Page 15

13

Nooruk 1993. aasta 22. juunil Bosnia ja Hertsegoviina ümberpiiratud pealinnas Sarajevos purustatud trammide ees veekanistreid kandmas (üleval). Alumine Foto: Reuters/Scanpix pilt samast Skenderia väljakust on tehtud 2012. aastal

kahe allüksuse, horvaatide-moslemite föderatsiooni ja Serblaste Vabariigi (Re‑ publika Srpska) vahel. Euroopa liitlased nõustusid plaaniga, kuid Venemaa avalikkuse reaktsioonid olid äärmiselt kriitilised, millele lisan‑ dusid parlamendi resolutsioon serblaste vastu suunatud genotsiidi hukkamõist‑ miseks ja Jeltsini märkus NATO tege‑ vuse kohta, «mis võib süüdata sõjatule Euroopas». Siiski kukkus Venemaa pahameele näitamine läbi, sest nendel protestidel ei olnud mingit silmanähta‑ vat mõju. Jeltsin üritas oma mainet taas‑ tada, kutsudes endise Jugoslaavia juhid Moskvasse läbirääkimistele, kuid Was‑ hingtoni pahameele tõttu nad Moskvas laua taha ei istunud (Nation 2003: 192). Järgmiseks sammuks oli saavutada Balkani kohalike juhtide heakskiit ra‑ hukavale. Selle nimel asus augustis koos

Sõdur NR 1 (69) DETSEMBER 2012

mitusaktsiooniga, mis kandis operatsioo‑ ni Deliberate Force (Tahtlik Jõud) nime. Selle eesmärgiks oli kahjustada Bosnia serblaste sidepunkte ja lõpetada Saraje‑ vo piiramine. Kahe nädala jooksul tehti 750 ründelendu 56 sihtmärgikompleksi pihta. Tänu neile rünnakutele suutsid moslemite ja horvaatide maaväed alusta‑ da edasitungi. Selle tulemusena õnnestus kontaktgrupi välja pakutud territoriaalne jaotus (51 ja 49%) riigis ka tegelikkuses läbi suruda (Nation 2003: 191). Sõjalise tegevusega samal ajal tuldi välja USA juhitud diplomaatilise alga‑ tusega. USA pakkus välja nn lõppmän‑ gustrateegia, mis esitati peamistele Eu‑ roopa liitlastele ja Vene Föderatsioonile. Plaan nägi ette Bosnia kriisi lahendami‑ se sel teel, et luuakse unitaarne Bosnia ja Hertsegoviina riik, mille pealinnaks oleks Sarajevo ja mis oleks jaotatud

oma meeskonnaga tegutsema jõuline dip‑ lomaat Richard Holbrooke, kes novemb‑ ris koju naastes tõi kaasa kõikide poolte nõusoleku, ehkki Balkani pealinnade vahel reisimine ja vaenupoolte nõudmis‑ te üle kauplemine oli osutunud tõsiseks katsumuseks. (Nation 2003: 192) 5. oktoobril õnnestus Clintonil välja kuulutada kuuekümnepäevane relva‑ rahu ja luua NATO juhitud rahuraken‑ dusjõud (IFOR – Peace Implementation Force). Tekkinud olukord sobis rahulä‑ birääkimisteks, mida peeti USA range järelevalve all Ohios Daytonis 1.−21. novembrini. Sõjas osalenud poolte vas‑ tu mingit leebust üles ei näidatud. Kuigi kohal viibisid ka Bosnia horvaatide ja Bosnia serblaste delegaadid, keelati neil tegutseda otseste läbirääkimispooltena, nende huve väljendasid vastavalt Zagreb ja Belgrad. Tähelepanuväärne oli läbi‑ rääkimiste n-ö üheteistkümnendal tun‑ nil Miloševići isiklik sekkumine ummik‑ seisu, kui ta nõustus andma Sarajevo ja hulga seda ümbritsevaid mägesid mos‑ lemitele, seejuures isegi alasid, mis olid terve sõja jooksul kuulunud serblastele. Kriitiliseks küsimuseks oli Brčko piirkonna tulevik, mille asjus pooled ei suutnud kuidagi üksmeelele jõuda, seetõttu anti selle piirkonna staatuse la‑ hendamine rahvusvaheliste vahendajate ülesandeks. Kui miski muu ei mõjunud, siis kõva käe taktika oli lahenduseks: president Bakir Izetbegovići tuli USA läbirääkijatel lausa füüsiliselt meelitada, et ta kirjutaks alla Serblaste Vabariigi olemasolu tunnustavale dokumendile. Sellised meetodid olid küll toored, aga efektiivsed. Daytoni rahukokkulepe saa‑ vutati ja allkirjastati ametlikult 14. det‑ sembril Pariisis (Nation 2003: 192–193). Daytoni läbirääkimised olid USA 1994. aastal algatatud eesmärgikindla sunnimeetmelise diplomaatia tulemus. Strateegia elementideks olid omavahel seotud majanduslikud, sõjalised ja dip‑ lomaatilised meetodid, mis hõlmasid Belgradi-vastaste sanktsioonide säilita‑ mist, et peatada Miloševići Suur-Serbia loomise plaan, salajast Bosnia armee relvastamist, Horvaatia armee ülesehi‑ tamist, piiratud, kuid strateegiliselt vaja‑ likku horvaatide-moslemite kokkulepet, õhurünnakuid karistusmeetodina ning otsustavat õhujõudude kasutamist sõ‑ jalise tasakaalu saavutamiseks koostöös horvaatide-moslemite maavägedega. USA õhujõudude ja kohalike maa‑ vägede ühise tegevuse kombinatsioon osutus edukaks, sest nii ei pidanud USA väed pidama otsest võitlust. Üheks võt‑ meks USA diplomaatia juures oli serb‑

Detsember 2012  
Detsember 2012  

Eesti sõjandusajakiri

Advertisement