ohuloss

meetri pikk ja näeb välja nagu tank. Küsi Paolo Roberto käest, kes temaga poksis. Mehel on congenital analgesia. See on haigus, mille puhul närvilõpmed ei anna impulsse edasi ja ta ei tunne selle tõttu mingit valu. Ta on sakslane, sündinud Hamburgis ja oli teismelisena skinhead.

Vabaduses olles on ta eluohtlik.” „On sul mingit aimu, kuhu ta põgeneda võis?” „Ei. Ma tean ainult, et panin ta äratoomiseks valmis, enne kui Trollhättani käpard juhtimise üle võttis.”

VEIDI ENNE KELLA VIIT hommikul tõmbas doktor Anders Jonasson kasutatud latekskindad käest ja viskas prügikorvi. Operatsiooniõde pani kuulihaavale patsiendi puusal sideme. Operatsioon oli kestnud kolm tundi. Arst vaatas Lisbeth Salanderi paljakspügatud ja vigastatud pead, mis nüüdseks oli juba sidemesse mähitud.

Ta tundis äkitselt omamoodi õrnust, nagu enda opereeritud patsientide puhul sageli. Kui ajalehti uskuda, siis oli Lisbeth Salander psühhopaadist massimõrvar, kuid arsti meelest nägi ta välja nagu vigaseks tulistatud varblane. Ta raputas pead ja vaatas siis doktor Frank Ellist, kes teda lõbustatult silmitses. „Sa oled suurepärane kirurg,” ütles Ellis. „Kas ma tohin sind hommikusöögile kutsuda?” „Kas siin kuskil moosiga pannkooke ka saab?” „Vahvleid saab,” vastas Anders Jonasson. „Meil kodus. Ma helistan ja hoiatan oma naist, siis võtame takso.” Ta peatus ja vaatas kella. „Tegelikult, kui nüüd järele mõelda, siis ma vist parem ei helista.”

ADVOKAAT ANNIKA GIANNINI ärkas võpatades. Ta pööras pilgu paremale ja nägi, et kell sai kahe minuti pärast kuus. Esimene klient pidi tulema juba kell kaheksa. Ta keeras pea teisele poole ja piilus oma abikaasat Enrico Gianninit, kes rahulikult edasi magas ja parimal juhul alles kell kaheksa ärkas. Annika pilgutas mõned korrad kiiresti silmi, tõusis üles ja pani enne duši alla minemist kohvimasina käima. Ta ei kiirustanud vannitoas ja pani sealt väljudes jalga mustad püksid, selga 23