Issuu on Google+

20102011 õ-a Õppeaasta märksõnaks on sotsiaalne õppimine, korraldame õpilastele ja õpetajatele erinevaid sotsiaalse tarkvara kasutamise konkursse, kirjutame õpetajatest õppija rollis, koolidest õppija rollis, laseme õpetajatel luua ajaveebe oma õppimise kohta, räägime projektõppest ning uurime mängude potentsiaali õppetöös.

Esimene veerand


SISU Koolielu portaal suunab õpetajaid ja õpilasi koostööd tegema Koolielu konkursid 2010.-2011. õppeaastal Jätkub õppematerjalide konkurss „Täna samm, homme teine II“ 2010.-2011. ÕPPEAASTAL PLAANITU E-kursused ja õppimisüritused Koolielus Esimene õppimisüritus Koolielus sai läbi, Tuuli Koitjärv ja Tiia Salm Ka esimene e-kursus „Digipildid Koolielus“ oli edukas, Ingrid Maadvere ja Siret Lahemaa LUGEMIST Üheskoos muutuste tuules, Kristi Semidor Sotsiaalne meedia õppetöö rikastajana, Madli-Maria Naulainen Veeb 2.0 vahendid õppetöös, Katrin Saks Õpetaja rolli muutumine, Tiina Steinberg Õpetaja e-portfoolio – kellele ja mille jaoks? Ljudmilla Roždestvenskaja Sotsiaalne õppimine ja sotsiaalne pedagoogika (sotsiaalpedagoogika), Reet Valgmaa FACEBOOKI POOLT JA VASTU Facebooki kasutamine hariduslikel eesmärkidel muutub globaalseks teemaks, välisajakirjanduse põhjal Madli-Maria Naulainen Ettevaatust, Facebook! Murelik lapsevanem Kadri Õpetaja-lapsevanema suhtlus, välisajakirjanduse põhjal Madli-Maria Naulainen ÕPILASE VAATENURK Õpilase muutumine õppijana, Eva Viidemann Ühe kooli kogemus: IKT-vahendid kooli juhtimisel ja Kogemuste Kojad, Annika Remmel ÕPETAJA ÕPPIJANA: Tiina Saamot, Mart Laanpere, Pille Slabina, Leili Naan TIIGRIHÜPPE SIHTASUTUS KOOLITAJANA Tiigrihüppe koolitustele tulevad õpetajad ootavad praktilisi nõuandeid, Kristi Semidor LUGU ÕPETAJAST: Allar Veelmaa saatuse otsustas legendaarne matemaatikaõpetaja, Kristi Semidor HUVITAVAT 10 põhjust, miks õpilased eelistavad e-õpet, välisajakirjanduse põhjal


Madli-Maria Naulainen Kas sina oled 21. sajandi 천petaja, v채lisajakirjanduse p천hjal Madli-Maria Naulainen Konkursside tulemused


ESIMENE e ÕPPIJA VEERAND 1. september 2010 kuni 30. november 2010 KOOLIELU PORTAAL SUUNAB ÕPETAJAID JA ÕPILASI KOOSTÖÖD TEGEMA Eelmise aasta lõpp tõi Tiigrihüppe haridusportaali Koolielu kasutajaskonnale toreda kingituse – koostöös Tallinna Ülikooli Haridustehnoloogiakeskusega valmis uus portaal, mille kasutusvõimalused võrreldes eelmise versiooniga põhjalikult muutusid. Portaali registreerunud kasutajal on võimalik ise aktiivselt sisu luua, nagu Veeb 2.0 mõtteviisile kohane. Väärtustada tuleb iga õpetajate loodud sisukildu – oma töödest-tegemistest-mõtetest teistele virtuaalses maailmas ettekujutuse andmine rikastab kõiki kolleege. Portaal on eelmisel kahel õppeaastal keskendunud erinevatele õppeainetele ja IKT kasutamise võimalustele nendes. Esimesel aastal korraldasime ainekuude kampaania, järgmisel käsitlesime õppeaineid aineveerandite kaupa. Algaval õppeaastal jätsime ainepõhise lähenemise ning asusime üheskoos ning üksteiselt õppima, ja mängime natuke ka. Õppeaasta on jaotatud neljaks veerandiks: õppija veerand, mängude veerand, projektõppe veerand ning kevadveerand, mil räägime metoodikavälisest ehk muust õppekava toetavast. Õppeaasta märksõnaks on sotsiaalne õppimine, korraldame õpilastele ja õpetajatele erinevaid sotsiaalse tarkvara kasutamise konkursse, kirjutame õpetajatest õppija rollis, koolidest õppija rollis, laseme õpetajatel luua ajaveebe oma õppimise kohta, räägime projektõppest ning uurime mängude potentsiaali õppetöös. Eraldi tahaks välja tuua veel digipiltide ekursuse ning harukordse võimaluse – iga õpetaja võib oma kolleegidele korraldada väikese õppimisürituse, mille eesmärgiks on osalejatele praktilisi oskusi anda, näiteks õppematerjalide koostamiseks või muuks. Kõike seda võimaldab uuendatud Koolielu portaal.


Kõigi õpilaste vahel, kes õppeaasta jooksul Koolielu konkurssidel osalevad, loositakse õppeaasta lõpus taas välja kolm Wii mängukonsooli. Tiigrihüppe Sihtasutus on avatud uutele ideedele ning loodame, et õpihimulised ja innovaatilised õpetajad koos oma õpilastega sellel õppeaastal portaali pakutavatest tegemistest aktiivselt osa võtavad.


KOOLIELU KONKURSID 2010.-2011. ÕPPEAASTAL Koolielu ootab õpilasi ja õpetajaid osa võtma konkurssidest

Veerand

KONKURSID ÕPILASTELE

KONKURSID ÕPETAJATELE

ÕPPIJA VEERAND 1. september 2010 kuni 30. november 2010

Audio-visuaalsete õppematerjalide konkurss ”Minu abivahendid õppematerjalide omandamisel” Tähtaeg 30. november 2010

Õppematerjalide konkurss “Täna samm, homme teine II” Kolm tähtaega: 10. jaanuar 2011, 28. märts 2011 või 6. juuni 2011

Õppematerjalide konkurss õpetajate võistkondadele “1+1=3” Tähtaeg 30. november 2010

MÄNGUDE VEERAND 1. detsember 2010 kuni 31. jaanuar 2011

Mängude stsenaariumide võistlus “Igale õpilasele oma õppemäng” Tähtaeg 31. jaanuar 2011

Tiigrihüppe SA: programmeerimise konkurss “Teadjaks läbi mängu” Tähtaeg 1. detsember 2010

“Kirjandusraal 2011” Tähtaeg 31. jaanuar 2011,

Mängude analüüsimise konkurss “Testime kontrolltööde asemel õppemänge” Tähtaeg 31. jaanuar 2011


lõppvõistlus 3. märtsil.

PROJEKTÕPPE VEERAND 1. veebruar 2011 kuni 31. märts 2011

Tiigrihüppe SA: õpilaskonkurss „Targalt internetis” Tähtaeg 1. veebruar 2011

Ajaveebide konkurss “Õpetaja õppijana” Registreeruda saab 17. jaanuarini 2011

“Klassidevaheliste koostööprojektide konkurss õpetajatele ja õpilastele” Konkurss algab 1. veebruaril 2011

Tiigrihüppe SA: eTwinningu partnerlusprojektide konkurss

ÕPPEKAVA TOETAV VEERAND 1. aprillist 2011 kuni 3. juunini 2011

Õpilaste harivate kajastuste konkurss ”Ka väljaspool koolitunde toimub õppimine” Tähtaeg 3. juuni 2011

JÄTKUB ÕPPEMATERJALIDE KONKURSS „TÄNA SAMM, HOMME TEINE II“ Et innustada õpetajaid oma loodud materjale avaldama ja jagama, korraldab Tiigrihüppe Sihtasutus teist korda konkursi ”Täna samm, homme teine II”. Õppematerjalide konkurss kestab terve õppeaasta, töid saab esitada kolmeks erinevaks tähtajaks. Pärast iga tähtaega valitakse laekunud tööde hulgas parimad, mis võistlevad edasi konkursi lõppvoorus. Õppeaasta lõpuks peaks selguma parim veebipõhine õppematerjal, mille loojat väärikalt Tiigrihüppe sügiskonverentsil auhinnatakse.


Konkursi tingimused 1. Konkursi viib läbi Tiigrihüppe Sihtasutus 2. Konkursile oodatakse veebipõhiseid tervikmaterjale - silmas pidades uue õppekava rakendamist, mis vastavad Koolielu portaalis avaldatud õppematerjalide kvaliteedinõuetele. Õppematerjal ei ole saanud varem rahastust mõnelt teiselt organisatsioonilt. Materjal võib olla näiteks testikogu, veebis loodud teemalehekülg, animatsioon jne. 3. Konkursile võib esitada nii individuaalselt kui ka meeskonnatööna valminud õppematerjale. 4. Konkursi esimeses voorus oodatakse konkurstöid kolmeks erinevaks tähtajaks: 10. jaanuariks 2011, 28. märtsiks 2011 või 6. juuniks 2011. Ühte ja sama tööd või selle edasiarendust võib esitada ainult ühel korral. 5. Pärast iga esitamistähtaega valib žürii kõikide laekunud tööde hulgast välja kuni viis parimat õppematerjali. 6. Kõikide välja valitud õppematerjalide autoritega sõlmib Tiigrihüppe Sihtasutuse litsentsilepingu.

Allar Veelmaa on aktiivne õppematerjalide looja ning jagab oma loodud materjale hea meelega kolleegidega. Edu saatis Veelmaad ka Tiigrihüppe haridusportaali Koolielu õppematerjalide konkursil „Täna samm, homme teine I“. Konkursi žürii otsustas tema töö „9. klassi matemaatikakursuse kordamine SMART-tahvli materjalide abil“ hinnata esimese koha ja 20 000 krooni vääriliseks.

7. Konkursile esitatav töö peab vastama litsentsi Attribution-Share Alike 3.0 tingimustele. 8. Konkursi esimeses voorus on pärast iga tähtaega auhinnafond 25 000 krooni, mille jagamise otsustab žürii. Žüriil on õigus auhindu mitte välja anda. 9. Kõik välja valitud õppematerjalid jätkavad võistlemist konkursi teises voorus.


10. Kõikide teise vooru pääsenud õppematerjalide hulgast valitakse välja kolm parimat. Kolmandat kohta autasustakse 5000 krooniga, teist kohta 10 000 krooniga ja esimest kohta 20 000 krooni. 11. Kõik ära märgitud õppematerjalid avaldatakse Koolilelu portaalis. 12. Konkursil osalemiseks tuleb õppematerjal sisestada Koolielu portaali (vt õppematerjali sisestamise juhend) ning täita osalemisankeet. Töö sisestamisel tuleb märkida võtmesõnaks „Täna samm“ ja teha sisestusankeedil linnuke konkursitöö ette. Uurige ka lisainfot teiste Koolielu ja Tiigrihüppe Sihtasutuse konkursside kohta: http://koolielu.ee/pg/info/news/19


E-KURSUSED JA ÕPPIMISÜRITUSED KOOLIELUS Koolielu ainekuude kampaania ajal said õpetajad osaleda IKT infotundides, eelmisel õppeaastal kutsuti huvilisi osalema interaktiivsetel õppimisüritustel, mida toimus igal veerandil üks. Sel kooliaastal tahame õpetajatele pakkuda kahte sorti õppimisvõimalusi – Tiigrihüppe haridustehnoloogi algatatavaid e-kursusi ning proovime veelkord õppimisüritusi korraldada. Põnev on ju näha, kuidas organiseerib õppetööd kolleeg teisest Eesti otsast, pealegi säästab veebipõhiselt Õppimisürituse korraldamise või üksteiselt õppimine meie kõigi aega. sellel osalemise eest saab Oktoobrikuus algas esimene 6-nädalane ekursus "Digipildid koolielus"

tunnistuse.

E-kursus, mille eestvedajaks on Tiigrihüppe SA ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi haridustehnoloog Ingrid Maadvere, on mõeldud õpetajatele, kes ei ole fotograafiaga väga palju kokku puutunud, kuid sooviksid digipilte oma töös kasutada. Õppeaasta jooksul saab iga soovija korraldada virtuaalse õppimisürituse Lisaks e-kursustele toimuvad ka virtuaalsed õppimisüritused, kus õpitakse koos näiteks veebipõhiseid asju tegema. Õppimisüritusi viivad läbi eelkõige Koolielu portaali aineeksperdid. Pakume aga harukordset võimalust teistelegi õpetajatele – iga õpetaja võib üksi või koostöös kolleegidega korraldada väikese õppimisürituse, mille eesmärgiks on osalejatele praktilisi oskusi anda, näiteks õppematerjalide koostamiseks, põneva keskkonna võimaluste tutvustamiseks, mõne tegevuse läbiviimiseks või muuks. Igal veerandil on võimalik midagi uut uurida või, miks ka mitte, teistele õpetada. "Alustuseks tuleks välja mõelda teema, milles õppimisüritust korraldada," õpetab Tiigrihüppe Sihtasutuse ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi haridustehnoloog Ingrid Maadvere. "See võiks olla mingi valdkond, milles õpetaja tunneb enda kindlalt ja on valmis teisigi juhendama. Näiteks võib see olla mõne programmi õpetamine või mõne meetodi selgitamine. Kui teema selge, siis oleks hea mõelda välja ka kõlav pealkiri, mis osalisi


meelitaks. Hea oleks täpselt läbi mõelda ka sihtrühm, kellele koolitus on mõeldud." Ingrid Maadvere kirjutas oma ajaveebi õpetajatele täpsema juhendi, kuidas õppimisüritust korraldada. Õppimisürituse läbiviimise sooviga pöörduda toimetusse: kristi@tiigrihype.ee Koolielu aineekspertide väljapakutavad teemad õpetajatele õppimisürituste korraldamiseks: näiteks Podcasti tegemise õpetus; kontseptsioonikaardi loomine ja kasutamine (mõistekaardi edasiarendus; Facebooki/Twitteri rakendumisvõimalused õppetöös; mobiiltelefoni rakendusvõimalused; blogid, elektrooniline ajajoon (Dipity.com) jne.

ESIMENE ÕPPIMISÜRITUS KOOLIELUS SAI LÄBI Õpetaja aeg on kulla hinnaga. Veebipõhisel õppimisüritusel osalemine võimaldab õpetajatel kiiresti ja lihtsalt jagada kolleegidega seda, mida hästi osatakse. Kaks Tiigrihüppe koolitajat – Tuuli Koitjärv ja Tiia Salm – võtsid nõuks korraldada oma kogemuste jagamiseks esimese Koolielu õppimisürituse. Selle õppeaasta pilootõppimisüritus toimus teemal „E-raamatute kasutamine õppetöös“. 12-tunnine kursus, mis kestis 18. oktoobrist 7. novembrini 2010, osutus õpetajate hulgas väga populaarseks. Kursuslastel tuli ise väga palju iseseisvalt uurida, katsetada ja omavahel arutleda, õppides tundma erinevaid e-raamatute loomise vahendeid. Kursuse käigus jagati huvitavaid ideid ja kogemusi, kuidas e-raamatuid õppetöös kasutada. Kogukonnas tekkis kursuslasi toetav ja motiveeriv õhkkond. Soovime julgust uute õppimisürituste läbiviimiseks ka teistele õpetajatele. Kursuse läbis 18 õpetajat, kes said ka tunnistuse. Link: http://www.koolielu.ee/pg/groups/57711/ppimisritus-eraamatud/


Täname kõiki kursuslasi aktiivse kaasalöömise eest! Kursuse juhendajad Tuuli Koitjärv ja Tiia Salm KA ESIMENE E-KURSUS „DIGIPILDID KOOLIELUS“ OLI EDUKAS

Kuus nädalat kestev e-kursus täitus osalejatega kiiresti, läbiviijad – Tiigrihüppe Sihtasutuse ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi haridustehnoloog Ingrid Maadvere ning DigiTiigri koolitaja ja Lauka Põhikooli õpetaja Siret Lahemaa – otsustasid seada e-kursusele registreerujate arvule piiri, 25. Nii jõutakse iga osalejat paremini juhendada. Kursusel tutvustatakse pildistamise algtõdesid ning pildistamiseks võib kasutada digiseebikaid ja telefone. Juttu tuleb erinevatest keskkondadest, mis võimaldavad pilte jagada, töödelda või neist slaidiesitlusi koostada. Kursus kestab 6 nädalat ja lõpetamisel saavad osalejad tunnistuse. Kursus on veebipõhine ja toimub Koolielu portaalis. Esimene kursus toimus ajavahemikul 4. oktoober – 19. november 2010. Järgmine digipiltide kursus täitus samuti enne, kui reklaamida jõudsime. E-kursusi toimub õppeaasta jooksul veel – kordame soovijate olemasolu korral digipiltide kursust ning pakume uue aasta alguses välja veel ühe e-kursuse. Kursuse läbiviijad Ingrid Maadvere ja Siret Lahemaa


LUGEMIST ÜHESKOOS MUUTUSTE TUULES

Veeb 2.0, õppimine 2.0, e-pedagoogika, sotsiaalne meedia, virtuaalne kogukondlus, sünkroonne kommunikatsioon..., meie keelekasutusse on tulnud trobikond neologisme, mis sümboliseerivad muutusi ühiskonnas, hariduses. Muutuma on pidanud kool organisatsioonina, muutunud on õpetajate roll, ka õpilased on tänu erinevale kasvukeskkonnale teistsugused. Koolielu püüab uurida tehnoloogia arengu põhjustatud uuenenud olukorda. Tehnoloogia tõi kaasa pedagoogilised uuendused „Veebikasutajate käsutuses on vahendid, mis võimaldavad muutuda passiivsetest lugejatest aktiivseteks autoriteks“, kirjutavad Martin Sillaots, Priit Tammets ja Kairit Tammets „Haridustehnoloogia käsiraamatus“ (lk 181). „Sotsiaalse tarkvara puhul on tegemist internetipõhiste keskkondadega, mis toetavad kasutajate grupi omavahelist interaktsiooni. Kasutajate vastatikune mõju võib väljenduda infovahetuses, sotsiaalsete võrgustike tekkimises, erinevate materjalide üheskoos loomises ja jagamises.“ Üheskoos õppimise metoodikad on koolides veel suhteliselt vähe levinud, kirjutavad Kai Pata ja Martin Sillaots samas (lk 151). „Klassides on raske korraldada väikseid õpirühmi ning õpilased pole harjunud rühmatöödega, kus suuremat rõhku tuleb panna oma õpitegevuse planeerimisele koostöös teistega. Uued meediumid – foorumid, blogid, jututoad, wikid ja teised koos teadmuse loomise programmid – võimaldavad kasutada mitmesuguseid toetuselemente õpitegevuse planeerimise hõlbustamiseks ja teadmiste ühiseks loomiseks rühmas.“ Kool – kohaneja ja kaasaja Selleks, et mõelda, mis kooli sees muutuda võiks, tuleb uurida enne selle ümber toimunut. Ka väljaspool kooli toimub õppimine. Christine Redeckeri uuringus „Review of Learning 2.0 Practices: Study on the Impact of Web 2.0 Innovations on Education and Training in Europe“ öeldakse (lk 41), et paljud õppurid on


endale digitaalseid vahendeid kasutades loonud personaalse õpikeskkonna väljaspool kooli, digiajastu võimaldab õppuril kohandada õppimise enda huvide järgi, pääseda juurde infole, mis on just tema jaoks oluline ja vajalik, suhelda inimestega, kes saaksid toetada tema õppimist ning jagada oma ideid ja parimat praktikat mitteformaalsetes õppimiskogukondades. Koolid peaksid püüdma paremini mõista laste, lapsevanemate ja kohaliku kogukonna huvisid, oskusi ja võimalusi, kaasates neid ekspertide ja osalistena kooli ümbritsevas tugi- ja õppimisvõrgustikus. Paljud ülikoolid on juba taibanud, et oluline on olla seal, kus üliõpilased (lk 49), nii on asutud praeguste ja tulevaste üliõpilastega suhtlemiseks kasutama sotsiaalse meedia vahendeid. Muide, Berkley ülikool Californias tegi esimesena Youtube’is avalikuks isegi terved loengukursused. Kõrgemad õppeasutused loodavad (lk 51), et saavad üliõpilaste harjumuspäraseid tegutsemiskanaleid kasutades sinna „sisse süstida“ ka hariduslikku infot, samal ajal julgustades oma õpetajaidki neid kanaleid kasutama. Alus- ja põhiharidusasutuste sihtgrupiks on erinevalt ülikoolidest praegused ja tulevased lapsevanemad. Sotsiaalse meedia vahendeid kasutatakse peamiselt koolis toimuva läbipaistavamaks muutmiseks, pakkudes vahel isegi jälgimisteenust (nt lasteaias rühmakaamera), esitledes kooli kodulehel õpilaste töid ja kooli projekte. Ka Eestis on õpetajaid, kes on otsustanud oma klassijuhatamise viia üle näiteks Facebooki või peavad klassi/lasteaia rühma tegemiste kohta koos õpilastega ajaveebi. Sellest, kuidas kool muutustega kohaneb, sõltub asutuse edu. Uuega kaasaminek võib olla raske protsess, alati ei pruugi kõik õnnestuda, kuid pärast katsetamist ja rasket tööd võidavad sellest kõik. Huvitav oleks näiteks teada saada, kui paljudes koolides on mõistetud haridustehnoloogi ametikoha potentsiaali? Õpetaja – juhendaja õpilase õpiteel Teisest Christine Redeckeri juhitud uuringust „Learning 2.0 - The impact of Social Media on Learning in Europe“ selgub, et sotsiaalne meedia on mõjutanud ka õpetamis- ja õppimisprotsesse, tähelepanu on koostööl ja samas, individuaalsel juhendamisel. Suhtlemismustrid õpetajate ja õpilaste vahel on muutunud. Õpetaja pole enam n-ö lektor/loengupidaja, vaid pigem kujundaja, koordinaator, vahendaja ja mentor. Õppijatel tuleb võtta õppimisprotsessis pro-aktiivne roll ning arendada iseenda õppimise


reeglid ja strateegiad. Toetudes erinevatele uuringutele kirjutab pikaajaliste õpetamiskogemustega Vance Stevens artiklis „How can teachers deal with technology overload?“, et enam pole koolis võimalik omandada oskusi, mis hoiaksid töötajaid pinnal terve karjääri jooksul, samuti pole võimalik enam eeldada, et mõningad elukutsed järgmise kümnendi lõpul eksisteeriks. Meil tuleb valmistada õpilasi ette töökohtadeks, mida pole hetkel veel leiutatudki. Sellele mõeldes küsib Stevens, kas uute tehnoloogiate õppimine ei peaks õpetajatel mitte vastutustunde küsimus olema. Ta kirjutab õpetajate kohustusest omandada väga palju uusi oskusi. Et oma tööd paremini teha, peaksid õpetajad Stevensi arvates lisaks tavapärastele nõudmistele hästi teadma/valdama ka järgmisi oskusi ja mõisteid: • Veeb 2.0 ja sotsiaalne võrgustumine • RSS ja voolugejad • Podcasting ehk taskuhääling (kasutamine ja loomine) • Mikroblogimine (nt Twitter, Edmodo) • Jagatud ja personaalsed õppimisvõrgustikud • Veebirakendused, mis koondavad/vahendavad erinevatest veebiallikatest tellitud infovoogusid; märgendamine (nt del.icio.us, Flickr) • Digitaalne jutustamine ja multimeedia rakendamine • Virtuaalsed praktikakogukonnad ja koostöö • Mitteformaalne/täppisajastatud õpe (vajaminevate teadmiste omandamine täpselt siis, kui neid vaja on) • Sünkroonse kommunikatsiooni vahendid, nagu kiirsuhtlus MSNi/Skype’i vahendusel, online-esitlus interaktiivset tahvlit, audiot ja videot kasutades • Asünkroonsed koostöövahendid, nagu blogid, vikid, Voicethread, Slideshare, Google docs jne. Stevens leiab, et õpetajad võiksid ohjad oma professionaalse arengu alal enda kätte haarata – näiteks kolleegidevahelisi töötube korraldada, kogukonnas üksteiselt õppida ja õpitut jagada. Ka tehnoloogia kirumise asemel võiks küsida kolleegidelt nõu, kuidas tehnilisi vahendeid ja erinevaid keskkondi õpetamisel mõistlikult kasutada. Stevensi sõnul hoiavad entusiastlikumad õpetajad end tehnoloogia uuendustega kursis, et paremini õpilasi õppeprotsessi kaasata. See on enda käsile võtmiseks piisavalt oluline põhjus. Muidugi võtab tehnoloogia


kasutama õppimine targal moel palju aega ja energiat. Aga oluline on suhtumise muutumine, ütleb Stevens. Õpilased võivad olla meist targemad infotehnoloogia vallas, kuid nad vajavad õppimisel teel suunamist. Õpetajad vajavad julgust ja ettevõtlikkust. Ja innustavat kolleegi, kelle uuendusmeelse õpetamise tulemusena õpilased rohkem soovida oskavad ja nii kogu pedagoogide kollektiivi mugavustsoonist väljuma sunnivad. Õpilane – uue aastatuhande õppija ja oma õpitee leidja Redecker toob oma uuringus „Review of Learning 2.0 Practices: Study on the Impact of Web 2.0 Innovations on Education and Training in Europe“ välja uue aastatuhande õppija profiili – alates 1982. a. sündinud noored, kelle elu lahutamatu osa moodustavad digitaalsed tehnoloogiad. Enamus nende tegevusi on seotud eakaaslastega suhtlemisega, teadmiste juhtimisega, mida vahendavad digiajastu vahendid. Kuigi uue aastatuhande õppija jooni ei pruugi olla kõigil pärast 1982. a. sündinuil (me pole ju kõik täpselt ühesugused), võis siiski esile tuua hulga märksõnu, mis uue ajastu õppureid iseloomustavad ja millega õpetajatel arvestada tasuks: Märksõnad: • Õpilaselt-õpilasele suhtlus ja teadmiste jagamine • Kõrgelt arenenud oskus teha paljusid erinevaid asju üheaegselt (multitasking) • Pidevalt kättesaadav, alati võrgus; kohe on norm – seda oodatakse ka teistelt (mõelgem sellele kontrolltöid parandades) • Heitlik meel, kannatamatus, kiire tüdinemine • Visuaalne kirjaoskus, piltide maailm omasem kui tekstide maailm • Enese väljendamine digimaailmas oluline (kirjutamisoskus aina kõrgemas hinnas (ajaveebid jm), samas ei köida paksu raamatu lugemine kohe üldse) • Suhtumine töösse, õppimisse: aktiivselt seotud, loovad; eelistavad õppimist tegevuse kaudu • Riskivõtjad, eksperimenteerijad • Eelistavad töötada teemade kallal, mis neile korda lähevad. Usuvad, et suudavad midagi oma tegudega muuta. Saavutustele orienteeritud • Mõistavad, et oma kõrgete eesmärkide saavutamiseks vajavad head haridust • Võtavad meelsasti osa kogukonna tegevustest, tahavad kaasa aidata • Avatud erinevustele, sotsiaalsed, leiavad kergelt internetist uusi tuttavaid (jagavad meelsasti ka liiga isiklikku infot)


• Neile pole oluline, et tunneks grupi liiget isiklikult, tahavad lihtsalt suhelda • Loomuomaselt eelistavad meeskonnas õppimist. Õpilaselt õppimine tavapärane, sageli kaasõpilane autoriteetsem kui õpetaja. Alates 1982. a. sündinute hulgas on ka juba kooli õpetajatööle jõudnud noori, kelle jaoks eelpool loetletu samuti normiks on. Kuna nendele on koostöö ja jagamine tavaline, võiksid enne 80. aastaid sündinud kolleegid neilt sotsiaalse meedia kasutuse jms asjus nõu küsima minna, neilt õppida. Nad tahavad kindlasti oma teadmisi jagada. Seejärel võiks uurida Tiigrihüppe haridusportaali Koolielu 2010.-2011. õppeaastal pakutavat. Konkursid õpilastele ja õpilastele eeldavad koostööd, ka e-kursused ja õppimisüritused lähtuvad veeb 2.0 ideoloogiast ning suunavad üheskoos ja üksteiselt õppima, aktiivselt sisu looma. Erinevad autorid kirjutavad neljal veerandil oma muutumisest õppijana, projektitöö/meeskonnatöö hindamisvõimalustest, üksteisele korraldatavatest töötubadest ja paljust muust. Lisainfo Koolielu veerandite kohta: http://koolielu.ee/pg/info/readnews/48221 Allikad: Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat Review of Learning 2.0 Practices: Study on the Impact of Web 2.0 Innovations on Education and Training in Europe (Autor: Christine Redecker) Learning 2.0 - The impact of Social Media on Learning in Europe (Autorid: Christine Redecker, Kirsti Ala-Mutka ja Yves Punie) How can teachers deal with technology overload? Vance Stevens E-õppe termineid Lisainfo: Pidevalt uuenev Haridustehnoloogia käsiraamat Kristi Semidor


SOTSIAALNE MEEDIA ÕPPETÖÖ RIKASTAJANA

Maailm muutub, suhtlemine muutub, veeb 2.0 on jaganud inimestele kätte hulga vahendeid, mida kasutatakse väga aktiivselt. Kunagi varem pole eksisteerinud nii palju virtuaalset loomingulist sisu kui praegu, inimesed on põimitud läbi keerukate võrgustike, suheldes otseselt ja kaudselt sadade ja sadade inimestega. Kiiresti muutuvas ühiskonnas muutuvast õppimisest kirjutab Kuressaare Gümnaasiumi õpetaja MadliMaria Naulainen. Õpetamine ja õppimine muutub Maailm on muutunud, õpilased neelavad kõike uut lennult ja kasutavad aktiivselt. Õppimine muutub, ka haridus peab muutuma. Õpetajatena peaksime end kursis hoidma uuega ning ära kasutama uusi meediume haridusliku sisu loomiseks. Sotsiaalne meedia on interaktsioon, mis kasutab kõigile lihtsalt kättesaadavaid avaldamise vahendeid, veebipõhised tehnoloogiaid muudavad loodud sisu monoloogilt dialoogiks. Sotsiaalne meedia on ennast üles ehitanud veeb 2.0 ideoloogiale, mis laseb luua ja vahendada kasutajapõhist sisu. Tuntumad näited on siin ajaveebid, podcastid, uudistevood, wikid, sotsiaalsed võrgustikud (Facebook, Twitter jm), märksõnadena võiks nimetada loovust, koostööd, kohandumist. Virtuaalset sisu loovad tänapäeva maailmas pea kõik ja grupi tarkus on tavaliselt suurem kui ühe eksperdi oma.


Kuulamise, õppimise ja jagamise kunst (Allikas: http://farm4.static.flickr.com/3009/2735401175_fcdcd0da03_z.j pg) Muutuval haridusmaastikul tuleks tõstatada diskussioon selle üle, kuidas õppida ja mis peaks olema kooli eesmärgiks. Õpilastel on vaja, et õpetajad peaksid ajaga sammu, et nad julgeksid uurida, viia ennast tehnoloogiliste vahenditega kurssi, paljude noorte huvi on haridus arutelu teemana, oma õpetajaid näeksid nad hea meelega koostöö algatajatena ning koosloojatena. Läbi sotsiaalse meedia on võimalik saavutatada mitmeid õpieesmärke. Läbi selle on võimalik arendada õpilase eneseväljenduse oskust, sotsiaalse maine loomise ja haldamise aspekte, noored saavad jagada oma teadmisi ja oskusi, omavad ligipääsu kõigele ja kõigile (kunagi varem pole olnud lai maailm nii kättesaadav). Sisuliselt on igasugusel grupikoostööl ja suhtlusel ka hariduslik väärtus. Dialoog annab paremaid tulemusi kui institutsionaliseeritud struktuuri ettekirjutised. Õpetaja ülesanne ei seisne enam teadmiste laialijagamises, vaid tema roll võiks olla suunav õpilasele, kes peab toime tulema inforikkas maailmas ning innustama teda võtmaks osa ühiskonnaelu arengust.


Facebook klassijuhataja abimeheks Olen õpetajana tasapisi aastate jooksul hakanud kasutama erinevaid tehnoloogiaid ning leidnud nende juures palju positiivset. Olen tegelenud mitmete eTwinningu rahvusvaheliste projektidega, mille haldamiseks kasutan peamiselt blogisid. Õpilaste loodud sisu ja selle kommenteerimise võimalused rahvusvahelises kontekstis on hindamatu kogemus nii õpilastele kui ka õpetajale. Olen riputanud üles oma õppematerjale selle nimel, et õpilased ja õpetajad üle Eesti saaksid neid vajadusel kasutada, kohandada, muuta või täiendada, ühine sisuloome hariduses viib kahtlemata parematele tulemustele kui üksi toimetades. Taas värske klassijuhatajana olen võtnud luubi alla sotsiaalsete võrgustike võimalused. Kasutan Facebooki keskkonda klassi grupi haldamiseks, kus jagatakse kommentaare, arutatakse klassi- ja koolielu, toimuvad erinevad diskusioonid; omal moel on see ka kroonikaks klassi tegemistest – seal saab jagada pildialbumeid, registreerida erinevaid kooliväliseid üritusi jne. Tänapäeva noored kasutavad info vahetamiseks meelsamini sotsiaalseid võrgustikke kui e-posti. Õpetajana on minu jaoks sotsiaalse võrgustiku keskkonnas üllatav ka hoopis teiselaadse info nägemine, mis klassiruumis märkamatuks jääb, läbi võrgustiku on võimalus vaadelda õpilaste huvisid, oskusi, teadmisi, mis tihtipeale aine kontekstis ei avaldu, saadud teadmiste põhjal avaneb aga ka mitmekesisem võimalus õpilase arengut suunata, lähtudes nende endi huvidest. Õpetaja professionaalne areng Samas ei pea õpetaja loomulikult oma sotsiaalset profiili siduma ennekõike õpilastega. Välismeediat jälgides olen lugenud mitmeid artikleid ja arutelusid sotsiaalse meedia kasutusvõimaluste kohta haridusmaastikul. Mitmed õpetajad jagavad läbi võrgustike huvitavaid haridusalaseid mõtteid, viitavad erialasele kirjandusele, osalevad aruteludes, toovad näiteid positiivsetest kogemustest jms ehk õpetajad kasutavad võrgustikku oma professionaalse arengu eesmärgil. On selge, et õpetaja vajab uuega harjumiseks aega, uus on alati väljakutse. Läbi oma kogemuste julgen soovitada pealehakkamist, miks mitte viia end kurssi tänapäeva võimaluste ning tehnoloogiatega. 21. sajand on toonud endaga kaasa palju uut, ilmselt saab ka hariduselu sellest mõjutatud, õpilastega tuleb sammu pidada, et pakkuda neile õpingutes motiveerivaid väljakutseid. Loodan, et see teema pakub mõtteainet - kas ja mida teha teisiti.


Mitmeid mõtteid sotsiaalse meedia kasutusvõimalustest on toodud ka järgmistes artiklites: Väljakutse koolijuhtidele – haridus 21. saj. Rahvusvaheline õpetajate koostöövõrgustik Näiteid veeb 2.0 projektidest Seitse videot õpetajatele ja koolijuhtidele Sotsiaalse meedia kasutusvõimalusi klassruumis Madli-Maria Naulainen


VEEB 2.0 VAHENDID ÕPPETÖÖS

Veeb 2.0, mida nimetatakse ka sotsiaalseks veebiks ning mis seostubki eelkõige sotsiaalsuse ja koostööga, haakub tänasel päeval eriti hästi just uue riikliku õppekavaga ning nii kõrgkoolide kui ka sealt edasi juba tööandjate ootustega tulevastele töötajatele, milleks on avatus, paindlikkus, oskus teha koostööd, teha ise oma valikuid (nii õpikeskkondade kui ka õpi- ja töövahendite osas), kirjutab oma kogemustest TÜ Pärnu Kolledži Keelekeskuse juhataja ja inglise keele lektor Katrin Saks. Õpilased vajavad ja väärivad enamat Inglise keele õpetaja elu on suhteliselt hea - õpilaste õpimotivatsioon kõrge, õppematerjale tohutul hulgal, ainult anna ette... Nii sai juba kaks aastat tagasi otsustatud, et lisaks neljale kontakttunnile nädalas väärivad need õpihimulised ja töökad õpilased enamat - näiteks, virtuaalset keskkonda, kus vabal ajal keelt lisaks õppida. Põhjus, miks sai otsustatud avatud õpikeskkonna kasuks, oli eelkõige erinevate keskkondade, vahendite ja tööriistade kombineerimise võimalus. Samas on ka õpilastel võimalik tutvuda suurema hulga uute vahenditega, neid proovida ja kõigest sellest innustununa uusi võimalusi avastada. Pageflakes on olnud minu vaieldamatu lemmik juba hea hulk aastaid. Nime poolest on ta voo agregaator, mis võimaldab kokku kombineerida ehk agregeerida erinevaid uudisvooge. Pageflakes on äärmiselt rikkalikke võimalusi pakkuv, hästi ühilduv teiste keskkondadega ning, mis pole vähem tähtis, atraktiivse välimusega. Nii sai Pageflakes´ist “virtuaalne klassiruum” minu gümnaasiumiastme õpilastele. “Klassiruumi” sisustamisel sai lähtutud põhimõttest, et kõik tööks vajalik peab olema käeulatuses ning keskkond pidevas uuenemises. Seetõttu sai uute ülesannete tekkimisel jooksvalt lisatud uusi vahendeid ning vanadest jäid alles vaid need, mis olid õpilastele vajalikud kas kordamiseks või kuhu olid salvestatud õpilaste endi tehtud tööd (näiteks toote tutvustus, mis tehti koomiksi tarkvaraga Toondoo.


Lõviosa “klassiruumist” haarasid enda alla vood õpilaste blogidest, kus paar korda veerandi jooksul avaldati erinevaid tekste - loovülesandeid, analüüse, kirjeldusi jne. Kuna üheks eesmärgiks oli ka blogi tehnilised võimalused maksimaalselt ära kasutada, siis illustreeriti postitusi piltide ja videotega ning kommenteeriti üksteise tekste.

Teiseks äärmiselt oluliseks plokiks on õppematerjalid. Püüdes lähtuda avatuse ideest algusest lõpuni, on ka Pageflakes-i kaudu ligipääsetavad materjalid avatud ja vabalt kasutatavad. Oma loodud materjalide, valdavalt drill-harjutuste üleslaadimiseks kasutasin keskkonda box.net, mis ühildub suurepäraselt Pageflakes´iga. LeMillist ning Koolielu portaalist valitud materjalide kuvamiseks kasutasin linke. Kuid Slideshare´ist (esitluste üleslaadimise keskkond), Voicethread´ist (audioloengute tegemise keskkond) ja Youtube´ist materjalide esitamiseks kasutasin vistutamist (embed-koodi kopeerimine). Voicethread´i esitlusi oli hea kasutada näiteks pärast suuremaid kontrolltöid tagasiside andmiseks ja tüüpvigade kommenteerimiseks. Valmistehtud slaididele, kus must-valgel sai õpilastele vigased kohad ära näidatud, võimaldab Voicethread oma kommentaarid audiona peale lugeda. Nii tekib õpilasel sarnane efekt koolitunniga, kus õpetaja märksõnu või konstruktsioone tahvlile kirjutades ise juurde selgitab, kuidas õigem või sobivam oleks end väljendada. Voicethread´is on ka õpilastel võimalik enda kommentaare lisada, kas siis teksti kujul või audiona.


Märksõnaks "koostöö" Kuna üheks olulisemaks märksõnaks sellise õppimisviisi juures on koostöö, siis on oluline valida ka õiged grupitöö vahendid. Erinevate ühistegevuste jaoks sai kasutatud wikit, Google Docs-i ja koomiksi tarkvara Toondoo. Kuigi wikisid, mis on õppetegevuseks sobilikud, on päris palju, sai valitud Wikispaces, kuna see on varustatud RSS-vooga, mis hõlbustab tema liitmist Pageflakes´iga. Paraku ei lähe kõigi uute tarkvarade rakendamine alati tõrgeteta ning parimagi planeerimise juures ei suudeta kõiki võimalikke takistusi ette näha. Kuid eks see ole õppimise ja arenemise koht ka õpetajale ning võimalikke altminekuid ei tohiks kunagi karta. Õpilased on üldjuhul heatahtlikud ja ühiselt pusides saab hakkama ka kõige ootamatumate olukordadega. Meie suurimad probleemid tekkisid Toondoo kasutamisel. Kuigi töötati rühmades ning iga rühm tegi endale oma kasutajatunnused, läksid need keskkonnas mingil põhjusel segamini, pooleliolevad tööd salvestusid ühe grupi nime all ja järgmisel päeval jätkates ei pruukinud varemtehtud tööd enam leida. Kuid asja positiivne külg oli see, et samu operatsioone uuesti tehes sai ka töövahend paremini selgeks.

Nagu varemgi öeldud, sisaldab Pageflakes ka ise väga vajalikke vahendeid, mis hõlbustavad õppeprotsessi - kalender tähtaegade märkimiseks, teadetetahvel, kus on ka õpilastel võimalik kommentaare lisada, sõnastik, Facebook’i liides jne. Lisaks on õpetajal võimalik


erinevate vahelehtedega luua erinevad “klassiruumid” kõigile oma klassidele ühte kohta. Pageflakes´i üles ehitatud “virtuaalne klassiruum” nagu iga teinegi tunnis kasutatav infotehnoloogiline vahend on heaks vahelduseks traditsioonilisele õppetööle. Oma tohutute võimalustega teeb ta õppeprotsessi põnevamaks nii õpilastele kui õpetajatele ning lisaks ainealastele teadmistele pakub koostöö ja iseseisva sihipärase tegutsemise võimalust ka õpilastele. Katrin Saks, TÜ Pärnu Kolledži Keelekeskuse juhataja, Koolielu inglise keele aineekspert


ÕPETAJA ROLLI MUUTUMINE

Istusin ühel õhtul koos oma kooliskäivate lastega ümber laua ja vestlesime päevasündmustest. Juhtumisi oli lauale jäänud viimane Õpetajate Leht. Üks poistest lappas lehte ja luges pealkirju, kuni märkas Hasso Kukemelki artiklit, mille pealkirjaks oli “Noored muutuvad ja koos sellega peab muutuma ka õpetajakoolitus“. Ilma pikemalt mõtlemata sõnastas üks poistest pealkirja ümber nii: “Noored muutuvad ja koos sellega peab muutuma ka õpetaja“. Tundus, et noore inimese südames on mure õpetajate pärast, kes hoiavad kiivalt kinni sisseharjunud õpetamismeetoditest ja jäigast suhtumisest, kirjutab Aegviidu Põhikooli direktor Tiina Steinberg. Kool on tundlik organisatsioon Muutumine koos õpilastega, kes lakmuspaberina ümbritsevat maailma imavad, on täiskasvanu jaoks ilmselt keeruline. Tõsi on seegi, et aruka ja haritud inimesena, kes ju õpetaja tegelikult on, ei peagi ummisjalu kõigega kaasa jooksma. Me kasutame tihti väljendit „kool on oma olemuselt konservatiivne“. Kindlasti on, ja peabki olema, sest suured, ülepaisutatud muutused võivad meid hoopis kõikuma lüüa ja viia liiva meie jalge alt. Ometi ei jäta ükski muutus meid puudutamata. Olgu see siis e-kooli uue näoga kaasaminemine või noorte inimeste protestiga kokkupuutumine igapäevases koolielus. Kool on tundlik organisatsioon. Koolielus peame me arvestama mitmete osapooltega, nagu kooli juhtkond, kolleegid, erineva suhtumisega õpilased, muretsevad lapsevanemad. Kuid eesmärk on üks – õppiv õpilane. Kuidas selleni jõuda? Alustama peab iseendast


Kui soovime muuta õppimise ja õpetamise stiili, mida tänapäeva lapsed muutuvas ühiskonnas salamisi südames ootavad, siis ei saa muutumist oodata teistelt, vaid alustama peab iseendast. Kindlasti ei puudu õpetajatel analüüsivõime, kuid kahtlustan, et õpetajarollis suuname enamasti tähelepanu õpilase käitumisele ja õppimisele, eneseanalüüsi asetame tahapoole. Aga ainult läbi eneseanalüüsi saame arukalt teha järeldusi, mida peaks muutma, mida mitte? On hetki, kus õpilased üritavad kõikuma panna õpetaja väärtushinnanguid. Iga väiksemgi kokkupõrge õpilasega tekitab õpetaja sees võnkeid. Kuidas me neile sisemistele võngetele reageerime? Kas võngume mõnusalt kaasa, kas oleme õigustatult jäigad, jäädes täiskasvanuks või laseme end ümber sõrme keerata? Ühest retsepti pole. Kuid kindlasti aitab meid olukorrast välja eneseanalüüs. Vanasõna ütleb, et suppi ei sööda kuumalt. Õpetajana oodatakse meilt tunnis kiiret olukorrale reageerimist. Eneseanalüüs (kui laseme supil jahtuda) aitab teha õigeid otsuseid. Mõnikord tuleb pärast otsuse vastuvõtmist tunnistada õpilastele ka oma eksimusi. Pole tarvis karta prestiiži langemist – vastupidi, õpilased mõistavad väga hästi, mida tuntakse, kui eksitakse (nad kogevad seda pea iga päev). Tulemus võib olla hoopis vastupidine. Prestiiž õpilaste silmis hakkab tõusma, sest nad näevad, et õpetaja on samasugune inimene nagu nemadki – kes võib eksida ja vajab õigete otsuste tegemiseks aega. Loome meeldiva õpikeskkonna Milles siis seisneb õpetaja rolli muutumine? Arvan, et tänapäeva õpetajalt oodatakse avatust ja paindlikkust. Eeldatakse, et kaasaegne õpetaja oskab tekitada nii klassiruumis kui ka väljaspool keskkonna, mis oleks õpilasele vastuvõetav ja õppimist soodustav. Toetudes õpetajatäiskasvanu õigetele väärtushinnangutele võime tekitada õppimiseks imeliselt meeldiva keskkonna. Pole tarvis pidevalt tõmmelda erinevate meetodite otsinguil (kuigi meetoditepalett võiks kuklas vilkuda küll). Tähtis on leida noorte inimestega hea kontakt, selgitada põhjalikult oma ootusi, ning tasapisi hakkab tekkima olukord, kus õpetaja tunneb, et ta on juhtinud oma õppurid õpetamiselt õppimisele läbi iseenda paindliku muutumise. Eelpool nimetatud ümarlauavestluses tekkis ka küsimus, milleks siis üldse õpetajat vaja on, kui kõik ideaalselt õpivad? Läbi selgituste jõudsime koos


arusaamisele, et ideaalini on pikk tee, mille käimisel vajame õpetaja olemasolu. Vajame kooli inimest, kes on tark nii oma aine seisukohalt kui ka suhtlemisoskuselt. Vajame õpetajat, kelle poole võib alati pöörduda, kartmata saada halba hinnet. Olles õpetajana töötanud üle 20 aasta, praktiliselt kogu oma elu, ei saa ma enda näitel küll öelda, et olen saanud jääda selliseks nagu olin ametipõlve alguses. Igal ajal on olnud oma tõusu- ja mõõnalaineid, kuid terve selle aja olen otsinud lastega head kontakti. Olen pidanud seda kõige olulisemaks, heade õpitulemuste aluseks. Olen pidanud muutma oma õpimeetodeid vastavalt olukorrale. Olen mõelnud, et „rasked klassid või õpilased“ on minu teele saadetud just selleks, et otsida uusi teid metoodikas, suhtlemises, muuta oma taktikat õpetamisel või tegeleda jätkuvalt eneseanalüüsiga. Kokkuvõtteks. Õpetamine ja õppimine on keeruline tegevus. Me ei pea arvama, et kõik peab muutuma – see on võimatu ja ka mittevajalik. Arvan, et muutma peab õpetaja rollis seda, mida ütleb arukas meel, jätmata kõrvale seda, mida ütleb süda. Tiina Steinberg, Aegviidu Põhikooli direktor, Koolielu portaali muusika ainekoordinaator


ÕPETAJA E-PORTFOOLIO – KELLELE JA MILLE JAOKS?

Ajalooliselt sai portfoolio – loominguliste tööde ja saavutuste portfelli – idee alguse kunstnike, fotograafide ja teiste loominguliste elukutsete esindajate eneseesitluse vahendina oma kolleegide-professionaalide ringis. Peale oma tööde kogutakse portfooliosse ka retsensioone ja vastukajasid, loominguliste plaanide kirjeldusi ja nende täitmise aruandeid, kirjutab Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumi haridustehnoloog Ljudmilla Roždestvenskaja. Järk-järgult transformeeritakse portfoolio autori tööde ja teiste materjalidega meetodiks ja instrumendiks, mis annab hinnangu arengule. Portfoolio abil on lihtne teatud tööetapist kokkuvõtteid teha, aga ka vahetult jälgida inimese kui loomingulise isiksuse professionaalsuse kasvu. On selgunud, et nende elukutsete ring, kellele sobib portfoolio meetod, on oluliselt laiem, sellesse ringi kuuluvad kindlasti ka õpetajad. Võtmesõnad, mis kirjeldavad professionaalset portfooliot, on järgmised: areng, looming, kaasamine, eksperiment, analüüs, peegeldus, otsuste vastuvõtmine, saamine kellekski, karjäär. Need sõnad annavad väga hästi edasi portfoolio eesmärki – olla enesehinnangu tööriist. Mille poolest on elektrooniline portfoolio hea? See pole lihtne küsimus, pigem vaidlust tekitav. Antud hetkel ma vastaksin nii: kindlasti mitte ainult „linnukese“ pärast aruannetes, nagu oli mõned ajad tagasi. Pigem isiklike arengumomentide fikseerimiseks, viis eneseharimiseks, enesedistsipliiniks sobivas vormis. Uus elektrooniline vorm võimaldab organiseerida väärtuslike lahenduste ja ideede vahetust võrgustikuga liitunud õpetajate-praktikute vahel... Uute veebiinstrumentide ja sotsiaalsete võrgustike rakendamine on muutnud portfoolio koostamise huvitavaks ja kaasakiskuvaks tegevuseks, millel on õpetaja jaoks hariv potentsiaal. Jah, täna me räägime just elektroonilisest portfooliost, mida on võimalik täiendada, loominguliselt vormistada, mis ületab oluliselt paberanaloogid. Ja seda mitte ainult sellepärast, et elektroonilist portfooliot on kergem koostada ja täiendada!


Mitte ainult sellepärast, et veebis on suuremad võimalused portfoolio täiendamiseks: on portfoolio-ajaveeb, portfoolio-veebileht, portfoolio kui RSS voog. Avaliku portfoolio esilehel, mis on loodud populaarsete veebivahenditega, ilmneb alati sotsialiseerumine – avalik kogemuste ja uute ideede vahetamine. E-portfoolio autor valib, kogub, kommenteerib ja analüüsib ise avaldatavad materjalid, mida võib vaadelda kui tema professionaalsete oskuste kinnitajaid. Siin on väga tähtis e-portfoolio kasutajate, lugejate tagasiside. Avatus ja kättesaadavus portfoolio vaatamisel ja kommenteerimisel ongi need mehhanismid, mis võimaldavad e-portfoolio omanikul formeerida isiklike professionaalsete saavutuste põhjal adekvaatse enesehinnangu. Nii muutub e-portfoolio ka õppemeetodiks, pidevaks enesetäiendamiseks ja õpetaja kvalifikatsiooni tõstjaks. Eestis on õpetajatel võimalus oma e-portfooliote üleslaadimiseks kasutada selleks spetsiaalselt loodud veebilehekülge aadressil http://eportfoolio.opetaja.ee/ Portfoolio kui mudel Ülalpool kirjeldatu on mudel... Mudel, ilma milleta jääb isegi kõige parem õpetajate veebileht lihtsalt „tunnimaterjalide aidaks“. Te saite õigesti aru, veebileht õppematerjalidega (töölehtede, esitluste ja testidega) - isegi väga hästi struktureeritud ja pidevalt uuendatav - ei ole ikkagi täisväärtuslik portfoolio. Sellisel kujul on ta vaid elektrooniline kaust õpetaja töömaterjalidega, mis annab võimaluse neid kasutada ka teistel õpetajatel. Kuid see pole kindlasti portfoolio! Mis siis jääb puudu sellest, et olla portfoolio? Mis võiks üldse olla portfoolio veebilehe struktuuris? Millised teemad ja millised materjalid? Soovitades midagi õpetajale, kes alles mõtleb oma esimese elektroonilise e-portfoolio loomise peale, tuleb ausalt öelda, et igasugused ranged ettekirjutised ja piirangud on siin pigem kahjuks, sest portfoolio pidamine on ju loominguline protsess. Õpetaja on vaba nii valikutes, sisus (kirjeldamaks oma „numbrilist isiksust“) kui ka formaadis ja veebimaterjalide valikus. Seepärast kannab ka allpool toodud nimekiri vaid soovituslikku iseloomu. Nagu iga teine portfoolio, nii võib ka õpetaja professionaalne portfoolio koosneda järgnevast:


- õpetaja CV - läbitud kursuste, kvalifikatsioonitõstmise koolituste nimekiri/kirjeldus - töömaterjalid: tundide töökavad, esitlused, testid jne - metoodilised nõuanded, artiklid, küsitlused - eneseanalüüsi vormid ja peegeldused (tagasiside) - kasulikud viited, mida õpetaja omas töös kasutab - veebilehtede kasutamise juhend - foto- ja videomaterjalid tundidest ja loomingulistest töötubadest - viited professionaalsetele võrgulehtedele, mille autoriks on õpetaja, aga ka viited huvitavatele foorumitele tema osavõtul - viited oma õpilaste töödele ja loodud lehekülgedele jne Autoriõigusest... Tahaks eriti rõhutada, et portfoolios avaldatud materjalid peavad olema originaalsed, autentsed, s.t. portfoolio autori enese loodud. Hoides meeles seda, et kõik internetis avaldatud materjalid on autoriõigusega kaitstud, tuleb omaloodud tööd/autorite kollektiivi loodud tööd ja materjalid kindlasti allkirjastada ning lisada märk litsenseeringust. Litsentsi märgina võib soovitada Creative Commons'it. Portfoolio veebilehe erinevate osade/teemade juures, kuhu tavaliselt paigutatakse kasulikud viited ja harivad materjalid, võiks ära märkida ka teiste viidatud autorite publikatsioonid, loomulikult autoriõigusi järgides (osutatud viidetele, mis näitavad algallikate esmatrükile). Aususe ja autoriõiguste järgimise teema internetis on eriti aktuaalne just e-portfoolio kontekstis, kuna e-portfoolio võib olla aluseks õpetaja professionaalsusele atesteerimisel, ja teisest küljest – eeskujuks õpilastele oma portfooliote loomisel. Portfoolio „jälgimiseks“? Portfoolio idee ei seisne vaid õpetaja eneseesitluses interneti vahendusel! Milleks on üldse vajalikud kõik need portfoolio-veebileheküljed, kui keegi neid ei külasta ja nendest ei õpi? Võrgus olles me õpime teisi jälgides, nende tegevust kopeerides, omastades ja arendades võõraid ideid, viidates teistele... Võõra kogemuse omandamine on tähtis osa professionaalses arengus ja selleks on internetis miljon võimalust. Eportfoolio tulekuga ei räägi me enam lihtsalt netis surfamisest, vaid regulaarsest ja hästi organiseeritud õpetaja tööst arvutivõrgus. Seepärast ongi tähtis õpetajal omandada uusi oskusi, kuidas ennast internetis


transleerida ja „esitada tellimus“ teistele. Sellise tegevuse kirjeldamiseks on uued mõisted – näiteks agregaator kui infovoogude haldaja jpt. Sotsiaalse veebi instrumendid on ajaveeb, wiki, video, mille allkategooriad võimaldavad meil transleerida ja retransleerida oma kogemusi, ja teisest küljest, jälgida õpetajaskonnas tunnustatud ekspertide tegemisi. Regulaarse harjumuse lugeda professionaalseid materjale internetist aitavad kujundada meil tellimuste ja uuenduste kogumise instrumendid mitmetest internetiallikatest. Instrumente RSS-voogude kogumiseks on viimasel ajal ilmunud palju. Aktiivselt kasutatavad instrumendid lugemiseks ja ajaveebide kommenteerimiseks on Google reader, samuti voogude kogumisteenus friendfeed. Millest alustada? Eelportfoolio... Muidugi tuleb portfooliot luues läbi mõelda ja analüüsida, millised sündmused minu professionaalses elus on kaasa aidanud minu kujunemisele õpetajana? Võib ilmneda, et need polnud ainult koolis või ülikoolis töötatud aastad, vaid ka mingisugused kohtumised, esinemised konverentsidel, ettekanded või publikatsioonid. Vahel võib selliseks sündmuseks osutuda ka läbiloetud raamat või nähtud film! Kuidas siis paremini arvesse võtta selliseid eriplaanilisi sündmusi, kuidas neid klassifitseerida? Ärgem rutakem, vaid lihtsalt „visandame nad kaardile“, mitte geograafilisele, vaid spetsiaalsele. „Klassikalise“ portfoolio ettevalmistus algab taolisest kaardistamisest! Esialgse portfoolio väljatöötamiseks sobivad hästi sellist tüüpi teenused nagu TimeLine. See võimaldab ajateljele kanda autori haridustee, toetatuna erinevatest sündmustest. Selleks võib kasutada järgmisi teenuseid http://www.timetoast.com/, http://timeline.thinkport.org, http://mnemograph.com. Ajateljel loodud näidet „Haridustee“ võib näha siin: http://www.timetoast.com/timelines/31656 Algajad võivad kasutada ükskõik millist veebiserverit, mis pakub võimalust luua teadmiste kaarti või - nagu neid veel kutsutakse – mõistekaarti. Selleks sobivad serverid on: http://www.mindmeister.com/, http://www.mindomo.com/, http://mind42.com/ jt. Kõik need serverid aitavad teie esimese portfoolio täita viidetega publikatsioonidele ja „tunnistustele“ eredatest sündmustest teie biograafias. Need võivad olla videod või fotod.


On olemas seisukoht, et e-portfoolio on omapärane „altarimaal“, mis koosneb eranditult diplomitest ja tõenditest, kus kirjas teie sooritatud eksamid, kursused ja loengud. Piisab ainult nende skanneerimisest ja paigutamisest võrku–veebilehele. Mida rohkem selliseid tõendeid, seda kirjum (eredam) portfoolio. Samas ei ole portfoolio ju ainult möödunud saavutuste „konserveerimise“ koht, vaid loodud ikka selleks, et enda jaoks üles ehitada edasine professionaalne teekond (nimetagem seda karjääriks), mis ei pea koosnema eranditult mõtetest liikuda „mööda treppi üles“. Hea karjäär võib liikuda ka horisontaalselt... Selleks peavadki teie portfoolios ilmuma ka teist tüüpi materjalid, mis justkui ongi adresseeritud iseendale, mis vastaksid teie sisemistele küsimustele. Isiklik ajaveeb kui eelportfoolio... Kõige parem regulaarse üleskirjutamise ja märkmete tegemise vahend on isikliku ajaveebi pidamine (ärge unustage tema päevikuvormi ja interaktiivseid võimalusi...). „Külvates“ oma ajaveebi regulaarselt mõtteid ja tähelepanekuid, saab need hiljem kokku korjata ning valmistada ette materjalid portfoolio jaoks. Kõige parem oleks silme ees „hoida“ ja pidevalt täiendada nende küsimuste nimekirja, mis tahes tahtmata tekivad iga õpetaja töös... Tulevase portfoolio struktuuri saab läbi mõelda, kui esitame endale järgmised küsimused: -

kuidas ma õpetan oma õpilasi kuidas õpin ise? millised on ideed õpetamismetoodika uuendamiseks? milliseid õppematerjale valmistan ja kuhu neid paigutan? kellega teen võrgustikusiseselt koostööd? milliseid kaasaegseid veebiteenuseid kasutan? milliseid uusi professionaalseid ülesandeid enda ette püstitan? milliseid professionaalseid probleeme tunnistan ja kuidas neid lahendan?

Loomulikult võivad küsimused olla ka teistsugused, konkreetsemad ja täpsemad, arvestades iga õpetaja suunitlust, eriala. Samas on tähtis mõista, et kõikide nende küsimuste mõte seisneb selles, et paremini esile tuua oma professionaalset „mina“. See võib olla aruande alus, millest algab uus professionaalse isiksuse mõtestamine ja areng. Näiteks, kirjutades oma ajaveebis mingi sündmuse kohta (konverents, koolitund,


seminar õpetajatele), eemaldub autor pisitasa „reportaaži“ stiilist ja läheb üle analüüsivale ja reflekteerivale stiilile, pöörates tähelepanu mitte ainult sellele, mis välja tuli või õnnestus, vaid ka sellele, mis vajaka jäi, ebaõnnestus ning mida oleks teinekord vaja paremini teha või muuta... Just ajaveebist võiks alustada õpetaja, kes mõtleb portfoolio loomisele. See on parim moodus saavutada professionaalne kompetentsus – oskus analüüsida enda tegevust. Veebi tööriistad isikliku portfoolio koostamiseks Portfoolio sisulisele ettevalmistusele lisaks tuleb mõelda ka selle esitlemisele internetis. Tavaliselt tehakse seda portfoolio veebilehel, selleks on palju erinevaid võimalusi. Millist teenust siis eelistada? Instrumentide valikuks peaks omama vähemalt kahte kriteeriumi, mille põhjal teha õige valik: - teenus peab võimaldama lisada ja luua uusi lehekülgi; - võimalus luua lihtsaimgi menüü ja navigeerida veebis; - võimalus paigutada multimeedia objekte, tabeleid, kujutisi koodiga – embed-; - saab muuta veebilehe disaini – kujundada teda oma maitse järgi; Lisakriteeriumid võiksid näiteks olla järgmised: - võimalus lisada põhilisi failitüüpe (täiendina leheküljele), näiteks tekstilised või zip-failid. Kui autor on valmis tagasisideks ja külaliste küsimusteks, siis on hea, kui on lehel on kommenteerimise võimalus. Rohkemal või vähemal määral omavad selliseid võimalusi veebilehtede loomiseks serverid: http://www.weebly.com/, http://www.yola.com/, http://www.netvibes.com/, http://www.sauropol.com/ ja http://www.edicy.com/. Ja muidugi universaalseks instrumendiks, milles on kõik loetletud funktsioonid, on server Google Sites. Kuidas võib välja näha elektrooniline portfoolio? Näitena toon mitu valmis portfooliot. Kohe tuleb vabandada ekslikku väljendit „valmis“, sest üks kord ja igaveseks loodud portfooliot pole


olemas – professionaali portfoolio peab kogu aeg täienema uute kirjutistega. http://sites.google.com/site/urmastokko http://aluojalaine.edicypages.com/ http://sites.google.com/site/tivarts/ Kõik ülaltoodud portfooliod on erinevad, kuid mingisugused alajaotused neis korduvad. Neid ühendab veel üks kvaliteedinäitaja – neis on palju viiteid internetti paigutatud materjalide kohta, mis tunnistab autorite esindatust võrgus. On ka teist tüüpi e-portfoolioid. Näiteks avab õpetaja e-portfoolio kvaliteediga profiili sotsiaalses võrgustikus, mis on orienteeritud pedagoogilisele auditooriumile. Sellise portfoolio näite leiate: http://eportfoolio.opetaja.ee/Members/viive Heaks stardikohaks, et millestki alustada, on antud juhul õpetaja profiil sotsiaalses võrgustikus http://www.koolielu.ee/. Leiate portaalist näidised ja ka abist ei öelda ära. Veel võiks uurida järgmisi sotsiaalseid võrgustikke: http://www.linkedin.com/ ja http://www.facebook.com/. Elektroonilist portfooliot võib kasutada õpetaja atesteerimisel - sealt leiab head ja eredad näited tehtud tööde kohta ning näitliku eneseanalüüsi. Ljudmilla Roždestvenskaja, Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumi haridustehnoloog (tõlge Jelena Laanjärv)


SOTSIAALNE ÕPPIMINE JA SOTSIAALNE PEDAGOOGIKA (sotsiaalpedagoogika)

Uuel sajandil, kui üha populaarsemaks muutuvad virtuaalsed õpikeskkonnad ning uued infotehnoloogilised vahendid muudavad õppimis- ja õpetamisprotsessi, luues uusi võimalusi ja kujundades ootamatuid vajadusi, on aeg mõtestada õpetava inimese ees seisvaid traditsioonilisi probleeme – mida ma siin teen ja miks just nii? Mõtiskleb koolitaja Reet Valgmaa. Kaasaegne õppeprotsess esitab õpetajale kõrgemaid nõudmisi Jääb väheks sellest, kui liigitada kolleege vanamoodsateks ja kaasaegseteks (kasutavad virtuaalkeskkonna võimalusi või mitte). See oleks sarnane olukorrale, kus programmõpet hakatakse samastama programmeerimisega, vaimsel ning füüsilisel ruumil ei tehta vahet, ei mõisteta subjekti ning objekti olemust, seost õpikeskkonnaga jne. Mida keerukamaks ja võimalusterohkemaks muutub kaasaegne õppeprotsess, seda kõrgemaid nõudmisi esitab see õpetajate isiksuslikele ressurssidele ning professionaalsusele. Kuid ometi on midagi, mis näikse kestvat läbi aja – kujutlus heast õpetajast. Kui õpetaja didaktiliste oskuste ja ainesuutlikkuse kirjeldustes näeme muutusi, millel on ajastu (modernism, postmodernism) mõju, siis isiksuslikud eeldused on alati seotud eetilisuse ja sotsiaalsusega. Pedagoogika sotsiaalsus Miks oleks vaja mõtiskleda pedagoogika sotsiaalsuse üle? Et vältida lihtsustatud ja lõpuni mõtlemata lahendusi, nagu „sotsiaalvõrgustikus toimubki sotsiaalne pedagoogika” või „teeme grupitööd, mängime korvpalli, siis arenebki meie-tunne ning kujunevad sotsiaalsed oskused”. Ei arene, sest kui osaleja ikka palli püüda ja visata ei oska, siis kaaslased talle palli ka ei anna. Infoühiskonna ja kommunikatiivse hariduskultuuri tekkimisel hakkas ka meil levima interaktsionistlik arusaam, et kõik osapooled saavad üksteist õppeprotsessis mõjutada väga mitmel viisil. Pedagoogikas on kasutusele tulnud mõisted – keskkond, tagasiside, humaniseerimine, projektmeetod,


kogemuslik õppimine, jõustamine jne. On jõutud äratundmisele, et õpetamismeetodid on seotud ainedidaktikaga läbi situatsiooni kontrollimise ehk oluliseks muutusid osalejate vabadusastmed sekkumaks protsessidesse, s.t. ka võimusuhted said arutlusobjektiks. Kui õige püüaks kirjeldada võimusuhet virtuaalses õpikeskkonnas – kuidas jaotuvad seal otsustamine ja vastutus? Kuidas toimib seal osapoolte eneseregulatsioon ajas ja ruumis? Millised on selle õpikeskkonna eelised ja puudused sotsiaalsete protsesside suunamisel võrreldes traditsioonilise õpikeskkonnaga? Ma usun, kui me seda suudame, siis ei ole me enam nii sinisilmsed arvamaks, et lapsed jumaldavad ekraani, liikuvaid pilte, multimeediat, mis lõbustab. Me hakkame pöörama tähelepanu millelegi, mis traditsiooniliselt on tagaplaanil ja mis laseb paljudel kinnitada – kool peabki olema traditsiooniline. Võrdleme korraks n-ö traditsioonilist õppegruppi ja kooperatiivset õppegruppi (kus kasutatakse sotsiaalse pedagoogika strateegiat) – D.W. Johnson, R.T. Johnson ja E.I. Holubeck kirjeldavad erinevusi järgmiselt:

Olen vahel mõelnud, miks meil tahetakse nüüd rääkida sotsiaalsest pedagoogikast, kas see tundub ilusam ja arukam, kui rääkida kasvatusest? Miks meil räägitakse nii palju refleksioonist ja üldse mitte enesehinnangust? Eriti õpetajate enesehinnangust. Viimati uuris seda tõsiseltvõetaval tasemel M. I. Pedajas. Ometi on ju teada, et ebaadekvaatse (kõrgenenud, madaldunud) enesehinnanguga isik võib keelduda eneserefleksioonist. Meil on nüüd koolile appi rutanud koolipsühholoogid, sotsiaaltöötajad ja


sotsiaalpedagoogid – õpetaja õpetagu! Jajah, õpetajale on tõesti antud võimalus uute õpikeskkondadega, tehniliste vahenditega tutvust teha. Kui ise kukerpalli ette näidata ei taha – riputad õpikeskkonda pildid või video üles. Distants suureneb, higilõhna ei tunne ja õppur võib õppust võtta ka varajasel hommikutunnil (vabalt valitud ajal). Vanasti öeldi mõne inimese kohta raamatutark, tänapäeval netitark. Ollakse arvamusel, et kui sa ei suuda klassis edukat dispuuti korraldada, ei tähenda see, et sa ei suuda seda virtuaalselt. On see tõsi? VIIDATUD: Johnson.D.W.; Johnson R.T.; Holubec, E.T. (1990) Circles of Learning: Cooperation in the Classroom, Minnesota. Reet Valgmaa


FACEBOOKI POOLT JA VASTU

FACEBOOKI KASUTAMINE HARIDUSLIKEL EESMÄRKIDEL MUUTUB GLOBAALSEKS TEEMAKS Läbi uudiste on hakatud kajastama erinevaid vaateid seoses sotsiaalse meedia kasutusvõimalustega hariduses. Välisajakirjanduse põhjal MadliMaria Naulainen Samal ajal kui mõned koolijuhid keelavad lastel sotsiaalse meedia kasutamise ning julgustavad ka lapsevanemaid seda kodudes tegema, leiavad teised õpetajad võimalusi alates varasest koolieast õpetada lastele läbi sotsiaalse meedia avanevaid võimalusi ja võrgustikega seonduvat vastutust. Sotsiaalse meedia haridusliku sisu praktikaid jagatakse päris palju. CNN intervjueeris 1. klassi õpetajat Schoening'it, kes kasutas koos õpilastega Facebooki klassitegevuste teavitamisest lastevanematele. Samaagselt aga õpetab selline praktika õpilastele sotsiaalse media kasutamist, vastutust, õigekirja jpm. Algklassiõpetaja poolt alustatud praktikat jagati hea näitena sotsiaalse meedia kasutusvõimaluste kohta ka Facebooki hariduse lehel ning sellest ajast peale on temaga ühendust võtnud paljud inimesed, et jagada kogemusi, uudisena toodi lugu ka paljude vaatajateni läbi CNN'i uudiste. Uudiseks kujunes see näide aga hoopis vastukajaks teisele äärmusele. Häid sotsiaalse meedia rakendusi hariduslikel eesmärkidel tuuakse paljudele eeskujuks ning läbi praktikate jagamise loodetakse leida uusi viise sotsiaalse meedia integreerimiseks õppetöösse. Teisel pool seisab aga ka omajagu selliseid haridusliidreid ja koolijuhte, kes loovad oma õpilastele kunstlikke kooli ja kodu keskkondasid, kus sotsiaalsete võrgustike kasutamine on keelatud. Kahjuks ei teki sellises keskkonnas õppivatel lastel oskusi tänapäeva läbipõimunud globaalses ühiskonnas toimetulekuks. Õnneks aga teadmine sellest, et on palju erinevaid viise õpilaste ettevalmistuseks eluks, levib ning arusaam, et millegi blokeerimine või


keelamine ei vii soovitud tulemusteni, soodustab õpilaste mitmekülgset arengut ning sotsiaalse meedia kriitilist kasutust. Millises koolis Sina õppida sooviksid? Kas koolis, mis blokeerib sotsiaalse meedia kasutuse või koolis, mis õpetab kasutama ja rakendama sotsiaalse meedia kasutusvõimalusi? REFEREERITUD: HTTP://THEINNOVATIVEEDUCATOR.BLOGSPOT.COM/2010/09/USINGFACEBOOK-WITH-STUDENTS-BECOMES.HTML

ETTEVAATUST, FACEBOOK! Sotsiaalmeediat õigesti kasutades saab sellest koolitunnis palju kasu lõigata – arendada õpilase eneseväljendusoskust, edendada virtuaalset dialoogi, mõelda välja vahvaid harjutusi ja luua erinevaid ainegruppe. See toimib, kui üks pool on pakkuja (ehk õpetaja) ja teine poole saajad (ehk õpilased). Või kui me loome omale virtuaalsed isikud mingis teatud kindlas tegevuses osalemiseks. Näiteks, kui soovime osaleda teatud virtuaalses tunnis või ülesandes on meil vaja endale luua konto. Kuid, kui see konto on juba olemas ja loodud hoopis teisel eesmärgil, pole sugugi kindel, et see toimib ainult häid tulemusi saavutades, kirjutab maakoolis õppiva lapse vanem Kadri. Oht peitub teadmatuses See on Facebook, kus enamik kasutajaid on konto loonud isiklikest huvidest lähtuvalt ning eesmärgiga suhelda inimestega, mitte institutsioonidega. Kuigi, kuna Facebooki nagu ülejäänud sotsiaalset meediat kasutatakse üha enam ka turunduskanalina, on nüüd juba ilmselt päris palju ka neid, kes loovad konto ainult sooviga mingis kampaanias osaleda. Facebook on nagu terav nuga. Kui sa oskad seda käsitada, aitab see sind tõhusalt. Samas on näppu lõikamine oi, kui valus. Miks see siis on nii ohtlik? Oht peitub teadmatuses. Süsteem on nii kavalalt üles ehitatud, et algaja kasutajana ei pruugi märgata ega ka teadvustada, millist infot endast avalikustada ja kellele. On hulk inimesi, kes ei avalda enda kohta mitte midagi ja on teine hulk inimesi, kes avaldavad enda kohta liiga palju. Neid mõlemaid iseloomustab see, et nad ei tea, et on olemas võimalus infot ja selle avalikustamist selekteerida. Ja kui ka on tegemist täiesti teadliku ja oskusliku sotsiaalmeedia


kasutajaga, kas ta ikkagi tajub kõiki, keda ta oma sotsiaalvõrgustikku lubanud on? Õpetajad võiksid olla teadlikud sotsiaalmeedia kasutajad Õpetaja, kes tahab Facebookis mingit oma gruppi tekitada või saata sõnumeid laiali oma õpilastele ja nende vanematele, peaks oma suhtluspartnerid enda Facebooki “sõbraks” lisama. Kuid kui õpetaja kasutab oma kontot ka kui sõbranna, kellegi elukaaslane, kellegi ema ja kellegi tütar, siis (põhjalikult läbi mõtlemata) on ta kui avatud raamat lugemiseks kõigile oma võrgustikuliikmetele ja hooletute privaatsusseadete korral ka nende sõpradele ja võib-olla ka nende sõpradele. Kes peaks õpetajatele pidama loenguid sotsiaalmeedia võimalustest ja selle ohtudest? Paraku kipuvad tarkused ikka tehtud vigade kaudu tulema. Jääb vaid loota, et mitte liiga suurte vigade kaudu. Õpetajad võiksid olla õpilastest oma elukogemuse võrra ees ja kui mitte teadlikumad internetikasutajad, siis vähemasti paremini mõistma, mida ja kellega jagada. Sama ei saa aga igal juhul eeldada õpilaselt. Pealegi on noore inimese jaoks Facebook nagunii rohkem koht, kus arendada suhteid omaealistega või vähemalt samade huvidega inimestega. Kui aga õpilane on haaranud õpetaja oma võrgustikku või ei jäta oma avaldusi ainult enda ja oma sõprade teada, võib ka õpetaja saada teada, kes kellega käib, kuidas lapsel kodus suhted on või mis tujus ta parasjagu on. Ka seda, kuidas laps suhtub oma õpetajasse, kooli või haridusesse üldse. India eliitkoolis eemaldati 16 noort kolmeks kuuks koolitöölt, kuna nad postitasid Facebooki õpetajaid solvavaid kommentaare. Karistada saanud õpilased leidsid, et kooli otsus rikub nende sõnavabadust ja eraelu puutumatust, lapsevanematele tegi aga muret see, et lõpuklassi õpilased pikaks ajaks koolist eemaldatakse. Facebooki kasutamine ei saa olla kohustuslik Ja lõpuks on Facebooki kasutamine ju vabatahtlik. Kuigi kasutajaid on palju ja tuleb ühe juurde, ei saa siiski kunagi kõik inimesed selle imelise võrgustiku liikmeteks. Kui aga matemaatikaõpetaja loob oma matemaatikatundidele Facebookis lehekülje, kuhu hakkab postitama mõnikord huvitavat, mõnikord aga suisa hädavajalikku infot, siis mis saab neist, kes võrgustikku ei kuulu? Saab k��ll soovitada endale konto loomist,


kuid kindlasti mitte nõuda. Ja see, kes sellega ei liitu, jääb ju ilma nii huvitavast infost kui ka sellele järgnevast arendavast vestlusest ja kommentaaridest. Õpetajal tuleks aga jälgida, et viimane kui üks õpilane klassis saavutaks maksimaalselt parima tulemuse. Edukalt sotsiaalmeedia kui vahendi õppetöös rakendamiseks on vaja, et vahendit oskaksid teadlikult kasutada mõlemad pooled – nii õpetajad kui õpilased. Ma ei arva, et Facebook või ükskõik milline muu sotsiaalse meedia kanal oleks halb või seda ei tohiks kasutada. Aga enne selle populariseerimist ja kas või koolitundi haaramist tasub kindlalt veenduda, et iga õpilane on aru saanud, mida võib endaga kaasa tuua see, kui kasutaja avalikult kontolt on näha, kes on ta sõbrad, milline ta välja näeb ning mis on tema telefoninumber. Nii nagu lapsed ei peaks mängima noaga, oleks kohane kutsuda üles neid ka Facebooki ohtudega tõsisemalt arvestama. Lapsevanem Kadri (Anonüümsust paluva autori nimi on toimetusele teada.) Loe ka: - Õpetaja-lapsevanema suhtlus - Facebooki kasutamine hariduslikel eesmärkidel muutub globaalseks teemaks - Sotsiaalne meedia õppetöö rikastajana

ÕPETAJA-LAPSEVANEMA SUHTLUS Kindlasti on igal õpetajal välja kujunenud oma praktika ja parimad võimalused lapsevanematega kontakti loomiseks. Eesti praktikas on tavaliselt võtmeisikuks klassijuhataja ning vahenditeks peamiselt lastevanemate koosolekud, arenguvestlused, aina rohkem kasutatakse ka kirja-listide võimalust info vahendamiseks, vahendab Madli-Maria Naulainen Laura Ketchami artiklit. Klassi kodulehe pidamine või Twitteri keskkond on aga meie õpetajate seas pigem erandiks. Klassidel eksisteerib küll kodulehti, kuid nende haldajateks on peamiselt õpilased ise ja lehtede suunitlus ei ole ka alati haridusliku sisu ja eesmärkide vahendamine lapsevanematele, vaid pigem omavaheline tore suhtlus. Järgnevas artiklis, mille autoriks on Laura


Ketcham, on juttu erinevatest võimalusteks lapsevanemate ja õpetaja vaheliste sildade loomiseks, mille eesmärk on läbi kommunikatsiooni tagada lapse arengule parimad võimalused. Proovime meiegi siis erinevaid vahendeid nende sildade loomisel, lisaks traditsioonilistele, et see side toetaks õpilasi nende arengus. Õpetaja ja lapsevanema vaheline avatud suhtlemine on lapse akadeemiliste ja sotsiaalsete oskuste arengu võtmefaktoriks. Lapsevanemad peaksid olema kursis, mida nende lapsed õpivad, millal toimuvad arvestused, millised on kodutööd, projektid, millega õpilased tegelevad; lisaks nendele peaksid vanemad olema ka kursis oma lapse sotsiaalsete ja käitumuslike tegevustega. Õpetajad ei tohiks koduga jagada vaid muresid, vaid peaks rääkima ka laste arengust ning edusammudest. Korraliku kooli-kodu suhte loomine läbi pideva kommunikatsiooni on laste arengu nimel väga tähtis ja vajalik. Traditsioonilised viisid selleks on lastevanemate koosolekud või avatud koolitunnid. 21. sajandil pakub aga tehnoloogia palju mitmekesisemaid võimalusi lapsevanematega ühenduse pidamiseks. Kasutades nende võimaluste kombinatsiooni, on vanemad oma laste eduka hariduse omandamisse kaasatud ning sellega hästi kursis. E-post Üks kõige populaarsemaid viise vanematega ühenduse pidamiseks on läbi e-posti. Kooliaasta alguses kogutakse kokku kõikide lapsevanemate andmed (kodune aadress, telefoninumbrid, e-posti aadressid). Nende andmete baasil saab luua isiklikud kontaktid ja kirja-listid, mille kaudu on võimalik infot edastada konkreetsetele vanematele või saata infot klassi tegemiste kohta kõigile korraga. E-posti teel suheldes tuleb meeles pidada, et sellist laadi kirjavahetus peab olema igati profesionaalne, tuleb püsida vastavas teemas ning ühistes kirjades ei tohiks viidata konkreetsetele õpilastele nimeliselt. Kodulehed Klassi kodulehe loomine on samuti võrdlemisi lihtne ja populaarne viis õpetaja ja lapsevanema vaheliseks suhtluseks. Selle jaoks on võimalik kasutada paljusid tasuta või väikese tasuga keskkondasid, mis on loodud spetsiaalselt õpetajatele või millel on loodud koolipõhised näidised, et luua keskkond õpilastele ja nende vanematele. Klassi kodulehele või blogisse võib märkida tunniplaanid, suuremate tööde tähtajad, klassi tegevuste ülevaateid, pilte ja digitaliseeritud õpilastöid. Klassi lehel võiks kirjeldada ka kooli ja klassi eeskirju, käitumisreegleid jms.


Google Sites, Scholastic, School Notes, ja TeacherWeb on kõik õpetaja jaoks suurepärased vahendid klassi kodulehtede loomiseks ja kasutamiseks. Twitter Üks võimalus lapsevanematega ühenduse pidamiseks on ka vastava Twitteri kogukonna loomine. Seal tuleks luua kogukond, mida kasutatakse spetsiaalselt lapsevanematega suhtlemiseks, selle saab muuta privaatseks, nii et lugeda saavad vaid need vanemad, kes on selleks õiguse saanud. Lisaks teadete küsimustike, tööde ning projektide kohta, saab õpetaja ka viidata olulistele artiklitele, mida vanemad võiksid lugeda ja on-line keskkondadele, mida õpilased oma koduses õppetöös kasutada võiks. Twitteri puhul on suur pluss veel ka see, et lapsevanemad saavad ka ise sõna sekka öelda, luues diaalooge mitte ainult õpetaja ja lapsevanema vahel, vaid suheldakse ka omavahel. Kõik need õpetaja-lapsevanema vahelised suhtlemise meetodid võimaldavad luua parema keskkonna lapse hariduslikuks ja sotsiaalseks arenguks. Kui kommunikatsioon on avatud ja kõik osapooled lapse harimisse kaasatud, aitab selline tugi õpilasel edukalt saavutada ja ületada omale püstitatud eesmärgid ja ülesanded. Refereeritud: http://www.mangomon.com/blog/bid/29286/Technologyfor-Teacher-ParentCommunication?utm_source=feedburner&utm_medium=feed&utm_campa ign=Feed:+MangoMon+(Special+Education+MangoMon+Blog) Välisajakirjanduse põhjal Madli-Maria Naulainen


ÕPILASE VAATENURK ÕPILASE MUUTUMINE ÕPPIJANA

"Kui mina, 11. klassi õpilane, 2000. aastal kooliteed alustasin, siis olid vähestes klassides arvutid ning kogu koolisüsteem paberitel. Praeguseks poleks põhimõtteliselt õpikuid ja pabereid hariduse saamiseks vajagi," kirjutab Jüri Gümnaasiumi õpilasesinduse asepresident Eva Viidemann õpilase muutumisest õppijana oma kogemustele tuginedes. e-Kool distsiplineerib, tegelikult Infotehnoloogilised murrangud kooliõpilase elus saabusid arvuti ja Interneti laialdasema kasutuselevõtuga. Minul oli küll meiliaadress ja arvutikasutamisoskus juba lasteaia viimasel aastal olemas, kuid see oli suuresti tänu minu IT-alal töötavale vennale. Väga paljud minuealised tol ajal ei teadnudki sellistest asjadest. Kui minu kool 2003. aastal e-Kooli süsteemiga liitus, pelgasid seda nii õpetajad kui ka vanemad. Õpilaspäevikusse koduse töö üleskirjutamine oli siiski veel möödapääsmatu, kuid praegused 3. klassi õpilased, vaatamata sellele, et päeviku omamine ja sinna kirjutamine on kohustuslik, teevad seda vaid siis, kui kohe üldse muud moodi ei saa. e-Kooli abist õpilase elus on palju räägitud ja ka mina arvan, et see on üks väga hea süsteem oma vigadega. Ta on, muidugi, mugav – nii ajalisest kui ka 21. sajandi elukergemaks-tegevast aspektist vaadates. Kuid e-Kooli kõige suurem viga on ehk see, et õpilane kipub laisaks jääma. Kui õpetaja pole e-Kooli kodust tööd kirjutanud, siis seda ka õpilase poolt ei tule – ta ju ei teadnud, kuigi võis sellest isegi tunnis kuulda. Samas on E-Kool distsiplineeriv, sest vanematel on kerge ligipääs hinnetele, oma hindeid näed ka ise, ja see motiveerib. Läbi e-Kooli mängib Internet õpilase elus tähtsat osa. Info otsimise oskus on aina olulisem Teine Interneti oluline roll on info kättesaadavus. 21. sajand juba ise on infoajastu ja seda kasutavad julgelt ära kooliõpilased. Wikipedia on nende


lugematute referaatide ja konspektide aluseks, samuti saab läbi Interneti näiteks keemia reaktsioonivõrrandeid tasakaalustada. Kodusele tööle kuluv aeg on tihti mingis seoses Interneti kiirusega. Kindlasti nõuab selline ’’ärakasutamine’’ omamoodi oskuseid. Kas või näiteks keelelisi. Üks põhjuseid, miks järeltulevad põlvkonnad niivõrd hästi inglise keelt oskavad, on just Interneti kasutamine. Näiteks võin tuua oma klassivenna, kes tuleb üsna piiriäärsest koolist, kus polnud häid inglise keele õpetajaid võtta. Ja ma võin kindlustundega väita, et ta räägib inglise keelt soravalt, tema enda sõnul just tänu sellele, et sai Internertis Runescape’i mängida. Olgu selleks kohaks siis koolitööks võõrkeelse materjali kasutamine, sotsiaalvõrgustikes uute sõprade leidmine või lihtlabane arvutimäng, ei saa salata, et üks tõeliselt suuri plusse selle ülemaailmse süsteemi kasutamisel on see, et igasugune võõrkeele oskus paraneb. Emakeele vaatevinklist vaadatuna ehk ei ole nii tore, et pikad ööd messengeris mõjuvad eesti keelele kirjandis, kus sõna ’’võib-olla’’ või ’’kuule’’ asemel võib sisse lipsata ’’vb’’ või ’’kle’’. Eks kõige olulisem koolihariduse eesmärk on anda oskusi infot leida. Internet on selleks suurepärane võimalus. Guugeldamisega võib asendada õpikuid, vahel ka töövihikuid. Powerpointi esitlused, mille abil õpetaja tundi annab, on kõik kellegi poolt juba üles riputatud. Läbi Interneti on võimalus ka raamatuid lugeda. Ja ehk just seeläbi edandab Interneti kasutamine ka rohelist mõtteviisi, sest nii väheneb paberi kasutamine. Kooli intranet aitab õpilasi ja õpetajaid Kui tuua veel näiteid õpilase muutumisest õppijana enda kogemuste põhjal, siis minu koolil on õpilastel oma intranet, kuhu õpetajad saavad üles laadida materjale. Näiteks oleksid väga suure kirjutamismahuga tunnid muusika- ja kunstiajalugu, kuid tänu intranetile on õpetaja vaev materjalid vaid üles laadida ja tunnis saab keskenduda asjade ülerääkimisele ning süvendamisele. Liikudes kõrvale arvuti olemusest, saame käsitleda mobiiltelefone ja muid sarnaseid vahendeid. iPod, iPad ja iPhone etendavad suurt rolli kas või näiteks spikerdamisel, mitte ainult viimase hetke kodutöö tegemisel. Kuna iPad pole Eestisse veel jõudnud (kuigi Ameerikas on see väga igapäevane vahend), on iPod ja iPhone väga paljusid töid aidanud ära teha. Nad on väikesed, ei tee peaaegu üldse häält ning jällegi – igasugune info on


kättesaadav. Kindlasti on sellisel teaduse arengul oma plusse ja miinuseid, eks igale oma. Plussideks on suurem teadmiste hulk kui näiteks „Enekesel“ ning võõrkeelte oskuse arendamine, kuid miinusteks võime lugeda laisemaks muutumist ning liiga suurt mõju inimesele kui tervikule. On vaja oskusi, et seda kõike enda kasuks pöörata, kuid oskused tulevad jällegi koolist. Kust jookseb piir, võta näpust... Eva Viidemann


ÜHE KOOLI KOGEMUS: IKT-vahendid kooli juhtimisel ja Kogemuste Kojad VIIMSI KOOLI UUENDUSLIKUD IKT-VAHENDID KOOLI JUHTIMISEL Viimsi Kool on juba pikki aastaid silma paistnud sellega, et me ei pelga katsetada ning proovida kõikvõimalikke viise ja vahendeid, kuidas IKT abil kooli juhtimist kergemaks muuta. Viimsi Kool oli esimeste koolide hulgas, kes e-Kooli katsetas ning üsna lühikese ajaga kooli igapäevaosaks muutis. Kõikidel täiskoormusega õpetajatel on oma klassiruumis arvuti ning 45 klassiruumis on olemas statsionaarne videoprojektor. Info liikumapanemise võimalustest suures asutuses kirjutab kooli kommunikatsioonijuht Annika Remmel. Viimsi Kooli õpetajad võtavad aktiivselt osa erinevatest arvuti ja e-õppeteemalistest koolitustest. Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Tiigrihüppe Sihtasutuse algatatud sülearvutid õpetajatele programmi kaudu sai Viimsi Kool kokku 22 sülearvutit. See kõik on eelduseks sellele, et meie IT-spetsialistide uued lahendused ja võimalused võetakse alati hästi vastu. Olenemata sellest, kas see saab üldkasutatavaks või loobutakse pärast mõningast proovimist, kuna lahendus lihtsalt ei sobi, on liiga keeruline või ei anna midagi olulist juurde senistele võimalustele. IKT-võimaluste väljapakkumise, uuendamise ja katsetamisega tegeleb Viimsi Koolis IT-juht, lisaks on osalise tööajaga koolis tööl üks võrguadministraator. Viimsi Koolis töötab hetkel ligi 170 töötajat, õpib 1448 õpilast ning lisaks kuulub Viimsi Kooli oluliste sihtrühmade hulka üle 2500 lapsevanema, kellega sageli informatsiooni tuleb vahetada. Milliseid võimalusi kasutab Viimsi Kool nii suure hulga inimeste informeerimiseks ning kas Viimsi Koolis kasutusel olevad vahendid võimaldavad infojagamist läbi viia efektiivselt ning igale sihtrühmale kõige mugavamalt? Allpool leiate kokkuvõtte olulisematest Viimsi Koolis kasutusel olevatest vahenditest ning iga võimaluse juures on ka lühidalt kirjeldatud, kellele on see võimalus konkreetselt suunatud ning miks just see võimalus meie koolis kasutusele on võetud. 1) e-post ja postiloendid Viimsi Kool kasutab info liigutamiseks e-posti ja postiloendeid, mida on meil kokku ligi 200. Enamikel klassidel on lapsevanemate list. Eraldi listid


on ka kooli struktuuriüksustel (juhtkond, õppenõukogu, personal, klassijuhatajad, hoolekogu, tugikeskus, õpilasesindus jne), käimasolevatel projektidel (teatrifestival, infolaat, Comenius jne) ning samuti väiksematel huvigruppidel (koolileht, võrkpall, eelkool, rahvatants jne). Tingituna nooremate klasside arvukusest on õpetajate list ka iga klassi numbri kohta (1, 2, 3, 4 ja kokku 1-4). See võimaldab filtreerida kirja saajate ringi ning edastada kiri ainult neile, kellele see reaalselt on mõeldud, mitte kõikidele kooli töötajatele. See on kooli infoliikumise kuldreegel. 2) Sündmuste kalender (Vcalendar) Kuna Viimsi Kool on õpilaste arvult väga suur ning suurel määral toimib koolimaja ka Viimsi valla kultuuri- ja vaba aja keskusena, siis peavad meie kooli ära mahtuma nii meie enda kooli sündmused kui ka Viimsi valla muude organisatsioonide (huviringid, pensionärid, kohalikud elanikud, erafirmad jne) korraldatud üritused. Lisaks toimub Viimsi Koolis väga palju maakondlikke ja üle-Eestilisi üritusi. Seetõttu on äärmiselt oluline teada, et kõik planeeritud üritused ja sündmused meie majja tõepoolest ära mahuvad. Juba mitmendat aastat kasutame vabavaralist sündmuste kalendrit Vcalendar, kuhu informatsiooni saavad sisestada ainult juhtkonnaliikmed ning mis on meie kodulehel avalikult nähtav kõikidele huvilistele – personalile, lapsevanematele, meie maja üürida soovivatele firmadele jne. Kalendrist on võimalik päevade ja kellaaegade kaupa vaadata, mis sündmused kummaski majas (Viimsi Kooli suures ja väikeses majas) toimuvad, milline töötaja on majast väljas, kellel personali hulgast on sünnipäev jne. Kalender on nähtaval http://kalender.kool.viimsi.edu.ee/ 3) Dokumendihaldussüsteem WebDesktop WebDesktopis on üleval kooli dokumendiregister (avaldused, käskkirjad, kirjavahetus, juhtkonna ja hoolekogu protokollid). Samuti saab WebDesktopi kaudu broneerida Viimsi Kooli eriotstarbelisi ruume (arvutiklassid, labor jne). Kolmandat õppeaastat on õpetajate töökavad klassiastmeti ja aineti WebDesktopi keskkonnas üleval. Sel õppeaastal juurutasime WebDesktopi-põhise avalduste esitamise. See tähendab seda, et kui varem pidi töötaja avalduse paberi-kujul personalijuhile, algkooli juhile või õppealajuhatajale tooma, siis nüüdsest täidab õpetaja konkreetse avalduse veebipõhiselt WebDesktopis ja avaldus jõuab kõikide nende inimesteni, kes seda teadma peavad. Positiivse lahenduse korral genereeritakse avaldusest ka käskkirja põhi ning käskkirja vormistamiseks on vaja teha vaid pisiparandusi. Põhiline


eelis paberavalduse ees on paberi kokkuhoid ning suvalisel ajal ja töötajale sobivas kohas avalduse esitamise võimalus. Vaja on ainult Internetiühendusega arvutit. Töötajad on selle uuenduse väga positiivselt vastu võtnud. Juba mitmeid aastaid on koolis korraldatud õpetajalt-õpetajale sisekoolitusi, mida nimetatakse Kogemuste Kodadeks (sellest kirjutan Koolielus portaalis lähiajal). Koolitustest teavitamine ja nendele registreerimine toimub läbi WebDesktopi. Õpetaja e-mailile saabub e-kiri, kus on kirjas, mis teemaline koolitus, millal ja kelle juhendamisel toimub ning kui selle valdkonna vastu on huvi, saab end ka automaatselt koolitusele registreerida. Lektoril on seejärel konkreetne ülevaade, kui palju huvilisi ja kes täpsemalt on tema koolitusest huvitatud. 4) Helpdesk (HESK) Kooli kodulehel on rubriik Appi! Appi!-abisüsteemi kaudu on kõikidel kooli töötajatel väga mugav ja lihtne sisestada oma arvutialane probleem vastavasse süsteemi ning abipalve jõuab automaatselt õigete inimesteni. Lisaks on kohe näha, millisel kellaajal palve esitati ja millal mure lahendatud saab. Teate saatmiseks tuleb klõpsata lingil ning täita spetsiaalne vorm (võtab aega kõige rohkem paar minutit). Süsteemi kasutamine on laiendatav ka muude valdkondade (näiteks haldusmured) avariidest ja tõrgetest teavitamiseks. Viimsi Kool paikneb kahes lahus olevas koolimajas ning seetõttu on arvutipõhine elektrooniline appikutse igati õigustatud. Vajadusel saab abisüsteemi liita ka Viimsi valla teised haridusasutused (Püünsi Kool ja lasteaiad). 5) Elektrooniliste koosolekute pidamine, üritustele registreerimine Viimsi Kooli suurusest tingitult on väga raske leida aega, mil kõik kooli töötajad saaksid ühel ja samal ajal koosolekule tulla. Kuna aga nõu pidada on vaja ning otsuseid tuleb tihti langetada probleemide kohta, mis on päevakajalised, siis kasutame selleks eelmisest õppeaastast alates võimalust elektrooniliselt oma arvamust avaldada. Iga asjasse puutuv töötaja saab e-kirja, kus palutakse siseneda vastavasse keskkonda. Keskkonnas olles avaneb tutvumiseks lühikirjeldus probleemist, mis on päevakorral ning pärast materjalidega tutvumist on võimalik inimesel oma arvamust avaldada (pooldan, ei poolda, olen erapooletu). Samuti saab õpetaja/kooli töötaja ennast selle süsteemi kaudu üritusele


osalejaks registreerida. Kui varemalt oli näiteks õpetajate päeva puhul peoõhtule registreerimiseks vaja tulla õpetajate tuppa kohale ning seina peal olevale paberile oma nimi kirja panna, siis nüüd saab seda teha oma arvuti tagant lahkumata elektrooniliselt. Ürituse korraldaja näeb aga reaalajas kui palju on registreerunuid ja saab vajadusel saata ka meeldetuletusmeili, kui tähtaeg hakkab lähenema. Kooli töötajad on sellise võimaluse väga kiiresti omaks võtnud ning see säästab taas olulisel määral aega oma töökohustuste täitmiseks ja aja efektiivsemaks planeerimiseks. 6) Viimsi Kooli koduleht (Saurus CMS) Viimsi Kooli kaubamärgiks on väga operatiivne ja ajakohane kodulehekülg. Koduleheküljele jõuab kõige värskem informatsioon mitmel korral päevas ning väga palju oleme positiivset tagasisidet saanud just lapsevanematelt, kes on oma lapse käekäiguga kodulehe kaudu oluliselt paremini kursis. Paljud tänapäeva õpilased (eriti teismelised) ei kipu oma töödesttegemistest vanematele rääkima ning kodulehe kaudu jõuab info ilma liigsete vahendajateta vanemani. Kõige populaarsem on kodulehe avaleht (pidevalt vahetuvad värsked uudised) ning rubriik „Kool kiidab“, kus on ära märgitud ja tunnustatud kõiki neid õpilasi ja õpetajaid, kes on millegi kiiduväärsega hakkama saanud (see võib olla ka üsna tagasihoidlik põhjus). 7) Tunniplaan (aSc Timetables) Juba kolmandat aastat kasutab Viimsi Kool tunniplaani koostamiseks ja veebis avaldamiseks aScTimetable tarkvara. Veebivaade on avalikult nähtav kõikidele huvilistele. Tunniplaanist on võimalik leida infot klasside, õpetajate ja ruumide kaupa. See on oluliselt kergendanud õpetajate/õpilaste leidmist koolist. Kui varemalt tuli lapsevanem kooli ja võis kuluda hulk aega enne kui ta teada sai, kus parasjagu viibib õpetaja, keda ta näha soovib, siis nüüd piisab vaid tunniplaani vaatamisest (link asub kooli kodulehel) ja õpetaja (või oma lapse) asukoht on teada. Õpilastel on samuti väga mugav võimalus tundide toimumiskohtade teadasaamiseks ja õpetajate leidmiseks, sest üks arvuti on paigutatud kooli aatriumisse ning sinna on vaba ligipääs kõikidel õpilastel (midagi muud selle arvutiga teha ei saa, ka puudub sellel arvutil interneti ligipääs).


8) RIKS+RIKSWEB Viimsi Kooli raamatukogus kasutatav raamatukogu infosüsteem RIKS abil toimub raamatute laenutus ning selle kaudu on võimalik saada infot, kelle käes on hetkel soovitud teos ning kes on võlglased. E-posti teel on võimalik kõikidel kooli töötajatel tellida meeldetuletus, kui raamatu tähtaeg läheneb või on juba käes. RIKSWEB on veebiliides, mille abil on võimalik vaadata enda käes olevate raamatute nimekirja ja tähtaegu ning soovitud raamatuid broneerida. 2009. aasta sügisest on Viimsi Koolis kasutusel vöötkoodiga varustatud õpilaspiletid, millega on võimalik raamatukogus raamatuid laenutada. Piisab vaid õpilaspileti näitamisest koodilugejale. Eriti hoolsalt laenutavad õpilaskaartidega meie kooli kõige pisemad, sest tavaliselt lubatakse neil endil kaart koodilugeja ette asetada. Viimsi Kool jätkab kindlasti erinevate võimaluste uurimise ja kaardistamisega ning kui vähegi võimalik, püüame „omal nahal“ järgi proovida kõik arvestatavad lahendused, mis teeksid meie õpetajate, õpilaste ja lapsevanemate elu veel kergemaks. 9) Õppenõustamiskeskus Alates käesolevast õppeaastast kasutame tugikeskuses veebipõhist nõustamiskeskuse tarkvara (sama tarkvara on kasutusel ka Tallinna õpinõustamiskeskuses). Abivajaja(te)l on võimalik veebipõhiselt eelregistreerida tugikeskusesse individuaal- või grupinõustamisele. Tarkvara võimaldab tugikeskuste töötajatel korraldada oma tööd (jagada ülesandeid, vältides dubleerimist). Kuna kõik juhtumid ja nende lahendamine dokumenteeritakse, siis on vajadusel võimalik analüüsida tehtut. Veel mõned Viimsi Koolis kasutatavad IKT-vahendid: • EHIS (õpilaste andmed, pedagoogide koolitus ja koormus) • Juhendid (Havikese mediawiki baasil sageli vajaminevad juhendid) • Moodle – e-õppe keskkond • Miksike – e-õppe keskkond • Persona – (personaliarvestus). Annika Remmel

OMANÄOLINE ORGANISATSIOONI SISEKOOLITUSVORM VIIMSI KOOLIS – KOGEMUSTE KODA


Viimsi Koolis on viimaste aastate jooksul järjest suuremat populaarsust kogunud üks üsna omapärane sisekoolitusvorm, mida koolisiseselt nimetatakse kogemuste kodadeks. Viie aasta jooksul on see projekt näidanud, et tegemist on elujõulise ja väga vajaliku koolitusvormiga kogu kooli kontekstis, kirjutab Viimsi Kooli kommunikatsioonijuht Annika Remmel. Kust sai idee alguse? Idee sellise projekti ellukutsumiseks tekkis juba 2004. aastal ning algselt planeeriti teadmisi vahetada koos lähedalasuvate koolidega ehk algatada n-ö. koolidevaheline kogemustevahetus. Silmast silma saadi erinevate koolide esindajatega kokku Ateena hotelli konverentsisaalis. Kuigi teema oli huvitav ja huvi suur, siis igapäevaelu saginas ei leitud piisavalt palju aega, et kokkusaamisi reaalselt korraldada ning nii asus projekti välja töötama ja ellu viima Viimsi Kool üksinda. Projekt sai tõsisema hoo sisse 2005. aastal ning juba siis seati kõige olulisemaks eesmärgiks pakkuda eelkõige oma maja õpetajatele võimalust olla ise koolituse läbiviijaks. Sedalaadi sisekoolituse vorm võimaldab kokku hoida nii raha kui aega, sest ei pea kulutama ajaressurssi asjatundjate leidmise peale väljastpoolt maja ning suureks plussiks on ka see, et oma maja õpetajad tunnevad ka auditooriumi (teisi õpetajaid ja kogu kooli personali) palju paremini. Selline koolitusformaat võimaldab kiiresti reageerida ka organisatsiooni sees tekkinud probleemidele ja algatada uuendusprotsesse. Mis motiveerib õpetajaid projektis vabatahtlikuna kaasa lööma? Kogemuste kodade läbiviimine on vabatahtlik tegevus, mille eest ei saada palka, vaid – mis on palju olulisem! – väärtuslik kogemus, samuti motiveerib õpetajaid koolitustõendi saamine, mida saab soovi korral kasutada atesteerimisprotseduuris. Paljud õpetajad on öelnud, et neid motiveeris eelkõige võimalus ennast täiskasvanute koolitajana proovile panna ning tutvustada kolleegidele oma südamelähedast teemat, mis tihti põhines kas enda läbielatud kogemusel (läbipõlemine, hääle hoidmine) või aastaid tegeldud hobil (praktilised käsitöö-teemalised töötoad). Sisulise koolitusplaani planeerimisel lähtutakse alati ka organisatsiooni vajadustest ning samuti püütakse ennetada probleemide tekkimist. Näiteks kui koolis on aktuaalseks teemaks mingil ajaperioodil koolikiusamine, püütakse leida õpetaja, kel on sarnaste juhtumitega


kogemusi ning kes oskab kolleegidele head nõu ja praktilisi teadmisi anda. Kooli struktuuri muutustega seoses kerkis esile vajadus teada rohkem keskastmejuhi tööülesannetest, spetsiifilistest oskustest ning teadmistest, hästi palju on olnud koolitusi arvuti kasutamisest tundides ning kuidas lihtsate vahenditega õpilaste jaoks tunde huvitavamaks ja põnevamaks muuta. Paljud kogemuste kojad on psühholoogilistel teemadel: kuidas hoida oma tervist, mismoodi stressirohketes olukordades hakkama saada, vältida läbipõlemist ja selle ohu äratundmist, kuidas uue inimesena kooli keskkonnas ellu jääda jne. Kogemuste kodade suureks plussiks on ka see, et osalejate seltskond on reeglina väike (keskmiselt osaleb ühes kojas kuni 10 inimest, väga rahvarohkeid koolitusi on äärmiselt harva). See annab nii koolitajale kui koolitatavatele võimaluse aktiivseks suhtluseks, aruteludeks ning kahepoolseks kogemuste jagamiseks, nii ei kujune see koolitus ainult lektori ühepoolseks loenguks, vaid omalaadseks kogemustevahetuse sillaks, millest õpivad ja rikastuvad mõlemad pooled. Nii see, kes koolitajana oma kogemusi jagab, kui ka see, kes leiab teemas enda elu ja/või kogemusega haakuvaid situatsioone. Kes pakub välja konkreetsed koolituse teemad? Õppeaasta alguses saadab projekti koordinaator kogu kooli personalile üleskutse põnevate koolitusteemade väljapakkumiseks. Nende eelistuste põhjal kujunevadki konkreetsed teemad. Aastatepikkune kogemus aga näitab, et pakkumisi tuleb tavaliselt kogu õppeaasta vältel. Tavaliselt saadetakse koolituse info ja kutse välja nädal enne selle toimumist, nii et kõigil oleks võimalik planeerida selleks aega. Kojad algavad tavaliselt pärastlõunal, mil aktiivne õppetegevus koolis on läbi saanud ning kestavad reeglina tund-poolteist. Kogemuste kodade algusaastatel oli projekti vedajaks Viimsi Kooli arendusdirektor, viimastel aastatel, kui projekt eriti suure hoo sisse sai, on initsiaatoriks olnud Viimsi Kooli direktor. Keskmiselt toimub ühe õppeaasta jooksul 15 erinevat koolitust. Millistel teemadel on kogemuste kojad läbi viidud? Mitmed kogemuste kojad on alguse saanud sellest, et üks õpetaja (või õpetajate grupp) on külastanud mõnda põnevat koolitust või käinud näiteks rahvusvahelisel seminaril, mis on õpetajat klassiruumis inspireerinud ning ta soovib kolleegidega oma praktilist kogemust jagada. Kuigi need koolitused võivad olla suunatud kitsale ringile (näiteks inglise keele õpetajad), on kõikidesse kogemuste kodadesse oodatud alati kõik huvilised – nii need, kes on reaalselt õppetegevusega seotud kui ka kõik teised kooli töötajad, kes tundide läbiviimisega seotud ei ole


(administraator, autojuht, sekretärid jne). Nii on jagatud kolleegidega Pärnus konverentsidel kuuldud-nähtud informatsiooni (2007), arutletud Zlatousti koolituse kogemuste üle Peterburis (2008), tutvustatud Kanadas asuva Kenti Kooli õppetööd (2008) ning erinevaid täiendkoolitusvõimalusi Euroopas (2008). See on hea mitmes mõttes, sest inimesed saavad uusi ja värskeid ideid ning ühtlasi motiveerib see ka koolitusel osalenud inimesi otsima võimalusi ja kirjutama soovi korral taotlusi piiritagustel koolitustel ja konverentsidel osalemiseks. Viimasel ajal on üha populaarsemaks muutunud kogemuste kojad, mis on suunatud uue õppekavaga seotud temaatika tundmaõppimisele ja praktiliste ettevalmistuste tegemisele. Näiteks toimus tänavu oktoobris kogemuste koda, mille teemaks oli „Pädevustest lihtsalt ja selgelt“. Kojas räägiti sellest, et õppekava algab üldpädevuste mõtestamisest ja seoste otsimisest üldpädevuste ja valdkonnapädevuste vahel. Osalejate aktiivsel kaasabil loodi süsteem, mille abil kohati keerulisest terminoloogiast ja süsteemist üks üsna selgesti arusaadav kogemus vormus. Samuti on suure populaarsuse võitnud kujundav hindamine, mille kohta jätkuvalt suurt huvi tuntakse. Tänavu septembrikuus toimus mitmel korral koolitus teemal „Uus eKool keeruline aga võimalusterohke“. Kuna Viimsi Koolis on kaasaegsete IKTvahenditega varustatus väga hea (igal täiskoormusega õpetajal on oma klassiruumis arvuti, Tiigrihüppe SA algatatud „sülearvutid õpetajatele“ programmi kaudu sai Viimsi Kool kokku 22 sülearvutit, 45 klassiruumis on olemas statsionaarne videoprojektor ning koolis on kokku 5 täisvarustuses arvutiklassi), siis on koolis väga populaarsed ka erinevad arvutialased kogemuste kojad: „Arvuti kasutamise võimalused algklassides“ (2007), „Internet ja sotsiaalne tarkvara võõrkeele tunnis“ (2007), „Arvutiabi: Puust ja punaseks“ (2007), „Arvutiabi: Wordi tabelid“ (2007), „Esitlused põnevamaks ja leidlikumaks“ (2010), „Ainetund arvutiklassis – plussid ja miinused“ (2011), „Video abil paremaks õpetajaks“ (2010), „Arvuti on inimese sõber ja abimees. Abiks algajale fotograafile“ (2010) jne. Hästi palju on praktilisi koolitusi, mille eesmärgiks on lihtsustada klassijuhataja/aineõpetaja tööd ning anda talle abivahendeid, mille abil oma igapäevatööd saaks lihtsamalt ja efektiivsemalt korraldada: „Tunnivaatluse organiseerimine ja tagasiside andmine“ (2006), „Pedagoogide atesteerimise tingimustest“, „Liikluskasvatus algkoolis“ (2007), „Õpetajatööd reguleerivad õigusaktid“ (2007), “Tunnirahu klassi mured ja rõõmud“ (2007), „Tööplaan ja projektijuhtimine“, „Uurimistööde koostamisest ja juhendamisest koostöös AS Archimedesega“ (2007),


„Klassijuhatamine gümnaasiumi- ja lõpuklassides“ (2007), „Gümnaasiumiastme õpilase toetamine ja motiveerimine“ (2008), „Kooli arengukava koostamisest“ (2008), „Õues- ja avastusõppe rakendusi“, „Õuetund kooli ümbruses“ jne. Mitmete kogemuste kodade eesmärgiks on anda õpetajale häid nippe ja/või soovitusi, mida teha oma tervise heaks või tööst vabal ajal: „Raamat õpetaja öökapil suvel“ (2010), „Füüsiliselt ja vaimselt turvaline koolikeskkond“ (2006), „Läbipõlemise oht: kuidas seda vältida“ (2006). Koolitustel on tutvustatud ka erinevaid sportlikke võimalusi. Näiteks shindot tutvustava koolituse huvilisteringist kasvas välja rühm, kes tegeleb selle alaga järjepidevalt juba teist aastat. Samuti on hästi rahvarohked käsitöö-alased meisterdamisõhtud, mille tulemusena saab endale oma kätega meisterdatud käsitööesemeid. Selle sügise suurhitiks kujunes näiteks kogemuste koda pakutrükitehnikast. Populaarsed on ka sellised koolituste kojad, kus saab spetsiifilisi teadmisi kitsas valdkonnas ning pole sugugi üllatav, kui ühele koolitusele tulevad kokku täiesti erinevate õppeainete õpetajad ning eesti keele probleemidest kuuleb ka geograafia või kehalise kasvatuse õpetaja: „Eestlaste vigu inglise keele rääkimisel ja kirjutamisel“ (2007), „Esimese klassi eesti keele ja kunstiõpetuse materjalid“ (2007), „Laborimaailm“ (2010), „Inimõigused“, „Geograafiast esimesest üheksandani“, „Kaasaegsed kirjanduse õpetamise võtted“ jne. Kuna maailm meie ümber on pidevas muutumises ja eriti just viimasel ajal jõuavad kooliseinte vahele ka need probleemid, milleni on jõutud ülemaailmse majanduslanguse tagajärjel, siis peab õpetaja üha rohkem olema ka psühholoog, nõustaja ja toetaja, vajadusel lohutaja ning kuulaja ning seetõttu on kodades väga palju olnud juttu ka erinevatel psühholoogilistel teemadel nagu näiteks “Konfliktidega toimetulek“, „Konfliktide faasid“ (2007), „Laste hirmud ja ärevus“ (2007), „Elu uimastitega ja uimastiteta“, (2007), „Koolikiusamine ja –vägivald“, (200), „Grupi arengufaasid – eraldumine ja koostöö“ (2008), „Õpilase ja õpetaja suhe koolivägivalla kontekstis“ (2007), „Lastevägivalla projekt“ (2007), „Koolivägivalla uuringute tulemused ja järeldused“ (2006) jne. Viimsi Kool pöörab väga suurt tähelepanu ka neile inimestele, kes meie organisatsioonis alles tööle asuvad ning igal sügisel on spetsiaalselt kõikidele uutele inimestele mõeldud kogemuste kojad, kus juba eos probleeme ja teadmatust ennetada püütakse: „Uue inimesena uues keskkonnas ja kollektiivis“, „Esimene koolinädal – hea koostöö loomisjärk“


jne. See oli ülevaade sellest, milliste projektidega on Viimsi Koolis viimastel aastatel sisekoolitamise käigus tegeldud ning kindlasti jätkame kogemuste kodade läbiviimist ka edaspidi. Ellu on suudetud kutsuda äärmiselt mitmekülgne ja põnev projekt, millest võidab nii kool üldisemalt kui ka kõik projektides kaasalöövad inimesed. Annika Remmel


VEEBIMINUT ÕPETAJAGA – ÕPETAJA ÕPPIJANA

TIINA SAAMOT Tiina Saamot töötab Viljandi Maagümnaasiumis inglise keele õpetajana (põhiosas gümnaasiumiastmes) ning õpetab Mainori Kõrgkoolis äri-inglise keelt ja tegeleb seal ka algajatega. Õpetaja sai temast seetõttu, et tuttavad hakkasid paluma inglise keele tunde ja kursusi. ”Sealt see alguse sai. Hakkas meeldima,” ütleb Tiina Saamot.

Tiina Saamot Viljandist

Kui sageli end õppija rollist leiate? Õppija rollist leian end tavaliselt ikka tihti – näiteks erinevatel pikematel ja lühematel koolitustel/kursustel. Samuti on kõik grupid ja klassid igapäevaselt ka minu õpetajaks. Iga päev õpin läbi teiste inimeste midagi uut nii enda kui teiste kohta. Milline õppija olete? Mulle meeldib õppida nii üksinda kui suuremas seltskonnas, näiteks mõnel koolitusel. Sestap olengi igal aastal paaril koolitusel ikka käinud. Samuti sobib mulle õppimine virtuaalses keskkonnas ja õppimine kolleegidelt. Millisel koolitusel või huvikursusel olete viimasel ajal osalenud? Viimati korraldati meile koolis ”Õpetaja ensejuhtimise” koolitus. Pikematest koolitustest osalesin kevadel 2010 Horvaatias (Pestalozzi programmi stipendiumiga) tegevusuuringu koolitusel. Kuna ma sellest teemast midagi ei teadnud, siis kogemusena oli koolitus silmaringi avardav ning rahvusvaheline seltskond võimaldas jagada kogemusi paljude eri riikidest õpetajatega.. Millist professionaalset arengut toetavat koolitust tulevikus tahaksite läbida? Kas olete tundnud soovi midagi täiesti erinevat proovida ja elus kannapööret teha? Tahaksin osaleda veel mõnel pikemal välismaisel koolitusel, kus tutvustatakse inglise keelega seonduvaid uusi suundi. Ma ei ole tundnud soovi elus täielikku kannapööret teha, et endale näiteks uus amet valida. Mulle meeldib õpetajatöö, lisaks on mul päris mitu sellest ametist täiesti erinevat hobi. Mida õpetlikku viimati lugesite/vaatasite/kuulasite, kus midagi teid põhjalikult raputas? Arvan, et Comeniuse ja Pestalozzi stipendiumid on mulle viimastel aastatel


pakkunud võimaluse näha ja õppida palju uut – teiste riikide õpetajate kogemuste ja seal õpetatu näol. Soovitaksin teistelegi julgesti stipendiumidele kandideerida. Nende abiga saadud kogemused ja kontaktid on seda vägagi väärt.

MART LAANPERE Mart Laanpere õppis Pedas matemaatika ja füüsika õpetajaks, aga sai õpetajana töötada vaid kolm aastat. „Siis sai minust koolijuht, seejärel õppejõud, lõpuks teadur – kuigi ametinimetus on mul muutunud, olen Mart Laanpere Tallinna Ülikoolist igas ametis siiski pidanud suuresti just õpetamisega tegelema. Ka praegu, Tallinna Ülikooli informaatika instituudi teadurina, tegelen õppetööga, bakalureuse- ja magistritööde juhendamisega, õppejõudude ja õpetajate koolitamisega. Ka hea konverentsiettekanne on minu arvates nagu mini-koolitund: pead suutma kuulajatele lühikese aja jooksul veenvalt ja arusaadavalt uut infot edasi andma, haarava diskussiooni esile kutsuma.“ Kui sageli end õppija rollist leiad? Iga päev. Kuigi ma pole formaalses õppes juba aastaid osalenud, tuleb mul iga päev midagi uut juurde õppida. Ma usun kindlalt, et kõige parem õppimise viis on õpetamine. Seega õpin ma iga kord, kui õpetan, teadusega tegelen või isegi siis, kui oma koeraga jalutan. Koerale käitumisreeglite õpetamine on ilmselgelt minule algaja koeraomanikuna suurem õppimiskogemus kui koerale – talle lihtsalt ei hakka kohe kõik külge ja mina olen õpetajana see, kes peab esimesena kohanema ja õppima. Lastega, tudengitega ja koolitusele tulnud õpetajatega on tihti sama lugu. Milline õppija oled? Kaootiline. Lasen end juhtida sattumustel – elu ise veeretab mu ette mingeid uusi huvitavaid teemasid, millest pean ennast "läbi närima". Mõne teema otsa satun juhuslikult mõnda artiklit lugedes, ja sealt edasi juhivad mind artiklis kasutatud viited järgmiste autoriteni jne jne. Millisel koolitusel/huvikursusel vm viimasel ajal oled osalenud? Nagu juba mainisin, pole ma nn. "korraldatud koolitusel" enam aastaid osalenud, viimati ehk 1997. a. Twente Ülikoolis magistriõppes. Õpin meelsamini ja kiiremini omapäi asju uurides. Samas on need teaduskonverentsid, kus mitu korda aastas osalen, ka omamoodi koolitused. Rääkimata suurtest rahvusvahelistest teadusprojektidest,


millega päevast päeva tegeleme – õpetajaks on siis kogenumad projektipartnerid, kodutööde asemel teadusartiklid ja aruanded, hinnete asemel retsensentide hinnangud nendele artiklitele ja aruannetele. Ahjaa, eelmise aasta lõpul otsustasime kolleegidega haridustehnoloogia keskusest teha jõulupeo asemel keraamikaõhtu Katariina Gildi Savikojas. Õppisime keraamik Virve Kermi juhendamisel savist nipsasjakesi voolima, mina sain maha kilpkonna ja küünlajalaga. Millist professionaalset arengut toetavat koolitust tulevikus tahaksid läbida? Tunnen vajadust tehnilisemat laadi pädevuste arendamise järele, mida mul teadustöös vaja läheb – andmekaevandus, semantilise veebi tehnoloogiad, ontoloogiad. Samas tahaksin kindlasti õppida uusi asju, õpetades uusi kursusi õpetajatele. Mul mõlgub meeles mitu uut koolitust õpetaja professionaalse arengu valdkonnas, mida tahaksin koolitajana läbi viia – näiteks mõistekaardi-tehnika, e-portfoolio ja pädevuste hindamise teemal. Nendest õpiksin ise kindlasti palju. Kas oled tundnud soovi midagi täiesti erinevat proovida ja elus kannapööret teha? Sellised mõtted käivad aeg-ajalt vist igaühe peast läbi. Hetkel mul siiski tõsisemaid kursimuutmise plaane pole. Kõigepealt on vaja doktoritöö ära kaitsta, eks seejärel võib mõelda uute tuulte peale. Mida õpetlikku viimati lugesid/vaatasid/kuulasid, kus midagi Sind põhjalikult raputas? Loen praegu ühe oma lemmikautori George R. R. Martini kogumikku "DreamSongs", kuhu ta on kokku kogunud oma varasemad lühijutud. Igas peatükis on 4-6 juttu, aga peatüki alguses sissejuhatus, milles Martin kirjeldab seda konteksti ja motiive (elukohad, pruudid, raha, auhinnad, eeskjud), mis mõjutasid teda kirjutamise ajal. Tavaliselt neid isiklikku laadi "traagelniite" ju raamatute juures ei näe ja hulk olulist taustainfot jääb seeläbi saamata. Martini selgituste puhul on aga eriti õpetlik see, kuidas ta selgitab oma teadlikku žanripiiride segamist, kombineerides ulme, fantaasia ja õuduskirjanduse elemente – ja seda laiemate eesmärkide nimel, kui lihtsalt adrenaliini ülespumpamine. Mind on ka viimasel ajal huvitama hakanud eri valdkondadest pärineva teadmuse ja praktikate kokkumiksimine. Näiteks plaanime me uurida õpikeskkondi ökoloogiast ja keskkonnapsühholoogiast pärit mõistesüsteeme ja lähenemisviise rakendades.


PILLE SLABINA

„Minust sai eesti keele ja kirjanduse õpetaja, saati näinud end õpetajana,“ ütleb Pille Slabina. „Väiksena õpetasin sunniviisiliselt oma nooremaid vendi, tegin tapeedirullist tahvli ning panin selle baarikapi ukse vahele. Nii õppis mu vend minuga inglise keele grammatikat mitu aastat. Astumine praegusesse Tallinna Ülikooli näis üsna loogilise jätkuna. Õpingute ajal kadestasin kõiki, kes juba koolis töötasid ning didaktika loengutes mõtlesin alati välja süsteeme, töölehti jm, mida koolis kavatsesin kasutama hakata. Eelviimasel kursusel läksingi kooli täiskoormusega tööle. Vahepeal tegin ka teadusmagistri kraadi pedagoogikas. Hetkel annan eesti keele tunde ühele klassile, töötan TLÜs eesti keele ainedidaktika lektorina ning panen kokku ja juhendan Noored Kooli õpetajakoolitusprogrammi.“ Pille Slabina kuna olen juba lapsepõlvest Noored Kooli sihtasutusest

Kui sageli end õppija rollist leiad? Õppijana avastan ma end iga päev – loen pidevalt erialast kirjandust, et oma silmaringi laiendada ning teen raamatutesse märkmeid, kuigi keegi neid ei küsi. Samuti on Noored Kooli programmis koolitamine mind pannud õppimisele ja õpetamisele hoopis teisiti vaatama. Loomulikult õpin kogu aeg oma kahe väikse lapse kõrvalt – hetkel näiteks 3-aastasega koos tähti. Milline õppija oled? Mul ei ole õppijana üldiselt eelistusi – enamasti näiteks valmistan tunde ette kodus oma raamatukogutoas, kus istun rätsepaistes keset tuba ning tuuseldan materjalides ja raamatutes. Samas meeldib mulle väga õppida teistelt inimestelt ja teiste inimeste seltsis – naudin praktilisi töid, millel on käegakatsutav tulemus. Virtuaalses kogukonnas mulle eriti õppida ei meeldi – tahan suhelda näost-näkku ning armastan paberil olevaid materjale. Millisel koolitusel/huvikursusel vm viimasel ajal oled osalenud? Oma töö tõttu Noored Koolis programmis osalen koolitustel pidevalt ning


usun, et absoluutselt igalt koolituselt on võimalik midagi kõrva taha panna, kas või sellist, mida ise koolitajana ei teeks. Viimane koolitus oli mentorluse olemusest ning ikka on tore vanu teadmisi uuesti meelde tuletada. Millist professionaalset arengut toetavat koolitust tulevikus tahaksid läbida? Kas oled tundnud soovi midagi täiesti erinevat proovida ja elus kannapööret teha? kOlen oma elus teinud kannapöördeid, kuid ikka viivad teed kas või osaliselt klassiruumi tagasi. Õpilased lihtsalt annavad mulle nii palju tagasi, mu töö võlub mind ning selles on alati midagi uut. Hetkel olen mõelnud, et koolitus erivajadustega laste õpetamise kohta ei jookseks mööda külge maha. Mida õpetlikku viimati lugesid/vaatasid/kuulasid, kus midagi Sind põhjalikult raputas? Ma ei saagi öelda, et miski mind viimasel ajal põhjalikult raputanud oleks. Ehk teadmine, et inimene on habras ning oma tagasisidega saame talle teha väga palju nii head kui halba ning peaksime olema noorte kolleegide suhtes märksa vähem kriitilisemad ja rohkem toetavamad. Viimane raamat, mis mind üllatas ning mida soovitaksin lugeda kõikidel õpetajatel – W. Michael Kelley raamat „Rookie Teaching for Dummies“ ehk siis naljaga pooleks kirjutatud käsiraamat algajale õpetajale. See raamat pani mind märkama üsna palju uut, hoolimata 10-aastasest koolikogemusest ja tööst ülikoolis.

LEILI NAAN Eesti Rahvusraamatukogus Austria, Saksa ja Šveitsi saali juhatajana töötav Leili Naan arvab ise, et ei Leili Naan, foto autor Teet Malsroos erine teistest praegusest õpetajatest, kes juba väikse tüdrukuna kogu südamest õpetajaks saada ihkasid. „Mängisin kodus ka suviti kooli ja tüütasin sellega oma vanemaid õdesid-vendi. Hiljem lisandus armastus saksa keele vastu ja nii saigi minust saksa keele õpetaja.“ Ka praegu rahvusraamatukogus töötades puutub Leili palju kokku saksa keele õppijate ja õpetajatega. Eesti Saksa Keele Õpetajate Selts omistas 2010. a. veebruaris Leili Naanile aastate tegija tiitli. „See tähendab, et meie tööd on märgatud.“ Kui sageli end õppija rollist leiate? Iga päev tuleb midagi juurde õppida. Iga uus projekt nõuab pisut teist


lähenemist, ettevalmistust ja enesetäiendamist. Kodus õpin koos lastelastega näiteks dinosauruste saladusi tundma ja loomi joonistama. Vabal ajal meeldib kudumismustrites tuhnida või suviti aiatööks uusi teadmisi ammutada. Internetimaailm pakub pidevalt uusi väljakutseid. Milline õppija olete? Olen järjekindel ja pusin iseseisvalt, kuni asi selge või õnnestub, ma ei hakka kohe abi otsima. Rühmatöö meeldib, aga üldiselt olen ma koolitustel pigem tagareas istuja ega trügi vestlema. Raamatuid loen meelsasti ja internetita ei kujuta oma tööd ja suhtlemist enam ammu ette. Millisel koolitusel olete viimasel ajal osalenud? Osalesin Incape Koolituse poolt läbi viidud teeninduse juhtimise koolitusel, mis oli väga asjakohane: andis palju mõtlemisainet iseenda ja kolleegide isikuomaduste üle ning sellegi kohta, kuidas neid teadmisi töö efektiivsel organiseerimisel rakendada. See pole ju tegelikult uus tõde, aga olen veendunud, et mingi aja tagant tuleb ennast ikka ja jälle n-ö „üles äratada“. Huvitav oli ka veebilehe kujundaja koolitus. Millist professionaalset arengut toetavat koolitust tulevikus tahaksite läbida? Kas olete tundnud soovi midagi täiesti erinevat proovida ja elus kannapööret teha? Ei ole soovinud, sest mul on vedanud (ehkki elu kulgedes see alati nii ei tundunud): alustasin saksa keele õpetajana, siis muutsin elukohta ja läksin tööle lasteaeda, sealt koos oma rühma lastega kooli algklassiõpetajaks ning seejärel sai minust ringiga taas saksa keele õpetaja. Elu ise sättis mu ette vaheldust ja pakkus uusi väljakutseid, pidin ennast alati tõestama, juurde õppima, ümber õppima – pingutasin ning andsin endast parima. Raamatukokku tööle minnes uskusin, et mind ootab ees hoopis teistlaadi töö, ent side koolidega on praegugi oluline osa minu igapäevases tegevuses. Leili Naan peab oluliseks tunnustuseks Austria, Saksa ja Šveitsi saalide pikaajalistele ja tublidele pingutustele saksa kultuuriruumi tutvustamisel hiljuti talle üle antud Theodor Aue kultuuripreemiat. Mida õpetlikku viimati lugesite/vaatasite/kuulasite, kus midagi teid põhjalikult raputas? Saksa filminädalal vaatasin uut saksa mängufilmi „John Rabe“ – filmi heast ja kahjuks vähetuntud sakslasest, kes II maailmasõjas päästis üle 200 000 hiinlase elu.


TIIGRIHÜPPE SIHTASUTUS KOOLITAB ÕPETAJAID TIIGRIHÜPPE KOOLITUSTELE TULEVAD ÕPETAJAD OOTAVAD PRAKTILISI NÕUANDEID

Õpetajate täiendkoolitus on Tiigrihüppe Sihtasutuse prioriteetne tegevusvaldkond – tehnika on koolidel olemas, veebis leidub palju kasulikku õpiprotsessi mitmekesistamiseks, sihtasutusel on olemas üleEestiline koolitajate võrgustik. See kõik võimaldab sihtasutusel pakkuda koolirahvale mitmekesist IKT-alast täiendkoolitust. Koolielu uuris millises suunas liigub koolitusosakond ning kuidas läheb koolitajatel. Õpetajate täiendkoolitused on praktikute koostatud Tiigrihüppe Sihtasutuse koolitusjuhi Signe Piirsalu sõnul lähtutakse koolituse korraldamisel järgmistest põhimõtetest: koolitus peab olema asjakohane ja vastama kaasaegsetele nõudmistele (toetutakse õpetaja kutsestandardile ja Tiigrihüppe SA õpetajate haridustehnoloogilisele pädevusmudelile, käsitletakse e-õppes kasutatavaid metoodikaid ja tehnoloogiaid); koolitus peab olema veelgi paremini kõigile kättesaadav (koolitajateks on erinevates maakondades tegutsevad tegevõpetajad; koolitajate võrgustikes ja tihedas koostöös ülikoolidega toimub pidev areng ja koolituse kaasajastamine – nii ei teki e-pedagoogika kaugel praktilisest koolielust. Kõik vahendid ja meetodid on praktikutel läbi proovitud ja sobivad üldhariduskooli õppeprotsessi); koolituses sisalduvad meetodid ja vahendid peavad olema paremini rakendatavad (kuna spetsiaalselt Eesti koolide jaoks loodud tehnoloogilised võimalused (nt õppeprogrammid jms) on veel siiski üsna piiratud, oleme koolitusel rõhutanud veeb 2.0 vahendite tähtsust – kiiresti arenev sotsiaalne tarkvara on õige lähenemise korral õppetöös hästi rakendatav ja kõigile kättesaadav, püüame koolitusel vastavaid metoodikaid käsitleda);


koolituse lõppedes peab õpetajal olema võimalus saada lisainfot/tuge õpitu rakendamisel (ajast ja kohast sõltumatu sotsiaalne suhtlemine õpikogukonnas toetab õpetajaid). Sajaprotsendiline kursuste täituvus (ja 96%-line lõpetanute hulk) lubab arvata, et ka need, kes võib-olla koolitusele tuleku eel kahtleval seisukohal on, mõistavad e-pedagoogika tähtsust. „Kursusel olles tekib õpetajatel huvi juba jätkukursustele registreerumise vastu. Paljud kursuse käigus alustatud tööd arenevad pärast koolituse lõppu edasi ja saavutavad mingil hetkel piisava täiuslikkuse (näiteks mõne konkursi jaoks).“ Tiigrihüppe Sihtasutus püüab jätkuvalt hoida koolituste praktilist joont. „Tahame senisest enam oma koolitusi ka uute õppekavadega siduda,“ räägib Piirsalu ning annab aimu uuendustest koolituse alal: „Valmimas on valdkonnapõhised e-kursused õpetajatele, mis pakuvad praktilisi näpunäiteid, kuidas IKT-d oma aines kasutada. Piloodina käivitub 2011. a. veebipõhine e-kursus „IKT matemaatikas“ –koolituse materjalid on kõigile kättesaadavad. Koolituse ametlikuks läbimiseks ja tunnistuse saamiseks registreerib õpetaja ennast kursusele ja teeb mentori juhendamisel läbi kogu kursuse koos õpiülesannete ja praktiliste töödega.“ Lisaks pakub sihtasutus 2010. aastast IKT-alast metoodilist koolitust ka lasteaedade õpetajatele. „Projekt on osutunud üliedukaks – lasteaedade õpetajate huvi e-õppe vastu on väga suur, mistõttu olime sunnitud tegevuste mahtu esialgsete plaanidega võrreldes kahekordistama. Lasteaednike koolitused jätkuvad ka järgmisel aastal,“ lubab Piirsalu. Õpetaja rolli muutumine täiskasvanute koolitajana Sihtasutuse koolitusplaani aitavad ellu viia 39 tegevõpetajast koolitajat üle Eesti. Koolielu vestles kolme koolitajaga, kes viivad koolitusi läbi Läänemaal, Lääne-Virumaal ja Tartumaal. Haapsalu Kutsehariduskeskuses töötav Mall Vainola on koolitööd teinud 20 aastat, neist viimase kümne jooksul ka õpetajaid koolitanud. Janika Kaljula alustas õpetajatööd 18 aastat tagasi Palivere Põhikoolis, tänaseks on ta juba 15 aastat Miina Härma Gümnaasiumis töötanud ning enamuse sellest ajast ka õpetajate ees seisnud. „Koolitajaks sain olude sunnil – olin arvutiõpetuse õpetaja, õpetajad vajasid arvutialaseid teadmisi.“ Haljala Gümnaasiumis infojuhina alustanud Maris Maripu on värske DigiTiigri koolitaja, koolis õpetab ta arvutiõpetust, on tänaseks „arvuti-pisikuga nakatanud“ nii enda kooli kui ka Kadrina Keskkooli õpetajaid. „Kui ma midagi arvutimaailmast avastan, siis seda kindlasti enda teada ei jäta,


alati leidub vähemalt üks kolleeg, kellele uudisest teatan,“ räägib Maripu. Kõik kolm kandideerisid erineval ajal Tiigrihüppe koolitaja kohale ning on sellele tööle tänaseni truuks jäänud. Vastavalt oludele ja ühiskonna vajadustele on muutunud ka koolituskursuste sisu. Kas ka DigiTiigri koolitaja roll on ajaga muutunud? Vainola mäletab kümne aasta tagust uue rolliga vaevalist harjumist. „Pabistasin enne koolitusi ikka päris palju. Tasapisi kogemusi saades läks enesetunne koolitajana kindlamaks. Käisin mõnedel andragoogika lühikoolitustel ning märkasin oma imestuseks, et hakkasin samu meetodeid, mida soovitatakse kasutada täiskasvanutega, kasutama ka gümnaasiumiõpilaste tundides. Täiskasvanute koolitamine on õpetanud õppijat rohkem usaldama ning pakkuma talle võimalusi ise õppeprotsessi üle otsustada ja valikuid teha.“ Vainola on hakanud kasutama tundides rohkem paaris- ja rühmatööd ning arutelusid. Maripu ütleb, et täiskasvanuid on kergem koolitada. „Nad teavad, mis on neile vajalik. Õpilane on seevastu nagu sunnitud olukorras, ta peab õppima õppekavas ettenähtut.“ Maripu sõnul on enesetäiendamine õpetajate jaoks tavapärane, koolitused annavad juurde palju teadmisi ning võimaluse end proovile panna. Kaljula meenutab, et koolitajana alustades õpetas ta pigem vahendite kasutamist ja püüdis nende juurde lisada ideid, kus ja kuidas midagi kasutada. „Nüüd on olulisem metoodiline pool ja sinna juurde parima vahendi valimine, see on tegelikult väga keeruline. Võtame näiteks kas või õppematerjalide avaldamise internetis – üks koolitusele tulnud õpetaja uurib piltide avaldamise kohta, teine tahab infot tekstiga tegelemiseks, kolmas soovib veebi üles panna teste-ülesandeid. Nii me siis arutlemegi, milline vahend millekski sobivaim oleks.“ Tiigrihüppe Sihtasutuse koolitusjuhi Signe Piirsalu sõnul on DigiTiigri koolitajatest aastate jooksul saanud juhtivad haridustehnoloogid. „Enamasti mitte küll ametlikult, kuid nad on selles valdkonnas kujunenud või kujunemas hinnatud nõuandjateks nii oma koolis kui ka kogu maakonnas. Paljud meie koolitajad leiavad rakendust ka kutse- ja kõrgkoolide ekspertide või lektoritena,“ kiidab Piirsalu. Hetkeseis: e-pedagoogika tuleb igal õpetajal enda jaoks välja mõelda Mall Vainola sõnul tähendavad viimasel ajal tihedat kasutust leidvad


mõisted e-pedagoogika, veeb 2.0 jms muutusi, samuti ka julgust katsetamisel. „Uute vahendite-võimaluste rakendamine ei pruugi ju alati kohe õnnestuda. Õpetajad peavad olema hästi julged ja ettevõtlikud kõigi uute vahendite katsetamisel, analüüsima,kas üks või teine võimalus on õppetöös kasutatav ja annab lisaväärtust.“ Vainola ütleb, et hetkel tuleb e-pedagoogika igal õpetaja enda jaoks ise välja mõelda – see aga eeldab tahtmist ja aega. „Õnneks on internetis palju väga huvitavaid e-materjale, mis on headeks e-pedagoogika näideteks.“ Maris Maripu leiab, et veeb 2.0 on suurte võimalustega termin. „Kindlasti võidavad need, kel piisavalt uudishimu ringivaatamiseks, kellel jätkub julgust katsetada, kes tahavad uut proovida.“ Maripu pakub esimese näitena veeb 2.0-mõistele mõeldes Koolielu portaali. „Samuti on heaks näiteks ajaveebid. Klassiblogi ei ole enam mingi uudis. Püüan ka ise sel õppeaastal tekitada huvi 5. klassi õpilastes ajaveebi pidamiseks. Esialgu tuleb olla abistavas rollis, eks hiljem saavad õpilased juba ise ajaveebiga hakkama.“ Maripu on loonud kasuliku info koondamiseks oma kodulehe, mida võib käsitleda ka tema e-portfooliona. Lisaks kasutab ta igapäevaselt veebilehe järjehoidjat Netvibes ning faililadu http://box.net, ja soovitab teistelegi. Janika Kaljula jaoks märgistab veeb 2.0 koostööd, koostöövõimalusi ja suhtlemist. Samas tunnistab ta tagasihoidlikult, et igapäevaselt matemaatikaõpetaja tööd tehes pole ta sugugi aktiivne veeb 2.0 vahendite kasutaja. „Kasutan blogi ja e-õppe keskkondi õpilastele materjalide jagamiseks, rühmatööde tegemiseks, täiendavate tööülesannete lisamiseks jms. Isiklik kogemus on eTwinningu raames toimunud projektitööst Poola õpilastega, kus kasutasime nii blogi kui ka eTwinningu platvormi.“ Enne eksameid ja kontrolltöid saavad õpilased õpetajatega nii Messengeri kui ka Skype’i kaudu suhelda – neid õpilaste põhilisi „sõpru“ tuleb õppimisel targalt ära kasutada. Kaljula ei näe vajadust e-keskkondi oma igapäevases töös pidevalt kasutada, kuid interaktiivsed ja digitaalsed õppevahendid omavad tema jaoks tähtsat rolli. „Matemaatikuna ei kujuta ette tunde ilma GeoGebrata.“ Kaljula ootab muutusi seoses uue õppekava rakendamisega. „Leian, et mitmesuguseid tunde võiks õpilastele anda e-õppe kujul. Toon siia hea näitena Tartu Ülikooli e-kursuse gümnaasiumiõpilastele „Infopädevus ehk miks Google’ist ei piisa“. Kaljula arvab, et just praegused lasteaias või algklassides õppivad lapsed sunnivad õpetajaid kasutama teistsuguseid vahendeid, ka nende vanemad on valmis õpetajaga suhtlemisel kasutama pigem e-kooli foorumit kui näost-näkku koosolekuid. „Väga põnev aeg on.“


Lapsed ja lapsevanemad elavad e-elu. Aga õpetajad? Milline mulje on jäänud koolitusi läbi viies? „Õpetajad on erinevad,“ ütleb Mall Vainola. Maripu ja Kaljula nõustuvad temaga. „Kõik oleneb õpetaja uudishimust, pealehakkamisest, ajast jne. Mõjutavaid tegureid on palju ning tulemusedki sõltuvad neist,“ räägib Maripu. Kaljula sõnul on õpetaja osa ühiskonnast – ka õpetajate hulgas on innustujaid ja vaikselt kõrvaltvaatajaid. „Õpetaja töö on paljuski kinni traditsioonides ja õppekavas,“ ütleb Kaljula. „Alles käivituvas õppekavas on sisse kirjutatud arvutite kasutamine ainetundides. Infotehnoloogiavahendeid on õpetajal tülikam kasutada – klassis on kuni 36 õpilast, arvuteid aga 18, tunni ettevalmistus aeganõudvam, materjal vajab väga põhjalikku läbimõtlemist. See, millele spetsialistil kulub minut, võib ühel tavalisel tublil ja töökal õpetajal võtta aega tunde.“ Tasapisi tegutsedes tekib vilumus ning üha enam õpetajaid leiab tee paarilkolmel tunnil veerandi jooksul ka arvutiklassi.

Õpetajad ootavad praktilisi nõuandeid Mall Vainola kogemuse põhjal võib öelda, et DigiTiigri koolitustel vaimustuvad õpetajad kõige enam mõistekaartidest ja ajaveebidest. „Õpetajatele meeldib esitluste koostamise juures näiteks mängude loomine ja teiste lisavõimaluste tundmaõppimine, suhteliselt populaarne on ka uuem teema „pilditöötlus“. Maripu ütleb, et õpetajaid innustavad kõige rohkem rakendused, mida saab kohe kasutama hakata, mis pole väga keerulised. Aeg-ajalt kohtab ka skeptilist suhtumist: miks mul seda vaja on, siiani olen ilma hakkama saanud.“ Kaljula sõnul tahab õpetaja väga täpselt teada, kuidas mingi veebividin vm tema tööd hõlbustab. „Kui õpetaja leiab, et teatud vidin on talle vajalik, võtab ta selle kiiresti omaks. Kõige toredamad ongi olnud sellised koolitused, kus õpetaja tunneb vajadust mingi vahendi kasutamise järele ja koolituspakkumine osutub tema päästjaks.“ Kaljula toob näiteks interaktiivse tahvli koolituse: õpetajal oli tahvel klassis, aga kasutada ei osanud. „Vaat siis läksid õpetaja silmad särama, kui tutvusime Notebooki tarkvaraga – kohe hakkasid õpetaja mõtted liikuma, mida teha, millal kasutada.“ Pikaajaliste kogemuste põhjal võib Kaljula öelda, et igaüks võtab koolituselt midagi kasulikku kaasa.


„Mulle tundub, et muutustega paremini kaasaminejad ja entusiastlikumad IKT kasutajad on meie maakonna väiksemad koolid,“ ütleb Vainola. „Eks siin ole ka objektiivsed põhjused: klassid on väiksemad, arvutiklassi pääseb lihtsamalt, üksteist abistatakse hea meelega. On ju suur vahe, kas arvutiklassis on 15 või 30 õpilast.“ Vainola on märganud sedagi, et väikestes koolides teevad õpetajad erinevate projektide raames rohkem ja meelsamini koostööd, ka tundub talle, et uute vahenditega lähevad kiiremini kaasa just algklasside õpetajad. Maris Maripu ütleb vahvalt: „Kui senini on arvutit „teietatud“, siis äsja toimunud koolitusel mainis üks õpetaja, et tahab arvutiga „sina peale“ saada. Arvan, et see kehtib paljude õpetajate kohta. Tuleb vaid seda eelpool mainitud „arvuti-pisikut“ edasi kanda.“ Janika Kaljula sõnul on koole, kus arvuti kasutamine on au sees ja neidki, kus see nii pole. Muutused tulevad kindlasti uue õppekava rakendamisel. „Arvan, et õpetajad kasutaksid arvutit rohkemgi, kui poleks ajapuudust. Hea materjali tegemine nõuab aega,“ ütleb Kaljula. „Iga õpetaja tahab ise oma materjali luua, kuigi internetist leiab juba väga häid materjale. Aga Eesti õpetaja pole veel harjunud jagama oma vara talle tundmatu õpetajaga. Kindlasti peaks õpetajaid rohkem suunama juba olemasolevate materjalide juurde (erinevate konkursside tulemusel tekkinud tööd on väga head) ja julgustama neid oma materjale avaldama. Tiigrihüppe Sihtasutusel on selleks ka koolitus loodud „KooliMill – õppematerjalide koostamine veebipõhiste vahenditega“.“ Uued ideede kandjad ja loojad ootavad avastamist Kas õpetajate koolitajatel on ka unistusi? „Kui õpetajad koolituse lõpus tutvustavad oma ilusaid, huvitavate ideede ja lahendustega lõputöid, kust on näha õpetaja areng selle kursuse jooksul, siis rohkem polegi vaja – see innustab ja annab jõudu,“ ütleb Mall Vainola ning unistab sellest, et kohtub oma koolitustel edaspidigi ärksate õppuritega, kellelt ka temal on midagi õppida. Maris Maripu soovib lisaks klassiruumide täiendamisele uudsema tehnikaga sedagi, et ta suudaks õpetajates tekitada rohkem kindlustunnet. „Arvutit ei pea kartma. Arvutile ei ole võimalik seda uurides haiget teha. Arvutiga on tõsised lood alles siis, kui see tossab.“ Samuti unistab Maripu sellest, et kui õpetajad on koolitusel tehnoloogia imelised võimalused avastanud, leiaks õpitu rakendust ka õpetajatöös. Või isiklikus elus. Janika Kaljula loodab, et õpetajatest õpilased kasutaksid arvutit mõistlikult ning leiaksid aega ka muud kaunist enda ümber märgata – seda


infotehnoloogiliselt ja loodusesõbralikult jäädvustada ning teistelegi edastada. Millest unistab koolitusjuht? „Koolituse mõju on väga raske hinnata,“ nendib Piirsalu. „Olen veendunud, et sihtasutus on õpetajate koolituses õigel teel, õpetajate teadmised on aastate jooksul oluliselt kasvanud. Rõõmustav on leida õpetajate hulgast järjest uusi ja uusi ideede kandjaid ja loojaid. Paraku on enamus õpetajatest nii tagasihoidlikud, et nende tegemised tulevad ilmsiks suhteliselt ootamatult ja üsna harva. Pealehakkamis- ja katsetamisjulgust, õpetajad!“ Kristi Semidor


LUGU ÕPETAJAST ALLAR VEELMAA SAATUSE OTSUSTAS LEGENDAARNE MATEMAATIKAÕPETAJA Allar Veelmaa on aktiivne õppematerjalide looja ning jagab oma loodud materjale hea meelega kolleegidega. Edu saatis Veelmaad ka Koolielu õppematerjalide konkursil „Täna samm, homme teine“, mille žürii otsustas tema töö „9. klassi matemaatikakursuse kordamine SMART-tahvli materjalide abil“ hinnata esimese koha ja 20 000 krooni vääriliseks. Vestlesime Allar Veelmaaga õpetajaks olemisest, matemaatikast ning infoja kommunikatsioonitehnoloogiast. Miks tahate olla õpetaja? Kõikidest lastest ei saa suuri teadlasi ja veel vähem matemaatkuid. Minu ülesanne õpetajana polegi noortest inimestest vormida pisikesi ja suuri matemaatikuid, kuid eluks vajalikud põhitõed tuleb kõigil selgeks saada. Kuidas seda teha nii, et matemaatika ei muutuks lapsele vastikuks, selles ongi õpetajatöö võlu. Õpetajaameti juures köidab mind töö loomingulisus. Pole kaht sarnast päeva, aastatest kõnelemata. Rõõmu teeb see, kui laps hakkab aru saama asjadest, mis tema jaoks nii müstilised tundusid. Vahel võtab see päris kaua aega ja nii mõnigi kord ei piisa ainult koolitundidest. Õpetajatöö on juba kord selline, et mõnele lapsele tuleb otsida järjest keerukamaid ülesandeid, teisele aga väga pikalt seletada seda, miks aknaruudu mõõdud tuleb võtta millimeetri täpsusega. Kuidas jõudsite matemaatikani? Minu esimesed sammud sellel teel olid üsna okkalised. Mäletan, et teises klassis õppides koostasin ühe koolivihikutäie harjutusülesandeid oma koolikaaslastele. Õpetaja vaatas seda ja ütles, et paljusid ülesandeid ei saa lahendada. Tegelikult sai küll, kuid mõne ülesande vastuseks tuli negatiivne arv ja see õpetajale ei meeldinud. Oma tõsised esimesed „triibulised“ sain siis, kui läksin õppima Haapsalu I Keskkooli. Siin tuligi välja, mis vahe on ühel ja teisel õpetajal. Minu õpetajaks oli Haapsalus juba tema eluajal legendiks kujunenud Mati Kammiste. Tuli välja, et minu eelnevad teadmised ja oskused olid nii viletsad, et ma ei suutnud klassikaaslastega kuidagi ühele järjele jõuda. Kammiste vaatas mind ja vangutas pead. Tema lemmikväljendiks oli: “Vaadake, ega ma hinnete summat saa teile veerandiks panna, ehk mõtleme midagi välja.“ Mõtleski, otsis oma portfellist mõned raamatud ja soovitas neid uurida – ehk on kasu. Üks raamat oli Piskunovi „Diferentsiaal- ja integraalarvutus“, teisi


kahjuks ei mäleta. Igatahes selle veerandi sain „kolme“, järgmised kaks juba „neljad“ ja eksami tegin „viie“ peale. Sellega oli minu saatus ka otsustatud. See, mida polnud ükski õpetaja suutnud 9 aastaga, tegi üks mees poole aastaga. Nii juba kord on, et õpetaja tõeline suurus avaldub tema tegudes, mõni teine oleks Mati Kammiste asemel käega löönud. Mida märgistab Teie jaoks presidendi reaalainete eripreemia saamine? Mina tõlgendan seda niiviisi, et preemia saab küll üks inimene (lihtsalt statuut näeb niiviisi ette), aga selle kaudu jagub tunnustust paljudele teistele, kellega koostööd on tehtud. Mul on heameel oma tänusõnad edasi anda paljudele tänastele ja endistele kolleegidele ja koostööpartneritele. Väga raske, et mitte öelda võimatu, oleks olnud seda kõike ilma nendeta saavutada, mida sel aastal presidendi reaalainete eripreemia vääriliseks peeti. Poleks olnud Mati Kammistet, ei oleks ma matemaatika õpetaja. Kui Tõnu Tõnso poleks asutanud Mathema OÜ-d, oleks paljud Tõnuga koos kirjutatud raamatud jäänud ilmumata. Tänu Tiigrihüppe Sihtasutusele on mul olnud võimalus koostada mitmeid elektroonilisi õppematerjale ja nende koostamisse haarata ka oma õpilasi. Matemaatikaõpetajate üleriigilistel kokkusaamistel on korduvalt olnud võimalus üles astuda päevakohastel teemadel (uued õppematerjalid, õppekava, riigieksamid jms). EMS Koolimatemaatika Ühendus eesotsas Hele Kiiseli ja „Tiigrimatemaatiku“ Sirje Pihlapiga on „süüdi“ selles, et 2008. a. anti mulle Gerhard Rägo medal. Ka keskkond, kus ja mille abil õpetada, on väga oluline. Loo koolis on sellest aru saadud ja endised koolijuhid Vello Varik ja Sirje Laansoo tegid kõik selleks, et võiksin oma klassi häbenemata seda tutvustada mistahes riigi matemaatikaõpetajale. Täna kooli juhtiv Ants Rebane on reaalainete õpetamise prioriteedi selgelt välja öelnud, seega söandan ka tulevikule julgemalt vastu minna. Kokkuvõttes tahan öelda, et presidendi reaalainete eripreemia ei ole minu jaoks märk mingi etapi läbimisest, pigem tähendab see seda, et Loo koolis tehtud tööd on märgatud.


Teie materjalid on kenasti internetiavarustest leitavad ja abiks paljudele. Kuidas ise sellesse suhtute, kas materjale on hea jagada? Kui sage jagaja olete näiteks Matemaatikaõpetajate virtuaalses kogukonnas, kuidas Teile istub virtuaalne koostöö? Matemaatikaõpetajate virtuaalse kogukonna veebilehestik sündis tänu Laine Aluoja initsiatiivile. Mõned aastad tagasi ohverdasime Sirje Pihlapiga oma suvepuhkuse ja tegime algust Mottwikiga. Tänaseks on Matemaatikaõpetajate virtuaalse kogukonna veebilehte oluliselt edasi arendatud (lisandunud on ajaveebid, programmi Wiris tutvustus jms, unustatud pole ka vene keelt kõnelevaid matemaatikaõpetajaid). Õppematerjalide jagamisel on väga tähtis see, et ülespandud materjal oleks igati korrektne. Seepärast vaatame iga pakutud õppematerjali enne ülespanekut hoolega üle, et õpetaja, kes ühte või teist materjali kasutab, ei peaks hakkama vigu parandama. Õppematerjalide jagamine, nagu seda mott.edu.ee-s tehakse, on igati tervitatav. Nii täidame need lüngad, mida ükski õpik teha ei saa. Selge on ka see, et üks õpetaja üksinda kõike teha ei jõua. Nii et kui kellelgi on arvuti kõvakettal mõni tema meelest hea õppematerjal, siis võib selle julgelt ühiskasutamiseks välja pakkuda. Minu koostatud õppematerjalid on kõik Mottwikis kasutatavad. Seal on nad erinevate teemade juures, kunagi tegin oma veebilehe http://www.allarveelmaa.com, ka seal on minu koostatud materjalid üleval. Igapäevaselt olete õpetaja rollis. Aga milliseks õppijaks ennast peate, millal midagi viimati õppisite? Viimane positiivne kogemus on matemaatikaõpetajate suvepäevadelt Värskas. Kui koos on 140 õpetajat üle Eesti, siis on võimatu, et uusi mõtteid ja ideid ei teki. Paljud asjad tuleb läbi mõelda ja siis otsustada, kas x koolis on ühte või teist ideed otstarbekas (võimalik) rakendada. Hämmastav on see, kui kiiresti arendatakse kõikvõimalikke tehnilisi vigureid, mille abil õpetamist elavamaks muuta. Olen siin solidaarne kolleegidega, kes ütlevad, et seda kõike on vaadata ilus (interaktiivsed tahvlid, tarkvara jms), aga kui koolidel raha pole, siis on hea, kui õpikuid ja kriiti osta saab. Olete aktiivne konkurssidel osaleja – mis paneb Teid seda tegema, koolis ju niigi kiire ja päevad tööd täis?


Konkurssidest olen siis osa võtnud, kui mul on mõni realiseerimata idee ja matemaatika tegemiseks sobiv keskkond. Halb on siis, kui 90% ajast kulub tehniliste probleemide lahendamisele. Õnneks on matemaatika tegemiseks olemas ka mõistlikke töökeskkondi – näiteks eXe. Õige see on, et konkursitööd saavad tehtud hilistel õhtutundidel, aga see aeg ongi mõtlemiseks ja töötegemiseks kõige sobivam aeg – ümberringi vaikus ja keegi ei sega. Kuidas Teile tundub, kas kaasaegset tehnoloogiat ja tavapärast koolikultuuri on võimalik omavahel mõistlikult ühendada, arvestades kui aeglaselt haridusparadigma muutub? On ikka, aga siin sõltub väga palju õpetajast. Kui ta lepib kriidi ja tahvliga ning arvab, et sellest piisab, siis ei muutu midagi. Õpetaja on just see inimene, kes peab vahel ka koolijuhile selgeks tegema, miks ühte või teist asja vaja on. Päris selge on, et 21. sajandi alguses 19. sajandi meetoditega enam õpetada pole eriti mõistlik. Tiigrihüppe Sihtasutuse toel on saanud korraldada matemaatikaõpetajatele väga palju kursusi, kuidas uued ideed reaalselt rakenduvad, eks see sõltub ikka õpetajast ja kooli võimalustest. Kui arvuteid kasutatakse vaid e-kooli täitmiseks ja arvutiklass on muutunud mängupõrguks, siis mingist kaasaegsest õppest juttu olla ei saa. Minu meelest on kõige olulisem lapse arendamine, see, milliste meetodite ja vahenditega seda tehakse, ongi õpetaja professionaalsuse küsimus. Viimasel ajal räägime palju lugeritest, kas neid on võimalik Eesti koolis kasutusele võtta, millal see võiks juhtuda? Kuidas nende sisse võiks tekkida mõistlikku sisu, näiteks matemaatikas? Lugerite teemal oli mul Tiigrihüppe Ideelaadal vestlus Sirje Pihlapiga. Rahva Raamat müüb neid hinnaga ca 3900 kr, mõnes arvutipoes on ka odavamaid saada. Ma ise olen selles suhtes ettevaatlik ja ootan, kuni lugereid veidi täiustatakse ja nende hind muutub taskukohaseks. Kuna lugerit saab kasutada ka nii, et teksti loetakse ette (esialgu küll ainult inglise keeles), siis minu meelest saavad keeleõpetajad seda väga edukalt kasutada. E-õpikutest on meil juba pikka aega juttu olnud, tegudeni pole veel jõutud. Varem või hiljem jõuame selleni, et kooliõpikud on valdavalt e-kujul, see ei tähenda muidugi seda, et paberõpikud üldse ära kaoks. Probleem on siin selles, et erinevatel põhjustel pole e-raamat kõigile vastuvõetav.


Lugeri kasutamine matemaatikaõppes on tegelikult ääretult lihtne, sest üheks kasutatavaks failiformaadiks on pdf. E-raamatus on kõikvõimalike muudatuste tegemine väga lihtne, paberõpiku puhul kahjuks tuleb oodata järgmist trükki. Lugeri kasutamine on koolis võimalik, ma näen hetkel vaid kahte takistust – hind peab olema koolile vastuvõetav, olemas peavad olema õppematerjalid, mida lugerisse laadida. Ma ei usu, et õpikute trükkimisest elatuvad kirjastused lahke pilguga lugerite kasutamisse vaatavad. Aga ehk ühendavad õpikute kirjutajad oma jõud ning leiavad võimaluse eraamatute tegemiseks (autorihonoraride probleem peaks olema seadusandlikult lahendatav)... Kristi Semidor


HUVITAVAT 10 PÕHJUST, MIKS ÕPILASED EELISTAVAD E-ÕPET Olete vahel mõelnud, mida arvavad õpilased e-õppest? Ameerika Ühendriikide Virtuaalsete Koolide Sümpoosionil võtsid sõna õpilased, kes tõid välja e-õppe eeliseid, vahendab Madli-Maria Naulainen. 1. Ma võin sisse magada See võib küll tunduda tähtsusetu täiskasvanutele, kes arvavad, et õpilased peavadki harjuma tavapärase 8st 5ni tööpäevaga, reaalsus on siiski teine:   

noored vajavad rohkem uneaega noored on tihtipeale aktiivseimad hilisõhtul ja passiivsed varahommikul töökohad, mida tänapäeva noored hakkavad tulevikus täitma, ei eelda ilmselt 8st 5ni tööpäeva rutiini

On loogiline, et õpilastele meeldib õppida siis, kui nad on hästi välja puhanud ja kõige tähelepanu-võimelisemad. Traditsioonilise süsteemi tulemusena on klassid täis õpilasi, kes tunnevad ennast koolipäeva vältel väsinult. 2. Ma saan püüelda oma eesmärkide poole Paljude koolisüsteemide suureks miinuseks on asjaolu, et need keskenduvad liiga vähe õpilase unistuste ja eesmärkide saavutamisele, oluliseks peetakse pigem mälumahtu ja sarnasust keskpärastele tulemustele. Paljud õpilased valivad e-õppe just seetõttu, et tavapärane koolisüsteem ei võimalda neil oma unistuste poole püüdlemist. Oluline oleks, et õpilane jõuaks ka koolisiseselt oma tõelise kutsumuseni. Seetõttu peaksime õpetajatena vähem keskenduma ainekesksele lähenemisele ja õpetama õpilasi saama kirjanikeks, teadlasteks, lauljateks, tantsijateks, ajaloolasteks juba ainetunnis, mitte lootma, et kutsumus avaldub alles ülikoolis või veel hiljem. 3. Ma saan keskenduda oma ülesannetele ilma klassikaaslaste segamiseta Paljude õpilaste jaoks on kool suureks häirefaktoriks, eriti gümnaasiumiastmes, kus fookus on rohkem sotsialiseerimisel ja alles siis õppimisel. E-õppes selliseid takistusi ei teki ja tähelepanu suunatakse segamatult õppimisele.


4. Saan toimetada oma tempos Väga suur eelis e-õppe juures on asjaolu, et õpilased saavad töötada omale sobivas tempos. Mõne jaoks tähendab see oma suurepäraste teadmiste ja oskuste kiiret näitamist, mis pälvib tunnustust, teiste jaoks aga on õppimine aeglasem ja vastavalt sellele saab pakkuda neile ka vajalikku tuge. 5. Ma ei pea võistlema oma teadmiste ja ideede jagamise nimel E-õppijad naudivad võrdsust oma mõtete jagamisel. Enam ei pea muretsema, et sõna saab ainult klassi esipingis istuv aktiivne õpilane või see, kellel on kõige valjem hääl, e-õppe juures on mängumaa kõigile võrdne - kõik saavad osaleda foorumites, kommenteerida postitusi, videoid, kodutöid jms – pakutakse mitmekülgseid võimalusi oma teadmiste jagamiseks. 6. Ma saan valida rohkem huvitavaid kursusi E-õpe tähendab õpilastele suurema valiku pakkumist. Õpilastel on lai võimalus valida kursuste vahel, mis neile tõesti huvi pakuvad, nad ei sõltu enam niivõrd kursuste täituvuse limiidist või konkreetse kooli personali olemasolust. 7. Ma planeerin oma õpingud vastavalt vajadustele Võib olla palju põhjuseid, miks õpilane ei saa osaleda traditsioonilises koolitunnis. Tihtipeale jätavad puudumised aga jälje ka õpingutesse, jäädakse teistest maha. E-õppe juures ei ole see probleemiks, sest puudumise ajal pakutakse õpilasele vajalikke alternatiive. 8. Terviseprobleemid ei takista õppimist Õpilased, kellel ei ole võimalik oma tervise tõttu osaleda tavatundides, on leidnud lahenduse e-õppe näol. Tihtipeale on selliste õpilaste kooliskäimine võimatu (näiteks puudega õpilased, pidev haiglaravi, unehäired, sotsiaalse võimekuse häire vms) ja see lõppeb koolist väljalangemisega. 9. Ma saan õpetajaga lihtsasti kontakti E-õppurid hindavad tihti kõrgelt õpetajaga kontaktisaamise võimalusi. Traditsioonilise 45-minutilise tunni juures on õpetaja tähelepanu võitmine tihti raske või päris võimatu, ja kui see tähelepanu ka saavutatakse, ei pruugi olla õpilasele meelepärane arutada oma mõtteid kogu klassi ees. Eõppe keskkonnad pakuvad võimalusi, kus õpetaja-õpilase vaheline suhtlemine on kiire ja mille tulemusena õpilased tunnevad oma õpetajaga tugevat seost ja tajuvad tema toetust.


10. Ma saan suhelda oma klassikaaslastega, kui mulle sobib Tavapärases klassiruumis on õpilaste omavaheline suhtlemine tihtipeale piiratud, seda näiteks juba pinkide asetuse tõttu. E-õppe keskkond muudab õpilaste, kes jagavad sarnaseid huvisid või tahavad arutada samade teemade üle, omavahelise suhtlemise lihtsamaks. Tehnoloogia pakub küll keskkonnad sellist laadi õppetöö jaoks, kuid tihtipeale õpilased ei tea nendest võimalustest midagi. Haridussüsteem on kinni minevikus ja ei pakugi neile selliseid võimalusi. Loomulikult on siin palju põhjuseid, alates haridussüsteemide poliitikast, mis järgivad iganenud reegleid, mis sobisid küll vanasti, kuid ei ole kooskõlas tänapäevaga. Selliste bürokraatlike ettekirjutiste muutmine on väga aeglane ja poliitiline taust võib olla siin suureks mõjutajaks. Lisaks sellele, paljud asjaosalised (õpilased ja lapsevanemad) ei teagi uute võimaluste olemasolust ja tegelikult on ka kool (ja lapsevanemad) harjunud tegema asju samal viisil, nagu neid alati tehtud on. Tavapärased lahendused aga ei ole kõige efektiivsemad, seda on näidanud paljude ettevõtete praktika ja sellega ei peaks leppima ka tänapäeva õpilased. Refereeritud: http://theinnovativeeducator.blogspot.com/2010/11/10reasons-students-say-they-prefer.html Välisajakirjanduse põhjal Madli-Maria Naulainen

KAS SINA OLED 21. SAJANDI ÕPETAJA 21 märki, mis viitavad tänapäevasele õpetajale Refereeritavas artiklis on üks õpetaja kirjeldanud oma vaadet 21. sajandi õpetajale: 1. Sa nõuad õpilastelt tööde koostamisel mitmekülgsete allikate kasutamist ...nad tsiteerivad blogisid, podcaste ja Skype'i teel läbi viidud intervjuusid. 2. Õpilased teevad koostööd erinevates projektides ... õpilastega Austraaliast 3. Sa annad lastevanematele õpilaste arengust iganädalast tagasisidet .... läbi klassi blogi 4. Sinu õpilased osalevad klassi arutelus .... küsides ja kommenteerides läbi Twitteri 5. Sa palud õpilastel uurida ja luua oma seisukoht vastuolulisel teemal ...


ja sa hindad nende videoarvamust 6. Sa valmistad asendustunnid ette väga detailselt .... Podcasti abil 7. Sa palud õpilastel kirjeldada ajaloolisi karaktereid .... läbi sotsiaalsesse meediasse loodava profiili 8. Sinu õpilased loovad õppejuhendeid .... tehes koostööd Vikis 9. Sa jagad oma tunni õppeplaane kolleegidega .... üle kogu maailma 10. Kooli eelarve on napp .... aga sel pole tähtust, sest veeb on täis tasuta vahendeid 11. Sinu jaoks on tähtis ametialane areng .... ja sa loed enda täiendamiseks blogisid, suhtled on-line keskkondades ja kasutad enesearenguks Twitterit 12. Sa viid oma õpilased reisile Suure Hiina müüri äärde ... klassiruumist lahkumata 13. Sinu õpilased jagavad suvevaheaja muljeid ... läbi interneti fotoalbumite 14. Sa külastad oma õpilastega Louvre'i .... ja ei kuluta selleks sentigi 15. Sa toetad õpilaste toimetulekut .... ka küberruumis 16. Sa korjad tunni algul õpilaste mobiiltelefonid kokku ... sest sul on plaan neid tunnis kasutada 17. Sa lased õpilastel võtta kokku peatüki sisu ... ja saata see endale tekstisõnumina 18. Sa tood oma õpilaste töid eeskujuks ... tervele maailmale 19. Sa jood oma hommikukohvi .... uudistevoogu jälgides 20. Sa loed seda artiklit 21. Sa jagad seda artiklit läbi Twitteri või viitad sellele oma blogis või saadad selle huvilistele edasi e-kirjana .... Kas oskad siia midagi lisada?


Joonise allikas: http://pwoessner.com/2008/12/15/21st-century-literacynetwork-literacy/ Refereeritud http://www.technologybitsbytesnibbles.info/archives/2126 V채lisajakirjanduse p천hjal Madli-Maria Naulainen


ÕPPIJA VEERANDI KONKURSID ÕPETAJATE ÕPPEMATERJALIDE KONKURSI “1+1=3” TULEMUSED Õppematerjalide konkurss “1+1=3” toimus Koolielu portaali õppija veerandi raames, õpetajaid kutsuti koostöös kolleegidega õppematerjale looma. Konkursile laekus 3 põhjalikku võistlustööd, mille koostamisel osales 10 õpetajat 6 koolist. Hindamiskomisjon (koosseisus Madli-Maria Naulainen, Katrin Saks, Tiia Niggulis, Evi Tarro, Piret Karu ja Mari Tõnisson) otsustas välja anda esimese ja teise koha. Žürii hindas konkursitööde asjakohasust õppematerjalina, sisu, edasiantu selgust ja autorite loovust. Esimese koha vääriliseks tunnistatud õppematerjal koostati mitmes koolis töötavate loodusaineid õpetavate Tartumaa kolleegide koostöös ning lõpptulemusena valmis terviklik materjal. Uurimused digiandmekogujaga „Looduslike lahuste elektrijuhtivus“ (https://sites.google.com/site/digiandmekoguja/) on mõeldud IV kooliastmele. Uurimusliku õppe käigus kasutavad õpilased digitaalset andmelugejat, juhtivussensorit ja arvutiprogrammi viimaks läbi eksperimente looduslike lahuste elektrijuhtivuse mõõtmiseks. Õpe toimub rühmatööna, lõimitud on füüsika, keemia, bioloogia ja infotehnoloogia. Autoriteks Ülle Tõnutare Luunja Keskkoolist, Malle Tiideberg Lähte Ühisgümnaasiumist, Urmas Tokko Tartu Tamme gümnaasiumist ja Anneli Lukason Tartu Karlova gümnaasiumist. Auhinnaks välised kõvakettad. Töö lisatakse Koolielu õppematerjalide hulka. II koha said III-IV kooliastmele mõeldud materjali „e-Teenused Eestis“ (http://eteenused.wikispaces.com/) autorid – ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Ott Väli ning inglise keele õpetaja Henrik Salum Gustav Adolfi Gümnaasiumist. Materjali alateemadeks on "Eesti ja maailm", "Keskkond ja tehnoloogia" ning "Inimene ja ühiskond". Auhinnaks saavad õpetajad juhtmeta hiired. Töö lisatakse Koolielu õppematerjalide hulka. Täname osalemise ja põhjaliku töö eest ka Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumi õpetajate naiskonda, kes koostasid Euroopa Liidu teemalise (http://www.kjug.edu.ee/konkurss/index.html) integreerivate tundide materjalikogumiku IV kooliastmele. Pärast kohendamist lisatakse õppematerjal Koolielu õppematerjalide hulka.


ÕPILASTE KONKURSI “MINU ABIVAHENDID ÕPPEMATERJALIDE OMANDAMISEL” TULEMUSED Selgunud on õpilaste konkursi “Minu abivahendid õppematerjalide omandamisel” tulemused. Konkurss toimus Koolielu portaali õppija veerandi raames, õpilasi kutsuti looma audio-visuaalseid õppematerjale mõne õpitava teema omandamiseks. Osalema oodati 4.-12. klassi õpilasi nii individuaalselt kui ka 2-3liikmeliste võistkondadena. Konkursile laekus 8 toredat võistlustööd, mille koostamisel osales 35 õpilast 6 koolist (4.-6. klassi vanusegrupis ja 10.12. klassi vanusegrupis). 4.-6. klass Hindamiskomisjon tegi otsuse, et 4.-6. klassi vanusegrupis ei anta välja auhinnalisi kohti. Vanusegrupist otsustati esile tõsta õppematerjali “6. klassi inglise keele sõnavara” autoreid Kadri Ojastet ja Eliise Palotut Surju Põhikooli 6. klassist (juhendaja Signe Reidla). Autorid saavad endale veebikaamerad. Selles vanusegrupis osalenutest saavad tänuks osalemise eest mälupulgad Valga Gümnaasiumi 6. klassi õpilased - materjali ”Tule metsa” autor Kaili Siimann ja materjali ”Skelett” autor Romek Taldrik (juhendaja Pille Olesk). Kuna nooremate õpilaste puhul on õpetaja roll töö õnnestumisel kindlasti suur, saavad tänumeene endale ka õpilasi juhendanud õpetajad Signe Reidla ja Pille Olesk. 10.-12. klass Konkursil osalenud 10.-12. klassi õpilaste hulgas otsustati välja anda üks auhinnaline koht: I koht ”Otsin tööd” autorid Egle Kask, Mihkel Allemann, Anni Aasrand, Aleksander Täht, Kersti Mark, Diana Nooska Loksa Gümnaasiumi 11. klassist (juhendaja Margit Järve). Auhinnaks MP3-mängijad. Töö lisatakse Koolielu õppematerjalide hulka. Vanemate õpilaste hulgas tahaks esile tõsta järgmiste tööde autoreid: ”Odüsseia” autor Kristel Onno, Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi 10. klassist (juhendaja Krista Kõlli), tänuks saab õpilane veebikaamera; ”Bioloogia katsed” autorid Leida Pello ja Liisa-Henriette Allikas Gustav Adolfi Gümnaasiumi 11. klassist (juhendaja Helina Reino), õpilased saavad endale veebikaamerad. Tööd lisatakse Koolielu õppematerjalide hulka. Hindamiskomisjoni liikmed leidsid, et õpilased oskavad teha õppetöös vahelduse pakkumiseks sobivaid abimehi, ainult autoriõiguste järgimist ei tohiks ära unustada. Komisjoni liikmed soovitavad selliste konkursitööde puhul veelgi enam pöörata tähelepanu piltide kvaliteedile, tekstilugemise ilmekusele, sisu ja vormi ning heli ja pildi kooskõlale ning asjalikele


selgitustele, mis lihtsustaks kasutajail nende materjalide järgi õppimist. Kõiki konkursil osalenud õpilasi tunnustatakse tubli töö eest. Õpilaste konkursitöid hindasid Tiia Niggulis, Helja Kirber, Katrin Saks, Jelena Laanjärv, Urmas Tokko, Evi Tarro ja Mari Tõnisson. Suur tänu ka kõikidele teistele õpilastele, kes konkursile tööd esitasid, täname õpetajaid juhendamise eest. Auhinnad ja meened saadetakse koolidesse. Konkursile esitatud tööd: "Eesti keel 4A” - autorid Kohtla-Järve Tammiku Gümnaasiumi õpilased (juhendajad Inna Gorbunova, Irina Gritsinenko) "Eesti keel 4B" - autorid Kohtla-Järve Tammiku Gümnaasiumi õpilased (juhendajad Inna Gorbunova, Irina Gritsinenko) "6. klassi inglise keele sõnavara" - autorid Kadri Ojaste ja Eliise Palotu Surju Põhikoolist (juhendaja Signe Reidla) “Otsin tööd” - Loksa Gümnaasiumi 11.a klassi õpilased (juhendaja Margit Järve) "Odüsseia" - autor Kristel Onno Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi 10. klassist (juhendaja Krista Kõlli) "Tule metsa" - autor Kaili Siimann Valga Gümnaasium 6a (juhendaja Pille Olesk) "Skelett" - autor Romek Taldrik Valga Gümnaasium 6a (juhendaja Pille Olesk) "Bioloogia katsed" - autorid Leida Pello, Liisa-Henriette Allikas Gustav Adolfi Gümnaasiumi 11. klassise (juhendaja Helina Reino) Kõikide õpilaste vahel, kes on õppeaasta jooksul osalenud Koolielu konkurssidel, loositakse õppeaasta lõpus välja kolm Wii-mängukonsooli.

Esimese veerandi ülevaate koostas Koolielu toimetus Tiigrihüppe Sihtasutuses


Koolielu portaal. Esimene veerand