66
TUTVUSTUS
Kui inimene osutub suuremaks kui elu Novembri alguses tähistas oma 90. sünnipäeva nimekas mees, Viljandimaal Lalsis kooliõpetaja pojana sündinud Vello Salo, kes oma elu esimesed 19 aastat kandis hoopis Endel Vaheri nime. Kompromissitu eestluse eest võitlejana on Salo oma pika ja keerulise elu jooksul tegev olnud rohkem kui kümnel maal. Kuidas on võimalik keerulistest aegadest hoolimata ka välismaal jääda pühendunud eestlaseks, sellest käesolev raamat pildi annabki.
M
SÕDUR NR 6 (87) 2015
eenutuste köitvam osa algab üsna ootamatult ja pikema sissejuhatuseta hetkest, kui 18-aastane Endel koos kaaslastega 1943. aasta lõpul Soome putkas ja andis sisse avalduse Soome armees teenimiseks. Kohe läks lahti väljaõpe ja 1944. aasta suvel loeti eestlastest koosnev üksus lahinguküpseks. Kuid Soome ja Nõukogude Venemaa vahel toimunud nn Jätkusõda lõppes ja kõik Soome armees teeninud eestlased said valida, kas jätkata teenistust Soomes või minna tagasi Eestisse. Soome oli läinud 3400 noort meest, tagasi Paldiski sadamasse otsustas naasta pea 2000 hea sõjalise väljaõppe saanud võitlejat. Septembris Eestisse saabunud soomepoisid paisati kohe Emajõe äärde Punaarmee pealetungi peatama, sellega sai üksus edukalt ka hakkama. Edasi enam nii hästi ei läinud, sest sakslased olid otsustanud Eestist lahkuda ja sunniviisiliselt viidi kaasa ka vastupuiklevad eestlased. Salo sattus Praha lähedal asunud pioneerikooli ja sai Relva-SS-i väljaõppe, kuid 8. mail 1945 oli sõda läbi ja sellest päevast alates leidis endine sapöör ennast varastatud jalgrattaga üksi Tšehhi metsade vahel seiklemas. Alistatud Saksamaal ootas vaesus ja oht saada saadetud okupeeritud Eestisse, Tšehhimaal võis endine Saksa armee Kompanietruppführer kättemaksu himuliste kohalike käe läbi lausa elu kaotada. Nii võttis Endel Vaher oma
• • • •
„Siin Vatikani raadio!“ Vello Salo lugu 232 lk, kõvakaaneline Autor Vello Salo, toimetaja Indrek Petersoo Kirjastus GALLUS
kodumaale jäänud sugulaste repressioonidest säästmiseks nime Vello Salo ja temast sai väljamõeldud elulooga poolsoomlane-poolitaallane, kes smugeldas end kodumaale saatmist ootavate itaallaste sekka. Autori mälestustes joonistub välja noormehe köitev lugu – teekond vihasest sõdurist maailma mõtestava meheni. Kokku õppis Vello Salo ülikoolides 28 aastat, algul matemaatikat, hiljem teoloogiat. Aktiivse inimesena pakkus Salo end Vatikani raadio eestikeelseid saateid tegema ja vedas neid suure tegutsemisrõõmuga. Huvitav on tänapäeva sündmuste taustal lugeda Salo Jeruusalemmas õppimise ja Mosulis õpetamise perioodist. Vello Salo meenutab, kuidas viiskümmend aastat tagasi oli võimatu sellist sunniitide ja šiiitide vahelist vennatapusõda üldse ette näha, sest mõlema usulahu liikmed elasid kõrvuti nagu sõbrad ja läbisaamine oli väga hea. Küll aga oli tunda, kuidas nagu tuli tuha all hõõgus kurdide vabadusvõitlus. Väliseestluse alalhoidjana on Vello Salol suured teened. 1975.–1993. aastani tegutses Salo Kanadas nii ESTO päevadel kui ka ajakirja Aja Kiri väljaandjana, sellele lisaks töötas pikka aega Ameerika Hääle eestikeelsete uudiste tegijana, osales Metsaülikooli arutelus globaalse eestluse teemal ja aitas Torontos kaasa Eesti õppetooli rajamisele. 1993. aastal jõudis kirju saatusega mees tagasi kodumaale. Eestisse naasmise järel lisandus tegusa mehe tööde loetellu järjekordne märgilise tähtsusega teos: „Valge raamat: Eesti rahva kaotustest okupatsiooni läbi 1940–1991“. Lugedes Vello Salo saatusest on heameel tõdeda, et hoolimata mistahes raskustest on võimalik olla suurem iseendast ja võidelda oma tõekspidamiste eest lõpuni. Raamat pakub vaatamiseks hulga ajaloolisi fotosid ja dokumente ning juhatab asjahuvilistele kätte täiendavat andmestikku, eriti soomepoiste ja Eesti vabariigi algusaja kaadriohvitseride saatuse kohta.