Page 20

võis segamatult ka suurtükirünnaku maha magada. Naine tõusis uniselt voodist ja vastas mobiilile. Jan Bublanski, mõtles ta, kes siis muu. „Trollhättani kandis on põrgu lahti,” kuulutas ülemus ilma liigsete formaalsusteta. „X2000 väljub Göteborgi kümme pärast viit.” „Mis juhtunud on?” „Blomkvist leidis Salanderi, Niedermanni ja Zalatšenko. Blomkvist on politsei solvamise, vastupanu osutamise ja ebaseadusliku relva omamise eest vahi all. Salander on Sahlgrenskasse viidud, kuul peas. Zalatšenko on Sahlgrenskas, kirves peas. Niedermann on jooksus. Ta tappis öösel ühe politseiniku.” Sonja Modig pilgutas paar korda silmi ja tundis väsimust. Kõige parema meelega oleks ta tahtnud voodisse tagasi pugeda ja kuu aega puhkust võtta. „X2000 kümme minutit pärast viit. Okei. Mis ma tegema pean?” „Võta takso ja sõida jaama. Jerker Holmberg tuleb ka. Kohapeal võtate ühendust komissar Thomas Paulssoniga Trollhättani politseist, kes ilmselt on vastutav paljugi eest tänaöises möllus ja kes Blomkvisti sõnade järgi on – tsiteerin – täielik käpard – tsitaadi lõpp.” „Sa rääkisid Blomkvistiga?” „Nagu ma aru sain, on ta vahi all ja käeraudades. Mul õnnestus Paulsson nii kaugele saada, et ta hoidis telefoni natuke aega Blomkvisti kõrva ääres. Ma olen praegu teel Kungsholmenile ja üritan selgust saada, mis toimub. Hoiame telefoni teel kontakti.” Sonja Modig vaatas veel kord kella. Siis tellis ta takso ja läks minutiks duši alla. Ta pesi hambad, lükkas kammiga läbi juuste, tõmbas jalga mustad pikad püksid, pani selga musta sviitri ja halli jaki. Ta pistis ametirelva õlakotti ja võttis kapist tumepunase nahkjope. Seejärel raputas ta oma mehele elu sisse ja ütles, kuhu ta läheb, ning et mees peab hommikul üksi lastega hakkama saama. Sonja avas välisukse samal hetkel, kui takso maja ees peatus. Kolleegi, kriminaalinspektor Jerker Holmbergi polnud vaja otsida. Ta oletas, et mees istub restoranvagunis, ja seal ta oligi. Jerker oli juba 19

ohuloss  
ohuloss