Page 45

43

sete toimingute õpetamist, nagu seda tehti merejalaväes enne 1989. aastat. Rünnaku ja kaitse erinevused sulan‑ duvad nii praktikas kui ka õpetamises. Eesmärk on purustada ja hävitada vaen‑ lane mis tahes vahenditega. Ei ole oluli‑ ne, kas selleks kasutatakse äkkrünnakut või tulevaristust – eesmärk jääb samaks. Üleminek pealetungilt kaitsele peab ole‑ ma sageli enam-vähem momentaanne. Vahel tegeldakse mõlemaga korraga või on operatsioonil üheaegselt mõlema jooni. Õpetaja ei saa rääkida pealetun‑ gist ja kaitsest eraldi, sest manööversõ‑ japidamises on need kaks väga tihedalt seotud. Ka ei saa manööversõjapidamist jaotada korrapäraselt 50-minutilistesse blokkidesse, mis on kava järgi varem paika pandud. Selle asemel peaks grupp kokku saama kaks korda nädalas või ka sagedamini ja iga tund jätkuma sealt, kus eelmine pooleli jäi. Semestri algu‑ ses ei ole võimalik täpselt ette määrata, kuhu õppurid kursuse keskpaigaks on jõudnud. Iga õppetsükli sisu regulee‑ rib õpetaja, mitte kõrgem institutsioon. Ainult õpetaja on n-ö eesliinil (at the front) – kohapeal – ja teadlik kõigest asjasse puutuvast. Õpetaja peab liikuma tempos, mis hoiab õppurid erksana ja treenib nende mõtlemist. Kursus ei ole vaid teadmiste edastamiseks, vaid ot‑ suste langetamise õpetamiseks. Üldkeh‑ tivaid reegleid ega tegevusjuhiseid ei ole olemas. Manööversõjapidamine kujutab en‑ dast võitlust üldkehtivate tegevusjuhis‑ teta. Seetõttu ei saa neid ka õpetada. Õpetaja kompab ja uurib oma õppureid, nii nagu sõdur kompab ja uurib vaen‑ last manööversõda pidades. Ta otsib so‑ bivaid võimalusi, seob vastase ja kasutab ära läbimurdeid. Ta otsustab, kui kiiresti liikuda, milliseid näiteid kasutada ja kui sügavuti minna, kasutades kõike seda, mida ta saab oma õppurite kohta teada

Tänapäeval on Ameerika merejalaväe doktriinis kesksel kohal termin manööversõjapidamine, mis kujutab endast kiire tempo ja vähese järelevalvega detsentraliseeritud lahingut, mida iseloomustab kiire reageerimine muutuvas olukorras.

ka õpetamise käigus. Kui õppur saab mõttest aru ja arendab seda avalikus arutelus, käitub õpetaja nagu kalamees, kes saaki välja sikutades annab jõhvi vajadusel järele. Õppur võib osutuda geeniuseks. Ta võib välja mõelda asju, mille peale õpetaja pole kunagi tulnud. Klassiruum ei ole koht, kus mõttelennu‑ le piiranguid seada. Manööversõjapidamine on otsuste langetamine, see tähendab ülesande‑ keskse juhtimise (mission tactics) raken‑ damist. Seega tuleb õpetajal valmistada õppureid nii ette, et nad suudaksid edas‑ pidi otsuseid langetada. Ülesandekeskne juhtimine tähendab seda, et tuleb kasu‑ tada pataljoni iga merejalaväelase mõis‑ tust ning jätta neile vabadus mõelda ja otsuseid langetada. Manööversõjapi‑ damises on just otsustusvõime see, mis määrab, kas üksust saadab edu või mitte. Seetõttu on manööversõjapidamise õpe‑ taja ülesanne arendada otsustusvõimet, sest just seda tuleb otsuste langetamisel rakendada. Enam kui konkreetse aine sisu, metoodika või toimingute õpeta‑ mist on õppurile vaja õpetada otsuste tegemist. Kuidas oleks veel tõhusam õpetada otsuste langetamist, kui mitte pannes õppureid otsustama? Tuleb teha nii, et õppur peaks otsustama korduvalt ja erinevates olukordades, olles nii õpe‑ taja kui ka kaasõppurite karmi kriitika objektiks. Kasutama peaks erinevaid keskkondi. Õppurid tuleks viia välitin‑ gimusesse ja nõuda neilt otsuste lange‑ tamist seal. Nad peaksid kogunema üm‑ ber maastikumaketi ja tegema otsuseid, vaadeldes kogu lahingut skemaatiliselt. Neid tuleks tuua klassiruumi, kus nad saaksid teha rohkem kaardiharjutusi ja harjutada sagedamini erinevaid mitme‑ suguseid lühikesi ja lihtsaid stsenaariu‑ me, olles vabad maastikumakettide üld‑ vaatest ja nende mõõtmete piiratusest. Mulle meeldib alustada õppuritega välitingimustes. Kuigi õppur võib saada parema pildi klassiruumis või maasti‑ kumaketil, on just välitingimustes tun‑ netatav selline atmosfäär, mida kohtab reaalses lahingus. Seetõttu on kõige kasulikum alustada otsuste langetamist just selles keskkonnas. Samas on õppu‑ rile vaja anda ülevaade kogu lahingust kindlal ajahetkel ja teha seda näitlikus‑ tatult, mida saab aga vaid klassis kaardi abil või maastikumaketil. Kuid see osa võib tulla pisut hiljem. Lahingus ei ole tal ju kõigest nii selget pilti. Miks teda alguses eksitada? Niipalju kui võimalik, tuleb õppurile alguses näidata, kuidas tegevus reaalsuses välja näeb. Nii muu‑

Sõdur NR 1 (69) DETSEMBER 2012

oli võimalus teha otsuseid, välja arvatud mõned väljavalitud rühma- või kompa‑ niiülemad jms. Isegi siis ei õpetatud juh‑ tidele mitte otsuste tegemist, vaid pigem otsuste tegemise protsessi, meetodit, nagu seda kirjeldatakse samm-sammult raamatus, mida ükski ülem pole reaalses sõjas iial kasutanud. Metoodilist sõjapidamist õpetati kor‑ rapärases järjestuses. Metoodilisele sõja‑ pidamisele kõige iseloomulikum tunnus oli kord. Pärast definitsioonide esitamist ja juhtimismeetmete tutvustamist oli aeg pidada õppuritele loeng piiratud hulgast rünnakutüüpidest: otserünnak, haaramine ja tegevus, mida nimeta‑ ti läbimurdmiseks ja mis on sisuliselt otserünnak. Kaitset tutvustati hiljem ja õpetati sa‑ geli eraldi kursusel. Kaitselahingul olid omad definitsioonid, juhtumismeetmed ja reeglid. Hoolikalt koostatud skeemil olid välja toodud lahinguvälja eesliin, eesjulgestusala, lahingutegevuse ala ja reserviala. Instruktorid küsitlesid õp‑ pureid, pannes neid komistama sellis‑ te peente üksikasjade otsa, nagu diviisi määratud eesjulgestusliini (combat outpost line) ja armeekorpuse määratud eesjulgestusliini (general outpost line) erinevused. Need liinid andsid univer‑ saalse struktuuri, mis defineeris kait‑ selahingu ja jättis õppurisse igaveseks oma jälje. Õppur võis valida väheste kaitsetaktikate seast, mille hulgas olid ka loomingulised valikud, nagu lineaar‑ ne kaitse (eesmärk hoida vaenlane seal pool rindejoont) ja ringkaitse. Sarnaselt rünnakuga mõeldi väga vähe, kui üldse, vaenlase hävitamisele. Seda juhul, kui ei saanud eeldada, et vaenlane suunab oma väed enesehävituslikult – ja samas korrapäraselt – lähitõkketulle. Korrapärasus oli igal pool eesrinnas. Loengud olid planeeritud 50-minuti‑ liste plokkidena, mis määras, millised teemad pidi instruktor otsast lõpuni loengusse mahutama. Kui instruktor ei lõpetanud 50 minutiga, sattus ta piinlik‑ ku olukorda, sest pidi õpetama üle ette‑ nähtud aja, rikkuma kogu täpselt paika pandud ajakava ja kasutama järgmisele instruktorile ettenähtud aega. Alterna‑ tiiv oli jätta õppurid teadmistest ilma. Manööversõjapidamise õpetamine sarnaneb manööversõjapidamises osa‑ lemisega. Kui õpetaja alustab, ei tea ta, kui kaugele tunni jooksul välja jõutakse või kui mitu kõrvalepõiget tuleb teha. Lõppkokkuvõttes on tema ülesandeks õpetada õppureid mõtlema ja harjutama otsuste langetamist. See ei tähenda tea‑ tud hulga rünnakuvõtete ega formaal­

Detsember 2012  
Detsember 2012  

Eesti sõjandusajakiri

Advertisement