Page 1

suurem eesti


Toomas Hendrik Ilves Suurem Eesti Valik presidendik천nesid ja -kirjutisi 2006-2011


Koostanud ja toimetanud

Korrektuuri lugenud Kujundanud Foto

Olari Koppel, Marek Tamm, Kaarel Tarand Eha Kõrge Dan Mikkin Toomas Volmer / VPK

Autoriõigus

Toomas Hendrik Ilves, 2011

Kirjastus Varrak Tallinn, 2011

www.varrak.ee

Trükikoda OÜ Greif


Sisukord Saateks

9

SUUREM EESTI

Teeme Eesti suuremaks.

17

Kõne ametisseastumise tseremoonial 9. oktoobril 2006 Riigikogus

Ajalool võivad olla erinevad värvid.

22

Kõne Tartu rahu aastapäeval 2. veebruaril 2007 Tartus

Eesti kui idee.

27

Kõne Eesti iseseisvuspäeval 24. veebruaril 2007 Tartus

Sine ira et studio.

36

Sõnavõtt Riigiarhiivi teaduskonverentsil „Kaks algatust: 15 aastat iseseisvat Eesti Vabariiki” 23. novembril 2007

Majanduse väljavaated pikemal ajahorisondil.

42

Kõne majanduskonverentsil „Tuulelohe lend” 8. veebruaril 2008 Tallinnas

Kes peab hoolitsema riigi julgeoleku eest?

47

Kindral Johan Laidoneri mälestusloeng Sõjamuuseumis Viimsis 12. veebruaril 2008

Meie isamaakõne.

53

Kõne Eesti iseseisvuspäeval 24. veebruaril 2008 Tallinnas

Meeloslasi mäletades.

60

Essee kuukirjas Diplomaatia, 3. oktoober 2008

Eesti riigimasin vajab korrastamist.

74

Kõne riigiametnike foorumil 7. novembril 2008 Tartus

Me kõik veel õpime kodanikuks olemist. Sõnavõtt konverentsil „Erinevad mälud, ühine tulevik” 21. novembril 2008 Tallinnas

79


Välispoliitika ja diplomaatia kujundavad meie tuleviku.

83

Kõne Tartu rahu aastapäeval 2. veebruaril 2009 Tallinnas

Vaid ühiselt tuleme kriisist välja.

88

Kõne Eesti iseseisvuspäeval 24. veebruaril 2009 Jõhvis

Reaalained koolis au sisse.

96

Kooliaasta alguse kõne Hugo Treffneri Gümnaasiumi avaaktusel 1. septembril 2009 Tartus

Eesti peab olema parem.

99

Kõne Riigikogu avaistungil 14. septembril 2009

Rahvusülikool rahvusvahelistuvas maailmas. 105 Kõne eestikeelse Tartu ülikooli 90. aastapäeva aktusel 1. detsembril 2009 Tartus

Kas tahame ettevõtlikku või ettehooldavat Eestit? 109 Kõne Eesti iseseisvuspäeval 24. veebruaril 2010 Tartus

Ootama jääda pole võimalik. 117 Ettekanne Arengufondi „Kasvuvisioon 2018” foorumil 6. mail 2010 Tallinnas

Õigusriik vajab pidevat hooldust. 125 Kõne õigusteadlaste päevadel 30. septembril 2010 Tartus

Saada hoolivaks ja sallivaks rahvaks. 129 Kõne Eesti iseseisvuspäeval 24. veebruaril 2011 Tallinnas

Kes ja kus me tahame olla? 137 Kõne „Talendid koju!” kogunemisel Kadrioru roosiaias 15. juunil 2011

MEIE MERI

Soome – Eesti „teine”. 145 Loeng 14. märtsil 2007 Helsingi ülikoolis

Keeled ja kultuurid, globaalse tasakaalu liblikad. 155 Kõne soome-ugri rahvaste 5. maailmakongressil 28. juunil 2008 Hantõ-Mansiiskis

Kes me oleme? Kus me oleme? 160 Rahvuslik identiteet ja vaimne geograafia. Loeng Turu ülikoolis 22. aprillil 2009

Mare Nostrum. 168 Ettekanne Läänemere strateegia konverentsil 18. septembril 2009 Stockholmis


LAIEM EUROOPA

Isekuse asemel vajame loovust ja tegutsemist. 177 Sõnavõtt Riigikogu konverentsil „Väärtused ja huvid rahvusvahelises poliitikas” 30. oktoobril 2006 Tallinnas

Lõim ja lõiv anno 2007. 180 Essee kuukirjas Diplomaatia, 9. veebruar 2007

Põhiseadusleping või tuumik-Euroopa. 188 Loeng Euroopa kolledžis Natolini linnakus Varssavis 3. aprillil 2007

Uus Euroopa uues Euroopas. 199 Ettekanne Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuses Washingtonis 27. juunil 2007

Meie ülesanne on tunda meie Euroopat. 208 Kõne Euroopa Parlamendi täiskogul 11. märtsil 2008 Strasbourgis

Unustagem uued liikmed. 216 Loeng Euroopa kolledžis Natolini linnakus Varssavis 7. detsembril 2009

Uus ja Vana Euroopa 2011. aastal. 227 Essee kuukirjas Diplomaatia, 14. jaanuar 2011 VÄIKSEM MAAILM

Gruusia tee. 243 Loeng Thbilisi ülikoolis 8. mail 2007

Külma sõja järgse ajastu lõpp. 248 Essee kuukirjas Diplomaatia, 12. oktoober 2007 NATO Eestis ja Eesti NATO-s.

256

Ettekanne Soome NATO Ühingus 1. detsembril 2008 Helsingis

Pares inter pares. 266 Loeng Lublini katoliiklikus ülikoolis 19. mail 2010

Skeptik Saulusest Pauluseks. 274 Essee kuukirjas Diplomaatia, 11. märts 2011

Türgini jõudmine ehk kalasupist akvaarium. 285 Ettekanne Lennart Meri konverentsil 15. mail 2011 Tallinnas

Küberohud ja küberreageerimine. Avaliku ja erasektori partnerlus. 295 Ettekanne NATO kooperatiivse küberkaitsekeskuse kolmandal konverentsil 8. juunil 2011 Tallinnas


LAHTISED LEHED

Ajakirjandus – neljas seisus. 305 Kõne Johann Voldemar Jannseni ausamba avamisel Pärnus 1. juunil 2007

Vajame emakeelset teaduslikku mõtlemist. 309 Kõne Eesti Teaduste Akadeemia juubeli puhul 22. oktoobril 2008 Tallinnas

Eesti keel, meie olemise pärisosa. 314 Kõne Keelefoorumil 21. jaanuaril 2009 Tallinnas

Quis custodiet ipsos custodes? 317 Ettekanne Eesti Ajalehtede Liidu meediakonverentsil 22. jaanuaril 2010 Tallinnas

Iseseisvas riigis tuleb rääkida iseseisva rahva keeles. 330 Kõne sõnavõistluse Sõnaus lõpetamisel 2. detsembril 2010 Tallinnas

MIDAGI ISIKLIKKU

Sinu valguses nägime ka meie valgust. 339 Mälestuskõne kirjanik Jaan Krossi leinatalitusel 5. jaanuaril 2008 Tallinnas

Võlulaterna vaba vaim. 342 Kõne Atlandi Nõukogu Vabaduse Väljakutse auhinna laureaadile Václav Havelile 9. novembril 2009 Berliinis

In memoriam: Richard Holbrooke 1941–2010. 344 Nekroloog kuukirjas Diplomaatia 14. jaanuar 2011

In memoriam: Ronald Asmus 1957–2011. 348 Kõne mälestusteenistusel 6. mail 2011 Brüsselis. Diplomaatia, 13. mai 2011

LÕPPSÕNA

Viis aastat Eesti riigipeana. 359 Kõne Isamaa ja Res Publica Liidu volikogul 21. mail 2011 Tallinnas

Koostajate-toimetajate märkus 371 Isikunimede register 373


Saateks

Kui kirjutasin 2005. aasta sügisel ajakirja The Economist eestikeelsesse aastalõpunumbrisse oma arvamuse Eesti presidendi rolli ja ülesannete kohta, siis lisasin teksti alla märkuse: autor ei kandideeri 2006. aastal Eesti Vabariigi presidendiks. Tol hetkel olin selles täiesti veendunud, õigemini polnud kandideerimise mõte mulle pähegi tulnud. Töö Euroopa Parlamendi välisasjade komitee asepresidendina pakkus nii intellektuaalset kui välispoliitilist pinget, sain tegelda mind huvitavate teemadega, mis olid ühtaegu ka Eestile kas kohe või pikemas perspektiivis olulised. Olin sel ajal ette valmistamas mahukat raportit, millest on tänaseks saanud Euroopa Liidu esimene makroregionaalne programm ehk Läänemere strateegia. Selleks ajaks olin ka adunud, et Euroopa Parlamendi saadik võib viis aastat sihikindlalt tööd teha ja midagi tõesti ära teha, aga soovi korral saab selle aja suuremate süümepiinadeta süda-Euroopa elukvaliteeti nautides ka lihtsalt niisama mööda saata. Olin valinud esimese tee ega näinud vajadust oma plaane muuta. Ometi läks teisiti. Tagantjärele on päris keeruline kõiki meelemuutuse tagamaid kirjeldada. See, et paljud Eesti poliitikud mind presidendivalimistel osalemiseks veenmas käisid, on avalikkusele küll teada, ent kaugeltki mitte määrav asjaolu. Ilmselt määras mu toonase otsuse äratundmine, et Eesti ei liigu enam päris selles suunas, millele olin pühendanud ligi 15 eelnenud tööaastat suursaadiku, välisministri ja parlamendisaadikuna. Eesti oli kaks aastat varem jõudnud kauaigatsetud sihtideni. Eesti oli saanud NATO ja Euroopa Liidu liikS A A T E K S

9


mesriigiks, majandus kasvas, rahva elujärg paranes. Välispidiselt oli kõik justkui parimas korras. Aga rahvusvaheliselt tunnustatud eduloo ja sisemaise rahulolu pealiskihi all kogus jõudu kolm-neli aastat varem käivitunud protsess, mida võib nimetada avaliku sfääri politiseerimiseks või ka demokraatia privatiseerimiseks. Eesti oli enam kui kümnendi pidevalt pingutanud ja reforminud, nüüd tekkis kiusatus kaetud laua taha maha istuda ja end lõdvaks lasta. Polnud puudust ka neist, kellele seesugune puhkepaus näis viljade noppimiseks, oma sisepoliitiliste ja majanduslike huvide edendamiseks hästi sobivat. Just neist aastatest mäletame ordenisadusid ja hiljem välja tulnud maadevahetamise skandaale, just tollal siginesid meie kõnepruuki nii poliitilise rehepapluse kui ka JOKK-i mõisted. Veelgi olulisem oli mulle aga tõdemus, et vajadus töötada Eesti rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse nimel polnud 2004. aasta suurte liitumistega kuhugi kadunud, vaid muutunud varasemaga võrreldes spetsiifilisemaks ja vaimselt keerulisemakski. Ma kindlasti ei väida, et täna, viis aastat hiljem, oleks me demokraatia ja läbipaistva riigikorraldusega kõik parimas korras. Erakondlikku omamiskirge võiks olla vähem, riigimehelikkust rohkem ja kodanikes võiks tülpimuse asemel põleda tahe poliitikutelt ka valimiste vahele jääval ajal aru pärida. Suutmatus kuulata, saati toetada opositsiooni ettepanekuid viitab eksitavale usule, justkui oldaks võimul igavesti. Terve mõistus seevastu peaks ju sundima igaüht juurdlema selle üle, kas tahetakse ise vähemusse jäänuna langeda samasuguse kohtlemise ohvriks. Presidendiamet pole kuulunud kindlasti nende unistuste või tööde hulka, mille poole oleksin sihikindlalt ja energiat säästmata pürginud. Selgelt välja näidatud ja öeldud kire puudumist on mulle ka ette heidetud ja koos sellega järeldatud, justkui teeksin seda tööd vastumeelselt või puuduliku pühendumisega. Seesugused arvamused panevad mind õlgu kehitama nagu ikka siis, kui tuvastan enda kohta antud hinnanguist kiuslikke eelarvamusi ja väheseid teadmisi. Küll aga vastab tõele, et olen 9. oktoobril 2006 antud presidendivande järel üritanud teadlikult viia Eesti riigipea avalikku rollijoonist vastavusse nende volituste ja võimupiiridega, mille meile väga hea põhiseaduse kirjutanud riigimehed ja -naised presidendile ette nä10

T O O M A S

H E N D R I K

I L V E S


gid. Olen püüdnud teha kõik endast oleneva, et harjutaks riigipeale põhiseaduses ette nähtud rolliga ja saadaks lahti kujutelmast, mida kehastavad vanavanematelt kuuldud jutud Konstantin Pätsist. Sellest tulenevalt ja peamiselt olen pidanud tähtsaks, et Eesti ühiskond vabaneks arusaamast, justkui oleks meie praegune riigikorraldus ja edu üksnes okupatsioonieelse idülli kehv koopia. Kindlasti on ka teistsuguseid arvamusi, kuid minu meelest ei ole Eesti president rahva isa, kantslist manitsev koolipapa ega kõrge kuninglik olend, kelle saabumise puhul tuleks võtta valveseisang, puhuda fanfaare ja rullida lahti punane vaip. Eitamata presidendi sümboolset kaalu eriti riikidevahelises suhtluses, näen oma ülesannet pigem kodanike ja Eesti rahva eestseisja, eeskuju ja kõneisikuna, kel lasub mingis mõttes lõplik moraalne vastutus selle eest, et Eestil läheks hästi homme, kümne aasta pärast ja igavesti. Selle seadustesse ja ametijuhendisse kirjutamata jäetud vastutuse hoomamine ja sellest juhindumine ei jäta tegelikult võimalust oma staatust nautida. Nauditav, ja õnneks väga tihti, on töö ise, eriti neil juhtudel, kui Eestil ja siin elavatel inimestel tõesti hästi läheb; siis, kui oleme ühiselt mõne probleemi või raskusega kõigi hädakuulutajate kiuste toime tulnud; siis, kui oleme oma natuuri vastaselt suutnud väljendada oma siirast õnne ja rahulolu oma kordaminekute üle. Kui eelnevalt mainisin, et Eestist valitud Euroopa Parlamendi saadik saab viie või isegi kahe aastaga midagi reaalselt ära teha, ent saab sellele eriliste tagasilöökideta eelistada ka märkamatut oleskelu, siis sama kehtib mingil määral ka presidendiameti kohta. Nüüd, viis aastat targemana, jätan endale õiguse suhtuda kerge kummastusega neisse, kes iseloomustavad presidendiametit mingi relikti või kuldvooderdisega kolikambrina, kuhu tõelist „tegijat” miski ei tõmba. Samas ei saa minu meelest ükski normaalne inimene tõsimeeli nautida positsiooni, millega kaasneb pidev ja sageli kahjuks labane avalik tähelepanu, telefoni teel tõsimeeli või „naljatledes” tehtud pommiähvardused, su poja karjäärivaliku a priori tembeldamine onupojapoliitikaks, su teismelisele tütrele saadetud ähvarduskirjad, su tütart tema esimesel koolipäeval ehmatavad agressiivsed fotograafid, sinu ja su pereliikmete eraelu, lasteaiarühma vanematele saadetud erakirju, su kehakuju, rahaasju, riietust, vaba aja harrastusi, S A A T E K S

11


eelistusi ja puudusi lakkamatult lahkav meedia. Seesuguste asjade nautimine või nendega leppimine eeldab teistsugust meelelaadi. Ma möönan seda kui paratamatust. Samal ajal ka imestan, kui palju on teisejärgulist ja kohati lausa välja mõeldud müra võrreldes tõsiseltvõetava arutlusega selle üle, millega president töiselt tegeleb. Ilmsesti on see avaram ja üldsegi mitte riigipeaga piirduv probleem, kui jälgime kergust, millega mis tahes tõsisem teema madaldub argumentum ad hominem aruteluks. Keegi tark on täheldanud, et elu algab alles siis, kui varem valmis tehtud plaan muutub. Sellest tõdemusest lähtudes mahtus mu esimesse presidendiaega päris palju „elu”. Mulle endale, aga ilmsesti kogu Eesti riigile ja ühiskonnale defineerivad viimast viit aastat eelkõige massirahutused Tallinna südames, Vene-Gruusia sõda, Keskerakonna esimehe Kremli-raha skandaal ja ülemaailmne majanduskriis, mille märksõnadeks Eestis said paljude unistuste (loodetavasti ajutine) purunemine ja euro. Kõik need sündmused muutsid Eestit, ja muutsid ka mind kui presidenti. Nende sündmuste ajal ja järel tajusin ehk teravaimalt avalikku ootust ja minule suunatud pilke. Adusin justkui tellimust, et president ütleks välja, mis on juhtunud, mis õige ja mis vale, ja kuidas edasi minna. Selgeltnägija võimeid omamata üritasin alati reageerida mulle teada oleva informatsiooni ja parima äranägemise järgi, ikka uskudes, et iga keeruline olukord kätkeb endas õppetundi edasiseks, ning soovides, et ei kaoks pealehakkamise julgus, rahva usk iseendasse, Eestisse ja tulevikku. Loodan ka nüüd, et meie peamine ühine õppetund seisneb teadmises, et Eesti saab alati hakkama. See polegi nii väheoluline, eriti teades, kui palju vajavad teised riigid ja rahvad just sel alal järeleaitamistunde. Tugeva eneseusu kõrval soovin, et õpiksime oma saavutusi ja eneseusku mitte häbenema. Kui vaatan tagasi kõigile nendele välismaa poliitikutele ja riikidele, kes kahekümne aasta vältel Eestit õpetasid, ning kui näen nüüd võõrapelgu neissamades riikides koos suutmatusega enesele võetud kohustusi täita, siis tahaksin väga, et me enesetunne sõltuks edaspidi palju vähem sellest, mida „nemad meist arvavad”. Just sellega ongi seotud üks mu kõnesid ja esseesid pidevalt läbiv seisukoht: on aeg lõpetada üleolev suhtumine Euroopa Liidu nn uutesse riikidesse. See pole kerge, eriti põhjusel, et paljud 1990ndail 12

T O O M A S

H E N D R I K

I L V E S


Kesk- ja Ida-Euroopa riikide tulevikuga tegelenud inimestest on jätkuvalt võimul või ametis. Aga nad võiksid vähemalt üritada. Ma ei söanda arvata, kas ja kui paljud selle kogumiku tekstid täitsid neid eesmärke, mida riigipea kõnedelt oodatakse: seletada Eestit, sõnastada küsimusi, kutsuda kaasa mõtlema, tekitada emotsioone ja arutelu ning lõppkokkuvõttes nihutada ühiskonna vaimseid ja eetilisi tasakaalupunkte. Selle hinnangu saavad anda kuulajad ja lugejad, piisava ajalise distantsi korral ka ühiskonnateadlased ning päris kauges tulevikus ehk ka ajaloolased. Küll aga veendusin üsna pea pärast presidendiametisse astumist, et avalikkuse ees välja öeldud või avaldatud sõnad kaaluvad varasemast palju rohkem. Seda ka juhul, kui öeldut oli päris raske iseloomustada sõnaga „terav” või „otsekohene”. Ühtäkki ei tundunudki mulle enam ületähtsustatuna kellegi varasem tõdemus, et presidendi suu läbi kõneleb Eesti riik. Nagu iga kirjutaja ja kõneleja teab või vähemalt aimab, kahandab kellegi teise, olgu isiku või suurema inimkoosluse nimel kõnelemine oluliselt sõna- ja mõttevabadust. Nii tulevad otseütlemiste asemele kujundid ja mõistaandmised, terav kriitika või etteheide leiab koha ridade vahel. Teisalt soovisin ja soovin jätkuvalt näidata teistsugust stiili, arutleda ning rääkida asjast, mitte alandada või solvata inimest, kellel võib olla on teistsugune arvamus. Loodan, et kui president näitab oma suhtumisega eeskuju ega „pane ära”, siis kosutab see Eesti poliitilise väitluse kultuuri ning teiste arvel edvistamisest saab aja jooksul informeeritud osapoolte diskussioon. Täna neid tekste üle lugedes saanuks mõnd asja teisiti ja täpsemini öelda ning mõne asja ka enda teada jätta. Aga omas ajas ja kohas, sageli aja surve all, said need mõtted ja seisukohad just sellised, nagu siit raamatust lugeda võib. Tagantjärele ilustamine, kohendamine või täiustamine poleks lihtsalt aus. Need mõtted olid mõeldud kõlama kindlal hetkel, siis, kui kuulaja oli end selleks häälestanud, siis, kui Eesti neid sõnu ehk ootas. Loodan, et need kõnetekstid ja artiklid kuvavad toonaseid tundeid ka aastaid hiljem lugejate meeltesse. Sõna on Eesti presidendi, ilmselt iga poliitiku üks peamisi töövahendeid. Eesti president peab aastas ligi sada pikemat või lühemat kõnet, kordades rohkem kui kes tahes teine kõrge riigiametnik. Presidendile ei tehta ses osas kunagi allahindlust. Tema sõna peab maksma S A A T E K S

13


nii 24. veebruaril kell 18.05 iseseisvuspäeva aktuse kõnepuldis kui väikevalla rahvamaja halvasti valgustatud toakeses. Presidendi sõnu mõõdetakse ja kaalutakse alati. President Lennart Meri seadis elukutselise kirjamehena siin lati paika ning sellele mõõdupuule allutatakse ka kõik tema hilisemad ametivennad. Need tekstid on sündinud Kadriorus ja Ärma talus, autos, lennukis, laevas ja hotellitoas. Sealt on mustandid rännanud mu lähimate nõunike ja sõprade kriitikakadalippu. Ma tänan neid abi eest, sest keegi teine ei tea ega saagi seda teha. Lõpuks seisab president üksi keset lava, ees pult, mikrofon, kõnetekst ja klaas vett. Tema vastas on rahvast täis, kuid täiesti vaikne saal või kaamerasilma taga kogu Eesti. See on täiesti eriline tunne, täis ülevust ja koormavat vastutust: olla ihuüksi, ent saada tuge sadadest tuhandetest eludest, tunnetest, unistustest ja muredest. See on suurim au, mida üks rahvas võib ühele inimesele osutada. Ja ma olen nende ülevate hetkede ja usalduse eest siiralt tänulik. Toomas Hendrik Ilves 20. septembril 2011

14

T O O M A S

H E N D R I K

I L V E S


Suurem Eesti

15


16

T O O M A S

H E N D R I K

I L V E S


TEEME EESTI SUUREMAKS Kõne ametisseastumise tseremoonial 9. oktoobril 2006 Riigikogus

Astun täna teie ette täis austust ja aukartust. Mõistan, et väärikate eelkäijate kombel jätkamine ning vabariigi vaimu kandmine hakkab täitma mu töid ja päevi. Kohustus hoida ja edasi kanda 1918. aastal loodud Eesti riiki kätkeb endas vastutust, mille olete järgmiseks viieks aastaks mulle usaldanud. Kaheksakümmend kaheksa aastat tagasi kutsusid meie esiisad ja -emad ellu Eesti Vabariigi. Nad võitlesid selle endale kätte Vabadussõjas ja tõid maailma kaardile täiesti uue riigi. Sellega sai eesti rahvas suureks; suuremaks kui meid iialgi peeti võimeliseks saama. Need rahvad, kes on võitnud õiguse elada oma riigis kui rahva turvalises kodus, on õnnelikud rahvad. Eesti rahva oma kodu jäi kahjuks de facto püsima napiks paarikümneks aastaks. Vaid üks põlvkond sai iseseisvas Eestis sündida ja täiskasvanuks sirguda. Siiski – piisas sellest ainsastki põlvkonnast, et demokraatliku Eesti Vabariigi idee, ühine unistus riigist, kandis meie rahva läbi pika okupatsiooni, läbi loetlematute kannatuste, ülekohtu ja kurjuse. Demokraatliku Eesti idee võimaldas meil oma iseseisvuse taastada. Sündis ime, mille eest oleme tänulikud tolleaegsetele liidritele, meie rahva kultuuri loojatele ja kandjatele, eriti aga sadadele tuhandetele inimestele. Nende üksmeel, kindel tahe ja ühine pingutus andsid eesti rahvale riigi tagasi. Me mõistsime aga kiiresti, et pelgast iseseisvusest ei piisa. Maailm on täis iseseisvaid riike, mille elanike ainsaks unistuseks on sealt lahkuda või põgeneda. Me tunneme ka eduka majandusega riike, mille valitsused sugugi ei järgi õigusriigi põhimõtteid. S U U R E M

E E S T I

17


Täna, 15 aastat pärast iseseisvuse taastamist, söandan ma sellele mõeldes sõnastada ülesande ja kohustuse: viie aasta pärast tuleb meil anda esimesele uues iseseisvas Eestis üles kasvanud põlvkonnale üle riik, mis näeb välja ja käitub nii, nagu poleks okupatsiooni kunagi olnudki. Loomulikult ei saa me teha viitkümmet okupatsiooniaastat olematuks. Kuid üks inimpõlv – kakskümmend aastat – on aeg, mille põhjal saame otsustada: kas tulime toime või mitte? Kas me oleme teinud Eesti suuremaks, paremaks, turvalisemaks ja kodusemaks? Eesti Vabariigis sündinud ja kasvanud põlvkond ei pea enam kuulama ega mõistma vabandusi, et nende vanematel polnud teist valikut, et me küll tahtsime, aga ees olid vesi ja kõledad kaljud. Meil pole enam õigust vabandada end välja, öeldes „taasiseseisvunud Eesti”. Uus põlvkond ei mõista enam sõna „taas”. Ja nii olgugi! Mulle pole kunagi meeldinud küsimus: „Kas me siis sellist Eestit tahtsime?!” See küsimus sõnastab jõuetu allaandmise. Meie riik pole mitte soovimise või tahtmise, vaid tegutsemise tulemus. Meie riik on igal oma eksisteerimise hetkel meie endi, kodanike, mitte aga Moskva, Brüsseli või Rahvusvahelise Valuutafondi looming. Meie riiki pole loonud ükski eraisik, ükski valitsus, erakond ega firma. Eestit peame julgelt ja sihikindlalt kujundama meie ise, meie kõik, iga päev. Küsima peab seetõttu hoopis nii: „Millist Eestit me tahame pärandada oma lastele?” Siit koorub ka meie ees seisev ülesanne ja sihiseade: kuidas edasi? Inglane John Locke (1632–1704) ja veidi hiljem prantslane Jean-Jacques Rousseau (1712–1778) rääkisid juba 300 aastat tagasi, et riik on kodanike kokkulepe selle kohta, kes valitseb ja kuidas seda tehakse. Ühiskondlik lepe, millest nad kirjutasid, eeldab, et riik on kodanike oma. Õigus otsustada, mida riik teeb, antakse valitsejaile niikauaks, kui kodanikud sellega nõus on. Selline lähenemine kohustab meid kõiki, kellele rahvas on usaldanud juhtimise ja vastutuse, tegutsema kodanike ning mitte millegi muu nimel. Kui mõni õigustab hämarat tehingut sõnadega, et „riik ei saanud ju sellest kahju!”, siis ütleja ei mõista, mis asi on riik. Ühe või teise grupi mis tahes suvaline ja varjatud eelistamine petab kodanikke, see rikub kodanike ja riigi vahelist kokkulepet. See riivab kodanike usku õiglasse riiki. See saeb pikkamööda läbi õigusriigi kandvad talad. 18

T O O M A S

H E N D R I K

I L V E S


Kui ma räägin siin kodanikest ja kodanike riigist, siis ma räägin tsiviilühiskonnast, aga mitte kodakondsusseadusest. Kui me soovime, et kõik inimesed Eestis viie aasta pärast tunneksid uhkust, et nad elavad just Eestis ja mitte mujal, siis peame mõtlema kõigile oma kaaskondlastele nende rahvusest, päritolust ja usutunnistusest hoolimata. Selle kõrval lasub meil kohustus seista nende eest, kes okupatsiooni ajal kannatasid, aga on ka kohustus leppida nendega, kes okupatsiooni ajal tegid neile haiget. Me ei saa edasi minna vastastikuse siunamise ja süüdistamisega. See ei tähenda, et tuleks, nagu meile sageli Idast soovitatakse, minevik unustada. Kui aga tahame iseseisvas Eestis sündinud põlvkonnale pärandada vaimselt terve riigi, siis ei tohi minevikku enam kasutada malakana. Minevik ise ei saa kedagi karistada ja kahtlustada siis, kui minevik paistab läbi, on teada ja avalik. On saabunud aeg pöörata uus lehekülg ja mõelda tulevikule. Ent selleks tuleb teha palju rohkem, kui küsida ühtedelt vabandamist ja teistelt andeksandi. Kui tahame, et Eesti oleks suur ja suuremeelne, siis peame pakkuma kõigile siin elavatele inimestele midagi kordumatut, Eestile ainuomast ja paeluvat. Me peame pakkuma põhjuse, mis hoiaks Eesti noori Eestis ja tooks tagasi ka need kümned tuhanded, kes on siit viimase 15 aasta jooksul lahkunud. Eesti uus lehekülg eeldab, et me muutume paremaks. Et me ei süüdista, ei hirmuta ega ähvarda, ei maksa kätte ega solva. Me peame hakkama käituma nii, nagu tahaksime, et meiega käituksid teised. Teised inimesed ja teised riigid. Alternatiiv on karm. See on olelusvõitluslik riik, kus on võitjad ja kaotajad. Riikide vahel võidaks suur väikest ja toores jõud määraks kõik. Meie tahame, et Eestit, väike nagu ta on, koheldaks võrdselt. Et meie suhtes kehtiksid kõikjal needsamad reeglid, millest me ise teistega suheldes lähtume. Aga see tähendab, et me peame ka riigi sees nii käituma. Olgem ausad – riigina ja rahvana on meil viimasel ajal läinud hästi. Majandus kosub, palk ja pension tõusevad, rahva elujärg paraneb. Eesti kuulub NATO-sse ja Euroopa Liitu. Oleme riigi ja rahvana jõudnud sihtideni, mis vaid üks inimpõlv tagasi, 1986. aastal, kuulusid sahtlisse kirjutatud ulmeromaani. S U U R E M

E E S T I

19


On juba ka kurdetud, et pärast liitumist EL-i ja NATO-ga pole Eestil enam sihti. Et oleme koolilapse kombel pingutanud enam kui kümme aastat, lõpetanud edukalt ka ülikooli ning saanud kätte kõik, mida suureks saamise teel oleme tahtnud saavutada. Ning oleme justkui nõutud, et mida nüüd, justkui täiskasvanuks tunnistatuna, peale hakata. Kuhu sihte seada, millist vastutust võtta endale täiskasvanud riigina? Küsigem aga edasistele sihtidele mõeldes praegu endilt ja küsigem ausalt: kas rahval ja riigil on ka seesmiselt niisama hästi läinud? Mis on juhtunud meie unistuste riigiga, demokraatlise Eesti Wabariigiga, kui selle kodanikud kardavad avaldada vabalt oma arvamust; kui kodanikud on hakanud tundma hirmu ja meelehärmi soovi ees käituda kodanikena, talitada oma kodanikukohustuse ja südametunnistuse järgi? Meie iseseisvusliikumise lõkkele puhunud fosforiidikaevandamise kavadest on nüüdseks saanud meie endi ärimeeste plaan avada uusi põlevkivikaevandusi. Kas tõesti on oht Eesti loodusele nüüd väiksem? Kas Virumaa rahvas peaks olema rahulikum, sest võimalikku keskkonnakatastroofi ei põhjusta mitte enam otsustajad Moskvas, vaid Tallinnas? Kas me saame tunda uhkust ja olla rahul, kui maapiirkondade areng on seatud sõltuvusse kohalike otsustajate parteilisest kuulekusest, mitte aga kohaliku rahva vajadustest? Kas see on mõistlik, et riigiameteid ja isegi haiglate juhtkondi mehitatakse erakondliku kuuluvuse, mitte aga pädevuse järgi? Minu südames kannab Eesti riiki Iseseisvusmanifesti kirjutatud mõte, mida siinkohal tsiteerin: „Kõik Eesti Vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.” See mõte on kodanike-Eesti idee aluseks, algusest peale. Saanud iseseisvaks, end ise valitsevaks ja majanduslikult edukaks riigiks, kordan meie põhiülesannet: anda viie aasta pärast üle selline Eesti riik, mille tegevust suunavad kodanikud, mitte aga väike grupp inimesi. Riik ei ole mingi poliitikute klubi, kuhu pääsemiseks ülejäänutelt küsitakse liikmekaarti. Demokraatlik riik ongi see kodanike liist, mille juures meil kõigil lasub kohustus olla ja tegutseda. Need on liistud, mille juurde peame jääma. 20

T O O M A S

H E N D R I K

I L V E S


Eesti rahvas peab tundma, et Eesti hoolib; et nad elavad riigis, kus neist hoolitakse. Kui me tahame, et meie maa oleks Euroopas kõrgel kohal majanduskasvu ja heaolu pingereas, mitte aga enesetappude ja depressiooni põdejate edetabelis, siis me peame hoolima. Eesti rahvas peab aduma, et riik on nende oma. Siis vaatavad nad maailma ja järeldavad, et Eesti on küll väike, aga samas palju suurem kui selle rahvaarvu järgi võiks eeldada. Eesti on tõestanud, et ta saab hakkama. Nii teekond EL-i ja NATOsse kui ka näiteks Tiigrihüpe oleksid jäänud vaid ilusateks plaanideks, kui me poleks end kokku võtnud ja ühiselt tegutsenud. Me suudame jõuda ka uute sihtideni. Mu eelkäijad, president Lennart Meri ja president Arnold Rüütel, kelle tööd ma tahan siin veel kord tunnustada ja austada, tsiteerisid siinsamas kõnetoolis ametisse astudes meie Iseseisvusmanifesti rida: Eesti, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel! Eesti rahvas on loonud oma tuleviku ja astunud üle läve. Sestap ma alustangi oma ametiaega üleskutsega kõigile kaaskodanikele: see on teie riik, tema tulevik on teie kätes. Ainult teile kuulub privileeg ja samas kohustus otsustada, kuidas me edasi läheme ja millise Eesti me oma lastele pärandame. Kas sellise Eesti, kes hoolib teistest, olgu selleks teiseks kas mõni Euroopa Liidu uus naaberriik või su isiklik naabrimees? Või hoopis sellise Eesti, kus me iseenda kõrval ligimest ei märka? Kas me heidame oma kaaskodanikele ette minevikku või otsime ühiselt uusi lahendusi? Kas me irdume riigist või võidame armastuse ja hoolivusega, et meile kõigile oleks me isamaa me õnn ja rõõm? Teeme Eesti suuremaks!

S U U R E M

E E S T I

21


Suuremeesti  

http://www.serk.ee/files/arhiiv/suuremeesti.pdf

Advertisement
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you