Page 44

42

Ülevaade

Kuidas õpetada manööversõjapidamist? Kui paljud meist arvavad, et sõdimine on küll keeruline, kuid selle õpetamine lihtne? Mis seal keerulist, kui uue ülema või õppejõuna saab võtta eelkäija esitlused ja muud materja‑ lid, kus samm-sammult kirjas, mis mingi tunni teemaks, ja kogu kunst. Nii on ju pidevalt tehtud – teed väikese isikupärase muudatuse nendesse ja oledki valmis õpetama. Järgnev essee, mille kirjutas Ameerika Ühendriikide merejalaväe kolonel Michael Duncan Wyly1 juba 19 aastat tagasi, paneb siiski mõtlema, kas manööversõjapidamise õpetamine on ikka nii lihtne. Et NATOs (sh Eestis) tunnistatakse ametlikult manööversõjapidamise kui võitlusstiili ülimuslikkust võrreldes kurnamissõjaga, on õigustatud ka küsimine sellise sõjapidamisviisi õpetamise metoodika kohta.2

M

Sõdur NR 1 (69) DETSEMBER 2012

anööversõjapidami‑ se õpetamine seab õpetaja silmitsi uute ja senisest erinevate nõudmistega. Huvi‑ taval kombel on vana ja uue õpetamismetoodika erinevused võrreldavad kahe võitlusviisiga. Näiteks oli enne 1989. aastat Ameerika mereja‑ laväe doktriinis olulisel kohal nn metoodiline sõjapidamine (methodical battle), mis kujutab endast kavakohast, täpselt planeeritud ja aeglaselt kulgevat lahin‑ gut, mida juhib rangelt vägagi tsentrali‑ seeritud väejuhatus. Väljaõpe oli samuti metoodiline. Tänapäeval on Ameerika merejalaväe doktriinis kesksel kohal ter‑ min manööversõjapidamine, mis kuju‑ tab endast kiire tempo ja vähese järe‑ levalvega detsentraliseeritud võitlust, mida iseloomustab kiire reageerimine muutuvale olukorrale. Ka uute õpeta‑ mismeetodite puhul on märksõnadeks detsentraliseeritud juhtimine ja kiire reageerimine – eelkõige selles osas, mis puutub õppuritele esitatud tingimusi ja nõudeid. Selle artikli kõige olulisem sõnum on: vana õpetamisstiil ei tööta enam. Ma‑ nööversõjapidamist ei saa õpetada vana, nn metoodilise õpetamisparadigma järgi. Olen peaaegu kaks aastat olnud tunnistajaks sellele, kuidas merejalaväe instruktorid on seda teha püüdnud, ning olen näinud nende läbikukkumist. Samas olen näinud teisi merejalaväelasi, kes on kasutanud teistsugust, sobivamat stiili, ning selle tulemusi: innukaid õp‑ pureid, kes mõistavad asja sisu ja mõ‑ testavad sõda manööversõjapidamise

Michael Duncan Wyly Ühendriikide merejalaväe kolonel

kontekstis. Juhul kui tahetakse õppida uut sõjapidamisviisi, tuleb kindlasti jär‑ gida uut õpetamisstiili, mida edasises kirjeldangi. Enne 1989. aastat õpetas merejala‑ väelastele metoodilist sõjapidamist inst‑ ruktor, kes seisis kaardikepiga poodiu‑ mil ja pidas loengut korraga sajale või kahesajale mehele. Ta alustas tavaliselt definitsioonidega, mille õppurid pidid endale selgeks tegema. Edasi tutvustas instruktor neile vanu juhtimismeet‑ meid, mis iseloomustavad lineaarset lahingutegevust. Seda kujutas alati kast, mis moodustus vääramatult lähtejoonest ühes ja toetustule kooskõlastusjoonest teises otsas. Kõigis külgedes olid kind‑ lad piirjooned. Maastikuosa, mis oli peaaegu alati küngas, kuid mõnikord ka

linn, sild või isegi puuderida, võttis enda alla kasti keskmise osa ning see oli alati ründeobjekt. Selle ümber tõmmati ring ja see muutus eesmärgiks, mille poole kogu lahingutegevus kulges. Vaenlasest sai elutu objekt, mis seisis liikumatu ründobjektina ja ootas vallutamist. See oli punaseks värvitud kastina selgelt nähtav ja eristus selgelt sõbralikest jõu‑ dudest, kelle etteaimatavad tegevused joonistati sirgete nooltega, mis peegel‑ dasid juhtide enesekindlust, eeldades, et ettemääratud maastikul asuvad rün‑ deobjektid (terrain objectives) valluta‑ takse. Metoodilise sõjapidamise keskmes oli pigem konkreetsete ründeobjektide vallutamine kui vaenlase purustamine. Tõsi küll, Vietnamis tehti väike kõrva‑ lepõige maa-ala vallutamiselt surnuke‑ hade loendamisele. Maastikule mindi tagasi pärast sõda. Kuid kui me loen‑ dasime surnuid, ei olnud me lähemal arusaamale, kuidas vaenlast purustada. Sõja lõppedes oli Hồ Chí Minh vaenlase mõjuvõimu all, mis on viimasele väitele piisav tõendus. Lõpuks järgnesid loengutele väliõp‑ pused. Kuid ka need olid varem peen‑ susteni planeeritud ja läbi harjutatud. Enamik õppureist olid rühmade ja kompaniide koosseisus ning vähestel

1 Michael Duncan Wyly on Ameerika Ühendriikide merejalaväe erukolonel. Ta on olnud amfiibsõjapidamiskooli (Amphibious Warfare School) taktikaosakonna ülem ja õpetanud seal koos kolonel John Boydiga manööversõja põhimõtteid. Tema sulest on ilmunud William S. Lindi «Manööversõja käsiraamatus» (Maneuver Warfare Handbook. Westview Special Studies in Military Affairs. Boulder (Colorado): Westview Press 1985) sisalduv lisa «Taktika alused» («Fundamentals of Tactics», lk 67–133). 2 Siinne essee originaalpealkirjaga «Teaching Maneuver Warfare» on ilmunud 1993. aastal New Yorgis Presidio Pressi kirjastatud ja Richard D. Hooker jun koostatud raamatus «Maneuver Warfare: An Anthology» (lk 248–269).

Detsember 2012  

Eesti sõjandusajakiri

Detsember 2012  

Eesti sõjandusajakiri

Advertisement