Page 13

tumi tagajärjel, aga keegi meist polnud selle diagnoosiga päriselt rahul. Verejooks oli niivõrd väike ja sellise koha peal, mis poleks üldse midagi mõjutada tohtinud. Ometigi lakkasid maks, neerud, süda ja kopsud toimimast. Mida vanemaks ma saan, seda enam suhtun ma sellesse nagu mingisse ruletti. Isiklikult ma ei usu, et me kunagi päris täpselt teada saame, kuidas aju toimib. Mis sa teha kavatsed?” Ta koputas pliiatsiga arvutiekraanile. „Ma lootsin, et sina seda mulle ütled.” „Ütle oma arvamus.” „Noh, esiteks paistab olevat tegu väikesekaliibrilise kuuliga. See on oimu kohalt sisse läinud ja umbes nelja sentimeetri sügavusel ajus pidama jäänud. Ventriculus lateralis’e kõrval, ja seal on ka verejooks.” „Ja mida teha?” „Sinu terminoloogiat kasutades – tuua tangid ja kuul välja võtta sama teed pidi, kust ta sisse läks.” „Suurepärane ettepanek. Aga ma kasutaksin selleks kõige peenemaid pintsette, mis sul on.” „Nii lihtne ongi?” „Mida muud me praegusel juhul teha saaksime? Võime jätta kuuli sinna, kus see on ja tüdruk elab võib-olla saja-aastaseks, aga see on täielik loterii. Tal võib tekkida epilepsia, migreen, kõikvõimalikud muud hädad. Ja kohe kuidagi ei tahaks pealuud läbi puurida ja opereerima hakata aasta pärast, kui haav juba paranenud on. Kuul on suurtest veresoontest veidi eemal. Praegusel juhul soovitaksin ma sul selle välja võtta, aga...” „Mis „aga”?” „Kuul ei teegi mulle niivõrd muret. Ajuvigastused on äärmiselt huvitavad – kui ta on pärast kuuli pähe saamist ellu jäänud, siis annab see lootust, et ta elab ka selle väljavõtmise üle. Probleemiks on eelkõige see siin.” Ta osutas ekraanile. „Sisenemisava ümber on väga palju luukilde. Ma näen vähemalt tosinat mõne millimeetri suurust kildu. Mõned neist on ajukoes. See on see, mis ta tapab, kui sa ettevaatlik ei ole.” 12

ohuloss  
ohuloss