RAHANDUSMINISTEERIUMI REGIONAALVALDKONNA INFOLEHT
uutes ühinenud omavalitsustes kohe algusest peale päris tugev sisemine konkurents ja valikuvõimalus, mis oligi üks haldusreformi eesmärke. Kartus, et haldusreformi järel ei pääse valimisliidud ühinenud valdades enam löögile, osutus täiesti valeks. Enamikus ühinenud omavalitsustes (51-st 30) sai uues volikogus enim kohti just üks või teine valimisliit.
3.
Aktiivsed ja passiivsed
Valimisaktiivsuse osas tõusevad ühinenud omavalitsustest positiivselt, enam kui 60-protsendilise osalusega esile esimeste seas ühinemisotsuse teinud Tõrva ja Saue piirkonnad, samuti tugeva ühistundega setod ja mulgid, aga ka Rõuge ja Mustvee. Kohti, kus valimas käinud inimeste arv oli suur, on rõõmustavalt palju, mis annab lootust kogukondade aktiivsele osalusele oma uute ühisvaldade elu tulevasel kujundamisel, kus kindlasti tuleb erinevaid väljakutseid. Karta ju võis, et äkki tõesti ehmatab haldusreformiga kaasnenud muutus kohalikud inimesed ära, nad ei tunne enam piisavat sidet uue ühinenud omavalitsusega ja jäävad valimistest kõrvale. Õnneks ei leidnud selline hirm valdavalt kinnitust. Millegipärast jäi Rapla maakonna kõigis omavalitsustes valimisaktiivsus alla Eesti keskmise (53,3%), sealhulgas ka Kohila vallas, mis kellegagi ei ühinenud. Põlva- ja Jõgevamaa aga paistsid vastupidi silma kõrge valimisaktiivsusega eranditult kõigis valdades. Eesti omavalitsuste keskmisest pisut väiksem oli valimisaktiivsus Tartus, Pärnus, Saaremaa, Valga ja Rapla vallas, kus kõigis toimusid suhteliselt suured ühinemised maakonnakeskuse ümber. Tartu puhul ei saa ühinemist vast peapõhjusena kahtlustada, kuna lisandunud Tähtvere vald moodustab linna elanike arvust vaid üliväikese osa. Siiski ei olnud ka nendes ühinenud piirkondades valimistel osalemine passiivne, ületades kõikjal 47 protsendi taseme. Kui otsida Eestis kohti, kus valimisaktiivsus oli tõeliselt väike, siis nendeks olid hoopis sellised haldusreformist puutumata jäänud kohad nagu Kohtla-Järve (40,7%), Loksa (43,1%) ja Narva (44,4%). Samas oli ka küllalt suuri ja samas kõrge valijate aktiivsusega ühinejaid, näiteks Põlva, Jõgeva ja Saue. Üheks esimeseks rõõmustavaks tulemuseks neil valimistel võib pidada volikogude sisemise konkurentsi kasvu, mis eeldatavalt toob kaasa ka volikogude ja nende komisjonide igapäevase töö kvaliteedi tõusu ning nõudlikkuse suurenemise omavalitsuse ametnike töö suhtes. Haldusreformieelsetes väikevaldades oli sageli probleemiks sobivate inimeste vähesus, kes üldse tahaks omavalitsuse juhtimises osaleda. Küllalt palju oli olukordi, kus sisuliselt üks nimekiri vaid kandideeriski ja üks võimulolev seltskond omas ainuvõimu väga pika aja jooksul ning seega tekkisid n-ö eluaegsed vallajuhid. Muidugi võib uus olukord, kus uues ühinenud valla volikogus on esindatud näiteks viis või isegi kuni kaheksa erinevat nimekirja (näide Jõgevalt),
Suurima valimisaktiivsusega ühinenud omavalitsused Tõrva 65,9% Mustvee 65% Rõuge 62,8% Setomaa 62,8% Mulgi 62,2% Narva-Jõesuu 61,7% Otepää 61,2% Peipsiääre 61,1% Saue 60,3% Kanepi 60%
Väiksema kui 50% valimisosalusega ühinenud omavalitsused Tapa 47,6% Pärnu 48,4% Kehtna 48,5% Anija 48,6% Tartu linn 49,2% Saaremaa 49,2% Tori 49,6%
tuua juurde sisemist konkurentsi selle sõna vähem positiivses tähenduses. Tuleb valmis olla, et mõnes kohas võib toimuda järgneva valimisperioodi jooksul volikogudes võimupöördeid rohkem kui ühe korra. Seegi käib kohaliku demokraatia juurde.
Valimisliitude edulugu
Valimisliitudele osutus haldusreform neil valimistel lausa ootamatult suureks edulooks – vastupidi paljudele parteistumise võidukäiku eeldanud ja kartnud ennustustele. Ühinenud KOV-ides sai üks või teine valimisliit uues valitud volikogus enim kohti 30 kohas: Reformierakond üheteistkümnes, Keskerakond viies, IRL kolmes ja SDE kahes omavalitsuses. See muidugi ei tähenda, et valimisliidud kõigis neis kohtades kindlasti ka võimule saavad. Omavalitsustes, kus üks nimekiri ei saanud absoluutset enamust, sõltub edasine volikogudes sündivatest kokkulepetest. Küll aga saab tõdeda, et erinevad valimisliidud osutusid igati konkurentsivõimeliseks ka pärast haldusreformi moodustunud suuremates omavalitsustes. Mitmel pool sündis tugevaid, valimised võitnud valimisliite just eelmiste valla- või linnajuhtide osalusel ühiste nimekirjade moodustamises. Kas põhjus oli selles, et ühisnimekirja puhul peeti õigemaks valimisliidu vormi, või siis ei leitud omavahel kokkulepet, milline võiks olla erakond, kelle all ühiselt välja minna, eks seda teavad kohapealsed inimesed ise.
SÜGIS 2017 I 7