Page 10

8

Konflikt

Kõikide sõda kõikide vastu Bosnias ja Hertsegoviinas II Kõige keerukam ja verisem endise Jugoslaavia lagunemisele järgnenud konfliktidest puhkes eri religioonide ning rahvuskogukondade asualade tõttu lapitekina kirjus Bosnias ja Hertsegoviinas. Aastasadu rohkem või vähem vaka all hoitud pinged pääsesid korraga kammitsaist ning kõik pooled soovisid ajaloo käigu korraga ja lõplikult, sageli vahendeid valimata endale soodsas suunas keerata. Jätkub 2010. aasta Sõduri 4. numbris (lk 6–15) alanud ülevaade sündmustest Bosnias ja Hertsegoviinas aastatel 1990−1995.

M

Sõdur NR 1 (69) DETSEMBER 2012

arkale turgu Sarajevos tabas 5. veebruaril 1994 miinipildujatuli, mis tappis 65 ja vigas‑ tas üle 200 inimese. Võikaid kaadreid sel‑ lest näidati üle maailma. Serblaste allikad väitsid seejärel kiirelt, et moslemid olid selle metsikuse ise toime pannud, võita‑ maks maailma kaastunnet. ÜRO kaitse‑ jõudude (UNPROFOR) komandör Bos‑ nias ja Hertsegoviinas kindral Michael Rose ütles seepeale, et kraatri analüüs ei võimalda teha järeldusi selle kohta, kust‑ poolt oli rünnatud, kuid siiski sobis tu‑ listamine kokku Bosnia serblaste pideva pommitamistegevusega ja maailma ava‑ lik arvamus mõistiski nemad selles kohe süüdi. See tulistamine vapustas maail‑ ma ja põrmustas senised rahvusvahelise kogukonna rahupüüdlused ka maailma avalikkuse silmis (Nation 2003: 180). Markale turu tulistamise esimeseks ta‑ gajärjeks oli NATO kaasamine strateegili‑ seks kaasalööjaks konfliktis. 7. veebruaril esitas NATO kümnepäevase ultimaatumi serblaste raskerelvastuse äraviimiseks Sa‑ rajevo ümbrusest. Alternatiivina pakuti serblastele võimalust rajada üheksa relva‑ hoidlat väljaspool Sarajevo keelutsooni. Hoidlaid kontrolliks UNPROFOR, kuid sealsed relvad oleksid serblastele mos‑ lemite rünnaku korral kättesaadavad. Pärast keerulisi läbirääkimisi nõustusid serblased vastumeelselt nende tingimus‑ tega, kuid soovisid kasutada Venemaa sõdurite abi, kes tuleks tuua Ida-Horvaa‑ tiast ÜRO vägede tugipunktist Sarajevos‑ se. Venelased aga ei tahtnud veel oma vastaseks peetud NATOga koostööd teha (Nation 2003: 180). Sarajevo kriis tekkis Venemaale väga delikaatsel hetkel, kui Boriss Jeltsini suh‑ ted parlamendiga ei olnud kõige pare‑

Mattias Jõesaar Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete magistrant

mad. Jugoslaavia sündmused süvendasid ebakõla, sest tuli laveerida toonaste serb‑ lasi toetavate Vene rahvuslaste ja heade suhete vahel läänega. Bosnia kriisi alguses saabus teatav hulk 19. sajandi panslavist‑ likku mõttelaadi toetavaid Vene palga‑ sõdureid Bosniasse, et võidelda serblaste eesmärkide eest. 1992. ja 1993. aastal peeti Venemaa parlamendis tuliseid vaid‑ lusi konflikti üle ja toonane välisminister Andrei Kozõrev tuli 1992. aasta Euroopa julgeoleku ja koostöö konverentsi (CSCE) välisministrite konverentsil välja veidra avaldusega, milles rõhutas Venemaa toe‑ tust Serbiale, et «seista vastu ohule, mis ähvardab meie teekonda postkommu‑ nistlikus Euroopas». Ka Venemaa libe‑ raaldemokraatliku partei serbiameelne juht Vladimir Žirinovski rõhutas, et Ve‑ nemaa peab aitama Serbiat, sest mõlema õigeuskliku riigi ajaloolised vaenlased on moslemid ja katoliiklased. Lõpuks soos‑ tus ka Jeltsin toetama serblasi, nagu Ve‑ nemaa oli oma Balkani-poliitikas teinud ka varem (Nation 2003: 1881–182).

USA seisukohalt oli konflikt omandanud rahvusvaheliselt suurema kaalu, sest see mõjutas stabiilsust Euroopas, NATO elujõulisust, suhteid Venemaaga, riigi mainet islamimaailmas ja USA tähtsust maailma liidrina.

USA seisukohalt oli konflikt omanda‑ nud rahvusvaheliselt suurema kaalu, sest see mõjutas Euroopa stabiilsust, NATO elujõulisust, suhteid Venemaaga, riigi mainet islamimaailmas ja USA tähtsust maailma liidrina (Nation 2003: 182). 1994. aasta veebruaris-märtsis tõm‑ busid serblased Sarajevo ümbrusest ta‑ gasi ning lääneriikide ja Venemaa vaat‑ lejate survel taasavati Tuzla lennuväli, mis oli humanitaarabi jagamise tähtsaks väravaks. 27. veebruaril sekkus NATO esimest korda lahingutegevusse, tulistades alla neli Jugoslaavia hävitajat, mis rikkusid Banja Luka kohal lennukeelutsooni. 10.−12. aprillini ründas NATO kolmel korral serblaste positsioone Goražde enklaavis. 22. aprillil, kui Goražde oli endiselt piiramisrõngas, kindlustati Že­ pa, Tuzla, Bihaći ja Srebrenica kaitset. Kui serblased Sarajevo lähistel peetud lahingu käigus Prantsuse soomukit rün‑ dasid, vastas NATO sellele mahajäetud tankitõrjerelva hävitamisega väljaspool kaitsetsooni. See oli sümboolne žest. 21. novembril ründasid NATO õhu‑ jõud Knini piirkonnas (Kninska kraji‑ nas) asuvat Udbina õhuväebaasi, mida serblased kasutasid Bihaći vastu suuna‑ tud õhurünnakute lähtekohana. NATO õhurünnakud jätkusid 23. novembril, kui Bihaći lähedal avati tuli serblaste ra‑ daritele (Nation 2003: 183). Lääne ennast läbisuruv sõjaline lähe‑ nemine viidi vastavusse diplomaatiliste seisukohtadega. 1994. aasta jaanuaris tu‑ lid moslemite ja Bosnia horvaatide esin‑ dajad USA egiidi all Bonni lähistel kokku. Kolm kuud hiljem avalikustati Washing‑ toni kokkulepe, milles teatati Bosnia horvaatide-moslemite föderatsiooni loo­misest. See tegi lõpu aastapikkusele sõjale horvaatide ja moslemite vägede

Detsember 2012  
Detsember 2012  

Eesti sõjandusajakiri

Advertisement