liivaranda, mis soojendaks põhjamaises kliimas külmetanud ja kuivetunud jalataldu? Või ehk erkrohekas-siniseid merelaineid, mis paitaksid üht vananevat torsot? Asjaajamisteks kulub nädal ja ühel varahommikul seisame pojaga Lennart Mere nimelises lennujaamas, taskus vormistatud viisad ja lennupiletid marsruudil Tallinn - Stockholm - Doha - Sri Lanka. Algab planeerimata nipernaadilik seiklus, mille kestvuseks on planeeritud kaks kuud. Lend Tallinn-Stockholmi ei vääri äramärkimist. Põhjamaiselt viisakas, hea, kuid jahe. Hoopis teine lugu on aga Katari lennukitega. Juba lennukisse sisenedes tervitavad sind vaevumärgatavalt meigitud, imeilusad, särava naeratusega neiud, kes pärinevad tõenäoliselt Malaisiast, Indoneesiast või vähemalt kuskilt sealt kandist. Eelooteks pakutakse snäkke ja aperitiiviks? Beefeater Gin'i, Long Johni või klaasike ehtsat šampust. Maitsva lõunasöögi juurde kuulub vääramatult Prantsuse Reserva veiniklassi kuuluv märjuke, mida võib soovi korral manustada kuni lend kestab või janu kustub. Aeg möödub märkamatult ja peagi puudutavad lennukirattad maad ning sa ärkad unelemast. Kell on kolm öösel. Aeg on lahkuda lennukist, mille teenindav meeskond jättis su mällu positiivsed emotsioonid, millega on igat reisi meeldiv alustada.
30.01- 04.02.2013 a. NEGOMBO Lennujaamast väljudes tabab meid lämmatavalt sumbunud õhk. Higinäärmed töötavad täisrežiimil. Peagi kostab kõrvu meile tuttav keel. Ootesaalist väljub kätega vehkides meie oma staar(moe)nõustaja Ženja Fokin, kes lubab esimesel võimalusel Facebooki logida ja maailmale teavitada eestlasest, kes rahavahetuspunkti oma rahakoti unustas. Selline info äratab üles isegi minu reisikaaslasest poja, kes üllatusega märkab, et see hajameelne unustaja on ta ise. Nojah, pikk lennuaeg, 4