Issuu on Google+


2


MIREILLE GUILIANO

NAISED, T ÖÖ JA ELAMISE KUNST Äri ma ailma " Mõistus ja tunded"

Inglise keelest tõlkinud Lii Tõnismann

3 VAR R AK


Originaali tiitel: Women, Work & The Art of Savoir Faire Business Sense & Sensibility Mireille Guiliano

Toimetanud Lea Arme Kujundanud Britt Urbla Keller Copyright © 2009 by Mireille Guiliano FRENCH WOMEN DON’T GET FAT® is a registered trademark of Mireille Guiliano © Tõlge eesti keelde. Lii Tõnismann, 2010 ISBN 978–9985–3–2100–3 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif

4


savoir faire [,sav-,wär-’fer] n.m. 1: Oskusteave. Prantsuse keeles tähendab savoir-faire sõna-sõnalt teada (savoir), kuidas teha (faire). 2: Pädevus, kogemus. 3: Oskus õigesti toimida: teadmine, mida, millal ja kuidas öelda või teha. 4: Habileté dans un art quelconque. 1784: „Pour gagner du bien, le savoir-faire faut mieux que le savoir.” Ettevõetu õnnestumiseks on savoir faire tähtsam kui teadmised. Pierre Augustin Caron de Beaumarchais, „Figaro pulm” V, 3. 5: Enesekindluse saavutamiseks piisab paarist olulisest asjast. 1815: „Tal oli oma savoirfaire’i tohutu usk.” Sir Walter Scott, „Guy Mannering”. 6: Kasutuskõlblikud teadmised selle kohta, kuidas toimivad mõistus ja tunded ärimaailmas.

5


6


SISUKORD

Ouverture 9 Elu elatakse episoodide ja etappidena 16 Raja valik: kirg, anne ja veel midagi 33 Valgustatud omakasupüüdliku huvi põhimõte 45 Siidkinnastest, sõnadest ja käepigistusest 63 Puust ette ja oranžiks 78 Kelle edu? 111 Andke ülemusele kinga: juhid ja juhatajad 122 Zen ja töö(elu)kunst 142 Toimetulekukunst – mitte just alati leebe 155 (Äri)naised ja -mehed on erinevad 176 Söömine: töö ja mõnu nimel 195 Hakkamasaamine 230 Remerciements 237

7


8


*

OOu U VvE er R Ttu U Rre E*

Esimesel ärinaiste juhtimisalasel konverentsil ühes Bostoni ballisaalis 2500 naisest koosnevale kuulajaskonnale kõnet pidades ütlesin: „Esitan teile ühe küsimuse. Kui välja arvata perekonnaliikmed ja eakaaslased, kellelt käite igapäevastes asjades nõu küsimas, siis – kas teil on mõni ametialaselt kogenum inimene, kes teid järjepidevalt toetab, head nõu annab ja teie eest võitleb? Lühidalt: kas teil on kunagi olnud mentorit? Kellel on, andke, palun, käega märku.” Vahest umbes viisteist protsenti naistest tõstis käe. „Olgu, järgmine küsimus: tõstke käsi, kellele meeldib šokolaad.” Käe tõstis vähemalt kaheksakümmend protsenti naistest. Teaduslik? Ei. Paljuütlev? Jah. Naistel võib olla paljugi ühist (näiteks armastus šokolaadi vastu!), aga tugevat mentorit pole kaugeltki igaühel. Kõik me vajame üht (või kaht) erilist inimest, olgu siis meestevõi naisterahvast, kellelt abi ja nõu küsida – oodata kaasamõtlemist. Mina igatahes vajan. Ja soovin, et mul oleks olnud võimalus, sedamööda kuis asjad tööelus üha keerukamaks kujunesid, kohaste teadmistega inimeste poole pöörduda või ka trükisõnast abi leida. Osaliselt kirjutasin käesoleva raamatu vastuseks neile väga ja väga paljudele naistele, kes minuga pärast konverentsil või ärikoolitusel kuuldud juttu rääkima tulid või mulle kogu maailmast e-kirju saatsid, olles lugenud üht või mõlemat prantslannade-raamatut, * ouverture – avamäng (pr k), siin: eessõna

9


ja palusid, et kirjutaksin järgmiseks just sel teemal, ikka oma stiilis ja enda mätta otsast vaadatuna. Käesolevat raamatut kirjutades läks mõte arvukatele naistele, kellega olen töövestlustel silmitsi istunud – inimestele, kes on aastate jooksul minu alluvuses ja minuga koos töötanud; inimestele, kelle alluvuses mina olen töötanud (mõned neist head, mõned mitte eriti) – ja sellele, mida oleksin tahtnud neile tookord öelda, kuid ei saanud, sest see poleks kuigi hästi „sobinud”. Nüüd on mul selleks võimalus. Praegu, chère* lugeja, saan rääkida just seda, mida ma neile naistele pikkade aastate jooksul rääkida tahtsin – sellest, kuidas endast tulevasele tööandjale võimalikult head muljet jätta, kuidas „töö” ja „elu” nõudmisi tasakaalus hoida või kuidas ka siis lõõgastuda ja elust rõõmu tunda, kui ülearu rohked kohustused ja ajanappus hakkavad juba tuntavalt survet avaldama. Probleem, kuidas tööja eraelu vahel tervislik tasakaal saavutada, on paljusid puudutav „naisküsimus” – tõeline imperatiiv, arvestades eraelulise vastutuse kandmise ja rahulduse poole püüdlemisega kaasnevat survet ning üha lisanduvaid tööalaseid ülesandeid, ootusi ja pingeolukordi. Mis mõtet on olla edukas ärinaine, kui ei olda õnnelik ning sassis ja ebaterve eraelu hakkab kannatusi põhjustama? Keegi soovitas mul panna selle raamatu pealkirjaks „Prantslannad ei saa kinga”. Ent probleem on selles, et saavad ikka küll – ja ilmselt ei ole minu võimuses anda raudkindlat retsepti, kuidas töökohast kinni hoida. Proovisin kirjutada sedasorti raamatu, mida oleksin töömaailmas esimesi samme astudes ise soovinud kingituseks saada ja pidevalt käepärast hoida. Tegu pole järjekordse eduraamatuga, mis räägib, kuidas „õnnestuda” või „nurgapealset kabinetti” väärida. Jah, muidugi leiate siit nõuandeid, kuidas edasi jõuda ja end edutada lasta… aga mis veel olulisem – nõu, kuidas *cher, chère – kallis, armas (pr k)

10


olla õnnelik ja elada hästi ka sel ajal, kui tööalaselt kõvasti pingutate. Sellepärast julgen ma töises raamatus rääkida stiilist ja riietest, toidust ja veinist ning külaliste võõrustamisest – ELUST enesest. Tööd ei tehta vaakumis. Töö on osa elust. Tahan rõhutada seda, et võite märksa nutikamalt ja tervislikumalt töötada kui paljud teised ning oma tööst kasu saada. See on savoir faire’i üks avaldumisvorme. Mulle tuleb meelde, kuidas sain New Yorgis oma esimese olulise ametikoha avalike suhete alal. Mul polnud suhtekorralduse valdkonnas tegelikult ei väljaõpet ega ka kogemusi, aga New York Times’is ilmunud kuulutus kirjeldas minu jaoks otsekui unelmate töökohta, nii et kandideerisin kõigele vaatamata. Sama tegi veel kolmkümmend inimest peale minu. Et mina selle töökoha endale sain, paistis tõeline ime, ja nagu paljud uuel ametikohal (tegelikult siis elu ja karjääri täiesti uutes etappides) alustavad inimesed, nii tundsin minagi pisut hirmu, et ei saa äkki piisavalt hästi hakkama. Selgus, et saan, ja kolme kuu pärast järgnenud arenguvestlusel söandasin ülemuselt küsida, miks ta just minu valis, kui teistel kandidaatidel oli suhtekorralduse alal märksa rohkem kogemusi. „Ma ei osanud isegi pressiteadet koostada,” tunnistasin jahmunult. „Mireille, igaüks võib õppida pressiteateid koostama,” vastas tema. „Teid seadsid eelisolukorda silmaring, entusiasm ja keelteoskus.” Me oleme küll need, kes oleme, kuid seejuures võime pidevalt uusi asju juurde õppida, tubli töö ja aruka tegutsemisega aja jooksul areneda ning enda potentsiaali mõista. Lisaks sellele võivad teised inimesed (nagu minu selgeltnägijast ülemus) mõnikord näha meis andeid ja potentsiaali, millest meil endal pole aimugi. Tänu oma kahele prantslannade-müügimenukile sain teada, et kui jagan oma kogemusi teistega ja rõhutan mõnd eriti kasulikuks osutunud õppetundi, võib minust olla abi neile, kes vajaksid pisut hüva nõu ja sooviksid liituda samal meelel naiste kogukonnaga. 11


Pluss asjaolu, et naiselt naistele edasi antu – naisena kogetu, tähele pandu ja edastatu – on midagi hoopis muud kui nõuanded meesterahva vaatevinklist; paljud ärimehed kas ei mõista seda või ei suuda ses osas midagi ära teha. Oma karjääri jooksul kulgesin suhtekorraldaja ametipostilt multimiljardidollariliste firmade (ja osakondade) nõukogude globaalselt olulistes pealinnades peetavate koosolekuteni, kus häirimatud juhtivtöötajad süütasid hommikul kell 8.30 sigari – noblesse oblige* – ja tundide möödudes kerkis suitsulaam, vastupidiselt arutelu tasemele, üha kõrgemale. Ühel koosolekul, mis on mul eredalt meeles, tabasin osakonnajuhataja sülearvutisse pornot laadimas. Märganud, et ma nägin, ütles see mees: „Mul läheb seda hommikul tarvis, et elu sisse saada.” (Midagi sellist juba omast peast välja ei mõtle.) Kas olete tähele pannud, et peaaegu iga ärivaldkonda puudutava trükise – olgu tegu siis eneseabiraamatu, õpiku, memuaaride või biograafiaga – autor on ikka keegi nende hulgast, keda pole kunagi sekretäriga segamini aetud? Pole ka ime: rohkem kui 90 protsenti tegevdirektoritest ja korporatsioonide nõukogude liikmetest on meessoost. Nüüd tunnistan üles, et mina pole ei ärindusprofessor, juhtimiskonsultant (uus termin on juhtimisterapeut) ega karjääriguru. Küll aga olen üsna küps ärinaine, pagasis kolmekümne aasta pikkune perspektiivvaade rahvusvahelisele äripraktikale nii Ameerikas kui ka mujal, naiste järjest arenevale rollile ärimaailmas ning turu globaalsele muutumisele. Lisaks sellele teen tasakaalustatud ja tervisliku eluviisi kaudu palverännaku kaasaegse äri- ja muu maailma pakilisemate kultuurivajaduste valdkonda. Muidugi kulges mu tööelu lausa õnnetähe all – narkojoobes tümpsumaniakid pole minu peale karjunud (nojah, üksainuke ehk siiski), ka pole ma pidanud taluma roomajalikult madala intelligentsi ja vohava egoga ebameeldivaid kolleege, vaid mul õnnestus * noblesse oblige – seisus kohustab (pr k)

12


ärilauas istuda naiste seisukohast üllataval üleminekuajal ning maitsta nii väikese-, keskmise- kui ka suurekaliibrilist äritegevust, ja seda nii era- kui ka avalikus sektoris – sekka näpuotsatäis riiklikku bürokraatiat (kuulge nüüd, sünnilt olen ju prantslanna). Üks mu karjääri iseloomustavaid tegureid ja osaliselt ka põhjusi, miks ma kirjutasin selle raamatu, mis loodetavasti täidab naistekesksetes kommunikatsioonides valitseva tühiku, ongi asjaolu, et kirjutan globaalsest perspektiivist lähtuvalt ning mu jalajälg hõlmab kolme sajandit ja paljusid riike. Usun, et olles prantslanna (ja Ameerika kodanik), kannan justkui multikultuursete klaasidega prille, mis aitavad näha selliseid ilmselgeid töökeskkonda iseloomustavaid tegureid, mida me samas keskkonnas viibides ei pruugigi tähele panna. Perspektiiv läheb kaotsi. See Prantsuse šampanjafirma, kus ma 1984. aastal tööle asusin, oli ehtne ühe suguvõsa kontrolli all olev ettevõte, mida juhtis hääbuv põlvkond aristokraate, kes kasutasid inimressursside ja äritegevuse puhul praktikat, mis pärines üheksateistkümnendast sajandist. Ehkki nad olid väga kenad inimesed, algasid ja lõppesid nende teadmised naiste osast ärimaailmas võib-olla esimese „kaasaegse” ärinaise madame Clicquot’ga, kes sündis aastal 1777 ja suri 1866. Üleöö sai minust madame Clicquot’ järel kõige kõrgemal positsioonil naine firmas. (Üks mu salarõõme oli firma juhatuse esimehe Alain de Vogué hajameelne komme mind vahel madame Clicquot’ks kutsuda, mida meenutan tänini suure heameelega.) Kahe kiire liitumisprotsessi järel sai Veuve Clicquot’ firmade grupist tänapäeva maailma suurima luksuskaupade firma LVMH peamisi koostisosi. Ärikultuuris toimus sel puhul muudatus, mis oli kõike muud kui väikesekaliibriline, ja minu töine maailm avardus esialgsest märkimisväärse iseseisvusega edukate Prantsuse firmade konsortsiumist tänapäeva LVMH-ks – 21. sajandi globaalseks konglomeraadiks. Aastal 1975 kuulutas ajakiri Time, et kätte jõuab „naiste aasta”. 13


Ütleksin, et see artikkel lasti trükki vähemalt veerandsada aastat liiga vara. Jah, minusugustel naistel avanesid tõepoolest uued võimalused, tegevusalad ja identiteeditunnetuse viisid, mis kujundasid küpse isiksuse, kuid käegakatsutavad tulemused seisid alles terve inimpõlve kaugusel ning need ei peitunud sugugi ainult uhke vaatega nurgapealsetes kabinettides ja nõupidamisruumides. Tollal oli Ameerikas praktiseerivatest arstidest ja advokaatidest naisi alla kümne protsendi. Tänapäeval küünib nende arv juba 30% ligi ja üha suureneb. Ühendriikide Kongressis on naisi endiselt alla 20%. Ent tõeline muutus on toimunud hariduses, seda nii riiklikult kui ka rahvusvaheliselt. Viimase kahe aastakümne jooksul õppis Ühendriikides kolledžis rohkem 18–24-aastaste vanusegruppi kuuluvaid naisi kui kunagi varem ning praegu moodustavad naisüliõpilased lausa enamuse. Nii arenenud riikides kui ka arengumaades on tulevik tasapisi tekkiva haritud naistöötajate klassi päralt. Nii mõneski maailma piirkonnas, nende hulgas ka Lähis-Idas, antakse tütardele esmakordselt en masse* võimalus kõrgharidus saada ja nii hakkavad naiste ees avanema globaalmajanduslikult olulised karjäärivõrgustikud ja juurdepääsuteed. Õppetunnid, mida naised (ja mehed) selle ülemaailmse üleminekuperioodi kestel äri, valitsemise ja halduse alal omandavad, on kahekümne esimesele sajandile kohased ja tulevad just õigel ajal. Nagu ma tihti ütlen, ei taha ma minevikus elada, vaid minevikult õppida. Loodan, et see raamat siin on praegusele hetkele kohane. Isiklike näidetega raamat ei räägi minust, vaid esitab mitmesuguseid mõtteid – mõned neist vanad, mõned võib-olla uued, mõned aga kindlasti uues kuues. Püüdsin neid noppida oma aastakümnetepikkusest kogemusest ja keeta kokku ühe täiesti algupärase ühepajatoidu, millist pole enne tehtud, vürtsiks midagi erilist. Loodan, et teile meeldib ühepajatoit. (Muide, kui oleksin mees, * en masse – hulgaliselt, massiliselt (pr k)

14


oleksin valinud metafoori mitte kokanduse, vaid spordi vallast.) Ideaaljuhul suudab siin esitatu ergutada teie sisekaemusi ja isiksuslikku arengut, olenemata sellest, millisesse karjäärijärku olete parajasti jõudnud. Mõtteid on seinast seina, stiilist stressini, jutuks tuleb isegi etikett – viitamaks, et ärimaailmas elatav elu on holistiline ja tegeleb rohkem rõõmude kui piinadega. See raamat ei ole õpik – siit ei saa te osavama koosolekujuhatamise viit nippi ega tõrksate kolleegide seljatamise kuut põhivõtet. Leiate strateegilisi ideid, väärtushinnanguid, kogemusi, õppetunde, lugusid, arutlusi ja hõrke nõuandepalakesi. Minu raamat räägib sellest, kuidas aidata naistel (ja ka mõningatel meestel, peut-être) kasvatada teadmiste, oskuste ja vahendite pagasit, mis aitaks tänapäevases ärimaailmas volitatuks saada ja tasakaalu jääda. Allons-y!*

* Allons-y! – Lähme! (pr k)

15


1

ELU

Elu e lata kse E Le Api T Aso K SoEdEid P Ie S Oja O DeI tap DE Jp A ide E T AnPaP I D E N A

Napilt kaks kuud jäi ajani, mil pidin alustama tööd lausa unelmate ametikohal: Prantsusmaal, Strasbourgis asuva Euroopa Nõukogu tõlgina. Ühtäkki aga sekkus juhus või saatus. Kuue kuu eest tuli äkitselt lõpp mu esimesele tõsiseltvõetavale ametile pärast kolledži lõpetamist – töötasin tõlgi ja väikeprojektijuhina ühe Šveitsi firma Prantsuse filiaalis, mis aga suleti, põhjuseks järjekordse majanduskitsikuse perioodist tulenevad koondamised. Olnud tööl pisut üle aasta, langes mulle osaks ka veidi koondamishüvitist. Paarikümneaastase piiga jaoks oli tegu otsekui taevast sülle kukkunud rahaga. Ja üha paremaks asi läks. Muidugi oli mul tarvis uut töökohta, seega heitsin silma Euroopa Nõukogule, mis oli noore ja elukogenematu moi* radaril unelmate töökohaks. Sooritasin suurepäraselt kvalifikatsioonieksami ja mulle pakuti tõlgiametit, pidin alustama sügisel. Sestap kasutasin vahepealset aega selleks, et koondamishüvitise eest Ameerikasse ja Kreekasse reisida, ja hetkeotsuse mõjul ostsin American Expressi viimase minuti reisipakkumise – hinnasoodsa nädalalõpu Istanbulis. Bussisõidul lennujaamast hotelli ütles mulle üks siniste silmade ja pikavõitu juustega väga päevitunud ilus noormees prantsuse * moi – mina (pr k)

16


keeles: „Vous êtes très intelligente de voyager avec un p’tit sac…” (Väga nutikas, et reisite nii kerge pagasiga.) Reisin alati kerge pagasiga, ent seekord olin kohvri lihtsalt Ateenasse jätnud. Arvasin, et noormees on türklane. Ei olnud. Oli hoopis New Yorgist pärit ameeriklane, kes silmas sedasama soodusreisi Ateenast Istanbuli. Temast sai mu kaaslane mõneks päevaks Istanbulis, seejärel veel mõneks päevaks Ateenas, edasi veel mõneks päevaks – ja siis olin juba lootusetult armunud. Tahtsime oma suhet jätkata, aga tema pidi Ameerikasse tagasi pöörduma ja ülikooli lõpetama. Mina naasin Prantsusmaale. Mõne järgmise nädala jooksul seisin silmitsi tagantjärele otsustades elu tähtsaima valikuga. Klassikaline dilemma: töö, mees, linn, maa? Tuleb tuttav ette? Maa, linn, mees, töö. Mees või töö… töö või mees? Viskasin kõik varasemad plaanid ja unistused peast ning valisin mehe ja New Yorgi, nüüd juba rohkem kui kolmkümmend aastat mu abikaasa ja kodu. Kordagi enam ei unistanud ma tööst Euroopa Nõukogus. Niipalju siis planeerimisest, olgu tööl või eraelus. Siit on ühtteist õppida. Elus juhtub nii mõndagi. Kõiki võimalusi ei saa kuidagi ette näha. Elu elatakse episoodide ja etappidena. Episoodidena, mis on üsna sõltumatud ja mõnevõrra suvalised, vähemalt ses osas, mis puudutab aega ja kohta. Etappidena, mis võrsuvad üksteisest välja, on lineaarsed ja paljudel juhtudel vältimatud, nagu näiteks noorukiiga või esimene ametlik töökoht. Ka tööelu elatakse episoodide ja etappidena ning mõnikord nüristab see julmalt kirgi või heidab kõrvale meie kõige hinnatumad omadused, kuulutades need labasteks ja tühisteks. 17



http://www.serk.ee/files/arhiiv/naisedtoo