Page 16

mürin kostma hakkas, pistis ta selle oma jope põuetaskusse. Siis – endiselt üksi olles – ta kummardus ja otsis Lisbeth Salanderi kõik taskud läbi. Ta leidis veel ühed Mosebacke korteri võtmed ja passi Irene Nesseri nimele. Kiiresti torkas ta leitud asjad oma arvutikoti taskusse. ESIMENE POLITSEIAUTO TROLLHÄTTANI politseinike Fredrik Torstenssoni ja Gunnar Anderssoniga saabus mõni minut pärast päästeteenistuse helikopterit. Nende järel tuli komissar Thomas Paulsson, kes juhtimise otsekohe enda kätte võttis. Mikael läks komissari juurde ja hakkas juhtunu kohta selgitusi andma. Paulsson jättis talle ennast täis ja piiratud mõtlemisega veltveebli mulje. Pärast Paulssoni tulekut hakkasid asjad untsu minema. Miski ei kinnitanud, et Paulsson Mikaeli jutust üldse arugi saaks. Ta oli silmanähtavalt närvis ja ainuke fakt, mis paistis talle kohale jõudvat, oli see, et köögisohva ees põrandal lamav räsitud tüdruk oli tagaotsitav kolmikmõrvar Lisbeth Salander, ja see oli äärmiselt meeldiv noos. Paulsson oli päästeteenistuse ülimalt hõivatud parameedikult juba kolm korda küsinud, kas tüdrukut ei saaks kohapeal vahi alla võtta. Lõpuks oli parameedik püsti tõusnud ja röögatanud, et Paulsson eemale hoiaks. Seejärel koondas Paulsson oma tähelepanu puukuuris lamavale vigastatud Zalatšenkole ja Mikael kuulis, kuidas ta raadio teel ette kandis, et ilmselt on Salander üritanud veel ühte inimest tappa. Selleks hetkeks oli Mikael Paulssoni peale, kes ilmselgelt ei kuulanud sõnagi sellest, mida ta öelda üritas, nii ärritunud, et tõstis häält ja nõudis otsekohe telefoniühendust Stockholmi, kriminaalinspektor Jan Bublanskiga. Ta võttis oma mobiili ja pakkus, et valib ise numbri. Paulssoni see ei huvitanud. Pärast seda tegi Mikael kaks viga. Ta selgitas kindlasõnaliselt, et tegelik kolmikmõrvar on Ronald Niedermann – mees, kelle keha meenutas tanki, kes põdes congenital analgesia nimelist haigust ja istus hetkel kinniseotuna Nossebro tee ääres kraavis. Mikael kirjeldas Niedermanni asukohta ja soovitas tema 15

ohuloss  
ohuloss