Page 46

44

Ülevaade

Sõdur NR 1 (69) DETSEMBER 2012

tub kogu pilt mõtestatumaks siis, kui seda talle hiljem klassis näidatakse. Õp‑ pur saab sel moel paremini aru sellest, mida talle räägitakse. Nii tuleb vähem sõnu raisata. Kasutuskõlbliku maastikumaketi saab teha välitingimustes. Klassis töö‑ tades tuleb õppureil end kujutleda te‑ gutsemas maastikul, mida on kujutatud kaardil või maketil. Õppur peab suutma asetada end mõttes sellesse olukorda, võitlema ilmastikutingimustega, tegema otsuseid. Kui ta pole seda kunagi tege‑ likes välitingimustes teinud, on sellega raskusi. Väliharjutus võib olla kombinatsioon ülesannetest, kus õppurid (1) mängivad laskureid ja osalevad matkelahingus (sham battle) ning (2) liiguvad maasti‑ kul, kus õpetaja määrab isikud, kes pea‑ vad langetama otsuseid. Matkelahingus kogeb õppur meeskonnatöö ja tegevuse kooskõlastamise vajadust. Maastikul peab ta proovima otsuste langetamist õpetaja ja kaasõppurite valvsa pilgu all. Õpetaja ja õpilaste parim suhe maas‑ tikul on 1:12. Seda tüüpi väliharjutust ei pea läbi viima kusagil inimtühjal kõn‑ numaal. Lahinguid peetakse enamasti asulates ja nende lähistel. See tähendab, et õppur peab arvestama maanteede, sildade, raudteede ja majadega – kõigi nendega tuleb tal tõenäoliselt hakkama saada ka tõelises lahingutegevuses. Väliharjutusteks oleks ideaalne kol‑ me- või viiepäevane tsükkel. Õppur õpib mõningaid praktilisi välioskusi, mida on tarvis manööversõjapidami‑ ses, ja samal ajal ka otsuste langetamist. Kuigi ta peaks liikuma asustatud aladel ja langetama otsuseid tehiskeskkonnas, tuleb ilmselt veeta mõni öö ka mõnes metsiku loodusega, sageli inimtühjas kohas. See ei ole vastuolus esialgse ees‑ märgiga: sealgi arendab ta oma võimet saada hakkama välitingimustes. Tunnid siseruumides on samuti ka‑ sulikud põhjustel, mida mainiti juba eespool. Ülevaade kogu lahinguväljast on oluline, vaatamata sellele, et isegi ülemal, kes reaalses olukorras juhib oma vägesid eesliinilt (leads from the front), nagu seda ka nõuab manööver‑ sõjapidamine, on harva see luksus, et ta näeb kogu lahinguvälja enda ette laiali laotatuna. Lahingus peab ta ikkagi ole‑ ma võimeline hoomama kogu lahingu‑ välja. On oluline, et tal võimaldataks seda harjutada juba õppurina. Olenemata keskkonnast on manöö‑ versõjapidamise õpetaja funktsioon sama: ta peab sundima õppureid kes‑

kenduma. Õpetaja tutvustab probleemi ja küsib õppurilt: «Mida sa teeksid?» Õppuril lubatakse vastata ainult kü‑ simusele, mida ta teeks. Tema vastus peab kirjeldama tegevust. Ta peab vas‑ tama kiiresti. Tal ei ole lubatud öelda muud, kui vastata küsimusele, mida ta teeks. Tal ei ole lubatud n-ö uurida õpetaja hoiakut, käies välja erinevaid võimalikke vastuseid, et leida õpetaja pilgust vihje «õigele». Tal ei ole lubatud langeda ka kõrgkooli filosoofia- või sot‑ sioloogialoengutes õpitud vormi, kus kõikvõimalikud oletused on teretulnud ja kõik lahendused vastuvõetavad. Sõda ei ole akadeemiline ülesanne ega sõna‑ demäng. Sõda on tegevus. Otsustav te‑ gevus. Õppuri aju peab olema treenitud tegutsema. Õppur tahab kindlasti rohkem in‑ formatsiooni kui see, mida õpetaja on talle otsuse langetamiseks andnud. Kui ta on saanud nii palju infot, kui vajab, on antud seda liialt palju. Lahingus ot‑ sustatakse ebapiisava info põhjal. See tähendab hakkamasaamist ebakindla‑ tes oludes ja kaose ärakasutamist. Viet‑ namis ei teadnud me kunagi, mis tege‑ likult toimub. Ma olen isegi seda pattu teinud, et öelnud õppuritele: «Te peate ründama vastase juhtimissüsteemi – vastasjõudude ajusid.» Ja on hea, kui saate seda teha. Aga Vietnamis polnud meil mingit võimalust saada aru, keda ründame. Polnud aimugi, kas võitlesin juhtimissüsteemi kuuluvate isikute, lo‑ gistikute, jalaväelaste, reameeste, majo‑ rite, kolonelide või kellega tahes. Äkki oli seal lihtsalt keegi. Kas see oli üldse vaenlane? Kuidas selles kindel olla? Me ei saanud iialgi kindlad olla. Pidime olema ettevaatlikud, aga samas ka vap‑ rad ja langetama õige otsuse. See oli elu ja surma küsimus. Eksimisvõimalust polnud. Kuid vigu tuli siiski ette. Õpe‑ taja peab andma õppurile aimu sellest tundest. Sellel on mõtet ainult siis, kui õppur vastab küsimusele: «Mida sa teeksid?» Põhjendused tuleb jutuks võtta hil‑

Tegutsemine kohe on peaaegu alati parem kui tegutsemine hiljem, isegi kui hilisem tegevus võinuks olla paremini läbi mõeldud. Kahest võitlevast osapoolest saavutab edu see, kes tabab teist ootamatult.

jem – alles pärast seda, kui õppur on otsuse langetanud. Miks? Sest nii tuleb tegutseda lahingus, kus aeg mängib alati tähtsat rolli. Manööversõda pidades on aeg veelgi olulisem. See ei tähenda, nagu poleks õpeta‑ jale oluline, kuidas õppur oma otsust põhjendab. Hoopis vastupidi. Tegeli‑ kult on see koguni nii tähtis, et õpetaja peaks vältima õppuri otsuse kritisee‑ rimist seni, kuni õppuril on võimalus selgitada, miks ta tegi just seda, mida tegi. Õpetaja võib esitada õppurile kü‑ simusi tema otsuse kohta enne, kui too oma põhjendused esitab. See on õppuri kindlameelsuse proovilepanekuks. Õpe‑ taja võib õppurit isegi pisut segadusse ajada, et testida tema enesekindlust. Sel moel alustab õpetaja põhjenduste väl‑ jaselgitamist. Põhjendusi hinnates saab õpetaja kindlaks teha, kas õppur on suuteline hindama oma tegevusplaani mõislikkust. Põhjenduste üle arutamisel võib meelde tuletada näiteid ajaloolis‑ test lahingutest. Sama võib teha, käsit‑ ledes kõiki näitajaid: relvade tõhusust, vaenlase kavatsust või eeldatavat kavat‑ sust, maastiku- või ilmastikutingimusi, võitlusmoraali. Põhimõte, mida siinkohal tuleb jär‑ gida, puudutab otsustamist lahinguolu‑ korras. Seda tuleb teha kõhklematult, kui soovime, et otsus oleks tulemuslik. La‑ hingus ei ole lihtsalt võimalik raisata aega perioodile, mis jääb otsuse langetamise ja tegutsemise vahele. Tegutsemine kohe on peaaegu alati parem kui tegutsemine hiljem, isegi kui hilisem tegevus võinuks olla paremini läbi mõeldud. Kahest võit‑ levast osapoolest saavutab edu see, kes tabab teist ootamatult. Kui eesmärgiks on purustada vaenlase sidusus (choesion), nagu see on manööversõjas, on vaenlase ootamatu tabamine üks parimaid võima‑ lusi, mis üldse võib ette tulla. Põhjendatud arutluskäik pole ma‑ nööversõjapidamises sugugi vähemtäh‑ tis. Aga oskust seda rakendada tuleb arendada nii, et see muutuks instink‑ tiivseks. Siit ilmneb ka eespool mainitud harjutuste tähtsus: ühe otsuse tegemine teise järel paljudes erinevates olukorda‑ des, erinevatel maastikel, erinevate vas‑ tastega. Mida rohkem harjutada, seda paremaid tulemusi saadakse – nii nagu kehaliste harjutuste puhul. Õpetaja peab panema õppuri ühte keerukasse olukor‑ da teise järel ja laskma tal otsustada, kuidas sellest välja tulla. Siin peitub oht ka õpetaja seisuko‑ halt. Ta võib minna juhtnööridega liiale ja anda vale õppetunni. Kui tema sõnu‑ miks on, et «kõik, mida sa ette võtad,

Detsember 2012  
Detsember 2012  

Eesti sõjandusajakiri

Advertisement