Page 1

5 aastat Eesti ÂŻ7tantsupidusid


Raamatu koostajad: Lille-Astra Arraste, Ilma Adamson, Anneli Ammas, Ülle Feršel, Kadri Tiis, Juris Žigurs, Kadri Valner

Raamat ilmub EV Kultuuriministeeriumi, Kultuurkapitali, Eesti Rahvuskultuuri Fondi ning Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse toel.

Täname Helgi Allik, Aune Anton, Angela Arraste, Anneli Arraste, Rasmus Arraste, Senta Bergman, Raivo Hallimäe, Annika Iin, Kalev Järvela, Sille Kapper, Kristin Kuutma, Eva Koitla, Helle-Mare Kõmmus, Helmi Kõrnas, Tooni Kütt, Linda Laht, Peeter Langovits, Lauri Leht, Krista Lember, Tiivi Lepik, Milvi Link, Aino Lukman, Eha Mandel, Helgi Miller, Ilmar Moss, Helju Müürsepp, Elfriede Nikolai, Maie Opkaup, Aino Orgmets, Maie Pau, Ester Reinart-Purje, Mart Puust, Kädi Pärnoja, Pilvi Põldma, Alo Põldmäe, Aleks Raja, Tiina Rohtväli, Made Ruul, Artur Ruusmaa, Eike Rõõmus, Helgi Rõõmusaare, Tiiu Saarist, Ingrida Edite Saulite, Raul Talmar, Meeta Tamm, Maie Tammemäe, Leida Tiis, Ilka Tomingas, Hilja Toome, Voldemar Vaino, Karin Valksaare, Mart Valner, Riina Vanhanen, Virge Varilepp, Uuno Veenre, Lili Välimäe, Eesti Riigiarhiiv, Riigiarhiivi Filmiarhiiv, Ajalooarhiiv, Teatri- ja Muusikamuuseum, Eesti Spordimuuseum, Rahvusraamatukogu, Rahvusooper Estonia, Eesti Draamateater, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Eesti Päevaleht, Maaleht, Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus.

Kujundanud Päivi Palts Keeleliselt toimetanud Eha Kõrge Tõlkinud Kaisa Kaer, Krista Räni ja Ivan Makarov Tõlked toimetanud Richard Adang, Sonja Pachali ja Veronika Einberg

© Tekst. Autorid ja Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts, 2009

ISBN 978-9985-3-1687-0

Kirjastus Varrak, Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts Tallinn, 2009 www.varrak.ee www.errs.ee

Trükikoda OÜ Greif


Juba muistsel muinasajal, ammumöödund hallil ajal, mil meil mehed metsadessa alet alles põletasid, oli meil ilo heietajaks, oli meil laulu leelotajaks. Eidekene, hellakene, kuiap algas orjaaega, tuli musta mureaega, eit jäi ilo hoidamaie, kõnekulda kaitsemaie. Hoides ilo hõlma alla, kandes kannelt katte alla, sõnavara sõba seessa, laule liniku tagana, tõi nad uue päeva kätte, runokese rõõmu kätte. Nüüd te noored nugissilmad, uue aja eidekesed, armastage ilokesta, kandke kauni kandlekesta. Pärandage pajatelles põlvest põlveni edasi – kalli kodu kauniduseks, isamaa igi iluksi. Raamatu jaoks leelotanud Laine Mesikäpp 6. novembril 2008


Hea lugeja, sajandeid on eestlased ainuomasel moel nii oma kui laenatud tantse tantsinud. Vähemalt 75 aastat on Eestis peetud suuri tantsupidusid. Nii suuri, et nüüd on need kantud koos laulupidudega UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse. Tõsi, algasid need 1930. aastail spordipidustuste osana, kuid kasvasid kohe nende tooniandvaks osaks. Iga järgneva peoga võitis tantsupidu laulupeo kõrval üha enam võrdväärse kaaslase rolli, kuni sõjajärgsel ajal tagasihoidliku nimega rahvakunstiõhtust kasvas 1963. aastaks iseseisev rahvatantsupidu. Raamatut koostama asudes püüdsime selle valmis saada 2009. aasta suurpeoks ega pidanud esmaeesmärgiks tähistada seda, et just nüüd saab täis kolmveerand sajandit Eesti järjepidevaid üleriigilisi tantsupidusid! Seda traditsiooni pole ju laulupidude 140aastase ajaloo kõrval sugugi vähe. Tööd alustades ei olnud meil käepärast põhjalikku ülevaadet tantsupidudest. Kild-killu haaval kogusime seda pidude teatmikest, Anna Raudkatsi ja Ullo Toomi raamatutest, kauaaegsete peojuhtide mälestustest, ajakirjandusest, arhiividest. Üle Eesti on paljud kultuuriinimesed aidanud kokku koguda andmeid suurte pidude vahel toimunud piirkondlike pidude kohta. Ülevaadet kirjutades püüdsime säilitada toonaste pealtnägijate sõnastust, kirjeldusi ja emotsioone. Kindlasti jutustavad peomeeleoludest ilmekalt nii fotod kui ka ajaleheväljalõiked. Me kõik, selle esimese suure rahvatantsupidude raamatu koostajad, oleme ka isiklikult tantsupidudel osalenud: kes seda juhtinud ja lavastanud, kes tantsijana staadionimurul kaasa löönud. Eks seeläbi ole raamatusse jõudnud ka veidi isiklikku kogemust ja meeleolu. Loodetavasti tuletab meie raamat paljudele lugejatele meelde nende isiklikke mälestusi ja soovi ikka ja jälle tantsumurule jõuda! Kohtumiseni peol!

Rõõmsat lugemist soovides Lille-Astra Arraste Ilma Adamson Ülle Feršel Kadri Tiis Juris Žigurs Anneli Ammas Kadri Valner 5


Rahvatantsur체hm Antslast (1926 v천i 1927)


Rahvatantsupeod kultuuriloos Esinejad Haaslava üldharidus-kehakultuuri kursuste lõpupeol (1926 või 1927)

Eesti rahvatantsu suurpeod on osa meie kultuuripärandist. Nüüdseks on need rahvapeod kantud koos laulupidudega kompleksse kultuurinähtusena UNESCO koostatud inimkonna vaimse pärandi nimekirja. Seal seistakse üheskoos Läti ja Leedu sarnase traditsiooniga, mis näitab selle kultuuritava ulatust ajas ja ruumis, kuigi osutab samas ambivalentsele olemusele. See vältimatu paarisrakend laulupeoga, eesti rahvuskultuuri massiivse alustalaga, on kõnekas. Laulu- ja tantsupeod on nabanööri pidi seotud, muutes teisena nimetatu jaoks oma identiteedi tunnetamise korraga nii lihtsamaks kui ka mõõtuvõtvalt keeruliseks. Tantsupidude paigutamiseks ja mõtestamiseks meie kultuuriruumis ei ole võrdlevast kõrvutamisest pääsu, nii nagu igasugune eneseteadvus on kujundatud vastanduste kaudu. Rahvatantsupeod on Eesti kultuuripildis traditsioon. Mõistes traditsiooni esmajoones ühiskondliku nähtusena, peaks selles nägema sotsiaalset rajatist ning ühiskondlikku protsessi, mille käigus toimub kestev mineviku tõlgendamine ja kasutamine oleviku mõtestamiseks. Traditsiooni tunnetuslik ehedus ja tähendus määratletakse seega kaasajas ja kaasaegsetest väärtustest lähtuvalt. Traditsiooni luues antakse sellele vorm ja rituaalne raam, ning see protsess on sageli saanud tõuke murrangulistest oludest, kus ühiskonna kiire muutumine nõrgestab või murendab neid sotsiaalseid mudeleid, millele olid üles ehitatud endised traditsioonid. Eesti rahvusluse tõusuga eelmise sajandi algul kaasnesid ühiskondlikud muutused, neist sündis vajadus rahvuslike sümbolite järele, mille kaudu ühtekuuluvustunnet tugevdada ja end ühiskonnaks kujutleda. Kollektiivse eesmärgi kujundamise käigus püütakse suunata ja kontrollida ühiskondlikku situatsiooni (sh kultuuripoliitikat) eesmärgiga õigustada või vaidlustada ja muuta ühiskondlik-poliitilisi või kultuurilisi protsesse. Nüüd vormus ideoloogia – seda laiemas tähenduses kui vaid konkreetne poliitiline juhtmõte – omavahel sihipäraselt seostatud kultuuriliste sümbolite süsteem. Nende sümbolitega kehtestati oma kultuuriline raam ja selles toimiv ühiskeel.

7


Visandati „rahvuslik maakaart”, mille väljajoonistamiseks valiti rahvuslikku identiteeti sümboliseerivaid tingmärke ja teetähiseid, andes neile nimetusi, luues tähendusi ja kinnistades kujutluspilte ideoloogilisest nähtusest nimega „omakultuur”. Üheks rahvuslikuks sümboliks ses teos oli rahvatants kui publikule esitatud kultuuripärand. Rahvakultuuri esinduslike elementide valik (ning valik see ju ometi on nagu eelnevalt osutatud) toimub aga tükeldamiste ja ümberpaigutuste teel, kui vastavaid nähtusi, tegevusi või esemeid varustatakse üldkasutusse minevate määratlustega, need võetakse osadeks ja eraldatakse oma keskkonnast – selleks, et neid esitada, lavastada ja etendada uues kohas ja uutes oludes. Õilistatuna mineviku märgiks. Seesugune minevikku vahendav esitus muudabki need kultuuripärandiks. Kultuuripärandi kujundamise käigus võib see võtta ideaalsema kuju, kui ajalooline tegelikkus seda oleks pakkunud. Samas saab ju niimoodi kultuuripärandina esitatud traditsioonist esitussituatsioonis omakorda traditsioon.

„Tuljaku” lõputõste näide 1940. aastast

Eesti rahvatantsu ja tantsupidude peale kultuuriloolist pilku heites, vaadates asjade algust ja sündmuste kulgu, joonistub ilmekalt välja mõistekolmiku „rahvuslus – omakultuur – kultuuripärand” innustav kandvus muutuvas ajas ja oludes. Ametliku ideoloogia ja kultuuripoliitika pöörded toovad varjundeid selle rituaalsusse, aga samavõrd ka rahvatantsu ja suurpidude retoorilisse esitusse. Kuna tantsu puhul on väljendusvahendiks liikumine, kujund ja rütm, mida laiendavad muusika ning kostüüm, siis vajab esitatud tants nähtavasti rohkem seletust kui laul, mis toetub vahetu esinemise käigus muusikalise elamuse kõrval ka sõnades väljendatule. Ka laulupidude juurde on kuulunud repertuaarivaliku selgitusi ning programmi sõnalist täiendust, kuid tantsu esitus publikule ja tantsuetendus avaral väljakul on kasutanud meeleolukat kirjeldust nii väljendatu tutvustamiseks kui suurlavastuste juhtmõtte avamiseks vahest rohkemgi. Tantsupidude sõnaline komponent kajastab samas kõnekalt oma ajastut ning selle eelistusi. Rahvatantsupidu iseloomustav rituaalsus ei avaldu üksnes selle tava ajalises mõõtmes või peo ülesehituse tseremoniaalses küljes. Siin ei ole seda tantsule omast rituaalsust inimese ja ilmaruumi vägede või inimese ja tema kogukonna vahelise suhtlemise vormis, vaid rituaalsus leiab väljendust rahvuslike sümbolite ja rahvusliku ühtekuuluvuse kinnitamise tasandil. Seega on põhimõtteliselt tegemist modernse nähtusega, mis tekkis aja, olude ja kujutluste tõukel. Kui laulupeod muutusid vajalikuks ning osutusid mobiliseerivaks, koondavaks ja vaimustavaks kultuuritegevuseks 19. sajandil, oma olemuselt sellesse juurdunud olles, siis tantsupeod on kahtlemata 20. sajandi nähtus – lõimeliselt ette- ja tahapoole köidetud, kusjuures nähtuse telg, kuju ja mõte pärineb sisuliselt aastasaja esimesest poolest. Aga oma eneseküllase vormi saavutab see traditsioon siiski alles sajandi teises pooles, nõukogude kultuuripoliitika valitsemise ajastul. Eesti talurahva pärimuslik kombestik oli muutunud moderniseerunud ühiskultuuri sümboolseks elemendiks ning kujunes 20. sajandile iseloomulikuks esituskunstiks, tõukudes linnastumise mõjutustest ning rahvapärimuse romantiseeritud väärtustamisest. Neid arenguid

8


toetas seltsitegevus, mis varasemate rahvakultuurivormide harrastamise ühistegevusse ja etendusõhtutesse tõi. Möödunud sajandi teisel kümnendil said hoogu muuseumiühingud ja noorsoo-organisatsioonid, kes hakkasid korraldama kontserte ja ringreise rahvakommete, -laulude, -tantsude ja -mängude tutvustamiseks. Neil kontserdisarjadel esitasid rahvatantse 1919. aastal asutatud Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse liikmed. ÜENÜ kuulutas oma tegevuse eesmärgiks omakultuuri edendamise ning asutas Tallinnas spetsiaalse toimkonna rahvatantsude ja rahvakommete viljelemiseks. Korraldati ka vabaõhuetendusega rahvakultuuri pidustusi, nagu näiteks 1928. aasta üldlaulupeo ajal toimunud muusika ja tantsuga Ilopüha. Enne suurt sõda kuulus ÜENÜ ridadesse üle Eesti 176 rahvatantsu harrastusrühma kokku 3000 tantsijaga. Tantsijate hulga kolmekordne kasv lühikese aja vältel osutas harrastustegevuse märgatavale laienemisele soodsal pinnasel. Varasema rahvatraditsiooni esituskultuuriks muutumine oli ajastule omane rahvusvaheline nähtus, rahvatantsu harrastus jõudis rahva kehalise elujõu tõhustamise ja kultuuripärandi hoidmise ideoloogia kujul meile Põhjamaadest. Pole juhus, et esimene eesti rahvatantsude üleskirjutaja ning koguja oli Helsingis võimlemisõpetajaks õppinud Anna Raudkats. 1926. aastal avaldas ta kogumiku „Eesti rahvatantsud”, kus esitas mugandatult oma kogumismatkadel üles kirjutatud tantse. Rahvatantsude kirjeldused levisid nüüd trükisõna kaudu ja kursustel juhendust saanud tantsuõpetajate toel. Rahvatantsuga tegelemist peeti aga kehalise kasvatuse oluliseks ja rahvuslikku omakultuuri edendavaks osaks. Rahvuslikust ühtsustundest kantud mastaapseid rahvakogunemisi väärtustades – nähes vaimset eeskuju nii kodukandi laulupidudes kui kaugemate maade olümpiamängudes – asuti korraldama ka kehakultuuri suurpidustusi, kus rahvatantsu ettekannetel oli tähtis roll. 1934. aastal toimusid Tallinnas I Eesti mängud, mille rühmavõimlemise ja jõunumbrite kavale lisaks esines kolme rahvapärase tantsuga 1500 tantsijat Ernst Idla ja Ullo Toomi juhendamisel. II Eesti mängudel viis aastat hiljem osales juba ligi paar tuhat tantsijat, kes Kadrioru staadionil võimlejatele lisaks väljakumurul rühmiti kujundeiks grupeerusid. Neil aastakümnetel tunti ka vajadust ammugi linnastunud moe ja käsitööharrastuse tõukel propageerida sihipäraselt rahvarõivaid, rõhutamist leidis nende tähendusrikkus omakultuuri viljelemisel ning sümboolne väärtus esinemiskostüümina. Seega jõudis rahvatants esituskunstina väljakule, näitas masside ühistegevuse ja liikumismustrite vaatemängu. Rahvakultuuri sihipärane viljelemine harrastusrühmades muutus 1920.–1930. aastatel populaarseks organiseeritud seltsitegevuseks linnas ja maal, kusjuures üldiselt tegutseti kohaliku kultuurharidusliku ühingu juures, seltsi- või rahvamajas. Kui aga eestlaste kultuuriline eneseväljendus langes 1940. aastal Nõukogude okupatsiooni alla, võttis uus režiim olemasoleva harrastustegevuse raamistiku suuresti üle, kuigi varasemad seltsid keelustati ja kogu avalik kultuurielu pidi alluma tsentraliseeritud riiklikule juhtimisele ning ideoloogilisele järelevalvele. Nõukogude riikliku kultuuripoliitika elluviimiseks hakkas kehtima laulu- ja tantsupidude kunstilist tegevust korraldav ja vastavat ettevalmistust andev tsentraliseeritud süsteem. Teisalt on tantsupidude ajaloos tähtis seegi raskeid katsumusi too-

9


nud aastakümme, sest tantsurühmad kogunesid ju taas ning ajapikku kasvava innuga. Kohe pärast sõda asutati sellised mõjukaks kujunenud kollektiivid nagu Tartu Ülikooli rahvakunstiansambel, tantsuansambel Sõprus ja rahvakunstiansambel Tarvanpää, filharmoonia juures tegutses mõned aastad isegi kutseline rahvatantsurühm.

Tantsijad Avinurme karskusseltsi Edu kursusel (aastal 1926 või 1927)

Kultuuritöötajad pidid kindlustama nõukogude rahvakultuuri arenemise, mida kujundavaks normiks kuulutati loosunglik määratlus luua „sisult sotsialistlikku ja vormilt rahvuslikku” kultuuri. Sõnades tähendas see rahvapärase ja rahvaliku igakülgset tunnustamist ja esiplaanile seadmist, kuid tegelikkuses kujundati politiseeritud esteetikaga, ühtlustatud nõukogulikku normatiivi ka selles vallas. Klubides ja kultuurimajades tehtav isetegevus muutus oma olemuselt professionaalse kunsti koopiaks tagasihoidlikumal tasemel, üritades samas jäljendada nn kõrgkultuuri ilunorme ja tehnilisi võtteid. Rahvakultuuri harrastajate tegevuse kujundajaks oli sageli mastaapsus, mis kaasnes suurte laulu- ja tantsupidude korraldamisega. Suurlavastused väljakutel mõjutasid ka üldist suhtumist. Need olid nii repertuaarilt kui esinemismaneerilt üles ehitatud esinejate massidele, teatraalsele vaatemängulisusele ja visuaalsele haaravusele staadioni või laululava mõõdus. Korrastatud ühistegevus ja riiklikult kontrollitud rahvakultuur sobis nõukoguliku esituskunsti normidega. Vanade tantsude, kommete, muusika ja rõivastuse lavale toomist nähti ette n-ö loominguliselt uuendatult, et varasemate põlvede kunstilist väljendust töödeldes luua kaasajastatud rahvaloomingut. Esiplaanile seati kollektiivne tegevus, mistõttu üksikesitaja marginaliseerus, kuna teisalt seadja või töötleja tähendus autorina kasvas. Publikule esitatud rahvatantsud ja lavatants järgisid sageli balleti kui klassikalise tantsukunsti põhimõtteid, vastava ettevalmistuse said nii juhendajad-koreograafid kui tantsijad. Teisenenud oli ka repertuaar: esiplaanile tõusid pärimuslike tantsude töötlused ja nn autoritantsud, kus eestipäraseks hinnatud elemendid olid materjaliks täiesti uute kompositsioonide loomisel. Tantsuloomes ja lavaseadetes, nagu ka rahvatantsuharrastuses üldisemalt ja tantsupidude tulevikukujunduses lausa määravalt oluliseks juhiks ja õpetajaks kasvas sõjajärgsetel aastakümnetel Ullo Toomi ning tema seatud ja loodud tantsude kogumik „Eesti rahvatantsud” aastast 1953.

Kui laulupidude toimumise tsükkel on olnud suuresti regulaarne, siis tantsupidude korraldamine ja nummerdamine on tunduvalt rohkem olude kõigutada. Tantsupidu pidi oma iseseisvuse kehtestamiseks sobituma võimaluste ja valikutega, kasutades samal ajal ära perioodi, mis soodustas massilist kultuuritegevust selleks ideoloogiliselt ettenähtud raamides. Nõukogude perioodil olid need peod kõige suuremaid hulki haaravad; nii esinejate, pidustuste raames antud etenduste kui publiku arv aina kasvas. Tookordse Komsomoli-nimelise staadioni murul sõlmus esteetiline, rituaalne, füüsiline ja ideoloogiline element, milles kajastus valitsev kultuurinorm ning ühistegevuse vaimustus. Rahvatantsurühmi koguneb sel ajal palju, see on meelepärane füüsiline tegevus ja seltskondlik läbikäimine, mida saab harrastada tehaseklubides, kolhoosi kultuurimajades või

10


haridusasutustes nii linnas kui maal. Jätkub tähtpäevade eeskavu ning isetegevuse ülevaatuseid, kus esineda, ning mis peamine – toimuvad suurpeod, milleks harjutamise raske vaev saab elamusrikkalt tasutud neile tuhandetele tantsijatele, kes tiheda valikusõela edukalt läbivad. Lisaks kehalisele pingutusele ja vaimsele meelelahutusele sisaldab tantsimine endas olemuslikult võistlusmomenti – võistlust füüsilise osavuse pinnal, võistlust vastassugupoole tähelepanu nimel, võistlust paaride vahel. Selles hulgategevuses lisandub aga ka võistlus rühmade või isegi nende masside edukamaks korraldamiseks loodud ’kategooriate’ vahel. Sest staadionimurul kümnele tuhandele pealtvaatajale elamuse pakkumiseks muutub oluliseks mitte niivõrd tantsija rõõm oma sooritusest ja partnerist kui pigem hulkade ja värvikirevate rõivaste kujundlikud liikumised suurel väljakul. Tantsudest mõeldakse lugu, loole mõeldakse tantsud, väljakul esitatakse mustreid. Need etendused olid suurejoonelised ja haaravad, ent avaral tantsuplatsil esitatud suur ühistegevus ja plakatlikud kujundid ning ’uusloomingu’ teatav allutamine ajastu nõuetele kannab paratamatult ka ideoloogilist pitserit. Lavale ja väljakule mõeldud tantsuloomes on tähtsal kohal loodu autor, koreograaf, kelle kaudu neid tantse tuntakse ning keda märkimisväärselt austatakse. Selline autoritants sobitub kultuurinormidega – kasutab muidugi varasemast tantsupärimusest tuttavat sammustikku, kuid on mõeldud just pealtvaatajaskonnale esitamiseks, selles suheldakse publikuga ja publikule selge taotlusega ning esteetilist vaatemängu pakkuvalt ega lähtuta paarisuhte edendamisest, nagu see folkloorses pärandis või seltskondlikus läbikäimises tavaks on. Teisalt osutub nüüd oluliseks tantsude loojatele lisaks suurt väljakuliikumist korraldanute ja juhendanute austamine. 1960. aastate lõpus algas taas oma juurte otsimine, millest järgmistel kümnenditel arenes folklooriliikumine. Tantsu vallas propageeris folkloorset repertuaari ja esituslaadi kõige pühendunumalt Kristjan Torop, kelle tegevus Leigarite toel ja laiemalt tantsuõpetajana muutis nii rahvatantsu väljenduslikku külge kui tantsuharrastuse ideoloogilist ja organisatoorset ülesehitust, mis just iseseisvuse taastanud üheksakümnendate ajal palju järgijaid leidis. Muutunud maitsed ning esteetilised etalonid, folklooriprogrammide populaarsus, nagu ka folkloorifestivalide kultuuriareenile ilmumisega teisenenud tingimused tekitasid murrangu ka rahvatantsu enesetunnetuses. Suure ühiskondlik-poliitilise pöördega kaasnes ühtlasi majanduselu radikaalne ümbersuunamine, mis nõudis harrastusrühmade tegevuse ümbermõtlemist ja -hindamist, et leida jaksu ja tuge omaalgatusliku ühistegevuse käivitamiseks või elushoidmiseks. Kuid kõigele vaatamata tantsupidude järjepidevust hoiti ning hingati ühes rütmis revolutsioonilise rahvaga, püüdes leida rõõmu sellest, mis südamel. Tantsupidude kavad on juba paar aastakümmet olnud juhitud jutustavast juhtideest, seda on muudetud vaheldusrikkamaks, aga ühtlasi ka rahvapärasemaks. Pidu ilmestab palju folkloorseid tantse ning eheda rahvakultuuri elemente. Ajapikku on kahanenud terav vahe laulu- ja tantsupeo harrastusrühmade ning folkloorirühmade vahel, sest rahvatraditsiooni järgimine on vastava repertuaari puhul olemuslikuks normiks, hinnangud ja hoiakud on lähenenud. Pärimuslikul tantsul on oma koht ja tähendus nii suurel ühispeol kui seltskondlikus meelelahutuses.

Tantsijad Avinurme karskusseltsi Edu kursusel (aastal 1926 või 1927)

11


Tallinna Võimlemise Instituudi rahvatantsijad koos KandleJussiga Kose-Lükatil 1930

Rahvatantsupeol kohtuvad ühes pidulikult tähistatud paigas tantsijate kehaline rõõm, liikumise ja muusikaga vaatemäng publikule. Tantsupidu on hulkade ühistegevuse tulemus ja rahvuslikkuse väljendus, selles tähenduses sai see pidu juba 1930. aastatel oma alguse. Aegade jooksul on lisanud oma panuse suurlavastus, narratiivsus ja sümboolsus – soov esitada (kujutletud) jutustust minevikust, milles on kandvaks kujundite keel. Siin peitub tantsupeole igiomane rituaalsus ning avaldub selle olemuslik, sisuline juhtmõte. Rahvatants toimib meie ühiskonnas kui kultuurisümbol, sellel on oma tähendus rahvuslikus enesekuvandis ning ajaloolises pildis. Aga samas ei saa siiski öelda, et selle asetus meie ühiskondlikus enesetunnetuses oleks üldistavalt ühesugune või ajastu-üleselt väärtustatud. Tantsu traditsioonis peegelduvad olud ja hoiakud, poliitikad ja ideoloogiad ilmekalt ning võimendusega. Füüsilisele individuaalsusele vaatamata on tants oma olemuselt sotsiaalse mõõtmega kultuuriilming, mille tähendus ja esteetika muutub omakultuuri loomise, esitamise ja esindamise kontekstis. Kristin Kuutma Tartu Ülikooli kultuuriteaduste professor


K채rdla karskusseltsi kehakultuurikursused 1926. aasta oktoobris

17


Omakultuuri peole kutsuti 23 rahvatantsijat Rootsist, koos nendega saabusid aurikul „Kalevipoeg” pidu vaatama ka 80 väliseestlast. Eesti tantsijaid juhtis Voldemar Ingermann ja rahvatantsudest esitati „Viru polka”, Labajalg”, „Eideratas” ja „Räditants”. Rootslased esitasid kuus tantsu, millest kõige meeldejäävamaks kujunes akrobaatiline „Härjatants”. 1929. aasta oli ÜENÜ X aastapäeva tähiseks. Ettevalmistused suvisteks pidustusteks rahvatantsu alal lasusid Voldemar Ingermannil, kes oli peol tantsude üldjuhiks, ühtlasi juhendas ta ka edukaid mudilasrühmi. Ulrich Taumi rakendus peamiselt maarühmade õpetamisele ja oli ühtlasi ka pidustuste muusikajuhiks. Peost võtsid osa ka külalisrühmad Soomest, Rootsist ja Lätist, Inglismaalt oli üks esineja – Rolf Gardiner –, esindaja oli ka liivlaste seast. Juubelipeo kavasse võeti eesti rühmadele „Tuljak”, „Eideratas”, „Pikk ingliska”, „Tüska polka”, „Labajala valss”, „Setu kargus” ja „Pulgatants”. Tähelepanuväärseks sündmuseks selle peo eel oli „Tuljaku” muutmine, nimelt taheti tantsu esitada laulu saatel, aga kuna tants oli 40 takti võrra pikem, siis otsustas ÜENÜ rahvatantsude toimkond lähtuda tantsimisel koorilaulust. Nii tehti kõikidele osalejatele teatavaks, et „Tuljakut” tantsitakse 6-tuurilisena ilma IV ja VII tuurita. Sellist laulukoori saatele kohandatud „Tuljakut” õpiti ja kasutati kaua – alles pärast II maailmasõda pöörduti tagasi 8-tuurilise tantsu juurde ning kohandati siis juba laul, orkestriseade ja tants omavahel. 1929. aastal toimusid ÜENÜ-s sisemised muutused – omakultuuriharu asemele astus kaasaegsema tegevusega Rahvatantsu Klubi, mille loomise algatajaks oli Voldemar Ingermann. Rahvatantsu Klubi (loodud 1. oktoobril) seadis oma eesmärgiks rahvatantsu harrastamise viimise laiadesse hulkadesse, tema vabastamise muuseumilikust puisusest ja tema kasutamise nii esinemistel kui ka asjahuviliste omavahelistel koosviibimistel. Rahvatantsu Klubi jäi ÜENÜ Tallinna osakond tantsutöö suunajaks ja ka ilmestajaks kuni nende ühise lõpuni 1940. aasta hilissügisel. Laulupidude ajalugu käsitlevates materjalides märgitakse esmakordselt rahvatantsu 1928. aastal. Vanade hiiepidude eeskujul toimunud Ilopüha peeti IX üldlaulupeo esimesel õhtul ning seal osalesid peale rahvatantsijate ka võimlejad ning tantsurühm Rootsist. 1933. aasta X laulupeo ajal toimus lauluväljakul jaaniõhtu, kus muistse jaanipeo ainelises etenduses osales 200 rahvatantsijat, võimlejat ja pillimängijat. Kuigi 1926. aastal toimunud omakultuuri õhtut ei ole tänase tantsupidude traditsiooni hulka arvatud, kannab ta isegi rohkem tantsupeole iseloomulikke tunnuseid kui tänases numeratsioonis esimeseks tantsupeoks peetud I Eesti mängud.

Angela Arraste Tallinna Ülikooli koreograafia osakonna professor 18


I tantsupidu 15.–17. juuni 1934 I Eesti mängud. Esinemised 16. ja 17. juunil Kadrioru staadionil Võimlemise ja rahvatantsijate üldjuht – Ernst Idla Rahvatantsu üldjuht – Ulrich Taumi (Ullo Toomi) Võimlemisettekannete üldjuhid – Elmar Lepp, Erna Käppa Muusika üldjuht – Paul Karp

19


1934. aasta I Eesti mänge, mida korraldamise ajal nimetati ka I Üleriiklikeks võimlemis- ja spordimängudeks, loeme täna esimeseks üldtantsupeoks, sest rahvatantsijate esinemine I Eesti Mängude võimlemispeol kätkes endas neid elemente, mida peame tantsupidudele üldomaseks: tantsurühmi osales üle Eesti, esineti rahvarõivastes, staadionimurule joonistati tantsumustrid.

I Eesti mängude osaleja märk

Eesti Spordi Keskliidu esmane mõte oli korraldada üleriiklik spordipäev, et korvata Eesti võistkonna eemalejäämist Los Angelese olümpiamängudest ning samal ajal pidi see olema ettevalmistuseks Berliini olümpiamängudeks. Korralduskomisjon tuli kokku 1932. aastal, sest esialgu kavatseti pidada mängud 1933. aastal, samal suvel, kui toimus laulupidu. Kuna lauljatega konkureerida siiski ei tahetud ja ettevalmistusaeg osutus liiga lühikeseks, lükati mängud aasta võrra edasi. Ühtlasi täiendati esialgset kava, seda eriti võimlemispeo osas, ja mis eriti oluline – Põhjamaade eeskujul otsustati kaasata rahvatantsijad. 1934. aasta veebruaris saatis Eesti Spordi Keskliit „Kutse mängudele”, kus muu hulgas oli kirjas järgnev: „Meie oleme püüdnud pidustuste kavasse haarata kõiki alasid, mis on teguriks meie rahva kehalise tubliduse ja tervise tõstmisel. Eriti aga oleme arvestanud pidustuste üldiseloomu, mis peab taotlema jõurikast rahvuslikku eneseväljendust.”.

I Eesti mängude osaleja plakett

Tolleks ajaks oli 1919. aastal loodud Ülemaalisel Eesti Noorsoo Ühendusel (ÜENÜ) üle Eesti umbes 250 osakonda, kus tegeldi teatritegemise, sportimise, esperanto keele õpetamise, omakultuuri edendamise ning koorilaulu ja rahvatantsuga. Ligi sajas ÜENÜ osakonnas loodi nüüd Eesti mängude eel uusi võimlemis- ja rahvatantsurühmi. Osaleda soovivatele rühmadele saatsid peakorraldajad appi 13 võimlemis- ja rahvatantsuinstruktorit. I Eesti mängude kava oli jaotatud kolmele päevale – toimusid kergejõustiku-, rattasõidu-, jalgpalli- ja pesapallivõistlused. Samal ajal käis Eesti-Soome maavõistlus tennises, 16. juuni hilisõhtul toimus Henrik Visnapuu näidendi „Killamägedel” vabaõhuetendus ning avati esimene kehakultuuriteemaline näitus, mille eksponaatidega pandi alus tulevasele Eesti Spordimuuseumile. Esikoht mängude kavas oli antud võimlemisele.


1934

I Eesti mängude juhis on mängude võimlemise ja rahvatantsijate üldjuhina kirjas Ernst Idla ja rahvatantsu üldjuhina veel eraldi Ulrich Taumi (alates 1935. aastast Ullo Toomi). Tüli tõttu Eesti Võimlejate Liiduga jäi mängudest eemale esimeste rahvatantsuraamatute autor ja „Tuljaku” looja Anna Raudkats (lahkarvamused said alguse autoriõiguste pinnalt). Osavõtjad (nende seas ka 1500 rahvatantsijat) tulid I Eesti mängudele 75-protsendilise hinnaalandusega pileti eest üheteistkümne rongi ja kahe laevaga, kusjuures tasuta öömaja said nad külaliskorterites ja koolimajades maha laotatud õlgedel. Rahva huvi I Eesti mängude vastu oli väga suur. 13. juuni Päevalehe andmeil algas piletite müük viis päeva enne pidu Vene turu omnibussi peatuse lähedal ja peagi tekkis sinna pikk järjekord. Kõigile pileteid ei jätkunudki, sest Kadrioru staadionil oli vaid 4500 istekohta ja 7500 seisukohta, seega mahtus sinna 12 000 pealtvaatajat. Ainult ühe ühise eelprooviga piirdunud rahvatantsijad esinesid koos võimlemisrühmadega sama kavaga kaks korda. Esimene oli laupäeva, 16. juuni õhtul pärast kergejõustikuvõistlusi Kadrioru staadionil. Mängude kulminatsiooniks kujunes etteplaanitult 17. juuni. Kell 11 algas Vene turult rongkäik, mis möödus ka Kadrioru lossi eest, kus marssijaid tervitas riigivanem Konstantin Päts koos diplomaatilise korpusega. Sealt mindi Kadrioru staadionile. Rongkäigu vaatajate arvuks nimetati 40 000 inimest. Kell 15 algas Kadrioru staadionil suur võimlemispidu pilgeni pealtvaatajaid täis tribüünide ees. Nais- ja meesvõimlejate järel esinesid rahvatantsijad. Juba nende väljakule ilmumine vaimustanud publikut. „Eredad ja puhtad värvid seelikutel ning erineva kujuga peaehted paelusid tahtmatult pilgu. Tähelepanu äratas, et ükski tantsija polnud pastaldes ega kaabudes, nagu see seni kombeks olnud. Rahvatantsijad moodustasid väljal neli ringi. Kaks suuremat äärtele ning kaks väiksemat välja keskele,” nii kirjeldas 18. juuni Päevaleht. Tantsijad esitasid kolm tantsu, neid saatis viiulikoor. Tantsiti „Tüska polkat”, „Labajalga” ja „Tuljakut”. Päevaleht kirjeldas

I Eesti mängude rongkäiku 17. juunil 1934 jälgis ligi 40 000 pealtvaatajat. Rongkäik algas tollase Vene turu juurest. „Kõige ees sammub rongkäigu üldjuht kapten Treufeldt, kelle järel kaitseministeeriumiorkester, siis suur rahvuslipp, millele järgneb organisatsioonide lippude meri… Kolonnid liiguvad laitmatus rivisammus mürtsuvate orkestrite saatel… Võimlejatele järgneb rahvatantsijate värviline rivi.” Postimees 19. juunil 1934

21


Kadrioru staadion 17. juunil 1934. Väljakul on märgid võimlejate esinemiseks ning joonistatud ringid rahvatantsijate jaoks

nähtut nii: „U. Taumi juhatusel alati tüskapolkaga. Ringis alatakse liikumist jooksusammudega, millele järgnesid vöövõtted ning keerutused hüpetega. Tantsu tantsiti kolm korda järjest. Siis alatakse meie vanima rahvatantsu – labajalaga. Esmakordselt esitati siin seda nii, nagu tegelikult tantsitud vanasti.” „Tuljakut” esitasid tantsijad kuuetuuriliselt (alates 1947. aastast tantsitakse kaheksatuurilist). Tants vaimustas vaatajaid sedavõrd, et seda tuli korrata. 18. juunil Uudisleht kirjutas: „Ühtlasi oli rahvatantsijate esinemine mõjuvamaks propagandaks rahvatantsudele. Esinemised lõppenud, lauldi ühiselt hümni ja langetati spordimängude üldlipp.”

„...Eriti aga oleme arvestanud pidustuste üldiseloomu, mis peab taotlema jõurikast rahvuslikku eneseväljendust.” „Väljale sammusid poeglapsed viies kolonnis. Arvult oli neid 200. /.../ Muusika saatel, mis koosneb tuttavatest rahvaviisidest, alatakse kõndimisharjutusega, mis ajajooksul läheb üle hüpeteks ning jooksuks koha peal. Siis alatakse hingamisharjutuste, käte ja jala hoovõtetega ette, taha ning kõrvale.” Päevaleht 18. juunil 1934

Eesti Spordi Keskliidu kutse mängudele 1934. aasta veebruaris


1934

Porkuni rahvatantsijad ja meesvõimlejad mais 1934. Ülemisel fotol kolmandas reas vasakult kolmas instruktor Vaike Paduri-Kaljuvee. Eesti Spordi Keskliit saatis I Eesti mängudel osaleda soovinud rühmadele appi 13 instruktorit

23


2 × Maaleht 18. juunil 1934

Päevaleht 18. juunil 1934


1934

P채evaleht 18. juunil 1934

25


Rongk채igu liikumise skeem Kadrioru staadioni l채histel. P채evaleht 14. juunil 1934


1934

27


Kahe peo vahel (Teadaolevad suuremad piirkondlikud, maakondlikud ning üle-eestilised tantsupeod, -päevad ja kontserdid)

1935 2. juuni Kanepi noortepüha pidustused 1938 24. juuni Võimlemise ja rahvatantsupidustused Tallinnas 1938 9. ja 10. juuli ÜENÜ Pärnumaa suvepäevad Karksis 1938 28. august Hiiumaa rahvuspäev ja lõikuspüha Putkastes 1938 7.–10. september ÜENÜ Pärnumaa suvepäevad Nuias 1939 3. ja 4. juuni Võrumaa mängud Võrus


„„Kui õlu vaadis vahutab” saatel lükatakse oranžid hiidkapad tantsuareenile, tassitakse lagedale vaadid, istujate pingiread tribüünidel hakkavad lainetama. Hargneb kõrtsistseen, kus poisid õllevaatidele püsti tõusevad ja kappadega kaasa dirigeerivad. /…/ Tantsuetendust toetab madalalt maskuliinne vokaal. „Vanasti kui maailm loodi, Jumal lõi ka Hiiumaa…” Alumistele õlleankrutele tõstetakse otsa kaks tünni ja nende peale veel üks, mille tippu ronib troonima uljas poiss oma kappadega.” Rahva Hääl 4. juulil 1994 Helle-Mare Kõmmuse lavastatud „Lääne tantsu lõhutie” osast.


1994

Tantsupeoetenduse idee tuli eeposest Kalevipoeg. Selle läbivaks liiniks on Linda ja Kalevi suur pulmapidu, kuhu kutsutakse külalised üle terve Eestimaa. Linda ja Kalevi rolli täitjaid otsiti maakonnalehtede kaudu juba pool aastat varem. Õige Kalev ja Linda pidid kandma ka päriselus sama nime. Lõpuks leitigi tollal hiljuti keskkooli lõpetanud Linda Kaljas ja Kalev Sakjas All: Kalev ja Linda saabuvad koos peotulega Kalevi staadionile

225


1999

Kunstnik Riina Vanhaneni kavand Kalevi staadioni kujundamiseks. Kellatorni on seatud sepikoda, kus p천leb tantsupeotuli

235


Tantsupeod arvudes Nr

Aeg

Koht

Peo nimetus toimumise ajal

Etendusi

Kõik osalejad (koos saatjatega)

I

16.–17.06.1934

Kadrioru staadion

I Eesti mängud

2

1500

II

18.06.1939

Kadrioru staadion

II Eesti mängud

1

1800

III

27.06.1947

Kadrioru staadion

rahvakunstiõhtu

1

840

IV

20.07.1950

Lauluväljak

rahvakunstiõhtu

1

1800

V

20.–21.07.1955

Komsomoli-nimeline keskstaadion*

rahvakunstiõhtu

2

3500

VI

19.–20.07.1960

Komsomoli-nimeline keskstaadion

rahvakunstiõhtu

2

4500

VII

20.–21.07.1963

Komsomoli-nimeline keskstaadion

ENSV I rahvatantsupidu

3

3824

VIII

16.–18.07.1965

Komsomoli-nimeline keskstaadion

Nõukogude Eesti 1965. aasta rahvakunstiõhtu

3

5049

IX

18.–19.07.1970

Komsomoli-nimeline keskstaadion

ENSV 1970. aasta rahvatantsupidu

3

9997

X

30.06–01.07.1973

Komsomoli-nimeline keskstaadion

ENSV 1973. aasta rahvatantsupidu

3

5893

XI

18.–20.07.1975

Komsomoli-nimeline keskstaadion

ENSV 1975. aasta rahvatantsupidu

5

6033

XII

03.–05.07.1981

Komsomoli-nimeline keskstaadion

ENSV 1981. aasta rahvatantsupidu

5

7006

XIII

19.–21.07 1985

Komsomoli-nimeline keskstaadion

ENSV 1985. aasta rahvatantsupidu

4

8273

XIV

29.06–1.07.1990

Kalevi keskstaadion*

XIV üldtantsupidu

4

8874

XV

01.–03.07.1994

Kalevi keskstaadion

XV üldtantsupidu

3

7599

XVI

02.–04.07.1999

Kalevi keskstaadion

XVI üldtantsupidu

3

7973

XVII

02.–04.07.2004

Kalevi keskstaadion

XVII üldtantsupidu

2**

7781

XVIII

03.–05.07.2009

Kalevi keskstaadion

XVIII tantsupidu

3

8330 ***

* Praegune Kalevi keskstaadion ** Kavas oli 3 etendust, kuid 3.07 jäi vihma tõttu ära

*** Seisuga aprill 2009

Järgmised tantsupeod XXV laulupidu / XVIII tantsupidu 2. juuli – 5. juuli 2009 XI noorte laulu- ja tantsupidu 1. juuli – 3. juuli 2011 XXVI laulupidu / XIX tantsupidu 4. juuli – 6. juuli 2014 XII noorte laulu- ja tantsupidu 30. juuni – 2. juuli 2017 XXVII laulupidu / XX tantsupidu 28. juuni – 30. juuni 2019 275


75_a_tantsupidu_2.indd  

7 ¯ 5 aastat Eesti tantsupidusid

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you