Page 63

Ajalugu fookus sõjameeste tihedate ridade ette ja tiibadele.

Jalaväemõõkade areng

ß

Šveitsi ja saksa palgalised jalaväelased kasutasid lähivõitluses põhiliselt raiemõõku. Kõige lihtsama variandina arvatavasti kergelt kaardus, pikki, kitsaid, terava otsaga üheteralisi saableid, mille nimetus saksa keeles oli grosses messer – suur nuga. Sarnase jalaväemõõga lühikest varianti tunti nime all kurzwehr. Samal ajal oli 15. sajandil erakordselt populaarne olnud falchion – laia teraga lihtsõduri saabel tasapisi kasutusest kadumas. Saksa palgasõdurite seas oli laialt levinud ka tömbi otsaga sirge kaheteraline raiemõõk, mis 15. sajandi lõpus oli painutatud otstega kaitserauaga.

Kui hiljemalt 1520. aasta paiku mõõga tera veidi lühenes ja kaitseraud lõplikult kompaktse S-tähe või number 8 kuju omandas, oli sündinud katzbalger, saksa landsknecht’i iseloomulik relv. Šveitsi palgalised jalaväelased seevastu eelistasid katzbalger’ itele pikema teraga sirgeid mõõku. Rekonkista sõdades karastunud Hispaania jalavägi aga kasutas raiemõõkade asemel alates 15. sajandi lõpust peamiselt terava otsaga torkemõõku. Piikideta, ainult torkemõõkadega relvastatud, kerge ümmarguse kilbi ja turvisega Hispaania jalaväelased – rodelero’d said 16. sajandi algul eraldi Landsknecht koos oma naisega.

jalaväe liigiks, et seejärel 1530. aasta paiku tulirelvade arvu kiire kasvu tõttu Euroopa lahinguväljadelt kaduda. Veidi kauem püsisid nad Ameerikas, sest indiaanlastel tulirelvad puudusid. Pikad kahekäemõõgad vaenlase piigivarte raiumiseks olid 16. sajandil nii sakslaste kui šveitslaste puhul jalaväes kasutusel, ent võib-olla mitte nii popu-

Kahekäemõõgad ei olnud nii populaarsed kui tolleaegses kunstis kujutatakse. laarsed kui tolleaegses kunstis kujutatakse. Sedalaadi piikide raiumine vastase jalaväerivi lõhestamiseks õnnestus ilmselt harva, kahekäemõõkadega mehed – kahekordse palgaga, pikemad ja tugevamad sõdurid leidsid peamist kasutust lahingulippude kaitsjatena, mitmesugustes vahtkondades ning vahel ka piiramistel müüriavas, murdekohta kaitsvatest vastastest läbitungimisel. 16. sajandi esimesel veerandil ilmuvad ribikujulised käekaitsed nn šveitsi saablitele. Seejärel leiab 16. sajandi keskpaiga Lõuna-Saksa päritolu jalaväe saablitel ehk tessakkidel (sks dusägge) juba täiesti korralikud, tihedate trellidega korvikujulised käekaitsed. Jalaväelaste populaarne katzbalger sai 16. sajandi keskel rusika kaitseks veel ribikujulised, pidemenupuga ühendatud trellid, seejärel tera kitsenes ja kujunes lihtne, nii torkamiseks kui raiumiseks mõeldud lühem jalaväemõõk. Vaid suured kahekäemõõgad kadusid 16. sajandi lõpuks lahinguväljadel lõplikult kasutuselt, jäädes alles vaid esindusrelvadena või siis kaugetes, muust Euroopast mõnevõrra eraldatud piirkondades, nagu Šotimaa.

Ratsaväemõõkade areng

16. sajandi alguse Euroopa ratsaväelane, oli ta siis rüütel või palgaline sõjamees, kandis pikka kaheteralist mõõka, millega oli võimalik nii torgata kui raiuda. Mõõga käepide oli tihti piisavalt pikk, et vajadusel raiuda kahe käega, sellest ka nimetus – pooleteisekäelane. Peale pooleteisekäelaste kasutati palju ka tra-

SÕDUR aprill 2019 63

Profile for Sõdur

Sõdur 02/19  

Sõdur 02/19  

Profile for sodur
Advertisement