Page 1

CASUS BELLI meie mõtete, ideede ja ühe euro eest

detsember 2012 Hind: 1 euro

PERSOON: Jaanus Vaiksoo

CASUS BELLI KÜMNES SÜNNIPÄEV!

lk 3 Milliseid piparkooke osta?

lk 10 lk 26 öövarjut d e s u Kogem ; u l oppeid e N i ; b k i ä t l i i s r filmik s tantside e l l M O a ; R ? t : l vat! ee ses a i v t i m s v i a r t u b u h s m d a ju muu l arvuti k Selles nu a a p t a a j v r t a Mida Jõulutes ; t s e d päevalt; ö tö õpilaste


PEATOIMETAJAVEERG

TOIMETUS Peatoimetaja Maibel Napa Ajakirjanikud Loreen Pulk Gertrud Mets Susanna Männik Ingrid Tivas Eliisa Ellen

Täitsa suur laps juba Ükskord enne Casus Belli koosolekut otsustasime Luise ja Hanna Mariaga raamatukokku minna, et varasematest lehtedest inspiratsiooni ammutada. Nagu me Leini käest saadud kasti kaevudes avastasime, on Casus Belli ajalugu olnud kirju: seal on olnud järjepidevust ja pikemaid pause, mõni number on meelde jäänud oma akadeemilisust õhkava kujunduse poolest, teine jälle rõõmsavärvilise ajakirjastiiliga. Kuid kõige erilisemaks leiuks oli päris esimene Casus Belli number, kui peatoimetajaks oli Martin Tajur. Ilmumisajaks oli märgitud detsember 2002 ehk täpselt kümme aastat tagasi! Casus Belli esimese juubeli puhul sooviksingi tänada kõiki inimesi, kes on Casus Bellide ilmumisse oma panuse andnud ning muidugi teid, armsad lugejad! Krõbedate piparkookide ja tulise glögi kõrvale saad juubelinumbrist lugeda kolme peatoimetaja meenutusi, reisikirja kirevast Marokost, elust tudengina Tartus ja paljust muust põnevast. Sätendavat ja rahulikku jõuluaega!

Sarah Raichmann Hanna Tallinn Charlie Karniol Isabel Napa Evelin Väljaots Krister Kruusmaa Elisabeth Samarin Sandra Kartau Elisabeth Kaukonen Marilyn Mägi Jaak Erisalu Luise Leemet Helis Oidekivi Johanna Lehtmets Hanna Maria Hanson Karina Noor Johanna Pukk Maarja-Liis Raamat Andry Padar Anni Kalm Kujundaja

Jaanus Sildam


UUDISED

Kas peatoimetajana saadud kogemustest on hiljem abi ka olnud?

Martin Tajur: Kõvasti. Kui mõtlema hakkan, siis ka praeguses töös läheb mul mitmeid oskusi vaja, mida Casus Bellit tehes (ja käivitades) meeskonnaga arenJaanus Sildam, 11.a dasime. Mäletan, et sel ajal võtsime palju ette ja tegime koos kollektiiviga ära ka. Nendest kogemustest on to10. aastat tagasi anti RaMis esimest korda välja täitsa hutult kasu olnud. Peatoimetaja rollis ja teiste toimetaoma koolileht. Selle aja jooksul on olnud Casus Bel- jatega koos artikleid planeerides lihvisime kõik koos lil 6 peatoimetajat (koos viimase peatoimetaja Maibe- tekstidega töötamise oskusi, aga ka meeskonnatööd ja liga), kellest kolmega kontakteerusin ja esitasin neile ettevõtlikkust. Kui seadsime omale eesmärgi leht ikmõned küsimused. kagi kindlal kuupäeval valmis saada, siis ajapikku (aga mitte kergelt) tuli ka oskus tööd mõistlikult ajas jaoMartin Tajur oli Casus Belli tada, et kõike mitte viimase hetke peale jätta. esimene peatoimetaja ning Helen Räim: Loomulikult, koolilehe juhtimine õpelehe toimetuses aastatel 2002 tas mind eelkõige kuulama ära teiste arvamust, õpeja 2003. Selle aja jooksul ilmus tas looma tiimivaimu olukorras, kus kõhklusi on leht kaks korda. mõnikord tarbetult palju ning kindlasti andis see mulle julgust sukelduda mõnikord ehk natuke tundHelen Räim oli Casus Belli neljas pea- matuisse vetesse, sest visioon ja inspiratsioon võivad toimetaja, tema „elustas“ lehe pärast luua ootamatust paremaid tulemusi. Tegelikult pani nelja-aastast pausi. Kes ei teadnud, siis see natukene teisiti hindama ka ajakirjanduse tagapärast 6. numbri ilmumist 2005. aastal maid ning mina isiklikult hakkasin ajalehti/ajakirju tekkis nelja-aastane paus järgmise num- veidike teise pilguga vaatama, mõistes, kui suur töö ja bri väljaandmiseni. Helen jõudis kooli vaev peitub ühe numbri ilmumise taga. rikastada kolme Casus Belli numbriga. Sanna Kartau: Otseloomulikult. Kogemusi, kus enesearenguvõimalused nii suured on, samas ka Sanna Kartau oli koolilehe viies peatoimetaja (2010 enesest andmise võimalused (ning kerged enese– 2012.a) ning tema hingel reklaamivõimalused samuti), sääraseid ei ole palju. peatoimetajana on tervelt 8 numbri väljaandmine. Mõni eredam mälestus seoses Casus Belliga?

Casus Belli peatoimetajad läbi dekaadi

Martin Tajur: Kuna tegemist oli tollal palju, siis on nüüd tagantjärele pigem meeles üldine olustik ja Millega te praegu tegelete? oluline õpitu, mis teele kaasa sai võetud. Mäletan väga selgelt hommikuseid tööseansse koos toimetusega, kus Martin Tajur: Olen ettevõtte Pipedrive kaasasutaja ja planeerisime artikleid ja järgmist lehenumbrit. Mälearendusjuht. Me tegeleme müügitarkvara arendusega tan eredamalt ka selle lehenumbri kallal tehtud tööd, ja meie klientideks on mitu tuhat ettevõtet üle maail- kus oli pikk intervjuu õpetaja Meedi Neemega. ma. See on täiesti erinev valdkond ajakirjandusest, aga Helen Räim: Eks neid kilde ole palju, mis lõpuks teekond selleni käis kokkupuute kaudu ajakirjanduse- selle hea emotsiooni loovad, aga minu jaoks oli üks ga ja meediaga. märkimisväärsemaid hetki just see, kui 1. ”uus” Casus Helen Räim: Olen hetkel Tartu Ülikooli bioloogia Belli number müüki läks ja inimesed tulid juurde ning eriala üliõpilane. Koolivälisel ajal olen endiselt seotud ütlesid, et väga lahe on, tehke veel. Suuremat tunnusMTÜ Euroopa Majaga ( MEP-i korraldus) ning teist tust oli kogu tiimile sellel hetkel raske leida! Ma olen aastat ka Pimedate Ööde Filmifestivaliga(PÖFF). väga tänulik nendele inimestele, kellega me koos seda Sanna Kartau: Õpin Tallinna Ülikooli Pedagoogilises ajalehte tegime. Seminaris rahvusvahelist noorsootööd, andsin sügisel Sanna Kartau: Ma arvan, et suurim ehhee-elamus oli karjäärilabori tunde Viimsi koolis ja EBS-i gümnaasiu- ehk kogu Cosmopolitani reklaami kasutamise ümber mis, tegelen kirjutamisega, annan RaMis väitlust, käin üllatuslikult tekkinud aplaava, aga positiivsematest mediteerimas ja elan, mitte ainult ei võta ruumi. kogemustest ehk viimase numbri toimetamine ning


märgiline intervjuu Mustas Puudlis Maibeliga, mis oli justkui sümboolne lõpetus. Ma armastasin ka väga intervjuusid teha – näiteks vestlus kokk Romaniga venisid tunni-pooleteise pikkuseks ja need ei olnud mitte õppetunnid nende inimeste, vaid kogu elu piires. Kas peatoimetaja amet oli raske? Missuguste probleemide ja raskustega te pidite omal ajal silmitsi seisma? Martin Tajur: Kuna me ise lehe väljaandmist alustasime, pidime kõik välja töötama, kalkuleerima ja planeerima — mahu, sisu, tehnilise poole (tiraaž, trükitavad kogused) ja hinnad. Ilmselt oli see kõik tollal veidi raskem, kui praegu sellele tagasi vaadates tundub. Aga tasus ära! Helen Räim: Kindlasti oli see minu jaoks paras väljakutse. Eelkõige selle pärast, et koolilehte polnud juba tubli mitu aastat ilmnud ning viimane Casus Belli toimetus oli ammu koolist lahkunud. See tähendas, et me hakkasime asja nullist üles ehitama, ammutades inspiratsiooni endise Casus Belli radadelt ja teistelt toimivatelt kooliajalehtedelt. Suureks abiks oli seltskond inimesi, kes jagas mõtet, et kooliajaleht on RaM-ist puudu, ning see tühimik vajab täitmist. Selles mõttes jagasime me kõik ühist vastutust, et ajalehele tuult tiibadesse saada. Teadmine, et ka pärast selle seltskonna koolist lahkumist on ajaleht endiselt toimiv, näitab, et asi sai õigel ajal uuesti üles võetud. Sanna Kartau: Mina ei olnud sellist vastutust veel enda õlul kanda saanud ning minu õlgadel võttis veidi aega, et sellega kohaneda, aga kõik oli seda väärt. Minu jaoks keerulisim oli see, et adekvaatset tagasisidet saada oli raske ning on seda nähtavasti tänase päevani.

tus. Koolileht on üks väheseid kohti, kus info koolis toimuvast kompaktselt koos on. See juhib tähelepanu olulistele teemadele ning loob koolipere ühtsustunnet. See on suurepäraseks õppimiskohaks kõikidele, keda ajakirjandus, disain, tiimitöö ja muu sarnane huvitab. Kool on selliste asjadega esmakordselt tegelemiseks parim aeg ja koht. Sanna Kartau: Koolileht on vajalik kahtlemata – see on pinnas noorele tärkavale sulele, aga ka kriitilisele pilgule ja säravale isiksusele. See pakub võimalust särada noorel inimesele viisil, mis ilma selleta võimalik ei oleks. Alahinnatud on Casus Belli rolli aga ürikuna. Milline oli vastukaja, kui te peatoimetaja olite? Martin Tajur: Meelde on jäänud, et hea. Loeti, kiideti, asi meeldis. Loodan, et on õigesti meelde jäänud. Ma arvan, et kogu toimetus tegi tervikuna head tööd. Helen Räim: Eks ma ise uurisin ja puurisin, mida inimesed lugeda tahaksid, mis võiks teistmoodi olla. Leht oli tegelikult populaarne ning see on mõneti märgiks, et inimestele meeldis ja nad pidasid seda enda jaoks oluliseks. See oligi ja on ilmselt siiani üks lehe ilmumise peamistest eesmärkidest. Sanna Kartau: Võib-olla on tegemist minu selektiivse mäluga, aga sain head vastukaja. Samas on tagasisidega selline lugu, et enamasti märgatakse ikka siis, kui midagi on valesti ja häid sõnu raisata ei taheta. Mida soovitaksite praegusele toimetusele?

Martin Tajur: Võtke ja lugege ajalehte Sirp, ajakirju Forbes või National Geographic. Neid lugedes taipate, et esiteks ei ole tegemist n-ö “peavoolumeediaga”, vaid Kas teie arvates on koolilehe olemasolu vajalik või hoopis ajatumaid teemasid käsitlevate väljaannetega. mitte? Miks? Teiseks, nad inspireerivad, lähevad süvitsi ja ei taotle lihtsalt meelelahutust. Ma ei ole küll viimaseid Casus Martin Tajur: Ma arvan, et see annab koolielule ühe Belli numbreid näinud, kuid soovin, et toimetus ostahu juurde ning huvilistele võimaluse end proovile kaks ajalehe täita ühtaegu nii ajaliku kui ajatuga ning panna, kirjutamisoskust treenida. Usun, et see soo- teha seda ajakohaselt ja huvitavalt. Ja et leht aitaks lugedustab ka ettevõtlikkust, samuti õpetab kirjutama jatel teemade üle kaasa mõelda, mitte lihtsalt meelt laasjadest veidi teise pilgu läbi — vahest ehk objektiiv- hutada. Usun, et see on võimalik! Edu! semalt ning neutraalsemalt, kui just ei ole käsil mõne Helen Räim: Hästi palju edu, inspiratsiooni ning juarvamusloo kirjutamine. Tänapäeval on massimeedia lgust, et Casus Bellit järjest paremaks ning huvitavaüsna kommertslikuks ja kirjuks muutunud ning paljud maks teha. Edu õpinguis ka loomulikult! ei oska nõuda kvaliteetset ajakirjandust. Või siis pea- Sanna Kartau: Ma soovitaksin rohkem piire katsuda – vad seda liialt igavaks. Ma tahaks loota (ja see oli meil provotseerige, minge hulluks ja ärge laske kellelgil teie Casus Bellit asutades ka üks soove), et koolilehte saab tiibu kärpida! teha kvaliteetselt, kuid samas ka huvitavalt. Kvaliteedi all mõtlen ma süvitsi minekut, analüüse ja kriitilist suhtumist ümbritseva suhtes — kõike selleks, et panna lugejaid kaasa mõtlema. Helen Räim: Kindlasti on see kooli jaoks oluline väär-


Tapal toimus huvilistele järkekordne meedialaager Eliisa Elllen Sarah Raichmann, 9.c

Meedialaager on hea koht, kus sobitada uusi tutvusti ja proovida peaaegu professionaalsel tasemel ajakirjandust teha.

Red Bull käes, lösutasime me klassipinkidel, mõeldes eesseisvale artikli kirjutamisele. Käes oli 2012 aasta meedialaager Tapa Gümnaasiumis. Tühja Tapa linna olid kogunenud noored kirjasepad ja andekad fotomeistrid üle Eesti. Meid jaotati erinevatesse gruppidesse, kus kuulajatele selgitati ajakirjanduse püsitõdesid. Neist lähtudes alustasime enda valitud teemal artikli loomist. Aega oli vähe, mõtteid aga palju, wifi võrk oli nõrk ning konkurents saada oma artikkel laagrilehte Tipa Tapa oli tihe. Peale 3tunnist juuste kitkumist ja lugematuid energiajooke saatsime, südamed ärevalt põksumas, oma artiklid rühmajuhtidele. Pärast seda saatuslikku hetke, pühkides higi otsaesiselt, lasime püksirihma lõdvaks Muusika ja sõnad ja viskasime pikali mugavatele Tapa gümnaasiumi diivanitele.Seal pikutades saime vestelda uute ja vanade Jaak Erisalu, 12.a tuttavatega. On külm ja on hilja, kuid me sellest ei tee välja... Loetud minutid pärast keskööd mängiti Gabriela motelli suures toas valju trance-muusika saatel ikka veel lauamänge. Täistuuridel oli käimas 9. - 11. oktoobril Nõval toimunud koorilaager. Kohvi ja tee (üle)tarvitamine oli kolme päeva jooksul julgustatud ja vägagi teretulnud strateegia. Menüü eest vastutasid Meelis ja Priit, kelle korraldatud olid ka seltskonnamängud. Reedel ja laupäeval mängisin ma rohkem kivi-paber-kääre kui viimase kaheksa aasta jooksul kokku, järgmiseks ürituseks võiks Meelis otsida ka teisi võitlustehnikaid sisaldavat meelelahutust. Nagu ürituse nimest eeldada võib, asus põhirõhk siPõnevate uudiste, arvamuslugude ja muude terkstide iski kooril ja laulmisel. Proovides käsitleti selleaastast kirjutamise vahel oli võimalik kuulata võrratuid kõnesid kahelt tuntud ajakirjanikult. Esimene kõneleja oli Eesti Päevalehe ajakirjanik Tuuli Jõesaar. Temale järgnes Top Gear Estonia ajakirja peatoimetaja Toomas Vabamäe. Mõlemad kõned olid suurepärased ja tõid hästi välja ühe ajakirjaniku tavapäeva rutiini. Laagri viimsel päeval sai käidud läbi kahest varem välja valitud töötoast, millest ühte juhtis meie kooli vilistlane Hendrik Osula. Uued teadmised omandatud, oli ees vaid veel lõpetamine. Lõpetamisel saime kaua oodatud eksemplari laagrilehest Tipa Tapa. Lõpuks tegime laagrirahvaga ühispildi ja sättisimegi pikale teele kodu poole.


repertuaari ja laupäevaõhtusel öölaulupeol lauldi läbi koori möödunudaastane repertuaar ja mitmeid „klassikuid“. Lõpupoole hakkasid alla andma hääled, pärast seda inimesed, aga kõik finišeerisid edukalt ja rõõmsalt. Kuuldavasti toimub järgmine väljasõit juba kevadel.

EÕEL’i XVII Üldkoosolek ehk zombied, kollased paberid ja kallistused Eliisa Ellen, Sarah Raichmann, 9.c Vaatasin oma kergelt räbaldunud mürkrohelist käepaela, millelt võis veel selgelt välja lugeda musta markeriga kirjutatud „XVII ÜLDSKOOSOLEK“, ning lõikasin selle kurvalt läbi, endiselt möödunud nädalavahetusest naeratades. XVII Üldkoosolek, mis meile, RaM kooli delegaatidele oli esimene, oli selleks korraks lõppenud. Reedel, 2. novembril läksime tavapärase koolibussi asemel Balti jaama rongile. Vagun oli täis ootuste lõhna, rõõmul nägusid ja säravaid naeratusi. Ka meie olime ärevil, lootes kohtuda vanade tuttavatega, leida uusi ning loomulikult saada uusi teadmisi ning mõtteid. Peagi jõudsime valju jutu, naeru ja laulu saatel Paide Ühisgümnaasiumisse, kus ootasid meid juba tublid Üldkoosoleku korraldusmeeskonna liikmed, kes registreerisid meid kiirelt ning ulatasid meile soojade naeratuste saatel meie infomapid. Kärmelt jagunesime tubadesse ning peale kiiret avakõnet tormasime maja peale vanu tuttavaid üles otsima. Õhtu jätkus põneva õhtuprogrammiga, mille käigus tutvusime oma toaga ja veendusime üha enam, et olime kokku sattunud kõige imelisemate inimestega. Nalja ja rõõmu jätkus kuni varajaste hommikutundideni, kuni lõpuks sügavalt oma magamiskottides unne suikusime. Ruuporite huugamise saatel alustasime vaevarikkalt uut päeva. Unesegasena kahjuks hommikuvõimlemisele ei jõudnud, vaid suundusime kohe kõhtu maitsva mannapudruga täitma. Kõhud täis, oli aeg sisukate arutelurühmade käes, mille olime eelnevalt välja valinud. Meie valikuks osutus grupp, kus vesteldi õpilaste suhtumistest noortesse eestlastesse, kelle emakeeleks on vene keel. Pärast pikka ja sisukat arutelu leidsime lahenduse kõikidele esilekerkinud probleemidele,

omandasime mitmeid uusi teadmisi ja avastasime uusi vaatenurki. Võtnud arutelud kerge snäkipausiga kokku, algasid lõbusad töötoad. Töötube, mille vahel sai valida vaid ühe, oli palju ning otsuse langetamine oli raske. Tunni aja jooksul said õpilas-esindajad teada nii massaaži põhitõed, seksuaalvähemuste kiirkoolituse, rehvivahetuse praktika, origamiõppe jpm. Uued tarkused ja oskused kõrva taha pandud, oligi käes kauaoodatud (neljatunnine!) üldkoosolek. Mapid kaenlas, seisime ärevalt saali ukse taga, oodates meie kooli mandaadi kättesaamist. Mandaat on kollane kiletatud paber, millel on number, mis tähistas kooli. Otsuste vastuvõtmine toimus hääletamise teel, hääletamiseks pidid tõstma õigel ajal mandaadi, et anda oma poolt- või vastuhääl või jääda hoopiski erapooletuks. Peagi sisenesime saali, mandaat number 207 uhkelt käes, ja valisime endale istekohad. Alustasime kohalolukontrolliga. Jätkasime sellega esimesed 25 minutit, kuni jõudsime selgusele, et saalis viibisid ligi 90 kooli esindajad üle Eesti. Asusime asja kallale ning esimesena panime paika EÕELi eelarve. Mõtteid, ideid ja ettepanekuid oli rohkelt ning hääletusega võeti vastu lõplikud otsused. Nagu EÕELi üritustel alati, järgnes raskele tööle alati lõbu ning nii algaski võimas Halloweenipidu. Saalihämaruses liikus ringi nii slendermane, jokkereid, nõidu kui ka muumiaid – isegi üksik pensionär. Bändi saatel tantsides kutsuti meid kõiki peagi õue. Hääled kähedaks lauldud, jõudsime õue, kui äkki algas kõrvulukustav alarm. Ei möödunud viite minutitki, kui Paide Ühisgümnaasiumi ees seisis suur punane tuletõrjeauto, kust tormasid kooli vaprad tuletõrjujad. Segaduses, kuid meelt heitmata, mängisime koolimaja ees lõbusaid mänge. Peagi lahkusid tuletõrjujad, teatades, et tulekahju polnud. Tuletõrjujad läksid, kuid alarm jäi. Endiselt lõbusad, ei lasknud me end sellest häirida ning suundusime alarmi saatel tubadesse, kus rääkisime rahulikult juttu ning veetsime meeldivalt aega. Kesköö oli ammu möödas, kui alarm lõpuks lõppes ning saime uinuda. Järgmisel hommikul avasime toore jõuga silmad ning peale tublit kõhutäit algas üldkoosoleku II plokk. Käed eilsest mandaaditõstmisest kanged, arutasime kutsekoolide ja EÕELi tegevuskava üle. Otsused langetatud, avastasime, et suurejooneline üldkoosolek oligi lõppenud. Pärast südamlikke lõpukõnesid oligi aeg oma kompsud kokku korjata. Rohkete pisarate, kõvade kallistuste ja tänusõnade saatel jätsime uute ja vanade sõpradega hüvasti. Oligi aeg, kui kõik õpilasesindajad erinevatesse Eesti paikadesse tagasi rändasid, suud rohkem naerul kui tulles, meeled veelgi rõõmsamad ja facebooki sõbralistid kopsakamad kui kunagi varem.


Lugu sellest, kuidas noored ühe päeva tööd tegid

Sandra Kartau, Elisabeth Kaukonen, 11.b

haksin selliseks palgaliseks tantsijaks saada, sooviksin võib-olla natuke rohkem ikkagi pere jaoks aega ja ma pean hästi mõtlema, et mida ma ikkagi ise tahan teha.

Mis tundega sa sealt ära tulid, kas oli midagi mis sa kaasa võtsid? 13. novembril käis põhimõtteliselt kogu 11. klass tööMa tahangi tantsijaks saada, aga ma sain aru, et ma ei varjupäeval. Kohti oli väga erinevaid- betoonitehasest taha teha seda, mis tema teeb. Ma tahaks pigem olla operatsioonisaalini. Olenemata faktist, et umbes 1/3 koreograaf kui see, kes tantsib teiste tehtud tantse. inimestest ei saanud soovitud kohta, oli enamikul Mitte selline robot, kes seal jookseb teiste asjade läbi, inimestest ikkagi väga tore ja silmiavardav päev. Vavaid kes saab ise luua. Ma tahaks midagi sellist teha. lisime välja kõige huvitavamad ning tegime nendega Ma arvan, et see oli tohutult hea kogemus ja töövarjuintervjuud. päev on üldse väga hea asi, seda võiks natuke rohkem olla. Näiteks need, kes ei saanud teha seda, mis nad Silvia Saks: oleksid tahtnud, nad võiks uuesti saada kuskile minna, Kus sa käisid? rohkem sellisesse kohta, mis aitaks, sest see kogemus Ma käisin rahvusooper Estonia balletitantsija Kaire oli tohutult avardav. Kasetalu töövarjuks. Kirjelda oma päeva. Nii. Mu päev algas sellega, et läksime koos Anetaga rahvusooper Estoniasse ja saime seal selle naisega kokku ning käisime kõik tagumised ruumid läbi, kus tantsijad päevad läbi on, panevad riidesse, meigivad ja sätivad end valmis. Üks asi, mille kohe teada saime, oli see, et meik, kostüümiproov jms toimuvad ka kõigil teistel

päevadel, mitte ainult esinemiste ajal. Tavapäeval, kui meie seal käisime, oli ruumides palju sahkerdamist ja tegemisi. Kõik õmblejad, meikarid olid seal, proovisid ja tegid kõike, see oli nii üllatav! Pärast seda läksime trenni, nägime treeningut pealt, mis kestis umbes tund aega Need naised tantsisid nii hästi! Peale seda oli neil kostüümidega lavaproov, reedel esietendus neil üks uus etendus “Tuhkatriinu”, nägime terve etenduse proovi ära ja pärast seda saime Toomas Eduri ja Age Oksaga juttu rääkida. Aga kelleks sa ise saada tahad? Ma tahaksin tantsijaks küll saada! See päev oli hästi huvitav minu jaoks, kuna tahan ka ise tulevikus tantsuga tegeleda ja see avardas mulle seda pilti. See naine, keda me varjutasime, oli seal töötanud umbes 20 aastat ja ma mõtlesin, et ta pidi ju 20 aastat seda sama tööd iga päev teinud olema, nägin, et tal pole oma pere jaoks väga palju aeg. See pani mind mõtlema, et kas ma ta-

Maarja-Liis Raamat Räägi meile, kus käisid, mis tegid. Käisin ERR-is, Terevisioonis algselt küll, aga pärast olin kõikjal, sõna otseses mõttes. Kirjelda oma päeva lühidalt. Kell 6.30 olin ERR-i peamajas, kaks tundi järgisin Terevisiooni, kuidas filmiti, saadet tehti, kokku pandi ja monteeriti kohapeal kokku. Pärast seda jalutasin mööda ERR-i maja ringi, rääkisin nii monteerijate kui ka inimestega, kes koosolekusaalis arutasid, millistest uudistest järgmisel hommikul rääkida. Sattusime rääkima ka Reet Linnaga, kes võttis meid äärmise lahkusega vastu ning jagas enda elu varjukülgi.’ Mis mõttes kõikjal? Kelle töövari sa siis olid? Mitte kellegi ja samas kõigi. Kelleks sa saada tahad, kas see on seotud kuidagi ERR-i või Te(r/l)evisiooniga? Ei, ei ole tegelikult, ma tahtsin minna teatri visuaaltehnoloogi juurde, eriti sellist butafoor-dekoraatsionitegemisi vaatama. Aga sain hoopis ERR-i, kuna selline võimalus tuli, siis otsustasin, et haaran võimalusest kinni. Aga enda tulevikku ma küll sellega siduda ei taha. Aga oled sa rahul sellega, et said sinna hoopis? Jaa, see oli väga hea kogemus, kõik see, kuidas teletöö ja asjad käivad oli huvitav ja avardav kogemus. Mis tundega sa sealt ära tulid ja mis sa sealt kaasa võtsid? Kõige üllatavam asi, mida ma sealt teada sain, oli see, et kui sa piisavalt palju unistad ja tahad midagi saada,


siis on kõik võimalik. Mõistsin ka, et ei pea olema õppinud teletööks midagi spetsiifilist kui üldse midagi. Aga kelleks sa siis saada tahad? Kuulsime töötajate käest, et kui sa ise tahad ja oled Ma ei tea. Ma väga sooviksin saada arstiks, kuid aeg ja gümnaasiumitunnistus annavad varsti teada, kuidas nõus selle nimel pingutama, siis on kõik võimalik. mul on võimalik enda elu jätkata. Alati on ka see võiKas oli midagi negatiivset ka seal töövarjuks olemise malus, et tujud muutuvad ja unistused saavad teiseks. juures? Hetkel mul midagi negatiivset küll ette ei tule, see oli Mis tundega sa sealt operatsioonisaalist ära tulid? kõik väga lahe. Vara tuli küll ärgata, aga sellega harjub Positiivse tundega. Mõtlen siiamaani, et see oli väga lahe. Ja tunne oli hea. ilusti ära. Merliin Vellend Kus sa käisid? Põhja-Regionaalhaiglas, olin töövari Günter Taalile südamekirurgias.

Kas oli selle kogemuse juures midagi negatiivset ka? Ma ei ütleks, et oleks olnud midagi, mis ei meeldinud. See, et ma pildi taskusse viskasin, käib asja juurde.

Kas oli natuke selline tunne ka, nagu sa oleks olnud Kirjelda oma päeva kuskil „Grey Anatoomias“? Hommikul läksin sinna ja sain kohe arstirüü selga. Siis Jaa, muidugi. Kui ma peeglisse vaatasin, siis tegin tähtviidi mind kurssi, mis sorti operatsioon hakkab toi- sa näo pähe ja kohe tekkis selline tunne, et ma olen muma (operatsiooniks oli südameklapi vahetus vane- kuskilt filmist või seriaalist. mal inimesel). Peale seda oli hästi pikk käte pesemine, kuna operatsioonisaalis ei tohi absoluutselt mustust olla. Siis, kui patsienti ette valmistati ja ta juba magas laual, ma minestasin. Mind turgutati ärkvele ning jätPäev täis inspiratsiooni kasin operatsiooni vaatlemist. Operatsioon oli üsnagi Luise Leemet, 12.a raske ning kirurg ise ei saanud mulle midagi seletada, sest soovis operatsiooni edukalt lõpetada. Ühesõnaga Ühel reedesel päeval võis näha kooli peal õpilasi, kes vaatasin seda operatsiooni, see oli väga lahe hoolimata tegelesid kõige muuga kui sellega, millega oleks pidaminestusest ja mulle väga meeldis. nud - osa tassis toole, teised lõikusid lõnga ja kolmandad kleepisid tähti lava külge. Millega nad küll tegelesid? Vaadates koolipäeva lõpus laval neid samu tähti, sai vastuse - TEDxYouth@Tallinn. Kuna üritusest on koolipeal juttu olnud küll ja veel, siis räägin praegu vaid sellest, millest jäid ilma kõik need, kes ei saanud või ei viitsinud laupäeval kooli tulla. Kui korraldusmeeskond ei teadnud, mida päevalt oodata, kas üritus tuleb välja, kas publik jääb rahule või kas kõik sujub ilma suuremate vigadeta, siis ilmselt teadsid osa külastajaid veel vähem, milliseks päev kujuneb. Kuid muretsemiseks polnud põhjust- Frankie Animal alustas võimsalt ja nende loodud positiivne meeleolu kestis kuni päeva lõpuni. Loomulikult lisasid sinna oma osa ka teised esinejad, kelle hulka kuulusid näiteks eesti astrofüüsik Mihkel Kama, matemaatik Kristjan Korjus, disainer Kärt Ojavee, Gov2u asutaja Vasilis Koulolias ja paljud paljud teised, kellel kõigil oli midagi olulist öelda ja kellelt kõigilt said saali kogunenud noored tohutul hulgal inspiratsiooni ning mõtteainet. Kas see töövarjupäev andis sulle ka midagi kaasa? Ka vaheaegadel ei pidanud rahvas, käed rüpes, istumaSee andis kindlasti midagi kaasa, see aitas paremini kui kohvi ja küpsiseid ei tahtnud, sai oma ajulainete aru saada, mis toimub arstimaailmas. abil kunsti teha, meisterdada, endale ohutu koolitee


markeerida, oma unistusi pildistada või kalarobotiga Üldine tase oli talutav, programmi sisse mahtus mitu mängida ning loomulikult rääkida kõigist ideedest, küllaltki kesist filmi, kuid ka ligi 5-6 teost, mida ma vaataks ka vabatahtlikult. Siiski olid filmid valitud küllaltki arukate kriteeriumite järgi, jäätes kõrvale niigi liialt populaarsed Hollywoodi rahadega lavastatud ebardlapsed (v.a “Videviku” saaga viimane osa, mis küll kuulus noorteprogrammi ning oli avafilmiks, kuid loeti korraldajate poolt võistlevate filmide seast ainsana välja). Paljude filmide probleemiks jäi aga see, et teose mõtte ja süžee suunamine noortele - st noori puudutavate probleemide ja teemade kujutamine või seletamine (milleks sattusid pere ja sõprade kõrval väga tihti olema ka seks, alkohol ja narkootikumid) – kippus kammitsema filmi mis pähe olid tulnud, ja ootasid, et neid kellegagi jagataks. Seega oli üritus oma eesmärgi täitnud, kuna kui küsisime inimestelt, mida nad ootasid ürituselt, vastasid peaaegu kõik: „Saada uusi kogemusi, kontakte ja inspiratsiooni.“ Ja saadi ka palju uusi teadmisi, ilmselt polnud palju neid, kes oleks teadnud, et Botswanas on iga elaniku kohta 1,2 mobiiltelefoni või et matemaatika võib olla ka tore. Aga kas kõik need, keda kohal polnud, jäävad ilma sellest lahedast kogemusest? Kindlasti mitte, ürituse videod ilmuvad ka meie kodulehele tedxtallinn.org/youth ning loodetavasti on meie koolis palju neid noori inimesi, kes on ka ise valmis oma käed külge panema ja teostust. Iseenesest pole sisu ja teostus omavahel nii andma oma panuse, et see üritus ka järgmine aasta toi- tihedalt seotud (kuigi sitast just saia ka ei tee), aga unikaalse ja hea teostuse läbiviimine teema puhul, mis on muks ja vähemalt sama lahe oleks. küllaltki kitsas ja läbikäidud (noortele suunatud filmid kipuvad tihti ringiratast käima väga kindla ainestiku ümber), näitab otseselt režissööri võimekust. Seega mainiksin ära noorteprogrammi filmid, mille Kino peab saama teostus küündis kõrgemale tavalisest noortefilmile omasest tasemest. Need on minu arvates „Jess+Moss“, Krister Kruusmaa, 10.b „Väikesed olendid“, „Näksibaar“ ja „Väike kolmteist“. Veel vääriks vaatamist ka „Sina, jumal“ ja „Kuningas 15.-25. novembril leidis Pimedate Ööde FilmifesKelly“. tivali raames aset laste- ja noortefilmide festival Just Film. Üritusel linastus 17 noortefilmi ja 12 lastefilmi, Žürii valis festivali parimaks filmiks aga Meral Uslu lisaks kuulus 8 filmi tänavakultuuriprogrammi ja 7 filmi „Näksibaar“. Teost iseloomustavad tõsidus, ülefilmi laste õiguste eriprogrammi. Näidati ka nelja jäänud festivali raames originaalseks jäänud idee, osav mõttetut filmi vitamiini-nimelise kava raames. kunstiline lähenemine ja imeline näitlejatöö. Lisaks pälvis Oma Teed Läinud Filmi eripreemia Noortežürii liikmena oli minu ülesanne vaadata 8 „Jess+Moss“, seda põhiliselt mittelineaarse süžee ja päeva jooksul ära kõik noorteprogrammi filmid ning unikaalseima välimuse tõttu. seejärel ülejäänud nelja žüriiliikmega parima filmi osas ühine otsus langetada. Sisuliselt tähendas see seda, et Just Filmi noortežüriis osalemist hindan ma kindpidin iga päev kas Rahvusooper Estonia vastas asuvas lasti väga kõrgelt. See on kindlasti väärt kogemus nii eredalt valgustatud Solariseks kutsutavas hoones või enda harimiseks kui ka meeldivate inimestega koos tuntud karastusjoogi nimelises suuremas kesklinna kitöötamiseks. Kui sind huvitab tõeline kvaliteetfilm, nos ära vaatama vähemalt kaks, tihtilugu kolm filmi. astu samm selle poole, kandideerides järgmine aasta See kehtis ka nädalavahetuse kohta. Just Filmi žüriiliikmeks või ajakirjanikuks!


PERSOON Kunst kui maailma peegel Johanna Lehtmets, 12.a Seekordses persooniloos tegin juttu meie kultuuriõppetooli juhataja ning kirjaniku Jaanus Vaiksooga. Väga põneva vestluse käigus jõudsime rääkida nii Jaanuse teekonnast kirjutamiseni kui ka teekonnast Rocca al Mare Kooli, kirjanduse imedest ja võludest ning eredatest teatrielamustest. Kus veetsite oma lapsepõlve? Kus olete sündinud ja kasvanud? Tegelikult olen ma läbinisti Tallinna poiss, aga passi järgi sündinud Paides. Mul on ema poolt vanemad Koeru kandist, aga juba minu sünniaastal kolisime Tallinna, nii et üles olen kasvanud Mustamäel ja koolis käinud 32. Keskkoolis. Aga samal ajal on kõik mu suved möödunud maakodus, nii et hingelt olen ikka maapoiss. Ma ei kujutaks oma elu ette, kui poleks maakohta.

seltsimees Salm! Mida Te ülikoolis õppisite ja kus? Õppisin Eduard Vilde nim Tallinna Pedagoogilises Instituudis (nüüd Tallinna Ülikool) emakeele ja kirjanduse õpetajaks. Meie kooli emakeeleõpetajad on kõik selle kooli erinevatel aegadel läbi käinud Leila, Toivo, Anni, Kaja. Missuguse tähendusega on kirjandus Teie jaoks? Kirjanduse puhul on minu jaoks tähtis see, mil kombel seda ümbritsevat maailma peegeldatakse, et see sinusse mõjub, läbi raputab, äratab mõtteid või tundeid. Mõni inimene oskab ka kõige igapäevasematest asjadest niivõrd suurepäraselt rääkida, et sa jääd seda kuulama, vaatama, lugema. See ongi kunstiime, kuidas inimene läbi oma loomingu suudab teisi millestki vaimustuma panna. Kui sa loed midagi väga head, mis sind puudutab, või vaatad teatrit või filmi, siis see muudab sinus midagi. Sa tunned, et muutud ka ise natukene paremaks inimeseks.

Kui Te kirjutate, kust saate ideid, mõtteid, inspiratsiooni? Eks ikka nii, et kuidagi siit Kelleks Te lapsena saada tahtümbritsevast elust korjan site? mingid hetked üles, mis hakNagu lapsel ikka, oli mul igasugukavad seoseid tekitama. Minseid unistusi. Põhikooli ajal vaigisugune mõte jääb kusagile mustusin kõige rohkem geograafajusoppi pidama või aastateks iast, mis oli mu lemmikaine, ja laagerdama. Ma arvan, et igal lugesin selle kohta päris palju. inimesel on väga palju selliseid Aga siis üheksandas klassis algas mõtteid või ideid, kus on oleNSV Liidu majandusgeograafia mas väga heade lugude alged. ja see oli nii igav, et tappis igasuguse geograafiahuvi. Mingeid ideid kannad aastaid endas. Kirjutamisega on Samas suur lugemishuvi on mul alati olnud, nii et see selline imelik lugu, et niikaua, kui sul on mõni mõte hakkas üha enam asemele tulema. peas, siis ujub see ikka aeg-ajalt pinnale, tuleb meelde. Enne ei saa sellest lahti, kui oled ta ükskord loona kirja Millal tulid enda esimesed kirjutamiskatsetused? pannud. Kirjutamine on selles mõttes hea asi, et see Need tulid vist kuskil keskkoolis. Tol ajal ilmus sel- teeb sind nagu teatud ideedest või mõtetest vabaks, line naljaajakiri Pikker, mis oli rahva hulgas väga kaotad mõnikord isegi selle vastu huvi. Ma loen harpopulaarne. Selles oli üks absurdsete väljamõeldud va hiljem oma raamatuid, peamiselt siis, kui koolides lühiuudiste rubriik „Kirev gloobus“. Hakkasin sinna lastega kohtun, loen ette mõnda luuletust või lühemat rubriiki vahel saatma enda absurdseid lugusid. Mõned lugu. neist ilmusid ja sain ka honorari. Otsisin need vanad Pikrid välja. Üks uudis oli näiteks selline: LIIKLUS- Aga kas Teie lasteraamatutes on killuke ka Teie enda EST. Kasutades ühel puhkepeatusel lõkke süütamiseks lapsepõlve sees? brošüüri „Liikluseeskirjad“, rikkus autojuht V. Salm Ma usun küll, et seal on enda lapsepõlve mõjusid sellega kõiki liikluseeskirjades loetletud punkte. Häbi, kindlasti päris palju. Mõnes vähem, teises rohkem, aga


kindlasti on. Sest ikkagi kõige paremini suudad peegeldada seda maailma, mida ise hästi tunned. Ma isegi ütleksin, et oma lapsed ei anna mitte otseselt ideid ja ma ei kirjuta laste pealt nende tegemisi maha, vaid lapsed annavad selle vajaliku tunnetuse, milline peaks olema loomulik stiil, kuidas lapsed räägivad, mida nad teevad, kuidas käituvad. Pead olema selle asja sees, muidu võivad jääda sinu tekstid tänasele põlvkonnale kaugeks, kui sa ei suuda nende maailma nii hästi tabada. Ma ei ole sugugi kindel, kas ma kümne aasta pärast ikka veel kirjutan lastele. Äkki ma ei tunne siis enam seda põlvkonda, kes nüüd sünnib või on veel sündimata. Kas Teil on endal lapsed? Jah, kolm last. Üks on juba suur mees ja teised hakkavad ka tasapisi suureks saama. Kõige noorem on kümnene.

Nüüd jõudsimegi otsaga koolini. Mis on koolis töötamise võlud? Mis on see, mis tõi ikkagi tagasi kooli? Mul oli õnn olla selle kooli alguse juures, see on omamoodi hindamatu kogemus. Ja seda olen ma mitut puhku öelnud, et selliseid kolleege nagu on siin koolis, on kusagilt mujalt raske leida. Selliste õpetajatega on lihtsalt rõõm koos töötada. Seda peab lihtsalt hindama. Ja õpilastega on koolis emotsioonid, tagasiside ja suhtlemine märksa vahetumad kui ülikoolis. Tallinna Ülikool on viimastel aastatel liiga suureks kasvanud, muutunud anonüümseks. Õpetajaameti juures ongi just väga oluline peale selle, mida sa vahendad, ka see, mida sa tagasi saad ja kuidas seda tagasi peegeldatakse. See on vastastikune protsess. Ilmselt on see miski, mis mind kooli jälle tagasi on toonud.

Kas midagi on muutunud vahepeal meie koolis? On Kas siis on hea, et kodus on kohe esimene peegel ole- midagi teisiti kui algusaastatel? mas oma kirjutistele? Seda on isegi raske öelda. Kohati oli selline äratundViimasel ajal ma neile oma lugusid eriti ette ei loegi. mine, nagu poleks justkui ära olnudki. Esiteks on Aga just see, et sa kuuled iga päev, kuidas nad räägivad, neid õpetajaid palju, kes on siin algusest peale. Samal ja vaatad sõpru, kellega nad läbi käivad. Selle maail- ajal tunnen, et näiteks meil kultuuri õppetoolis need maga hetkel kursis olla on ilmselt iga kirjutaja jaoks õpetajad, kes on vahepealsetel aastatel juurde tulnud, oluline. Ükskõik, mis valdkonda või teemat sa puudu- on sedavõrd märkamatult siia kooli suurepäraselt sisse tad, see peab hästi selge olema. Kui näiteks Hargla sulandanud ja meie õpetajaks kujunenud. Seetõttu kirjutab oma ajaloolisi romaane, siis ta küll kirjutab läks mul sisseelamine väga kiirelt. Muidugi iga algus on ajaloolist ulmet, kus fantaasial on väga suur osa, aga ikka algus. Sellest osa saada oli omal ajal tagantjärele samas kui neid romaane lugeda, on tajutav väga põhja- vaadates väga võimas kogemus. Samal ajal see, mis siin lik eeltöö. Ta on ennast ikka põhjalikult kurssi viinud iga päev toimub, pakub küll rahuldust. Hea on siin selle 15. sajandi Tallinna eluga, mida ta oma Melchiori töötada, sest need õpetajad on omal alal niivõrd head lugudes kujutab. Ühesõnaga vahet ei ole, kas kirjutad tegijad. Sa võid neid jäägitult usaldada, sest nad teevad lastele või ajaloolisi romaane, põhiline on ikkagi selle tõesti oma asja hästi ja vähemaga ei lepigi. maailma tajumine. Mis oli viimane tõeliselt hea raamat, mida lugesite? Kui nüüd korraks jätta kirjutamine ja töö kõrvale, Kui ma hakkasin nüüd 11. klassile andma uut kursust kas jääb siis veel aega millegagi tegelemiseks? „Kirjandus ja ühiskond“, siis lugesin läbi Majakovski Üks kõige olulisem asi peale töö on maakodu ja seal kohta kirjutatud biograafia „Mäng elu peale. Vladimir toimetamine. Seal on alati hea ja püüan eriti suvel Majakovski ja tema lähikond“. Üsna pöörane ja äge olla seal maksimaalselt või siis Nõmmel oma aias. lugemine. Mida vanemaks saan, seda rohkem hakkabLooduselähedane olemine on aastatega muutunud ki meeldima ajalooline kirjandus. üha olulisemaks. Ja siis muidugi meeldib mulle teater. Vaatan teatrit vahel isegi parema meelega, kui loen Aga mõni viimane eredam teatrielamus? raamatut. Talvel naudin suusatamist. Mulle meeldib Teatris oli päris hea kogemus NO-teatri „Suur õgimine“. üksi suusatada. Ma olen talvelaps, keset külma talve See on selline etendus, mis on piisavalt grotseskne piisündinud ja ma naudin lund. Ma ei tunne lõunamaa ride kompamine ja üle piiride minek, mis mängib järele mitte mingisugust puudust. Muidugi on suvi publiku tunnete ja närvidega. Ja ilmselt ka mingil simõnus, ilma selleta ei kujutaks puhkust ette. Aga Ee- semisel piinlikkustundel. Mängisid Priit Võigemast, sti neli aastaaega on ikka väga suur väärtus. Ja kui sü- Marika Vaarik, Eva Klemets, Margus Prangel. See tükk gisel mööduvad päevad siin koolis, siis see, mis väljas eeldabki näitlejaid, kes on võimelised säärase mängu toimub, mind väga ei sega ja sügispimedus eriti masen- täiega kaasa tegema, sellega lõpuni minema. Etendusse ei aja. duses oli kõike: lõputut õgimist, nautimist, ka labasust


ja nõmedaid nalju ja samal ajal käib kogu aeg selline alltekst, kus Võigemast räägib kosmosest, taevast, planeetitest. Sellest, kuidas see elu siin maal on ikka suur ime. Me elame siin ja oleme nii kaugele arenenud, et oleme võimelised looma ja leiutama uskumatult keerulisi asju, mis meid igapäevases elus ümbritsevad. See on ime, mida ei jõuagi ära imestada. Aga samal ajal näitab etendus halastamatult läbi selle suure õgimise, millega me tegelikult iga päev tegeleme. Kui ikka sellele mõtlema hakata, siis see on pagana piinlik. Elades ise selle ime sees, sisustame me oma päevi asjadega, millest see etendus räägib. Nii et päris vägev teatrielamus. Siis üldiselt Teile meeldib ka selline ekperimenteeriv teater ? Ikka jah. Ma olen alati näiteks Von Krahli teatri tegemisi püüdnud jälgida teatri algaegadest peale. Või nagu nüüd Tartu Uus Teater või VAT-teater. Meeldib just selline teater, kus otsitakse uusi võimalusi, kuidas ümbritsevat peegeldada või jutustada. Teinekord võib olla eksperiment eksperimendi pärast ka väga igav ja ebaõnnestunud, aga selle tunneb kiirelt ära. Kui sa suudad aga kaasata etendusse erinevaid meediaid, muusikat, pilti, näitlejate suurepärast mängu, head teksti, siis see kokku võib moodustada sellise väga võimsa asja, mis inimest korralikult läbi raputab.

PROBLEEMLUGU Rüperaal koolipingis – innovaatiline imetegija või kuri keskendumisraskus?

Marilyn Mägi, 11.b

Keskmine nutitelefoni omanik vaatab oma mobiiliekraani keskmiselt 150 korda päevas. Kui öötunnid sisse arvestada, teeb see ligikaudu kuus korda ühe tunni jooksul ning seega vilksab meie silm oma telefonile iga kümne minuti tagant. Mobiil ei ole enam pelgalt helistamis-või sõnumineerimisvahend ning samamoodi ei täida ka enam arvuti passiivse lauallebaja rolli, mida alles kümne aasta eest mööbliesemega samale pulgale seati. Vastupidi – kui varem oli avalikus kohas sülearvuti taga nokitsemine pintsaklipslaste või eriti agarate tarkvaraarendajate pärusmaa, siis 2012. aastal ei loe neiu kohvikus teetassi taga enam raamatut, vaid sirvib internetis uudisteportaali . Samamoodi on hakanud järjest rohkem juurduma arusaam arvutist kui pea ainuvõimalikust õppevahendist nii kodus kui ka

koolis ning kui telefonile on antud üsna õigustatult käepikenduse tiitel, võib osade sülearvutikasutuse võimalusest ilma jäetud inimeste tühi pilk rääkida nende välise ja põhilise kõvaketta eemaldamisest. Kahjuks annab nõudlus selle lisaseadme kasutamise järele tunda ka koolitunnis ning seega ei ole järjest süvenev probleem, kas rüperaali tunnis kasutada või mitte, palju vanem kui meie, kuid on kujunenud üheks suurimaks ja igikestvaimaks duelliks innovatiivsete tehnofiilide ning vana koolkonna esindajate vahel. Pingete maandamiseks ning tulise vastuseisu kuldsele ja rahumeelsele keskteele viimiseks küsisime valikult gümnasistidelt ning õpetajatelt nende seisukohta antud teemal ning klassikaliste vastuste kõrval sai kuulda ka radikaalsusele kalduvaid arvamusi. On märkimisväärne, et küsimus, kuidas suhtuda sülearvuti kasutamisesse koolitunnis, ei jätnud külmaks mitte ühtegi vastajat, andes tunnistust aina kasvavast uudishimust arvuti kui potentsiaalse õppematerjali üle. Samuti oli üllatav, et hoolimata teatud kontingenti põhiargumendist, mis seisneb üleüldises õpilastepoolses soovis kasutada rüperaal igas võimalikus ajas ning ruumis, leidis suurem osa küsitletuid koolikaaslaseid, et on pigem tunnisisese arvutikasutamise vastu. Põhilised õpilastepoolsed vastupõhjendused seisnesid soovis –üllatus, üllatus – mitte minna lihtsama vastupanu teed ja harjuda sellega, millele võib tuua kiire ja nukra lõpu pistiku seinast välja tõmbamine. Selle kõrval toodi välja ka puhas kombekohasus, millele vastavalt on kool, olgu see siis Rocca al Mare, mõni waldorfkoolidest või kõige karmima reeglistikuga eliitkool, universaalselt asutus, mille tunnuseks on tindiplekid, „laena mulle pastakat“ – stiilis suhtlus ning paberikrabin, kui kord on konspekteerimise käes. Seega võib järeldada, et paberi ja pliiatsiga seondub korralik annus nostalgiat ja ehedalt vaimset kooliromantikat, mis leidis eriti suurt poolehoidu loomesõprade seas. Realistlikuma mõtteviisi esindajad tõid aga välja teatud vanuseni lokkava ebaküpsuse ning mõtte, et eelkõige põhikoolis võib olla kiusatus arvutis millegi koolitöövälisega tegeleda liiga suur. Kui arusaam, kelle jaoks õpitakse, on veel puudulik, on näoraamatu ahvatlustele vastu seista raske; multitasking võib tunduda küll igapäevaselt trafaretse oskusena, kuid on isegi teaduslikult tõestatud, et tegelikult omavad seda annet vähesed. Tagasihoidlikumad arvutivastased teadsid rääkida, et käsitsi läbikirjutamine aitab õpitut tõhusamalt ja kiiremini meelde jätta ning käsitsi konspekteerimine tähendab juba poole töö loomupärast ärategemist. Keskendumise olulisust tunnis koolitöö tegemise juures peeti mõjusaimaks argumendiks ka õpetajate poolel, kus toodi mitmeid kordi välja arvu-


tis töötegemisega kaasnev pöördvõrdeline seos ajakulu suurenemise ning produktiivsuse vähenemise vahel. Teemale teisest küljest lähenedes tõid mitmed õpetajad välja ka selle, et kui laudadel surisevad arvutid neid õppevahenditena isegi ei heidutaks, siis ühiskond ja süsteem selleks veel valmis ei ole – reaalseid internetil või arvutiprogrammidel põhinevaid materjale ja ülesandeid on vähe. Uuenduslikku Moodle’i keskkonda võib pidada tilgaks suures meres, pigem lihtsalt abistajaks. Pooleldi huumoriga võttes leidis äramärkimist ka võimalik olukord, kus sülearvuti kohustuslikuks muutmisel kaotavad pooled õpilastest seadeldise vastu huvi ning tunnis ei oleks kõigil arvuteid alati kaasas niikuinii – vabandused on vanemad kui meie ning varem keelatud asi pole lubatuks muutudes enam poolt ka nii köitev.

tisid, et usaldust ja luba kiputakse tihti kuritarvitama ja tegelikult ei saa loota, et normaalne õpilane terve akadeemilise tunni ainult valget Wordi faili silmitseks. Sellega koos tõstatati järjekordne ettepanek õpetada noortele eelkõige arvuti kasutamist, interneti abil info leidmist ja arvuti enda kasuks tööle panemist, sest teades, et tulevikus teostub 90 protsenti tööst niikuinii raali abil, ei ole mõtet keelata paratamatut ja ilusama homse nimel tasub noortele vahendid anda juba täna. Samuti on fakt, et inimene arvutiga võistelda ei suuda ning õigete oskuste korral saab arvuti abil töö tehtud kordi kiiremini ja tulusamalt. Õpetajate hirmule, et laua peal seisev arvuti tõmbab õpilaste tähelepanu tunniteemalt kõrvale, nentis üks gümnasist ka rahulikult, et arvuti mittelubamine ei taga õpilaste keskendumist – kui tund on igav, saab olla ka telefonis, lugeda raamatut või mängida ükskõik millist mängu, mille eelduseks on Kõigele eelnevale vastukaaluks leidus küsitletavate seas paberi ja pastaka olemasolu. Kui aga tund ja õpetaja ka neid, kes pooldasid rüperaali kasutamist koolitunnis on köitvad, on tähelepanu niikuinii teemal ja siis pole kas lausa kahe või vähemalt ühe käega. Eriti jõuliselt vahet, kas arvuti on lahti või mitte. toetasid ideed need gümnasistid, kes suuremahulisest Kogu eelnev artikli sisu põhines nii õpilaste kui ka kirjatööst väsinuna veel randmeid raputasid ning nen- õpetajate isiklikel arvamustel antud teemal. Samas ei tisid, et vanemate klassidega kaasneva rohkema mater- ole see, mida meie siin hetkel õigeks või valeks peame, jali ning kiirema tunnitempoga hakkama saamiseks ühiskonna kulgemisel määrav niikuinii. Inimesed on oleks arvutisse konspekteerimine hädavajalik. Kui li- mugavad olendid ning olles kokku puutunud mehega, sada siia veel mugavamad võimalused ainete ja üleskir- kes kontoris töötades käsitsi kirjutamise ära unustas, jutatu haldamiseks, lahterdamiseks ning kontrolltööks ei maksa imestada, kui seisame paari kümnendi pärast valmistumiseks, ei nähtud põhjust, miks peaks lubama- silmitsi klassitäie lastega, kelle ainsad kibekiirelt töötatu olema miski, mida enamik paari aasta möödudes vad kehaliikmed on nende klaviatuuril klõbistavad kõrgkooli astudes niikuinii harrastama hakkab. Kui sõrmed. Nagu ütleb ühe panga reklaam suurtel teeääraga lähtuda arusaamast, mille järgi halveneb arvutikir- setel tahvlitel, on kõige sellise näol tegu „uue norja osakaalu suurenedes inimeste käekiri radikaalselt, maalsusega“ ja tavalisus, teatavasti, on süvenemiseks. tundub ka aasta või paari pikkune edasilükkamine hä- Arvuti tuleb, tahame me seda või ei; teed selleni saab davajalikult parem kui mitte midagi. Iseasi on samuti küll pikendada, kuid mitte ära jätta. Nähes aga, mida ka see, kui tõsiselt õpilased lubadusi, mille järgi on tulevik endaga kaasa võib tuua, on see igati vaeva väärt. arvuti ainuülesanne olla koolitöövahend, ise võtavad ning kas ei ole konspekteerimine siiski ettekääne tunni ajast näoraamatus ringiuurimiseks. Viimane mõte oli ka üks põhiargumentidest õpetajate poolelt, kes nen-


SPORT

neli korda, sest kooli kõrvalt on rohkemaks raske aega leida. Kes on teie treenerid? Meie treenerid on eestlased Mirko Juga, Hannes Ilmjärv, valitsev taipoksi maailmameister Kevin Renno ja „Tahan liikuda edasi!“ Ivo Pukk, kes minu teada on ka Hannese treeneriks. Hanna Tallinn, Kus saab taipoksiga tegeleda? Eliisa Ellen, 9.c Meie koolis õpib palju rallisõitjaid ja korvpallureid, Sellega saab tegeleda Tallinnas paljudes kohtades. ridamisi häid kergejõustiklasi, jalg- ja võrkpallureid. Näiteks Spartas ja Arigatos. Võitluskunstide harrastajaid teame aga palju vähem, Kas oled midagi suuremat saavutanud? veelgi enam sellise eksootilise, aga huvitava ala tegijaid nagu taipoks. Mis on üldse taipoks? Taipoks on tavalisest poksist palju universaalsem võitluskunst, mis on pärit Taist. Reeglite järgi võib taipoksis vastast lüüa käte, küünarnukkide, põlvede ning jalgadega. Lisaks sellele sisaldab see Clinch’i, mille sisuks on maadlus, kus võib erinevaid heiteid teha. Vestlesime 9.a õpilase Arman Nahapetjaniga, kes selle spordialaga tegeleb. Millal taipoksiga tegelema hakkasid? Taipoksiga alustasin eelmise aasta alguses. Miks? Sõbrad kutsusid trenni ja siis mulle hakkas see meeldima. Mida teadsid sellest spordialast varem? Peale selle, et see on pärit Taist, eriti midagi. Sõbrad olid rääkinud, millega on tegemist – et see on füüsiline enesekaitse, kuidas seda tehakse, et kasutatakse nii käsi, jalgu kui küünarnukke. Kas taipoksiga tegelemiseks peaksid inimesel olema ka mingid kindlad füüsilised või vaimsed eeldused? Üldiselt mitte. Tippu jõudmine eeldab füüsilist ja vaimset tugevust. Pikkus ja kaal pole olulised, sest on erinevad kaalukategooriad. Mina kuulun keskmisesse kategooriasse. Kas trennis käib palju inimesi ja kellele see trenn mõeldud on? Vanasti käis trennis suhteliselt palju inimesi, aga enam

Käisin Keilas võistlemas ja sain esimese koha. Hiljuti toimusid Eesti meistrivõistlused. Üks päev enne võistlusi tehti ka mulle ettepanek osaleda, aga tollel hetkel ma keeldusin – ma ei olnud vaimselt selleks väljakutseks valmis. Kui hiljem sain teada, kes meistriks sai, mõtlesin, et oleksin võinud ikkagi minna... Kuidas sa nii lühikese ajaga nii kaugele oled jõudmitte, sellest on kahju. See, mis vanuses inimesed nud? taipoksiga tegelevad, oleneb kohast, kuskohas trennis Palju sõltub motivatsioonist. Mul oli väga tugev motikäid. Minu trennis on umbes minuvanused inimesed vatsioon ja teen väga tugevat trenni. Pingutan kõvasti. (ka paar tüdrukut), kuid täiskasvanutele on samuti Niisama ei tule midagi, aga millegipärast tuleb taipoks mul hästi välja – see sobib mulle. taipoksi treeninguid olemas. Miks sulle taipoks meeldib? Kirjelda taipoksi treeningut. Tavaline treening kestab umbes poolteist tundi pluss Ausalt öeldes enam nii väga ei meeldi. Motivatsioon venitused. Trenn algab soojendusega, näiteks hüp- on langenud, sest paljud on trennist lahkunud ja treepenööriga hüpped, käte- ja jalgade soojendused ja nerid pole enam oma suhtumiselt samad kui siis, kui muud harjutused. Seejärel on varjupoks – poks peegli ma trenni läksin. Lisaks on kooli kõrvalt väga raske trenees. Seejärel harjutame erinevaid tehnikaid. Pärast ni jõuda. Koolist kesklinna ja pärast koju Kakumäele tulevad võhmaharjutused ja lõpuks sparring – võitlus jõudmine võtab väga palju aega – päevast paar tundi. vastasega. Kõige lõpuks tulevad venitusharjutused. Ka on mul tunne, et see ala on ennast minu jaoks amTrennid on kuus korda nädalas, mina käin tavaliselt mendamas. Ma tahan tegelikult MMAsse (Mixed Mar-


tial Arts – Sportlik vabavõitlus) edasi minna, sest see on universaalsem ja seal kasutatakse teisi võtteid. Tahan edasi liikuda. Mida taipoksiga tegelemine sulle andnud on ja kas sul on sealt saadud oskusi ka elus vaja läinud? Taipoks on mind eelkõige füüsiliselt arendanud, aga andnud ka turvatunnet. Tuleb tunnistada, et taipoksist saadud oskused on mulle ka elus kasuks tulnud. Täpsemalt paaril korral, kui kodu juures või mujal linnas on tuldud tüli provotseerima. Ise ma tüli ei norima ei lähe ega provotseeri – see on üks poksi põhimõtetest. Kas meie koolis on veel taipoksiga tegelejaid? Jah, paralleelklassi Alex Kolk (9.c – toim.) Tema seda trenni mulle kõigepealt soovitaski. Ja nüüd on nii, et kui vaja ja trenni ei jõua, teeme Alexiga omavahel trenni. Meie koolis on kõik tenniks vajalik olemas, välja arvatud poksikott. Toimetus soovib Armanile edu erinevate võitluskunstidega tegelemises ja loodab, et kool sai sellest loost nii palju innustust, et muretseb meie sportlastele vajaliku ja mitmekesist treeningut võimaldava poksikoti!

KULTUURIELAMUSED MUUSIKA deadmau5 “ > album title goes here <“

Charlie Karniol, 9.c

Pikemat aega singleid välja andnud elektroonilise muusika produtsent deadmau5 on lõpuks valmis saanud oma kuuenda stuudioalbumiga „> album title goes here <“. Plaadil kõlavad nii juba välja antud vanemad singlid kui ka täiesti uued, värskemad lood. Oma tavapärasest žanrist on deadmau5 veidi kõrvale astunud ning omavahel põiminud erinevaid teisi muusikaliike. Erinevalt eelmistest albumitest on äsjavalminud teostele lisaks kaasa löönud ka hulk vokaliste ning teisi artiste (Chris James, Gerard Way, Wolfgang Gartner, Imogen Heap ja Cypress Hill), kes on plaadile oma panuse andnud. Artistiliselt ja loominguliselt arenenud deadmau5 on oma karjääri algusest saati alati loonud midagi uut ja ennekuulmatut ning oma verivärske albumiga tõestas, et nii on see ka edaspidi. „> album title goes here <“ algab peaaegu joovastava,

tugevalt rütmilise looga „Superliminal“, mis seab albumi esmase meeleolu. Valjud analoogsüntesaatori helid vahelduvad veelgi valjema trummipartiiga, kusjuures kasutatakse ainult paari nooti – loo teeb huvitavaks erinevate helide muutumine ja moondumine läbi terve teose. Teos lõpeb mitmekümneks sekundiks kajama jääva põrinaga, mis loob võimaluse järgmistel lugudel märkamatult sisse lüüa. Album jätkub Ray Bradbury lühijutust „The Veldt“ inspireeritud samanimelise looga, millele on oma sõnad kirjutanud ja vokaali peale laulnud Chris James. Enne kui lugu alata jõuab, eelneb sellele pikemat sorti sissejuhatus – kolm minutit kestev keeruline rütmiosa – mis viib kuulaja oma mõtetes veldti. Just nagu Bradbury jutukeses, rännatakse üheteistkümneminutilise loo vältel Lõuna-Aafrika fantaasiamaailmas. deadmau5i „The Veldtis“ on omavahel põimitud modernne, kuid seeeest müravaba ning lihvitud tantsumuusika ja Aafrika põlisrahvaste muusika. „The Veldt“ on igati rahuldav pala, mis jääb mõttes kumisema päevadeks. Plaadi keskosa moodustavad peamiselt erinevad klubilõhkujatest tantsulood: „Fn Pig“, „Maths“ ja „Professional Griefers“ - kui vaid mõnda nimetada. Nagu deadmau5i puhul kombeks, algavad lood rahulikult ja vaikselt, kasutades selleks vaid parimaid sündihelisid, natuke akorde ja maitsestuseks erinevaid muusikalisi kaunistusi. Järgnevad vaheosad, pinge kasvab. Ning enne kui jõuad pilgutadagi, näitab soolotrummi löök ära, et saabub refrään – käredate süntide, suurte trummide ja isegi mahedate orkestripillide helid täidavad kogu helispektrumi. Kõik on nii mõnus ja poleeritud. Mitte ükski detail pole maha jäetud, kõik instrumendid oleks justkui kokku liimitud üheks fantastiliseks müratekitajaks, mis silitab su kõrvu. Lugu jõuab lõpustaadiumisse, rõkkama jäävad selle kõige märgatavamad osad. Kaugelt kõmab nagu padjaga pehmeks pekstud mahe vilin. Teos lõpeb järsult ning tunne on selline, nagu oleks see kestnud terve igaviku. Väga progressiivne. Nii öelda “klubihittide“ vahele on põimitud ka pisut rahulikumat muusikat. „There Might Be Coffee“,


„Closer“ ja „October“ järgivad küll sarnast, eelpool kirjeldatud muusikalist ülesehitust ning võivad välisilmelt tunduda eelmistega sarnased, kuid sisu poolest mitte. Need pikalt jooksvad, leebed ja siidised palad sarnanevad just nendega, mida deadmau5 on ka varem välja andnud albumitel „Random Album Title“ ja „It Sounds Like“. Kuueteistkümnetaktiline süntesaatoririff alustab kaugelt oma teekonda, jätkab seda kuni loo keskpaigani ning kaob loo lõpuks jälle mägede taha. Samal ajal lisanduvad seltskonda veel muud tegelased – ümmargused, puhtaks filtreeritud trummid ning eksootilised, sõnulkirjeldamatud sündid. Sakilised muusikalised torked ja rütmilised laksud on nii meelierutavad. Kõik need sulanduvad üheks, sünteesitud helid kõlavad nii naturaalselt. Albumi viimased lood on rohkem akustilised, muusika on veelgi rahulikum – kasutatakse viiuleid, klaverit, kitarre ja basskitarre, akustilisi trumme. Pealiskaudne hip-hop „Failbait“, sügavamõtteline „Sleepless“ ja albumi lõppu jäetud magus ja pentsik „Telemiscommunications“ pole küll deadmau5i tavapärane külg, kuid ka need lood ei jäänud puudulikuks. Mulksuv „Telemiscommunications“ koosneb veidrast, kuid meeldivast rütmipartiist ning tagurpidi pööratud ja moonutatud klaveriakordidest. Naisvokalisti Imogen Heapi sõnad saadavad mõtted hajali – imeline vokaal kõlab selgelt kui sireen kauguses. Pannakse punkt heliteosele „> album title goes here <“. Kuigi „> album title goes here <“ erineb deadmau5i muudest, varem välja antud albumitest on see siiski väga hea kuulamine. Oma tavapärasest house-muusika kookonist on välja koorutud ning tulemuseks on igati lai valik suurepärast elektroonilist helikunsti.

KIRJANDUS Lapsepõlve haavad vajavad kinniõmblemist Vladimir Nabokov „Lolita“ Tõlkinud: Hans Luik , 1990, 254 lk. Elisabeth Samarin, 10b ◊ „Annabel, suvi ja rand, 14-aastaste lapseohtu puudutused ning esimesed armuinstinktid. Ta oli läinud, ja ehk ongi nii parem, sest tänu temale sai võimalikuks Lo, Lolita, minu armastatud nümfeti tundmine.“ ◊ Lolita on vaimselt ahistav lugu 35-aastasest mehest, kes pärast ebaõnnestunud abielu Prantsusmaal sõidab suveks Ameerikasse jätkama unarusse jäänud kirjanikukarjääri, üürides pisikese toa, et teha elus 360° pööre. Sattudes aga keskeakriisis daami toarentnikuks, tekib tal kiindumus tolle 12-aastasesse üleannetusse tütrekesse. Olgugi ta veel lapsemõõtu, tungivad esile teatud varajase küpsuse kehalised muutused, mis kutsuvad mehes esile lihalisi, ent samal ajal isalikke tundeid. Tüdruku ema surma järel saab alguse räpane armuafäär, milles mõlemad osapooled tunnevad teatavat naudingut suguelust, teadvustamata endale, et ühel on vajadus pereelu järele, teine aga igatseb normaalset teismelise elu, mis sisaldaks sõbrannasid ja vastassoo avastamist. ◊ Sõites kahekesi läbi kogu Ameerika, kasvab 12-aastasest nümfist välja tõeline meestevõrgutaja, kes põgeneb oma „isa, armukese“ eest ning elab vaest ning räbaldunud elu. Mees, süüdistades end juhtunus, heidab pilgu minevikku ning teadvustab, et just tema sisendas tüdrukule piinu. Kord hellitades ning täites kõiki ta soove, kord vägistades ning keelates omavanustega suhtlemist. ◊ Kogu raamatu peale tulebki tõdeda, et sündmused, mis viivad lugeja ahastusse ning kaasatundmiseni, on põhjustatud ühe mehe lapsepõlvetraumast, mis elu murdepunktis vanad haavad lahti rebis ning leidis lohutust ning väljaelamist süütu varateismelise keha peal.


Annan Teile head nõu tulevikuks: kui keegi koputab öösel 00.30 uksele ja parasjagu on Sinu sünnipäev, siis on päris suur oht ust avades vahukoorekoogiga näkku saada. Ноябрь ehk segased ajad Ja see vahukoor haiseb Johanna Pukk, kaks päeva Sinu küljes. Jah, isegi pärast mitut Casus Belli tudeng-korrespondent Tartus pesuskäiku. Muidugi Novembrikuu toob Tartusse pinged. Ilm on ta- pean ma mainima ka vapärasest hallim ja päikest näeb harva, Rüütli tä- oma suurepäraseid sõpnaval on võimalik öösiti liikuda, naabrid ei kurda ru, kes suudavad mind lärmi üle. See kõik tähendab ainult ühte – lähenemas alati üllatada. Selle on sess. Neile, kelle jaoks sõna sess kaugeks jääb, siis aasta varamusse saab lisee kujutab endast sisuliselt arvestuste nädalat. Kõik saks koogile (inspireerivõimalikud kodutööd on lükatud sessiks, samuti tud „Adventure Time“ kõik kontrolltööd ja ka eksamid. Ja mis kõige hul- multikast) panna mänlem, erinevalt arvestuste nädalast kestab sess kaks- gukassi nimega Raivo, kolm kuud. Ühe tudengi jaoks tähendab see seda, et Merineitsi muinasjuturuneaega napib, kohvist on mürgitus ja raamatukogus aamatu ja Edwardi pildiga joogitopsi (jah, selle sama istumise nimel tuleb võidelda, sest see on ülerahvas- „Twilighti“ Edwardi). Igatahes, kolmapäevast pühapäevani sai sünnipäeva tähistada ja siis tuli jälle tõsiseks tatud. ja töiseks minna. Tööl koolitan muideks välja uusi Minul on see aasta õnnestunud nii, et sessi ajaks väga tulevasi Eesti superbaarmenne ja – daame. See töö ei palju kooliasju polegi jäänud. Nimelt kõik eksamid, ole sugugi lihtne! Kui õhtu jooksul kolm Flaming Lamkontrolltööd, uurimustööd, tunnitööd on kuhjunud borghini kokteili teha, siis oled juba samahästi ise kui novembrisse ning detsembri esimesse poolde. Kuigi üks põlev Lamborghini. praegu tuleb väga palju õppida ja vaeva näha, siis on Lisaks sessile ja sünnipäevale, siis kes oli ära unustasee kõik selle nimel, et alates jõuludest rahulikult pu- nud - detsembris hakkavad päkapikud käima! Ei jõua hata kuni 10. veebruarini. Just pikk puhkus on sessi ära oodata. puhul hea. Muidugi ei lähe igal aastal nii hästi, et jõu- PS! Natuke debiilne peab olema, muidu läheb elu igaludest sõbrapäevani puhata ja mängida saab. Olenevalt vaks. instituutidest ja tudengist endast võib see varieeruda. Mõnel puhul näeb reaalset sessi alles jaanuaris ja siis on eksamid igal nädalal, aga teinekord tuleb pingutusi teha juba enne jõule ning siis võib küll mõneks ajaks eraeluga hüvasti jätta.

VÄLISUUDISED

Kuigi november on seni tavapärasest koolisem ja närvesöövam olnud, siis on jäänud aega ka enda jaoks. Nimelt sain hiljuti 21-aastaseks. Sellise suure vanuse puhul võiks ju arvata, et minust on saanud inimene või vähemalt midagi täiskasvanu sarnast..oh ei.


Inimestelt inimestele

Helis Oidekivi, 12.b

Selle aasta esimeseks detsembriõhtuks oli koolimaja omandanud uue jume ning abituriendidki peale viimaseid lihvimisi valmis, et sellel teistmoodi õhtul külalistele oma isikupäraseid autoritöid tutvustada. EAK Autoriõhtu, kes kohal ei viibinud ega veel ei tea, ongi abiturientide üks viimaseid ühiseid suuri ettevõtmisi, mis leiab muide algusest lõpuni ise organiseerituna kulminatsiooni üritusel, kuhu on kohale palutud kõik, kel on huvi näha ja kuulda, milliseks on abituriendid sirgunud ja millise loomingulise jälje nad selle õhtuga publiku südamesse jätavad. Idee autorina võib tänada enesearenduskursuse õpetajat Meedi Neemet, kes juba 10 aastat abituriente autoriõhtuks on innustanud. Selle aasta muutis eriliseks küllaltki isiklik ja mitmeti mõistetav teema “Minu inimesed”. Teemale lähenesid ka autorid ise küllaltki erinevalt. Kahe poolega kontserdil võis iga külaline tutvuda isetehtud filmidega, muusika ning isegi luulega. Etteastete vaheajal kostitas külalisi isevalmistatud hõrgutistega kohvik ning palju avastamist pakkusid kõige tähtsamana abiturientide kooli peale laiali jaotatud projektid. Õhtu kujunes väga meeldivaks ning külalised võisid tunnistada, et poole aasta pärast kooliteed lõpetav lend on loomingulisem ja isikupärasem kui ehk igapäevaselt välja paistab. Kuid võibolla on selle loomingulisusegi märksõnaks “Minu inimesed”. Sest nagu laulgi kinnitab: “Mu inimesed on mu inspiratsioon!”

POPULAARTEADUS Kuidas Sheldon Cooper* eurokriisi lahendas

Hanna Maria Hanson 12.B

Ühel laupäeva hommikul avastasin ennast kell 7.44 rongist, mis sõitis Viljandi poole. Nimelt suundus tiim nimega Sheldon Cooper väitlusturniirile ja seekordseks teemaks oli „Eurotsoonis jätkata soovivad riigid peavad suutma iseseisvalt riigieelarve kriisidest väljuda.” Paar päeva varem kaasuse koostamisega alustades saime aru, et me ei tunne teemat piisavalt ja küsisime teistelt abi. Selgus, et ka nemad ei tea selle teema kohta palju, kuna see eeldab rohkelt faktiteadmisi ja üldist arusaama majandusest. Kuna teema tegelikult puudutab meid kõiki, otsustasin püüda seda teile võimalikult lihtsalt seletada. Praegult valitsev olukord sai alguse kahel põhjusel. Esiteks pangad on teinud liiga riskantseid otsuseid oma raha paigutamises ja sattunud raskustesse. Riigid on pidanud oma raskustesse sattnud panku aitama ja sellega tekivad riigil probleemid muude valdkondade rahastamisega ehk tekib defisiit. Teine oluline põhjus on riikide vale majandamine. Paljudes riikides on tehtud halbu valikuid ka riigi enda majandamisel, näiteks on avaliku sektori osakaal liialt suureks muutunud ja jällegi tekivad raskused. Kõige suuremates raskustes on hetkel Kreeka, väga keerulises olukorras on ka Hispaania, Itaalia, Küpros ja Portugal, kuid tegelikult on ka ülejäänud riigid suurtes võlgades. Kriisis riike aidatakse hetkel abipakettidega. Nende maksmine nõuab teistelt riikidelt suuri kulutusi ning tekitavad omakorda raskusi ja võlgasid. Lisaks on näha, et hetkel ei ole abipaketid kõikide riikide puhul olnud efektiivsed, sest abisaav riik jääb tihti liialt abile lootma ja ei tee ise suuri muudatusi. Kuid on riike (näiteks Island), kes on saanud abipakettidest suurt kasu ja on ka ise piisavalt muudatusi teinud ning kelle majandus on taastumas. Kui suures kriisis riik eurotsoonist välja visata, saaks see riik oma vana rahaühiku tagasi võtta ja selle väärtus langeks. Riigi enda elanikele ei oleks see plaan kindlasti meelepärane, sest nende jaoks läheks laenude maksmine kallimaks ja riik võib ka pankrotistuda. Teisest küljest tähendab riigi vana rahaühiku langemine seda, et välisturu jaoks muuuvad seal too-


detavad tooted odavamaks ja seega suureneks eksport. Kuna ka teiste riikide majandus taastub paremini, kui nad ei pea maksma abirahasid, tundub see plaan suurepärane, kuid ka siin on üks aga. Eurotsoon on nii tihedalt ühendatud, et ühe riigi väljaarvamine on keerukas ja väga kulukas protsess (hinnanguliselt kuluks 320 miljardit eurot). Antud teema ei ole kindlasti must-valge ja seda näitavad ka paljude majandusspetsialistide vastakad arvamused. Ma loodan, et tänu sellele kiirele ülevaatele olete te paremini võimelised mõistma teema ümber käivat vaidlust. *Tuntud telesarja The Big Bang Theory üks peategelastest

JÕULUTEST Testi koostas Loreen Pulk, 6.a 1)Kellega koos veedad jõululaupäeva? a) perega(3) b) sõpradega(2) c) arvuti ja piparkookidega(1) 2) Parim jõulude juures? a) kingid(1) b) ootamine(3) c) vaheaeg(2) 3) Jõulude ajal harilikult..? a) küpsetad piparkooke(3) b) tuuseldad mööda poode ja üritad välja nuputada oma lähedastele parimaid kinke(2) c) sööd end kurguauguni täis, magad kaheteistkümneni päeval ja vaatad telekast nii palju jõulufilme, kui suudad(1) 4) Jõululaulud hakkavad sind kummitama....? a) siis kui väljas läheb pimedamaks ja hakkab sadama lund(3) b) kui poodi ilmuvad piparkoogid ja kaubamaja koduosakond on täis karda, kuuseehteid ja klaaskuulikesi ehk siis nii umbes advendi alguses(2) c) võib-olla jõululaupäeval või veidi pärast seda, kui neid jõuluvana jaoks vaja oleks läinud(1) 5)Sinu jaoks on parim asi kingituste juures? a) nende tegemine(3) b) nende saamine(2)

c) nende enne jõule ülesotsimine (1) 6) Esimene asi, mis sul seondub jõuludega? a) kõik võimalikud jõuluteemalised reklaamid(2) b) päkapikud ja kingid(3) c) lumine ilm, piparkoogi lõhn, suur hunnik mandariine, jõulukuuse ehtimine ja nii suur lumesõda, et tuppa tulles võiks arvata, et keegi üritas sisnust lumememme teha(1) Tulemused Arvusta oma vastuste punktid kokku. 6-10punkti Sa ei ole seda tüüpi inimene, kes vajaks jõuludeks korraliku rahapatakat, et kinke, hiiglaslikku kuuske ja muidugi laviinides piparkooke osta. Sa ei taha jõule, nad lihtsalt tulevad sulle kätte enne, kui sa neid ootama jõuad hakkata. Muidugi need meeldivad sulle, kuid plaanimisest sa eriti kaugemale ei jõua. 10-14punkti Nojah, jõulud käes ja ei saa öelda, et see pikale pimedusele ja külmale sulle vahelduse mõttes ei meeldiks. Ostad kinke, sööd piparkooke, oled koduste vastu sõbralikum ja üritad tõesti koolis korralikumalt õppida, kuna esiteks ei taha sa perioodi hinnetes näha mitte midagi negatiivset. Jõulud tekitavad sinus tohutut rõõmu. Hea nõuanne: üks korralik lumesõda tõstab alati tuju! 15-18punkti Jõulud, Jõulud, Jõulud ! Juhuuuu! Viimaks ometi on need käes. Sul on ometigi võimalus lunida oma vanemaid, et nad Mount Eversti suuruse kuuse ostaks, et sa saaksid minna ja osta viie aasta varu karda, kuuseehteid ja akendele pihustatavat lund. Kui on keegi, kes suudab toa jõuluajal muuta kaubanduskeskuse koduoskaonna taoliseks, siis oled see just sina. Sul tuleks jõuludega justkui uus energiatulv, nii et sa oled nii vaimustunud, et ei suuda millelegi muule peaaegu tähelepanu pööratagi. Tahad teha parimad kingid.


Üks realist, üks optimist ja üks pessimist ehk kuidas me RaM tantsul osalesime

Esmakordselt said võistlusest osa võtta ka 1.-4. klasside tantsutrupid. See oli suurepärane mõte, sest seltsis on ju segasem. Algklasside tüdrukud olid uskumatult andekad ning enesekindlad ja nende etteasted üllatasid

Gertrud Mets, Ingrid Tivas, Susanna Männik, 7.a 7. detsembril toimus RaM tants juba teist korda. Osalejaid oli palju rohkem kui varem - üle saja esineja oli valmis lava vallutama. Kõik 20 tantsu olid omanäolised ning põnevad. Ka meie osalesime võistlusel ning see oli väga eriline kogemus. „Me ei jõua seda tantsu mitte kunagi valmis!“ „Meil on nii halb tants.“ „Me häbistame ennast RaM Tantsul.“ „Meie kostüümid pole ju veel valmiski.“ „Oh kuulge, meil tuli ju päris sünkroonis!“ „Need seelikud annavad tantsule nii palju juurde!“ „Me suudame seda!“ – nii mööduski meie harjutamisaeg. Tantsust hakkasime mõtlema juba pool aastat tagasi, kuid tants sai täielikult valmis alles päev enne võistlust. Viimase kahe kuu jooksul pöörleski kõik ümber RaM tantsu ning sellel ajal oli meie kõige suurem mure, kust leida aega harjutamiseks õppimise ja trennide kõrvalt. Nii neljapäeva kui teisipäeva pärastlõunad möödusid tantsu harjutades, samuti ka nädalavahetused. Aga hiljem lavale minnes saime aru, et see raske harjutamine oli seda kõike väärt! Ka kostüümid tegime me ise ning see tasus väga ära, sest me võitsime nende eest kostüümi eripreemia. Ise tehtud, hästi tehtud!

kõiki väga positiivselt. Samuti oli pandud ka väga palju rõhku kostüümidele. Eriti palju oli osalejaid 5.-8. klasside vanusegrupis. Õhkkond oli üsna pingeline, sest kõikide etteasted olid väga läbimõeldud ning erilised ja võitmise tahe torkas selles vanusegrupis kõige teravamalt silma. Siis oli ka meil aeg lavale minna. Kui kiiresti meie südamed ka ei löönud ja jalad ei värisenud, saime me suurepäraselt hakkama. Lavale astudes tabas meid kõiki suur adrenaliinilaks. Kinnitasime endale, et meil on ainult üks võimalus selle tantsuga esineda ning seda ühte võimalust peame me väga hästi ära kasutama. Naeratus ilmus näole iseenesest ja liigutused polnud meil enam peas, vaid hoopis meie südameis.

Erilist taset näitasid aga 9.-11. klassid, kes olid tõelised professionaalid. Grand Prix läks ka sellesse vanusegruppi ning põhjusega. Peaauhinna võitsid 11. klassi tüdrukud, kes esitasid väga omanäolist tantsu nimega „Tants läbi aegade“. Tants koosnes kuuest osast, millest kõik esindasid ühte ajastut. Suureks üllatuseks esines ka meie kooli õpetajate tantsurühm nimega „Kaseke“. Nad esitasid väga humoorika popurii erinevatest tantsutest, mis teenis publikult suurima aplausi. Suur-suur kummardus tuleb teha ka selle suurepärase ürituse korraldustiimile. Ning samuti tuleb tänada ka žüriid,kes suutis nende kahekümne tantsu seast valida Sel aastal oli tase palju kõrgem kui eelmisel ning oli välja just õiged grupid, keda premeerida väga lahedate näha, et kõik olid seda võistlust väga tõsiselt võtnud kingitustega ürituse toetajatelt. Ka õhtujuhid tekitasid ning väga palju aega tantsule pühendanud. Juba esine- üritusele väga lõbusa atmosfääri. Müts maha kõigi ees! jate tagatubades oli tunda nii pinget, põnevust kui ka suurt võidutahet.


päike ning rannas lebamise kõrvalt leidus ka paremat SEIKLUSJUTTE MAALT JA MERELT tuju kohalike oludega tutvumiseks. Meie kodulinnaks Marokos oli Atlandi ookeani kaldal asuv Agadir, mis sai oma praeguse kuju pärast 1960. aastal toimunud maavärinat, mil vanamoodne linn uuesti üles ehitati Tuhat ja üks ööd Araabia tegelikkust ning suuremalt osalt turistidele läänelikuks puhkuseMarilyn Mägi, 11.b paradiisiks muudeti –seda uudsust kroonivad mitmekilomeetrine rannapromenaad, uhked hotellid ning Sattusin paar päeva tagasi sirvima elutoalauale sat- prantsusepärane jahisadamapiirkond. Selle kõige kotunud Lonely Planeti ajakirjaväljaannet Traveller. hal mäeküljel kõrgus valgustatud palvekiri maavärinas Olles jõudnud päris viimase leheküljeni, vaatasid hukkunute mälestamiseks, mis igal õhtul pimedusest mulle lühireisirubriigis vastu nõuanded, mida võtta vastu helendades seest veidi õõnsaks võttis ning meelette Marokos, ning enne, kui endale aru anda suut- de tuletas, et mitte miski ei ole jääv. sin, judistasin õlgu ning lasin kuuldavale ebamäärase õuduskraaksatuse. Alles hiljem, kui oma vahetu tun- Lihtsate kohalike linnaelanike elu jääb peenest promedeavalduse üle veidikeseks mõtlema jäin, pidin en- naadist ja läänelikest kaubamärkidest kaugele. Maroko dalt küsima, kas olen ise vaimselt ärahellitatud või ei puhul oligi hämmastavaim selle riigi mitmenäolisus suutnud see riik tõepoolest jätta südamesse seda tun- ning üüratud vahed pealtnäha nii sarnaste inimeste net, mis paneb ka tosina aasta pärast toda sügisreisi eludes. Ühelt poolt vaadatuna on Maroko kui Pranthea sõnaga meenutama. susmaa soojem versioon – jahisadamas kõnnivad ringi trendikad noormehed, ühes käes nutitelefon ja teine käsi ümber teksadesse ning siidpluusi riietatud neiu piha, kes räägivad omavahel prantsuse keeles ning kelle jaoks on valla terve maailm. Maapiirkondades avaldub aga selle kulla ja karra trööstitu varjukülg, mille puhul annab kurvastuseks tõmmata mõningaid paralleele ka Eestis valitseva olukorraga. Nimelt on väljarändeprotsent endistest õitsevatest berberite küladest kõrge, sest algelise ja väikesemahulise maaviljeluse või a rg a a n i a p u u d e kasvatamisest ära ei ela ning seega lahkuvad kõik, kes on vähegi võimelised minema, kas suurematesse linnadesse töötama turisminduse või tootmisvaldkonda või hoopiski Lääne-Euroopasse. Populaarseimad sihtkohad, kuhu lihttööd tegema suundutakse, on Prantsusmaa, Holland ning Belgia ja seega tunneb pea iga marokolane kedagi, kes on Amsterdami Albert Heijn’i poes koristaja või sõidab Pariisis taksot. Patriotism võõrsil elajates aga ei hääbu ning väljamaal teenitud raha Selle riigi äärmuslikust kontrastsusest andis vihma- eest pannakse kuivadele mäenõlvadele püsti suured jutu lõpetuseks tunnistust ka see, et kolm esimest majad, mis enamjaolt tühjana seisvate tondilossidena päeva kõrvetas kõigest hoolimata kõrbele tüüpiline maastikku ilmestavad. Need, kes aga linna suundunud Maroko on see riik, kust külmavõetud näppudega ning tujukas eestlane ootab eelkõige päikest. Tunnistan, et peale nigelat suusahooaega meenutanud suve ning kiiret ja masendavat sügist leidis sõrm kiiresti maailmakaardil koha, mis oli legendi järgi märgistatud kõrbele osutava kollase kribuga ning mida nähes ütles terve talupojamõistus kõhklemata, et päike paistab seal aasta läbi ning kümme tundi ööpäevas. Kuid nagu on eksinud ka vanad head raamatukangelased kodumaises rahvakirjanduses, läksime ka meie kindla päikeseootusega seekord alt ning neile, kes usuvad, et Inglismaa on vihma ja märjaga väga ebameeldiv paik, soovitan reisida kõrbepiirkonda ootamatul vihmahooajal. Jalas vaid riidest plätud ja pead katmas hea lootuse õhuke kirme, sumpasime me neli päeva lausvihmas ning olime vaikivateks tunnistajateks ka vaatepildile, kus tosin aastat tühjana seisnud jõesäng kobrutas oranžikatest vetevoogudest ning mida jälgivad lapsed vaimustusest midagi öelda ei osanud.


ei ole, jätkavad elu nõndamoodi, nagu oli see mitusada aastat tagasi – kitsekasvatus, kaheteistaastased abielunaised ja kirjaoskamatus moodustavad vaid väikese osa kohalikust argipäevast. Sellest askeetlusest komplitseeritum on nende lin-

naelanike elu, kes moodustavad rahvaarvust umbes poole ning kes ei kuulu kõrgemasse ühiskonnakihti, jäädes seega välja peente restoranide ja Prantsusmaa ülikoolide maailmast ning kes soovivad ka korteris elades toimida samamoodi nagu nende esivanemad kiviklibuste mägede vahel berberielu elades. Selle kireva rahvamassi loodud on see Maroko, mida välismaalased kõige rohkem teavad ning oodata oskavad – 1960ndate hipiparadiis Marrakech, vastavate kleepsudega kaunistatud mandariinid ning kõik fraseologismid ning kõnekäänud, mille sisuks on rohkem või vähem Maroko turg. Tõepoolest, turg kui kaubanduskuid eelkõige kultuuriettevõtmine ilmutab selle riigi kirevaimat nägu ja korralikuks turukülastuseks kulub terve päev. Küll võib ostlemine Maroko moodi olla flegmaatilisusele kalduvale eestlasele alguses hirmutav kogemus, sest rahvast sagib palju, turu ülesehitus meenutab kitsaste käikude ja kõrgete seintega labürinti ning käitumisviis valin-maksan-tulen tulema ei kehti –

kogu protsess alates müüja valitsusalasse astumisest lõpetades traditsioonilise piparmünditee joomisega on aeganõudev, lärmakas ning kultuuriliselt vägagi nauditav. Samas saab turult osta kõike, õige suhtlusoskuse korral kordi odavamalt ning turukauba kvaliteet ja välimus ei ole üldse kehv. Kes aga palavust, rahvasumma ning „ei, ma tõesti ei soovi ennast viie kaameli eest maha müüa“ – stiilis kauplemist ei armasta, võiks enda eest turule mõned julgemad reisiseltsilised saata. Kahjuks ei tee kaugeltki mitte kõik kohalikud oma sisseoste enam turul, vaid järjest enam tungivad sealsesse naturaalsesse ning kohati arhailisesse keskkonda masstoodangu raudsed haarmed. Globaalse kapitalismi troonil seisis sealses linnapildis „Marjane“ – hiiglaslik supermarket, kus müüdi kõike alates kümneliitristest õlikanistritest lõpetades sülearvutitega ning mille kõrval on meie kodumaine Selver otsekui kruusateedel ringivurav olematu valikuga autolavka. Seetõttu ei maksa ka imestada, miks kutsus Marjane selle esmakordsel külalisel esile tervet emotsioonide valikut, alustades optimistlikust imestusest lahtiselt müüdavate inglimakaronide üle, lõpetades sügava tülgastuse, õhupuuduse ning rõhuvate mõtetega, mille kutsusid esile praegusel ajal nii modernne vaen masstootmise ja tarbimise vastu. Samas näisid eelnimetatud sümptomid olevat pigem individuaalne probleem, sest ääreni täis ostetud kärudega rahvast pressis kassade vahelt välja otsekui vett purunenud tammi tagant ning see, et nende teguviis pikemas perspektiivis nende enda majandust ja sotsiaalset olukorda negatiivselt mõjutab, probleemi ei tundunud tekitavat. Ehk oli ilmas tõepoolest väge. Vähemalt on raske ette kujutada, et lõõskava päikese all lebades oleks kas jõudu või tahtmist tegeleda kasvõi passiivse ühiskonnakriitika viljelemisega. Võib-olla pole mõtlemine üldsegi selliste reiside eesmärk, kus lennuk turisti basseini äärde maha viskab ning nädala aja pärast sealt uuesti üles korjab. Kuid kui päike pilve taha läheb ning jalad aja sisustamiseks selga tuleb võtta, koorub eksootilise koore alt välja muidu külalisele tundmatuks jääv sisu – päevad täis surnud lambaid linnatänavatel, meeleheitliku vaesumise ning järjest tõusva masstarbimise segu ja sudu, mille põhjustajaks on äärelinnades põlevad prügihunnikud. Maailmaparandajatele on see aga imeviljakas tööpõld ning seega olen valmis Marokosse tagasi pöörduma alles siis, kui oman jõudu seal midagi päris ise parandada.


OMALOOMING Luuletaja Ma olen lumehelves, kes ei leidnud enda liustikku. Ma olen linnulaul, mis ei leidnud kuulajat. Ma olen veetilk, mis ei leidnud teed ookeani.

ega sinu varsti näeme kallisid Ma ei taha, et tsiteeriksid mulle surnuid ega sinu sees möllavat kurbust. Kõik, mida ma tahan on sinu keha, öösel, minu vastas. Sandra Kartau, 11.b ...

Ma olen vääritu lind,

Sõnad

kes ei leidnud teed lõunamaale.

Miks tühjad sõnad kajana mu peas

Ma olen orkaan,

Peavad eksisteerima

mis ei leidnud purustatavat.

Miks mitte olla vaid mõttena heas

ma olen luuletaja,

Lihtsalt mulle olemas

kes sündis lihtsalt liiga hilja.

Miks mõttetud hetked lendlevad õhus

Peavad piinama

Tegelikult

Kõikide juhuste ning kiuste kajana

ma ei taha ärgata sinu käte vahel ega tunda hommikuti sinu juuste lõhna ma ei taha, et süütaksid mu sigareti ega seda, et süütaksin sinu oma ma ei taha kallistada sinu kõhnunud keha ega seda, et puudutaksid minu oma. Ma ei taha, et räägiksid mind unele ega seda, et kuulaksid mu luulet Ma ei taha sinu magusat hommikuputru

Olemas olema Miks raisakotkastena rahutult tiirlevad Saaki saamata Lootust kerjates vaikselt surevad Ilma mingi mõtteta Miks põdeda elu tema enda haiguses Igaviku maitsena Lõpuks kõdunedes klaasist vaikuses Ma paradoksina Andry Padar, vilistlane


Isabel Napa, Evelin Väljaots, 9.c

TÄHTEDE SÕDA

1) Mis on Jõuluvana põhjapõtrade nimed?

Galina Kärner

Helen Tiitus

Ma ei tea.

Rudolph, Ruudi.

2) Mis on praegu kinos oleva jõuluanimatsiooni pealkiri? 3) Kui sa oled sündinud jõululaupäeval, siis mis on su tähtkuju?

„ Jõulud saabastes“

Mingisugune põdrake või kala

4) Mis aastal kirjutati laul „ Jingle Bells”?

See on üsna vana laul, 19. saj lõpus

Seda ma tean Kaljukits

5) Mis kuupäeval tähistatakse jõule Venemaal ja mis kuupäeval Inglismaal?

6. jaanuar ja Inglismaal sama

6) Kus ja millest oli tehtud esimene kunstjõulupuu?

Kanada, puust... vot ei sellest ei saa, paberist

7) Kust kaudu siseneb Jõuluvana traditsioonide järgi Ameerikas kodudesse? 8) Mis kuupäeval on 2. advent? 9) Nimeta veel jõuluvana nimesid. 10) Mida tähistatakse jõuludega?

Kaljukits Paneme aasta 1953 Venemaal 6. jaanuar, Inglismaal ka 25. detsember 1420. aasta, plastikust ja Hiinas

Ciaran Frayne Comet, Donna, Vixen, Rudolph, Cupid, Donner, Dasher Ma ei tea.

Ma lihtsalt arvan Kaljukits Mm...1926 Inglismaa- 25. detsember, Venemaa, see oli hiljem nii, et ma pakun 20. jaanuar Ma ei tea.

See peaks kortsnast olema

Korstnast

Sellel aastal 9. detsember

See on ee.. 9. detsember

10. detsember

Santa Claus, Ded Μapoз

Ded Μapoз, Jõulutaat

St Nicholas, Father Christmas

Korstnast

Jeesuse sünd

Ee.. Jeesuse sündi

Kas sa tõesti arvad, et keegi ei tea seda? Jeesuse sündi

Õiged vastused: 1) Dasher, Donner, Prancer, Vixen, Comet, Cupid, Donner/ Donder,Blitzen, Rudolph 2) „Viis legendi“ 3) Kaljukits 4) 1857 5) 6. jaanuar, 25. detsember 6) Saksamaal, hanesulgedest, mis olid värvitud roheliseks 7) Korstna kaudu. 8) 9. detsember 9) Kõik, mis nimetati on õige. 10) Jeesuse sündi


MEELELAHUTUS RISTSÕNA

Juhis: Iga sõna viimane täht on järgmise sõna esimeseks täheks. 1.... toob sussi sisse maiustusi. 2.Tähtpäev, mil on viimane päev jõulukuusk välja viia. 3.Tüüpiline jõulusöök. 4.Metallisulam, millega vanaastaõhtul õnne valatakse 5.Jõulukellad, mis vanasti saaniaisade külge seoti. 6. TV3 lemmikjõulufilm (ingl keeles) 7.Jõulukuu ehk ... 8.Sõitsid saanid, sõitsid... 9.Kui jõulude ja vana aasta vahel söögiga liialdada, ootab uuel aastal ... 10.Verivorsti täidis lisaks pekile ja verele. 11.Hõõgvein ehk... 12.Haruldane sündmus, mille esinemine väidetavalt sageneb jõuluajal. 13.Uusasta ehk ... jaanuar. 14.Jõuluajal loetakse kirikus ette jõulu... 15.Vene laste näärivana on Ded ... Ristsõna koostas Anni Kalm

Õpilane kirjutab...

9. klass •Renessansi Eesti sündmus on see, et Columbus avastas Ameerika. •Luteri jumalaeenistusel on mitmehäälsus homofoobia. •Renessansi helilooja Jahann Voldemort Bach. •Renessanss tähendab taasavastust ja võtab eeskuju pronksiajastust. •Missat kontsertteosena esitavad paavstid kirikus. •Eesti helilooja, kes on loonud reekviemi – Marie Under. •Helilooja Wolfram Mozzart, Wolkam Mozart. •Galileo Galilei avastas Ameerika. •Soomeugrilaste muistsed elatusalad olid küttimine, korilus ja karvakasvatus.


Et sokist leida vaid parimat maiuspala

Elisabeth Samarin, 10.b

Korraldasin väikese ostutuuri ning küsisin igast kooliosast paarilt õpilaselt ning kokanduse õpetaja Kaie Meilt arvamust poes müüdavate piparkookide kohta. Selgitasime välja parima, kes väärib võidutiitlit (A- algkool , K-keskkool, G-gümnaasium, Kaie)

Laima piparkoogid: Plussid K: Jõuluteemaline välimus, vürtse rohkem tunda kui suhkrut G: Kardemon tuleb esile, laguneb suus hästi Kaie: Vütrse on mõnusalt tunda, meenutab sidruniküpsist, suurus on pisike, mugav suhu pista

suhkru ja jahu sisaldus on tasakaalus. G: Lõhn on nagu kodustel piparkookidel, vürtse on tunda, aga ükski maitse ei tule liialt esile. Kaie: Meeldivalt karamelline lõhn, paparkook on tõepoolest kodune, kuna tunda on või ning kergitusainet.

Miinused A: Natuke liiga palju võid on tunda. Hinnang: 8/10

Kalevi piparkoogid (klassikalised): Plussid Kaie: Disaini mõttes pole väga vigagi.

Miinused

K: Lõhnab nagu pakiküpsis, liiga jahune koostis, raskelt mälutav. G: See pole piparkook ju, see on tavaline küpsis, vürtse pole üldse tunda. Miinused Kaie: Nojah, seda piparkoogi alla liigitada on raske, A: Näeb natuke liiga hele välja. tunda on üksnes 2 vürtsi. K: Ehk veidi liiga jahune ning musta pipart võiks Hinnang 2/10 vähem olla G: Noh, ütleme, et ta meenutab pigem tavalist küpPere piparkoogid: sist kui piparkooki. Hinnang: 7/10 Plussid A: Toredad jõululised pildid on peal. Europagari piparkoogid: Kaie: Piparkook sellele, kes magusat nii väga ei armasta, hea suurus, ühe Plussid ampsuga saab söödud. A: Sellised toredad, baranka kujulised, Miinused hästi pehmed, purune vad kohe suus. , A: Vürtse pole üldse tunda, suhkrut K: Täpselt siuke õhuline ja paraja vürtsi ka vähe kogusega, mõnusalt muredad, hea järelK: Närima pean ikka päris korralikul maitse. G: Kerge kõrbemaik on isegi juures (või tundub mulle? Kaie: Nuusutades tuleb esile kaneel, Kaie: Pakendatud tavalisse odavasse kilepakendisse. pakend Hinnang 4/10 on palju kaubanduslikum, pigem lastele suunatud, tunda on tsitrusekoort ning Hindade võrdlus: vütrse, tekstuur on paksemapoolne. Laima piparkoogid: 1,53 eur. Miinused Europagari piparkoogid: 1.09 eur. G: Värv on tsipa kahtlustäratav, hammustamisel liiga Pere piparkoogid: 1,55 eur. pudrune. Kalevi kodused piparkoogid: 1,99 eur. Hinnang : 9/10 Kalevi klassikalised piparkoogid: 0,99 eur. Arvestades kooliõpilaste ja Kaie Mei kommentaare ning Kalevi kodused piparkoogid: hinna ja kvaliteedi suhet on parimateks piparkookideks tunnistatud Europagari piparkoogid. Plussid Soovin kõigile maitsvaid elamusi jõuludeks! A: Tunnen piimamaitset, magusamad kui kõik eelnevad piparkoogid. K: Ilus tumepruun värv, kutsub sööma,


KUNSTINURK

Karina Noor, 12.b

Karina Noor, 12.b

Maarja-Liis Raamat, 11.a

Anni Kalm, 천petaja


Paber,

Toimetus tänab Double A koopiapaberit – Casus Belli sisu on Double A paberile trükitud. mis on valmistatud istandustes kasvatatud puudest. on uuenduslik kõrge kvaliteediga keskkonnasõbralik koopiapaber.

Kas soovid parimat paberit, millele võid kindel olla? Double A on siidjalt sileda pinnaga paber, mis on toodetud keskkonnasäästlikul viisil istandustes kasvatatud puudest. PREMIUM KVALITEEDIGA PABER Paberi kinnijäämine printerisse on mureks paljudes kontorites ja kodudes. Peamine põhjus on madala kvaliteediga paber. Double A on välja töötatud nii, et see jookseb sujuvalt läbi printeri ja koopiamasina ning ei jää masinatesse kinni. Siledam pind annab ka parima pildikvaliteedi. KESKKONNASÕBRALIK Säilitamaks vanu metsi, toodetakse Double A paberit kiire kasvuga eukalüptipuudest. Paberipuud kasvavad ka muude põllukultuuride vahel, suurendades efektiivset maakasutust ning vähendades globaalset soojenemist.

Lisainformatsiooni leiad http://ee.doubleapaper.com

Casus Belli detsember 2012  

Casus Belli detsember 2012

Advertisement