Page 51

49

6 Austria kindral Karl Mack (1752–1828) (toim).

Mulle meeldib uurida Korea sõda, sest see on täis tänapäevaseid õppetunde, ja ka põhjusel, et seda kiputakse unarusse jätma. Kui oleksime tähelepanu pööranud sellele, mis toimus Koreas, oleksime olnud valmis Vietnami sõjaks ja seal paremini toime tulnud. olid eelduseks, et saaksime kohe alusta‑ da lahingute üle arutlemise ja manöö‑ versõja põhialuste mõtestamisega, nagu esitatakse nimetatud raamatutes. Et õppurid kohe alguses süüviksid la‑ hinguprobleemide lahendamisse, and‑ sin neile lugeda ka esimesed neli pea‑ tükki William Glenn Robertsoni teosest «Vasturünnak Naktongile» («Counter­ attack on the Naktong, 1950»). See on hästi dokumenteeritud uurimus, mis sisaldab suurepäraseid kaarte ja käsit‑ leb Ameerika Ühendriikide Korea sõ‑ jas osalemise kõige varasemat etappi. Oli mitmeid põhjusi, miks valisin just mainitud uurimuse. See sisaldab jõeliini kaitset (defence of a river line) ja jõed on head, selgepiirilised lahingukohad, mille puhul tekib (eriti kaitsjal) sageli kiusatus pidada seda lineaarseks ja orienteeruda maastikuvormile, mitte vaenlasele. Täp‑ selt nii tegid ameeriklased 1950. aasta augustis. Ka tahtsin õppuritele näidata, kui kehvaks olime muutunud kõigest mõne rahuaasta jooksul ja kui kiiresti olime aukartuses tulejõu ees manööver‑ sõjapidamise idee kõrvale lükanud – eri‑ ti pärast seda, kui saime rahulikult hin‑ gata tuumarelva petliku turvalisuskatte all. Mulle meeldib uurida Korea sõda, sest see on täis tänapäevaseid õppe‑ tunde, ja ka põhjusel, et seda kiputakse unarusse jätma. Kui oleksime tähelepa‑ nu pööranud sellele, mis toimus Koreas, oleksime olnud valmis Vietnami sõjaks ja seal paremini toime tulnud. Veelgi enam: need probleemid, millest saime teadlikuks 1950. aastal, tuleb praegu alles läbi mängida. Korea sõjas ilmnes, et Hiina armee, mis oli tehnoloogiliselt halval (isegi väga halval) järjel, sai üsna hästi hakkama ühe maailma kõige pare‑ mat tehnikat omava armeega (sh mere‑ jalaväega). Nagu ka Naktongi uurimus

näitab, läks Põhja-Korea armeel samuti üsna hästi, vähemalt mõnda aega. Ma‑ nööversõjapidamise õppurid peavad analüüsima, miks see nii oli ja mida see ütleb tuleviku kohta. Nüüd, kui meie kogemuste hulka kuulub Kõrbetorm, on meil näide Kol‑ manda Maailma riigist, kes on püüdnud kasutada kõrgtehnoloogiat ja avastanud, et see ei ole eriti hea viis astuda Ameeri‑ ka Ühendriikide vastu. Praegugi on eba‑ meeldiv mõelda, et ei USA maavägi ega merejalavägi ole tõele näkku vaadanud ega tunnistanud, et on tegelnud nende sõdalaste ettevalmistamisega. Ühendrii‑ kide vastased Kaug-Idas pidid kindlasti olema sõdalased: nad pidid kasutama sõjakunsti, sest neil puudus valik. Ma ei pea neid (põhjakorealasi, hiinlasi, põhjavietnamlasi) maailma parimaiks sõdureiks ega kritiseeri meie kõrgteh‑ noloogiat. Viitan vaid sellele, et aastaid ei pööranud me taktikale piisavalt tähe‑ lepanu. Kuigi meil on kasutada maailma parim tehnoloogia, pole midagi halba selles, kui oleme ka parimad taktikud. Tegelikult on USA maaväel ja merejala‑ väel kohustus selle riigi 18-aastaste ees olla maailma parimad taktikud. Vietna‑ mis nägime selgelt selle kohustuse una‑ russe jätmise hinda. Niisiis käsitlesin kursusel «Nüüdis‑ aegne taktikaline mõtlemine» Korea sõja algjärku. Lasksin õppuritel vabalt mõel‑ da selle üle, milliseid otsuseid nende arvates oleksid USA väejuhid pidanud põhjakorealastega võideldes tegema. Nende mõttevoolu ei piiratud väljaõppe puudulikkuse ega Ameerika relvajõu‑ dude küündimatusega 1950. aastatel. Nad lisasid oma lugemisvarasse Max Hastingsi teose «Korea sõda» («The Ko‑ rean War») ja Russell Spurri «Draakon astub võitlusesse» («Enter the Dragon: China’s Undeclared War against the U.S. in Korea, 1950–51»). Pärast Korea sõja käsitlemist ja mõ‑ ningaid otsustamisülesandeid pidid õppurid peatükk peatüki järel tutvuma John Englishi teosega «Jalaväest» («On Infantry: The Military Profession»). See on tähtis raamat, mille läbilugemist ei saa eeldada. Inimesed tõepoolest ei loe seda. Nad küll ütlevad, et on lugenud, aga tegelikult ei ole. Võib-olla on põhjus selles, et meie maal on populaarne kiir‑ lugemine. Paljud ohvitserid väitsid, et on teost lugenud, aga nad ei osanud seda miskipärast klassis arutada. Niisiis pidid nad nüüd seda raamatud tõepoolest lu‑ gema. Siis järgnes arutelu ja essee kirju‑ tamine, samuti rakendasin teoses kasu‑ tatud mõisteid otsustamisülesannetes.

Sõdur NR 1 (69) DETSEMBER 2012

ja seda võib tõlgendada, nagu oleks sõja ainus eesmärk astuda lahingusse. See on vale. Sõdu saab võita ka ilma otsustava lahinguta. Napoleoni juhitud Ulmi ma‑ nööver oleks olnud otsustav ka lahin‑ gusse astumata. Aga sõjavägi, mis ei ole kompetentne lahingut võitma, tõenäoli‑ selt ka ei hirmuta vastast, nagu seda tegi Napoelon 1805. aastal Macki6 üksustega. Niisiis jääb artikli autor oma julge väite juurde. Taktikaline ebakompetentsus tähendab sõjas ebausaldusväärsust ja seega ka sõjalist ebakompetentsust. Kui õppur suudab õppida otsuste tegemist taktikalisel tasandil ja raken‑ dada seda manööversõjapidamises, on ta juba mõistmas seda, kuidas kasutada manöövrit operatiiv- ja strateegilisel ta‑ sandil. Neil tasanditel peab ta lõpuks ka teemat õppima ja kogemusi omandama, kuid taktika jääb ikkagi kõige aluseks. Niisiis tuleb mõista, et definitsioonid ja protseduurireeglid on olulised, kuid seda ainult niivõrd, kuivõrd need on olulised taktika seisukohalt. Nüüd võib tulla tagasi selle juurde, kuidas õpetada taktikat, sõjaliste ainete alust. Merejalaväe ülikooli (Marine Corps University) osakonnaülemana õpetasin Quanticos õhtust kursust. Kursusel või‑ sid osaleda kõik sõdurid auastmest sõl‑ tumata ja ma kasutasin seda kui katset, kuidas õpetada manööversõjapidamist. Kursus kestis viis järjestikust semestrit ja täpselt samasugune polnud see mitte kunagi. See kogemus andis mulle uusi ideid ja aitas ühtlasi paljudel merejala‑ väelastel mõista, mida kujutab endast nn manöövritaktika. Kursus sai nimeks «Nüüdisaegne taktikaline mõtlemine». Ma ei nimetanud kursust «Manööver‑ sõjapidamiseks», sest sisimas tunnen, et on olemas vaid kaht tüüpi taktika: hea taktika ja halb taktika. Manööver‑ sõjapidamise arendamisel püüdsime lihtsalt kasutusele võtta head ja jätta kõrvale halba osa. Manööversõdapi‑ damine on tabav termin, sest see tõs‑ tis taktikalises mõtlemises taas au sisse manöövri mõiste. See heideti kõrvale pärast Teist maailmasõda, kui leidis aset kiire tehnoloogiline ja tuumarel‑ vastuse areng. Kursuse algul lasin õppuritel tavali‑ selt lugeda [Timothy T.] Lupferi «Dokt‑ riini dünaamikat» («Dynamics of Doct‑ rine: The Changes in German Tactical Doctrine During the First World War») ja [William S.] Lindi «Manööversõjapi‑ damise käsiraamatut» («Maneuver War‑ fare Handbook»). Need kaks raamatut

Detsember 2012  
Detsember 2012  

Eesti sõjandusajakiri

Advertisement