Page 12

10

Konflikt

Sõdur NR 1 (69) DETSEMBER 2012

vahel Kesk-Bosnias. Horvaadid meelitati läbirääkimistele lubadustega tagada neile majandusliku konföderatsiooni võimalus Horvaatiaga. Kuigi Washingtoni kokku‑ lepe oli loodud horvaatide ja moslemite suhtes heade kavatsustega ning moodus‑ tati isegi ühtne föderatsiooniarmee, ei suudetud siiski luua ühiseid institutsioo‑ ne ega teha mõtestatud koostööd. Selle‑ gipoolest suudeti UNPROFORi jälgimi‑ se all vabastada Mostar piiramisrõngast ja avaldada suuremat survet serblaste vägedele (Nation 2003: 184). 1994. aasta aprillis kutsuti kok‑ ku kontaktgrupp, mis pidi koostöös maailma suurjõududega keskenduma järjekordsetele rahualgatustele. Kon‑ taktgruppi kuulusid Ameerika Ühend‑ riigid, Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Saksamaa ja Vene Föderatsioon; viima‑ sest sai vahendaja. Juuliks suudeti välja töötada uus plaan, mille kohaselt pida‑ nuks Bosnia ja Hertsegoviina jaotuma kahe poole, moslemite-horvaatide ning serblaste, vahel, kellest esimesed saaksid oma valdusesse 51% ja teised 49% riigi territooriumist. Horvaadid ja mosle‑ mid nõustusid tingimusteta. Ehkki ka Milošević nõustus plaaniga, jäid Bosnia serblased territooriumide loovutamise kohustuse tõttu tõrksaks. Kahenädala‑ se mõtlemisaja järel nõudsid nad uusi tingimusi. Pimestatuna territooriumide hõivamisest ei nõustunud nad vaheta‑ ma vallutatud alasid rahu vastu (Nation 2003: 184–185). Võitlus ei lõppenud ka läbirääki‑ miste ajal märtsis-aprillis. Innustatuna moslemite sõjaretkest serblaste territoo‑ riumidele, lähenesid serblased Bosnia suurimale ja enim kaitstud turvaalale Goraždes. Enklaav oli oma 70 000 ela‑ niku ja tähtsa Podjeba sõjamoonatehase tõttu tähtsaks strateegiliseks sihtmärgiks. Aprilli keskpaigaks oli Goražde serblaste suurtükkide laskeulatuses ja langemise äärel. 23. aprillil lükkas ÜRO eriesindaja Yasushi Akashi tagasi NATO taotluse ka‑ sutada lähenevate serblaste vastu NATO õhujõudusid, ilmselt muretsedes enk‑ laavis paiknevate UNPROFORi vägede pärast. 26. aprillil otsustasid aga Bosnia serblased omal initsiatiivil tagasi tõmbu‑ da, mõistes, et nende jalavägi ei ole pii‑ savalt tugev kaitse purustamiseks. Võit‑ lus enklaavis peatus. Ebakindel olukord aga andis taas tunnistust UNPROFORi ja NATO vastastikusest usaldamatusest (Nation 2003: 185–186). 1994. aasta suve jooksul kasvasid mõlema poole relvarahurikkumised Sarajevo keelupiirkonnas tõsisteks võit‑ lusteks ümberpiiratud linnas augus‑

tis ja septembris. Mitu korda ähvardas UNPROFORi ülem kindral Rose mõle‑ mat konfliktipoolt õhurünnakutega, kui nende tegevus Sarajevo keelutsoonis jät‑ kub. Samal ajal võtsid moslemid-horvaa‑ did taas enda valdusesse Kupreši Kesk-

Varem läbimõeldud veresauna olemus, tapmiste ulatus ja vallutajate ülbe käitumine tegid sellest sündmusest tõeliselt võika ja väärastunud sümboli, mis iseloomustas serblaste üleüldist rahvuslikku eesmärki Bosnia konfliktis.

Bosnias ja võitlus puhkes Donji Vakufi, Glamoći ja Bosansko Grahovo lähistel. Juulis saavutasid valitsusväed kindral Atif Dudakovići juhtimisel suure võidu vastupanuvõitleja Fikret Abdići vägede üle Bihaći taskus ning viimane oli sun‑ nitud taganema serblaste kontrolli all olevasse Krajinasse. Edust inspireerituna üritas Dudaković oktoobris ühendada Bihaći tasku Kesk-Bosniaga, kuid sattus Bosnia serblaste vasturünnaku küüsi, mistõttu tekkis novembris oht, et serb‑ lased võtavad Bihaći tasku sootuks üle. Need sündmused tekitasid tüli NATO ja ÜRO vahel, kui NATO soovis kasutada vaenupoolte eraldamiseks õhurünnakut, ent ÜRO viitas rahuvalvamise mandaa‑ dile, mille kohaselt poleks õhurünnak olnud sobilik (Nation 2003: 186). USA üha jõulisemast sekkumisest hoolimata jäi Bosnia konflikt prob‑

Detsember 2012  
Detsember 2012  

Eesti sõjandusajakiri

Advertisement