Page 1

Tekst: Torkel Hagström • Elisabeth Hagström Pildid: Bo Lundwall

Põhjamaade

imetajad Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe-Laur


SISUKORD Eessõna ..................................... 5 Kes on imetajad? ......................... 6 Kui kaua on imetajad olemas olnud? .................................. 7 Imetajate meeleorganid ........... 11 Imetajate süstemaatika ............ 13 Ohustatud imetajad Rootsis, Soomes ja Eestis ................... 14

Originaali tiitel: Däggdjuren i Norden Torkel Hagström  Elisabeth Hagström ICA Bokförlag © 2010 Torkel & Elisabeth Hagström, Bo Lundwall, Ica Bokförlag, Forma Books AB Kõik õigused kaitstud. Ühtki selle raamatu osa ei tohi reprodutseerida mehaaniliste või elektrooniliste vahenditega ega mingil muul viisil kasutada, kaasa arvatud fotopaljundus ja info salvestamine, ilma autoriõiguse omaniku loata. ISBN 978-91-534-2908-1 (rootsi k) ISBN 978-9985-3-2292-5 (eesti k) Illustratsioonid: Bo Lundwall © Tõlge eesti keelde. Maarja AaloeLaur, 2011 Tõlke toimetanud Malle Kiirend Täiendanud ja Eesti oludele kohandanud Uudo Timm Kirjastus Varrak Tallinn, 2011 www.varrak.ee

Pesukaru .............................. 68 Karulased Pruunkaru ............................. 70 Jääkaru .................................. 74 Kärplased Kärp .................................... 76 Nirk ..................................... 78 Tuhkur ................................. 79 Euroopa naarits .................... 80 Mink .................................... 80 Metsnugis ............................ 82 Kivinugis ............................. 83 Saarmas ............................... 84 Mäger .................................. 86 Ahm .................................... 88 Kaslased Ilves ..................................... 90 Metskass .............................. 96

jäneselised ......................... 97 Valgejänes ............................ 98 Halljänes ............................ 100 Küülik ................................ 101

sõralised ............................ 15 Hirvlased Punahirv .............................. 16 Tähnikhirv ........................... 20 Valgesaba-pampahirv ........... 22 Kabehirv .............................. 24 Metskits ............................... 28 Põhjapõder .......................... 34 Põder ................................... 38 Veislased Muskusveis ..........................42 Muflon ................................ 46 Sigalased Metssiga .............................. 48

kiskjalised ..........................53 Koerlased Hunt .................................... 54 Polaarrebane ........................ 58 Punarebane ......................... 60 Kährik ................................. 66 Pesukarulased

närilised ........................... 103 Kobraslased Kobras ................................ 104 Oravlased Harilik orav ......................... 107 Lendorav ............................ 109 Hamsterlased Harilik hamster ....................110 Metslemming ...................... 111 Norra lemming ................... 112 Harilik leethiir ..................... 113


Puna-leethiir ....................... 114 Hallkülg-leethiir .................. 115 Mügri ................................. 116 Ondatra .............................. 117 Soo-uruhiir ......................... 118 Niidu-uruhiir ...................... 119 Põld-uruhiir ........................ 120 Kuhja-uruhiir ...................... 120

Suurlendlane ...................... 135 Veelendlane ....................... 136 Tiigilendlane ...................... 136 Pügmee-nahkhiir ................ 137 Kääbus-nahkhiir ................. 137 Pargi-nahkhiir .................... 138 Väikevidevlane ................... 138 Suurvidevlane .................... 138 Põhja-nahkhiir .................... 139 Hilis-nahkhiir .................... 140 Hõbe-nahkhiir .................. 140 Euroopa laikõrv ................ 140 Pruun-suurkõrv ................. 140 Hall-suurkõrv ..................... 142

putuktoidulised ............ 143

Hiirlased Pisihiir ............................... 121 Juttselg-hiir ........................ 122 Kaelushiir ........................... 122 Lääne-metshiir ................... 123 Kodurott ............................ 124 Rändrott ............................ 125 Koduhiir ............................ 126 Majahiir ............................. 127 Unilased Kunel ................................. 128 Lagrits ................................ 129 Metsunel ............................ 129 Pähklinäpp ......................... 130 Hüpiklased Kasetriibik .......................... 131

käsitiivalised ..................132 Habelendlane .................... Brandti lendlane ................ Nattereri lendlane .............. Pikkkõrv-lendlane ..............

134 134 134 135

Mets-karihiir ...................... Must-karihiir ...................... Laane-karihiir ..................... Väike-karihiir ..................... Kääbus-karihiir ................... Kodukarilik ........................ Harilik vesimutt ................. Euroopa mutt .................... Harilik siil ..........................

144 144 145 145 146 146 147 148 150

loivalised ......................... 153 Randalhüljes ...................... 154 Viigerhüljes ........................ 156 Grööni hüljes ..................... 158 Põishüljes ........................... 158 Habehüljes ......................... 160 Hallhüljes .......................... 161

Morsk ................................ 163

vaalalised ........................ 165 Hammasvaalalised Pringel ............................... 166 Mõõkvaal ........................... 168 Mustdelfiin ........................ 169 Tavagrinda ......................... 170 Valgekoon-delfiin ................ 171 Valgekülg-delfiin ................. 172 Silmikdelfiin ....................... 172 Vöötdelfiin .......................... 173 Halldelfiin ........................... 173 Harilik delfiin ...................... 174 Laupvaal ............................. 175 Atlandi vaal ......................... 176 Valgevaal ............................. 176 Narval ................................. 177 Kašelott .............................. 178 Kiusvaalalised Grööni vaal ........................ 180 Küürvaal ............................. 181 Sinivaal .............................. 184 Heeringavaal ....................... 185 Põhjavaal ........................... 186 Vöötvaal ............................. 186 Kääbusvaal ......................... 186

Register ................................. 188


EESSÕNA Raamat „Põhjamaade imetajad” pole mõeldud teadlastele ega spetsialistidele, vaid eelkõige kõigile loodushuvilistele. See on raamat Põhjamaade looduses elavatest imetajatest ning inimese suhetest nendega. Metsloomadel on meie igapäevaelus palju suurem osa, kui esmapilgul võiks arvata. Meil on keldris hiired, aias siilid, pööningul nahkhiired … Isegi suuremates parkides ja haljasaladel võib kohata metskitsi, jäneseid, oravaid ja teisi metsloomadest sõpru.

Liikide tutvustused Kõige rohkem teksti- ja pildiruumi on pühendatud suurematele ja tuntumatele imetajate liikidele. Vähem ruumi on jäetud nahkhiirtele ja mõnedele pisiimetajatele, kelle liigiline kuuluvus on raskemini määratav. Teadmised vabalt elavate imetajate rühmade kohta on erinevad. Peamisi ulukeid, nagu näiteks sõralisi, on põhjalikult uuritud, samas kui haruldaste karihiirte ja raskesti jälgitavate vaalade kohta leidub märksa vähem materjali. On üsna tõenäoline, et andmed vähem uuritud loomade kohta tulevikus muutuvad. Selle raamatu liigikirjeldused põhinevad peamiselt selle sajandi alguse erialakirjanduses esitatud faktidel, mida mõnel puhul täiendavad raamatu autorite tähelepanekud ja kogemused.

Levikukaardid Arvatakse, et Põhja-Euroopa kliima on muutumas pehmemaks ja vihmasemaks. Kahtlemata avaldab see mõnede liikide esinemisele ja levikule mõju, ehkki täpsemaid muutusi on raske ennustada. Arktilistel liikidel nagu jääkaru läheb järjest raskemaks, samas kui näiteks metssigade elutingimused üha paranevad. Ka uusi imetajaliike rändab sisse ja inimene aitab – teadlikult või kogemata – ise mõnede liikide (näiteks näriliste) levikule kaasa. Seetõttu ei peaks siinseid levikukaarte liiga üks ühele võtma. Need pigem viitavad, kus mingit liiki tavaliselt esineb. Imetajad rändavad ju meelsasti, mõned isegi väga pikki maid. Seepärast on mõne liigi puhul märgitud eraldi tema peamine levikuala ning ala, kus teda esineb hõredalt või äärmiselt vähe. Peamist levikuala ehk areaali, kus seda liiki leidub enam-vähem pidevalt, tähistab ühtlane värvipind. Ala, kus vastavat liiki esineb hõredalt või väga vähesel määral, tähistab viirutatud pind. Need markeeringud pole kaugeltki täpsed.

Pealegi võib ühe liigi levikuala muutuda (või muutuvad teadmised selle kohta). Ainuüksi nende kahe aasta jooksul, kui selle raamatu käsikirja kallal töötati, tuli mõnda levikukaarti mitu korda ümber teha.

Mõned definitsioonid Liigikirjelduste andmetes on ära toodud ka loomade tüve- ja sabapikkus. Tüvepikkuse all mõeldakse vahemaad ninaotsast sabajuureni, kui loom lamab sirgelt selili. Sabapikkuse all mõeldakse saba tegelikku pikkust, mis tähendab, et sabaotsa karvad (näiteks rebase saba puhul) ei lähe arvesse. Loeb see saba osa, mis koosneb skeletist ja lihastest. Kirjanduses kohtab sageli sõna uluk. Ametlikult nimetatakse ulukiks metslooma, looduses vabalt elavat imetajat või lindu. Argielus kasutatakse seda nimetust vaid kütitavaid liike silmas pidades. Neid kütitavaid loomi kelle nahka karusnahana kasutatakse, nimetatakse ka karusloomadeks.

Lisaks Enamik vaalade kohta käivaid andmeid pärineb Carl Kinze Kopenhaagenis avaldatud materjalidest. Suur osa pisinärilisi puudutavast informatsioonist on võetud Stefan Casta 2008. aasta faktikogust „Stora musboken” („Suur hiireraamat”). Teadmised nahkhiirte kohta on viimastel aastatel tänu edukale uurimistööle kõvasti kasvanud. Selles raamatus leiduvad andmed on üle vaadanud Johan Ahlén Göteborgist. Mõned uusimad andmed pärinevad Bjärvallilt ja Ullströmilt (2010). Bo Lundwall tänab kõiki, kes aitasid leida alusmaterjali osa illustratsioonide tarbeks: Skåne loomaaed, Järvzoo, Ähtäri loomaaed Soomes, Zooloogiamuuseum Helsingis, Lubomir ja Josef Hlásek, Per-Arne Olsson Eriksbergis, Anders Vestergren, Milos Andera ja Lennart Lundwall. Raamatu on koostanud Rootsi autorid, mistõttu on suur osa materjali Rootsi-keskne. Eestikeelset tõlget on täiendatud laiemalt Põhjamaade andmetega, samuti on täpsustatud ja lisatud Eestit ja teisi Baltimaid puudutavat teavet.

EESSÕNA

5


KES ON IMETAJAD? Imetajad on kõige kõrgemal arengutasemel olevad selgroogsed. Paljud kasutavad nimetust loom enesestmõistetavalt vaid imetajate puhul. Kuid vaatamata selle sõna enesestmõistetavusele, ei osata sageli selgitada, mis teeb imetajast imetaja. Kooliõpilastelt küsides saab enamasti vastuseks, et see on loom, kes „sünnitab elusaid poegi”. Rääkimata väärast definitsioonist (ka paljude kalade, roomajate, putukate ja teiste järglased ei kooru alati munast), on ka sõnavalik ebasobiv, sest vastandiks peaks siis olema mitte munemine, vaid „sünnitab surnud poegi”! Väljend „sünnitab poegi” eeldab juba iseenesest, et pojad on sündides elus, muidu ei saaks liik edasi kesta. Imetajate kõige tähtsama tunnuse leiame nende teaduslikust nimetusest Mammalia. See ütleb, et need loomad on varustatud piimanäärmetega (mammae). Selles seisnebki imetajate erilisus: järglane saab oma emalt piima ehk ema imetab poegi. Seega: imetajad on loomad, kes imetavad oma järglasi. Teised tüüpilised imetajatele omased jooned on järgmised: • neil on karvkate (mis sellest, et näiteks vaaladel on see peaaegu taandarenenud), • nende kehatemperatuur on kõrge ja reeglina ühtlane (28–40 °C, sageli 37 °C nagu inimesel), Imetamine on andnud imetajate klassile nime.

6

SISSEJUHATUS

• nad hingavad kopsudega, • nende süda on neljaosaline, • neil on kolm kuulmeluukest (vasar, alasi ja jalus), • hambumus on sageli üsna keeruline ja ühel lõuapoolel on maksimaalselt 11 hammast, • aju on suhteliselt suur ja hästi arenenud, ületades kaugelt teiste loomarühmade aju. Tüüpiline imetaja on niisiis emapiimaga üles kasvav, püsisoojane, karvkattega loom. Karvkatet vahetatakse tavaliselt kevadel ja sügisel, et selle soojendavad omadused ja värv sobiksid ümbritsevate oludega. Karvkate koosneb pikkadest pealiskarvadest ja sooja andvast aluskarvast. Karvad võivad olla rohkem või vähem õhulised, millest sõltub kasuka soojus ja läige. Tavaliselt on karvad ka pigmenteerunud. Mõnikord on kasukas ebatavaliselt tume – selliseid loomi nimetatakse melanootilisteks, sest neil on tumeda pigmendi ehk melaniini üleküllus. Vastupidine nähtus – pigmendi vähesus – tähendab, et loomal on valge kasukas. Seda nähtust nimetatakse albinismiks ja looma ennast albiinoks. Albinism võib olla täielik (täisalbiino) või osaline (poolalbiino). Melanismil ja albinismil on geneetilised põhjused ja mõne liigi puhul võib see paiguti olla tavaline.


KUI KAUA ON IMETAJAD OLEMAS OLNUD? Esimesed, üsna roomajate sarnased imetajad ilmusid triiase ajastul (245–208 miljonit aastat tagasi). Nende esivanemad kuulusid erapsida-nimelisse roomajate rühma. Ürgimetajad, ehkki enamasti üpris väikesed ja primitiivsed, elasid niisiis samal ajal, kui esimesed dinosaurused kujunesid ja Maa peagi suures osas vallutasid. Märkimist väärt on ka see, et esimene poolahv, kes esindas primaate (imetajate selts, kuhu kuulub ka inimene), elas juba vähemalt 70 miljonit aastat tagasi, mis on 5 miljonit aastat enne dinosauruste kadumist. Kuid imetajate hiilgeaeg saabus alles tertsiaari ajastul (65– 2 miljonit aastat tagasi). Kõigest 60–40 miljoni aasta eest olid olemas peaaegu kõigi praeguste imetajate rühmade selgelt määratavad eellased. Praeguseks on imetajad üks edukas loomarühm (isegi kui inimesed välja jätta), kes on kanda kinnitanud kõigis maailmajagudes, isegi maailmameredes. Järgnevas osas antakse ülevaate fauna ajaloost. Ajalised näitajad on kalibreeritud arheoloogias peamiselt kasutusel oleva C14 skaala abil. (C14 on süsiniku isotoop, mida kasutatakse jääaegsete ja hilisemate leidude dateerimisel).

Imetajad rändavad sisse Umbes 15 000 aastat tagasi oli mandrijää pisut taandunud ja jätnud Skåne ja Hallandi rannikud suveks lume- ja jäävabaks. Siis toimus praegusel Skandinaavia poolsaarel esimene laiaulatuslikum imetajate sisseränne (inimene kaasta arvatud). Imetajad rändasid sisse lõunast üle maasilla, mis sel ajal ühendas Lõuna-Rootsit kontinendiga. Meri oli madalam, mistõttu Taani väinad Suur-Belt ja Väike-Belt, Sundi väin ja isegi osa Põhjamerest ja Inglise kanalist olid kuivad. Mandrijääst vabanenud aladel ootas kasutamist arktiline tundra, mille taimestik kevadpäikese käes hoogsalt kasvama hakkas. Esimesteks asukateks tolleaegsetel rannikualadel olid arktilised imetajate liigid nagu jääkaru, habehüljes ja polaarrebane. Ranniku läheduses meres elutsesid grööni vaal ja valgevaal. Sel ajajärgul elasid nendel aladel ka suured jääaja imetajad mammut ja hiigelhirv. Seepärast nimetatakse selleaegset jäävaba maastikutüüpi vahel ka mammutistepiks.

Polaarrebane oli üks liikidest, kes mandrijää taandudes rändas Baltikumi ja Skandinaavia aladele. Tänapäeval asustavad polaarrebased selle piirkonna põhjapoolseimat, arktilist osa. Umbes 11 000 aastat tagasi laius jäävaba ning kontinendiga ühendatud Lõuna-Rootsi ning jääga kaetud Skandinaavia kesk- ja põhjaosa vahel suur väin. Läänemeri ja Põhjameri olid selle kaudu ühenduses. Seda teed pidi jõudis näiteks viigerhüljes Läänemerre.

Mesoliitikumi ehk keskmise kiviaja jooksul läks soojaks Umbes 10 000 aastat tagasi toimus suur kliimamuutus. Keskmine temperatuur tõusis erakordselt lühikese ajaga kõrgele ning looduses algas uus periood. Kliimamuutuse tõttu muutus taimkate täielikult ning Lõuna-Skandinaaviasse ja Baltikumi kujunesid lopsakad lehtmetsad. Seal elutsesid suured sõralised nagu tarvas ja pürg ehk euroopa piison. Ent tarva aeg Rootsis piirdus vaid mõne tuhande aastaga, pürjal veel vähemaga (Baltikumis läks neil liikidel veidi paremini, seal nad elasid pikemat aega). Ei saa välistada, et nende atraktiivsete jahiloomade kadumises mängis võtmerolli inimene. Lõunapoolne maasild oli nüüdseks osaliselt vee all ja Läänemere vesi suubus Sundi ning Suur- ja Väike-Belti SISSEJUHATUS

7


Külmadel talvedel olid rasked tagajärjed

Soojemal kliimaperioodil olid metssead ka põhjapoolsetel aladel küttidele oluliseks jahisaagiks.

väina. Põhja-Götalandi läbiv väin jäi osaliselt kuivaks, mis katkestas ühenduse Läänemere ja Põhjamere vahel. Alanud soe aeg hõlmas nii kontinentaalse kui merelise kliima perioodi. Sel ajal elanud küttidele-korilastele ja esimestele põlluharijatele oli see kindlasti mitmes mõttes soodus aeg. Skandinaavia lõunaosa ja Baltikumi lehtmetsades olid peamisteks ulukiteks tarvad, punahirved ja metssead. Põhja pool olid olulisel kohal põdrad ja põhjapõdrad, mida tõendavad ka selleaegsed kaljumaalingud. Rannikul kütiti hülgeid ja vaalu.

8

SISSEJUHATUS

Üks oluline muutus toimus umbes 2500 aastat tagasi, üleminekul pronksiajast rauaaega. Siis läksid talved väga külmaks ning pronksiaja suhteliselt pehmed ilmaolud asendusid kliimaga, mis meenutab meie praegust kliimat. Üha karmimad tingimused avaldasid mõju nii taimkattele kui ka loomastikule – arvatavasti siis kaduski põhjapoolsetelt aladelt metskass. Kuid veelgi enam mõjutas loomastikku see, mida inimesed olid sunnitud kliimamuutuse tõttu ette võtma. Et üha karmimate talvedega ellu jääda, pidid nad hakkama endale paremaid maju ja koduloomadele sobivaid lautu ehitama. Seotus elukohaga suurenes, majade ja külade ümber hariti varasemast rohkem maad ja tekkis tõeline kultuurmaastik. Tänapäeval seostame paljusid põhjamaiseid imetajaid eelkõige kultuurmaastikuga. Rebased, nirgid ja metskitsed, rääkimata pisinärilistest ja nahkhiirtest, on meie jaoks kultuurmaastikus loomulik nähtus. Tegelikult elasid need liigid suurema osa oma Põhjamaades esinemise ajast keskkonnas, mida inimene mõjutas ülivähe. Nemad on siinsetel aladel elanud vähemalt 10 000 aastat, kuid kultuurmaastik kui selline on eksisteerinud kõigest mõned aastatuhanded.

Murrangulised muutused ajaloos Viikingiajal ja varasel keskajal domineerisid Põhja-Euroopas taas mahedamad ilmastikutingimused. Kuid keskaja lõpus läks jälle külmemaks. Lumerohketel talvedel oli karusloomade küttimine majanduslikult väga kasulik tegevus, sest metsloomade nahad olid sel ajal Põhja-Euroopas üks peamisi eksportkaupu. Karusnahakaubandus oli nii mahukas, et jäi alla vaid mäetööstusele. Valitsejate huvi karusnahkade vastu oli nii suur, et sageli sai või tuligi maksta makse karusnahkades. Seega ei küttinudki lihtrahvas kesk- ja renessansiajal esmajärjekorras söögi tarbeks sõralisi, keda leidus sel ajal suurte kiskjate rohkuse tõttu üldse vähem. Ning samuti on kergesti käsitsetavad ja täpsed laskeriistad alles päris viimase aja nähtus. Olaus Magnuse „Põhjarahvaste ajaloo” („Historia om de nordiska folken”, välja antud 1555) järgi leidus Põhjamaades palju rebaseid, jäneseid ja oravaid. Maarahval oli tol ajal ümbruskonnast nii mõndagi võtta.


Kuid alates 16. sajandist hakati lihtrahva õigusi jahipidamisel üha enam kitsendama, eriti hirvlaste jaht muutus kõrgema klassi privileegiks. Siis tekkis huvi ka eksootilisemate jahiloomade vastu. Nii näiteks toodi kuninglikul initsiatiivil 16. sajandi teisel poolel Rootsi kabehirved. Kiskjad ja salakütid võtsid sellegipoolest oma osa. Kui Gustav III 1789. aastal Rootsi rahvale omal maal jahipidamisõiguse tagasi andis, oli enamik uluksõralisi juba otsa saanud. Metssead olid hävitatud, metskitsed ja punahirved sunnitud rändama lõuna poole, põdrad põhja poole … Ulukite küttimise legaliseerimine ei teinud asja muidugi paremaks, vaid selle tõttu vähenes suurulukite arv veelgi. 1830. aastal loodud Rootsi Jahiselts kuulutas ühe eesmärgina metsloomade eest hoolitsemise ja jahikultuuri tekkimise vajalikkust. See oli möödapääsmatu olukorras, kus omamaiseid metskitsi oli järel vaid paarsada isendit. Ent hoolimatu suhtumine jahiulukitesse sellega ei lõppenud – kobras suri välja Rootsis 1871. ja Eestis 1841. aastal (uuesti asustati koprad Rootsi 1920. aastatel ja Eestisse 1957. aastal). Aegade jooksul on jahipidamise reeglistiku mitmeid kordi üle vaadatud ja seda vastavalt maaomanike, jahimeeste ja üldsuse teadlikkuse kasvule parandatud. Vähehaaval loodi tingimused selleks, et majandusliku

tähtsusega suuremad imetajate asurkonnad saaksid pärast aastasadu kestnud vastutustundetut küttimist taastuda. 19. sajandil hakati sisse tooma ka täiesti uusi liike. Kui kabehirv toodi Rootsi juba 16. sajandil, siis 19. sajandil toodi sisse halljänes ja ulukküülik. Eestisse toodi 19. sajandil samuti halljäneseid ja metskitsi. 20. sajandil toodi erinevates piirkondades sisse seal vahepeal välja surnud kopraid ja metssigu. Samuti on Põhjamaadesse toodud selliseid liike, kes siin varem pole elanud (mink ehk ameerika naarits, ondatra, kährik, muflon, valgesaba pampahirv). Lisaks on avastatud terve hulk pisiimetajaid, keda Põhjamaades varem ei tuntud (nahkhiired, karihiired, pisinärilised). Võimalik, et inimene ise on neist ühe või teise Põhjamaade faunasse lisanud, kuid eelkõige on see märk sellest, et meie teadmised loomariigist on jätkuvalt puudulikud.

Põder, kes muutus keskajal peamiselt jahipidamise tõttu haruldaseks, paljunes 20. sajandil jõudsasti ning kujunes Põhjamaades majanduslikult tähtsaimaks jahiloomaks. SISSEJUHATUS

9


Imetajate fauna ja tulevik Mis saab meie looduses elavatest imetajatest tulevikus? Paljud loodusesõbrad on mures, et keskkonnasaaste- ja kliimaprobleemide tõttu on meie fauna ohus. See mure pole sugugi põhjendamatu: praeguseks on iga kuues Euroopa imetajaliik punases nimestikus ehk mingil määral ohustatud. Samas ei ole looduslike imetajate olukord, kui paar erandit välja arvata, hullem kui 20. sajandi algul, pigem vastupidi. Põhjamaade looduskaitseseadused on siiski heal tasemel. Eriarvamustele vaatamata hoolitsetakse majanduslikus mõttes oluliste uluksõraliste eest. Ja suured kiskjad, keda kunagi vabalt kütiti, on kaitstud nii riiklike reeglite kui ka rahvusvaheliste konventsioonidega. Metsloomadele mõeldes tuleb arvestada ka taime- ja metsakasvatajatega, kellele metsloomad võivad kahju tekitada. Sama lugu on liiklusega: kokkupõrge põdra, metskitse või metsseaga pole ohtlik ainult metsloomadele, vaid ka inimestele, ning see läheb igal aastal maksma suuri summasid. Vahel hoitakse just suurte sõraliste arvukust väiksemana, kui vastav maa-ala neid toita suudaks, kuid see ei kätke endas veel ohtu. Pigem peetakse

10

SISSEJUHATUS

sellega silmas inimeste ja loomade koos eksisteerimise eeldusi. Kokkuvõtvalt võib aga tõdeda, et praegune kliima soojenemine toob raskusi arktilises tundras ja mägitundras elavatele liikidele. Näiteks polaarrebase säilimine Rootsis ja Soomes on praegu väga terav probleem. Lõunapoolsemad liigid, näiteks metskitsed, punahirved ja metssead, kelle levikut takistab praegu sügav lumi ja kelts, võivad aga kliima soojenedes põhja poole liikuda. Üks põnev muutus on toimunud 20. sajandi jooksul ja küllap varemgi: üha enam loomaliike asub elama tiheasustusega paikadesse, isegi suurlinnadesse. See, et siilile meeldib elada eramajade läheduses, on ju ammu teada, ent nüüd on lisandunud ka rebased ja mägrad. 1980. aastatel hakkasid linnades elama nugised ning metskitse kohtab peale eraldatumate eramajade aedade juba ka kesklinna metsikumates parkides. Kõik viitab sellele, et just inimasulad muutuvad koduks üha enamatele imetajaliikidele, samuti lindudele, putukatele ja teistele loomarühmadele. Paistab, et võimalus koduümbruse looduses metsloomi kohata suureneb iga päevaga.


IMETAJATE MEELEORGANID Imetajate meeled on enamasti erakordselt hästi arenenud, ehkki rühmade vahel on selles osas erinevusi. Meie, inimesed, peame normiks seda, kuidas me ise ümbritsevat maailma tajume, kuigi see pole tegelikult tüüpiline loomarühmale, kuhu me kuulume. Meie elamused kujunevad ju peamiselt nägemis- ja kuulmismuljete põhjal, haistmine on vähem tähtis. Paljudel imetajaliikidel on aga just haistmine kõige paremini arenenud.

Tähtis nägemismeel Meie nägemismeel on parem kui enamikul teistel imetajatel, kui asi puudutab värve, eriti punast. Seda omadust jagame ainult oma sugulaste ahvidega. See seletab ka, miks metskits, kelle suvine karvkate on punakas, jääb kergesti silma inimesele, kuid mitte hundile ja rebasele. Sellest, mis aitab end teiste loomade pilgu eest varjata, pole inimese puhul sageli kasu. Seevastu ei taju inimene spektri lühemaid laineid ehk neid nüansse, mida nimetatakse ultravioletiks. Vähemalt osa pisemaid imetajaid tajub neid, samuti tajuvad neid väikesed linnud, putukad jt. Nad suudavad eristada meie eest varjatud värvimustreid näiteks lilledes nagu võilill ja moon.

Teine erinevus inimese ja teiste imetajate nägemismeele vahel on see, et loomad näevad pimedas paremini. Kõik on ju näinud „kassisilma” fenomeni ehk kuidas kassi või rebase silmad õhtul pimedas teeservas autolaternate valgust peegeldades helendavad. Selline peegeldav kile kannab nimetust tapetum. See asub võrkkesta taga ja selle ülesandeks on saata valgus tagasi läbi valgust registreerivate rakkude. Signaali tugevus kahekordistub ja pimedas nägemine paraneb. Kiskjate ja saakloomade nägemises on samuti erinevusi. Jänestel ja küülikutel, kes pakuvad huvi enam-vähem kõigile kiskjatele, on võime näha peaaegu täisringi ulatuses, et keegi ei saaks neid ootamatult rünnata. Rebase ja nugise silmad on suunatud ette, mis võimaldab näha ruumiliselt ja paremini vahemaid hinnata, mis on eduka jahi võti. Ka nägemisteravus on kiskjatel enamasti märkimisväärselt hea. Ilves võib jälgida hiirt paarisaja meetri kauguselt! Nägemismeel on loomadele oluline ka üksteise kehakeele tõlgendamiseks. Lihtne näide on oma valget tagumikku välgutav metskits, kes nii teisi karjaliikmeid hoiatab, ent on ka märksa keerulisemaid signaale – mõelge ainult, mida üks koer (või hunt) oma sabaga väljendada suudab!

Kuulmismeel ja kompimismeel Inimese ja teiste imetajate kuulmisvõime on väga erinev. Meie kuulmine võimaldab parimal juhul tajuda kuni 20 kHz helisid (20 000 võnget sekundis), samal ajal kui koerlane kuuleb vähemalt kaks korda kõrgemaid helisid. Mõned nahkhiired ja väikevaalad registreerivad isegi helisid üle 100 kHz. Tavaliselt on siis tegemist kajalokatsiooniga, mis tähendab, et nad tajuvad enda tekitatud heli kaja. Ja mida kõrgemad helid, seda lühemad lainepikkused ning seda vähem esemeid saab registreerida kui kaja. Ka vaikse hääle tajumises ja äratundmises on paljud metsloomad meist kõvasti üle. Lisaks suudavad nad vahel heliallika suuna haruldaselt täpselt kindlaks määrata. Mõnede liikide puhul on seda lihtne jälgida:

Pikad tundlikud vurrukarvad ja vee all nägemiseks kohanenud silmad aitavad hallhülgel meres hästi hakkama saada. SISSEJUHATUS

11


Haistmismeel on tähtsal kohal

Peaaegu ringiratast nägevad silmad ja suured liikuvad kõrvad, mis heliallikaid peilivad, aitavad halljänesel kiskjaid õigeaegselt märgata.

põdra ja teiste hirvlaste puhul on hästi näha, kuidas nad oma selleks puhuks sobiva kujuga kõrvu liigutavad, et heliallikat fokuseerida. Just kõrgsagedushelid aitavad suunda määrata. Madalsageduslik müra sellekohast infot ei anna. Kompimismeel on metsikute imetajate puhul vähem oluline. Ent mõnede liikide jaoks, nagu näiteks mutt, kes oma tundliku ninaga pimedates maa-alustes käikudes kobamisi liigub, etendab kompimismeel vägagi olulist rolli. Üks eriline osa kompimismeelest on seotud vurrukarvadega (teisenenud pealiskarvad). Öösel ringi hiiliv kass tunneb esemeid vurrukarvadega, aga talle annab infot ka vurrukarva paindumise suund ja kiirus. Hülged, kelle vurrud on spetsiaalselt kohanenud vee lainetuse tajumiseks, tunnevad vurrudega isegi seda, kui üks kala mööda ujub! Tänu sellele suudavad ka pimedad hülged toitu hankida.

12

SISSEJUHATUS

Haistmismeel on imetajate omavahelises suhtluses kõige olulisem. Inimeste haistmismeel on teiste imetajatega võrreldes sama hästi kui olematu (teatud olukordades on see kindlasti eelis …). Piisab, kui võrdleme end koeraga: mõnda lõhna tunneb koer sadu kordi paremini, mõnda tuhandeid ning mõne aine puhul võib ta nina olla isegi miljon korda tundlikum kui inimesel. Mõni ime siis, et keemiliste signaalide süsteem on loomariigis nii arenenud! Imetajate lõhnanäärmed on tavaliselt muundunud higi- või rasunäärmed. Asukoht varieerub sõltuvalt kehaehitusest ja vajadusest: sokul on näärmed otsaees ja tagajalgadel, rebasel sabajuurel, karihiirel külgedel, nugisel kõhu peal ja päraku juures … Keemilised signaalid, mida metsloomad edastavad, on tavaliselt oma kodupiirkonna märgistamiseks või seksuaalset laadi. Eriti armuasjade lõhnakeel (igal liigil erinev) on keerukas ning isegi väga põhjalikult uuritud imetajaliikide puhul pole meil lõhnasignaalide tähendusest täielikku ülevaadet. Seevastu teisi keemilisi signaale, näiteks hoiatuslõhnu on vahel päris lihtne tõlgendada. Näiteks lõhn, mida eritab hundi eest põgenev põhjapõder. Meie teadmised teiste imetajate kohta on puudulikud, ja seda sugugi mitte ainult haistmismeele osas. Tänapäeval on avastatud uusi meeleorganeid, näiteks loomade võime registreerida elektrilist pingevälja (tuvastatud mõnedel närilistel).


IMETAJATE SÜSTEMAATIKA

Sõralised Artiodactyla

Lutra Saarmas Lutra lutra

Lynx

Meles Mäger Meles meles

Ilves Lynx lynx

Gulo

Kaslased Felidae

Ahm Gulo gulo

Martes Kivinugis Mustela foina

Tuhkur Mustela putorius

Naarits Mustela lutreola

Mink Mustela vison

Nirk Mustela nivalis

Kärp Mustela erminea

Vaalalised Cetacea

Kärplased Mustelidae

Mustela

Procyon

Loivalised Pinnipedia

Felis

Kiskjalised Carnivora

Metskass Felis silvestris

Närilised Rodentia

Pesukarulased Procyonidae

Pesukaru Procyon lotor

Nyctereutes Kährik Nyctereutes procyonoides

Ursus

Vulpes Rebane Vulpes vulpes

Jääkaru Ursus (Thalarctos) maritimus

Alopex Polaarrebane Alopex lagopus

se seda liigi ladinakeelseks nimetuseks, ehkki vahel on see osaliselt kreekakeelne) koosneb perekonnanimetusest pluss nn liigiepiteedist. Niisiis on hundi nimetus Canis lupus, kus Canis on perekonnanimetus ja lupus liigiepiteet. Sellist nimepanemise süsteemi kutsutakse binaarseks nomenklatuuriks ja selle lõi 18. sajandi esimesel poolel Linné koos varalahkunud zooloogi Peter Artediga. Loomaliigi süstemaatiline asukoht baseerub tavaliselt tema anatoomia võrdlemisel teiste sarnaste liikidega. Ent sarnasused kehaehituses võivad olla eksitavad (kaks liiki ei pruugi olla omavahel suguluses, kui mõlemal on pikk saba või tömp ninaots) ja väljendavad vahel pigem sarnast eluviisi kui sugulust. Valetõlgendused olid eriti lihtsad tekkima ajal, mil loodusteadus oli alles lapsekingades. Tänapäeval, kui meil on abiks DNA-uuringud ja muud molekulaarbioloogilised tehnikad, pannakse vanad „tõed” tõsiselt proovile. Näiteks ei sobi siil osa

Metsnugis Martes martes

Jäneselised Lagomorpha

Karulased Ursidae

Canis

Koerlased Canidae

Hunt Canis lupus

Perekonnad Liigid

Käsitiivalised Chiroptera

Pruunkaru Ursus arctos

Putuktoidulised Insectivora

Sugukonnad

Seltsid

Tänapäeval jaotatakse ja nimetatakse imetajaid endiselt suures osas klassikalise süstemaatika järgi, nagu Carl von Linné aastal 1758 selle „Systema Naturae” („Looduse süsteem”) – hilisema zooloogiasüsteemi vundament – kümnendas väljaandes formuleeris. Linné jaotas imetajate (Mammalia) klassi rühmadeks, mida ta nimetas seltsideks (närilised, vaalalised, kiskjalised jne), seltsid perekondadeks (perekond koer Canis, perekond kass Felis, perekond hirv Cervus jne) ja perekonnad liikideks. Alates 18. sajandi keskpaigast on siiski nii palju uusi loomaliike avastatud, et ainult Linné süstemaatika tasanditest ei piisa. Seepärast kuuluvad ühe seltsi omavahel lähedased perekonnad veel omakorda sugukondadesse (näiteks koerlased Canidae kuuluvad kiskjaliste seltsi Carnivora). Süstemaatika aitab neist kõigist paremat ülevaadet saada ja annab infot omavahelise suguluse kohta. Viimases oli Linné veendunud, ehkki evolutsiooniteooria kinnitas kanda alles 19. sajandil. Loomaliigi teaduslik nimetus (enamasti nimetatak-

SISSEJUHATUS

13


teadlaste arvates putuktoiduliste alla, kuhu teda on siiani liigitatud, vaid pigem on ta hoopis omaette arengusuund. Selles raamatus järgime siiski traditsioonilist imetajate jaotust, mis loodetavasti teeb raamatu kasutamise lihtsamaks. Me alustame klassikalise eeskuju – Brehm:

„Djurens liv” („Loomade elu”) – järgi „kõrgemalt arenenud” seltsidest ja lõpetame putuktoidulistega, keda peetakse kõige algelisemateks. Evolutsiooni perspektiivist vaadatuna esitleme liike seega tagantpoolt ettepoole. Mereelukad, hülged ja vaalad paigutasime praktilistel kaalutlustel siiski eraldi kõige lõppu.

OHUSTATUD IMETAJAD ROOTSIS, SOOMES JA EESTIS Teadlased hindavad regulaarselt liikide ohustatust ning need andmed avaldatakse nn punaste nimestikena. All on toodud imetajaliikide ohustatuse hinnangud Rootsi ja Soome kohta (2010. aasta andmetel) ning Eesti kohta (2008. aasta andmetel). Liik

Rootsi

Punahirv Mets-põhjapõder Tundra-põhjapõder Hunt Polaarrebane Pruunkaru Tuhkur Euroopa naarits Saarmas Ahm Ilves Valgejänes Harilik kobras Lendorav Põld-uruhiir Kodurott Lagrits Brandti lendlane Nattereri lendlane Pikkkõrv-lendlane Tiigilendlane Kääbus-nahkhiir Parginahkhiir Väikevidevlane Hilis-nahkhiir Euroopa laikõrv Must-karihiir Harilik siil Randalhüljes Viigerhüljes Saima-viigerhüljes Pringel

NT

EN CR

VU VU NT

RE

VU CR EN CR

Soome

Eesti LC

NT RE EN CR VU VU RE NT CR VU NT VU VU NT RE RE

RE NT LC LC RE LC

EN

LC LC LC VU LC DD DD NT DD

VU

NT DD LC

EN EN EN NT NT VU NT VU

NT CR RE

EN DD

Tabelis kasutatud ohukategooriate lühendid: RE – antud riigis loodusest hävinud, CR – äärmiselt ohustatud, EN – ohustatud, VU – ohualtid, NT – ohulähedased, LC – ohuvälised, DD – andmed puudulikud, et ohustatuse astet hinnata. 14

SISSEJUHATUS


põdra andmed tüvepikkus: 240–310 cm. sabapikkus: vaevalt 10 cm pikk. õlakõrgus: max 235 cm. kaal: harva üle 500 kg, äärmisel juhul siiski kuni ca 800 kg. eluiga: max 20–25 aastat, tavaliselt palju vähem. jooksuaeg: septembri-oktoobri algus. Emased paarituvad tavaliselt esimest korda 1-aastaselt. Põdralehm on vastuvõtlik ainult mõne ööpäeva, aga kui ta siis ei paaritu, võib tal umbes 3 nädala pärast olla uuesti innaaeg. tiinus: ca 8 kuud, poegib mais-juunis. järglaste arv: tavaliselt 1–2 vasikat (erandjuhul kuni 4), sünnikaal ca 10 kg. sarved: langetatakse detsembris-märtsis, vanad loomad langetavad kõige enne, sarvede puhastamine augustisseptembris. Sarved on kõige ilusamad, kui pull on 8–10 aastat vana. toit: puude ja põõsaste oksad (kask, haab, remmelgas, paju, pihlakas, mänd, kadakas jt), puhmastaimede varred, rohttaimed, niidutaimed, kaer, osjad ja veetaimed (näiteks vesiroosi juured). Vahel söövad nad kuusepuu koort. Suveperioodil sööb põder tunduvalt rohkem kui talvel. Põdrad elavad nii Euroopa, Aasia kui Põhja-Ameerika põhjapoolsetes metsapiirkondades. Kanadas ja Alaskal on põdrad eriti suured ja neil on uhked sarved. Jääajal oli põtru ka Lõuna-Euroopas (kujutatud Hispaania koopajoonistel).

38

SÕRALISED

PÕDER Alces alces Põder on maailma suurim meie ajal elav hirvlane ning Põhjamaade imetajate seas peamine jahiloom. Rootsi põdrapopulatsioon on Euroopas suurim ja maailmas tihedaim. Eestis elab 10 000–15 000 põtra, kellest aastas kütitakse 4000–5000 looma.

Majanduslikult väärtuslik Põdra tähendus inimesele on olnud läbi ajaloo erinev. Kiviajal oli põder erakordselt tähtis jahiloom. Rootsi suurvõimu ajal muutus ta aga nii haruldaseks, et ei saanud kuidagi olulist rolli mängida, ehkki põdranahku kasutati siiski sõjaväevarustuses. (Gustav II Adolf kandis põdranahast kuube – tolleaegset turvavesti – saatuslikus Lützeni lahingus 1632. aastal). 20. sajandi muudatused metsamajanduses tõstsid põtrade arvukust tunduvalt ja ta tõusis jahimajanduses taas olulisele kohale. Tänapäeval annab põdrajaht Rootsis rahvale rohkem liha kui põhjapõdra- ja lambakasvatus kokku. Põdrajaht on nii laiaulatuslik, et kõige rohkem põtru surebki põhjamaades just jahi tõttu. Kuid ka karud ja hundid saavad põdrapopulatsioonist oma osa. Röövloomade sekkumine on teatud mõttes isegi positiivne: kõige tugevamad pullid, kes on tavaliselt parimad tõuloomad, suudavad end rünnakute vastu kaitsta. Inimene toimib sageli vastupidiselt: väärt pullid lastakse enneaegselt maha nende võimsate sarvede pärast. Vahel juhtub, et jahi käigus lastakse maha ka mõni valge või osaliselt valge põder.

Kahjur metsas ja oht liiklusele Ehkki põdra tähtsus jahiloomana on suur, on tema roll inimese vaatepunktist vastuoluline. Kahjustused, mida põder eelkõige männimetsas korda saadab, on märkimisväärsed ning peavaluks metsamajandajatele. Lisaks juhtub igal aastal seoses põtradega palju liiklusõnnetusi, mis põdra kogukuse tõttu võivad lõppeda väga traagiliselt. Eriti suur on põdraga kokku põrkamise oht kevadsuvel kohe pärast põdravasika sündi, kui põdralehm oma aastaseks saanud vasikad eemale kihutab. Need noored loomad käituvad tihti arutult ja ettearvamatult ning satuvad auto ette. Põtradega kokkupõrgete vähendamiseks on nii Soomes kui Rootsis paljudes kohtades elava liiklusega teedele ehitatud spetsiaalsed metsloomasillad (ökoduktid). Siis ei tõkestata kummalgi pool teed asuvate põtrade läbikäimist, mis metsloomatõkke kasutamisega kaasneks. Esimesed sellised ökoduktid Eestis on plaanis rajada Tallinna-Tartu maanteele.

Paremal: Parimais aastais suursugune põdrapull oma uhkete sarvedega.


SÕRALISED

39


Liigub harva karjas Põder, erinevalt teistest hirvlastest, pole eriti sotsiaalne. Kõige tavalisem perekooslus on põdralehm koos ühe või kahe vasikaga. Need järgnevad emale kogu talve ja õpivad temalt, kuidas lumega toitu hankida. Talvel võib näha põtru kogunemas kohtadesse, kust saab süüa. Kõige rohkem näeb seda põhjas, kus nad liiguvad mägitundra paju- ja metsapiirkonna vahet, vahel kuni 100 km. Jooksuajal läbivad põdrapullid suuri alasid, samas kui emasloomad on paiksed. Ühe pulli kodupiirkond hõlmab niisiis mitme emase oma. Põdrapull tunneb leh-

Vanadel põtradel on tihti silmatorkavalt pikk nina.

40

SÕRALISED

Põdrasarved jaotatakse kühvelsarvedeks ja pulksarvedeks. Sarvede arengut mõjutavad nii geenid kui ka toit. Põhjamaades on just Põhja-Rootsi Jämtlandi maakond tuntud võimsate põdrasarvede poolest. Sealt on pärit ka Euroopa põdrasarvede rekord: 30 haru, laius 149 cm.


ma innalõhna mitme kilomeetri kauguselt. Pull püherdab põhjalikult oma lõhnastamislohus ja haiseb siis vängelt uriini ja hormoonide järele. Põder kuuleb oma suurte liikuvate kõrvadega suurepäraselt. Samas on ta lühinägelik ja eristab halvasti värve. Ei saaks väita, nagu kuuluks põder valjuhäälsete hirvlaste hulka. Peamiselt toob ta kuuldavale tagasihoidlikke röhatusi (pull meelitab lehma), inisemist (lehm-vasikas) ja tasast mökitamist (vasika kontakthäälitsus). Põder ujub hästi, juba vasikana, ja läheb jälitaja eest meelsasti vette. Põdrad on ujunud üle väinade.

Suursugune loom ja müüdid Põtra kutsutakse metsakuningaks, ja põdrapulli sarved on tõesti nagu uhke kroon. Tema kohta on räägitud müüte juba aegade hämarusest. Kõige tuntum kuulujutt on see, nagu magaks põder oma kangete jalaliigeste tõttu püsti, toetudes vastu puud. Kui „magamispuud” eelnevalt nii töödelda, et see ümber kukub, kui põder vastu toetab, siis ei saavat ta enam püsti ja teda olevat lihtne maha lasta! Seda on maininud isegi Rooma autor Plinius 1. sajandil pKr. Põdra roll folklooris on suur, seda on kohanimedestki näha. Või joonistuste järgi, alates kaljujoonistest, John Baueri piltidest kuni kaasaegsete autokleepsudeni välja. Ka tänapäeval on põder inimestele atraktiivne, ka väljaspool põhjamaid, kus põdrapabulatest ehted (!) ja meie teede põdrahoiatusmärgid on väga populaarsed. Põtru on püütud kodustada, et

pidada neid ratsa-, veo- või piimaloomadena nii Venemaal kui Rootsis (üks varane katsetus oli farm, mille Karl XI lasi rajada Kungsöri 17. sajandi teisel poolel). Põdra kodustamine ei osutunud kuigi edukaks, vahest sellepärast, et hobune saab nende tööülesannetega märksa paremini hakkama. Seda tähendas ka Gustav III 1775. aastal.

tagajärjeks on osaline karvutus ja nahakahjustused. Põdrakärbes paljunes jõudsasti 20. sajandi lõpus. Ta ründab ka teisi hirvlasi, eelkõige metskitsi, samuti inimesi. Seeneajal (augustseptember) on nad metsas tõeline nuhtlus. Põdrakärbes poeb inimesele tavaliselt kuklakarvadesse ja tema hammustuskoht võib minna paiste.

Terviseprobleemid Põtrade tulevik

Rootsi põtrade seas on suremus haigustesse umbes 3 protsenti. Saladusliku Älvsborgi haiguse tõttu leiti 1980. aastatel paljud põdrad surnult lebamas. Üht teist taudi põhjustab põdra ajukelmeuss, jõhvuss, mis ründab ka seljaajukelmet. Aegajalt tabab põtru ka fibroom, viiruslik haigus, mis põhjustab nahal suuri paiseid (kasvajaid). Põtru kiusavad sageli põdrakärbsed, vereimejad, kes elavad osa oma elust kas põdra või metskitse kasukas. Neid parasiite võib põdral olla korraga tuhandeid, mille

Põdrapopulatsiooni majandamine on vastuoluline ning ikka ja jälle üles kerkiv teema. Kokkuleppele peavad jõudma äärmiselt vastukäivad huvid. Männimets, kus põdrad palju söömas käivad, ei noorene piisavalt. Ka lehtpuudele suudavad nad murettekitavalt palju kahju teha. Metsandus- ja liiklusametkondade seisukohast oleks väga vajalik põtrade arvu vähendada. Samas on soov hoida põtrade arvukust niisugusel tasemel, et jaht annaks ka edaspidi kasumit – see tähendab ju

Põdrajäljed on suured nagu koduveistel, kuid kujult tüüpilised hirvlaste omad. Nagu näete, jätavad pehmel pinnasel jälje ka sõrgatsid!

Põdra väljaheited on enam-vähem ovaalsed (hirvlastele tüüpiline). Välimus varieerub siiski vastavalt söödud toidule. SÕRALISED

41


MUSKUSVEIS Ovibos moschatus

Vastupidiselt teistele hirvlastele on põder esimestel elukuudel ühtlaselt punakaspruun, mitte heledalaiguline.

ühe loodusressursi perspektiivikat ja säästlikku kasutamist! Jahti tuleb ka tulevikus läbi viia nii, et liik saaks piisavalt taastuda . See on tähtis ka sotsiaalsest vaatenurgast, eriti vähe asustatud maapiirkondades: neile, kes ise põdrajahil ei käi, meeldib niisama põtru vaadata ja jälgida. 20. sajandi viimastel kümnenditel väljakujunenud põdraturism pakub väheste töökohtadega maapiirkondadele uusi võimalusi. Viimastel aastatel on probleemiks huntide arvu kasv. Hundid murravad keskmiselt kaks põtra nädalas. Kui nüüd tahta samas mahus jahti

42

SÕRALISED

edasi pidada, peaks põdrapopulatsioon suurenema. Sellele on aga juba mainitud põhjustel vastu metsandusala inimesed. Kõik uurimused, väitekirjad ja argumendid viitavad üheselt sellele, et tulevikus tuleb kooskõlastada põdrajahti rangemalt, arvestades suuri pindalasid. Jahipidamisel tuleb ka pidevalt arvestada kohaliku populatsiooni koosseisu ja suurusega. See aeg on jäädavalt möödas, kus maaomanik või väikese jahiala rentinud isik võis minna põdrajahile, arvestamata põtrade asurkonna erisustega või oma naabritega.

Muskusveis oli jääaegse Skandinaavia faunale iseloomulik loom. Ta sobib põhjamaisesse karmi keskkonda. Pole just palju loomi, kellele kõlbab elamiseks külm ja tuuline maa, kus pole puid. Muskusveis kadus pärast üht pehme kliima perioodi kiviaja lõppjärgus. Praegused muskusveise väikesed karjad Skandinaavias on tekkinud inimese kaasabil. 20. sajandi keskel toodi neid Gröönimaalt Norrasse (Dovresse), kust ta levis edasi Rootsi (Härjedalenisse). Muskusveis on kõige rohkem suguluses antiloopide, lammaste ja kitsedega. Nad kõik on veislased, mis tähendab ka, et sarvedel on luust tuum ja sarvi ei langetata (erinevalt hirvlastest)! Muskusveistel on sarved nii pullidel kui ka lehmadel.

Tippklassi talvekasukas Muskusveise puhul on kõige märkimisväärsemad tema tugevad kõverad sarved, mis kaitsevad ta pead väga efektiivselt (sarnane sarvede asetus on veel mitmetel teistel liikidel). Muskusveise karvkate on just see, mis tänu füsioloogilistele kohastumustele aitab tal kõrgarktilistes tingimustes ellu jääda. Tema kasukas on raskem kui ühelgi teisel loomaliigil ning selle eriliselt tihe hallikat tooni alusvill koos kuni 70 cm pikkade läikivate tumepruunide pealiskarvadega kaitseb teda erakordselt tõhusalt polaaröö tuulte ja pakase vastu. Talvekarv on arusaadavatel põhjustel tunduvalt tihedam ja soojem kui suvekarv. Kevadel ajavad nad alusvilla maha ja see võib rippuda


Muskusveise silmatorkavalt ümmargune jälg meenutab põhjapõdra oma.

suurte tortidena keha küljes. (Muskusveise villast saab väga head lõnga.) Niisiis viibib muskusveis aasta kõige külmema aja tuulises ja lumevaeses keskkonnas. Skandinaavias meeldivad talle mägitundra tuulised lagendikud. Suvel lähevad nad meelsasti alla kasemetsa piirkonda. (Seega liiguvad muskusveised aastaaegade vahetudes põhjapõtradega vastupidises suunas.)

Kui muskusveiste kari satub olukorda, kus nad tunnevad end tõeliselt ohustatuna, moodustavad täiskasvanud ringi ümber vasikate ja langetavad sarved. See aitab hästi huntide rünnaku vastu, kes on tänapäeval muskusveiste ainsad vaenlased. Kiviaja küttidel polnud aga raske terve kari vibunooltega maha lasta. Nii et küllap mängiski inimene iidse Skandinaavia muskusveise kadumises otsustavat rolli.

Hinnatud, kuid ohus Rootsi väike muskusveiste asurkond on omamoodi turismiatraktsioon, kuid nad on väljasuremiseohus, ja kui inimesed ei sekku, võivad nad hoopis kaduda. Nii väikeses asurkonnas on sugulusristumine paratamatu ja taastootmisvõime halveneb. Rootsi loomaaiad teevad selle liigi päästmise nimel koostööd.

muskusveise andmed tüvepikkus: 200–250 cm. sabapikkus: 10 cm (saba pole näha). õlakõrgus: 130–165 cm. kaal: 170–350 (max ca 400) kg, pullid on raskemad kui lehmad. eluiga (Rootsi loomadel): lehmad max 22 aastat, pullid max 14 aastat. jooksuaeg: august-september. Emane paaritub tavaliselt esimest korda 1,5 aasta vanuses. tiinus: ca 8 kuud, poegib aprillismais. järglaste arv: keskmiselt 1 vasikas, sünnikaal ca 8 kg. toit: tarn, rohi, puhmastaimede varred ja samblikud, aga ka sellised rohttaimed nagu kikkaputk ja piimikas, samuti tundrakase oksad ja pajud.

Nende läheduses tuleb arukalt käituda Muskusveised moodustavad karjasid, mille koosseis võib olla erinev. Tavaliselt on igas karjas ainult üks täiskasvanud pull. Häält teevadki pullid, kui nad jooksuajal rünnakule minnes ammuvad ja turtsuvad. Vasikad mökitavad. Muskusveist peetakse ohtlikuks metsloomaks, aga see on kõvasti liialdatud, vähemalt kui nende läheduses arukalt käituda. Kui liiga lähedale minna, võib muskusveis teeselda rünnakut, mis on nii mõnelegi rändurile hirmu nahka ajanud. Muskusveis näeb kohmakas välja, kuid traavides ja galopeerides saavutab hämmastavalt lühikese ajaga suure kiiruse.

Rootsi väike muskusveiste asurkond sai alguse Norrast sinna rännanud karjast.

Järgmistel lehekülgedel: Muskusveis on arktiliste oludega täiuslikult kohanenud. SÕRALISED

43

/pohjamaadeimetajad  

http://www.serk.ee/files/arhiiv/pohjamaadeimetajad.pdf