Tenerife baaripidaja sisu trykki lk 43 63

Juht paiskas meid küljelt küljele, põigeldes aeglasema liiklusvoolu vahel, ja virutas tugevalt signaali, kui tema teele ilmus takistuseks tilluke rendiauto koos nelja silmapaariga. Ükski juhile mõeldud sõnadest polnud äratuntav, aga aimasin teate sisu.

Taksojuht vandus aina edasi, möödudes vaestest turistidest, kes tõmbusid kiiresti teelt eest, et lasta meie takso mööda. Samal ajal saatis taksojuht tolle väikeauto tuhakarva näoga juhile lisaks ebaviisaka käemärgi. Tundsin end kaassüüdlasena ja tahtsin Briti kodaniku kombel vabandada, kuid vahetasin nendega hoopis hirmu täis pilke, kuna me kõik olime kogenematute saatusekaaslastena võõramaise vaenlase võimuses.

Kaherealisel maanteel jäid liiklusmärgid, mis näitasid piirkiirust 120, meie selja taha kiirusega 150 kilomeetrit tunnis. Juht tegi enda akna lahti ja jahutas end mõnusalt paitava tuulega, kuid jättis meid tagaistmel tormi-iilide kätte. Põsenahk otsis pelgupaika kukla taga ja meie juustest sai igasse ilmakaarde osutavate karvade pundar. Et kompenseerida tuulemüha, keeras ta raadiole häält juurde. Hispaaniakeelne kiljumine, mis hoiatas kõiki võõramaalasi varitseva ebameeldiva surma eest, raputas hooti mu trummikilesid.

Kui pöörasime viimaks kiirteelt maha, oli kergendus mõõtmatu. Edasi sõitsime mööda käänulist teed, mis viis läbi müüriga ümbritsetud banaaniistanduse. Neoonroosad bugenvillea õiepuhmad kargasid tolle rahuliku, sätendava mere poole kulgeva tee iga käänaku tagant välja. Lõpuks ilmusid nähtavale meie uue kodulinna El Berili madalad terrakotakatused. Pöörasime kompleksi sisse ja sõitsime läbi sillutatud parkimisplatsi, mida jagasid Altamira korterhotell põhjas ja El Berili kompleks lõunaküljelt.

Need olid ainsad ehitised sellel rannaribal saare lõunarannikul.

43

Playa de Las Americas sätendas kaks miili kaugemal ja teekond sinna seisnes matkas ümber kolme viljatu neeme.

El Beril koosnes umbes sajast bangalost ja kahekorruselisest kortermajast. Pool neist täitis väikese platoo, mis kerkis ligi 20 meetrit üle merepinna, ülejäänud katsid lauget nõlva, mis lõppes kivirannaga. Valdav osa majadest vaatas lainete poole. Isegi merest kaugemal seisvad hooned kiikasid üle eesmiste katuste ja nautisid hingetuks võtvat vaadet La Gomera, Tenerife lähima naabri poole, mis kerkis ookeanipõhjast umbes kahekümne miili kaugusel.

Kogu hoonekompleks oli endiselt lapsekingades, millest andsid tunnistust asfalteerimata kõnniteed ja lahtistest elektrikilpidest turritavad juhtmed. Üks kobar valmimata kortermaju oli lisatud kompleksi tagaserva nagu kinnisvaraarendaja viimase minuti mõte. Ookeanilt puhuv tuuleiil tõstis pahvaka tolmu õhku, keerutades sellest mõne kääbuskasvu pöörise, mis tantsisid põgusalt segumasina ja käsikäru vahel, kuni lagunesid koost nagu katkenud nööridega marionetid.

Joy, kelle välimus näis nüüd kõnelevat sellest, kuidas ta ronis hetk tagasi pesumasinast välja, maksis taksojuhile, samal ajal kui mina sikutasin kogu meie pagasi parkimisplatsile. Rõõmsad puhkajad jalutasid teisel pool parklat seisvast hotellist välja, lillelised šortsid ja läikivad uued sandaalid jalas. Kas needsamad õnnelikud hinged seisavad meiega järgmistel päevadel silmitsi ning nõuavad tagasi oma raha ja kolme tilka verd nende võsukeste mürgitamise ja puhkuse rikkumise eest?

Ligi kolm meetrit meist kaugemal paistis läbi mustade rauast trellide Salakaubavedajate kõrts. See võttis enda alla kaks kõige vasakpoolsemat boksi. Tankitorni meenutav otsaboks oli tühi, samamoodi selle kaks parempoolset naabrit. Nende kõrval 44

tundus olevat mingit sorti kontor. Üks Briti supermarket oli hõivanud eelviimase boksi paremalt poolt ja täitnud veranda enda ees laia valiku täispuhutavate ujumisabivahenditega ja minu silmis esimese kindla tõendiga, et viibisime endiselt samal planeedil – Briti tabloidide suurte punaste pealkirjadega.

Nurgas seisis tühjalt veel üks boks, mille verandale pakkus püsivalt varju parklast poebokside peal olevale korrusele viiv jalakäijate viadukt. Seal hõljusid paellaaroomid Aranchanimelise Hispaania tapas’e-baari* uksest ümberkaudsetesse lühirendikontoritesse.

Salakaubavedajate kõrts paistis olevat pungil täis, seda nii seest kui ka väljast. Minu silma järgi seisis väljas vähemalt 20 valget plastiklauda, mitte ühegi juures polnud vaba tooli. Oletasin, et küllap on ka sees niisama palju rahvast, kuna inimesed pagesid sinna pärastlõunase päikese eest. Iga viimnegi nägu paistis olevat rahul, nagu poseeriks nad kõik rõõmsaid puhkajaideinestajaid kujutava postkaardifoto jaoks. Küll me sellele idüllile varsti lõpu teeme, mõtlesin endamisi.

Meie ajutiseks koduks oli väike bangalo kompleksi lõunaküljel, millest avanes vaade Las Americase poole. Ajutiseks, sest omanik otsis sellele ostjat ja pidime kolima välja niipea, kui majake saab maha müüdud. Otsustati, et David ja Faith peaks saama endale ainsa korteri, mida pakuti üüriks pikemaks ajaks, nende neljajalgse koorma, kass Mali tõttu.

Meie korteri omanik oli kogukonna vanem, kes teadis mu kasuisa tolle äritegevuse kaudu. Kõik hooned olid enam-vähem ühesugused, ainsaks erandiks magamistubade arv. Meie bangalos oli neid vaid üks, see asus sisse astudes välisuksest vasakul. *

Hispaania suupiste (hisp) 45

Magamistuppa mahtus vaevu kaheinimesevoodi nii, et jääks piisavalt ruumi selle ümber liikumiseks. Väike vannituba seisis välisuksega vastakuti ja paremat kätt viis lühike koridor elutuppa ja avatud kööki. Seinad olid jahedat valget tooni, sellele pakkusid vaheldust riiulid ja meekarva männipuust köögilaud.

Beežid marmorplaadid katsid põrandat ja andsid korterile petlikult luksusliku mulje. Elutoa kaugemas – kasutan sõna „kauge“ vaid kõige ülekantumas tähenduses, kuna kööki jõudis sealt nelja sammuga – seinas asusid lükanduksed, mis viisid väikesele ruudukujulisele rõdule, millelt nägime vaadet üle kaarduva Bahia del Duque* Playa de Las Americase kõrghooneteni. Ülejäänud päev kulus kohvrite lahtipakkimisele ja siis uitasime ümbruskonnas ringi. Päikesevalgus pani värskelt värvitud valged seinad helendama nii eredalt, et valus oli vaadata. Meie korter seisis ligi sada meetrit eemal mustast vulkaanilist päritolu liivaväljast ja kivirannast, mis ulatus umbes miili kaugusel põhjas asuva lähima küla La Caletani. Seal kükitas kobar ühe- ja kahekorruselisi maju kivisel künkanõlval näoga tillukese sadama poole, mis kubises eresinistest ja tulipunastest kalapaatidest.

El Berili taga istusid valged taluhooned mäenõlvu katvatel terrassidel ja nende kohal sirgusid rohetavad männisalud, ehtides saare kohal kõrguva vulkaani jalamit. Ühtegi purset polnud toimunud juba 1909. aastast saati, seega nentisin oma tavalise rõõmsa pessimismiga, et ilmselt on nüüd aeg järgmise jaoks.

Tol ööl lebasime mõlemad voodis ega suutnud uinuda, vaid kuulasime ühe sääse kõrgetoonilist elevil pininat, kui too valis õhtustamiseks järgmist söögikohta. Tuleb tunnistada, et niivõrd tillukese olevuse kohta tegi ta ikka kuramuse kõva häält ja mida ägedamalt ma kätega vehkisin, seda valjemaks läks sääse * 46

Hertsogi laht

kisa. Ei leidu just palju hääli, mis oleksid veelgi ärritavamad kui see hambaarsti puuri kamikaze-rünnakut meenutav pinin kõrva ääres, nii et lõpuks ronisin jalgupidi voodile, relvaks kummaski käes üks plätu suurusnumbriga 43, pea kergelt küljele kallutatud, ja ootasin selle maniakaalse naerukihina naasmist. Plaks-plaks.

Tulistasin plätukahuri mõlemast torust korraga, põhjustades sellega krohvihelveste aeglase lumesaju Joy pea kohal. „Iiiiiiiii!“ Sääsk lendles akna poole. Silmi elajalt pööramata läksin talle järele, astudes kogemata ka Joy jalale. Tema rahutud hingetõmbed muutusid üha valjemaks, aga olin veendunud, et ta on mulle hommikul tänulik, kui ärkab üles ja näeb, et kandadel pole jälgi eelmise öö pidusöögist.

Kardinad olid jäänud ette tõmbamata ja mul hakkas silma väljas musitav paarike. Nad eraldusid hetkeks üksteisest, kui märkasid, kuidas sõdalasehakatis peksab aluspükste väel magamistoa seina jalatsitega, mis on talle liiga suured. Naeratasin ja lehvitasin neile plätuga näitamaks, et ma ei ole siiski peast segi.

Samal ajal oli sääsk istunud mugavalt ühekohalisse lauda, mida kujutas endast Joy vasak pahkluu. Elukas näis olevat ametis menüü uurimisega, nii et tõstsin aeglaselt ja hinge kinni hoides käe õhku. „ÄRA SA MITTE MÕTLEGI! Tule tagasi voodisse ja lõpeta lollitamine.“ Kuuletusin alandlikult käsule, aga hoidsin endiselt käes üht relvadest, igaks juhuks. Juhtus aga nii, et mu rohmakat sõjaplaani ei läinud enam tarvis. Mu silmad kargasid lahti samal hetkel, kui akna tagant sööstis välja üks tohutu sisalik, suundus joostes enesega jubedalt rahuloleva putuka puhkepaiga poole ja kõrvaldas ta ühe kiire keeletõmbega. Suurepärane, nüüd pidime peletama 47

eemale hoopis lihatoidulist roomajat. Kui leiaks vaid suure kassi, kes teeks sisalikule otsa peale, siis vihase koera, kes tegeleks kassiga, tugeva karu, et saada lahti koerast, ja nii edasi. Vist alles tunni pärast vajusin lõpuks unne, peas keerlemas kujutluspildid üha uutest loomadest, igaüks toiduahelas kõrgemal kui eelmine.

Siis kostis ilma vähimagi hoiatuseta Joy suust karjatus. Tõusime üheaegselt tikksirgelt istuli ning ta karjatas uuesti ja lõime pead kokku, kui ta jooksujalu toast evakueerus. Oimukoht tuikamas, peas suur segadus ja ka mitte vähe hirmu, tormasin talle järele. „Miski kukkus mulle peale. Midagi rasket. Mine ja vaata, mis see oli,“ nuuksus ta. Ühe käega otsaesist masseerides, teises käes mitte väga hirmuäratav tualetihari, hiilisin, külg ees, tagasi magamistuppa, Joy kiikamas üle mu õla. Arvasin, et kohe hüppab puuma nurga tagant välja või lendab marutõbine nahkhiir mulle näkku, ja vehkisin potiharjaga ähvardavalt edasi-tagasi nagu vehkleja. Õige ruttu selgus meie vähese sisustusega magamistoas, et ükskõik milline elukas oli siia sisse jalutanud, oli ta juba leidnud tee välja. Alles voodit lähemalt uurides taipasime, et Joy ründajaks oli tegelikult kummiga lina, mis oli madratsi ääre alt välja karanud.

Lisasin tualetiharja voodi kõrval laienevasse arsenali ja asusime taas viletsa une riismete juurde. Järgmisel päeval pidime saama selgeks, kuidas teenida tagasi 165 000 naela, ning selleks valmistati ette meid vaid neli päeva. Meil mõlemal oli seljataga paremaid öid.

4

Päike täitis magamistoa ebamaise helendusega ja nõudis meie ärkamist. Kogesin üht neist murdosa sekundist kestvatest kusma-olen-hetkedest, kuni marutõbised liblikad hakkasid mu 48

kõhtu seestpoolt järama. Täna sai alguse uus elu. Ja see polnud mõni igapäevane uudis, mida seedida koos kausitäie kakaomaitseliste hommikusöögihelvestega.

Kell 7.45 hommikul praadis päike juba elutuba sisustavat männipuust mööblit, millest kerkis mu nina jaoks ebatavalist sooja puidu lõhna vahelduseks niiske krohvi aroomile, millega olin jõudnud Boltonis harjuda. Täitsin kannu külmast kraanist purskava sooja veega ja võtsin purgitäie Carioca kohvi välja kilekotist, mis sisaldas lihtsat tervituskomplekti el presidente’lt.

Sinna kuulus kaks purki San Migueli õlut, üks veepudel, pakk piima ja purk aprikoosimoosi. Leiba polnud, oli vaid moos.

Hommikusöök ei tulnud nagunii kõne alla ja pärast duši all käimist ning lühikeste pükste ja T-särkide selgatõmbamist seadsime närvilises haudvaikuses sammud baari poole.

Valisime rohkem vaatamisväärset pakkuva tee ja jalutasime ümber kompleksi alla rannani ja seejärel uuesti üles nõlvast, millele andsin ronimisest hingetuna nime Infarktiküngas. Kaks või kolm lillelist ujumismütsi ulpis tüünetel lainetel sadakond meetrit eemal kivisest rannajoonest, kus kenasti kokku keeratud rätikud ootasid nagu truud lemmikloomad.

Viimased tööpäevad turul olid möödunud, kujutledes varahommikusi suplusi soojas ookeanis, ning see oli viinud mu mõtted jääkülmadelt sõrmeotstelt ja alalõpmata märgadelt jalgadelt. See oli vaid üks paljudest pikisilmi oodatud mõnudest, aga praegu pidi asi katki jääma.

Pood oli juba täis puhkajaid, kelle käed olid täis piimapakke, leivapätse ning Daily Mirrori ja The Suni eilseid numbreid. Üks mees, kes kandis põlvepikkusi rohelisi lillemustriga šortse ja ühelt poolt püksivärvli vahele topitud valget T-särki, liikus lohiseval sammul üle parkla ja luges samal ajal üleeilsest ajalehest 49

spordiuudiseid. Üks Porsche kabriolett sõitis temast üle noatera mööda, mootor esimesel käigul undamas. Noor heledapäine juht reageeris napilt ärahoitud õnnetusele vaid põgusalt üle õla kiigates ja spordifänn luges samal ajal õndsas teadmatuses lehte edasi.

Kell sai üheksa ja Mario, üks neljandik eelmistest omanikest – seda arvu, mitte ümbermõõdu järgi; selles valdkonnas täitis ta neli viiendikku – juba leemendas higist, tassides kahte kastitäit tühje Dorada õllepudeleid baari taga seisvasse kappi.

Mario oli sellist masti mees, keda filmitegijad oleksid otsinud üle seitsme maa ja mere, et panna ta mängima kõige tüüpilisemat jäätisemüüjat. Tema ümarat nägu ilmestasid lenkstangi mõõtu vuntsid ja ülejäänud juusteks olid kaks puhmast, mis turritasid tema kõrvade kohal nagu pea peale pööratud küsimärgid. Tema karvane kõht tungis räpase valge T-särgi ja ebapiisava suurusega lühikeste siniste pükste vahelt välja. „Paganama palav on,“ muigas ta. „Küll meeldima teile hakkab,“ lisas ta mitte väga väikese sarkasmivarjundiga. Murehaldjad asusid tööle. „Mina näitan teile asjad neli päeva, siis te edasi ise. Nagu teete käkki. Mina ütlen teile, kes teeb pahandust ja kes on OK. OK? OK, hakkame pihta.“ Seisime üksteise vastu pressituna köögis, mis polnud silmanähtavalt eales mõeldud mahutama nii suurt koosolekut, ja Mario demonstreeris õiget kohta, kuhu sihitud löök sunnib külmikuukse avanema, ohuolukorras gaasi kinni keeramiseks kõige paremini sobivat köögiriista (milleks osutusid tuletangid), tema lemmiknuga salati hakkimiseks, seejärel puuviljade koorimiseks sobivaimat nuga ja liha lõikumiseks soovituslikku nuga (juhtumisi osutus see üheks ja samaks noaks). Lisaks näitas ta, millise lapiga kuivatada nõusid, millisega tõsta kuuma panni ning 50

millisega pühkida näolt ja paksult kõhult higi – nagu kartsime, täitis kõiki neid ülesandeid sama lapp.

Hea lugeja, võib-olla oled mõistnud, nagu ka meie taipasime juba üsna pea, et tervise- ja hügieeninõuete täitmine jättis Salakaubavedajate kõrtsis natuke soovida. Vahetasime Joyga hirmu täis pilke ja iga uus avastus pani tema ninasõõrmed õudusest paisuma. Pidamise mõlemad peas nimekirja põhjalikest ümberkorraldustest.

Juba ühe tunni järel oli ilm läinud kujuteldamatult kuumaks.

Olime justkui merest välja astunud. Higi muutis meie riided paari tooni võrra tumedamaks. Mario tuiskas endiselt ringi kiirusega, mida tema kogukast kehast ei oleks osanud oodata, ja ma uskusin, et temperatuuriga harjume ajapikku ära.

Mario näitas meile, kuidas valmistada kohalikku lisandit kartulitele, millel nimeks papas arrugadas, maakeeli Kanaari kartulid, kasutades selleks panni, millele mahuks elama neljaliikmeline perekond, ja tervet kilo meresoola. Sellele järgnes interaktiivne ringkäik tehniliste seadmete vahel ja pärast seda suundusime oma mentori kannul kohalikku hulgilattu, kus tankisuurusesse kärusse maandus erinevaid kaupu, näiteks 24 pakki tuunikala, ube ja maisi.

Kui jõudsime tagasi, istusid David ja Faith baaris koos Mario naise Janiga. Jan ümises omaette ning keerutas tolmuharjaga peeglite ja baari tagaseinas ilutsevate pisiriiulite ümber. David ja Faith istusid baaripukkidel ja „testisid“ õlut. „Kuidas Mal end tunneb?“ küsisin Faithilt, kuna lugesin tema näost välja, et kõik ei läinud plaanipäraselt. „Ta võeti rajalt maha,“ vastas ta kortsus kulmudega, „Madridis.“ 51

Selgus, et isegi kilo jagu dokumente kassi isiklikus lennukotis ei suutnud tagada talle siiski muretut reisi Salfordist subtroopikasse ja Madridis panid kassi tee kinni ülearu pühendunud tolliametnikud, kuni üks puuduv paber leitakse üles ja saadetakse faksiga kohale.

Hulga telefonikõnede abil leiti vajalik dokument tõepoolest üles, ja kui kõik läheb hästi, saab Mal nautida homme teekonna viimase etapi ajal lennuki pardal Whiskasi kiisueinet. „Nonii, see kõik on nüüd meie oma,“ laususin ringi vaadates, kui Jan oli läinud ümina ja tolmuharjaga õue. Baar paistis imiteerivat Tudorite-aegset stiili. Mustaks värvitud talade vahel omandas valge lagi räpaka kollase tooni. Hoburakmed kaunistusena baarileti kohal ja seintel ei sobinud karvavõrdki sellisesse päikeselisse kliimavöötmesse. „Need peame välja viskama,“ kostis David. „Ja need ka.“ Ta osutas peaga kahe neoonkollase plakati poole, mis hakkasid kooruma maha kahelt põrandast laeni kõrguvalt aknalt mõlemal pool peaust ja kuulutasid: „Tänase eripakumine – labmakinds – 750 ptat“, „Avatud 6 kuni kesköni“. Teksti plakatitel näis olevat kirjutanud kaheaastane düslektik keset maavärinat.

Pingilaadsed pikad istmed seinte ääres pakkusid lisa hulgale erisugustele mustadele puutoolidele, mis ümbritsesid kaheksat nelinurkset lauda. Lauapinda kaitsesid luitunud roosad laudlinad, mida omakorda kattis paks kiht läbipaistvat kilet. Kahe aasta jooksul lauale sattunud alkohol oli moodustanud sellele pinnakihile siin-seal kleepuvad laigud. Higi voolas meie kätelt alla ja kogunes lauapinnale väikestesse lompidesse.

Laudade kleepuvus oli tühiasi võrreldes baarileti taga põrandapinda katva kultuurikihiga. Mingil mõistmatul põhjusel olid eelmised omanikud kuulutanud selle piirkonna põrandaharjale 52

keelatud tsooniks. Baariletialune kubises gaasiballoonidest, limonaadipurkidest, õllevaatidest, külmkappidest ja pudelikülmikutest. Peenikesed kollased plastiktorud jooksid igas võimalikus suunas, keerutasid üksteise ümber nagu reetlikud Ameerika mäed, kuni kadusid mõnda paljudest mustadest aukudest.

See kõik mahtus piirkonda, mis ei olnud märgatavalt suurem kaheinimesevoodist. Vabaks jäänud põrandapind oli pigimust.

Iga sammuga kaasnes naks-naks, mille saatel tõmbasid jalatsid end vabaks liimilaadsest pinnakattest.

Panime kokku pika nimekirja kõikidest koristustöödest, mille pidime järgnevate päevade jooksul ära tegema. Leppisime kokku ka töögraafiku. Kuna plaanisime jätkata Mario lahtiolekuajaga – kella kuuest õhtul südaööni – vähemalt kiirema suvise hooaja alguseni, otsustasime töötada paarikaupa, üks õhtu tööl, teine vaba. Päevavalgust kavatsesime kasutada koristamiseks ja baari rüvetava saasta eemaldamiseks. Langetasime ka otsuse, et suvise puhkusehooaja käivitumisel peaksime ka lõunatundideks uksed lahti tegema, aga selleni jõuame siis, kui esialgne vapustus on üle läinud.

Tolle esimese koosoleku ajal tuli päevavalgele ka meie ettevõtmise üks suuremaid takistusi.

Joy oli asunud baariletitagust põrandat pühkima ja kogunud selle käigus muljetavaldava kuhja pudelikorke, sigaretikonisid ja ärapõlenud tikke. Faith sirutas samal ajal kätt apelsinimaitselise Fanta järele, kui ühtäkki kostis baaris: „Aaaahhh!“ Siis kisendas ta: „Daaaaaviiiiid!“ „Mis juhtus? Mida sa tegid?“ Kogunesime murelikult kõik tema ümber ja oletasime, et saame lasta esimest korda käiku ahastamapanevalt puudulikult sisustatud esmaabikarbi.

53

Faithi näonahk ei olnud isegi parimatel päevadel väga eurooplaslikku tooni, aga praegu oli ta arktiliselt valge. Tema silmad seisid õudusest pärani, huuled värisesid.

Vaatasin suunas, kuhu osutasid tema hirmunud silmad, nägin Joy harjaga pühitud prügikogu ja oletasin, et kohe vaatab mulle vastu mõni äralõigatud sõrm või surnud rott, aga ma ei märganud midagi sellist, mida ei oskaks oodata mõne erakordselt räpaka baarileti tagant. „Faithil on foobia tikkude vastu,“ pomises David märgatava piinlikkusega.

Baaris valitses põgusa hetke jooksul vaikus, oodates nalja jätkumist. Aga ootus ei tasunud ära. „Tikkude vastu?“ imestasin Joyga otsekui ühest suust. Ma ei suutnud hoida tagasi kerget muiet. „See pole naljakas,“ pahandas Faith. „Ma olen kogu elu tikke kartnud. Kui ma mõnda tänava peal näen, siis peab David selle üles korjama ja prügikasti viskama.“ David kinnitas noogutusega naise väidet. „Kas ainult ärapõlenud tikkude või kõikide tikkude vastu?“ küsisin pooleldi sarkastiliselt. „Kõikide tikkude vastu ... ja tikutooside vastu ... ja tuhatooside vastu.“ „Tuhatooside vastu ka?“ „Mõnikord ma ei pea isegi oma silmaga tuhatoosi nägema, aga kui ma mõtlen, et selle toosi sees on tikk, siis ma lähen kohe paanikasse,“ selgitas Faith. „Mu vennal on foobia märja puidu vastu,“ täpsustas ta, justkui paistaks tema enda hirm selle info valguses vähem kummaline. „Seda on natuke keeruline klientidele selgitada, kui ise töötad baaris, eks ju?“ küsis Joy. 54

„Te kõik peate üle kontrollima, et tuhatoosid oleksid tühjad, ja vaatama põranda üle, muidu ma sisse ei tule,“ teatas Faith. „Peame paluma inimestel kasutada välgumihkleid, mitte tikke,“ pani David ette, püüdes igal viisil maandada võimalikke probleeme, mida see tõsiasi võib kaasa tuua. „Tellime mõned Salakaubavedajate välgumihklid ja jagame neid kõigile, keda näeme suitsu süütamas.“ „Müüme ikka, mitte ei anna tasuta,“ torkasin ma vahele. „Igatahes teeme oma baarist tikuvaba ala,“ lõpetas ta teema.

Kujutasin ette, kuidas meil hakkab sellega alatasa probleeme tekkima. Kiikasin silmanurgast Joy poole. Ta kergitas kulme ja ajas ninasõõrmed puhevile ja me jätkasime tööd seda teemat enam puudutamata.

Võttes arvesse Faithi ja tikkude sobimatuse, langetasime otsuse, et oma vahetuste ajal on tema vastutusala köök ja David teenindab baaris. Sarnaselt pidin mina kandma meie tiimis kokamütsi ja Joy ülesanne oli rakendada seltsivat loomust klientide pahameele leevendamiseks. Õnneks aga ei olnud tööjaotus määratud igaveseks ajaks muutumatuks.

Järgmisel päeval kordus meie rutiin – koristamine ja poeretked päeval ja mõnetunnised kokandusõpitoad Marioga õhtuti. Üle köögiukse kiikavate ja Mariot tervitavate klientide arv kõneles selgelt, kui populaarne Mario kogukonnas oli. See teadmine vaid suurendas vastutuskoormat meie õlul. Saime selgelt aru, et meid hakatakse igal ajal ja igal rindel eelmiste omanikega võrdlema, nii söögi kvaliteedi kui ka sõbraliku teeninduse alusel. Mulle oli arusaamatu, kuidas suudaksime üldse konkureerida, kui Mariol oli klientidega sõbrunemises kahe aasta jagu edumaad.

55

Endiselt tundus sürreaalne seista kommertsköögis keset kõiksugu erinevaid täiskasvanute köögiriistu. Noad näisid justkui sulavat kokku Mario tohutute kämmaldega, aga tundusid kohmakad ja ebamugavad, kui haarasin need pihku. Suurim terariist, mida olin eales käsitsenud, oli sakilise teraga leivalõikamisnuga. Meie musta käepidemega komplekti suurim liige oli saabli mõõtu.

Tosinkonna erineva maitseaineassortii omanikuna tundsin imelikul kombel pigem rahutust kui uhkust. Ma olin ju trummar, turumüüja. Mis õigusega pandi mind vastutama kaheteistkümne maitseaineriiuli eest? „See kõik on paganama lihtne,“ ütles Mario, kes tajus mu peas keerlevaid muremõtteid. Ta viskas erinevaid koostisosi erinevatele praepannidele, toksis samal ajal mikrolaineahju nuppe ja hakkis salatiks erinevaid juurikaid. „Kõik on ajastuse küsimus.

Hakkad pihta sellega, mis võtab kõige kauem aega, ja küpsetad järjekorras. Pole probleemi. Eks?“ Noogutasime talle, kuigi ei uskunud tema jutust sõnagi ja ootasime hirmuga aega, mil Mario ei seisnud enam meie kõrval ega soovitanud panna „natuke seda ja veel rohkem seda“. See päev saabus varem, kui arvasime. Palju varem.

Järgmise päeva hommikul võttis Mario meid jalust veidi nõrgaks, kui teatas, et tema meelest oli nüüd aeg. „OK. Mina lähen Santa Cruzi. Teie saate hakkama. Mina tulen hiljem tagasi. Nägudeni.“ Ja läinud ta oligi. Õud ja ahastus võtsid võimust. Viskasime münti ja selgus, et mina ja Joy pidime olema roolis esimese abiratasteta sõidu ajal ning David ja Faith olid valmis sõitu jätkama, kui meie maandume juhuslikult kraavis.

56

„Oleme pasa sees,“ ütles Joy tabavalt ja jälgisime, kuidas Mario auto kihutas mööda auravat asfalti kaugusesse. Näis, nagu tõmbuksid silmapiiril kõrguvad mäed meie ümber koomale ja tõuseks meri üle kallaste, et uputada meie saamatus tõusuvee alla. „No igatahes ... eks ma lähen siis poodi, sina hakka salatit ette valmistama ... Mis sa arvad?“ Ma sõitsin minema meie punase Renault 5-ga, mille olime võtnud pikaks ajaks rendile. Viie minuti pärast olin tagasi. „Mida meil üldse vaja on?“ „Ega minagi tea, viska pilk külmikusse ja vaata, mida meil puudu on.“ Panin nimekirja kokku ja asusin uuesti minekule ning naasin kaks tundi hiljem tomatikoormaga, millest piisaks ketšupivabriku avamiseks, nelja suure kastiga, milles minu meelest olid hamburgerisaiad, aga mis tegelikult sisaldasid lihapalle, ja piisava hulga tualettpaberiga, et varustada tervet mänguhimuliste labradorikutsikate armeed aastateks.

Samal ajal suutis Joy lõigata maha vaid naha ühe sõrme otsast ja tagasi jõudes vaatas ta mulle vastu kahvatu näo ja pärani silmadega, käsi külma kraaniveejoa all. „Juhtus väike õnnetus, muud midagi,“ selgitas ta tarbetult. Verepritsmed, mis olid üle laua laiali, rääkisid ise kogu loo ära.

Sisselõige ei osutunudki nii sügavaks, kui me kartsime, ja veri jäi varsti kinni, kuigi Joy tavalist tumedamat nahatooni tuli ikka paar tundi oodata.

Kuigi hakkasime juba varakult pihta, hakkisime kell 17.45 alles liha ja sättisime baari valmis, 15 minuti pärast pidime kuulutuste järgi uksed avama. „Sa jätka siin, ma panen mingi muusika käima ja tõstan toolid välja,“ ütles Joy. Mina oleksin hea meelega ühte ja sedasama panni veel terve õhtu kuivatanud, kui selle tulemusena oleksime 57

saanud lükata edasi hetke, mil pidime esimest korda avalikkuse ette astuma.

Kell 18.05 teatasid kõlarid, et REM kaotab oma usku*. Mina jäin veelgi kiiremas tempos närvidest ilma. Kell näitas 18.25, ühtegi klienti polnud uksest sisse astunud ja mulle hakkas tunduma, et asi polegi nii hull. Ja siis jõudsid nad kohale. Mitte üks, mitte isegi terve pere, vaid hoopis üks suur rahvamass valgus baari. Üsna naiivselt kujutasin ette, et ühe kliendi lihtsa tellimuse ja järgmise kunde soovi vahele jääb igati piisav ajavahe. Meie tolle hetke võimekuse juures tundus pool tundi mõistliku ajana.

Aga too kõikvõimas seadusandja Murphy plaanis siiski midagi muud. Viimaste päikesekiirte valgel tormas meie puust uste vahelt sisse umbes 20 inimest, kes nõudsid korraga meie tähelepanu. Ihkasin kogu südamest suunduda tagasi panni kuivatama, aga nüüd oli juba hilja.

Seisime koos baarileti taga ja neelatasime valjult, seistes silmitsi esimese inspektsioonikomiteega. „Nii et teie oletegi need uued omanikud,“ kajas üle baari tugev Yorkshire’i aktsent. „Loodetavasti ei ole teil mingit paganama kavatsust õlle hinda tõsta.“ „Ärge te selle pärast muretsege. Me ei plaani algul suurt midagi muuta.“ Oletasin, et Mario oli koos oma ärikaaslastega üsna populaarne baaripidaja ja polnud tark mõte liiga kiiresti tema hoitud kurssi muuta. „Võite muuta, mida tahate, kuni te hinda ei tõsta,“ vastas too yorkshirelane. „Ma võtan pindi El Doradot ja Eileenile palun poolik õlle-limpsikoks.“

* 58

USA rokkansambli REM singel „Losing My Religion”

Eileen seisis pool meetrit eemal ja pool meetrit allpool, naeratades häbelikult mehe küünarnukikõrguselt. Yorkshirelane märkas, et mind hämmastas kergelt naise pikkus: „Ta on küll kasvult pisike, aga hääl on kuramuse kõva. Võtke ta siia ühel õhtul laulma ja te ei kahetse. Ja ma ei küsi selle eest palju,“ lõõpis ta silma tehes. „Jaa, miks ka mitte,“ valetasin talle ja vaatasin, kuidas Eileen sibas minema, kaks kätt tasakaalustamas kokteiliklaasi. „Kes on järgmine?“ küsisin rahvahulgalt juba tõusva enesekindlusega. „Pina Colada ja üks päikeseloojangutekiila.“ Mu enesekindlus jooksis pakku. „OK. Millest need täpselt koosnevad?“ küsisin noorpaarilt, kes kandis ühesuguseid Coventry City jalgpallimeeskonna särke. „Ega mina tea. Sina oled ju baarmen, semu. Oled siin uus nägu või mis? Sa ei pea siin kaua vastu, kui ei oska isegi kokteili teha. Küsi oma kenalt paariliselt seal kõrval,“ ütles ta ja osutas Joy poole. Ma ei tahtnud nii ruttu klientidega tülli minna, nii et pikema jututa küsisin Joylt, kas ta teadis retsepti. Joy oli peadpidi õllekülmikus ja otsis apelsinimahla. „Alumisel riiulil on üks kokteiliretseptide raamat. Vaata sealt.“ Haarasin raamatu kätte ja pesakond tillukesi prussakaid pages igasse ilmakaarde, kuna nende kena kodukoht jäi katusest ilma.

Mu kõht keeras, aga ma ei tahtnud lasta sel uudisel teatavaks saada, nii et keerasin ringi tolle paarikese poole ja samal hetkel, kui tahtsin raamatu baariletile lüüa, märkasin kahte pikka karva lehekülgede vahelt välja turritamas. Siis hakkasid karvad võbelema. Veel enne, kui mu aju jõudis läbi seedida, miks peaks ühe raamatu vahelt paistma taidlevaid karvu, hakkas raamat ühtäkki kihama sibavatest prussakatest, kes otsisid pääseteed lendavalt

59

kodusaarelt. Pillasin raamatu põrandale ja silmanurgast nägin, kuidas terve prussakate armee lehekülgede vahelt välja ronis. „Aga kuidas oleks, kui ma segan teile kokku meie uue eripakkumise? See on kaks korda kangem, ja kuna meil on täna esimene tööõhtu, siis teeme teile kaks ühe hinnaga.“ Coventry fänniklubi võttis ettepaneku rõõmuga vastu, seega kallasin kahte kõrgesse klaasi külluslikult pitsitäite kaupa iga kättejuhtuvat jooki, nii et lõpuks koosnes kokteil virsikunapsust, triple sec’ist, kirsibrändist ja Gallianost, lahjenduseks sorts igast erinevast kihisevast karastusjoogist: Sprite, sidrunimaitseline Fanta, apelsini-Fanta, Coca-Cola, gaseeritud vesi, kõige tipuks törts vahukoort. „Palun väga, kaks „Nahaalset normanni“, kokku 500 peseetat.“ Jookide välimus oli kohutav. Järgmisel korral, kui Coventry fänn baari tuli, tellis ta kaks pinti laagriõlut.

Siis tuli esimene toidutellimus. „Joe, kaks juustuburgerit friikate ja salatiga ning üks seapraad friikate ja salatiga. Viiendasse lauda.“ Loendasin pilguga viienda lauani, et teha kindlaks, kas sealsed kliendid olid seda tüüpi, kes esitaksid toidumürgituse korral kaebusi. Olid küll. Viiendas lauas istus haudvaikselt hallipäine vanapaar koos paksu ripsmetušivõõpa kandva tüdrukuga, kes võis olla umbes 13–14 aastat vana. Mõlemad täiskasvanud istusid nii ebaloomulikult jäigas asendis, nagu püüaks nad demonstreerida tüdrukule, kuidas korralikult laua taga käituda.

Rõõmustasin, et avanes võimalus põgeneda rambivalgusest, ja loopisin kaks lihalõiku ja kaks burgerit kuumale pliidiplaadile ning süttiva propaani kohina ja kärssavate käekarvade lõhna saatel hakkasid valmima esimesed taldrikutäied toitu, mille tegemise eest mulle makstakse. Samal ajal, kui liha sisinal küpses, 60

võtsid salatilõigud taldrikul dekoratiivse asendi ja külmutatud friikartulid maandusid korvi, kus nad olid määratud laskuma krõbedasse surmasuhu. See on ju lihtne, mõtlesin endamisi. Siis kadus elekter. Einestajad oigasid justkui ühest suust.

Kõik võimsuslülitid baari taga olid ikka sees, seega suundusin välja. Altamiras oli vool olemas ja sisemaa poole vaadates nägin vilkuvate tulede kobarat Adeje mäestiku tumedal taustal. Õnneks oli Mario teel Salakaubavedajate poole, et meie käekäigu kohta uurida. „Tule kaasa,“ ütles ta naerulsui.

Kõndisime pimeduses mööda jalgrada ümber kogu hoonekompleksi. Tee lõpus, meie enda tagaaia lähedal paiknes ilmetu hall elektrikilp. Selle uks oli maha võetud või ei pidanud elektrifirma vajalikuks katta kinni kogu piirkonda toitvaid lüliteid.

Mario lükkas pealüliti sisse ja otsekohe ärkas El Beril taas ellu. „Paganama saar,“ pomises ta. Salakaval naeratus tema näol reetis, et kuna see polnud enam tema mure, tegi asi talle hoopis nalja. „Kas seda juhtub tihti?“ uurisin tema käest. „Sõltub. Mõnikord ei kordagi nädala jooksul, teinekord läheb ühel õhtul mitu korda ära.“ Juhtumisi unustas ta seda defekti mainida, kui müüs baari meile.

Tagasi kööki jõudes pidin ootama, kuni fritterid uuesti kuumaks läksid.

Joy pea ilmus nurga tagant välja. „Kaks poolikut kana friikatega, üks ilma salatita, ja kaks kana veiniga, friikatega ja salatita.“ Need kardetud kanad veinikastmes! Kui Mario näitas meile, kuidas valmistada seda kastmega üle kallatud rooga, andis ta üsna ebamääraseid juhiseid. Natuke seda, näpuotsatäis toda, peotäis neid, mitte väga palju noid.

61

Kahtlustan, et tegu oli tema enda retseptiga ja ta ei tahtnud reeta saladust, mis sinna täpselt läks, isegi mulle ja Joyle ning nüüd me pidime roa ise uuesti leiutama.

Asja ivaks on ajastus, ütlesin endale närvide rahustamiseks.

Mõtlesin välja, mis küpseb kõige kauem, ja hakkasin ettevalmistustega pihta. Selgus, et kõige kauem läheb aega veinikanadega. Tagusin kanafileetükid pehmeks, paneerisin neid jahus ja viskasin koos noatäie võiga praepannile. Kanad küpsesid vaikselt ja samal ajal lõikasin hiiglaslike õmbluskääridega juba eelnevalt praetud kanatükid pooleks ja tõstsin mõlemad tükid mikrolaineahju.

Keerasin ringi ja vaatasin kuuma küpsetusplaadi poole, keerasin lihalõigud ringi ja siis pöörasin ka kanafileed pannil teisele küljele. „Poolküps steik Kanaari kartulite ja salatiga, suitsukints munaga, friikate ja salatiga,“ kostis üle mu õla.

Olin juba varem kinnitanud üüratule külmikuuksele suure valge tahvli ja nüüd kirjutasin uued tellimused vanadele lisaks.

Kaalusin peas, milline nende hulgast võiks kõige kauem aega võtta. Keerasin aga kannapealt ringi, kui üle köögi hakkas levima kõrbeva kana aroom.

Fileetükid olid kinnitanud end praepannile ja paiskasid pliidi kohal rippuvasse tõmbekorstnasse suitsusambaid. Neetud! Tõmbasin kanaliha panni küljest lahti ja otsustasin, et pole vähimatki lootust turgutada neid uuesti elule, seega heitsin need prügikasti poole. Üks maandus prügiämbris, teine tabas aga plaaditud seina ja laskus aeglaselt põranda poole, jättes endast maha triibu kõrbenud võid.

Hakkasin vasardamisega otsast pihta, rakendades haamrit seekord veidi jõulisemalt. Kastsin lihatükid jahusse ja loopisin 62

nad uuesti pannile koos uue võitükiga. Elekter läks jälle ära.

Saalist kostis uus grupiviisiline oie. „Mario!“ hüüdsin köögist. Teadsin, et kindlasti istub ta baarileti ees ja naudib iga minutit elust, mille osaks ei ole enam säärased mured. „Juba lähen,“ vastas ta ja kuulsin, kuidas ta kihistab naerda.

Võttis vaid paar minutit, kuni vool taastus, ja kliendid rõkkasid rõõmust. Jällegi pidin ootama, kuni fritterid kuumenesid.

Mõtlesin, kas peaks helistama Davidile ja Faithile, aga loobusin sellest kavatsusest. Pidime selliste probleemide lahendamise käppa saama. Hakkasin juba taipama, et asjad sel saarel pole just kõige paremini õlitatud masinavärk. „Kaks steiki, toored, friikate ja salatiga.“ Ma polnud jõudnud veel isegi esimese steigiga pihta hakata!

Vahepeal tagusin meie hotelli vastuvõtulaua stiilis kellukest, et teavitada Joyd valminud tellimusest. Ta proovis üht- ja proovis teistmoodi, aga ikka ei suutnud Joy haarata ovaalseid toidutaldrikuid nii, et kanda kolme korraga. Ta toetas ühe vasakule randmele ja hoidis teist taldrikut sama käega, kuid ei suutnud leida tasakaalu. „Tule kolmandale uuesti järele,“ ütlesin talle, kui nägin, kuidas ta pingutas. Taldrikutransport näis nii lihtne, kui Mario haaras korraga kaasa viis tükki. Samas nägid tema kämblad välja nagu prügikastikaaned ja õnneks polnud Joy käed sama mõõtu.

Võtsin jälle haamri välja, tagusin kolme steigitükki ning surusin need sealõikude ja burgerite vahele. Keerasin kana pannil ringi ja käivitasin mikrolaineahju, et soojendada üles kaks kanapoolt. Friikartulid sukeldusid fritterisse ning kuum ja särisev õli pritsis mu käed ja käsivarred täis.

63