Paike igaviku 22rel naidis by Rahva Raamat

J. A. Redmerski

I AVIKU ÄÄREL Inglise keelest tõlkinud Eva Nooni

ÜKS

Natalie on viimased kümme minutit üht ja sama juuksesalku ümber sõrme keerutanud ja see hakkab mind hulluks ajama. Raputan pead, tõmban jäälatte enda poole ja pistan kõrre suhu. Natalie istub minu vastas, küünarnukid väikesel ümmargusel laual, lõug ühele käele toetatud. „Ta on imeline,” ütleb ta ja vahib kutti, kes on just järjekorras koha sisse võtnud. „Tõsiselt, Cam, kas sa vaataksid teda?” Pööritan silmi ja võtan veel ühe lonksu. „Nat,” ütlen ma oma jooki lauale pannes, „sul on poiss-sõber – kas ma pean seda sulle kogu aeg meelde tuletama?” Natalie irvitab ulakalt. „Kas sa oled mu ema või?” Aga ta ei suuda pilku pikalt minul hoida, sest see kõndiv seksikuse sein seisab kassa juures ja tellib kohvi ja skoone. „Pealegi, Damonil pole selle vastu midagi, kui ma vaatan – kuni ma igal õhtul tagumiku tema ees uppi ajan, on kõik korras.” Toon kuuldavale turtsatuse ja punastan. „Näed! Jajah,” ütleb ta laialt naeratades. „Suutsin su ikka naerma ajada.” Ta küünitab oma väikese lilla käekoti järele ja pistab käe sinna sisse. „Ma pean selle kirja panema,” ütleb ta telefoni võttes ja digimärkmikku avades. „Laupäev. 15. juuni.” Ta libistab sõrme üle

ekraani. „13.54 – Camryn Bennett naeris mu seksinalja peale.” Siis paneb ta telefoni tagasi kotti ja vaatab mind sellise mõtliku pilguga, mis ilmub ta näole alati, kui hakkab mulle teraapiat tegema. „Vaata ainult korraks,” ütleb ta nüüd ilma naljatamata. Et talle meele järele olla, pööran lõua ettevaatlikult sellise nurga alla, et saan kutile kiire pilgu heita. Ta astub kassa juurest leti otsa poole ning võtab oma joogi. Pikk. Täiuslikult voolitud põsesarnad. Hüpnotiseerivad ideaalselt rohelised silmad ja turri aetud pruunid juuksed. „Jah,” tunnistan pilku uuesti Natalie poole pöörates, „ta on kuum, aga mis siis?” Natalie peab vaatama, kuidas kutt kahepoolsest klaasuksest välja astub ja aknast mööda libiseb, enne kui mu pilgule vastab. „Issand. Jumal,” ütleb ta, silmad hämmeldunult pärani. „Nat, see on lihtsalt üks kutt.” Pistan kõrre uuesti suhu. „Sama hästi võid panna oma laubale sildi „segane”. Ainult ilastamine on veel puudu.” „Nalja teed või?” Tema ilmes peegeldub nüüd puhas ehmatus. „Camryn, sul on tõsine probleem. Sa tead seda, eks?” Natalie surub end uuesti vastu tooli seljatuge. „Sa pead oma ravimidoosi suurendama. Tõsiselt.” „Ma lõpetasin selle võtmise aprillis.” „Mida? Miks?” „Sest see on naeruväärne,” ütlen ma tõsiselt. „Ma pole suitsiidne, nii et mul pole mingit põhjust neid võtta.” Natalie raputab pead ja paneb käsivarred rinnal risti. „Sa arvad, et seda määratakse ainult suitsiidsetele inimestele? Ei. Ei määrata.” Ta näitab korraks näpuga minu poole ja paneb käe uuesti rinnale. „See on keemiline tasakaalutus või mingi selline värk.” Irvitan tema poole vaadates. „Oi, kas tõesti? Millal sina kõige selle vaimse tervise alal nii targaks said ja milliste ravimitega nad

neid sadu haiguseid ravivad?” Mu kulm kerkib veidike, piisavalt, andmaks mõista, kui kindel ma olen selles, et tal pole aimugi, millest ta räägib. Kui ta vastamise asemel nina krimpsutab, ütlen: „Ma paranen oma tempos ja mul pole vaja tabletti, mis mu terveks teeks.” Mu selgitus algas viisakas toonis, aga muutus ootamatult kibestunuks, enne kui viimase lause öeldud sain. Seda juhtub tihti. Natalie ohkab ja naeratus kaob tema näolt. „Anna andeks,” palun, tundes end pahasti, et talle nähvasin. „Kuule, ma tean, et sul on õigus. Ma ei saa eitada, et mul on segaseid emotsionaalseid probleeme ja et ma võin teinekord mõrd olla…” „Teinekord?” pomiseb ta vaikselt, aga nüüd naeratab ta jälle ja on mulle juba andeks andnud. Sedagi juhtub tihti. Vastan talle nõrga naeratusega. „Ma tahan lihtsalt ise vastused leida, saad aru?” „Millised vastused?” Ta on minu peale pahane. „Cam,” ütleb ta pead viltu kallutades, et sügavmõttelist muljet jätta, „ma ei taha seda sugugi öelda, aga igasugust jama tõesti juhtub. Sa pead sellest lihtsalt üle saama. Saama sellest võitu, tehes asju, mis sind õnnelikuks teevad.” Hea küll, võib-olla ta polegi selles teraapiavärgis nii vilets. „Ma tean, sul on õigus,” ütlen, „aga…” Natalie kergitab kulmu ja ootab. „Mida? Lase käia, räägi välja!” Vaatan korraks seina poole ja mõtlen selle peale. Istun tihti ja mõtlen elu ja selle kõikide aspektide peale. Mõtlen, mida paganat ma siin teen. Isegi praegu. Selles kohvikus selle tüdrukuga, keda olen tundnud peaaegu kogu oma elu. Eile mõtlesin selle peale, miks ma tundsin vajadust ärgata täpselt samal ajal nagu eelmisel päeval ja teha kõiki asju, mida olin teinud päev varem. Miks? Mis sunnib meid tegema asju, mida me teeme, kui sügaval sisimas tahab osa meist sellest kõigest lihtsalt pääseda?

Rebin pilgu seinalt ja suunan oma parimale sõbrale, ja kuigi ma tean, et ta ei saa aru sellest, mida ma öelda kavatsen, aga kuna tunnen vajadust rääkida, toon need sõnad siiski kuuldavale. „Oled sa kunagi mõelnud, mis tunne oleks seljakotiga maailmas ringi rännata?” Natalie ilme muutub apaatseks. „Hm, tegelikult mitte,” ütleb ta. „See võib… jama olla.” „Noh, mõtle selle peale korraks,” ütlen ma lauale toetudes ja kogu tähelepanu talle pöörates. „Ainult sina ja seljakott hädavajalike asjadega. Ei mingeid arveid. Pole vaja igal hommikul ühel ja samal ajal tõusta ega minna tööle, mida sa vihkad. Ainult sina ja maailm su ees. Sa ei tea iial, mida homne päev tuua võib, keda sa kohtad, mida lõunaks sööd või kus magad.” Taipan, et olen lasknud end sellest kujutluspildist nii haarata, et olen ehk korraks jätnud mulje kinnismõtte küüsi langenud inimesest. „Sa hakkad mind hirmutama,” ütleb Natalie mind kahtlustavalt üle väikese laua vaadates. Tema kergitatud kulm langeb teisega ühele joonele ja siis ütleb ta: „Ja siis veel kogu see kõndimine, oht vägistatud saada, tapetud ja kusagile kiirtee äärde visatud. Oi, ja siis veel kogu see kõndimine…” Ilmselgelt arvab ta, et ma hakkan hulluks minema. „Mis siis nüüd selle põhjustas?” küsib ta kiirelt oma joogist sõõmu võttes. „See kõlab nagu mingi keskeakriisi värk – sa oled alles kakskümmend.” Ta viibutab jälle näppu, nagu tahaks oma sõnadele rõhku anda. „Ja minu arust pole sa elus mitte ühtegi arvet maksnud.” Natalie joob veel ühe lonksu, seda saadab vastik lurin. „Võib-olla mitte,” ütlen endamisi vaikselt mõeldes, „aga siis maksan, kui sinuga kokku kolin.” „Tõsi ta on,” ütleb Natalie sõrmeotstega vastu tassi trummeldades. „Kõik pooleks – oota, sa ei kavatse ju ometi alt ära hüpata?” Ta kangestub ja vaatab mind kahtlustavalt. 10

„Ei, kõik on jõus. Järgmisel nädalal kolin ema juurest välja ja hakkan litsiga koos elama.” „Hea mõrd!” naerab Natalie. Naeratan kergelt ja pöördun tagasi oma mõtiskluste juurde, asjade juurde, millega Natalie ei haakunud, aga seda võiski arvata. Juba enne Iani surma mõtlesin ma alati tavatult. Selle asemel, et istuda ja uusi seksipoose leiutada, nagu Natalie teeb sageli Damoni puhul, kes on viis aastat tema poiss-sõber olnud, unistan mina asjadest, mis on päriselt olulised. Vähemalt minu maailmas on need olulised. Kuidas tundub õhk minu nahal teistes maades, kuidas lõhnab ookean, miks vihma hääl paneb mind õhku ahmima. „Sa oled üks sügav tibi.” Seda on Damon mulle rohkem kui ühe korra öelnud. „Jumalukene!” ohkab Natalie. „Sa oled üks kuradi pidur, sa tead ju seda?” Ta raputab pead, joogikõrs suus. „Tule,” ütleb ta korraga ja tõuseb püsti. „Ma ei suuda seda filosoofilist värki kauem taluda ja sellised väikesed imelikud kohad nagu see siin paistavad seda süvendavat – me läheme õhtul Undergroundi.” „Mida?… Ei, ma ei lähe sinna.” „Jah. Lähed. Küll.” Ta viskab tühja topsi prügikasti paari jala kaugusel ja haarab mul randmest. „Seekord tuled minuga kaasa, sest sa peaksid mu kõige parem sõber olema ja ma ei kavatse jälle eitava vastusega leppida.” Tema napp naeratus levib üle kogu kergelt päevitunud näo. Ma tean, et tal on tõsi taga. Tal on alati tõsi taga, kui tal selline pilk silmis on: pilk, millest õhkub põnevust ja otsusekindlust. Ilmselt oleks kõige lihtsam see üks kord temaga kaasa minna ja see asi kaelast ära saada, muidu ei jäta ta mind kunagi rahule. Pealetükkiva parima sõbra puhul on see vältimatu. Tõusen ja panen kotirihma õlale.

„Kell on alles kaks,” ütlen. Joon oma latte ära ja viskan tühja topsi samasse prügikasti. „Jah, aga kõigepealt peame sulle uued riided vaatama.” „Hm, ei,” ütlen resoluutselt, kui ta mind läbi klaasuste tuulisesse suveõhku saadab. „Sinuga koos Undergroundi minek on juba piisav heategu. Ma keeldun poodidesse minemast. Mul on küllalt riideid.” Natalie pistab käe mu käevangu, kui me mööda kõnniteed sammume ja parkimisautomaatidest möödume. Ta muigab ja vaatab minu poole. „Hästi. Lase mul siis vähemalt endale minu garderoobist midagi selga vaadata.” „Mis minu riietel viga on?” Ta ajab huuled prunti ja langetab pea, nagu tahaks vaikselt mu naeruväärsele küsimusele vastu vaielda. „See on Underground,” ütleb ta, nagu oleks tegemist kõige ilmsema vastusega. Hea küll, tema jutus on iva. Me võime Nataliega parimad sõbrad olla, aga meie puhul on tegemist vastandite tõmbumisega. Tema on rokitibi, kes on „Kaklusklubist” alates olnud armunud Jared Letosse. Mina olen pigem rahulik tüdruk, kes ei kanna tumedaid rõivaid, kui tegemist pole just matustega. Mitte et Natalie ainult musta kannaks ja tal mingi emo-soeng oleks, aga ta ei kannaks ka surma ähvardusel minu riideid, sest tema hinnangul on need kõik lihtsalt nii igavad. Ma julgen jääda eriarvamusele. Ma oskan riietuda, ja meestel – kui mul oli kombeks märgata, kuidas nad mu tagumikku vahtisid, kui mul lemmikteksased jalas olid – pole kunagi minu riietumisstiili vastu midagi olnud. Aga Underground oli mõeldud Natalie-sugustele ja ilmselt pean ma ühe õhtu taluma seda, et olen riides nagu tema, et klubisse sobida. Ma pole trendi järgija. Pole kunagi olnud. Aga ma võin igal juhul olla paar tundi keegi teine, kui ma tänu sellele pigem massi sulan, kui teravalt silma torkan ja tähelepanu tõmban.

KAKS

Jõuame öö hakul Undergroundi, aga mitte enne, kui oleme Damoni tuunitud kastiautoga siin-seal ära käinud. Ta pöörab sissesõiduteele, astub autost välja ja jääb majja mitte kauem kui kolmeks- neljaks minutiks ega ütle tagasi tulles iial ühtki sõna. Vähemalt mitte selle kohta, miks ta sees käis või kellega rääkis – tavalised asjad, mis oleksid selliste külaskäikude puhul loomulikud. Aga Damoni juures pole just palju tavalist või normaalset. Ma armastan teda meeletult. Olen tundnud teda peaaegu sama kaua kui Natalied, aga ma pole kunagi suutnud tema narkootikumide tarbimisega leppida. Ta kasvatab oma keldris suurt hulka kanepit, aga ta ei ole kanepisõltlane. Tegelikult ei oskaks keegi peale minu ja paari tema lähedase sõbra kahtlustada, et selline kuum kutt nagu Damon Winters kanepit kasvatab, sest suurem osa kanepikasvatajaid näeb välja nagu valge rämps ja nende soengud on tihtipeale pärit kusagilt 1970ndate ja 1990ndate vahelisest perioodist. Damon ei näe kaugeltki välja nagu valge rämps – ta võiks olla Alex Pettyferi noorem vend. Ja Damon ütleb, et kanep pole lihtsalt tema teema. Ei, Damoni lemmiknarkootikum on kokaiin ja ta kasvatab ja müüb kanepit ainult selleks, et oma kokaiinitarbimise eest maksta.

Natalie teeb näo, et Damoni tegevus on täiesti kahjutu. Ta teab, et Damon ei tõmba kanepit, ja ütleb, et kanep pole tegelikult nii hull ja kui inimesed tahavad seda tõmmata, et rahuneda ja lõdvestuda, siis ei näe tema selles midagi halba, et Damon neid aitab. Natalie keeldub siiski uskumast, et Damoni nägu on näinud rohkem kokaiini kui ühtki osa tüdruku kehast. „Hea küll, sa lõbutsed täna, eks ole?” Natalie lükkab auto tagumise ukse tagumikuga kinni, kui ma olen autost välja tulnud, ja siis vaatab ta mind lootusetu pilguga. „Lihtsalt ära vaidle ja püüa lõbutseda.” Pööritan silmi. „Nat, ma ei püüaks seda meelega vihata,” ütlen ma. „Ma tahan lõbutseda.” Damon tuleb ümber auto meie juurde ja paneb käed meile mõlemale ümber. „Ma lähen sisse, kaks kuuma tibi kaenlas.” Natalie nügib teda teeseldud põlgliku muigega. „Ole vait, kallis. Sa teed mind armukadedaks.” Juba naeratab ta mehele üleannetult. Damon võtab käe tema piha ümbert ja haarab tal tagumikust. Natalie toob kuuldavale iiveldust tekitava häälitsuse ja ajab end kikivarvule, et Damonit suudelda. Ma tahaks neile öelda, et võtku tuba, aga sellest poleks midagi kasu. Underground on kõige kuumem koht North-Carolinas, Raleigh’ kesklinna lähedal, aga telefoniraamatust seda ei leia. Ainult meietaolised teavad, et selline koht on olemas. Keegi Robi-nimeline mees üüris kaks aastat tagasi mahajäetud laohoone ja kulutas umbes miljon dollarit oma rikka papsi raha, et sellest salajane ööklubi teha. Kaks aastat ja äri õitseb; kohast on selle ajaga saanud paik, kus kohalikud roki- ja seksijumalad saavad oma rock’n’roll’i unistusi karjuvate fännide ja groupie’de abil ellu viia. Aga see pole odav koht. Väljastpoolt võib see meenutada mahajäetud hoonet peaaegu asustamata linnaosas, aga seest on klubi nagu iga teine jõukam raskeroki ööklubi, kus on olemas värvilised strobotuled, mis

pidevalt veiklevad, litsaka väljanägemisega ettekandjad ja lava, mis on piisavalt suur, et seal saaks korraga mängida kaks bändi. Undergroundi saladuses hoidmiseks peavad kõik külastajad endale kaugemal linnas parkimiskoha leidma ja klubisse kõndima, sest sõidukitega palistatud tee „mahajäetud” laohoone juures on reetlik märk. Jätame auto lähedalasuva Mickey D’ parklasse ja kõnnime umbes kümme minutit läbi kõhedust tekitava linna. Natalie tuleb Damoni paremalt käelt meie vahele, aga ainult selleks, et saaks mind kiusata, enne kui sisse läheme. „Hea küll,” ütleb ta, nagu kavatseks mulle ette lugeda nimekirja sellest, mida ma teha tohin ja mida mitte. „Kui keegi küsib, siis oled vallaline, eks?” Ta lehvitab mu nina ees käega. „Mitte midagi sellist, nagu sa tegid siis, kui see kutt sulle Office Depotis külge lõi.” „Mida Camryn Office Depotis tegi?” küsib Damon naerdes. „Damon, see kutt oli temast sisse võetud,” ütleb Natalie, pööramata vähimatki tähelepanu sellele, et ma seisan sealsamas. „Cam oleks pidanud lihtsalt korraks ripsmeid plaksutama ja kutt oleks talle auto ostnud… tead, mis Cam talle ütles?” Pööritan silmi ja tõmban käe tema käevangust lahti. „Nat, sa oled lollakas. See polnud nii.” „Jah, kullake,” ütleb Damon. „Kui see kutt töötab Office Depotis, ei osta ta mingeid autosid.” Natalie annab talle mängleva vopsu õla pihta. „Ma ei öelnud, et ta seal töötas – igal juhul nägi see kutt välja nagu… Adam Levine’i ja” – ta keerutab sõrmi pea kohal, et teist kuulsat näidet leida – „Jensen Acklesi sohilaps, ja see preili Häbelik ütles talle, et on lesbi, kui poiss tema telefoninumbrit küsis.” „Ah, Nat, ole vait!” ütlen tema tõsise liialdusmaania peale ärritudes. „Ta ei näinud üldse välja nagu kumbki neist kuttidest. Ta oli lihtsalt tavaline kutt, kes juhtumisi polnud kuradi inetu.”

Natalie lööb mu poole käega ja pöördub uuesti Damoni poole. „Mida iganes. Asi on selles, et Cam valetab, et neid eemale tõrjuda. Ma ei kahtle hetkekski, et ta on valmis kutile ütlema, et tal on klamüüdia ja meeletult kubemetäisid.” Damon naerab. Jään pimedal kõnniteel seisma ja panen käed rinnal risti ning närin ärritunult alumist huult. Natalie, taibates, et ma ei kõnni enam tema kõrval, jookseb tagasi minu juurde. „Hea küll! Hea küll! Kuule, ma lihtsalt ei taha, et sa asja enda jaoks ära rikud, muud midagi. Ma palun ainult, et kui keegi – kes pole täielik koletis – sulle külge lööb, siis sa ei tõrjuks teda kohe eemale. Selles pole midagi halba, et juttu ajada ja teineteist tundma õppida. Ma ei palu, et sa temaga koju läheksid.” Ma juba vihkangi teda selle eest. Ta lubas! Damon astub Natalie selja taha, põimib käed tema piha ümber ja surub suu vastu tema vingerdavat kaela. „Kullake, järsku lased tal lihtsalt teha, mida ta tahab. Ära ole nii pealetükkiv.” „Aitäh, Damon,” ütlen ma kiirelt noogutades. Ta pilgutab mulle silma. Natalie ajab huuled prunti ja ütleb: „Sul on õigus,” ja tõstab käed, „ma ei ütle rohkem midagi. Ma luban.” Jah, seda olen ma ennegi kuulnud… „Tore,” ütlen ma ja me hakkame jälle liikuma. Need saapad juba pigistavad. Laohoone uksel seisev koll uurib meid, tohutud käsivarred rinnal risti. Ta sirutab käe. Natalie nägu tõmbub solvunult krimpsu. „Mida? Rob võtab nüüd raha või?”

Damon pistab käe tagataskusse, võtab rahakoti ja lappab rahatähti. „Kakskümmend taala nägu,” ütleb koletis urinal. „Kakskümmend? Kurat, sa teed nalja või?” kriiskab Natalie. Damon lükkab ta õrnalt kõrvale ja laksab koletisele kolm kahekümnelist pihku. Koletis pistab raha taskusse ja astub kõrvale, et meid mööda lasta. Mina lähen esimesena, Damon paneb käe Natalie seljale, et teda enda ees sisse lasta. Natalie irvitab möödudes koletisele näkku. „Küllap ta jätab selle endale,” ütleb ta. „Ma küsin Robilt järele.” „Tule nüüd,” ütleb Damon, me möödume uksest ja läheme mööda pikka kõledat koridori, mida valgustab üksainus fluorestseeriv lamp, kuni jõuame kaubaliftini koridori lõpus. Metall väriseb, kui puuri uks sulgub ja me üsna kärarikkalt mitu jalga madalamal asuvasse keldrisse laskume. See on ainult üks korrus allpool, aga lift rappub nii kõvasti, et mul on tunne, et tross võib iga hetk katkeda ja meid surnuks kukutada. Valjud, kumisevad bassid ja hulga üliõpilaste ja ilmselt kolledžist välja kukkunute karjumine ulatub üles keldrikorruse liftini, muutudes valjemaks iga tolliga, mis me Undergroundile lähemale laskume. Lift jääb raginal seisma ja järgmine koll teeb puuriukse lahti, et meid välja lasta. Natalie komistab mulle selja tagant otsa. „Tee ruttu!” ütleb ta mind naljatades trügides. „Ma arvan, et Four Collision esineb!” Tema hääl kostab üle muusika, kui me endale peasaali teed teeme. Natalie võtab Damonil käest kinni ja üritab minu oma haarata, aga ma tean, mis tal mõttes on, ja ma ei kavatse nende totrate saabastega hüplevate, higiste kehade massi trügida. „Oh, tule juba!” kutsub Natalie peaaegu anudes. Siis süveneb joon tema krimpsus nina juures, ta haarab mu käe enda omasse ja tirib mind enda poole. „Ära ole selline tita! Kui keegi sind jalust pikali lööb, siis annan talle isiklikult tappa, eks?”

Damon muigab kaugemal. „Hästi!” ütlen ja lähen nendega kaasa, Natalie tirib mul peaaegu sõrmed liigestest välja. Jõuame tantsupõrandale ja mõne aja pärast teeb Natalie seda, mida iga parim sõber teeks, hõõrudes end minu vastu, et ma tunneksin end osalisena, ja libiseb Damoni maailma. Ta võiks sama hästi Damoniga sealsamas kõigi silme all seksida ja keegi ei paneks tähelegi. Mina märkan seda ainult selle pärast, et ilmselt olen ma ainus tüdruk kogu klubis, kellel pole kaaslast ja kes ei tee sedasama. Kasutan juhust, lipsan tantsupõrandalt minema ja võtan suuna baari poole. „Mida ma võin sulle pakkuda?” küsib pikk heledapäine mees baarileti taga, kui ma end kikivarvule ajan ja kõrgele pukile istun. „Rummikoola.” Ta läheb mu jooki segama. „Kange kraam, mis?” ütleb ta klaasi jääga täites. „Näitad mulle oma dokumenti?” Ta naeratab. Ajan huuled prunti. „Jah, ma näitan sulle oma dokumenti, kui sina mulle oma alkoholimüügi luba näitad.” Irvitan talle vastu ja ta naeratab. Ta segab joogi valmis ja lükkab minu poole. „Ma ei joogi tegelikult eriti palju,” ütlen ma ja rüüpan läbi kõrre. „Palju?” „Jah, noh, täna õhtul on suminat vaja.” Panen klassi käest ja näpin laimi klaasi serva küljes. „Miks nii?” küsib ta majapidamispaberiga letti pühkides. „Oota hetk,” tõstan ühe sõrme püsti, „enne kui sa valesti aru saad. Ma pole siin selleks, et sulle südant puistata – baarimehekliendi teraapia.” Natalie on kogu teraapia, mida ma taluda suudan. Mees naerab ja viskab majapidamispaberi kuhugi leti taha. „No seda on tore kuulda, sest ma ei ole nõuandja tüüp.”

Võtan veel ühe väikese lonksu, seekord kummardudes, selle asemel et klaasi letilt tõsta; mu lahtised juuksed langevad näole. Ajan end uuesti sirgu ja lükkan ühel küljel juuksed kõrva taha. Ma vihkan lahtiste juustega käimist; see teeb rohkem tüli, kui asi väärt. „Noh, kui sa just teada tahad,” ütlen talle otsa vaadates, „tiris mind siia mu visa parim sõber, kes ilmselt oleks mulle une pealt midagi piinlikku teinud ja siis pilte klõpsinud, et mind šantažeerida, kui ma oleksin tulemata jätnud.” „Aa, selline sõber,” ütleb mees käsivarsi letile toetades ja käsi kokku pannes. „Mul oli kunagi selline sõber. Kuus kuud pärast seda, kui pruut minu juurest jalga lasi, vedas sõber mind Baltimore’i lähedal ööklubisse – mina tahtsin ainult kodus istuda ja mossitada, aga tuli välja, et see oli just selline õhtu, mida mul vaja oli.” Oo, suurepärane, see kutt arvab, et tunneb mind juba, või vähemalt minu „olukorda”. Aga ta ei tea minu olukorrast midagi. Võib-olla pani ta selle halva eksi asjaga täppi – sest neid on meil ju kõigil – aga ülejäänu, vanemate lahutus, vanema venna Cole’i vangiminek, mu eluarmastuse surm… Ma ei kavatse sellele tüübile midagi rääkida. Hetkel, mil sa kellelegi teisele midagi räägid, muutud sa halisejaks ja maailma kõige väiksem viiul hakkab mängima. Tõsi on see, et meil kõigil on probleeme; meil kõigil on raskusi ja valu, ja minu valu on paradiis võrreldes paljude inimeste omaga, ja mul pole tõesti õigust kurta. „Ma arvasin, et sa pole nõuandja tüüp?” Ma naeratan armsalt. Kutt tõuseb leti najalt püsti ja ütleb: „Ei olegi, aga kui sul minu loost mingit kasu on, siis ole tänulik.” Muigan ja teesklen joomist. Ma ei taha tegelikult suminat ja kindlasti ei taha ma purju jääda, eriti kuna mul on tunne, et jälle olen mina see, kes meid koju sõidutab. Üritades valgusvihku endalt ära suunata, toetan küünarnuki letile ja lõua sõrmenukkidele ning ütlen: „Mis tol õhtul siis juhtus?”

Mehe vasak suunurk kerkib naeratuseks ja ta ütleb oma heledat pead raputades: „Ma sain esimest korda pärast tema äramine kut keppi ja mulle meenus, kui hea tunne on end kellestki lahti siduda.” Sellist vastust ma ei oodanud. Enamik mu tuttavaid poisse oleks oma suhtefoobia kohta valetanud, eriti kui nad oleksid mulle külge löönud. See kutt meeldib mulle. Lihtsalt nagu kutt, muidugi; ma ei kavatse, nagu Natalie ütleks, tagumiku tema ees uppi ajada. „Saan aru,” ütlen ja üritan oma naeratust talitseda. „Noh, vähemalt oled sa aus.” „Muudmoodi ei saagi,” ütleb ta tühja klaasi võttes ja endale rummikoolat segades. „Ma olen aru saanud, et suurem osa tüdrukuid kardab tänapäeval suhet sama palju nagu mehedki ja kui algusest peale aus olla, on suurem tõenäosus üheöösuhtest vigastusteta pääseda.” Noogutan ja surun kõrt sõrmede vahel. Ma ei kavatse talle seda mitte mingi hinna eest tunnistada, aga olen temaga täiesti nõus, ja leian selle koguni värskendava olevat. Ma pole selle peale tegelikult varem eriti mõelnud, aga ehkki ma tõesti ei taha mingit suhet endast saja jala kauguselegi, olen ma siiski inimene ja üheöösuhte vastu poleks mul midagi. Lihtsalt mitte temaga. Ega kellegi teisega siit. Hea küll, võibolla olen ma üheöösuhte jaoks liiga arg, aga see jook on juba hakanud mulle pähe tõusma. Tõsi on see, et ma pole kunagi varem midagi sellist teinud ja ehkki mõte sellest on üsna erutav, ehmatab see mind siiski kangeks. Ma olen üldse olnud ainult kahe mehega: mu esimese armastuse Ian Walshiga, kes võttis mu süütuse, ja kolm kuud hiljem autoõnnetuses surma sai, ja siis Christian Deeringiga, kes pidi aitama mul Ianist üle saada ja oli paras tõbras ning mind mingi punapäise litsiga pettis.

Ma olen lihtsalt rõõmus, et ma ei öelnud talle kunagi seda kolmesõnalist fraasi, mis algab sõnaga „ma” ja lõpeb sõnaga „sind”, sest sügaval sisimas oli mul tunne, et kui tema seda mulle ütles, polnud tal õrna aimugi, millest paganast ta rääkis. Samas, võib-olla siiski oli ja selle tõttu ta pärast viit kuud minuga käimist kellegi teisega sebima hakkaski: sest mina ei öelnud temale neid sõnu kunagi. Tõstan pilgu baarimehele, kes minu naeratusele vastab ja kannatlikult ootab, et ma midagi ütleksin. See kutt on osav; või üritab ta tõesti lihtsalt sõbralik olla. Ma tunnistan, ta on kena; vaevalt on ta vanem kui kakskümmend viis, tal on leebed pruunid silmad, mis naeratavad enne kui huuled. Ma panen tähele, kui pingul ta biitsepsid ja rind selle liibuva T-särgi all on. Ja ta on päevitunud; igal juhul mees, kes on suurema osa oma elust kusagil ookeani ääres elanud. „Mina olen Blake,” ütleb ta. „Ma olen Robi vend.” Robi? Aa, jah, see kutt, kellele kuulub Underground. Ulatan käe ja Blake surub seda. „Camryn.” Kuulen Natalie häält üle muusika juba enne, kui teda näen. Ta teeb endale teed läbi salga, kes tantsupõranda ääres seisab, ja trügib neist mööda, et minu juurde jõuda. Ta märkab kohe Blake’i ja tema silmad hakkavad hiilgama, need paneb särama lai, ilmselge naeratus. Damon, kes tuleb tema järel, käsi ikka veel Natalie omasse surutud, paneb samuti tähele, aga tema ristab lihtsalt tundetu pilgu minu omaga. See tekitab minus väga kummalise tunde, aga heidan selle kõrvale, kui Natalie õla minu oma vastu surub. „Mida sa siin teed?” küsib ta varjamatult süüdistava tooniga. Tema naeratus ulatub kõrvuni ja ta vaatab mitu korda Blake’i ja minu otsa, enne kui kogu tähelepanu minule suunab. „Joon,” ütlen mina. „Kas sa tulid siia joogi järele või mind kontrollima?”

„Mõlemat!” ütleb ta, laseb Damoni käe lahti, kopsib sõrmedega vastu letti ja naeratab Blake’ile. „Midagi vodkaga.” Blake noogutab ja vaatab Damoni poole. „Ma võtan rummikoola,” ütleb Damon. Natalie surub huuled vastu mu pead ja tunnen tema kuuma hingeõhku oma kõrva juures, kui ta sosistab: „Püha jumal, Cam! Kas sa tead, kes see on?” Märkan, kuidas Blake’i näole ilmub kerge naeratus, kui ta seda kuuleb. Tundes, kuidas mu nägu häbist hõõguma lööb, sosistan vastu: „Jah, tema nimi on Blake.” „See on Robi vend!” sosistab Natalie; tema pilk libiseb uuesti Blake’ile. Tõstan pilgu Damonile, lootes, et ta saab vihjest aru ja veab Natalie kuhugi ära, aga sel korral teeb Damon näo, et „ei saa aru”. Kus on see Damon, keda mina tunnen, kellel oli kombeks mu selja tagust katta, kui asi Natalied puudutas? Hm, küllap ta on jälle Natalie peale pahane. Damon käitub nii ainult siis, kui Natalie on oma suurt suud pruukinud või teinud midagi, millest Damon lihtsalt ei suuda üle olla. Me oleme siin olnud kõigest pool tundi. Millega ta võis nii lühikese aja jooksul hakkama saada? Ja siis ma taipan: see on Natalie ja kui keegi suudab vähem kui tunni ajaga poiss-sõbra ilma seda teadmata välja vihastada, on see tema. Libistan end puki otsast maha, võtan Nataliel käsivarrest ja tõmban ta leti juurest kaugemale. Damon, ilmselt mu plaanist aru saades, jääb Blake’iga kaugemale. Muusikat on vist valjemaks keeratud, kui bänd ühe loo lõpetab ja järgmist alustab. „Mida sa tegid?” nõuan ma Natalied näoga enda poole pöörates.

„Mis mõttes mida ma tegin?” Ta vaevu kuulab mind; tema keha liigub kergelt muusika taktis. „Nat, ma räägin tõsiselt.” Lõpuks ta peatub ja vaatab mulle otsa, otsides mu näolt vastuseid. „Et Damonit vihastada?” ütlen ma. „Kui me siia tulime, polnud tal häda midagi.” Natalie vaatab korraks sinnapoole, kus Damon leti ääres seisab ja oma jooki rüüpab, ja pöörab pilgu siis uuesti minule, hämmeldunud ilme näol. „Ma ei teinud midagi… ma ei usu.” Ta tõstab mõtlikult pilgu, üritades meenutada midagi, mida ta võis öelda või teha. Ta paneb käed puusa. „Miks sa arvad, et ta pahane on?” „Tal on see ilme,” ütlen ma Damoni ja Blake’i poole vaadates, „ja ma vihkan seda, kui te kaks tülitsete, eriti kui ma pean õhtu teiega veetma ja kuulama, kuidas te jagelete totrate asjade pärast, mis juhtusid aasta tagasi.” Natalie hämmeldunud ilme muutub saatanlikuks naeratuseks. „Noh, minu meelest oled sa paranoiline ja üritad ehk takistada mind ütlemast midagi sinu ja Blake’i kohta.” Tema näole ilmub üleannetu ilme, mida ma vihkan. Pööritan silmi. „Pole mingit „mind ja Blake’i”, me lihtsalt rääkisime.” „Rääkimine on esimene samm. Talle naeratamine…” – tema muie muutub sügavamaks – „mida ma täiega nägin, kui ma sinu juurde tulin… on järgmine samm.” Ta paneb käsivarred risti ja teeb puusaga nõksu. „Vean kihla, et te juba rääkisite, ilma et ta oleks pidanud sul vastuseid tangidega suust kiskuma… pagan, sa tead juba tema nime.” „Inimese kohta, kes tahab lõbutseda ja meestega tuttavaks saada, ei oska sa suud kinni hoida, kui asjad hakkavad sinu meele järgi minema.”

Natalie laseb muusikal end hetkeks eksitada, tõstes käed üles ja tehes puusadega võrgutavaid liigutusi. Mina lihtsalt seisan. „Midagi ei juhtu,” ütlen ma rangelt. „Sina said, mida tahtsid, ja mina räägin kellegagi ja mul pole vähimatki kavatsust talle öelda, et mul on klamüüdia, nii et, palun, ära tee stseeni.” Natalie alistub pika sügava ohkega ja katkestab tantsimise just nii kauaks, et öelda: „Ilmselt on sul õigus. Ma jätan su tema juurde, aga kui ta su Robi korrusele viib, tahan ma üksikasju teada.” Ta näitab näpuga rangelt minu poole, üks silm suletud ja huuled pruntis. „Hästi,” ütlen ma, et temast lahti saada, „aga ära hinge kinni hoia, sest seda ei juhtu.”