Aeg & Vaim 2022 oktoober, nr 5 (120)

Õppeaasta algas 22. augustil piduliku aktusega

Lugupeetud koolidirektor, õpetajad, õpilased ja teised külalised!

Uus kooliaasta ja uued mõtted. Ilus päikseline suvi on lõppemas ja sügise tuuled siiapoole lendlemas. Lehed on peatselt kollased ja puud raagus.

Kelle jaoks algab uus aasta aianduskoolis, ei oska veel oodata, mida see kool suudab talle pakkuda. Teised juba teavad.

Uutele õpilastele soovin öelda: avage julgelt uksi, mida elu on teie ette seadnud. Ärge kartke läbi kukkuda ja uuesti proovida. Elu on kogemuste rada ja

Kallis koolipere õpilased ja kolleegid! Austatud külalised!

Kas eesti rahvas on hariduse usku? Kooliharidust on Eestis antud ligi 400 aastat, alguses ikka vähe ja vabatahtlikult, hiljem mitte just palju rohkem ja kohustuslikuna. Ning põhjuseta puudumise eest said lapsevanemad päris kopsaka trahvi vähemalt hõbekopikas puudutud päeva eest sest oli see ikkagi vanemate otsustada, kas saadavad oma lapse kooli või mitte. Ja kui ikka üldse kooli ei saada, võis lapseva-

uuesti valida on alati võimalus.

Nüüd siin koolis juba kindlat eriala õppides saan öelda, et iga õppetund, kui sellest õppida, teeb targemaks. Hea on need õppetunnid endale kindlalt sõnastada või kirja panna, need meelde jätta ja nendest õppida.

Püüdke, kui vähegi võimalik, teha inimestele rõõmu: kallistage oma armsaid ja öelge hästi neile, kellest hästi mõtlete.

Jarko Ilves, õpilasesinduse president FL21 41 K

Foto: V. Truija

nema ka arestikambrisse määrata. Aga põhjusi, miks koolis ei käidud, võis olla ka teisi polnud noorele inimesele anda jalanõusid, riideid või toitu kaasa. Kuid keeruline oli ka tollase kooliga maja oli külm ja kitsas, ülalpidamine vilets ja õpetajaid raske leida.

Täna ja siin Räpina Aianduskoolis on meil teistmoodi ja mu meelest palju, palju parem.

(jätkub lk 2)

Foto: V. Truija Kalle Toom

Taaskasutusturg

Kursustevaheline mälumäng 5.10 Õpetajate päev koolis 13. 20.10 Õpilasesinduse presidendi valimine 24. 28.10 WordSkills 2022 maastikuehituses Tallinnas 1.11 Sügispidu. ÕE presidendi väljakuulutamine 4.11 Nooremaednike ja noorem maastikuehitajate lõpuaktus 10.11 Noortekonverents Lahe koolipäev 14. 18.11 Jäätmetekke vähendamise nädal 18.11 Loeng Aasta lind 2022

1)

Esiteks me kõik oleme siin vabatahtlikult. Just vabatahtlikkus on motivatsiooni, tahtmise parim eeldus. See paneb meid õppima ja kasvama, see paneb meid ka õpetama ja aitama. Teiseks me oleme siin selleks, et saada oskajaks. Oskajaks mitte ainult aedniku, floristi, maastikuehitaja või keskkonnakaitsjana, vaid oskajaks ka oma pere ja kogukonna liikmena, oskajaks inimesena. Siin on paslik hüpata korra ajas aasta, kaks või kolm edasi ehk lõpuaktusele. Siis ma ütlen, et nüüd kallid lõpetajad olete te mitte lihtsalt lõputunnistuse omanikud, vaid te olete oskajad ja kuulute õigusega oma eriala kogukonda. Ma loodan teid kõiki lõpuaktusel jälle näha.

Kolmandaks mis meil viga siin õppida ja töötada katus peakohal, tuba soe,

kõht täis. Töövahendite üle pole põhjust nuriseda ning millised õpetajad meil veel on! Üldse mitte ebaoluline on see, et meie kool on ilus.

See viib mõtte tänasele hommikule esimene sügisene hommik, udune, juba ka veidi jahedam, aga samas päikseline. Mu meelest on see üks ilusamaid aegu aastas seda nii looduses, kus kõik muutub taas nii värviliseks ja kohati unenäolisekski, kuid ka koolis, kus majad ja aiad on täis õhinas inimesi.

Tollest kaugest ajast, mil kehtis koolisundus, on pärit seegi ütlus, et koolist tulevad vaid hobusevargad. Sest tõsi see on kui inimesel on suuremad teadmised ja oskused, siis on tal parem ettevalmistus ka sigaduste tegemiseks. See on siis selline olukord, kus oskused ja teadmised on omandatud, aga väär-

tused mitte; õpitud on omajagu, kuid inimesena kängu jäädud.

Siin sobiks uuesti viidata Jaak Aaviksoole, kes käesoleva sajandi algul jagas oma ahaa elamust hariduse fookus on muutunud, esikohale on tõusnud väärtuste ja oskuste õpetamine, teadmiste kättesaadavus on niigi väga hea. Aga väärtusi ja oskusi internetist lugedes ei omanda, nende omandamiseks on vaja juhendajat ja suunajat. Sellega on meil vedanud meie koolis on palju õpetajaid ja nad on teile sel õppimise ja kasvamise teel toeks iga päev.

Rõõmsat ja põnevat uut aastat meile kõigile!

Ja kui juba õppida, siis aianduskoolis ja mõnuga!

Kalle Toom, aianduskooli direktor

WordSkills Competition 2022 Special Edition maailmameistrivõistlused maastikuehituses toimuvad 24. 27. oktoobril Tallinnas, Eesti Näituste Messikeskuses.

Osaleb 30 võistlejat 15 riigist. Eestit esindavad võistlusel Räpina Aianduskooli maastikuehitajad Kerly Väinsar (EuroSkills 2021 maastikuehituse hõbe) ning Siim Robin Noorem. Eksperdina osaleb maastikuehituse õpetaja Mairold Mänd.

Algselt Hiinas Shanghais toimuma pidanud kutseoskuste suurvõistluse tühistamise tõttu sai Eesti võimaluse korraldada noorte kutseoskuste maailmameistrivõistluse WorldSkills 2022 maastikuehituses. Erinevate alade võistlused jagati liikmesriikide vahel vastavalt sooviavaldustele ja võimekusele. Eesti kandideeris, et korraldada maastikuehituse võistlust ja osutus valituks.

Maastikuehitus on varasemate välisvõistluste käigus kujunenud Eesti lipulaevaks. 2017. aastal toodi koju maailmameistrivõistluste kolmas koht (Mairold Mänd ja Erik Rüütel Räpina Aianduskool) ning eelmisel aastal euroopa hõbemedal (Kerly Väinsar ja Egert Aug Räpina Aianduskool).

worldskillsestonia.ee

worldskills2022se.com

Fotod: L. Kiik

WorldSkills 2022 maastikuehituse võistlus toimub Tallinnas

Kerli ja Siim Robin valmistuvad maailmameistrivõistluseks

Aianduskooli õpilaskodu uues kuues

Räpina Aianduskooli Jõe õpilaskodu avati pärast renoveerimist taas 19. augustil 2022. Õpilaskodu renoveeris Embach Ehitus OÜ, projekteeris Sirkel ja Mall projekteerimisbüroo. Jõe õpilaskodu läbis kapitaalse uuenduskuuri algsest hoonest, mis 1974. aastal valmides oli üks kaasaegsemaid ja moodsamaid õpilaskodusid, jäeti ehituse käigus alles vaid kandekonstruktsioonid.

Aastate jooksul on õpilaskodu olnud teiseks koduks sadadele aianduskooli õppuritele, kellel on hoonega seotud palju mälestusi. Jõe ühika rõdud on üks läbiv element, mida nii vanemad kui ka nooremad vilistlased meenutavad: kes on salaja rõdul suitsu teinud või rõdu kaudu külalisi majja smugeldanud. Ent need rõdud olid ka peamiseks tubade soojakao põhjuseks. Üks 2013. aasta vilistlase meenutab: ühikas, eriti külmadel talvedel said voodid kokku lükatud, et veidikenegi soojem oleks magada. Uuenenud õpilaskodul enam rõdusid ei ole, nende pinna arvelt oli võimalik kõikide tubade juurde ehitada duši tualettruumid. Enam ei pea õpilaskodu elanikud vaevlema külmas ega palavuses, uutes tubades on loodud maksimaalselt mugavad elutingimused. Aianduskooli statsionaarõppe õpilastele mõeldud õpilaskodus on 88 majutuskohta. Kõik toad on kahekohalised, igas boksis kahe toa peale oma duši lettruum. Hoone soklikorrusel asuvad puhkeruum, jõusaal ning saun, lisaks pesupesemise ja On olemas ka invatoad ratastooliga liikujatele. Sisekujundus on põhjamaisele maitsele vastavalt lihtne ja hele, väikeste hubasust lisavate nüanssidega.

Vahetult enne uute elanikke sisse kolimist, 25. augustil avas aianduskool Jõe õpilaskodu ukse kõigile huvilistele. Hoonet olid tutvustamas haldusdirektor Jano Narvik ning kauaaegne õpilaskodu kasvataja Lidia Sarja. Külalistel oli võimalus õpilaskodu ruumidesse sisse kiigata ning vaadata videot renoveerimisprotsessist.

Räpina Aianduskoolil on kokku kolm õpilaskodu, millest kahes (Jõe ja Sireli tn) majutatakse statsionaar ehk päevaõppe õpilasi ning ühes (Nooruse tn)

mittestatsionaar ehk sessioonõppe õpilasi. Õpilaskodu kohti jagub kõigile õppuritele.

Lüüli Kiik, infospetsialist

Fotod: L. Kiik, M. Suviste

Vaade õpilaste elutuppa

Jõe õpilaskodu uues kuues

Rebastepäeva korraldama asudes oli teise ja kolmanda kursuse õpilastel palju huvitavaid ideid, kuidas esmakursuslasi „tervitada“ ja ristimisrituaali läbi viia. Traditsiooniliselt on rebaste ristimine olnud teisel koolinädalal, seega proovisime teha nendest mõtetest parima valiku ja kuna pikalt aega polnud, tuli ka väga kiirelt tegutseda. Meie rebastepäev algas kella kuuese äratuskisaga uste taga ning hommikuvõimlemisega ühiselamu ees seekord siis värske Jõe õpilaskodu juures. Peale seda, kui eelmise õppeaasta Aasta õpilane Juta oli kõik urgudest välja meelitatud rebased hingetuks võimelnud, jenkatanud ja kaerajaanitanud, said rebaste kopsudest viimane välja pigistatud hommikujooksuga. Tublid sprinterid said boonuseks vahepeatuses, koolimaja parklas, sinepiga hambaid pesta. Ühiselamu juurde tagasi jõudes ootas kuiva kurguga rebaseid ees värskendav õunakokteil ja samas ka näo , kaela ja juuksepesu võimalus nad said võistkondlikus võistluses hammastega veeämbrist õunu päästa. See oli väga meeleolukas ja tulemusrikas ettevõtmine õunad said päästetud ja vurrud, habemed ja kõrvatagused rohkemgi kui märjaks.

Pärast väikest taastumist, hommikupudrule või tundidesse kiirustades, ootas meie uusi koolikaaslasi koolimaja ees märgistamine ehk kostümeerimine, mis tähendas prügikoti selga teipimist ja tegelikult väga kaunilt ja säravalt meikimist saadi ka vitsa, sabasid ja vurrukesi. Kõige vapramale ja eeskujulikumale rebaseplikale teibiti selga suur ja uhke rebasenahaga rist. Et rebaste elu koolimajas kogu päeva vältel „lihtsamaks“, konkreetsemaks ja lõbusamaks teha, siis sai põrandatele märgistatud kenasti kitsad, ainult neile mõeldud liikumisrajad, mis kulgesid eelkõige mööda armsa koolimaja seinaääri või hüppekastikestena, nagu rebastele ikka kohane on. Rajalt kõrvale kaldujaid võisid kõik natuke nahutada ja õigele teele tagasi suunata.

Järgmiste vahetundide ajal toimusid rebastele koolimurul taas võistlused, näiteks vürtsikilufileega kaetud palliga rahvastepalli võistlusturniir ja ühtse meeskonnana harkjalgade urust välja pugemine. Nendest aktsioonidest osavõtvad rebased käitusid imetlusväär-

selt vapralt ja oli tunda, et meie kooli oli saabunud palju raskustega võitlejaid hingi.

Lõunapausi ajal said rebased arendada peenmotoorikat ja tutvuda võõraste kultuuritraditsioonidega. Nimelt sõid nad ühtse meeskonnana, ainult neile broneeritud lauas, kokkade pakutud riisi ja väga vedelat kanakastet Hiina kultuurist pärit söögipulkadega. Tuleb taas tunnistada ja tunnustada, et ainult mõned andunud lusikasõbrad murdusid, aga enamik rebaseid (ka need, kes esimest korda neid käsitlesid) võitlesid selle pulgavõitluse lõpuni. Respect! Õhtuseks tegevuseks oli plaanitud traditsiooniline matk ja lõkkeõhtu, aga kuna päev oli olnud vahelduvate vihmavalingutega, siis otsustati võtta käiku plaan B.

Anna kosmeetikasalong klientide ootel

Peenmotoorikat treeniv lõunasöök

Tegevused, mis pidid matkajaid üllatama matkateekonnal, said kiiresti liigutatud koolimajja ja need vapramatest vapramad rebased, kes kella viieks olid kooli juurde kogunenud, liitusid meeskondadeks vanemate kursuste osavõtjatega ning asusid hoopis teekonnale läbi koolimaja. Neil oli ülesanne otsida üles igalt korruselt üks ruum (mis igal korrusel väga lihtne polnudki), kus meie kooli erinevate erialade esindajad neid vastavalt oma eriala spetsiifikale proovile panid aednike juures sai seotud silmil köögivilju tuvastada, maastikuehitajad andsid haamri pihku ja naelale valu, floristid testisid taimeteadmisi ning keskkonnakaitsjad prügi sorteerimise pädevust. Peale seda voltisid kõik aulas pisikesi origami rebaseid ja nautisid pitsat, snäkke ning mõnusat teed. Päev võeti kokku juba üheskoos mängides, tantsides, Joosepi pillimängu nautides ja loomulikult käsikäes rebasevannet andes. President Ilves tänas kõiki tuleproovi läbinuid ja kuulutas päeva lõppenuks.

Rebaste ristimise päev oli ilmselt rebaste jaoks täis (võibolla ebamugavaid)

ootamatusi ja ehk ka korralikke katsumusi, aga see ongi ju sisseõnnistamiste ja uude elujärku astumiste eesmärk. Me loodame, et seda jäädakse meenutama kui toredat ning seiklusrohket sündmust. Tere tulemast veelkord Rä-

pina Aianduskooli täieõiguslikeks liikmeteks!

Jarko Ilves, FL21 41 K

Annika Filippova, KK21 52 K

Fotod: A. Filippova

Köögiviljade tundmine

Maastikuehitajate ülesanne

Rahvastepall ehk vürtsikilupall

Harkjalgade urust välja pugemine

Lapaduu Juta juhendamisel

Maitsev köögiviljanäks

Prognooside kohaselt elab 2050. aastaks 68% rahvastikust linnades, hõivates sealjuures vaid väga väikese osa kogu maakera pindalast. Kuidas muuta linnad rohelisemaks, energiasäästlikumaks ning bioloogiliselt mitmekesisemaks sellele küsimusele aitab lahendusi pakkuda rahvusvaheline aiandusnäitus Floriade 2022, mis toimub iga kümne aasta järel Hollandis. Floriade Expo 2022 seekordne teema on “Kasvatades rohelisi linnu”, kus keskendutakse võimalustele, kuidas muuta elukeskkonda rohelisemaks, kasvatada (toidu)taimi linnas ning tunda end samal ajal loodusega harmoonilises kontaktis. Jätkusuutlikkus on sõna, mida kasutame oma kõnepruugis järjest enam ja sealjuures mitte ainult aiandusest rääkides. Inimestele on tähtis, et meie planeet suudaks pöörlemist jätkata ka tulevikus. Sellest tulenevalt on isemajandamine ning innovaatilisus, looduslähedus ja taaskasutus vaid üksikud märksõnad, mis Floriade näituse tarbeks ehitatud näidisaedu iseloomustavad. Enam kui 400 erinevat tootjat, ettevõtjat, kasvatajat ja arendajat on välja töötanud ja üles ehitanud oma nägemuse rohelisest tuleviku linnast. Tipp tasemel kasvuhooned, päikesepaneelidega kaetud majakatu-

sed, vertikaalhaljastatud hoonete seinad, pilkupüüdvad kirevad suve ja püsililled ning leidlikult haljastatud konteinerid vaatamist, katsumist ja uudistamist leidub igale maitsele. Tegevusi on nii lastele kui täiskasvanutele, programmid ja näitused vahelduvad, pakkudes lisaks püsinäitusele meeliköitvaid hetki kogu kuue kuu vältel, mil ta avatud on. Floriade tegijad soovivad inimesi inspireerida ning panna kõiki rohelisemalt ning tervislikumalt elama.

Eriliselt jäid meelde näidispeenrad, mis sobivad koolidesse või isegi lasteaeda-

desse. Iga sektori juures oli lapse nimesilt ja sellel maa alal kasvasid just tema enda poolt valitud taimed. Palju oli samale istutusalale kombineeritud ilu ja toidutaimi , mis muutsid need eriilmelisteks ja samas praktilisteks. Kohata võis ka juba tuttavaid lahendusi näiteks kuhikpeenrad, mille rajamisel paigutatakse maapinnale poollagunenud puupakke, mis kastetakse märjaks, seejärel hakatakse peenart kõrgemaks ehitama, lisades aiajäätmeid, sh oksi ja komposti sellise peenra eluiga on umbes kuus aastat ning kastmist see praktiliselt ei vajagi.

Inspiratsiooni leidus igal nurgal Võimalus köisraudteega ala läbida

Samuti oli peenrakastides salatitaimede vahel kasutatud multšimaterjalina lambavilla, okstest oli punutud nii peenraservi kui ka võlvkäike, millel kasvavad ronitaimed selle lõpuks enda alla matavad. Kohata võis fantaasiarikkaid putukahotelle ning muidugi ei unustatud juhtida tähelepanu mesilaste olulisusele meid ümbritsevas keskkonnas.

Näitus annab võimaluse külastada ühe päevaga pea kogu maailma! Hiina, Saksamaa, Itaalia, Araabia Ühendemiraadid, Türgi ja Šveits on ainult mõned näited riikidest, kes on paviljoni avanud ning tutvustavad oma nägemust linnast, kus tehnoloogia ja jätkusuutlik looduslähedane ellusuhtumine saavad käsikäes eksisteerida. Kasutatud on riigile omaseid taimi, mis kombineeritud selle riigi arhitektuuri ja kultuuriga. Isegi kui üksühele ei ole võimalik nähtut oma aeda kopeerida, saab inspireeruda värvikombinatsioonidest ja nutikatest lahendustest. Näiteks saab seina laduda seisma jäänud klaaspurkidest. Iga purgi sisse pista erinevad taimed või nende viljad, mis purgis oleva vedeliku värviliseks muudavad. Kui nüüd päike sellele seinale peale paistab, tekib aeda lummav värvidemäng.

Holland on maailmale tuntud mitme-

külgse aiandusmaana, kus pannakse suurt rõhku katmikalade tehnoloogiate arendamisele. Seetõttu ei puudu näituselt ka tipp tasemel kasvuhoone, kus on võimalik tutvuda robotiga, mis eemaldab tomatitaimedelt lehti ning seda ööpäevaringselt, ilma lõunapausideta.

Floriade park pakub tegevust terveks päevaks. Põhjalikuma süvenemise ja uudishimu korral isegi mitmeks. Kellel kõndimisest jaks otsas, saab kogu alast ülevaate köisraudteel sõites, mis võimaldab liikuda täpselt diagonaalis üle pargi. Sealjuures on sõit juba piletihinna sees. Alal liigub ringi ka rong, mis

jalavaeva vähendab. Ka näitusele kohaleminek on elamust pakkuv, sest lisaks bussidele saab sinna sõita paadiga, mis väljub Almere rannast. Paadisõit võtab aga umbes 10 minutit.

Käesoleval aastal korraldatakse Floriade näitust seitsmendat korda ning nagu mainitud toimub see Almere linnas, mis asub Amsterdamist umbes 40 km kaugusel. Eelnevalt on suurejoonelist väljapanekut korraldatud Amsterdamis, Rotterdamis, Haagis, Zoetermeeris ja Venlos. Näitus jääb avatuks kuni 9. oktoobrini 2022.

Liisi Kont, kutseõpetaja

Looduslik linnaaed

Pilkupüüdev skulptuur linnaaias

Kuuldused lõikelillede kasvatamise talu kohta Lööra külas jõudsid minuni juba mitu aastat tagasi. Olin plaaninud sinna minna külaskäigule samuti mitu aastat tagasi, kuid alati oli mingi takistus ees ja käimata seal jäigi. Sel kevadel see õnnestus ja rohkem, kui esmalt lootsin sain seal olla terve nädala praktikal ja vaadata nende tegemisi lähemalt ning ise kaasa teha kõiki tegevusi, mida sel ajal seal tehti. Kuigi oli suur kevad, kraavides õitsesid varsakabjad, nurmedel hõiskasid sookured ja laulsid lõokesed, toomingas kikitas hiirekõrvadega, näitas ilm aprilli viimasel nädalal talviseid hambaid tugeva põhjatuule ja lörtsisajuga. Lööra lähedal karjamaal sõid lambad vaevu tärganud rohtu ja paistsid kaugele nagu kivikülv. Seal pidi hunte ka ringi luusima, et korraks ära käimas lamburi valveta karjast matti võtta.

Lööra küla asub Harjumaal Kose lähedal, Lööralt Kosele oli paarkümmend kilomeetrit. See on tõeline maakoht, kus elu käis täiel rinnal ettevõtlikke inimesi tundus seal olevat palju. Lähedal oli mitmeid talusid, kus tegeleti küttepuude tootmise, turisminduse, muruniitjate remontimisega ja paljude muude tegevustega. Ka mina ööbisin lähedalasuvas Võtikmetsa turismitalus, kust oli külavaheteed mööda lillekasvatustallu kümne minuti tee. Inimesed olid sõbralikud ja teadsid ümbruskonnas kõiki, toimis korralik naabrivalve. Tänutundega räägiti lugu, kuis Võtikmetsast juhuslikult Lööra poole vaadates kasvuhoonete juures kahjutuld

märgati ja koheselt valves oleva vabatahtlike tuletõrjujatega tuld kustutama mindi ning suurem kahju hoiti ära.

Lööra lilletalu on pereettevõte, kes kasutab hooajal vähest lisatööjõudu. Lõikelilli kasvatatakse seal peamiselt katmikalal, vähem avamaal. Katmikalal kasvatati levkoisid, lillherneid, päevalilli, lõvilõugu ja roose, avamaal peamiselt aedastrit, vähem rukkililli ja katsetuseks veel mõnd liiki. Lilled turustatakse peamiselt Tallinnas ja Helsingis, vähesel määral mujal Eestis.

Põllumaal oli kasutuses korralik viljavaheldus, samas kohas kasvatati lilli uuesti 5 6 aasta möödudes. Taimed istutati küll suhteliselt tihedalt, kuid neid toestati. Igal vaol oli teisaldatav kastmissüsteem, kuhu vesi saadi kõrvalasuvast jõest. Katmikalal kasvatatakse lilli mineraalvilla mattidel. Kaks potti kõrvuti. Villamatte kasutatakse mitu hooaega, pärast hooaja lõppu pestakse need läbi ja desinfitseeritakse. Villamattide puuduseks on, et need ei kõdune ega mädane ja toodavad prügi. Huvitav, kas kuskil pole katsetatud lambavillast matte teha, need peaksid mingi aja jooksul kõdunema!

Lilli on küll tore korjata, kuid sel tööl on ka omad nõksud, et toodang kvaliteetselt tarbijani jõuaks. Töötajad teadsid täpselt kuidas, mida teha, neil oli tööjaotus, igaüks lüli suures ketis. Rooside korjamine oli keeruline, sest roosipeenarde vahel oli kitsas, õied olid kõrgel ja lõigatud roos pidi olema

hoidnud

avanenud teatud piirini ning lõigatud vart oli küllalt raske põõsast välja tõsta, et mitte kahjustada kasvamajäänud taimeosi ja seda sama äralõigatud vart. See oli üsna torkiv töö, samas oli silmal hea vaadata nii ilusaid õisi, ning seda torkimist ei pannud tähelegi. Lihtsam oli korjata roose kahekesi, üks lõikas ja teine korjas need sülle. Korjatud roosidel pidi alumine ots jääma ühtsele kõrgusele, sest roosid pandi kohe pärast korjamist kimpu, seoti riide sisse ja asetati kuuma vette ning viidi jahedasse ruumi, kus nad pidid seisma ööpäeva, misjärel neid sai hakata sorteerima.

Rooside sorteerimine erines teiste lillede sorteerimisest. Kui lõvilõuad läksid pikkuse järgi, kus vaadati õisiku pikkust ja varre tugevust, siis roosid sorteeriti varre pikkuse järgi ja õis oli peale selle. Sorteerimiseks oli laud, kuhu oli tõmmatud jooned iga kümne sentimeetri järel, see lihtsustas sorteerimist oluliselt. Kõik õied pandi pakendisse, et nad transportimisel viga ei saaks. Sorteeritud lilled viidi transportimiseni külmikusse.

Võrreldes roosidega, oli levkoide korjamine lihtne. Ka siin tuli jälgida, et õisikus oleks avanenud õisi piisavalt ning vars lõigata piisavalt pikalt ära. Lõigatud lilled pandi võrkudele õisikuga reavahe poole, sedasi oli neid pärast lihtsam kokku korjata, õisikuid vigastamata. Kõiki lilli koristati muidugi valikuliselt. Mõnus ja hea lõhnaga töö.

Lõvilõug on tänuväärne taim, üks ja sama taim kasvatab pärast lõikust jälle uued õisikud ja nii saab aastas neli viis lõikust.

Et taimed hästi kasvaksid, käidi pidevalt neid kontrollimas, kas taimed näevad kenad välja, et pole kahjureid ega haigusi. Rohimisest ei pääsenud ka kasvuhoones, sest villamattide servades kasvas umbrohtu, see tuli eemaldada.

Selles ettevõttes tehti mitmeid töid teisiti, kui meil siin. Nii palju, kui ma erinevates aiandites käinud olen, tehaksegi igal pool töid omamoodi. On välja töötatud oma tehnoloogiad ja kõik toimib. See ongi huvitav.

Merike Aomets, kutseõpetaja

Sorteeritud ja pakendatud levkoid

Koristatud lõvilõuad, 45 50 päeva pärast saab taas saaki koristada

Noored levkoitaimed

Korjatud levkoid võrgul

Tartu Ülikooli botaanikaaias saab nüüdsest taimeilu kõrval imetleda taimsest materjalist installatsioonide näitust, millega Räpina Aianduskooli ja Tartu Rahvaülikooli floristide akadeemiline ema, Leili Alaoja Rein tähistab 30 aastat õpetajatööd.

Palju õnne ja palju häid õpilasi edaspidiseks, Leili!

16. septembril avati botaanikaaia avamaal maakunstist (land art) inspireeritud taimeseadete väljapanek "Pargis on saladusi".

Tartu Rahvaülikooli ja Räpina Aianduskooli lilleseadjad Leili Alaoja Reinu juhendamisel paigutasid aia peale paarkümmend taimeskulptuuri, mille loomisel kasutati looduslikke materjale. Skulptuurid valmisid punumise, köitmise ja põimimise tehnikas. Seadeid leiab nii taimede vahelt kui ka puu otsast. Väljapaneku uudistamiseks saab botaanikaaia kassast küsida kaarti, millel on märgitud skulptuuride asukoht. Teosed jäävad üles teadmata ajaks väljapaneku objektid kaovad aegamisi ja ükshaaval loodusjõudude mõjutusel. Avamaal saab väljapanekut külastada tasuta.

Lisateave:

Tartu Ülikooli botaanikaaed tel 737 6180 botaed@ut.ee www.botaanikaaed.ut.ee

Fotod: L. Alaoja Rein

Alina Svetlik, Vitalii Minailenko „Ämblik Paul“

Õpilased koos õpetaja Leili ja tema töödega

Anu Peri „Aja kaja“

Jaana Oras „Tule süda“

Botaanikaaia näitusest kuulsin tegelikult juba pool aastat tagasi ja teadsin kohe, et tahan seal osaleda ja külastajatele imetlemiseks midagi pakkuda. Õpetaja Leili ideed on alati lahedad ning huvipakkuvad, nagu see näituski. Mõned kuud hiljem, kui olin selle juba ära unustanud, küsis õpetaja idee kavandit, mida mul loomulikult polnud. Mõtlesin siis paar päeva ja saatsin talle oma idee kirjalikult.

Lõpuks ma siiski algset ideed ei kasutanud. Õpetaja Marise (Paas) tunnis, kes aitas ka Leilil näitust korraldada, otsisime ideid, kuidas teha putukaid looduslikust materjalist. Otsisin ja otsisin ning leidsin Pinterestist väga huvitava kiili pildi, mida nähes teadsin kohe, et tahan seda tegema hakata. Kiili tegemiseks kulus kokku umbes 12 tundi. Lõpuks oli see päev käes, kui läksime kogu kursusega Tartu Ülikooli botaanikaaeda näitust üles panema. Alguses tegi õpetaja Leili meile ringkäigu botaanikaaias ning siis asusime koheselt oma töid täiendama ja valitud paikadesse kinnitama. Kõikidel minu kursusekaaslastel olid väga huvitavad tööd kapsaröövik, miniputukad, mesilane

Maia, kiil Rudolph ja vihmaämblikud. Ka õpetaja Leili teistel õpilastel Tartu Rahvaülikoolist olid väga huvitavad ja silmatorkavalt põnevad tööd. Kindlasti soovitan näitust külastada, aga siis kui

sul on pikemalt aega, et nautida seda kõike, mida loodus pakub.

Jarko Ilves, FL21 41 K

Alina Svetlik, Vitalii Minailenko „Kapsauss“ Jarko Ilves „Kiil Rudolf“

Triinu Täpsi, Kristel Otsason „Erinevad tahud“

26. 28. augustil toimusid Poolas, Katowices Euroopa meistrivõistlused lilleseades. Koroona tõttu kahel korral edasi lükatud võistlustel osales ka Eesti esindaja. Tuuli Luiga on lõpetanud Räpina Aianduskooli kahel korral ja on saanud siit esialgu neljanda taseme floristi kutse ning selle aasta kevadel viienda taseme meisterfloristi kutse. Eesti esindajana sai ta võistlema minna, kuna on hetkel ka valitsev Eesti meister lilleseades. Viimaste aastate keerdkäikude tõttu sai ta Poola mineku au teada alles mai lõpus, mistõttu ettevalmistuseks jäid vaid loetud päevad. Oma assistendiks kutsus ta Räpina Aianduskooli õpetaja Pille Petersoni, kellega koos sai omal ajal Räpinas koolis käidud ning on nii mõnelgi võistlusel kõrvuti võisteldud.

Võistluse läbiv noot oli muusika ning kõik tööd olid ühte või teistpidi muusikaga seotud. Esimese viie töö järel valiti välja kuus finalisti, kes tegid õhtusel galal laval rahva ees oma viimase töö.

Tegemist oli niisamuti üllatustööga, kus vajalik tööjuhend ja materjal anti otse lava peal.

Paraku Eesti sel korral finaali ei pääsenud. Küll aga tulime tagasi megasuure kogemuste pagasiga, mida saame jaga-

da tulevikus võistlejatega. Mõni neist võib ju juba meie juures õppidagi. Pille Peterson, floristika juhtõpetaja Tuuli Luiga, vilistlane

Fotod: M. Paas, T. Luiga

Võistlustöö nr 1: Lauakaunistus – koolikokkutulek kuuele. Töö pidi olema inspireeritud lemmik Eesti autori muusikast. Taimne materjal korraldajate poolt, karkass tuli endal kaasa võtta. Muusikavalikuks oli Arvo Pärdi lugu “Spiegel im Spiegel”. Töö märksõnadeks sai helge lillevalik ning palju peegeldust.

Võistlustöö nr 2: Installatsioon mustas plastvahus "Tants vihmas". Üks nõudeid antud töös oli, et pool taimsest materjalist pidi olema kindlasti plastvahus.

Võistlustöö nr 3: Kimp. Töö pidi peegeldama floristi emotsioone ja tundeid etteantud muusikaloost. Kimbul tohtis olla üks sidus. Vaas ja postament oli osa tööst, mida hinnati. Töö tegemiseks anti aega 40 minutit. Muusikapalaks olid korraldajad valinud Poola rokkbändi Maanami poolt esitatud loo “Espana forever”.

Võistlustöö nr 4: Kehakaunistus tantsijale. Kaunistus pidi laskma tantsida, ega tohtinud piirata liikumist. Samas pidi kaunistus olema mannekeenilt eemaldatav ning mannekeen oli kõigil ühesugune. Töö suurus ja tehnika vaba.

Floristika töötuba autovabaduse puiesteel

24. juulil oli seoses Tartu24 ürituste raames Tartus autovabaduse puiesteele kutsutud Lõuna Eesti vallad. Räpina valda esindasid nii kohalik muusikakool oma suurepärase kontserdiga kui ka aianduskool. Õpetajad Pille Peterson ja Maris Paas tutvustasid floristika eriala, mille raames said huvilised töötoas endale teha suvise lillekimbu või peapärja. Huvilisi oli päris palju ja kõik kaasa võetud kraam sai kimpudesse või pärgadesse ära kasutatud. Tore oli kohata asjalikke lapsi, erialavalikut varsti tegevaid noori ja nende vanemaid. Kõige kaugemad töötoas osalejad olid pärit Hiinast ja sai ka jagatud pärja tegemise traditsioone Ukraina naistega.

Pille Peterson, floristika juhtõpetaja

Õpetaja Maris

Valmis töö pakkus palju rõõmu

Väikesed floristikahuvilised tööhoos

Viiendast kuni kuuenda augustini toimus Lätis, Ventspilsis kahekümnes rahvusvaheline lillevaipade festival 20TH INTERNATIONAL FLOWER CARPET FESTIVAL. Kuna tegemist oli juubeliaastaga, siis töö teemaks oli “Birthday cake’” ehk sünnipäevatort. Sel aastal osalesid

floristika õpetaja Maris Paas ja Kadri Käesel, kes alles plaanib astuda aianduskooli. Räpina tiim küll ei võitnud, aga siiski tuli võit Eestisse. Oma võidutiitlit kaitses Aire Reenumägi. Võistlustöö tegemiseks oli aega ööpäev, hommikul kella üheksast kuni

sellele lilli kaasa võtnud. Kuna me kõik oleme kogenud floristid, siis kohapeal leidsime erinevaid lahendusi, et teha töö õigetes mõõtmetes. Käisime nii linna ümber erinevatel aasadel lilli korjamas, kui ka vajalikke puuduolevaid materjale poes ostmas. Me kõik õppisi-

Eestlased koos tähistamas eestlaste võitu

Esimese koha töö

Aianduskooli võistkonna töö

23. septembril 2022 kogunes kaheksa Liivimaa kutsekooli võistkonda Valga Kutsehariduskeskusesse, et aju ragistada juba 155. korda. Seekord puudus Tartu Kunstikooli võistkond, kohal olid Luua, Kehtna, Järvamaa, Viljandi,

Olustvere, Pärnu, Valga ja Räpina kutsekoolide esindused. Pingelises võistluses õnnestus Räpina Aianduskooli mälumänguritel (Irma Samoldina, Merike Aomets, Valdur Truija, Toomas Mastik ja Ille Rämmer) saavutada esikoht!

Minu nimi on Sigrid Kirotar.

Minu amet on aianduse juhtõpetaja. Kui ma ei töötaks aianduskoolis, siis ma õpiksin plaatijaks, sest see on mind viimasel ajal kõnetama hakanud. Vahepeal on hea vaikuses ja omaette tööd teha ja nokitseda. Samuti meeldib mulle füüsiline töö, sest see on hea trenn ja tulemus on ka kohe näha. Olen hunt kriimsilm oma seitsme ameti ja huvidega.

Mind rõõmustab kõige rohkem minu pere. Olen oma perega hästi lähedane ja naudin nendega koos olemist. Veel rõõmustavad mind ka sõbralikud ja abivalmid inimesed.

Minu suurim kirg on jooga ja õmblemine. Joogaga hoian ennast vormis ja õmblemisega rahustan enda närve. Soovin vabaneda kohvi joomise harjumusest, vahepeal lähen sellega liiale.

Kõige rohkem kasutan nutitelefonis ikka Facebooki ja Messengeri äppe.

Mind on enim mõjutanud raamat, mida soovitas mul lugeda isa „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi“ Dale Carnegie.

Viimati leidsin uue inimese, kellega võiks sõprus välja kujuneda Räpina Aianduskoolist.

Soovin oma elus avada ühe huvikooli ja miks mitte aianduse valdkonnaga seotud kooli.

Suur tänu kõigile, kes lehenumbri ilmumisele kaasa aitasid. kulli.nommistu@aianduskool.ee

Räpina Aianduskool, Aianduse 6, Räpina 64505

Külli Nõmmistu, Liisi Kont Küljendaja Valdur Truija

Noor kalamees vanale: „Mis 21. sajandi kalamees sa oled, kui ei oska isegi Photoshopi kasutada?!?!“