tulevikku. Aasta tajumine pidevalt kulgeva ajavoolu ühe osana on eestlastel suhteliselt hiline ja pärineb ilmselt katoliikluselt luterlusele siirdumise ajast. Siin on ka üks võimalus, miks üks kindel püha keset aastaringi, millest alates hakkas jälle tsipake valgemaks minema, sai endale algselt nime rattast. Hoolimata sellest, et Matthias Johann Eisen kirjutas juba 1931. aastal, et sellisest seletusest on loobutud, tundub see siiski mõne teisega võrreldes (nagu näiteks tuletisena nimest Julius Caesar) usutavam olevat. Ka paljud meie jõulukombed langevad kokku skandinaavia omadega. Rahvateaduslikult on Eesti rannikuala ja saared meie huvitavamaid piirkondi, olles üleminekualaks erinevate kultuurinähtuste vahel. Omamoodi rajajooneks on see olnud ka mitmetele Skandinaavia mõjutustele meie jõulukombestikus. Rootslaste asumine meie aladele ei toimunud ühekordse ulatusliku immigratsioonilainena, vaid nad saabusid siia erinevaist paigust, valdavalt läbi Soome, ja erinevail aegadel. Esimesed teated meie rannarootslastest pärinevad juba 13. sajandist. Nad tõid kaasa erinevaid kultuuritraditsioone, mis siin hiljem segunesid. LääneEestis ja saartel säilis, nii tänu rannarootslastele kui ka otsestele kontaktidele üle mere, palju vana skandinaaviapärast. Teiseks kultuuriliselt huvitavaks ja omanäoliseks piirkonnaks on Setumaa Eesti kaguosas. Sellel erilisel ja mitmepalgelise kultuuriga maal on sisesed erinevused suuremad kui ühelgi teisel piirkonnal Eestis. Liivimaa kagupiiri taha jäänud läänemeresoomlastest said setud. Juba alates ristiusustamisest on nad erinevalt ülejäänud Eestist kuulunud õigeusulisse kultuuriruumi. Ka tänasel päeval tähistab osa setusid jõuluaega kahel korral, algusega nii 24. detsembril kui õigeusu kombe kohaselt vana kalendri järgi 6. jaanuaril. Lõuna-Eestis on jõule vanasti nimetatud ka talvistepühadeks või talistepühadeks, mis on vastukaaluks
16 Nii meil jõulud tuppa toodi