Page 1


Tea von Bonsdorff Filosoofiamagister, bioloog, Porvoo Lasse Kosonen Filosoofiakandidaat, bioloog, Tottijärve

Originaali tiitel: Sienet. Tunnista. Poimi. Varo. Tea von Bonsdorff, Lasse Kosonen

Copyright © 2007, tekstid: Tea von Bonsdorff ja Kustannusosakeyhtiö Tammi Copyright © 2007, fotod: Lasse Kosonen Kaanekujundus: Jukka Aalto Küljendus: Maria Mitrunen ISBN 978-951-31-3782-3 (soome k) Teine trükk ISBN 978-9985-3-1945-1 (eesti k) © Tõlge eesti keelde. Katrin Jürgens, 2009, 2010 Soome keelest tõlkinud ja Eesti levikuandmetega täiendanud Katrin Jürgens Tõlke konsultant ja toimetaja Erast Parmasto Keeleline toimetaja Eve Võsu Kirjastus Varrak Tallinn 2010 www.varrak.ee

Trükikoda OÜ Greif


Sisukord

4 Lugejale Seeneharrastus 5 Seened looduses 7 Seeneharrastus ja seente määramine 9 Lehikseente ehitus 12 Seenesaak ja müügiseened 13 Korjamine ja puhastamine 14 Seened toiduks – mida seened sisaldavad? 14 Seente säilitamine 15 Mürkseened – seenemürgid 19 Liigikirjelduste sissejuhatus 21 Liigikirjelduste tutvustus

132 Kärbseseened 139 Sirmikud 142 Roosaeoselised lehikseened 147

148 Tanukad, külmaseened ja narmasnutid 152 Põldseened 153 Mamplid 156 Kuldmamplid 157 Vöödikud 168

180

Seened

Limanutid Heinikud Lehtrikud Kõrgesed Teised heledaeoselised lehikseened

Värvikud Kollanutid Šampinjonid Tindikud

• Mitte-lehikseened

181 Kukeseened ja torbikseened 185 Lambaseenikud, narmikud ja põdramokad 190 Harikud

42

93 101 115 121 124

• Tumedaeoselised lehikseened

169 172 175 178

Liigikirjeldused 22 Puravikud ja tatikud

• • Liimikud ja vahelikud 47 • Riisikad 75 • Pilvikud 92 • Heledaeoselised lehikseened

• • Pruunieoselised lehikseened

• Tardseened • Liudikud 197 • Puguseened 191

192

202 Kordamine 206 Register

3


Seened toiduks – mida seened sisaldavad? Seened annavad maitset, soodustavad seedimist ja on väärtuslikud mitmesuguste mineraalainete ja vitamiinide allikana. Ligikaudu 90% seene viljakeha kaalust moodustab vesi ja ligikaudu 10% on kuivaineid, mis on peamiselt rakuseinte kiudained, toitained, vitamiinid ja mineraalid. Seente kuivainest 50–70% on süsivesikud. Seente rakuseinad koosnevad seedumatust süsivesikust, kitiinist. Kitiini leidub ka vähiliste ja mardikate kestades. Kitiinil on samasugune positiivne mõju soolestiku tööle nagu taimsetel kiudainetel. Kiudainete sisalduse poolest on seen võrreldav nisukliidega. Seentes on teistsugused suhkrud, näiteks glükoos, trehhaloos ja mannitool. Neist mannitool mõjutab seene maitset. Trehhaloosi on palju näiteks kivipuravikes. Trehhalaasensüümi puudumine inimesel võib põhjustada selle seenesuhkru imendumishäireid ehk trehhaloositundlikkust. Seened on väga kalorivaene toit. Rasvade osakaal kuivkaalust on 1–8%. Rasvade koostis on hea: suurem osa neist on küllastumata rasvhapped. Seente maitset edasi andvad ained on rasvlahustuvad, mistõttu toidule rasva lisades tuleb seenemaitse paremini esile. Valkude hulgas, mida on 15–40% seene kuivkaalust, leidub kõiki inimesele vajalikke aminohappeid. Seentes on palju vitamiine, eriti D-vitamiini ja B-rühma vitamiine. Viimase aja uurimustes on tõdetud, et näiteks lehter- ja harilik kukeseen sisaldavad suurtes kogustes D-vitamiini. D-vitamiin on kergesti omastataval kujul. C-vitamiine on paljudes seentes ligikaudu sama palju kui marjades ja aedviljades, kuid kuna seened vajavad korralikult kuumutamist, see kuumatundlik vitamiin enamasti laguneb. Seene kuivkaalust 5–15% moodustavad mineraalained. See võib näida väikese kogusena, kuid on paljude teiste toiduainetega võrreldes suur hulk. Seene mineraalainete mitmekesisus on toidu koostises oluline. Lisaks suurele kaaliumisisaldusele sisaldavad paljud seened inimesele kasulikul hulgal kaltsiumi, tsinki, rauda, mangaani ja seleeni.

Seente säilitamine Kõike parem on, kui seeni saab küpsetada ja valmistada toiduks võimalikult kiiresti pärast korjamist. Osa seeni vajab enne toiduks valmistamist eeltöötlust ning suurte koguste puhul on vaja osa neist mingil moel säilitada. Kuna seenehooaeg on üsna lühike, võimaldab seente säilitamine nautida seeni aastaringselt. Alati tasub tähele panna, millist säilitusviisi millise liigi puhul soovitatakse. Suurema osa seente puhul on parimaks säilitusviisiks nende külmutamine ja soolamine pärast 14 · Seened toiduks

Seened


eeltöötlust. Kuivatatult võtavad seened vähe ruumi ning säilivad sel moel aastaid kasutuskõlblikuna. Kuivatamine võimendab ka seente omapärast maitset.

Mürkseened – seenemürgid Soomes on mürgiseid seeneliike ligikaudu 50, neist vaid 5 liiki peetakse surmavalt mürgiseks. Surmavalt mürgised on valge kärbseseen (Amanita virosa), roheline kärbseseen (A. phalloides), kühmvöödik (Cortinarius rubellus), tavavahelik (Paxillus involutus) ja värskelt tarvitatuna ka kevadkogrits (Gyromitra esculenta). Eestis on teada vähemalt 200 mürgist või mürgisusekahtlusega seeneliiki. Seenemürgistused on põhjustatud puudulikust seente tundmisest, seente ebapiisavast või valest töötlemisest või riknenud seente kasutamisest. Viimase saja aasta jooksul on Soomes olnud vähem kui 20 surmaga lõppenud seenemürgistusjuhtumit. Surmaga lõppenud mürgistusi on põhjustanud valge kärbseseen, kühmvöödik, värsked kevadkogritsad ja tõenäoliselt tavavahelik. Väiksemaid mürgistusi leiab aset peaaegu igal aastal. Seenemürgid ehk mükotoksiinid on ehituselt mitmekesised ja osalt veel tundmatud. Mürgisus sõltub seeneliigist, viljakeha vanusest ja osast ning mõnikord isegi kasvukohast. Enamiku eluohtlike seente mürgid ei hävine kupatamise käigus. Erandina võib nimetada kogritsaid, mis on pärast hoolikat kupatamist turvalised. Loomadel on seedeensüüme, mis lagundavad seenemürke. Inimesele mürgine seen võib olla täiesti sobiv toit näiteks seeneussidele ja tigudele. Mürkseened võib jagada nende toime alusel viide suurde rühma: rakumürke sisaldavad seened, närvimürke sisaldavad seened, seedekulglat ärritavad ja värskelt kahjulikud seened ning koos alkoholiga tarvitatult haigusnähte põhjustavad seened. Muud ohtlikud ja kahjulikud toimed on allergia ja talumatus. Kahjulikud mürgid või ained on teiste seas hemolüütilised mürgid, nekatoriin, raskmetallid ja radioaktiivsed ained. Rakumürke sisaldavad seened Rakumürkide hävitav toime keskendub elusatele rakkudele ja põhjustab suurt kahjustust eelkõige maksas ja neerudes. Mürgistuse esmanähud ilmnevad alles 4–24 tundi pärast seente söömist kõhuvalu, oksendamise ja kõhulahtisusena. Seejärel võib haige tunda end üsna hästi, kuni alles mõne ööpäeva pärast algavad haigusnähud taas, kuna kahjustunud maks ja neerud enam ei toimi.

Seened

Mürkseened – seenemürgid · 15


• •

• •

amatoksiinid, fallotokiinid, virotoksiinid: valge kärbseseen (Amanita virosa) ja roheline kärbseseen (A. phalloides) amatoksiinid: jahutanukas (Galerina marginata), mõned väiksed sirmikuliigid (Lepiota spp.) ja sametkübarikud (Conocybe spp.) orellalliin: kühmvöödik (Cortinarius rubellus) güromitriin: värsked kevadkogritsad (Gyromitra esculenta)

Närvimürke sisaldavad seened Närvimürgid mõjutavad kesknärvisüsteemi ja seeläbi meeleseisundit. Mõju avaldub kiiresti, juba 20 minuti kuni 4 tunni jooksul pärast seente söömist. Nähtudeks on higistamine, ohter süljeeritus, segadusetunne, nägemishäired, madal vererõhk ja hallutsinatsioonid. Erinevad seeneliigid sisaldavad erinevalt mõjuvaid aineid ning nähud sõltuvad ka seent söönud inimese füüsilisest ja psüühilisest seisundist. Hallutsinogeenseid seeni on erinevates kultuurides kasutatud ka hallutsinatsioonide esilekutsumiseks. •

iboteenhape: punane kärbseseen (Amanita muscaria), kuning-kärbseseen (A. regalis), panter-kärbseseen (A. pantherina) muskariin: punakas narmasnutt (Inocybe erubescens), kuhiknarmasnutt (I. fastigiata), siid-narmasnutt (I. geophylla), teised vöödikud (Inocybe spp.) ja niitlehtrik (Clitocybe dealbata) psilotsübiin, psilotsiin: terav paljak (Psilocybe semilanceata), mõned sõnnikuseened (Panaeolus), mõned värvikud (Stropharia spp.)

Seedekulglat ärritavad ja värskelt mürgised seened Seedekulgla ärritamisega kaasnevad haigusnähud, kõhukrambid ja halb enesetunne ilmnevad üsna peatselt pärast seene söömist, u 20 minuti kuni 2 tunni jooksul. Enamasti on need mürgistused kerged ja mööduvad ruttu. Seedekulgla haigusnähte põhjustavaid seeni on palju ning kõikide seente mürgiseid omadusi veel hästi ei teata. Hemolüütilised mürgid põhjustavad vere punaliblede lagunemist ja tekitavad aneemiat. Roosa kärbseseen on mürgine ainult toorelt või halvasti valmistatult, sest mürkained lagunevad kuumutamisel. Halvasti valmistatud seened võivad samuti kõhuhädasid tekitada. Kase- ja haavapuravikud, külmaseened, udulehtrik ja siitake vajavad korralikku läbikuumutamist. Külmaseeni, udulehtrikku ja safransir-

16 · Mürkseened – seenemürgid

Seened


Pantterikärpässieni (Amanita pantherina) sisältää iboteenihappoa.

mikut on samuti hea eelkuumutada. Kirbeid ja põletavalt kibedaid riisikaid ja pilvikuid eeltöödeldakse neid kupatades. Värskelt mürgised: safransirmik (Chlorophyllum rhacodes), udulehtrik (Clitocybe nebularis), külmaseened (Armillaria spp.), rõngata kärbseseeneliigid (Amanita spp.), tamme-kivipuravik (Boletus luridus), punajalg-kivipuravik (Boletus luridiformis), kirbed/põletavalt kibedad pilvikud ja riisikad (Russula spp., Lactarius spp.). Isegi küpsetatult põhjustavad mürgistusnähte: hiidkõrges (Megacollybia platyphylla), täpiline värvik (Stropharia hornemannii), hiid-punalehik (Entoloma sinuatum), hiid-lehtervahelik (Leucopaxillus giganteus), pruun kärbseseen (Amanita porphyria), kuhik-vesinutt (Hygrocybe conica), sallheinik (Tricholoma focale), kevadpunaheinik (Entoloma vernum), sälk-kollanutt (Hypholoma fasciculare), sooriisikas (Lactarius helvus), väike murukera (Scleroderma bovista), näsaline heinik (Tricholoma pessundatum), tellispunane kollanutt (Hypholoma lateritium), väävelheinik (Tricholoma sulphureum), verev vöödik (Cortinarius sanguineus), safransirmik (Chlorophyllum rhacodes), udulehtrik (Clitocybe nebularis), külmaseened (Armillaria spp.), rõngata kärbseseened (Amanita spp.), tamme-kivipuravik (Boletus luridus), kirbed/põletavalt kibedad pilvikud (Russula spp.). Koos alkoholiga mürgistusnähte põhjustavad seened Mõned seentes olevad ained reageerivad alkoholiga ja põhjustavad mürgistuse (antabus-reaktsioon). Alkoholist tuleb hoiduda kolm kuni viis ööpäeva pärast seeneroa söömist. Sellised koos alkoholiga mürgistust põhjustavad seeneliigid on voldiline tindik (Coprinus atramentarius), Seened

Mürkseened – seenemürgid · 17


nuijalg-lehtrik (Clitocybe clavipes), püramiid-soomussirmik (Lepiota aspera) ja tamme-kivipuravik (Boletus luridus). Mürgistusnähud ilmnevad kiiresti pärast söömist. Nähtudeks on muuhulgas näo punetamine, metallimaitse suus, ebameeldiv valu rindkeres, surmahirm ning oksendamine ja kõhulahtisus. Esmaabiks on okseleajamine, harvem haiglaravi. Allergia ja talumatus Osa seentega seotud haigusnähtudest on seotud muude ainetega kui tõelised seenemürgid. Nagu teisedki toiduainetest tingitud allergiad, on ka seeneallergiad mõnikord haigusnähtude põhjustajaks. Tavavahelike (Paxillus involutus) söömine võib viia nn tavavaheliku-allergia tekkimiseni. Paljude söögikordade järel kogunevad verre tavavaheliku toodetud antikehad, mis hävitavad inimese oma vererakke. Haigusnähud võimenduvad iga toidukorraga ning halvimal juhul võib tulemuseks olla surm. Seentes on palju seenesuhkrut ehk trehhaloosi, mille omastamise häired võivad mõnedele inimestele põhjustada kõhuvalu, nii nagu laktoosi omandamise häire ehk laktoositalumatus. Eriti palju trehhaloosi on kivipuravikes, kukeseentes ning timpnarmikus ja pruunjas narmikus. Haigusnähud algavad 15-20 minutit pärast seeneroa söömist ning ilmnevad kõhugaaside, kõhulahtisuse, halva enesetunde ja isegi oksendamisena. Nähud mööduvad enamasti ööpäevaga ilma järelnähtudeta. Muud mürgistused Tõmmuriisikast (Lactarius turpis) on leitud väga väikestes kogustes nekatoriini nimelist kumariini derivaati, mis on rakukatsete põhjal tunnistatud mutageenseks ehk mutatsioone põhjustavaks. Seetõttu ei ole soovitatav seda seent väga palju süüa. Tõmmuriisika jaoks soovitatakse pikemat kupatamisaega (vähemalt 5 minutit), kübaranaha eemaldamist ja keedetud seente veega loputamist. Hiid-punalehik (Entoloma sinuatum) on põhjustanud Euroopas mitmeid surmaga lõppenud mürgistusi. Mürgistusnähud sarnanevad rakumürkide poolt põhjustatud nähtudega. Seda põhjustavat mürkainet ei ole veel siiski kindlaks tehtud. Soomes ei ole hiid-punalehiku mürgistusjuhtumeid olnud. Hiid-punalehik on lõunapoolse levikuga ja üsna haruldane laialehistes metsades kasvav liik. Maapinna ülemistes mullakihtides on saasteainete sisaldus kõige suurem. Seetõttu sisaldavad kõdu ja varist lagundavad liigid teistest rohkem raskmetalle. Seeni ei tohiks seega korjata tiheda liiklusega teede äärest või tööstuspiirkondadest. Kollaseks värvuvad šampinjonid on samuti head raskmetallide kontsentreerijad, seda ka looduslikes tingimustes. Nende sagedast tarvitamist ei saa seetõttu samuti soovitada.

18 · Mürkseened – seenemürgid

Seened


Kui maapinnas on radioaktiivseid ained, leidub neid ka seentes. Radioaktiivsete ainete (nt tseesium 137) kogunemine seentesse on samuti liigiomane. Soome Kiirguskaitsekeskuse poolt antud seiretulemuste alusel võib kõiki kodumaiseid söögiseeni kasutada ilma piiranguteta. Tseesiumisisaldust saab märgatavalt vähendada näiteks kerge kupatamisega. Prantsusmaal ja Poolas oli heinikutega seotud mürgistusjuhtumeid, kus patsientidel täheldati lihasrakkude kärbumist ehk rhabdomüoloosi. Milline heinikuliik seda põhjustas? Kas selleks oli tõesti hobuheinik? Sellega seoses tuleb märkida, et nii Soomes kui Eestis on mitmeid sellesse rühma kuuluvaid seeneliike ning Kesk- ja Lõuna-Euroopas on neid veel teisigi. Ühes uues Soomes tehtud uurimuses selgus, et nii hobuheinik kui ka kivipuravik, lambaseenik, kukeseen ja pilvikud põhjustavad väga suurtes kogustes ja viiel päeval järjest tarvitatuna hiirtel lihasrakkude kärbumist iseloomustavat kreatiinkinaasi aktiivsuse tõusu. Need tulemused saavutati, manustades mitmel päeval ülisuuri koguseid, mis ülekantuna inimesele ning arvestades keskmise kehakaaluga (70 kg) vastaksid mitme kilo värskete seente söömisele iga päev viie ööpäeva jooksul. Meeles peab pidama sedagi, et isiklik tundlikkus võib ajendada sarnase mürgistusnähu ilmnemist nagu toiduallergiagi puhul. Mida sellest järeldada saame? Liig on liig, vähemalt hiirele ja kõike ikka mõõdukalt – nii ka söögiseeni. Meie arvates ei ole nende uurimuste valguses põhjust hobuheinikute söödavushinnangu osas muudatusi teha. Kui kahtlustad seenemürgitust: • võta ühendust arstiga • võta liigimäärangu jaoks näidis võimalikust mürgistuse põhjuseks olevast seenest

Liigikirjelduste tutvustus Andmed seente leviku ja sageduse kohta Eestis ning eestikeelsed nimetused pärinevad teostest „400 Eesti seent” (K. Kalamees, V. Liiv, 2005) ja „Eesti seenestik” (K. Kalamees, toim., 2000) ning täiendavalt ka Tartu Ülikooli Loodusmuuseumis hoitavast Eesti elurikkuse andmebaasist. Muud kirjeldused vastavad originaalile. Saagiajad võivad olla Eestis veidi erinevad. – Tõlkija ja tõlke konsultandi märkus. Tundemärgid ja kasutamine: Sisaldab olulisemaid tundemärke välimuse, lõhna ja toore seene maitse kohta. Mõnede liikide puhul antakse soovitusi seene kasutamiseks ja säilitamiseks. Seene maitse all mõistetakse toore seene maitset. Toore seene maitse ei ütle midagi seene söödavuse kohta! Pilvikute puhul soovitatakse teha maitsetest. Seened

Liigikirjelduste tutvustus · 19


Toore seene maitsmine: Murra väike tükike seene eoslehekestest ja maitse seda keeleotsaga. Ära kunagi neela proovitükki alla, sülita see alati välja! Ükski meie mürgistest seeneliikidest ei ole niimoodi testides ohtlik.

Seene lõhn. Suuremal osal seentest on iseloomulik lõhn. Lõhnade tundmine on siiski väga individuaalne. Üks inimene võib ühte lõhna pidada meeldivaks, teine ebameeldivaks. Raamatus kirjeldatakse lõhnu, tuginedes nii autorite kui paljude teiste asjatundjate arvamusele. Tähelepanu / Ettevaatust: Tähtis ja kaasaegne info tutvustatavate liikide kohta. Võrdlus lähiliikide ja/või sarnaste liikidega. Sarnane liik on seen, kes sarnaneb tutvustatava liigiga. Kupatamine tähendab seente keetmist või kuumutamist. Kupatamisvett ei kasutata toidu valmistamiseks, see visatakse ära. Kõlbmatu tähendab, et seen on halva maitsega ja/või sitke või selle söödavuse kohta ei ole veel infot. Kahjulik tähendab näiteks seda, et seen sisaldab aineid, mis võivad põhjustada mööduvat kõhuvalu või ei soovitata seent süüa mingitel muudel põhjustel.

Sümbolite tähendused:

*** ** * O X n nn ***Onn

suurepärane söögiseen hea söögiseen söödav vajab kupatamist ei ole söödav (= kahjulik või kõlbmatu) mürgine surmavalt mürgine värskelt surmavalt mürgine, kuid korralikult kupatatuna maitsev söögiseen

20 · Liigikirjelduste tutvustus

Seened


Liigikirjelduse ülesehitus

1

8

7

2 3

4

6 5

9

10

a b c d e f g h i j

Seened

Foto Liiginimi: eesti ja ladina keeles Hinnang söödavusele Kirjeldus Tähelepanu / Ettevaatust Tundemärgid ja kasutamine Mürgised liigid on musta taustaga Lähiliik / Ära aja segamini (ringikujuline foto) Detailsem foto samast liigist (nelinurkne foto) Liigirühm

Liigikirjelduste tutvustus · 21


PURAVIKUD JA TATIKUD Suurem osa puravikke ja tatikuid on suured, lihakad ja jässaka jalaga seened. Nad tunneb ära selle järgi, et kübara alumisel küljel on kergesti eemaldatav pehme torukestekiht. Torukestekiht koosneb väikestest torukestest, mille suudmed ehk poorid on kübara alaküljel näha väikeste avadena. Torukeste sisekülgedel paiknevatel eoskandadel valmivad seene eosed. Puravikud ja tatikud kuuluvad seltsi lehikseened (Agaricales). Nende ja lehikute vahel esineb vahepealseid vorme. Sageli arvatakse, et torikseened on puravike lähisugulased. Tegelikult see niimoodi ei ole. Puravike lähedased sugulased on näiteks liimikud (Gomphidius) ja vahelikud (Paxillus), kelle eoslehekesed kinnituvad kübaraliha külge nõrgalt, samuti puguseente hulka kuuluvad murukerad (Scleroderma). Soomes on enam kui 60 liiki puravikke ja tatikuid. Suurem osa neist kasvavad metsas, moodustades mükoriisat mitmete puuliikidega. Mõned liigid, näiteks sapipuravik (Tylopilus felleus), suudavad ka puitu lagundada. Puravikulisi on üsna lihtne tundma õppida ja enamik neist on suurepärased söögiseened, mis ei vaja kupatamist. Vaid üksikud liigid on halva maitsega või mürgised. Kivipuravikel (perekond Boletus) on kübara pind kuiv või kleepuv ja pruunikat tooni. Jalg on jäme, rõngata, sellel on, eriti jala ülaosas, näha hele võrkmuster (vt väiksem foto lk 25). Nn punapuraviku ja kasepuraviku rühma esindajad kuuluvad perekonda Leccinum. Neil on kübarapind kuiv ja/või kleepuv ning jala seeneliha suhteliselt kõva. Jala pinnal on näha liigiomaselt värvunud soomusjad tupsud. Punapuravikel varieerub kübara värvus kollakasoranžist pruunikaspunaseni ning kübaranahk rullub veidi kübara alaküljele. Punapuravike seeneliha värvub lõikekohas tumedaks. Kasepuravike rühmas varieerub kübara värvus pruunist peaaegu valgeni, punased toonid aga puuduvad. Paljudel liikidel muutub torukestekiht üsna kiiresti pehmeks ja kohevaks. Paljudel kasepuravike rühma liikidel värvub seeneliha lõikepinnal punakaks või siniroheliseks. Tatikutel (perekond Suillus), nt võitatikul on kübarapind kleepuv või limane ning jalal võib olla rõngas. Sametpuravikel (perekond Xerocomus) on kübarapind kuiv, matt ja sametine.

Eri-ikäisiä herkkutatteja (Boletus edulis). 22 · Puravikud ja tatikud

Seened


1

Kübar 10–30 cm laiune, helekuni tumepruun ja sageli justkui kortsus, kõva, pind matt, märjalt limane.

Harilik kivipuravik Boletus edulis

Torukestekiht hallikasvalge kuni kollakasroheline, algul kõva, vanalt pehme. Jalg jäme, peaaegu tünnitaoline; pinnal valge võrkja mustriga, mis on kõige selgemini näha jala ülaosas. Seeneliha valge, kübaranaha all kitsalt punakaspruun. Maitse mahe, pähkline, järelmaitse magusavõitu, lõhn meeldiv. Viljakeha tervenisti kasutatav. Söödav ka toorelt. Sageli ussitanud, eriti jala alusel. Söödav värskelt, kupatamist ei vaja. Maitsev igal moel valmistatuna. Müügiseen. Säilitatakse külmutatult või viiludena kuivatatult.

Seened

*** See on meie hinnatumaid ja maitsvamaid söögiseeni. Temast on saanud ka rahvusvaheliselt hinnatud ekspordiartikkel. Harilik kivipuravik on pruuni kübara ja valkja jalaga suur lihakas seen. Noorelt on seeneliha tihe ja kõva, sellest on tulnud ka nimetus kivipuravik. Moodustab mükoriisat kuusega, kasvab mitmesugustes niisketes okasmetsades, metsaservades ja parkides ning on levinud kogu Soomes v.a tundra-Lapis; Eestis väga sage. Harilik kivipuravik annab mitu saaki juba juunist alates. Kivipuravike rühma kuulub mitmeid lähiliike, kes kasvavad koos erinevate puuliikidega; paljud kivipuraviku liigid on suurepärased, kupatamist mittevajavad söögiseened. Tähelepanu

Halva maitsega sapipuravik sarnaneb välimuselt kivipuravikega. Vrdl lk 26. (Põhja- ja Lääne-Eestis kasvab ka mürgiseid ja/või looduskaitsealuseid liike: tamme- (B. luridus), saatana(B. satanas) ja mõru kivipuravik (B. radicans) – vt. Eesti Loodus 2008, nr. 7, lk. 27.)

Üleniidik a (Hypomyces chrysospermus) parasiteerib kivipuravikel, muutes viljakehad söögikõlbmatuks. Nakatunud kivipuraviku kasv pidurdub ja jala alus pakseneb. Seene ümber tekib valge hallitusetaoline kiht ning viljakeha muutub lõpuks kollaseks ja halvalõhnaliseks. Puravikud ja tatikud · 23


Männi-kivipuravik Boletus pinophilus

*** See kaunilt tume-punakaspruun maitsev puravik kasvab koos männiga okasmetsades kuni männi põhjapoolse levikupiirini. Männi-kivipuravik võib liivastes männikutes olla juulist septembrini väga saagirikas; Eestis sage, kuid pigem vähearvukas.

Kübar 10–30 cm laiune, kõva, punapruun, ebatasane, märjalt kleepuv. Torukestekiht valkjashall kuni rohekaskollane. Poorid sageli osaliselt punapruunid. Jalg jäme, nuiataoline. Valkjal jalal juba varakult ebaühtlaselt punakaspruune toone. Jala pinnal valge võrkmuster. Seeneliha valge, tihe, kübaranaha all õhukese kihina punakaspruun. Maitse mahe, lõhn meeldiv. Maitsev söögiseen.

Tähelepanu

Halvamaitseline sapipuravik (Tylopilus felleus) meenutab välimuselt kivipuravikke. Vrdl lk 26. Pruun sametpuravik (Xerocomus badius) võib sarnaneda noore männi-kivipuravikuga ning on maitsev söögiseen. Vrdl lk 27. Lähiliik

Kõivu-kivipuravikul (Boletus betulicola) on helepruun kübar, jalg on enamasti

24 · Puravikud ja tatikud

sihvakas, valkjas, ühtlase jämedusega või alusel veidi jämenev. Jala valge võrkmuster on valgel põhjal sageli raskesti märgatav. Kõivukivipuravikul on kübaranahk paksem kui teistel kivipuravikel. Torukestekiht püsib kaua kollane. Liik on, nagu nimigi ütleb, kase-mükoriisaseen. Kasvab mitmesugustes kohtades aedadest segametsadeni ja isegi tundrakaasikutes, kasvab juulist septembrini, kogu Soomes sage; Eestis väga sage.

Müügiseen. Kasutatakse ja säilitatakse samamoodi nagu teisi kivipuravikke.

Seened


/seenedtunne  

http://www.serk.ee/files/arhiiv/seenedtunne.pdf

Advertisement
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you