Page 50

48

Ülevaade

Sõdur NR 1 (69) DETSEMBER 2012

se arutelu reservi teemal. Vilunud õpetaja oskab näidata, kuidas Hermann Balck sai 1943. aastal idarindel reservi kasutades korduvalt häid tulemusi. Mõte sellise ajaloolise teadmiste‑ pagasi loomisest võib esialgu tunduda hirmutav, aga ei peaks seda olema. Tu‑ handetest näidetest, mida saab kasutada õpetamiseks, kasutatakse vaid väikest hulka, ent neid korduvalt. Selliste näi‑ dete tundmine moodustab kultuurilise kirjaoskuse, mis võimaldab sõjaajaloo taustaga inimestel omavahel lihtsamalt suhelda. Iga õpetaja peaks olema hästi tuttav kõigi järgmiste sõjaliste operat‑ sioonide ja märksõnadega, enne kui ta hakkab õpetama taktika baaskursust: Kõrbetorm (1991), Beirut (1983), Gre‑ nada (1983), Falklandi operatsioon (1982), Golani kõrgendikud (1973), Dewey kanjon (1969), Khe Sanh (1968), Iisraeli kuuepäevane sõda (1967), Ia Drangi org (1965), Inch’ŏn (1950), Nor‑ mandia (1944), Kursk-Orjol (1943), Staliningrad (1941–1943), Läänerinne (Saksamaa võit Prantsusmaa üle; 1940), operatsioon Michael (1918), Grünwald (ka Tannenberg, praegu Grunwald; 1914), esimene Marne’i lahing (1914), Schieffeni plaan (1905), Sedan (1870), Königgrätz (praegune Hradec Králové; 1866), Cold Harbor (1864), Gettysburg (1863), Vicksburg (1863), Jena ja Auer­ stadt (1806), Leuthen (1757), Cannae (216 eKr), Leuktra (371 eKr). Siinkohal ei ole loetletud ainult manööverlahin‑ guid. Need on lihtsalt lahingud, mida peaks teadma selleks, et suuta analüüsi‑ da, võrrelda ja arutelda. Õppurid peak‑ sid nendega tutvuma. On ülimalt tähtis, et õppureid suu‑ nataks lugema. Et otsustamisoskuse arendamine eeldab sõjapidamise uuri‑ mist, on õppureil vaja lugeda erinevate lahingute käsitlusi. Lääne ühiskonnas on lugemine viimase 20 aastaga üha enam oma tähtsust kaotanud. On olu‑ line, et manööversõjapidamise õpeta‑ ja annab nii lugemisülesandeid kui ka veendub, et õppurid neid täidavad. Ka paljud kõrgkoolide lõpetanud on luge‑ mise unarusse jätnud: nad on õppinud Ameerika ülikoolides, keegi ei eeldagi neilt lugemist. Kirjalikud tööd, kaasa arvatud teadmiste ootamatud välkkont‑ rollid ja hindelised arutelud kohustus‑ liku kirjanduse üle kindlustavad selle, et õppurid peavad lugema. Lugeda tu‑ leb selleks, et õppida analüüsima ning looma mineviku ja tuleviku lahingute seoseid. Nii tekib ka ettekujutus, kuidas tegutseda tundmatutes oludes. Üks huvitavaid seiku, mille ma me‑

rejalaväes taktikat õpetades avastasin (aastaid enne seda, kui lugemist ametli‑ kult soosima hakati), oli see, kui kiiresti hakkas õppuritele lugemine meeldima. Nakatada õppur lugemishuviga on ma‑ nööversõjapidamise õpetaja üks lihtsa‑ maid ülesandeid. Sõjapidamine on ilm‑ selt üks huvitavamaid tegevusi, millest lugeda. Samas suudeti Teise maailmasõ‑ ja järel teha merejalaväes üks maailma huvitavaimatest teemadest – taktika – surmigavaks. Jättes kõrvale otsustamise ja inimkogemuse osa ning õpetades sel‑ le asemel metoodikat, tehti merejalaväe‑ laste elu nii igavaks kui võimalik. Loomulikult tekib selles arutelus väl‑ timatult küsimus, kas ja milliseid defi‑ nitsioone ning tegevusi tuleks õpetada. Definitsioonidel ja protseduurireeglitel on kahtlemata oma koht ning need on olulised. Kas definitsioone peab lausa õpetama, on omaette küsimus. Arvan, et inimesed suudavad õppida definitsioone ilma õpetajata. Õpetaja võib nõuda nen‑ de kasutamist ja ilmselt peabki ta seda tegema, ent kummatigi tundub see kuu‑ luvat rohkem distsipliini kui õpetamise valdkonda. Ka on oluline mitmete toi‑ mingute valdamine: näiteks kuidas käsit‑ seda relva, edastada teateid, küsida õhu‑ toetust. Paljud neist nõuavad mehaanilist mälu ja nende rakendamine peaks käi‑ ma instinktiivselt. Neid saab omandada harjutamise ja distsipliini abil ning seda tulebki teha. Samas tuleb silmas pidada, et minevikus on liigselt rõhutatud büro‑ kraatlikke pisiasju. Nii kaotatakse siht ja lastakse käest olulisim: see, et meie sõdu‑ rid saaksid hakkama ka kõige keeruka‑ mates lahinguolukordades – langetaksid stressiseisundis raskeid otsuseid. Ometi jääb küsimus: mis saab definit‑ sioonide, protseduurireeglite ja relvade lahinguvõime tundmisega? Vastus on, et tuleb nõuda nende sedavõrd head tund‑

Nakatada õppur lugemishuviga on manööversõjapidamise õpetaja üks lihtsamaid ülesandeid. Sõjapidamine on ilmselt üks huvitavamaid tegevusi, millest lugeda. Samas suudeti Teise maailmasõja järel teha merejalaväes üks maailma huvitavaimatest teemadest – taktika – surmigavaks.

mist, et neil pole vajagi peatuda ja nende üle mõelda. Kuidas selleni jõuda? Esimene samm on eraldada oluline ebaolulisest. Me ei saa sõdurite ees narri mängida. Ebaolulist käsitledes muutub õpetaja õppurite ees naerualuseks. Tei‑ ne samm on kindlaks teha, kust saada olulist infot. Definitsioonid, toimin‑ gud vajaliku lahingutoetuse saamiseks, tegevuse kooskõlastamine ja relvade lahinguvõime on küll paika pandud, kuid paljugi vajab veel ajakohastamist. Nimetatud teemadel pole enamasti vaja loengut pidada ega neid sõna otseses mõttes õpetada. Kõige paremini oman‑ datakse neid analüüsi ja praktilise ko‑ gemuse kaudu. Tegelikult on analüüs ja praktiline kogemus ainsad viisid, kuidas õppurid midagi omandavad. Siia kuu‑ luvad näiteks ka raadiosidetoimingute valdamine, oskus kuulipildujat parimale positsioonile paigutada, tellida kaudtuld või planeerida logistilist toetust. Aga ühtegi neist ei saa teha hästi või otstar‑ bekalt keegi, kes ei tea midagi taktikast. Manööversõjapidamises tähendab tak‑ tika otsuste langetamist ja kiirust. Kõik muu peab järgnema taktikale. Taktikat ei ehitata üles raadiosidetoimingute reeglitele. Need peavad ise põhinema taktikal. Sama kehtib kõigi teiste prot‑ seduurireeglite kohta. Seetõttu peab esmalt kindlustama, et sõdurid oleksid pädevad taktikud. Just see on asjaolu, mis teeb sõdurist sõduri: olles taktik, on ta ühtlasi võitleja (warrior). Taktika mõistmine võimaldab aru saada, kuidas kasutada raadiot, kuulipildujaid, suur‑ tükke, lennukeid, veokeid ja varuosi nii tavapärasel kui ka uudsel moel. See võimaldab tegutsemist kiirendada ja manööversõjapidamise nõuetele kohan‑ dada. Niisiis jätkem definitsioonid ja protseduurireeglid raamatute uurimise juurde – sellele peab järgnema praktika. Tõdegem, et asjakohaseimad juhenda‑ jad välitingimustes on head allohvitse‑ rid. Definitsioonide ja protseduurireeg‑ lite vajalikkust ei tohi eitada, aga samas ei tohi keskenduda ainuüksi neile: nii jääks taktika õpetamine unarusse. Tak‑ tika peab tulema esmajärjekorras. Niisiis vastus küsimusele, kas õpetada enne definitsioone või taktikat, on õpetada kõigepealt taktikat. Ükski tegevus ega reegel, mis on taktikaliselt ebaolu‑ line, ei ole oluline ka lahingus. Kui see pole oluline lahingus, ei ole see oluline sõjas ega ka sõduri elukutse juures. See‑ ga tuleb õpetada kõigepealt taktikat. Ülalesitatud väide on võrdlemisi julge. Liialdades võib väita, et öelduga eemaldutakse operatiivkunsti mõistest,

Detsember 2012  
Detsember 2012  

Eesti sõjandusajakiri

Advertisement