud ja neil enam mi‑ dagi karta polnud), et just nimelt selles tunnis muutus taktika nendele esimest korda reaalseks ja et nende enesekindlus kasvas suuremaks kui kunagi varem. Mõistagi oleksime pidanud olema väljas esimesel korral, kui kokku saime, ja veel paljudel kordadel. Kahtlemata tuleks alustada välitingimustes. Kõige paremad kogemused olen saanud just siis, kui olen nii talitanud. Välitunnid polnud mitte ainult õpetlikud, vaid nii kinnistus paremini ka järgnevates klas‑ siruumis veedetud tundide materjal. Oluline on teha ka lõpueksam väljas. See oli üks olulisimaid õppetunde, mille sain kõnealuselt kursuselt. Kokkuvõttes tuleb välja, et manöö‑ versõjapidamise õpetajalt nõutakse pal‑ ju enam kui metoodilise sõjapidamise omalt. Manööversõjapidamise õpetaja peab uurima sõda ja olema võimeline ettevalmistuseta arutlema otsuste lan‑ getamisega kaasnevate tegelike problee‑ mide üle. Seotus tunniplaani ja päevakavaga tähendaks tegutsemist vastuolus ma‑ nööversõjapidamise põhimõtetega. Manööversõjapidamine on ühtaegu nii tegutsemis- kui ka võitlusviis. Siin‑ gi kehtib ütlus: «See, kuidas tegutseme rahuajal, näitab, kuidas tegutseme sõja‑ ajal.» Ei saa loota, et kui rahuajal järgi‑ takse vana, bürokraatlikku mõtteviisi, mis iseloomustab metoodilist sõjapida‑ mist, siis sõja tingimustes suudetakse lülituda sujuvalt ja kiiresti manööversõ‑ japidamise mõttelaadi, nõuda initsiatiivi ja tähelepanu keskendamist mitte ette‑ antud plaanile, vaid vaenlase tegelikule liikumisele. Plusspool seisneb selles, et manöö‑ versõjapidamine on õppurile põnevam ja valmistab teda paremini lahinguks ette. Miinuspool on, et see nõuab õpeta‑ jalt palju rohkem tööd ja õppimist. Aga ka miinuspoolel on oma pluss. Õpeta‑ ja, kes on näinud vaeva selle kallal, et varustada end manööversõjapidamise õpetamiseks vajalike uute nõuetega, on parem sõdur – paremini valmistunud sõjaks ja juhtimiseks.

7 Erwin Rommel (1891–1944), Saksa sõjaväelane, kindralfeldmarssal. Osales mõlemas maailmasõjas. Teises maailmasõjas sai osava väejuhina Põhja-Aafrikas hüüdnimeks Kõrberebane. Tema sõjapäevik «Infanterie Greift An» avaldati 1937. aastal (toim). 8 Erich von Manstein (1887–1973), Saksa väejuht, kindralfeldmarssal (toim). 9 Friedrich Wilhelm von Mellenthin (1904–1997), Saksa väejuht, kindralmajor (toim).

Detsember 2012  

Eesti sõjandusajakiri

Detsember 2012  

Eesti sõjandusajakiri

Advertisement