Andres Dvinjaninov
Miks on erinevaid Buratino-lugusid Eesti teatrites nii palju dramatiseeritud, tervelt paarikümnel korral? Jaa, seda on tõesti päris palju. Collodi muinaslugu on ajatu õpetus inimeseks saamisest: kuidas meist kõigist võiksid kasvada inimesed, kes elavad õigesti käitudes, teistele haiget tegemata. Kas jääda eluks ajaks nukuks, kes on kõigile tõmmata-tõugata, või rumalaks ja pahatahtlikuks puupeaks? Kõik põhitõed, mida peaksid teadma nii lapsed kui täiskasvanud, on seal olemas. Tegu on ajatu looga, omamoodi tüviteksti või vundamendiga ja see ongi rohkete lavaliste tõlgenduste põhjus. Sinu lavastuses kõlavad Olav Ehala muusika ja Juhan Viidingu laulutekstid, mis on pärit aastast 1975. Miks need laulud tänini tuntud ja armastatud on? Viiding ja Ehala näitavad siin suurepärast mõtete edastamise kunsti sõna ja muusika kaudu. Tegemist on harukordse kombinatsiooniga, mida on ette tulnud ka näiteks „Nukitsamehe“ ja „Viimse reliikvia“ puhul, mille laulud meil samuti peas on. Põhjust, miks see niimoodi on, pole võimalik seletada. Lihtsalt on. Hakkad ühte lugu kuulama ja see mõjubki, ajatult. Täpselt samuti nagu on igavesed Buratino-loo põhiväärtused, leierkastimehe osa sealhulgas: olen vana mees ja tahan, et keegi mu tööd jätkaks … Tundub, et Buratino-lugu võimaldab palju arutlemist. Milliseid kirjanditeemasid võiksid õpetajad lastele anda, kui nad on sinu lavastust üheskoos rahvusooperis vaadanud? Pakun näiteks „Headus ja kurjus meie ümber ja meie sees“, „Olla puupea või mitte olla puupea – selles on küsimus“, „Kas jääda eluks ajaks nukuks?“ Kui vanalt sa ise selliste teemade üle mõtisklema hakkasid? Raske meenutada … Eks me kõik oleme mingil hetkel tajunud, et valetada pole õige, ja taibanud, et kõik pahateod
tulevad kunagi ilmsiks. Tunnistan, et mida aeg edasi, seda rohkem saan aru elu keerdkäikudest ja inimeste kummalistest käitumisviisidest, mis on tihti kannustatud valedest väärtushinnangutest, ahnusest, kadedusest või muust negatiivsest. Loodan, et kunagi saan ka mina inimeseks. Võin seda enda meelest küll juba olla, kuid alati on arenguruumi. Me kõik ju areneme. Mil määral sinu lavastus erineb klassikalisest Buratino-loost, mida me kõik vähemalt üldjoontes teame? Süžee, stseenid ja tegelased on samad. Aga Estonia laval ei näe kindlasti Adolf Šapiro dramatiseeringut, mis esietendus 1978. aastal Eesti NSV riiklikus noorsooteatris, ammugi mitte Elmo Nüganeni praktiliselt uue tekstiga tõlgendust 2000. aastast. Mina tahan minna tagasi loo päris alguse juurde ning jutustada see suure, värvilise ja muusikalise lavastusena ümber. Nii mõneski varasemas Buratino-lavastuses on ridade vahele peidetud poliitilist allteksti, kellegi pihta suunatud ärapanemist. Kas selliseks lähenemiseks on endiselt põhjust? Ei-ei, kindlasti mitte. Ma ei hakka lastele rääkima võimulolevatest erakondadest ega alkoholiaktsiisist. Muidugi saab ka nii teatrit teha ja tehaksegi – sotsiaalset teatrit –, aga meie trupp seda ei tee. Me ei too näiteid ümbritsevast elust ega naeruväärista praegust võimu. Tahame teha ajatut lugu, mis võib leida aset ükskõik millal, mitte ainult 2018. aastal Eesti Vabariigis, kui president on Kersti Kaljulaid ja peaminister Jüri Ratas.
„Buratino“ Olav Ehala muusikal Esietendus Rahvusooperis Estonia 26. mail 2018
ESTOONLANE #11
21