Page 47

45

Levinud viga on rühmituse ebapiisav hajutamine. Kui hoida sõdureid liiga tihedalt koos, võib see lõppeda halvasti. Üks viimase aja ja ka klassikalisimaid näiteid selle kohta on 1983. aastal Beirutis merejalaväelaste kasarmus toime pandud enesetapurünnak, milles hukkus 240 inimest. mängupanekut. Kolm tulevahetust – ja ma polnud enam kompaniiülem: minu kompanii oli kokku kuivanud kolmeks rühmaks ja need kolm rühma olid seo‑ tud kolme eraldi lahinguga. Allüksuste hajutamises polnud iseenesest midagi halba, kuni vaenlane oli piisavalt nõrk, nii et rühmad said teha seda, mida edu tagamiseks vaja. Ent juhul, kui see nii pole, on tegemist liigse hajutamise ja käest lastud võiduvõimalusega. Kui võitlesin piirkonnas, kus vastane oli tu‑ gev, tahtsin kogu kompaniid koos hoi‑ da, nii et rühmad saaksid tegutseda üht‑ se eesmärgi nimel. Tegin kõik selleks, et võita tulevahetus otsustavalt, küsimusi küsimata. Sama levinud viga on rühmituse eba‑ piisav hajutamine. Sedagi võis Vietna‑ mis sageli kohata. Kui hoida sõdureid liiga tihedalt koos, võib see lõppeda halvasti. Üks viimase aja ja ka klassi‑ kalisimaid näiteid selle kohta on 1983. aastal Beirutis merejalaväelaste kasar‑ mus toime pandud enesetapurünnak, milles hukkus 240 inimest ja millele ei järgnenud mingit arvete klaarimist. Aga paljude kannatanutega katastroofid ei ole ainsad vähese hajutamise tagajärjed. Kasutamata jäänud juhused on teine näide. Vietnamis, kui üksused koonda‑ sid vägesid kaitseks, avanes vaenlasel võimalus samal ajal tsiviilelanikkonna kallal toorutseda. Koondatud Ameerika väed olid põhjavietnamlastele nähtavad ja neist hoiti kõrvale. Veel üks õppurite sage viga, millele manööversõjapidamise õpetaja peab tähelepanu pöörama, on kalduvus välis‑ tada võimalusi. Manööversõdapidami‑ ne on võitlusstiil, mis on avatud kõigile võimalustele ja ettearvamatustele. Oleks mõttetu hakata üles lugema kõiki või‑ malusi, mida ülem võib lahingu käigus sobimatult välistada. Mõned näited on

ebapiisava reservi hoidmine, üheainsa edasiliikumistee kasutamine, kui oleks võimalik kasutada mitmeid, kaitse eral‑ datud alal, jõe ühe kalda enda valduses hoidmine, lubades vaenlasel hoida enda valduses teist, ning klassikaline viga: lasta enda järel õhku ja põletada sildu. Õppeprotsessi käigus saab õpetaja esialgse lihtsa tegevuskäigu kirjelduse arendada käsuks, mille õppurid annavad oma alluvatele. Põhirõhk peab jääma tegevusele, tuletades õppuritele meelde, et nimelt tegevus on lahingus keskmes ja pelgast sõnaseadmisoskusest ei piisa. Käsud, mida klassis antakse, peaksid enamasti olema suulised: manööversõja‑ pidamise korral eelistatakse suulisi käs‑ ke, sest kirjalikud käsud on aeglased ja kohmakad. See ei tähenda, et kirjalikele käskudele ei leiaks klassis vahel kasutust. Kindlasti leiab, kuid eeldusel, et kirjuta‑ takse lühidalt ja käsk kantakse ette suuli‑ selt – et tegu pole pikkade vormindatud dokumentidega, mida on minevikus ka‑ sutatud metoodilise sõjapidamise õpe‑ tamisel. Klassis kirjutatud lühikese käsu kasutegur seisneb õppuri keskendumi‑ ses ühte otsusesse. Kui grupp on suur, on õpetajal raske küsitleda kõiki õppureid nii palju, nagu ta seda vajalikuks peab. Nõudega, et nad paneksid oma käsud kirja ja annaksid need õpetajale, sunnib õpetaja neid otsust langetama ja sellele kindlaks jääma, mis on aga paljudele ini‑ mestele raske. Oskus otsustavalt millele‑ gi pühenduda on just see omadus, mida ülemalt lahingus oodatakse. Pärast seda, kui kirjalik töö on üle antud, võib õpe‑ taja lasta osal õppuritest oma otsuseid selgitada ja põhjendada. Et õpetajal on õppuri kirjalik otsus, ei saa too sellest ta‑ ganeda ega seda tagasi võtta juhul, kui ta tunneb survet. Eriti siis, kui ta saab aru, et tema kursusekaaslastel on teistsugu‑ ne arusaam, mis võib lasta tema otsusel paista hetkel, mil tema vastust oodatak‑ se, rumalana. Veel üks tehnika, mida saab kasuta‑ da otsustamise õpetamisel, on kasutada stopperit. Andke õppuritele kümme mi‑ nutit, viis minutit või kümme sekundit – mis tahes ajaühik, mis on selles olu‑ korras sobilik ja mõistlik. Küsides õppuritelt nende koostatud käske, pöörake võimalikult vähe tähe‑ lepanu vormile. Kordan, et lahing on orienteeritud tegevusele. Väga sageli olen näinud – eriti vanemaid merejala‑ väelasi – tegevat käsust sõnademängu, seda nii klassiruumis kui ka paberlikus asjaajamises. Instruktor, kes ei tunne end taktikas tugevana, püüab seda pei‑ ta, keskendudes sõnatasandi kritiseeri‑

Sõdur NR 1 (69) DETSEMBER 2012

teeb olukorra veel raskemaks», võib õp‑ pur võtta seda ekslikult kui õppetundi, et «ära tee otsuseid – need teevad olu‑ korra veel raskemaks». Nii juhtub näi‑ teks siis, kui õppur kavatseb sooritada rünnaku ühest suunast ja õpetaja ütleb seepeale: «Sa oled sattunud miinivälja‑ le. Mida sa nüüd teed?» Ent niipea, kui õppur muudab suunda, lausub õpetaja: «Sa oled varitsuse all.» Kui ta otsustab varitsuskohast oma reserviga ringi min‑ na, rünnatakse tema reservi tagantpoolt tankidega, millel on ka õhutoetus. Kõik, mida ta teeb, on vale. Paratamatult on see õppetund, mis viitab sellele, et teha ei tule mitte midagi. Instruktorid eksivad täpselt sama palju, kui kalduvad skaala teise äärmus‑ se, kus sõnumiks on, et «kõik on OK». «Kõik on OK»-sündroom toob õppuri‑ tele rõõmsa äraolemise ja teeb instruk‑ tori elu kergeks, aga tegelikult ei õpita kuigi palju. Valed vastused on olemas. Valed vastused ei sisalda manööversõ‑ japidamise puhul mingeid konkreetseid tegevusi. Erinevalt vanadest, metoodi‑ lise sõjapidamise kursusest võimaldab manööversõjapidamise õpetamine teha õppuril kõike. Ta võib otsustada rünna‑ ta, asuda kaitsele, minna paremale, vasa‑ kule, tagasi või edasi, toetuselemendiga või ilma, ligineda salaja ilma ettevalmis‑ tustuleta või õhkida kõik enne ründa‑ mist. Ükskõik milline neist tegevustest on sobilik. Eksimisvõimalus peitub sel‑ les, kuidas neid tegevusi sooritada. Näiteks võib õppur üksusi liigselt või ebapiisavalt hajutada. Siinkohal peaks õpetaja näitama, et ta tunneb oma ala, mitte ainult mingit hulka reegleid. Ta peab andma ka õppurile võimaluse põhjendada näilist otsustusviga. Lahin‑ gukogemuseta õppurite puhul on liigne hajutamine sage viga. Liigse hajutamise‑ ga on tegemist siis, kui kaob fookus, kui ei suudeta oma üksust enam koondada ega kasutada vaenlase vastu. Mööngem, et selle üle otsustamine põhineb õpetaja subjektiivsel hinnangul. Siit ka põhjus, miks õpetajatel on vaja olla kodus sõja‑ ajaloos, ja kui vähegi võimalik, omada lahingukogemust. (Lahingukogemus sõjaajalugu tundmata pole samuti kuigi palju väärt, nagu järgnevas näidatakse.) Liigne hajutamine, mille tagajärjeks on fookuse kaotamine, oli levinud viga Vietnami sõjas. Kompaniiülemana leid‑ sin, et kui kogu mu kompanii on koos, suudan tõhusalt hakkama saada ühe tu‑ levahetusega ükskõik millise põhjaviet‑ namlaste üksuse vastu. Suutsin hakkama saada ka kahe tulevahetusega, aga see oli raske ja nõudis kõigi võimete ja oskuste

Detsember 2012  
Detsember 2012  

Eesti sõjandusajakiri

Advertisement