Page 1


Kaver: Risto Kozer, BS Ollie foto: Lauri T채ht


Simple Session R천ngelep & Loginov Korrektne m채ssaja: Andres Alver Portfoolio: Paul Kuimet Rulaturism

Toimetajad: Fototoimetus: Kujundus:

lk. 12 lk. 18 lk. 30 lk. 50 lk. 60

Antti Sinitsyn Hendrik Hundt Antti Sinitsyn Lauri T채ht Alessandro Volpin Antti Sinitsyn Kristjan Prik

anttisinitsyn@gmail.com hendrikhundt@gmail.com


Enne ja p채rast: Reamees Hundt ja kodanik Hendrik Hundt fotod: Alessandro Volpin


“Värk lausa karjub keeletoimetaja järele!” Oleme väga üllatunud, kui palju positiivset feedbacki esimene Kataloog sai. Aitäh! Mõned kuud on möödunud ning nüüd on juba uus number valminud. Lehti on kordades rohkem ja (loodetavasti) ka sisu paranenud. Õnnetult läks ainult see, et avaldamata jääb kaks huvitavat lugu. Kuna Kataloogiga koostöö tegemine on puhtalt vabatahtlik ning mingeid materiaalseid hüvesid sellega ei kaasne, siis mõistame, kui inimestel on aega vähe ja tähtsamad prioriteedid paigas. Loodetavasti saavad need lood kunagi valmis vorbitud! Talvine aeg on teatavasti rulatajatele mõõnaperiood. Sõitmine toimub sisehallides graafiku alusel ning tuleb piiratud suurusega ruumi jagada kõikide teiste huvilistega. Üritasime võimalikult palju pilte siia numbrisse panna, mis meenutaks teile helgemaid aegu. Teksti poolepealt on meil jagada intervjuu Vabaduse Väljaku arhitektiga, Eesti vanakooli rulatajate mälestusi ning rulaturismist. Also featuring uus portfoolionurk, mille esimene külaline on Haigla bande liige ja kunstnik Paul Kuimet. Olenemata sellest, kas selle ajakirja on digitaalselt kätte võtnud rulataja või lihtkodanik, on suur tõenäosus, et ennem ei lõpetata, kui lehed otsa saavad. Post Scriptum: Kataloogis resideeruvad isikud ei oma ajakirjandusliku haridust ega väga adekvaatseid Adobe InDesign oskusi. Siin-seal esinevad kirjavead ning loodetavasti kõiki ei häiri see. Kataloog on projekt, mis järk-järgult muutub omaduselt, kui ka kvaliteedilt paremaks. Võib-olla varsti suudame endale isegi keeletoimetaja palgata? Antti Sinitsyn


sekkar: Sinitsyn


5JMOPX GPSBMNPTUBEFDBEF UIFFWFOU4JNQMF4FTTJPOIBTCFDPNFBQBSUPG NZMJGF*XBTJO*UBMZBOENZHJSMGSJFOEGSPN5BMMJOOXSPUFNFBOFNBJM  XIFSF*SFBEUIFSFXJMMCFBOJOEPPSQBSLDPOUFTU3VNPVSTTBZ UIBU UIFSFXJMMCFCJHOBNFQSPTLBUFST:PVNJHIULOPX#BTUJFO4BMBCBO[J  *UXBTBMSFBEZFOPVHIGPSNFUPCPPLBĘJHIUUPKVNQIFSFBHBJO *HVFTT*TBXBMMUIFJOEPPSDPNQFUJUJPOTPG4FTTJPOGSPNUIFCFHJOOJOH"MM UIFTLBUFST UIBUDPNQFUFE TPNFPGUIFNDBNFCBDLUIFOFYUZFBS TPNFBSF SFHVMBSEVEFTJOUIFDPNQ4PGSPNUIFCFHJOOJOH UIJTDPNQCFDBNFNPSF LOPXOUISPVHIPVUUIFZFBST#ZOPX JUJTBQQSFDJBUFEBSPVOEUIFXPSME 8JUIJOUIFMBTUDPVQMFPGZFBST XFTBXTPNFUIJOHBMNPTUJODSFEJCMFUPUFMM QFPQMF*GJUXBTOhUGPSBMMUIFEJHJTUVČ UIBUSFDPSEFEUIFTIPX XJUOFTTFTIBE UPQSPWFUIFUSVUI"ęFSUIFFOEPGUIFDPNQ *GPVOEBDPNNFSDJBMPO:PV UVCF BCPVUBIVHFDPNQBOZ DBMMFE1MBO# BOEXIJMF*XBTMPPLJOHBUUIF WJEFP UIFMBTUQBSUXBTUIFĕOBMSVOPG3ZBO4IFDLMFSBU4FTTJPOJO5BM MJOO &TUPOJB *XBTTUPLFE)BT&TUPOJBCFDPNFUIFDFOUSFPGTLBUFCPBSJEOHJOUIFXPSME  *OUIFXJOUFSUJNFGPSTVSF "OE PGDPVSTF BMMUIFCJHTUVČ  UIBUHSPXTPOUIFSJHIUXBZ HPFTCJH 4JNQMF4FTTJPOJTTUJMMIBQQFOJOH FWFOUIJTZFBS8JUI PSXJUIPVUDSJTJT  OPUFBSTGPSVT TJODFUIFFWFOUXJMMUBLFQMBDFBUUIFTBNFIBMMPOBEJČFSFOU TFBTPOFBSMZTQSJOH  "MTP *hNCFDPNJOHPMEFS BOE*WFTFFOBMPUPGDPNQFUJUJPOTJONPSFUIBO ZFBSTPGNZTLBUFCPBSEJOHMJGF*hNSFBMMZFYDJUFEBOEXPOEFSBCPVUUIJT GVUVSFFWFOU5BLFBMPPLBUUIFQBTUBOEUIJOLGPSBNPNFOU8IBUhTOFYU  4FFZPVBU4BLV4VVSIBMM NBS[PBQSJMF Alessandro Volpin


Sheku mรถllamas: Tuck-knee, feebs ja egalaga noseblunt


Jacopo Carozzi - Fs feebs

Jonathan î ˘ijs - BS teil


Mitte nii kuldsed 체heksak체mnendad Maik R천ngelep ja Juri Loginov meenutavad nostalgiliselt, kuidas l채himinevikus skeidiskene Eestis oli.

fotod: erakogu


“Every day we tried to learn every ip trick possible, by previously watching it 50 times in slow motion on the VCR and then run quickly to Lauluväljak and try to land it. “


It’s crazy to look back and think how long ago I started skating... Early 90’s, I believe, and the craziest thing is that I still do! Not as much, as I would like to, but I do and I still have a blast doing it . Anyways, I feel like I’ve told this story too many times, but for those, who haven’t heard it yet, here it is. I started skating after seeing that 80’s movie “Thrashin”. It was playing in the movie theaters at the time and I think I went to see it at least 20 times. It blew my mind! I wanted to do the same! One of my friends was skating at the time and he showed me how to ollie. From that point I was hooked! All I could think of, and wanted to do, is skate. There were like 5-6 of us , probably the only skate population in the whole Estonia at that time. We couldn’t get any gear: no boards , no shoes, no skate videos or magazines. We were so desperate to get any info we could, like some very old copies of Thrasher and Transworld. So, in our first year, we were just learning ollies and early grabs of launch ramps we built from found and stolen wood. It was not like these days. Kids can do every nollie trick in the book the first month they start skating! Imagine our shock when one day we got a copy of New Deal’s “Useless Wooden Toys” video and saw that you can actually flip a board. From that moment it was on! Every day we tried to learn every flip trick possible, by previously watching it 50 times in slow motion on the VCR and then ran quickly to Lauluväljak and try to land it. Lauluväljak was our spot! We were there every day after school. It had brand new tarmac and hundreds of wooden benches we could move around and skate without anyone kicking us out. Those were the days! We could skate anywhere, any time of the day or night, waxing the shit out of ledges and curbs and no one said anything. We started going to Latvia, because at the time they had a bigger skatescene and they had skate contests as well, which we were super hyped about to enter. From there, we expanded our travels to Finland and Sweden,

where we could buy skate gear, even though it was way out of our price range. We desperately tried to figure out ways to get boards. Like we used to buy hand made boards from Latvia. They were made out of birch, so they were good just for few days and became super soft and broke easily after that, but we were hyped, because they were affordable. The other option was to buy a original old school fish shaped boards from the sports store. It was super weird, that they sold Zorlac and G&S! So we bought them and used their very short nose as a tail and cut them, to look more skinnier and modern. I think my first kickflip was on a board, that was 10.5 inches wide. We also customized our huge old school 60mm wheels to 35-38mm by cutting them. At the time, everybody was skating those tiny wheels. Some people even called them bearing covers. Only way later, after begging for a very long time, Surfhouse managed to order a few boards, which we bought right away. Next time they ordered a couple of more boards and a couple of pairs of shoes. It was a dream come true for us! Kind of crazy to think of it, looking at a selection of skate goods kids have now. Skateboarding has changed my life in so many ways! Music, fashion, art, my views on life and most importantly: people I have met through skateboarding have become my best friends! I feel like a kid, when we get together for a session. Happy skating! Juri Loginov


“Niisiis, seda sovjetivärki tuli seal ikka veel sitaks ette! Kaastunnet sai kuhjaga. Mõnes ringkonnas võisime olla ikka päris sitikataolised tegelased! “


1992... Ma töötasin reisilaevakompaniis Estline, mille tõttu reisisin ma Tallinna ja Stockholmi vahet päris palju. Mitte, et ma oleks madrus olnud. Minu töö oli sadamas pileteid müüa, mille tõttu sain soodsamalt reisida. Ükskord Stockholmis käies leidsin laheda skedepoe nimega “G.spot- heavy shit.” Paugult lemmikpood! Ostsin sealt oma esimese originaal new school laua Foundation ja blank rattad. Aastaid hiljem muudeti poe nimeks -We. Nüüdseks tuntud WESC brändi alus. Ma täpsellt ei mäleta aga igal võimalusel sai Stockholmi sõidetud. Seal oli väga lahe! Ühel käigul nägin G.spot-i aknal plakatit, et tuleb skateboard contest. Mõtlesin: “Jee!” Rääkisin Tallinna kuttidele, et selline värk ja peaks minema. Juri (Loginov) oli kohe käpp! Kuna tal oli veel punane pass, siis me vajasime viisat, sest ilma viisata sai käia Stockholmis ainult ühepäevasel kruiisil. Käisin Rula Liidu presidendina taotlemas Rootsi saatkonnas võistlustele minekuks viisad. Väga suur võimalus oli,et meid sinna ei lastagi. Kuid õnneks jätsin usaldatava mulje. Kõik klappis ideaalselt! Kambaga liitus veel Läti skeiter Dainis(RIP). Ta oli väga tore tüüp! Ta tundis kõiki Läti skeitereid ja nemad teda. Tänu temale saime palju lätlassõpru. Dainis oli meie Latvian connection! Tähtis moment paaripäevase reisi juures: ööbimine. Ja seda saime ettekujutlematus kohas, skateboard shop “G.spot.” Kirjutasin neile kirja paar nädalat varem. Meile vastas omanik ise: “Tore, poisid! Tulge!” Arvatavasti mõtles, et ühe korra saate ikka, kuna olete meie “soviet” sõbrad. Niisiis, seda sovjetivärki tuli seal ikka veel sitaks ette! kaastunnet sai kuhjaga. Mõnes ringkonnas võisime olla ikka päris sitikataolised tegelased! Õnneks skeiterid olid võrdsed. Niisiis, meile oli pakutud üks one night only, floor crashida G.spotis. Tundus ainulaadne. Kõik toimis. Olemas olid: kaaslased, viisa(kellel vaja), piletid. sõit oli kajutites, pluss rootsi laua õhtusöök/ hommikusöök. Unelmate reis võis alata!

Tol ajal oli Stockholmis kolm põhi poodi: G.spot, Noll-Atta ja One Off. Alatine must have kolmnurk. Mõnus oli igat kraami passida. Tavaliselt me midagi ei ostnud. Pigem oli see meile nagu näitus, muuseum. Rahaga oli nagu oli. G.spot asus vaiksel tänaval, nagu üks hea koht asub. Pood ise oli väike ja parimat kaupa täis. Teised poed olid sarnased meie Surfhouse-iga: uisud-bmxid jms. G.spot äratas kohe usaldust. Sealt sain küsida ka midagi sellist ajuvabat, et kas me võime ööbida teie poes? See oli neile kindlalt: “What the smurf?” Ei tea, kuidas see õnnestus meil... Seal me olime, päeva pärast. Võistlused toimusid lahedas vanas külmhoones nimega “FrysHuset.” Mul nii põnev ei olnud enam, kui teistel. Ma juba sheffilt teadsin, et mis-kus on. Toimetasin nagu kohalik Mul oli au oma sõpru Stockholmis ringi vedada nagu ekskursioonil, eeltöö tehtud. Fryshuset asus kesklinnast tunni aja kõmpimise kaugusel, võibolla pooleteise. Teepeale jäi palju graniiti ja igasugu poekesi ja merevaadet kaljult, millest tuli üle matkata. Praegu on Stockholmis ka skeidisaal Fryshyset, kuid uues kohas ning on oma kuju kümneid kordi muutnud. Võistlusted olid muidugi juba käimas, kui kohale jõudsime.


Vali muusika ja mikrofoniga kommentaator. Võistluse käigus nägime kõikvõimalike hulle trikke! Kohal olid ka soomlased. Pikalt ei pea seletama, kõik panid hullu. Nad tundusid sel hetkel seal meile kangelastena. Saalis oli ka verträmp, kus sõitsid Mathias Ringström ja Adil Dyani. Tüübid olid kohalikud superstaarid! Päev möödus ladusalt: muusika, palju rahvast ja nii edasi. Poodiumil lõpetasid kaks rootsi ja üks soome skeitar. Oligi aeg linna kerida, et saaks öömajale. Meile loeti sõnad peale, et kõik jääks korda ja meid pannakse ilusasti luku taha ning hommikul näeme. Tore, head aega! Hakake juba minema, tahaks siin tagaruumis rahulikult kauba sees püherdada! Nii läkski pool ööd. Möllasime taga laos, proovides igast kraami selga ja jalga. Leidsime samuti huvitavat punkmuusikat kohalike esituses. Sellised, nagu Millencolin, No Fun At All ja palju muud. Kuulasime seda öö otsa! Juri oli jumala teemas! Ma olin lõpuks väsinud ja kebisin magamiskotti tudule. Hommikul tehti meile paar žesti veel: saime discounti kauba pealt. Ostsime mõnusaid Etnies Scam tosse ja keegi ostis vist lauagi. Olime tehtud mehed ja asusime minekule. Vahetati viisakusi, kutsuti tagasi ja soovitati otsida järgmine kord endale igaks juhuks hotell. Okei, tänks G.spot! Mõtlesime veel väikse tiiru linnapeal teha ja siis laevale hüpata. Sadamasse jõudes ei uskunud me oma silmi! Seal, kus peaks asuma laev, oli tühi koht. Kerge paanika tuletas meelde, et järgmine väljumine on pooleteise päeva pärast. Selgus, et mina, kui reisi juht, polnud arvestanud aegadega õigesti. Rootsi ja Eesti aeg on tunniga nihkes. Ma muidugi kogu süüd ei tahtnud omaks võtta, kuigi oleks võinud. Sealt siis sai alguse seiklus number kaks. Jalutasime sadamas. Et meil polnud kuskile minna, kutsuti kohalik politsei, kes meid linna viskas. Öö viskasime tänaval, passides kohalikke. Õnneks möödus öö rahulikult. Hommikul pidime käima immigratsiooni-migratsiooni keskuses. Kuna viisad kaotasid kehtivuse eelneval õhtul, siis olime illegaalid. Tollal oli väga popp paluda varju

Rootsis. Olime seal pundis hindude, shiitide ja hashiitidega, bangladeshide, türklaste ja muude varju vajavatega. Saime endale tõlgi. Mingi vanamutt oli. Väga ebameeldiv tegelane, kes asus meile kohe sisendama programmi teei-saa-siia-jääda! Ise veel eestlane. Nad ostsid meile piletid ja andsid toidumiinimumi raha. kuna laev käis ülepäeviti, tegime Stockholmile kordusringi peale. Olime kohutavalt väsinud ja ei jõudnud ära oodata, millal saaks koju! Maik Rõngelep


Korrektn


ne m채ssaja: Andres Alver tekst: Roland Reemaa fotod: Antti Sinitsyn


Rulatamisest on saanud linnakeskkonna kasutamise idüll, mis just tehislikus pulseerivas keskkonnas on leidnud endale rahustava väljundi, kasutades aktiivselt linna kõiki külgi olenemata nende esteetilistest või rahalistest väärtustest. Rulataja jaoks jääb trepp trepiks nii Kadrioru lossi ees kui ka Kopli liinidel. Tema meeli kihutavad üles tavainimestele arusaamatud detailid nagu siledad marmorplaadid, metallvinklid istepinkidel või pikad mõnusad lauged kallakud. Need on vaid mõned arhitektuursed detailid, mis muudavad rulataja linnaruumis ettearvamatuks ning seega nii linnarahvale, poliitikutele kui ka arhitektidele ootamatuks linna kasutajaks. Mingist kriitilisest hetkest saavutab rulataja oma spontaansusega avaliku orbiidi tähelepanu. Seda enamasti just linnaruumi kasutamise viisil, mida linna heakorra eest seisjad ei pruugi õigeks pidada. Erinevad linnapraktikad üle maailma on rulatajaid kas ametlikult keelanud või just püüdnud neid monotoonsesse linnarütmidesse uuteks mässajateks sisse sulatada. Mitmetel USA linnatänavatel on rulatamist püütud piirata, samal ajal kui Aucklandis UusMeremaal või Kopenhaagenis Taanis on poliitikutega tehtud ühised pingutused toonud linnakeskkonda peidetud obstaakleid, mis tänu rulatajate koostööle panustavad huvitavama ja eripalglisema linna heaks. Eesti linnades pole rulatamine massiline probleem ning rulamaastikus on näiteks Tallinn piisavalt väike linn, et ühe uue rajatisega kesklinnas luua kõlapinda rulatajate ja poliitikute vahel. Vabaduse väljak muutus kiiresti

ekstreemsportlaste hulgas väga populaarseks. Mõnusad laiad siledad betoonväljad meelitavad juba kevadel tuulevaiksesse kesklinna taskusse trikitajaid trepiääri silitama, tuues esile ka poliitikute ja mõnede linnakodanike pahameele. Kuigi kõigil osapooltel on omad väärtused, mida esindada, oleks huvitav teada arvamust arhitektidelt endilt, kes Vabaduse väljaku lõpuks sellisel kujul projekteerisid. Küsimustele avaliku ruumi kasutamisest ning rulataja rollist ühiskonnas vastab Vabaduse väljaku üks autoritest ning EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise professor Andres Alver.

Roland Reemaa: Kui hästi olete kursis Vabaduse väljaku populaarsusega rulatajate hulgas? Andres Alver: Me pole selle temaatikaga väga kursis ja see polnud ka omaette eesmärgiks. Seda sorti asju tehes ei ole väga võimalik ja polegi tarvis täpselt välja mõelda kasutusnimekirja, kes võivad mida ja kuidas. See oleks väga piirav ja limiteeriv. Rulatamine on lõpuks üks võimalusi, kuid Vabaduse väljak pole spetsiaalselt rulasõiduks mõeldud või ehitatud. Kui see sobib ja seda saab kasutada rulatamiseks ning kui rulatajad kasutavad seda nii, et see tükkideks ei lenda, siis on see meie meelest suurepärane. Mida rohkem on inimesi, mida enam tullakse ja tahetakse väljakul olla, seda parem on meie vaatevinklist igal juhul.


“Rulatamine on Eestis uus asi ja üks rulataja Tallinna linnas pole kunagi mingi probleem, vaid huvitav nähtus.”


RR: Kuivõrd häirib enda loodud linnaruumi lõhkumine?

AA: Kaugel sellest. Multiplitseeritud kasutusmaailm erinevate ürituste ja aktsioonidega on kõik puudu. Teostus jaguneb samas kaheks: mis seal teha saab ja mida meie algselt mõtlesime. Aktiivse linnakasutamise üks osasid on ratastel olevates platvormides, millega võimaldaks veel igasuguseid nippe linnaruumis välja mõelda: ühel on purskaev, teisel skulptuur jne. Kõik nad on selleks mõeldud nagu male laud, mis võimaldab miljard erinevat seisu. Meie tegime mängleva malelaua, ega kombineerinud sinna peale lõppseisu. Kui linn tahaks seda linnaelu, mida me ka ise ühelt linnalt ootame ja tahaksime, siis sooviks seal veel aktiivsemat ja mänglevamat kasutamist. Vigurit tuleks Vabaduse väljakule juurde anda. Praegusel kujul ei sobi ka Ahhaa keskus hästi Kaarli puiestee maa-alusesse ruumi. Hetkel on see täis väikeseid objekte, kuid see on väga ilus suur ruum avatud ülevalt poolt läbi klaaskatuse päikesevalgusele, mis sobiks ideaalselt galeriile, muuseumile või konsertitele. Trepistiku poolne külg peaks olema avatud rohkem platsi poole – see veel hetkel ei toimi hästiv.

AA: Tuleb vahet teha, millal hakkab lõhkumine millal hakkab kulumine. Kaevetööde käigus tulid juhuslikult välja Harju tänava tornide müürid, mille näitamiseks linnarahvale oli idee katta kohati tänavapind klaasist kattega. Lõppvariandis tõsteti klaasid tänavapinnast pisut kõrgemale, et nendest üle ei sõidetaks, ega kildudeks löödaks. Aga ikka pekstakse puruks. Samal ajal kui kõrvalolevatest vaateakendest eemale hoitakse. See on alaväärsuskompleksi üks ilminguid näidata sõpradele ja tõestada endale oma jõudu. See pole enam kulumine, vaid tahtlik lõhkumine ja vandaalitsemine. Päris alguses, kui Vabaduse väljak valmis ning esimesed rulatajad teatud alumistele treppidele ilmusid, tekkis küll väike kõhklus trepistiku heakorra kohta, mis küll algselt tuli linnavalitsuse poolt. Need on ikkagi kihvtid trikid, mida seal tehakse ja kuigi ääred kuluvad ja lähevad mustaks, ei nimetaks ma seda lõhkumiseks. Maailmas kasutatakse jõuliselt rulatajate piiramist näiteks metallnaasklitega, kuid Vabaduse Väljakul RR: Kuhu maale on või peaks olema arhitekt sellist probleemi ma küll ei näe. Rulatajad täi- võimeline tagama avaliku ruumi turvalisuse? davad ruumi ning kui neil on seal hea olla, ei ole ka mingit põhjust neid sealt tagasi hoida. AA: Näiteks olime üksjagu hädas väljaku äärde betoonservade planeerimisega. Arhitekt peab RR: Mis muudatusi tuli projekteerimise käi- paratamatult mõtlema, kuidas teha nii, et see gus ette? poleks ohtlik ja sobiks teatud kohta, mitte AA: Üheks suurimaks muutuseks on terve võtma kataloogist normide kohased suvalised bussiootepaviljoni pikkuse tervikliku läbi- barjäärid. Lahendasime ääred parajalt laiad, paistva ekraani kadumine, kus oleks näidatud et toetada oleks mugav; parajalt kõrged, et interaktiivset linnakunsti, mis reageeriks in- istuda otseselt ei ulatuks ja üle ääre ei lendimhulkade Vabaduse väljakul. Sellega seoses aks; õhulisemalt maapinnast tõstetud, kuid oli mõte luua trepistikust nn speakers corner, piisavalt, et laps alt läbi ei poeks. See ohtkus saaks ekraani taustal platvormil esineda likkus on piiri küsimus, mis pole nii mustkõnelejad ja ansamblid ning trepistik oleks valge, kui kaugele minna mingi asja kindvaatesektor. See praegune jupp ekraani il- lustamiseks. Sotsiaalne vastutus on olemas, mateatest ning Tallinna TVst on täielik jama. kuid ronida võib lõpuks igaüks igale poole. RR: Kas Vabaduse väljak kui näitelava on oma potensiaali ära kasutanud?


RR: Rulataja kasutab linnaruumi oluliselt teistmoodi, mis hetkest hakkavad sellised ebakonvetsionaalsed käitujad linna häirima? AA: Paljud asjad on määra küsimus: kui palju on palju, millal on küllalt. Rulatamine on Eestis uus asi ja üks rulataja Tallinna linnas pole kunagi mingi probleem, vaid huvitav nähtus. Kui linnas jookseb üks hull paljalt karjudes ringi võib ju täitsa tore olla ja isegi lõbus vaadata. Kui ta muutub tüütuks ja hakkab kõiki tülitama või kui neid saab liiga palju olema, siis ei saa enam linnas hästi olla. Eks ühiskond sellele kuidagi reageerib ja püüab lahendust leida. See on Tallinna probleem, et ülearu aktiivset linnaelu küll pole ja kui keegi tahaks pisut teistmoodi linna kasutada ja saab seda teha ning väga hullusti ei sega, siis ma pigem laseks olla. See puudutab muidugi tervet linna, mitte vaid Vabaduse väljakut. Välja tõrjumine pole kuidagi eestlaslik suhtumine. RR: Avalikus ruumis on objekte, mis on rohkem tundlikud ebakonventsionaalsele käitumisele. Kuivõrd erinev on näiteks Vabaduse monument linnatänavast? AA: Iga sootsium tõmbab ise endale piiri ja kusagil meie kultuuriruumis see jookseb, millest kokkuleppeliselt nii lihtsalt üle ei astuta. Need on üleüldse ühiskonnas elamise küsimused, kuidas neid piire organiseerida. Mingist hetkest muutub tegevus avalikuks ürituseks nagu demonstratsioonid või ka rulavõistlused ning neid tuleb kooskõlastada. Kui keegi põhjendatult arvab, et kusagil pühamas paigas

ei või midagi teha, tuleb kompromissi proovida, kuid pigem võiks eelistada, et vabaduse aste oleks võimalikult suur. Lõpuks on ka pühadus muutlik väärtus, Jim Morrisoni haual käib trall ning püramiidide juures pannakse turismipidu. RR: Kas rulataja peakskiolema mässajavõi oma tahtmiste nimel just poliitiliselt korrektne? AA: Noore radikaalsus on absoluutselt mõistetav, noor tahab ja peabki olema radikaalne. Uued põlvkonnad tahavad teist ja muutuda, oma elu elada. See on Oidipuse kompleks oma isa tapust. Oma vanemate käitumismustreid ei saa nii lihtsalt üle võtta. Ei saagi olla, et keegi Savisaar paneb reeglid ette ja kõik kuulekalt täidavad. Mäss on noores sees ja sellest ei pääse ning polegi vaja pääseda. See jookseb sinusoidselt, mis teatud stagnatsiooni hetkel hakkab end jõuliselt koguma ning järgmisel hetkel püütakse midagi pöörata, hakata asju vaatama uue nurga alt. See on periood, kus ühiskond väga jõuliselt uueneb. Kuid teatud mäss ja maailma tunnetuslik uuenemine toimub koguaeg. Me kogu aeg otsime midagi. Ei saa igal juhul rahule jääda sellega, mida ette tõstetakse.


Üleval: Üks viimaseid sõidupäevi õues - Hendrik Hundt ja esikülje noseslide. All: Sama päev, teine trikk - Mihkel Vahermaa ja seinasõit. fotod: Sinitsyn


Madis Albert, poppar ‘06 foto: Volpin


Vana hea punkar: Sergei Semitsev, varial heel rokk sekkar: Volpin


Hendrik Gross leidis endale mõnusa step-upi. foto: Märt Aavik Möödaminnes: Martin Kuum kickkipiga. foto: Täht


Inkognito bs noseblunstall. Tegelikult on varjatud n채oga isik Jaak T채nava. foto: Sinitsyn


Silver J천esaar: 180 kruks foto: Sinitsyn


Kristjan Prik, heellip foto: Volpin


Ollie peale, bs blunt. Tallinnale omane teeolustik ja Erki Lastik. foto: Paul Kuimet


Detail fotoinstallatsioonist “Kairo tänav” 100x100 cm 2011


Detail fotoinstallatsioonist “Kairo tänav” 100x100 cm 2011


Detail fotoinstallatsioonist “Kairo tänav” 100x100 cm 2011


“Nimeta” Vaade näituselt “Not Necessarily So” 240x200 cm 2010


“Rearview” Tellimustöö arhitektuuriajakirjale “Maja” 89.6x58.6 cm 2011


“Rearview” Tellimustöö arhitektuuriajakirjale “Maja” 89.6x58.6 cm 2011


“Nimeta” Fotoinstallatsioon avalikus ruumis 246x343 cm 2010


“Nimeta #4” Seeriast “In Vicinity” 87.5x70 cm 2009


“Nimeta #17” Seeriast “In Vicinity” 70x70 cm 2009


Rulaindrustry üks meeldivaim külg on kindlasti reisimine. Olgu siis selleks reisiks Reynoldsi ja Spanky 2003. aasta läbisõit Tallinnast või sõpradega ette võetud tripp naabermaakonna minirämpi. Vahet pole, kaugele reisi ette võtad. Kohale jõudes on veel senitundmatu spoti sõitmine alati mõnus tunne. Kui rahakott lubab ja aega on, siis kindlasti tuleks ühel harilikul rulatajal läbi sõita kõk Euroopa tuntuimad skeidipealinnad. Viimasel ajal rulatajate seas üha populaarsemad tripid Aasiasse (vt. visualtraveling.com!) on reisielamuselt puhas kuld ka tavalisele turistile. Pealegi, rulasõidu eesmärgiga reisidest kujunevad enamjaolt alati välja lõbusad turismireisid. Tagantjärele mäletad ikka rohkem seda, kui palju sõpradega reisi ajal pulli sai ja maailmakuulsates spottides rulatamine on kui hea lisaboonus kogu tripile. Tallinnas üles kasvanud rulatajana olen harjunud aastaaegade ja tingimusega, et vähemalt kolmandik aastast peab paratamatult siseparkides veetma. Arvestades seda, et Tallinna suurimasse sisekasse kuhjub populaarsematel päevadel kokku kümneid tõukeratta-, rula- ja uisumehi, pole talv Eesti rulatajatele eriti meeldiv aastaaeg. Niisiis pole väga halb ennast turgutada lühikese reisiga põhja poole. Arvestama peaks aga sellega, et detsembri alguses kutsub Stockholm massiliselt külla ka lihtsalt Tallinki laevakruiisi nautivaid elumehi. Massist mitte vähegi erinedes sai ka sellel, niiöelda rulasõidu eesmärgiga reisil liituda ehituselt tulnud Petsi eluviisidega. Sellegipoolest mandrile jõudes suudab ka kõige nõrgema närviga rulataja hoiduda Hennes & Mauritzi talvekollektsiooni imetlemisest ja veab ennast kohale väiksesse Fryshuset skateparki. Jah, Stockholmi skeitpark on küll suhteliselt väike, kuid see-eest väga spetsilt sisustatud. Peale selle ei pea seal sõites muretsema uiskude või tõukeratastega kokkupõrkamise pärast. Tõenäoliselt üks suurimaid puudusi Eesti sisekate juures ongi see, et ehitatakse skateparke kõigile „tänavaspordi” aladele korraga. Fryshuseti park Stockholmis, nagu ka Kontula Helsinkis, on oma disaini ja idee poolest aga puhtalt rula pärusmaa. Üleüldiselt, kui kellegil on plaanis Rootsi sõita, siis seal on rulasõpradele kohti küll. Isegi, kui reis keset südatalve ette võtta, pakuvad peale Stockholmi häid skeidivõimalusi ka teised suuremad linnad. Eriti teemas on seal sisepoolid (vt. Bryggeriet!). Kes teisele poole maakera ei plaani lennata, siis soovitan otsida vaheldust Eestile siit samast kliimavööndist. Mõnusaid sõidukohti võib ka sisekatest leida. Hendrik Hundt


Kataloog Talv 2012  

Ajakiri "Kataloog" kajastab sündmusi Eesti rulamaailmast.

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you