Page 1

POOGNA KRATT November 2011 POOGNA KRATT

SELLES NUMBRIS: KUNAMOLLANE MIKROMEGAS TERELOOM KUUVARIASFALDIL


Poogna Kratt

Toimkond

Sisukord: Lk:4 Eessõnamine

Peatoimetaja: KamskiV

Lk:5 Maksimaalselt Kunamollane

Toimetajad: Katariina Rattus Tolmukas Saladin

Lk:18. Tere, Loom!

Koostaja: Aurum Tilia Illustraator: Karmikarm Kontakt: Kratt@poogen.ee

Lk:32 Sõnamängu lõpp on mõtte algus Lk:38 “Nii siis jääbki” Lk:40 Mikromegas, “pisisuur” Looja Lk:51 Kuuvariasfaldil – luuletaja nagu päikesepiste Lk:61 Suure Poogna laps


4

Poogna Kratt

EESSÕNAMINE Kratil hääl kähe ja nina otsas tilk... tilk... tilk. Vaatab teine hämmeldunult oma hallatanud päkkasid, siis kaugemale: ümbertpadu kolistavad ilmaruumis hinged ringi. Kadrid kõõrutavad, mardid mürgeldavad, kodukäijad kollerdavad kodasid. Selline elu! Kratil omad tegemised, pole siin pikalt vahti ühtigi. Aga mida sa hiilid, kui kurgus konnad krooksuvad ja harakas kätsatab aiateibas! Haarab Kratt tuhinal tükikese siit, teise sealt, tassib ja toimetab, kuni taipab – torgib. Kratt mõtleb: gripp, kuramus! Ohkab ja hakkab kotti tühjaks soputama. Kaktus hoopis. Põrnitseb teine altkulmu kui prussakas ja sutsab aga muudkui, ise itsitab takkapihta. Kratt kaktuse karistuseks keldrisse, seitsme süü ja sülla taha. Vahel käib Kratt keldris kaktust vaatamas ka. Istub siis ja imestab: sihuke tigedik! Ometi sortsatab kaabuservalt vihmavett, puhub ämblikuheided laiali. Ühel somptusasel päeval... vaatab Kratt kohe kaks korda. Kenitleb kaktus kui ümbersündinu, kohendab erkimedat õit oma pontsaka kõhu peal. Selline kaktus! Ja selline Krati kogumik kadripäevaks!

Peatoimetaja


November 2011

MAKSIMAALSELT KUNAMOLLANE “Ma tahaksin pigem lühemat, tihedamat ja jõhkramat esitlust kui pikka ja lüürilist. Ja muidugi tahan ma kirjutamisest rääkida, see on kõige põnevam asi maailmas, tuleb isegi enne ilusaid noori mehi. Küsi. Mul on mölapidamatus: kui ma vabatahtlikult räägin, siis hakkan põdema pärast, et miks sa kõige parema osa välja lõikasid jms, aga välja lõikamata ei saa, seda möla tuleb liiga-liiga palju.”

(FOTO: Arno Baltin, 2010)

Kunamollane, Tindómё, väga väga naine ja Triinu Meres. Kõiki eeltooduid nimesid kannab üks ja sama persoon. Pogenist, rollimängur, blogija ja muiduelus. Ta on leitav raamatupoodides ja Vikipedias, ta põeb ja loob. Temast on kirjutanud autoriteetsed Eesti kirjanikud. Ja üldse. Pole kahtlust, et tema on üks, kes juba on oma varbajälje jätnud eesti kirjandusse.

5


6

Poogna Kratt

Luuleraamat “Lagunemine” nägi ilmavalgust aastal 2009. Siit algavad Küsija küsimused. Luuleraamat. Kellele pugesid ja kellega magasid, et asi valmis? Ma sündisin. See oli minu teene. Mitte seks vaid hoopis raha paneb rattad käima ja mu isa ja ema mees võtsid kätte ja tegid mulle sellise sünnipäevakingituse, et maksid kirjastusele, et nood seal mu raamatu välja annaksid. Mul ei ole häbi ka, et nii läks, sest see andis nii palju infot mitte ainult minu kirjutiste, vaid üldse selle kohta, kuidas eesti kirjanduses kanda kinnitada. Nt: (algaja avaldaja, pane nüüd tähele!) * kirjastuse vahendusel loodud raamat saab automaatselt palju rohkem tähelepanu kui isetrükitu; * see, et Kultuurkapital ei anna su raamatu jaoks raha, ei tähenda, et see oleks tingimata halb raamat; * vaata, et su raamat oleks odav. Loodussõbralik paber ja ökovärvid on toredad asjad küll, aga ei su lugeja ega Kultuurkapital ei taha nende eest maksta, nii et lõpptulemusena maksad ise ja istud oma raamatukuhja otsas imestades, miks keegi neid osta ei taha. Nõuanded oma tekstide selekteerimisel Tekstide valimise juures ma ei oska nõu anda – minu enda jaoks on see hästi loomulik protsess. Tuleb iseenesest. Võimalik, et ma olen tegelikult endale parem toimetaja kui ma kirjutajana üldse olengi. Põhimõte on, et esmalt viskan jamamad asjad välja. Allesjäänutest viskan omakorda need natuke kehvemad välja, mis liiga ühel teemal laulavad. Kui sellise väljajättelise protsessi järel on selgeks saanud, mis tekstid üldse kogusse jäävad, hakkan neid grupeerima eesmärgiga, et luuletuste koosmõju looks lisaväärtust, mitte ei sööks üksikteksti võlu ära. “Mahedad kontrastid” on vast järjestamise võtmesõnaks. Proosa või luule - sellele küsimusele ma olen tegelikult juba vastanud korra =)


November 2011

h t t p : / / w w w . s i r p . e e / i n d e x . p h p ? option=com_content&view=article&id=12459:pealelend-triinumeres-&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3345 Mul ei ole midagi uut öelda selle kohta.

Kuidas tekivad süžeed? Näituseks selle ulmevõidujutu oma? Ma ei oska süžeid üldse teha. Üldse. Üldse. Phmt mul on mõned tervikstseenid tavaliselt peas olemas. Nendes tegutsevad mingid tegelased, kes mu silme ees väga elusad on, ilma et mul oleks udust aimugi, kes nad on ja miks. Kui olen peas ootel olnud stseenid kirja pannud, siis hakkan vaatama, et mille ma siis nüüd kokku kirjutasin. Kuidas selline ühiskond võiks toimida, kus sellised inimesed elavad, miks nad üksteise peale nii pahased on, millise loogika järgi ta nüüd sellele tüübile külla läks, kui nad üksteist tundagi ei tohiks…? Ja siis niimoodi endale küsimusi esitades patsutangi mingeid lugusid kokku. Ega need faabulad ei tule mul väga säravad kui aus olla. Vahel tulevad nii kehvad, et ei saagi üldse asja. Kirjutamine kui sisemine sund või lihtsalt mängulust? Või.. tulevikuleib? Olen mõelnud küll, et miks ma seda üldse teen. Ma kirjutan seepärast, et see on minu kõige suurem anne. Võib ju teha pingutades ja vaeva nähes midagi, milles lõpuks ikka vaid keskpärane ja töökas oled. Aga kirjutamise juures ma tunnen, et mu sees on varusid. On hulganisti ideid ja maailmu, mida ma pole veel kätte saanud, nad ei ole veel välja tulnud – aga nad on seal olemas. Ja kui ma nad kätte saan, v-o ma kirjutan kunagi nii sitaks hea raamatu, et loen seda ise ka igal aastal üle ja imestan =) Kirjutamine kui eneseteostus, niisiis.

7


8

Poogna Kratt

Oled Sa hea kirjutaja? Oh paraku, oh paraku, kaugeltki mitte nii hea, kui tahaksin olla. V-o "potentsiaalikas” on õige sõna? Maksimalist olen ma küll. Tahan kirjutada rohkem ja paremini, palju rohkem ja palju paremini. Senine elukogemus annab lootust, et kui tõsiselt tahta ja pühenduda, siis… Siis saab küll. Poogen? Mina kui krooniline põdeja nimelt kogu aeg põdesin, et mu luuletused kuhugi ei kõlba. Et kui mingi isa või ammune sõber ütleb, et jaa-jaa, kullake, see on ju päris hea asi sul, siis selline kiitus kõlabki umbes nii, et kirjelduse all olnud värss kõlbab vaid koolisalmikusse kirjutada. No ja kuna ma arvasin, et mu luuletused kuhugi ei kõlba, siis ei julgenud neid ka ühelegi spetsialistile näidata. Aga maailma ette hindamisele - seda olin valmis tegema küll. Sest spetsialist võib olla liiga leebe ütlemisega või siis tegelikult küündimatu, aga rahva hääl on teatavasti jumala hääl. Krafinna näitas mulle siin kätte selle koha, kus jumala häält kuulda saab. Poognast edasi? Selle teabe, mida ma otsisin – kas ma olen päriselt hea – sain siit kätte ning minna siis juba suurema rahva ja suurema jumala häält otsima oli ainult loogiline. V-o minu omapära Poognas ongi see, et ma olen kogu aeg tahtnud päriselt kirjutada. Kutselisena. See lehekülg ei ole minu jaoks kunagi olnud “mu pisikese kõrvalhobi väljaelamisvõimalus”. Poogna tagasiside oli mulle tähtis – aga mitte võtmes “teen kõik, et neile meeldida”, vaid võtmes “Need on päris võõrad inimesed, kes minust midagi ei tea. Ma tahan näha, kas minu kirjutatu neile mõjub”. Nüüd need inimesed teavad mind natuke ja Poogna tagasiside on sellevõrra minu jaoks natuke vähem väärtuslik. Ma ei taha olla vaid kohalik “kullake”.


November 2011

Mis on Su ümber ja milline on Su maailm? Minu maailm on helge =) Kogu aeg võib minna väga halvasti, aga enamasti läheb ikkagi hästi. Kõigil. S.t. ma tean küll, et on kohutavalt palju õnnetuid nimesid, kes on juba sündinud väga hulludesse tingimustesse, aga küsimus oli ju minu maailma kohta. Ning seal läheb kõigil hästi. Või isegi kui läheb halvasti, siis on see kasulik. Laseb targem olla pärast. Elu läheb ikka edasi, v.a. nende jaoks, kes on surnud – aga neil on ju ka nagunii ükstapuha.

Rollimängud? See, et inimene saab täiskasvanuks, ei ole mingi põhjus mängimist maha jätta. Pigem vastupidi - nüüd on vaimset ja rahalist ressurssi rohkem, saab igasugu imeasju teha. Ehitada klubiruumidesse fooliumist ja kilest kosmoselaeva sisu, maksta profigrimmi ja efektse kostüümi laenutuse eest, joosta kuskil sõjaväeosa territooriumil ringi, lastele keelatud airsofti relv seljas ja adrenaliin laes... Kes tahab rohkem infot: http://www.dragon.ee/lohewiki/Larp Osaled tänavusel Tänapäeva romaanivõistlusel. Olen üsna kindel, et hoolimata kohast või muust, saab see ilmuma raamatulettidel. Millest räägib romaan? Alternatiiv-ajalooline kerge naisõigusliku puutega laavstoori.

9


10

Poogna Kratt

"Joosta oma varju eest" on neist kahest parem lugu, kuna selgus, et romaani kirjutamine on ränkraske töö. Aga enam-vähem lahe tuli ikkagi. Ütleme, - arvestades, kui lootusetu tundus asjast asja saada veel 10 päeva enne tähtaega, tuli väga kõva. Kirjutamise aeg ja koht? Kui vähegi aega on, kirjutan. Nii varahommik kui hilisõhtu on head ajad. Lõuna oleks ka, kui lapsed ei segaks. Ma vajan mingisugusegi eduga kirjutamiseks üsna pikka ajajuppi, s.t. sisseelamiseks läheb umbes tund ja pärast seda oleks hea vähemalt tund aega reaalset tööd teha. Ma ei saa kirjutada viieteistkümne minuti kaupa 6x päevas. Sest mul on vaja süveneda. Ja kui ma olen süvenenud, siis lõugan laste peale hirmsa häälega, kui nad mind segavad, sest edukas katkestamine ("Emme, mine kööki, tee putru!") tähendab, et kogu süvenemisprotsessi tuleb algusest alustada ja eriti kui olen parasjagu joone peal ja tekst lausa voolab, ajab vajadus jälle süvenemisega algusest alustada hirmsasti närvi. Distsipliin kirjutamisel? Ma ei ole eriti distsiplineeritud. Igasugused "3 lk päevas" asjad ei ole minu jaoks. Olen proovinud, kuid see ei tee mind edukamaks. Nagunii kustutan lõpuks loost vähemalt sama palju maha kui lõppversiooni kirja läheb. Üldiselt inimesed, kes kirjutavad järjest ette välja mõeldud süžee järgi, siis natuke muudavad ja ongi teos valmis, äratavad minus imetlust ja kadedust. Mina kirjutan iga lõiku 10 korda läbi, muudan ja muudan ja muudan... Tegelikult meeldib mulle omaenda meetod muidugi rohkem. Selles on spontaansust, metsikust, ühe hooga nii perfektsionismi kui loomisrõõmu. Kuidas saada kirjanikuks? Tuleb väga tahta. Ja on vaja tühja aega, mil mõtteid veeretada ja ei midagi muud teha. Lugude kasvatamise aega. Väga hõivatud inimestel võib olla isegi kirjanduslikku annet ja päe-


November 2011

vas tunnike kirjutamiseks, aga kui neil ei ole lugude kasvamise aega, siis head raamatut ei tule. Tegelikult on kirjutamisega nagu igal alaga - 10 000 tundi tööd asja kallal on meistriklassi saavutamise eeldus. 5000 tunniga saab korraliku käsitöölise taseme kätte. Ma olen teinud umbes 5000 tundi tööd kirjutamisega. V-o ka 6000. Meistriklassini läheb veel aega =) Kuis tunned, oled juba osake kirjandusmaailmast Eestis? Ei tunne, aga arvan, et varvas on ukse vahel. Ja nüüd tuleb visalt nügida ja mitte omaenda latti alla lasta, küll see uks lõpuks lahti läheb =) Tulevik? Mul on üks sitaks hea plaan, mida teha pärast seda, kui mul v-o veel üks raamat välja tuleb. Aga ma ei taha sellest täpsemalt rääkida, sest muidu keegi võtab mu geniaalse idee ära enne, kui ma ise selle oma teotempoga valmis saan. Aga see idee tuli mulle peale nagu pühast vaimust ja üldiselt ma vist võtan selle oma elutööks. Mu ees särab valgus ja kõik on päike! =) Muidu: mul on natuke hinge peal see kirjutamise ja eesti kirjandus-olemise teema. Kuidas, kui raamatuid hinnatakse-arvustatakse kuskil avalikus ajakirjanduses, siis Eesti kirjaniku teos saab keskmiselt palli jagu positiivsemaid hinnanguid kui tõlketeos, sest me oleme ikkagi "Eesti omad" ju. Justnagu peaks Eesti kirjandus automaatselt halvem olema kui mujal kirjutatu! Kuidas seepärast, et eestlasi on vähe ja autor turumüügist nagunii ära ei ela, antakse toetust "kultuuri edendamise jaoks" igale vähegi endale nime teinule. Nii tundubki, et kirjanik olla on maru lihtne, produtseeri aga teksti ja kui mitte suur raha, siis vähemalt kuulsus ja kulka toetused kohe kolinal tulevad. Kuidas seepärast igaüks, kes natuke kirjutamist naudib ja suudab vähemalt liitlauseid moodustada, elab veendu-

11


12

Poogna Kratt

muses, et kirjutamine, see on imelihtne, ja tema ongi kirjanik, eriti kui ta on suutnud juba 240 lk loetavat blogi kah valmis kirjutada. Kuidas sellised "see on imelihtne" -tüübid diskrediteerivad kogu Eesti kirjandust üha ja üha. Mida halvemat Eesti teost keegi lugema juhtub, seda lihtsam talle endale tundub kirjanikuks saamine ja seda halvemaid uusi teoseid sünnib. Ja niimoodi juhtubki, et Poognas lähevad justnagu täiskasvanud ja justnagu asjalikud inimesed kohati väga leili, kui nende küündimatut (minu arust, eks ole!) teost ausalt arvustan. Sest kuskilt X kohast on tekkinud usk, et kirjutamine, see on imelihtne, ja mina ju oskan seda paremini, kui mu 20 klassikaaslast oskasid? Ju ma siis olengi hea! Kirjutajate enesekriitika käib täiega alla, sellega seoses käib alla ka kirjanduslik tulem, sellega seoses üldsuse hinnang Eesti kirjandusele - ning allakäik muudkui kestab, mööda keerdtreppi allapoole. Ma tean, et mul on omajagu annet JA ma näen täiega vaeva - ja ikka ei suuda kirjutada nii hästi, kui tahaksin. Selles valguses on nii masendav näha mingit tõesti ebakindla ja elutu töö autorit purskamas (Poognas nt) suust putru stiilis: "Sina, kunstivõhikust ahv, kuidas sa julged mu surematut luulet siin üldse lugedagi, kobisemisest rääkimata?!" Nagu... sitt töö on sitt töö. Juhtub. Minagi kirjutan aegajalt saasta. Kes see ikka ainult pärle suudab teha, vahel tuleb mõni pabul ka! Ja enesekindlus on samuti tore asi. Muudab inimese tugevamaks ja ilusamaks. Aga - kuigi igaühel on õigus kirjutada saasta (ja vahel on tõesti raske seda endale tunnistada), ei tohiks ikkagi kõike esmapilgul kirjutisesarnast veel automaatselt kunstiks nimetada. Veel vähem tasuks sellise (enese)hinnanguga laialt lehvitada ja inspireerida nõnda teisi laisku kirjandusandega inimesi samasugust lohakat jama produtseerima. Sest see toob lõpuks kaasa nii (Eesti) kirjanduse maine kui selle reaalse headuse kao ja see tegelikult ei ole ühegi kirjutaja huvides. Vat =)


November 2011

Triinu Meres, Isiklikult ja riivatult Ma enam ei mäleta, kuidas Ta mu teadvusesse tuli. Ju ikka Poognas kunamollasena. Oma tekstidega. Ja nendega on nii, et mõni kohe istub ja jääb meelde. Tema jäi. Tema riivas. Nimi sai autoriteediks, kvaliteedimärgiks. Mitte küll iga tekstiga, kuid nii jutud kui luuletused olid mokkamööda. Kirjutamisoskuse tunneb ära. Sõna valdamise. Elada, et anda Põlen madala leegiga. Ühtlaselt, tasapisi. Tuba on soe. Natuke umbne. Suus ja rinnus on süsi. Põlen ja kütan ja kahanen. Kodu peab olema soe. Vahel küll mõtlen, et vara veel. Põlen. Ja mõtted ei loe. Ja siis sattusin lugema ta blogi. mahamure.blogspot.com. Seal räägib väga-väga naine end inimeseks, kes vaevleb kahtluste küüsis ja peletab ängi. Mõnikord. Analüüsib ennast põhjalikult. Siis vaatleb täiesti häbitult ümbritsevat ja mõtiskleb teemadel. Ja refrääniks on Nägusad Noored Mehed. „Sest kirjutada tasub ikka sellest, mis meeldib,“ ütleb Ta. Tekstid ise väga kenas kirjanduslikus vormis. Mida lugeda nauding. Isegi kui alati samastuda ei suuda, on lugeda nauding.

13


14

Poogna Kratt

Tema luuleraamat. „Lagunemine“. Lugesin. Ja olin vaimustuses.

Valusalt aus. Valus, sest tunned ära kurbuse. (Sest me kõik oleme ju kurbuse asjatundjad, eksole!) Aus, sest usud. (Sest me kõik oleme ju oma tunnetes nii üdini ausad!) Õrn ja tugev üheaegselt. Nesteteni realistlik ja pilvedeni unistav. Loogiline. Vahel ma mõtlen, et tahaksin mehele minna, peigmees võiks olla kaunis kui juunikuus pungumas roos. Signaali üürates kihutaks pulmarong läbi linna, mina plaaniksin tõsimeeli olla surmani koos. Vahel ma mõtlen, et tahaksin poisiga minna, karata üle lompide ja voodisse käsikäes Libistaks suud ja muudki üle ta karvutu rinna, jutustaks ennast sisse sealt, kus on väljapääs. Mida ma iganes mõtlen, lõpp on alati sama: kuidas tundus su käsi, kuidas maitses su suu ning kas on võimalik tõesti jäädagi armastama? Olen su mälestusele narrilt ja armunult truu. Alguses on Maitsed. Kesk aasta kõige heledamat aega


November 2011

ma istun jälle öösel keset aeda ja seal, kus tuna pisaratest suisa kuivaks joosti ma tõstan tõusva päikse poole pööripäevatoosti: Su terviseks! Ükskõik, mis teed ja oled kes-teab-kus! Ja ühe sõna tasa veel – noh, tead ju: armastus. Järgneb Nutt ja hala On joobnustav, on pelutav sind taas kord unes näha Su puudutusejälgedest jääb põlema mu keha Ja hommikuti ärgates on ihus lained mul ning magus veremaitse suus ja mõistus minekul Siis valgub mälu tagasi koos sellega ka pelg Ma tean, sind saada ma ei saa, su järgi mul on nälg. Ja üldse on kogu olemus minekus ja ootuses ja täpselt seal vahepeal, sest kõik hea on kas olnud või tulekul veel. Tulevad Elu Õied, mida siis veel? Dramaatilisuseta Alkohol ja muud veidrad ained, ärgata täislastud tänaval seksida igapäev uuega: see vähemalt kõlab põnevalt, säärane ahastus püüab pilku. Või mis? Mina ei joo ega suitseta, võimlen ja võtan vanni, isegi vitamiine.

15


16

Poogna Kratt

Kurbus kägistab kurku, iga hingetõmme teeb haiget. Poes käin, kartuleid koorin, lapsega liumäele läen ning igas mu puhastet pooris kipitavad su nimetähed

Eks ta ole. Vist. Kuid kusagil sügaval tõuseb ju midagi iseenda-sarnast? Lippude lehvides.

Hüljatud tüdruk Öö tuleb nagu põder, huntide poolt aetu ning võtab kinni minu, raiutu ja saetu, kuivand verest kriimulise, rapitu ja kõdu, võtab kinni, võtab sülle, suudleb silmist lõbu. Päeval võin veel terve näida, kinnitada, et ma haavad kinni kasvatasin, ööd ei saa kuid petta: tuleb öö kui järveudu, rõske, külm ning aus, paljastab mu vigastused, mõrad luus ja laus. Kui mind peletasid sängist tookord välja hange põlgasid mu ära nagu eilse pudrupära, läksin, tallad verised ning süda valust kange Soo peal soendeid kohtasin, ja veidrat valget mära. Mis nad ravisid või murdsid, kes see enam hoolis,


November 2011

soo ja külm mind omatahtsi sute sõtseks voolis. Soele sõtseks, soole seltsiks, surm ei võtnud tulla, süda ikka kiskus mind taas sinu juurde külla. Taiusõnadega katsin päevaks vered-valud. Öösel käin su koja ümber, ulun, nean ning palun . Öösel olen see, kes olen, kelleks sa mu tegid: härmas suuga tondipiiga, õud ja iha segi. Eks räägi ju sõnad ise enese eest.

17


18

Poogna Kratt

Sama kõva kui luules on Triinu Meres ka proosas. Tema jutustus „Joosta oma varju eest“ võitis ulmejutukonkursi ning ilmus kogumikus Täheaeg 9. Lugu Lõikajast. Naisest, kes teeb oma halastajalikku julma tööd tapatalgude järelnoppest. Naisest, kes kohtab meest. Ja läbi tema varje. Naisest, kes on halastaja ja iseseisev. Kes ulatub teisele poole maist ja kes oskab sulgeda südant. Alati on hea lugeda Lugu, mis iseäranis soravalt ja keelekaunilt kirja pandud. Trükkiväärt see igatahes. Ja lisaks sellele, et Ta kirjutab, on ta alati varmas küsimustele vastama. Paljusõnaliselt ja põhjalikult. Küsi, kui julged! (Rattus)

TERE, LOOM! “Kõige suurem õnn on olla teel. Ja need rõõmsad silmad... Ja et kokkusaamise parim osa on lahkuminek... Ja et... Minge parem metsa, seal kasvab kirjandus iga puu otsas ja laul linnu nokas!” Mida arvavad Poogna autorid tereloomast? - Tere ega te juhuslikult Tereloom ei ole?


November 2011

- Mis asi? - Tereloom? - Ee.. - Tereloom? - Ei - Ahah, vabandust. Meie ootame siin Terelooma! (Pyhak) *** Su nugaterav sõna vahel lõikab näppu Läksin mööda Ei-ei Ei rünnanud, vaid vaiki vaatasid Su uudistavaid silmi nüüd ma otsin… Kiiret keelt ja muigvel kurjuseta suud Asjatult? See elumäng Mis muud siis üldse otsida on hoogu kui rahuldada uudishimuvoogu… *** varajaselt kevadine tujuliselt tormiline sõnaliselt tundeline vaiksel viivul ime line (ynry) *** Stiilne ja isikupärane on sõnad, millega iseloomustaksin Terelooma loomingut. (soundworker)

19


20

Poogna Kratt

*** Ta on lihtsalt mittelineaarne, tõeline SALADUS… (Jyri)

Milline on “terelooma” ajalugu? Kuidas ja millisel ajahetkel niisugune nimi Sinus sündis? Miks just “tereloom”? Terelooma nimi on pärit ajast, mil mu vanem poeg teises klassis käis. Toona korraldas kommivabrik Kalev konkursi, kus sooviti leida maskotti vms. Mulle kargas pähe mitme jala ja rohkete taskutega elukas, selline lustakas ja kommimaias. Olgem ausad, - eks ta natuke minu moodi oli, kui jalad ja taskud välja jätta. Joonistasime pojaga siis selle loomakese üles ja vaatasime talle näkku: "Tere, loom!" Nõnda sündiski Tereloom, täiesti terelooma nägu elukas. Miks hakkasin seda oma pseudonüümina kasutama, kes seda enam teab. Oli lihtsalt hetk, kui oli vaja kiirelt genereerida järjekordne kasutajanimi ja sealt see tuligi. Kui vanalt hakkasid tegelema loominguga? Kui lapsena, siis millised olid need mõttenurgad, kus Sa end loomingus tol ajal leidsid? Millise pilgu läbi end praegu nendes kohtades näed? Olen luuletanud vist küll sellest ajast peale, kui ennast mäletan. Siiani on kuskil sahtlipõhjas alles kolme- ja nelja-aastase minu illustreeritud luuleraamatud. Ema, kes toona töötas Eesti Raadios, tavatses aeg-ajalt kodus repmaki käima panna ja minuga vestelda. Pruunile lindiribale jäid tihti minu improviseeritud luuletused. Ma olen natuke hull - mind on õnnistatud oskusega käigu pealt riimida. Olen oma elus kohanud ühte, erakordselt vaimukat käigupealt luuletajat - sõber Mart Jüssiga nimelt oleme vähemalt korra läbi öö vastastikku kirgliselt luuletanud ja üm br its evat s eltsk onda pis ar ateni naerutanud. Nõnda ei saa ma välja tuua ühtegi erilist mõttenurka, mis mind luuletama sunniks. Luuletan siis, kui selleks on tuju ja kõigest, mis parasjagu pähe kargab. Ja unustan selle sealsamas. Võin


November 2011

sõpradele kirjutada pikkades proosaluule-vormis kirju ja pärast suunurgast muiata nende üllatunud reaktsioonide peale, sest kui ma kirja kirjutan, siis ei pruugi ma ise märgatagi, et sellele käigupealt mingi ootamatu vorm on antud. Mis puutub tookorda ja seekorda ja enda nägemisse takkajärele, siis puuduvad mul konkreetsed mälestused. Kui lapse luuletused on nagu ikka, lihtsad ja armsad ja takka kiidetavad, siis minu teismeliseea kirjutised enamasti kriitikat küll ei kannata. Ma ei mäleta (või siis ei taha mäletada), mis puhul need piinlikud käkerdised on leidnud tee paberile. Nüüd muidugi võin ju rahulikult öelda, et enamus teismelisi teeb luulekatsetusi ja enamusel kukuvadki need mitte nii väga andekalt välja. Kuidas möödus Su lapsepõlv? Kõige meeldejäävam päev, hetk või sündmus Sinu elus… Usun, et mul oli õnnelik lapsepõlv. Mul oli aega iseendaga sõbraks saada ja võimalus olla üksinda, nohistada vaikselt nende asjade kallal, mis mulle meeldisid ja meeldivad tänaseni. Ilmselt olin ma lapsena üsna palju vait, seda järeldan praegusest aeg-ajatisest logorröast, mis mind piinavalt saadab. Ma ei oska mitte midagi oma elust eriliselt esile tõsta, sest iga jumala päev on olnud seiklus. Ma pole paaniline kaasavedaja-tüüp, loen raamatut ja salvestan saadud emotsiooni; kohtan inimest, suhtlen temaga intensiivselt ja liigun edasi. Mu kodus ei ole kaminasimsil nipsasjakesi või kallist mälestust vana-vana-vanaemalt, seal on hoopis nohutilgad lastele ja kollasele märkmepaberile kritseldatud hommikused sõnumid mehelt. Nii peangi vabandama oma lapsepõlvest tulevate tuttavate ees, kes imestavad, et ma ei mäleta üht või teist "nii olulist" sündmust. Ei mäleta jah, sest võtsin sealt ilmselt mingi värvi, lõhna või tundmuse ja unustasin vormi, kuhu ta oli valatud. Saan aru, et selline udu-ujumine võib inimestele solvavgi olla, aga no andke andeks, inimene on liikuv ja arenev loomake ja kui sul on õnnestunud enda jaoks sõnastada oma elu eesmärk või pealisülesanne, siis polegi aega minevikus sobrada. Mulle meeldib see ütlemine, et Saatan saab meile kurja teha üksnes mineviku kaudu, sest seda ta näeb, aga Jumal näeb meie tulevikku.

21


22

Poogna Kratt

Muidugi olen seda omal nahal kogenud, sest on asju, - kurbi, piinlikke, valusaid, murelikke - mida ma mäletan ja enesehaletsushetkedel mõnuga endast jälle ja jälle läbi lasen. Tegelikult pole selline enesepiits millekski muuks hea, kui et jäädki haigeks ja muutud kurvameelseks. Pigem püüan elada nii, et olnust võtan parima võimaliku ja pilk on ikka lootusrikkalt tulevikku suunatud. Mis Sind inspireerib kirjutama? Viimasel paaril aastal pole ma mitte midagi päriselt kirjutanud. Mõtteid on olnud, aega ei ole. Inspiratsioon võib tulla, aga kui sa seda vastu ei võta, siis oled temast ilma. Inspiratsiooni allikas on mul küllap sama, mis kõigil muil - seesinane Issanda Ilm, Looja loodud elamus. Olgu see siis inimene, mõni tuttav lõhna-aisting või päikeses kümblev karniisinurk - õigel momendil sünnib sellest ja sinust midagi uut. Ma olen enda vastu aus, väga häid luuletajaid on olnud enne ja tuleb pärast mind. Mina nende hulka kohe kindlasti ei kuulu, sest kirjutamine ei ole minu põhitöö, ehkki ta on mu olemuses. Võib-olla kunagi ammutulevikus kirjutan mõne raamatu. Ei tea. Kas Sul on oma muusa? Ei. Mul on olnud palju kõikvõimalikke sümpaatiaid ja armumisi, millest olen saanud kirjutada, aga muusat pole ma siiani kohanud. Olen ise küll olnud muusaks paarile loojale, aga nüüd, kus minust on saanud palju kõnelev ja iseennast imetlev naisterahvas... vaevalt et keegi sellisest muusast väga puudust tunneks. On Sul oma eeskuju e iidol, keda järgid ja kelle jälgedes tahaksid käia? Ükskõik, on see siis Sinu päriselus või Sinu luuletustes, ridade vahel… Loomulikult on mul olnud eeskujusid, kellelt õppida. Iidolit kui sellist ei ole, ma ei mäleta, et oleksin kedagi nii piiritult imetlenud et tahtnuksin pimesi ta jälgedes käia. Olles pidevas liiku-


November 2011

mises, tulvil uusi ideid, käed-jalad täis kümneid erinevaid tegemisi, - siis pole mul järgnemiseks kahjuks eriti aega. Võib-olla peaksin aja maha võtma ja otsima kellegi... Minu päriselus on igasuguseid päriselt olemata tegelasi, kellelt vajadusel tuge ja elujõudu saada. Aga see on juba täitsa teine jutt. Ja üks puu on mul ka ühes kohas; ja üks kivi; ja üks mererand - mis on mõttes minu jagu. Seal ma siis käin ja tunnen, kuidas kõik saab puhtaks ja jälle on ruumi kirjutada uusi ridu oma eluraamatusse. Mida tahaksid öelda oma muusale? Ilmselt oleks see viisakas: "Tore, et tulid, aga parem oleks, kui püüaksid minuta hakkama saada!" Millise sõnumi edastaksid läbi meie ajakirja oma lugejatele Poognas? Aitäh, et võtate mõnikord lugeda. Arvustamine, kui see on asine, on ka väga tore. Ja siis veel, et see, mis paistab Poognas, ei pruugi olla väljaspool samasugune. Kas tegeled kirjandusliku loominguga ainult Poognas ja “sahtlisse” või jagad kirjakunsti ka mujal, laiemale ringile (trükis)? Mind on hulganisti tiražeeritud - ajalehtedes ja ajakirjades ja internetis ka. Luuletused ilmusid raamatuna 2004 ja pärast seda pole ma eriti enam isegi sahtlisse või Poognasse kirjutanud. Elu on edasi läinud, võib-olla kunagi jõuan ringiga sahtlisse tagasi. Mõni mõte ju on, aeg ja tuju on praegu puudu. Kas oled avaldanud (ja milliseid) teoseid (raamatud, muusikalised teosed, maalid, fotokunst, käsitöö…)? Ajakirjanikuna olen tegev olnud aastast 1987. Peamiselt kirjutavana, hiljem ka teles. Mõned fotod on avaldatud. Üks luuleraamat - "Eelmäng kahele" - koos Orlauga, 2004, on ka olemas. Praegu avaldan ja avaldun ma aga sootuks teisel kujul, olles vahvate lastele-noortele suunatud teleformaatide "vaimne ema", ehk siis produtsent. Mulle meeldib nii, et minu

23


24

Poogna Kratt

idee võtavad teised ja teevad sellest asja. Ise ei saa kõiki asju ühtviisi hästi teha. Kuidas ja kuivõrd Poogen Sind ajas ja elus mõjutab? Poogen on nagu nurgatagune salaklubi, kuhu mõnikord oma mõtteid poolavalikult maha jätta. Ja siis tead, et on mõni, kes need üles korjab ja endast läbi laseb. Lahe ju! Mõnikord olen ka kätte võtnud ja lugenud teiste autorite loomingut ja mõnikord olen sealt leidnud tõelisi pärle. Enamasti, jah, tõden, et kõik on juba olnud ju, ja lähen rahulikult muude toimetuste manu. Mis on Su hobid peale kirjutamise, töö, kodu? Või peale millegi veel? Mul on metsik hulk asju, mida ma teen. Ausalt! Kogu mu elu on üks suur hobi, sest ma püüan valida oma ellu ainult need kohad, inimesed, tegevused, mis mind tõeliselt paeluvad. Võin oma otsekohesuses olla kohutav, pöörata kannapealt ringi ja minema jalutada, kui pean tegema midagi, mis mulle tõeliselt ei meeldi või suhtlema kellegagi, kes enda ja minu aega raiskab. Räägi oma tööst (kui tohib küsida!)? Ülal pisut juba kirjutasin: produtsent ja vabakutseline ajakirjanik olen. Minu tahtmise-järele töökoht on Vesilind, elu üks olulisemaid õpetajaid ja eeskujusid Vesilinnu asutaja Riho Västrik. Tema teeb uhkeid filme loodusest ja ajaloost, mina olen nähvits - armastan telet, kus ideest saab kiirelt miski, mis ära näidatakse, siis juba ununeb ja ongi jälle aeg edasi minna. Tänu Vesilinnu vabadusele olen saanud enda ümber koondada inimesed, kellega koos töötada on inspireeriv ja erutav, ma ei tüdi iial. Mulle on mõned korrad pakutud kuldseid käeraudu ja kutsutud mujale, aga ma ei taha minna! Miski ei saa olla vabadusest teha tööd, mis sulle meeldib ja teha täpselt seda, mida sa ise tahad, väärtuslikum! Ega ma pole mingi plekitu puukallistaja, olen ka raha pärast


November 2011

teinud asju ja töötanud koos inimestega, kelle puhul olen valiku langetanud üksnes nende professionaalsete oskuste põhjal. Aga see sitamaitse, mis sellisest tegemisest suhu jääb, on väga halb; valesti valitud töötajate puhul läheb katki kogu kollektiivne tervik ja see kasu, mis saadakse profilt tehtud tööst, ei kaalu üles solvumisi ja haiget saamisi ja sellest tulenevalt ka lahkumisi. Aga eks ma õpin, püüdlikult, hambad ristis ja jalad maas. Jalgu maas ja hambaid risti hoida on muidugi nii loomingulise töö puhul tõeliselt raske. Mis on Sinu elu suurim saavutus? Ei oska midagi nimetada. Elu on elu. See, kui jälle on hommik, päike tõuseb ja sa saad sellest rõõmu tunda, on suur asi! Kui siit edasi minna, siis isiklik saavutus on tõesti see, et mida aeg edasi, seda suurem tundub rõõm väikeste asjade üle. Vanasti tundus kõik nii loomulik, nüüd hakkan üha rohkem märkama ja hindama asju, millest enne väga numbrit ei teinud. Ja suurim tagasilöök? Pole olemas tagasilööke, on õppetunnid. Iseasi, kas me nad esimese korraga õpitud saame. Kust kohast ammutad Sa endasse nii palju energiat, et seda kõike - ja igat erinevat moodi - kõikjale võrdselt jagada? Energia jäävuse seadus ütleb, et... Nii ongi.

Kuidas suhtud meie ajakirja? Kas Sa usud Kratti? Kratid on loomulikult olemas. Ajakirjaga pean end kurssi viima.

25


26

Poogna Kratt

Millise sõnumi edastaksid Kratile, kui Su sõnum saaks Sinu poolt talle ta teele kaasa antud, õnnistuseks? Tehke seda, millesse usute! Nii lihtne see ongi. Sunniga ei saa midagi. ----Lemmiknaisele. Püherdamine kolmes jaos kui ühes kehas hingi oleks kaks kas rohkem armastada võiksin sind? siis kõrgem kas on naudingute taks? ja kestab januneda kauem jaks kui ühes kehas hingi oleks kaks? ma veelgi rohkem armastaksin sind! ahh! su noorus, ilu - hoolimatu, eksklusiivne su huulilt suudlus alati on viimne su kordumatus, püüdmatus, su anne... ma vaikin, ja ka see on armuvanne oh! mil kokku seoti meid? miks ometi ja milleks? on väikseid rumalaid ja hingi suuri ja väikseid jumalaid, kes taeva peidaks puuri Cupido tarretaksid malbeks müürililleks su karikas on triiki kallim, ära kahtle kanda! kui kift ka oleks see, mis neile pakud sind loovutada teistele või anda? ei! sõnun koerakoonlast, kes su varbaid lakub ehh... sest hingi kui ka oleks kaks või kolm mu kehas sind eales, eales! eales armastada lõpuni ei jõuaks


November 2011

ma hääbun nagu uni sinu ärkamise ehas ka surres sinu mürki juua nõuaks sest hingi on ju ainult kaks mu kehas 1998

Sügisingel sa vaikid. sul on hullumeelsed huuled mu süda mantlitaskus sõidab sajaga me ümber tardunud on sügistuuled ja sisemuses võitlus võetud ajaga veel mäletab mu nahk su otsepilku su lõhnas värelema lööb membraan siinsamas Iha seisab, ainsat hilpu ei ole seljas häbematul, selle külmaga! moraal mind üksi keelab kukkumisest me klammerdumist irvab päikselaik su huul on kutsuvam mistahes hukkumisest ja voodit pakub lehtne samblavaip et varastatud aeg võib olla elu väärt, on kindel sain teada just. sind tänan, Sügisingel. 2002, ilmunud "Eelmäng kahele", 2004

Püüne pääl. Ahastamine (jälle!) kolmes jaos I Nõrgad kondid sääl kuskil naerukurdude ja muige vahel suult pudeneva jutujoone eksitasid mul kui lõpetasin etteaste, kokku võtsid: “lahe. kas oli kõik või öelda veel on miskit sul?” “kuus kaksteist kiireid jalgu sajas meetris, “ ma tahtsin lisada. ent targu olin vait.

27


28

Poogna Kratt

vist kella vaatasid. ma värelesin eetris. ja tegin näo, et olengi oolrait. teatraalne plärts! on juba old; ja ehmund uksed ja Sinu enda laule polnuks sünnis pakkuda.. ma seisin, ohjes hoides ürgset kutset – siit minema, püss põõsasse! ja haavu lakkuma

II Õudne komistamine hetk hiljem. allesjäänud ümber laua seltskondlikult seal kallistasin teed ja tahtsin ära. kui lause poetasin, su pilk mind mõõnas kaua. noh mis siis ikka, väljanäitus. ela! sära! laud lahkus. varitsesin soravat momenti, -ka epiloogita võib püünelt taanduda. hei, ärge lilledeta jätke uut talenti - ! -mul õnnestus Su seljal maanduda!

III Tagantjärele tarkus oh vilets õnn, kas tunned sellest mõnu, kui põgeneja saadad enda vastu sõtta...? ma tahtsin eemal seista vaid. ja säästa sõnu. nüüd tunnistada tuleb kõik. ja vastu võtta.

2003, veebruar, Ilmunud "Eelmäng kahele", 2004

Ingile päevi rännanud tundmata ilmades maistes jäin peatuma täna su täiuseks vormitud maal olen kohanud mõndagi; looduses, lilledes, naistes sina ent oled mõistatus, naerdes nõiutud maal


November 2011

tulipruunide silmade vallatult valatud valgus nõtked huuled kui pillava sügise pintslitöö pehmes käekaares aohakul lubatud algus sa oled mu peatus. mu rännak. mu täiskuuöö. puhun vargsi su sõnadelt sadavat saladusloori leian pilgu, mis vaikigi palub, et siia ma jääks sind on petetud, peidetud, raamitud mõistmise puuri end kui vabastad, sirgub su suletus kiirgavaks väeks nõnda rännanud, peatusin, janu jõin triiki su võlust lähen, kaasas vaid võti su silmade tumedast joast kus ka ekslen, tead, piisk meie lahkumisvalust kukub verre kui; leiad mind oma täiskuud täis toast. 2003, Marienhamn, ilmunud "Eelmäng kahele" 2004 Valetajad me kires jälle aimub vastset rõõmu just nagu siis kui olin sinu päike su huulilt möödaminnes kuuma sõõmu joon, hiilida et võiksin salakäike mu silmis rõõm on, välja paistab päris -ma tagasi ei roomanud ju murtud põlvil see, et mu südant kibe kaotus näris ei olnud kirjas kuskil kulmuvõlvil see, et mind meie juures enam pole sa teadsid siis kui seisin kodutrepil ma mõtlesin, et miks ma enam tulen ja edaspidi tühjusega lepin sa tead, et valetan. ja vannud truudust ja alla annad, et ei kuuleks tõde ma suren särades, suult saades suudlust sa petsid enne. olen nüüd su õde. 2003, Lendermäe. Ilmunud "Eelmäng kahele", 2004

29


30

Poogna Kratt

Puutumine mis sa seisad? sind loe nagu tänast lehte värvilised pealkirjad matuseteated siseküljel vist vahepeal sa sooritanud oled mingi tehte kokku-lahku, läbisegi, tabamatu (esmamuljel) ah-soo, et mina olla põhjustanud suure segaduse? no tõesti vabandust! see kukkus küll kogemata nii välja tegelikult, kui olla aus (ja veelkord vabandust) (otsekohesuse pärast) ma istun ikka veel s e a l pingil suudlen sind ja viskan hullult nalja 14.11.2005


November 2011

põgenemina ma ei tea miks mõnikord mu mina mind maha jätab komistades kingapaeltel kübaratki kergitamata laseb kiiruga jalga argpüks ma ei tea miks mõnikord mu mina istub viis rida ettepoole tehes näo et ei tunne mind üldse endal selg prügine ma ei tea miks mõnikord mu mina vargsi tagasi hiilides nuuskab ennast mu suurde taskurätti ilmel sina ise olid kadunud 5. märts 2006 ---

(tolmukas)

31


32

Poogna Kratt

SÕNAMÄNGU LÕPP ON MÕTTE ALGUS Helena Läks. Helena läks. Mõte tuleb sõnade pinnale hingama vahetevahel võtab tulek nii kaua aega, et ta justkui ei tulekski enam vahetevahel tuleb ta ootamatu kiiruse ja jõuga, võtab end tõtakalt-ahnelt sõnu täis ja kaob siis jälle ajuti ta otsekui jääkski kaanima, kuid mitte kunagi ei turgata neil sääl pinnal pähe küsida, kas Mõte on õnnelik

ja kus on parem kas sõnadepinna pääl või all tumedas sügavikus


November 2011

Nii alustab ja ka lõpetab Helena Läks oma debüütkogu ning mitte asjata ei ole just need read nii pro- kui epiloogiks määratud. Küsimus pole mitte ainult asjaolus, et tegemist on väga hea, ilmselt ühe parema luuletusega kogust, vaid need read on omamoodi võti, mida järgides on ülejäänud tekste hõlpsam ja kodusem lugeda. Luuletusi lugedes on ilmselt kümneid ja sadu kordi tegeletud probleemiga, kus jookseb värvika väljenduslaadi, kirju-kireva sõnakasutuse ning taotletava mõttesügavuse vaheline piir. Kas luuletus on eelkõige sõnademäng, eklektiline ja efektne vaimukuste pildumine või pigem teekond mõtte, selguse ja tõeni, kus kasutatud sõnad ning moodustatud laused oleksid kõigest materjal või ka redelipulgad selleni? Helena Läks on jätnud ukse avatuks: lugeja saab ise otsustada, kuidas ja millisel määral see probleem lahendada. Kogus leidub nii äärmiselt keerukaid-vaimukaid sõnamänge, nagu näiteks /deliktiline üldvastutus aheneb allikaiseloomulikus riskisfääris/ või /kes muusika sõnakapslisse kängistavad, kriipspunktjoonümberolemisse vägistavad/ Samas on siin ka lihtsaid ja selgeid mõtteavaldusi /kaks armastajapaari mustas pladisev vihm ja mina ja öö/ /olen vabameelne või nii väärtushinnangud on paigas/ Õigupoolest märkab lugeja ilmselt isegi üsna pealiskaudsel vaatlusel, et Helena Läks armastab mängida pea kogu materjaliga, mida kirjakeel pakub. Kasutades vajaduse korral korrektset kirjakeelt, siis jälle slängi, jättes vabaks suur- ja väiketähe kasutamise, žongleerides tähelepanuväärselt kirjavähemärkidega ning kõigutades isegi traditsioonilisi süntaksireegleid ja tegeledes sõnaloomega, võib tekkida küsimus, kust võtan julguse väita, et lugejale on uks lihtsa tõeni jäetud siiski avatuks. Kas autori soovis demonstreerida, kui-väga ta valdab luuletuste „kirjatehnikat“, ei juhtu siiski esiluuletuses ette

33


34

Poogna Kratt

manatud olukorda, kus mõte võibki kaduda suurde tumedasse sügavikku? Toon järgnevalt märksõnade kaudu välja mõned tähelepanukud, mis iseloomustavad Helena debüütkogu ning aitavad säärast ettekujust minu meelest üsna palju siiski vältida.

Aeg Helena Läks käsitleb oma luuletustega aja mõistet vabalt, ebatraditsiooniliselt ja kohati lausa unenäoliselt intuitiivselt. Kui tavapärane arusaam ajast on lineaarne ja ühesuunaline, kõik aja ühikud on võrdsed ja kulgevad järjestikku, siis Helena on loonud maailma, kus sajanditepikkune tegevus on kätketud kahte või kolme fraasi, samas on jälle viiest või kümnest sekundist kirjutatud terve luuletus. Nii kombineerides on lugejal ehk esialgu kõike kirjutatut lausa peadpööritavalt keeruline tajuda, ent tasub olla kannatlik. Kui esimesel korral need read ennast ei ava, siis ehk polnud koht õige või lugeja tuju vastav. Olekult iseseisvate, veidi salapäraste luuletuste ühel hetkel „lahti mõist(ata)mine“ on vaeva topelt väärt. Tasub vaid olla avatud ning unustada tavaarusaam ajast ning ruumist. Näiteks üllatavalt filmilikult, lausa aegluubis kordusena paistavad read luuletuses „tänava-kuritegevus“. Siin kirjutatakse eluhetk kaader kaadri haaval haaravalt lahti, nagu mõne filmi story-boardis, mis kätkeb endas siiski ka väga head ja nauditavat luulerütmi. /.....kui aga kruusakivid end mu kuklasse peksma hakkasid silmad enam ei pidanud ja lasid veel voolata seni tüüne porilomp vist tundis end seepeale rünnatuna ja pahises mulle näkku ühes oma rokaste ketsidega kellegi maosisuga ning mu kloppivast südamest sai taustbiit millesse saagis sisse politseisireeni sinikollane ketas/ Kui nii kirjutades on aja ühikud harutatud lahti ning aja kulg justkui venitatud väga pikaks, siis samas on luulekogus üsna mitmed teoseid, kus talitatud on otse vastupidi: aeg on pressitud kokku väga tihedaks ning tummiseks, tehes lugejale isegi raskesti tajutavaks, kas see üldse kuskil lõpeb või on


November 2011

seeläbi loodud juba uus aegruum, mis ei tunnistagi lihtsaid käsitlusi algusest ja lõpust. Kuidas näiteks mõista luuletuse „reede“ lõpus antud vihjet? On siin tegemist omamoodi loomislooga, mis viitab küll Piiblist teada kuuepäevasele loomistsüklile, ent rüütab selle tänapäevase tööaja, hoopis viiepäevase töönädala raamidesse. Kas ei kätkegi siin antu omamoodi „uut“, ent pidevat kestvat loomist – humanistliku ja new-agelikku suhtumist, kus igaüks loob oma olemisega pidevalt universumi enda ümber. /mesilased läksid tema juurest ära oli reede ja tema puhkas pisut süüdi sest jumalal oli veel päeva jagu tööd teha/ Või lausa programmilises luuletuses „paadipõgenik kolmsada seitseteist“, kus autor kirjutab osavalt lahti ühte lühikesse luuletusse 20. sajandi Eesti valulise ajaloo. Olles ühest küljest konkreetse tegevuse raamides, kus „kühveldatakse elu“, otsekui vett välja lekkivast paadist, antakse siin lugejale lihtsalt ja valusalt kätte niidiots, mismoodi mõtestada meie rahva ajalugu läbi sajandi - koduranna jätmine on kui valus ja võigas süljeklomp rannaliival. Punk-konservatism Aja vaba käsitluse kõrvalt hargneb siit teine erilaadne tunnetusjoon Helena luuletustes: omamoodi võluv ja ambivalentne segu konservatismist ja traditsioonidest ning samas nooruslik tung mitte tunnistada vanu arusaamasid ning iganenud käsitlusi. Lühidalt öeldes leiab siit nii punki kui romantikat, nii moodsat cooli eemaltvaataja kui ka osaleja, kaasamuretseja pilku. Ja mõnikord käivad need lausa käsikäes, näiteks luuletuses „mjöllnir“ astutakse pidetu ja silmakirjaliku globaliseerumise vastu lausa rohmakalt robustse kodususega. /Mulle meeldib rongiga sõita kui ei istu mu kõrval ulmeliselt purjus kõõksuvat dressides meest..../ /....ma mõtlen et see mees on ikkagi oma need skandinaavlased ei lõhnaks ealeski mannapudruselt

35


36

Poogna Kratt

ja ma mõtlen kas mul peaks olema häbi patsutades minu taustsüsteemi jagavat jobu paisates mõtteliselt ümber nende kauge külma pilguga naiste kohvrid..../ Õieti tekitab luulekogu lugemine tunde, et kas ala- või lihtsalt teadlikult on autor siin esitanudki materjali kord kaasaelaja ja muretseja, kord jälle käegalööja ning isegi lõhkuja platvormilt. Tuleb tunnistada, et kohati on taolised „rütmimuutused“ järsud ning lugeja peab oma positsiooni valides olema kogu aeg valvas ja aktiivne, sest ühes luuletuses esitatud tunne võib saada sajakraadise pöörde juba järgmises. Kui esialgu tundubki raske või võõras omaks võtta asjaolu, et lugeja ei saa jääda tekkinud tundele passiivselt pidama, muudab see kogu kokkuvõttes siiski vitaalseks ja elujõuliseks. Sootus Kolmas läbiv joon luulekogus on tekstide sootus. Siin ei kõnelda kindlasti kohe „naise“ või „tüdruku“ või isegi mitte „naissoo esindaja“ poolt. Või vastu. Tekstides tuleb kohati ette mehelikke, lausa robustseid sajatusi. /nii väikeses linnas on küll vaid üks kabiin a noh kui mingi näkk lesib seal ees siis kütan talle molli/ /laiv-striim ent pole kaugel see kui asi läheb linti aga enne tuleb raudselt kelleltki suhu võtta või anda/ Kuigi tundub, et need on siiski kontekstis, kus avatakse vaid ühe maailmakäsitluse tagamaid või üritatakse joonistada mingeid tänapäeva arhetüüpe, võiks siiski küsida, miks peaks üks naisluuletaja end nii väljendama. Kas ei ole tegemist juba sisse murdmisega lahtisest uksest, sest naturaalne, elav ning robustne väljenduslaad on juba ammu väljunud vaid meeste „pärisõiguse“ alt ning juba Eesti kirjanduseski tunneme selliseid väga häid ja tunnustatud (nais) loojaid (Maarja Kangro)? Ent siin on väga oluline mõista, et noorel luuletajal on ilmselt üsna oluline näidata ja deklareerida, et igasugune vaimne kapseldumine vaid „naiselikku“, poeetilisse käsitlus-


November 2011

Tänasel päeval, kui mehed hakkavad rääkima sõjast, vägivallast ja muudest karmidest teemadest, ei aeta naisi enam ammu teise kambri ja Helena teab seda ning valdab nii ilusti kui karmilt ütlemise kunsti ja seda talle ette heita ei oleks kuigi põhjendatud. Huvitava tähelepanekuna hakkab selles kontekstis silma ka luulekogu välisilme: üleni (naiseliku?) roosa väliskaane alt leiame koreda ja kriipiva (meheliku?) sisekaane. Kas kujundaja teadlik valik, tuginedes samuti tundele, et kogu peab ületama sugudevahelisi barjääre ka väliselt, hõlmates endas mõlemat polaarsust? Potentsiaal Siinkohal ei mõtle ma Helena kui autori arenguvõimet või tahet ja oskusi jätkuvalt hästi kirjutada. Selles faktis üldsegi mitte kaheldes tasub tähele panna hoopis teist aspekti: luulekogu on üsna eklektiline ning seeläbi on võimalike arengusuundi üsna mitmeid. See tekitab loomulikult põnevust ja paneb kaasa ja edasi mõtlema. Seda nii käesoleva luulekogu teemade raames kui ka tulevikku vaadates: Helena loomingu austajatena on meil harukordselt põnev oodata ja mõtiskleda, kuhu suunduvad ja millest kõnelevad Helena järgnevad teosed ja luulekogud. Suundi justnagu oleks – tundub, et luuletused ei ole ka ise omavahel veel täpselt kokku leppinud, millised noore autori juurde päriselt siiski tulla tahavad. Praeguses Helena kogus näen jämeda üldistusena peamiselt kolme tüüpi luuletusi: ühed ongi peamiselt osavad ja trikitavad keele- ja sõnamängud (sex is on, ex nihilo), teised viljelevad klassikalist proosaluuležanrit, jutustades isiklikult ja tähendusi küsides igapäevasündmusi (mjöllnir, hiromant ehk pole tänu väärt) ning kolmandad sukelduvad igavikulistesse või sotsiaalselt valulikesse küsimustesse, püüdes neid veidi värskema pilguga avada (oled roninud Joosua puu otsa, paadipõgenik kolmsada seitseteist). Siin on mõtlemisainet mitmele maitsele: kes tahab küsida jumala tähenduse üle, see saab puudutet, kes kaasa elada noore inimese seiklustele 21. sajandi infoühiskonnas, saab oma elamuse ja kes naudib keelemänge, see loeb, ja naudibki.

37


38

Poogna Kratt

Huvitav on vaid, milline on see „päris“ Helena Läks. Kui me lugejana üldse muidugi tohime nii küsida. Küllap järgnevad luulekogud annavad siin vähemalt osaliselt vastuse. (Retsenseerinud mikromegas)

“NII SIIS JÄÄBKI” Jutustust „Õnnetus“ Olande Vandeeri nime all olete te Poognast loodetavasti kõik lugenud? See on hea lugu, pika proosateose kohta ülikõvad 21 hinnet all, keskmine hinne 4.89, kui täna (24.10.2011) hommikul kontrollisin, ja üldse, väliseid parameetreid rohkem kirjeldamata, - see on tõega hea lugu. Kellel lugemata: http://poogen.ee/?SubID=8&ArID=42318 Romaani „Nii siis jääbki“ esimese veerandiku seest leiab lugeja mitmeid „Õnnetusest“ tuttavaid tegelasi, olukordi, mõtteid – aga – kuidagi… teistmoodi kujul. Sest autor on võtnud kätte ja teinud loost romaani, aga sealjuures seda mitte lihtsalt pikemaks kribides, vaid algset ideed ikka väga põhjalikult ümber kirjutades, muutes, arendades. Muutunud on peategelane, kõrvaltegelased, õnnetusolukord – ja romaan on jutust mõistagi palju-palju pikem. Kui „Õnnetus“ lõppeb sellega, et minategelane pääseb haiglast, siis „Nii siis jääbki“ võtab aja pärast haiglat korralikult käsile ja rühmab ristirästi läbi mitu üpris tegevusrikast kuud. Lisaks jookseb üldlooga üsna algusest kaasa veel üks tegevusliin, millele „Õnnetuses“ vihjetki pole. Ühesõnaga, kui te olete lugu lugenud ja see teile ei meeldinud, lugege romaani ikka, see on hoopis teistsugune. Kui te olete „Õnnetust“ lugenud ja teile meeldis,


November 2011

loomulikult lugege romaani ka, see on sama hea, eelnevast kogemusest hoolimata teile põnev ja lisaks annab palju huvitavat teavet selle kohta, kuidas Taavi Kangur mõtleb, kui sama lugu teist korda läbi töötab. Jah, tegu on hea raamatuga ka „Õnnetust“ mittelugenule. Tegelased on erksad, elusad ja inimlikud. Keel on väga ladus, sujuv, selline, mida lugedes õigupoolest ei märkagi. Seksi on ka. Verd on, kuigi väga vähe ühe kehalistest vigastustest rääkiva raamatu kohta. Kohati on paar sellist ebameeldivat lehekülge, mis minu võtsid kulme kergitama, nimetaksin neid nt „piprasteks“ – ehk teisiti öeldes, need olid sedasorti kohad, mida oli raske ja valus lugeda, sest... halb on ju vahetult aru saada, et kellelgi nii halb on! (Olgugi raamatutegelane!) Õnneks on romaani meeleolu siiski pigem positiivne – kui mitte tegelastel, siis jutustusviisi poolest ikkagi. Ja ka pipraste kohtade järel elatakse ikkagi edasi ega visata lusikat nurka. Lisaboonusena: raamatu teema on keskmise lugeja jaoks tõenäoliselt väga hariv. Millega ma kindlasti ei tahtnud öelda, et tegu on mingisuguse õpikuga – vastupidi, romaan on romaan, hea ilukirjandus, aga antud teos annab lisaks lugemisrõõmule ka teavet, millest võib maailmapildi avardamisel kasu olla. Lisaks sellele, et tegeldakse inimest tabanud õnnetuse vahetute tagajärgedega tema elule, mõtlemisele, meeleoludele, - on üsna ehtsalt kirjeldatud ka peategelast (kelle kokkuvõtteks enne õnnetust võiks olla nt Eriti Normaalne Keskmine Noor Mees) ning teda ümbritsevaid keskkondi ja persoone nende loomulikus olekus. Romantikat sellest raamatust ei leia, plekiliste põrandateni välja on kõik väga realistlik ja ehe, argine. Võib-olla minu maitse jaoks isegi liiga argine, kuid maitsed ongi erinevad. Põhiline on, et raamat ei ole kuri. Ta ei ole sedamoodi realistlik, et „maailm ongi üks pasameri ja lillekesi pole olemas“ vaid leebelt realistlik. „Elu on selline... eluline“ - realistlik. On meeldiv lugeda, et selgesti ei kaunistata selles loos midagi üle, ning ometi jääb kõlama positiivne „elu on

39


40

Poogna Kratt

elu“ -idee, ei tegelasi ega lugejat maeta meelheite alla maha. Kokku – tegu ei ole vast maailma muutvalt võimsa teosega, aga „Nii siis jääbki“ on hästi õmmeldud ja väga inimlik romaan. Soovitan. (Retsensiooni autor: Kunamollane)

MIKROMEGAS “PISISUUR” LOOJA Valisin seekord Poogna varalaekast teile välja Mikromegase (Lauri Leet). Pidasime kirjavahetust, et saaksin temast veidi selgema pildi. Huvitaval kombel selgus, et oleme tegelikult "tuttavad". Jutumärkides, sest kõrvalteid pidi. Tuli välja, et kõigepealt tunnen tema armast õde, teisalt oleme Lauriga käinud samas ülikoolis ja - täitsa võimalik, et hulkunud samades ühikates, samades baarides ja samu tänavaid pidi. Kes teab - vast teinetesest möödagi kõndinud. Aga see kõik toimus enne, kui ta Poogna-nime Mikromegas kandma hakkas. Tema õekesega tutvudes imestasin väga tema lumivalget nahka. Vist isegi käisin ümber tema, veidi totaka näoga ja uurisin, kas asi on laevalguses. Aga ei, nad ongi lumivalged, veider aristokraaditõug. Rääkisime oma kirjavahetuse käigus peaaegu kõigest, millest kaks inimest omavahel üldse rääkida saavad. Lauri on suurepärane vestluskaaslane, asi pole ainult oskuses millestki huvitavalt rääkida, vaid ta on tõepoolest suurepärane vaimne kaaslane. Ja kindlasti mitte ainult seda. Ise tunnistab ta, et on oma elu jooksul jõudnud teadmiseni, et koos temaga võib sooja suve otsima minna küll. Milles ma ei kahtle! Aga hoiataksin, et temas on ekstsentrilisust, mis võib olla ühteaegu nii ilus kui hirmus. Selle aktsepteerimine on loomulikult maitseasi.


November 2011

Põnev teema, millest ma intervjuus eriti küsida ei taibanud, on usk. Oma Facebooki profiilis ütleb Lauri, et "maailmas polegi niipalju usku, kui minul vaja on". Minu järelpärimise peale väitis ta, et see on üks suvaline lause, ja kindlasti ongi, aga mulle avaldas muljet. Väikestviisi äratundmine ehk. Igapäevaelus teeb Lauri ajakirjanikutööd, on maa ja metsa küljes, mõtiskleb ja kogub raha, et reisida. Sellegi kirjatüki sündimise ja avaldamise vahepeal on ta ära jõudnud käia Laoses (kogemas kirevaid seiklusi, paradiisi ja pühamehi). Muhedaid muljete settimisi ja jagamisi minu poolt, aga teile mõnusat intervjuu lugemist!

(Katariina)

Ma tean, et luule on tihti vaid jäämäe tipp millestki, mida tervenisti või otse ei saa öelda. Päriselt oluline on see, mis jääb veepiiri alla. Kas oled nõus? Luule on võimalus. Olla rohkem kui tavaline, igapäevane. Öelda nii, et korjata üles kuskilt mere põhjast või taeva-piirilt see müstiline miski, mis paneks õhu kurgumandlites omamoodi värisema, kui seda lugeda. Ma usun, et hea luule kannab endas rütmi ja impulsse, mis on kindlasti kosmilised ja omamoo-

41


42

Poogna Kratt

di metafüüsilised. Keelelises mõttes saab luule luuleks minu jaoks argikeele ületamise kaudu. See, kuidas sa muidu räägid või tsätid või säutsud, see on vaid toormaterjal, ja nüüd on vaja sealt asuda vormima. Kuigi tänasel päeval on vist üsna populaarne seisukoht, et just argikeeleline ongi kõige õigem kirjandus, jään ma siin arusaamale, et kui võtad juba ette iseenesest nii pretensioonika asja kui kirjanduse loomine (kõlab uhkelt, väga!), siis tuleb keelega käituda lugupidavamalt. See ei välista aga absoluutselt, et ma näiteks ropendamist luules alati ja igas olukorras laidaksin. Mõnikord võib see olla väga vajalik. Ent lugeja peab tajuma, et see on teadlikult ja tahtlikult seal kirjas, ja omamoodi puänt või torge või särts või kasvõi ohe. Aga mitte lihtsalt mingi löga või mäda, mis läbi salmide lohiseb. Mis oli Su esimene luuletus? Miks Sa hakkasid kirjutama?

Mäletad

Sa

seda?

Oma esimest luuletust mäletan natuke küll. Sündis see aastaid viisteist tagasi ehk - või mõni vähem - ja oma õega, kes oli ja on jätkuvalt suur filoloogiahuviline, võtsime teadlikult ükskord ette - no mis see siis on, kirjutame ka luuletusi! Leppisime siis kokku, et kumbki kirjutab kohe, minuti-kümne jooksul midagi valmis ja kannab ette. Mina kirjutasin teose "Täis karsklase väike vedru". See oli asi, mis Poognas kvalifitseeruks vist absurdi alla. Nii palju kui ma mäletan, mängisin seal kokku-lahku kirjutamisega ja sõnas "vedru" sisaldava potentsiaaliga. Alles seda kahjuks enam ei ole. Aga see oli kohe vabavärss, kuidagi tundus õigem. Riimiga pole ma läbi saanud ka hiljem. Ent erinevalt paljudest, algklassidest peale ma kirjutanud pole, teismelise armuvalu on mul jäänud ka luulesse valamata mingil põhjusel. Oled reisimees. Mis koht on see koht, kus Sa pole veel käinud, aga hirmsasti tahaks minna? Reisidega on nii, et mulle meeldib küll reisida väga, ent ilmselt


November 2011

nii, nagu paljudele just ei meeldi: armastan rohkem protsessi kui resultaati. Planeerimine, ettevalmistus, minek lennujaama (lendamisega on mul oma, ambivalentne, ent väga kirglik suhe), oma lennu ootamine, sõit, maandumine, uue olukorraga kohanemine, esimesed tunnid… See kõik on tohutult nauditav protsess. Ja mulle näiteks meeldib lennujaamas pikalt passida ja oma lendu oodata. Kuus, seitse, kaheksa või kasvõi kümme tundi. Siis ma olen nagu kuskil mikro- või makrosüsteemis sees, üks osake, mis on väike ja olematu, ent samas saan ma nii keskenduda olemasolevale - aega ju on! See kõlab nüüd tavalise virisemisena, aga tänapäeva maailm on mu meelest tohutult rabelev ja tormav ja see häirib mind pidevalt. Niimoodi lennujaamas ennast ja teisi jälgides, paljude jaoks kindlasti lihtsalt niisama lebotades, olen leidnud väga paljudele küsimustele vastuseid, mõelnud midagi selgeks, saavutanud mingi uue tunde, tundud uute tuulte puhumist jne. Loomulikult on see juhtunud ka mujal: mulle meeldivad kõik tegevused, mis on teatud mõttes meditatiivsed ja mis viivad mind mingisse rütmi. Või transsi, kui soovite. Kui ma puhastan oma metsaalust ja põletan oksi pika päeva ja olen omaette, või kui ma jalutan suures miljonilinnas ja ühel hetkel enam ei mäletagi, kus ma kõik läbi olen käinud, või kui ma loen mingit raamatut, mis tõmbab kaasa - need kõik on suured hetked minu jaoks. Need ongi need, mis teevad elu minu jaoks elamisväärseks. Ent küsimusele vastates - ma pole käinud korralikult Hiinas. See on kindlasti üks lähiaastate eesmärke. Ühest küljest selle totalitaarne süsteem ja kommunism, teisalt vana ja väärikas kultuur, kolmandaks, üks maailma majanduse juhtriike ja võlausaldajaid ning võib-olla üks teoreetiline alternatiiv euro-ameerika globaalkapitalismile. See kõik kokku väärib vaatamist. Indo-Hiinat, Indiat ja Malaka poolsaart külastades olen Aasiat veidi näinud ja see kõik on muidugi väga huvitav. Jah, ja samas, ega ma pole ju Jaapanis ja Koreas ka käinud, nii et...

43


44

Poogna Kratt

Kui oleks Maa viimane päev, kuidas Sa selle sisutaksid? või kui see küsimus on jabur, siis milline on Sinu ideaalne - õnnelik ja kordaläinud päev? Ei ole jabur, ent vastused neile kahele küsimusele oleksid erinevad. Kui on viimane päev, siis ilmselt tuleks pidutseda, tähistada ja pühitseda lõppu. Mis seal siis enam. Hingata veel viimseid sõõme ja kui tuleb välja, siis isegi äkki joobuda... Minu kordaläinud päeva osalt eespool juba kirjeldasin. Ma otsin pea pidevalt mingit tunnet ja õndsad on need hetked, kui midagi hakkab mu jaoks tööle, läheb paika. Nii et ma olen hingelt looja, ent võimed muidugi jätavad kõvasti soovida. Siit ka kohatine frustratsioon, mida ma siis tõrjun eemale mõttega, et enda jaoks ma loongi - ole ainult mees ja korja üles (nii ma siis endale kinnitan). Kas luuletamine on sulle eluks vajalik? Kui Sa ei kirjutaks luuletusi, mida Sa siis teeksid? Kuhu Sa end valaksid? Ei julge öelda, et eluvajalik. Ent küllap väga sobilik vahend, et elada. Seda küll. Nimelt, - ma tunnen viimasel ajal nii, et las need päevasündmused olla siis - noh, niivõrd-kuivõrd proosalised ja häirivad, ma saan sellest üle, sest mul on üks teine maailm veel - see luule oma. Natuke ma kardan seda tunnet ka - mis siis saab, kui see süveneb. Ent ega kartmine ka ei aita, lihtsalt peab lootma, et päris segi Apollon mind minna ei lase. Kuhu ma ilma luuleta end valaksin... Mhmm, nagu ma ütlesin, ma pole kahjuks praktiliselt väga loov hing. Ei tantsi, laula, heegelda, tiki ega koo. Samas, kuna elan maal, siis praktilistesse toimetustesse saab ennast päris palju jagada - seda olen aastatega õppinud. Aiandus, metsandus, kerge puutöö. Ja ilmselt muidugi ma otsiksin siis veel rohkem otsekontakte heade ja õigete inimestega. Pikki ja sügavaid vestlusi ja dialooge armastan juba sünnist saati. Mis on Sinu ideoloogia? Kuhu Sa end liigitad? Mis tähendab „teoreetikust mittepalvetav ökopungiusklik“?


November 2011

Mul päris oma ideoloogiat muidugi pole ja see hetkel Poognas üleval olev tekst on tegelikult kunstlik ja mitte eriti õnnestunud. Ent mis ma arvan teadvat: tarkust on vaja! Et see peale omandamist ära visata või läbi sõrmede vaadata (see on KamskiV õnnestunud väljend). Oma ego on vaja unustada - läänemaailmas nii levinud dualism - "maailm ja mina" - on jäme viga. Nagu Kaplinski on kirjutanud, "wu wei" saab tulla vaid siis, kui oma aktiivsest tahtest lahti lasta. Rahulikult, ent kirgastunult tuleb kulgeda, vabalt ja heatahtlikult kõike võtta ning olla loomulik nagu loodus. Mina muidugi nii ei oska - olen üpris piiratud ja kangekaelne, kergelt roheline, oma globaalkapitalismi ja lääne tarbimisühiskonna kriitikaga vagabund. Ühest küljest väga vanamoodne ja teisalt igasugustest ajastutest üldse väljapoole kalduv. Mitut inimest on vaja armastuseks? Eks kisub kahe poole muidugi, kui on juba selline küsimus. Miskipärast taandub siin kõik aga ikka lihtsale tõdemusele: kahekesi koos on lihtsam. Või teistpidi: üksi on raskem. Põhimõtteliselt on see kogu vastus, mis ma olen näinud-kuulnud elus. Ei tahaks hästi seda armastuseks lugeda, aga mine tea, mine tea... Kas Sa oled kunagi märganud, et luuletus, mille Sa kirjutanud oled, hakkab muutma reaalsust? Jah, minu jaoks ta muudabki, sest tihti ma defineerin reaalsust selle tunde kaudu, mis ma "reaalsuselt" saan, ja selles osas ta mitte ainult ei muuda, vaid on lausa üks aktiivne osa sellest. Et nüüd küsimust veelgi segasemaks ajada: ma usun mingisse võrgustikku või niidistikku. Noh, et kui mina midagi kirjutan, siis see tuli sealt ja sealt ja sealt. Nüüd annan selle edasi, keegi saab impulsi või lausa kaks - kirjutab omakorda edasi jne, jne. Sellega seoses muutub küsitavaks muidugi algupärase autorluse küsimus, otseselt ei ole autori isikut võimalik lõpuni defineerida. Ega traditsioonilisel rahvaluulel ju polegi au-

45


46

Poogna Kratt

toreid kirjas - elu on selle lihtsalt loonud. Seos Poognaga: millal tulid? kuidas? miks? praegune suhe? Kust tuleb nimi "mikromegas"? Poognat soovitas mulle pikaaegne hea sõber Sursu, - teades, et ma kirjutan, ütles ta, et uuri asja. See oli 2007. aastal. Alguses uurisingi ja kuna ma ühel hetkel ikka tajusin, et tahan sõna sekka öelda, siis tuli ka registreeruda. Praegune suhe Poognaga on meeldiv ja sõbralik. Hea koht, kus lugeda ja arvata midagi loetu kohta. Ja lugeda, mida on teised arvanud. Arvamuse (ei ütle kriitika, kuna sellest saadakse valesti aru) avaldamise võimalus on mulle väga oluline. Paljud kirjutajad on saanud mulle oma loomingu läbi lausa tuttavaks, mõnega olen ka kohtunud. Toretore. "Mikromegas" tuleb Voltairelt, ja selles kitsas mõttes on tegu teravmeelse tegelasega. Inimrumalust, upsakust ja kitsast maailmapilti heidaks isegi ette, iroonilises võtmes, kui vaid oskaks. Samas laiemalt, "pisisuur" - selles sisalduv vastuolu või pinge on mulle piisavalt sümpaatne. Ühest küljest olla eikeegi, rohulible, veetilk või lihtsalt silmapilk, samas on ühes veetilgas ju terve maailm. Kui piisavalt sügavalt ja hästi vaadata. Kui osata näha... Oled Sa midagi avaldanud? Mingit muud vormi proovinud? Ilukirjandust ma seni avaldanud pole. Ühest küljest ei ole julgust, samas ka saavutusvajadus on pigem väiksevõitu. Mõningane edevus ometi on, see ikkagi eksisteerib, nii et kunagi ei tea, mis saab ja toimub. Lühijutte kirjutasin keskkooli ajal ja ka ülikooli esimestel aastatel. See oli siis, kui mulle tundus, et luuletamiseks ei ole ma piisavalt poeetiline. Ent siis ikka ei jäänud looduga rahule ja proosaga ei ole punninud sealt edasi. Lemmikud, eeskujud, kui need tunduvad olulised mainida?


November 2011

Mõned lemmikud luule osas Eestist toon heameelega välja. Hasso Krull on olnud mulle paljuski mõttes õpetaja. Kuidas üldse läheneda tekstile, kuidas seda lugeda, kuidas analüüsida. Tema luuletused sobivad mulle väga, võiks öelda - istuvad. Doris Kareva minimalistlikumad asjad. "Aja kuju". Võrratu. Seda raamatut lugesin ühel perioodil igal vabal hetkel. Aleksander Suumann. Lihtne ja samas omamoodi keeruline loodusluule. Mul on meeles üks kanuumatk, kui ühel sõbral oli Suumanni luulekogu kaasas ja siis aerutasime mööda jõge ja lugesime kordamööda Suumanni. Oli jälle see "kordaläinud päeva" hetk või siis see, mis teeb elu elamisväärseks. Kalju Kruusa. Tõlgib ida luulet. Mulle see meeldib. Kivisildnik. Sõnastab hästi ja teeb seda nii, et ma jään tihti suu ammuli nämmutama. Viidingust ja Üdist ei saa ka kuidagi üle - eks teda olen ka nautinud. Ent eeskujudest ja lemmikutest tahan kindlasti ka välja tuua Poognas loetu. Johannaliisa, Saladin, Magnus Kallas, Matu Selestine, No ja paljud teised, keda ma ei jõua mainida, aitäh teile! On Sul midagi tähtsat inimestele öelda, mida ma küsida ei osanud? Vaba mikker. Kui kirjutate, kirjutage nii hästi kui suudate. Kui midagi minu sulest on teile midagi pakkunud, olen siiralt rõõmus. Kui juhtub, et ma täna veel ei jõudnud teie kirjutatut lugeda, teen seda homme kindlasti! Head õhtut ja õnn kaasa!

Luuletused PAIGUTI Teravvalge jumega jumalannad kõnnivad tänaval

47


48

Poogna Kratt

puhtad higivabad nahapinnad pooritud jalad minemas minu ees. Justkui hüüaksid aak me, nagu tennises servi, servi nüüd sina. Mina võtan vastu.

KOLM ÕPETUSSÕNA Mida kujutab endast üks kõverate sarvedega lehm? Väikese udara, suurte kontide ja sitase sabaga? Millise jumala taassündi? Millist pühadust see lehm endaga kannab? Millest kõneleb too väike klähviv marutaudis koer? Pulstunud karvaga tänavafilosoof? Allakäinud õpetlane ja lääne tarbimisühiskonna kriitik? Ja millele juhib tähelepanu ähvardavalt kihisev-kähisev ning käpaga rapsiv paavian? Hambaid näitav ning oma territooriumi kaitsev õelavõitu pärdik? Üks on selge - lehm on hing, koer mõte ning ahv tegu. Mis on nüüd inimesel muret: paavian rahmab skeleti, koer klähvib sellele liha ning lehm puhub hinge sisse. Kokku kolm. Kolm on hea. Kolmel jalal püsib taburet püsti. Istu peale ja hakka elama.


November 2011

VÄIKE PUNANE ÄMBER Viimasel ajal, kui olen hakanud sauna tegema, on veekande tarvis kätte jäänud väike punane ämber, see ilma köieta. Põhjuseks muidugi sügisene kõrge veetase. Põlvitan otse kaevu ette maha, kummardun alla ning ammutan saunavee väga lihtsa võttega. Et põlved tööga koheselt märjaks ei saaks, toon kuurist vana mantli ning laotan lumele. Koogutan iga korraga järjest julgemini alla kaevu. Muidugi peab vaatama, et kaevu ei kuku, kaevu põhja muidugi kukkuda ei tohi. Punane ämber, sina oled praktik, sina asud minu saunaskäigu heaks tööle siis, kui ma sind selleks ellu kutsun, ja sina ei tea. Aga vana mantel, sina kindlasti tead, mis tuleb kõige põhjast, mis tuleb kõige lõpuks, peale kõike seda kivi-, liiva-, savi-, muda-, löga- ja prahikihti. Peale magmat, laavat, kuumust, gaasi ja vahevööd. ----Väike punane ämber lebab kaevu juures maas, vana mantli kõrval. Nende vahel seisan mina, kahe maailma kahel tööl.

49


50

Poogna Kratt

PÄRIS JÕGI Siirdume üle luhamaa, kõrrepõllu äärest alla jõe äärde. Väike kiirevooluline jõgi, pajuvõsa kasvamas kalda peal ning üksikud sanglepad koolutamas vee kohal. Siinsamas on kunstlikult tekitatud koolmekoht, suured valged paekivid laotatud vette, et pääseks üle. Allavoolu on naaber ehitanud purde, lammastele, kes ka soovivad teisele poole vett värskele rohumaale. Tegelikult on see väike ja kiirevooluline jõgi ju lisajõgi, abijõgi, teise suurema jõe jaoks voolav jõgi. Päriselt saab see jõgi suureks teisega liitudes. Aga ka nii on see jõgi ju päriselt, päris vesi tormamas päris jõesängis, päris savise kaldapealsega ja päris kiilidega vee kohal. Päris suured valged kivid veepõhjas nagu lambad. Aga ei, need ei ole lambad, lambad on allavoolu, asuvad seal purdel. Mina tulin jõe äärde tegelikult maha pesema päris higi ja päris mustust. Kui vette kividele astun, tunnen tõesti, et vesi ongi päris, nii külm ja karge võrreldes õhuga selle kohal. Sa ära vaata, kuidas mu paljad varbad vees valgeks muutuvad, lihtsalt minu päris veri ei käi külmaga neist enam läbi. Vaata parem päris jõge, päris kive jõepõhjas, päris lambaid heinamaal, kuula päris veesolinat, löö maha mõni tüütu parm, maitse kaldal kasvavat metsmurakat. Ja näe - seal ülesvoolu ongi see allikas, kust tuleb päris puhast vett. See nüüd vist ongi see päris tunne.


November 2011

Kuuvariasfaldil – luuletaja nagu päikesepiste KAHEKÕNE AUTORIGA

Mida tahaksid enda loomingu juurde öelda? See, mida ma kirjutan, on kokteil loetust, mälestustest, unenägudest, unistustest ja kirgedest ning kiretusest. Ei maksa minu kirjapandut üksühele minu isikule üle kanda... ammugi ei maksa arvata, et seal ivagi minust endast pole. Tule ja loe mind, see on sama, kui võtaksid mu käest kinni ja istuksid koos minuga loojangu eel pingil... vaikides, kummalgi oma tee ja omad mõtted, samas just praegu, siin, selles punktis aegruumis põkkudes. Viiv lähedust üksindust haipivas ning sellesse hulluvas maailmas. Mina siin, sina seal. Ei kedagi-midagi meie vahel, vaid tajud. Mis on Sinu jaoks oluline, mida lugejatega jagada tahaksid? Tahaksin, et lugeja lõpuks tunneks vaid seda, et ainus, mis lõppude lõpuks loeb, on jääda inimeseks ja mitte minetada

51


52

Poogna Kratt

oskust armastada, kaasa tunda, õigel hetkel toetada, võtta loomulikult kulgemist nõrkuselt tugevuse poole ja vastupidi. Mitte häbeneda naeru ja nuttu, sest nii pole avalikkuse ees ilus käituda. Mitte manipuleerida teistega selle naeru ja nutu kaudu, kuna piinlikkustundest antakse sageli järele. Miks Sa ei suuda hoiduda kirjutamast? Olen kasvatuse produkt. Tahtes karjuda rõõmust või valust, ei lähe ma seda tegema keskväljakule. Paber kannatab, klaviatuur ei sula koos monitoriga. Lõppeks – kuni mõtlen, elan, eks ole. Kirjutamine on manifestatsioon maailmale – ma siin, ma siin eksisteerin ja visalt, meeldib see teile või mitte. Vahel on see pai... lohutus sellele, kes just nüüd seda vajab. Või armastusavaldus elule... või kellelegi. Kuidas tulevane kirjapanek Sinu juurde tuleb? Visuaalsest maailmast, nägemismäluga isendile kohaselt. Nähtud seik, detail, mis mind vapustas või kuidagi minusse haakus, sõna, millele kasvatan juurde teise ja nii see lahti kerima hakkabki. Mingit ideed kannan endaga kaasas aastaid, nagu inkubaatoris... vahel mõttes sellega flirtides, mingeid stseenikesi, lauseid, osiseid juurde proovides nagu kaupluse proovikabiinis. Ühel hetkel on tibul aeg kooruda, valmis mõtteraasudest saab see hetkega tiivad, silmad, noka, udusuled. Milline oleks Sinu soov muusale? Et ta ei vananeks, oleks trenditeadlik ja samas elutark. Ärgu võõraks jäägu ja leppigu mu tagasihoidliku seltsiga. Jätkugu tal tolerantsi mind taluda ning suuremeelsust mind kirjapandu üle rahuloluga õnnistada. Ja hoidku minu kursil inspireerivaid inimesi (inimest), kes omakorda muusat mulle külla kutsuvad. Millise küsimuse esitaksid lugejatele? „Mitu päris raamatut sa läbi oled lugenud?“ Hästi-hästi, see oli lõõp. Tegelikult tahaksin alati küsida – hei,


November 2011

sina, sa loed minu asja, kas sa mõtled minuga samamoodi? Said sa aru, mida ma tegelikult tahtsin öelda? Ja kas peale lugemist miski sinus muutus? Kas või tibanatukene? Kui jah, siis olen häppi. Ma tegin midagi, mis muutis maailma.

TOIMETAJA AUTORIST Poeesia promill Teate, nii mõnigi meist arvab endast üsna hästi. No et kirjutab ja nii. Et pole suurt lugenud eriti, tühja sest! Täna öösi, õhtu või ommiku tuli - ahastuse rähmast või ka õndsuse ehmatusest! Poognasse, Facebooki! Mis te õiendate, et kräpp! Ookoo, kräpiga on veel asi enamvähem klaar. Aga mõni kirjutab paremini, ja noo arvab kehvemini. Õpetust oleks vaja? Õpetus on. Kuuvariasfaldil on päikesepiste. Nagu maksuvaba tulu vähendus.

53


54

Poogna Kratt

Justnagu teadaanne, kui palju Sina, kirjutaja, oled tegemata jätnud. Kui palju Sa lugeja, pole jõudnud, aimanud, tabanud. (H)oiatus. On veel lootust? On, kui kohe hakkad. Lugema. Eesti ja vene keeles. Luulet, mitte lullasid. Hea uudis on ka. Teate - aega ja otsimist saab kokku hoida. Lugege kuuvariasfaldil kirjutamisi. Tunnetage, mis seal taga on. Taju, kogemus, lugemus. Anne. Mitte tädi naaberhoovist. Talenti ma mõtlen. Mis teeb eelsoodumusest talendi? Kaasinimesed, kes lihvivad karedust ja siledust pinda. Kurbuse mõrkjas märk kõnes ja kirjas, loobumised. Püüdlused. Julgus ulguda. Naerda. Värviline olla. Luuletajate õlad, raamatute seljad, mis kõik on omaks saanud. No ja. Me käime protseduuridel ja trennis. Joome kah, nii sogast kui haljast. Haljamaks eriti ei lähe. On olemas poeetiline hambahari, mis Sinu kontaktid läikima lööb! Ühendu! Rabav nagu tundmatu taim, täisõies. Ja õnnelik? Toda ei tea. Küllap, kui taipab, et loeme. Kirja panna ta ju raatsis. Valu vähemaks, rõõmu suuremaks. Ka teisipidi, jah teisipidi, muudmoodi. Lubadustes, lubaduste murdmises, sõna pöörab ja paitab. Jõuliselt kui idee läbi ükskõiksuse; mahedalt kui kuu vari, unustamatu oma loomulikkuses kui rikkumata loodus. Kõige ilusam sund on loomusund. Ooperis kuulame muusikat, inimhääle imet. Võnge voldib


November 2011

meid kokku ja lahti. Mine sa tea, kas kirjutatud sõna võib olla värviline, nõtke, helisev, loomusunnilt nagu muuseas? Sellisena lugemiseks olemas! Tänad emakeelt ja autorit. Siia Kratti valitu on eesti keele mail haruldast laadi. Riimi on. Aga negližees? Pitsi ja sukapaeltega? Kaunis, vormikas, vabadusest õhetav.

Kuuvariasfaldil luuletused ood pessimismile üks kepp kõik, kas elada või surra vahet pole, sügada või pesta pidada dieeti või siis hoopis purra kreemikooki putru suitsulesta üks kamm kõik, kas kudeda või kusta jätta ütlemata või siis lampi lajatada näkku tõde süsimusta etendada tropikest või vampi

55


56

Poogna Kratt

üks pohh puha, magada või mitte traageldada elumantlit seljas üksi tudida või nikerdada titte öösärk kurgu all või päris paljas sinust niikuinii ei sõltu absoluutselt midagi sellepärast siia ka ei tule lisaks ridagi puurisid mu silmi oma pimestatud pilguga puurisid mu silmi oma pimestatud pilguga nagu neitsinahka puuriks soovist pime tahe kaitsesin end nagu jõudsin naermise ja ilguga olin soe ja kuum ja leige, kärekülm ning jahe tõstsid kirekrampis käega üles minu loorid langetasin silmad, lasin näogi juuste varju ise tundes kuidas mind sa mõtteis paljaks koorid ning mismoodi sellega ma iialgi ei harju panid oma huulte templi jäävalt kaela kurdu libisesid salamahti tukslevasse vakku arvasin et hellitustest meelte ramm ei murdu aga jäin su käte vangi ega pääsnud pakku kompleksivabalt kevadkebja tule minuga, mu armas, tule päris minu sisse õrna igatseva keha tupruvasse tukslemisse ole peremees ja isand, võta mis on sinu kohus tee üks ihumuruase värskes kasteheinarohus pane pähe mulle päitsed, tõrksus muri maha eos anna võidukana teada - tänasest sul olen peos pühitseme ristikpärjad, igas rakus hüüe tumm minu valge varju kohal laulab töökas mesimumm


November 2011

Kuninganna hommik Täna öösel sa olid mu maa, rahvas ja riik, lauahõbeda sära, mu väärisvara, antiik. Käte vahel mind hoidsid - minister, nõunik ja raad nõnda erutas kõigi su ilmete maskeraad. Olid meri ja taevas, mu põldude lainetav kuld, kõigi valduste vihmad ja mäed, mis purskavad tuld. Minu kammerneitsi, kui sidusid lahti vöö... ülemteener, kes täitis mu soovid ja sisustas öö. Hommik peletas sängist, see jultunud päikese kiir raius katki me lumma, oh armutu päeva rapiir. Terve päeva vaid pilkude kaudu saab jätkuda jutt. Igav vastuvõtt, kleidid ja kroonid, see lõputu rutt... Aga hiljem, kui valitseb varju ja valguse viik, oled jälle mu elu ja süda, mu maa ja mu riik. Su liblikad on riivanud mu nägu Su liblikad on riivanud mu nägu... Vettpidav seni oli ainult pilk. Nii kuumad käed ja kuklas taguv kilk... Vist joobumus, sest keset habrast hägu end aastate eest näen ja oksterägu ma käega lükkan eemale ning astun su poole, sinu imetlusse kastun ja süda hüpleb nagu kellakägu. Sel ööl ma tahan olla sinu jagu. Meid sidumas on pinge pidevpeen. Sul liblikad, mul lilled või siis seen... ja masti tõmmatud on hõiskav plagu.

57


58

Poogna Kratt

mu sees sa valutad kui laul mis pole lauldud mu sees sa valutad kui laul mis pole lauldud ja ootab vaikselt oma heliridu nii tasa tõstab varjuhiilmes pead kuukarvalise lilleherne idu öö hetkeks vakatab kui kriiskab selles lind et samas naasta pisiilma ruttu su siluett mind hommikuni piinab ja unes kuulen piibelehe nuttu mu sees sa pakitsed kui äralöödud sõrm või jalg või huul või süda... ilmselt miski... ja seda ma ei tea kas puhud peale või ükski õrnus eal ei tasu riski verejanune romanss ma vihkan oma häbiväärset nõrkust sind vihkan... vist... ja seda vihkamist mu ees on rappaeksimiste list kuid endiselt ma olen tulvil kõrkust ei, ma ei taha sulle näkku lüüa ma pole mingi totter turueit vaid hoopis, seljas kuldbrokaadist kleit, su südame ma tahaks eineks süüa ma lööksin hambad aplalt suurde soonde verd pritsiks, moondund nägu kataks mask siis ka mu enda südant päriks lask ja surmas kõik, mis valesti, saaks joonde


November 2011

Ma sind ei tea sa tulid päris sala ma sind ei tea sa tulid päris sala vist jõuludega libisesid sooja must hammustasid magusama pala ja minu põues lasid silma looja ei oska öelda eksisid kust siia kas tuleviku ooteaimes õhust või minevikust raatsimata viia mu mälestusi tõusnud vererõhust sa praegu oled ainult minus endas su keha ega nägu pole näinud kuid sinu seltsis unenäos ma lendan ja öösiti mu kõrval oled käinud sind tajun hõrgus piparkoogilõhnas ja karravihma sätendavas voos nüüd igas mehes kogukas või kõhnas võib olla minu jõuluõnneloos kevades kõnnivad näljase pilguga mehed kevades kõnnivad näljase pilguga mehed põrgates vastu näljase pilguga naisi katteks ja kaitseks on ajakirjad ja lehed pilkude taga on elusid maailmatäisi kevades luusivad saamata suudluste varjud põrgates vastu lõputajäänud orgasme ühtäkki tänavanurgal kui pöörane karjud suutmata varjata üksindaoleku spasme kevades kulgevad sõnade segased kajad põrgates vastu tunnete käristusjooni tärganud ihad enesest eemale ajad aga need juba tuksuvad mööda su sooni

59


60

Poogna Kratt

mu huuled läbi käinud mitmest suust mu huuled käinud läbi mitmest suust ja tundeid olen kogend seinast seina sa ära karda sugugi ei leina et olen maitsnud kurjatundmispuust ei sõltu saatus tähtedest või kuust peost aastaid läinud lenduvebemeina uus hommik ulub õues evrideina ta kriise kaigub läbi lihast-luust mu peos on küpsemata vadakjuust ehk vahest prooviks elada ka geina kuid veres kutse vajume koos heina su huuled joovad sõnu minu suust

su peo all on minu ümar puus su peo all on minu ümar puus ma heidan jala üle sinu õla su hingeõhust kärssamas mu juus ehk millalgi sa maksad oma võlad sind näha ainult kinnisilmi võin su koledusest luua võiksin oode odööre lõhnaküünlaid ohtralt tõin kui täna päeval tühjaks ostsin poode sa oled luuser millist ilm ei tea su lõusta kardaks iga pätinäru kuid voodis oled jumalikult hea oh pista mulle pitsi oma pläru ma süttin sinust nagu kuluhein mind käte vahel lagastad ja lõhud sa mõjud mulle nagu vana vein kui kaela sisse surud oma võhud (saladin)


November 2011

SUURE POOGNA LAPS Üht Marakanni viimsel ajal tihti on nähtud siin ja teispool inimilma: käib paljajalu keset lombisilma blokk kaenlas, pliiats hamba vahel risti... Ta hiilib pargis, valla hõlmatutid, sealt kuulab pealt - või kiikab taskutesse ning saadab teele totraid ess-emm-esse: mis ilmas uudist! - turnib kuuse kukil. Käib ümber. Kerkib jutt, kui taigen pärmis, üks sõna siit, ka teisalt mõttesaba, hoog kiireneb ning tatsub jalalaba, maamätas sametkäpa all saab värvid. Nii juhtus... Kuu kord kuus sai saetud pooleks, pool valgus maha - ilm kui linnupiim. Kõik teadsid: miskit sünnib niiehknii, eelootav jäeti siiski Krati hooleks. Sai noobel tegu! Kätemerelt plaks ei sumbunud. Kes kiitis väljaannet ning sedagi, et Kratil tundub annet ta on ju ometigi Suure Poogna laps! (Ulakas Tähesõdalane)

61


Poogna Kratt November 2011  

Poogen.ee ametlik häälekandaja

Advertisement
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you