Page 1


Sisutoimetaja Udo Margna Toimetaja Eha Kõrge Kujundaja Päivi Palts Fotod: Olev Abner, Ruth Aguraiuja, Tiia Jaanus, Anu Kaur, Krista Kaur, Krista Kirotar, Taavi Kivistik, Jaan Mettik, Katrin Mäeots, Päivi Palts, Diana Pärn, Eevi Siibak, Ave Visnapuu © Tekst. Krista Kaur, Urmas Laansoo, Taimi Puusepp, 2010 ISBN 978-9985-3-2093-8 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif


Sisukord Eessõna 9

Askleepias

Saateks 11

Beetli-areekapalm

Aarum

Diifenbahhia

13

Adeenia

14

Aed-mädarõigas

15

24

Elulõng

28

Elupuu

29

27

Aedpetersell 16

Filodendron

30

Aedruut

17

Flamingolill

31

Aeduba

18

Granaadipuu

Agaav

Harilik alraun

18

Alokaasia

Harilik aspar

20

Alpi kuldvihm

21

32 33 34

Harilik efedra

35 36

Amasoonase kaapiväät

22

Harilik füüsal

Ameerika kermesmari

22

Harilik heliotroop

Ameerika korallpuu

23

26

Harilik hobukastan

37 38 5


Harilik härghein

39

Harilik imikas

Harilik sügislill

40

Harilik jänesekapsas Harilik kalmus

41

42

Harilik kartul

43

Harilik taralõng

72

Harilik türnpuu

73

Harilik ussikeel

74

Harilik varemerohi

Harilik kikkapuu Harilik kilpjalg

71

44

75

Harilik varsakabi

45

76

Harilik vereurmarohi

Harilik konnarohi

46

Harilik äiakas

Harilik kukerpuu

47

Harjaseline nõgesleht

Harilik kurekell

48

78

Havisaba

80 81

Harilik kurgirohi

49

Heinputk

Harilik kuslapuu

50

Hulgalehine lupiin

Harilik käokannus

51

Igihali

52

Iiris

Harilik leseleht

53

India kanep

Harilik liguster

54

Inglitrompet

86

Jahumaniokk

87

Harilik luuderohi

55 56

Harilik luudpõõsas Harilik maavits

57

58

Harilik maikelluke

59

Harilik mürkputk

60

Harilik mürkuba

61

Jugapuu

89

Jõgiputk

90

92

Karukell

94 95

Karuputk

Harilik ogaõun

63

Katapõõsas

Harilik paakspuu Harilik paprika Harilik porss

65 66

67

Harilik sinilill 6

Kavapipar

96 97

Kee-palvehernes Kevadadoonis

98 99

Kevadine märtsikelluke

Harilik pukspuu Harilik robiinia

93

Karukold

62 64

85

88

Harilik näsiniin Harilik oleander

82

84

Jalgleht

Kalla

79

83

Harilik küüvits

Harilik lumikelluke

77

68 69 70

Kevadmagun Kiinapuu Kirbumünt

101

102 103

100


Kirivõhk

104

Meeldiv monstera

Kirjulehine ebakrooton Kirju-sarikhernes Koeranaeris

106

109

110 110

Kollane nartsiss

Kriinum

Must belladonna

141

Must kapsasrohi

142

143

Sumahh ehk mürgipuu 112

Kollastav heimia

Mürkarbuus

113

115

Koralltomat

116

146

Nikandra

147 148

Ogaline lantaan

149

Kruvipuu

118

Oksepähkli-jatrofa

Kukehari

118

Peioote-uimakaktus

120

Kuutõverohi

Pojeng

120 121

Küpress-piimalill

122

Põld-harakalatv Põld-varesjalg Põld-varsapõlv

Lamav talihali

124

Päevaliilia

158

126

Püvilill

127

Rabarber

Lumeroos

128

Ratsuritäht

Lumimari

130

Riitsinus

163

Ristirohi

164

Robirohi

165

Lõhnav muskaadipuu

130

131

Läiklehine mahoonia Maarja-sõnajalg Mattpunane kliivia

133

134 135

159

160

Linnupiim

Lõokannus

157

Püsik-seljarohi

Liht-naistepuna

154 156

124

125

150

154

Kütus-piimalill Leeder

149

153

Priimula

Kõrge kukekannus

144

145

Mürksalat Nõges

117

Kullerkupp

139

140

Mägiarnika

111

Koolupuu

138

Moorputk

Koera-pöörirohi

Kokapõõsas

137

Moluki aglaoneema

107

ja harilik puju

Mesikas Metspipar

106

Koeraputk Koirohi

105

136

161 162

Rododendron

166

Sabiina kadakas Salu-siumari

167

168 7


Sealõuarohi Seebilill

Täpiline surmaputk

169

Tüse adeenium

170

Sinihall tubakas

171

Uhke roniliilia

Sinine baptiisia

172

Unimagun

Sinine käoking

173

Ussilakk

Sirelmeelia Sookail

Tappev kuraareköis Tee-melaleuka

Tulp

8

182

187

Vesikupp

198

Vesiroos

199

Õisküüvits 185

Ülane

196

201 202

203

204

Kasutatud kirjandus 206 Register 208

194

195

Värvi-leetpõõsas Vääristubakas

184 186

193

Väheseõieline brunfelsia

183

Tugev grevillea Tulikas

180

181

Teravalehine iileks Tobiväät

192

Verev sõrmkübar

179

Titaanjuur

191

Valge plumeeria

176

177

Soovõhk

190

Valge moosesepõõsas

175

Soo-osi

189

Vahemere alpikann

174

Soolikarohi

188

200


Eessõna Mürgiseid taimi leidub meie ümber kõikjal – koduaias, toas, parkides, lasteaedade ja koolide hoovides ning muidugi mõista vabas looduses. Enamasti ei kujuta nad inimestele mingit ohtu, kui lasta neil rahus omatahtsi kasvada. Teine lugu on aga siis, kui rebime mõnelt meile tundmata taimelt lehti, õisi või vilju, näperdame neid sõrmede vahel või – veel hullem – pistame suhu ja sööme ära. Üldjuhul küll mürgise taime maitsmine ja paari vilja või seemne söömine tervisele suurt ohtu ei kujuta, kuid paraku on ka erandeid, kus juba mõne seemne allaneelamine võib põhjustada väga raske mürgistuse, mis halvimal juhul võib lõppeda isegi surmaga. Mürgiste ainete kogus erinevates taimeliikides on erinev, tavaliselt on see erinev ka sama taime erinevates organites. Mürke leidub kas kogu taimes või mõnes selle osas, näiteks lehtedes, juurtes või viljades. Paljuski sõltub taimede mürgisus ka nende kasvukeskkonnast, taime söönud inimese organismi individuaalsest reaktiivsusest, söödu kogusest ja manustamise viisist. Nii näiteks võivad ka mõned ohutuna või isegi heade toidutaimedena tuntud taimed, nagu jänesekapsas, hapuoblikas, rabarber, osutuda valesti tarvitamise korral mürgiseks. Kõik need taimed sisaldavad rohkesti oksaalhappeid, mille ülemäärane tarbimine võib põhjustada mürgistuse. Meditsiinialases kirjanduses on kirjeldatud mitmeid lastega toimunud ja surmaga lõppenud mürgistusjuhtumeid, mille on põhjustanud rabarberilehtede söömine. Paljud taimed, sealhulgas mõned nõgeseliigid, tekitavad otseses kokkupuutes nahaga naha punetust, sügelust, ville, halvimal juhul ka nahapõletikku. Ent leidub 9


ka taimi, kes tervena on ohutud, kuid kelle mahl on mürgine ja võib nahale või limaskestadele sattudes vaevusi põhjustada. Tavaliselt piisab vaevuste leevendamiseks, kui kahjustatud kohta hoida vähemalt 15 minutit jaheda voolava vee all. Veega tuleb hoolikalt loputada – mitte hõõruda – ka silmi, kui taimemahla on silma pritsinud või on silmi katsutud saastatud kätega. Kuldreegel esmaabiandjale võimaliku taimemürgistuse korral on mitte sattuda paanikasse, vaid säilitada rahu. Kannatanu tuleks sättida võimalikult mugavasse asendisse ja teda rahustada. Võimaluse korral tuleks tuvastada mürgistuse põhjustanud taim. Täpsemate tegevusjuhiste saamiseks helistage Mürgistusteabekeskuse infoliinile 16662 (töötab argipäeviti ööpäev läbi, nädalavahetustel ja pühade ajal ei tööta). Kui tegemist on väikelapsega või kannatanu seisund oluliselt halveneb, helistage viivitamata kiirabisse häirekeskuse telefoninumbril 112. Toimetaja


Saateks Maad asustavast mitmekesisest taimeriigist on vähemal või rohkemal määral mürgised väga paljud taimed, ehkki ohtlikult mürgiseid on nende seas suhteliselt vähe. On raske kui mitte võimatu öelda, kui palju mürgiseid taimi maailmas kasvab, sest teadaolevalt on ainult ligikaudu 30% taimede keemiline koostis kindlaks tehtud ja neist umbes 10 000 liiki sisaldab mürgiseid ühendeid. Kuulus saksa arst ja alkeemik Paracelsus jõudis juba 16. sajandil tõdemuseni, et kõik ained on mürgised, pole olemas ühtegi, mis ei oleks mürgine. Tõepoolest, enamiku mürktaimede kohta võib öelda, et õige ja oskusliku kasutamise korral on nad hindamatud ravimtaimed. Tihtipeale eristab ravimit mürgist vaid annuse suurus ja kasutusviis. Toime alusel võib mürgised taimed laias laastus jaotada kolme rühma. Kõigepealt taimed, kes põhjustavad inimestele vaevusi, kui nendega otseselt kokku puututakse. Sellised taimed on näiteks mitmed karuputke- ja sumahhi liigid, mõned priimulad ja nõgesed. Teiseks taimed, kes põhjustavad vaevusi vaid siis, kui neid süüakse. Taimedel võivad mürgised olla nii juured, varred, lehed, õied, viljad kui ka seemned, kuid leidub ka selliseid taimi, kelle kõik organid on mürgised. Näiteks risoom ja juured on väga mürgised lumeroosidel ja kermeslilledel, lehed aga kukekannustel ja sõrmkübaratel, seemned kuldvihmal, pöörirohul, riitsinusel jt. Kõik organid on surmavalt mürgised käokingadel, belladonnal, surmaputkel, ogaõuntel, paljudel piimalilledel jt. Kolmandasse rühma kuuluvad taimed, kes vigastamata on ohutud või suhteliselt ohutud, kuid kokkupuude nende mahlaga võib põhjustada vaevusi. 11


Sellised on näiteks mitmed võhalised, havisaba, nõgeslehik, ebakrooton, vereurmarohi jt. Paljud mürgised taimed on väga dekoratiivsed ja neid kasutatakse rohkelt linnahaljastuses, nad on populaarsed nii parkides, koduaedades kui ka toataimedena. Paraku on nad ka potentsiaalse ohu allikad, kui teadmatusest ei osata nendega õigesti ümber käia. Lihtsaim võimalus taimemürgituste vältimiseks ja õnnetusjuhtumite ennetamiseks on mürktaimede tundmaõppimine. See on ka üks põhjusi, miks selle raamatu autorid on juba palju aastaid korraldanud Tallinna Botaanikaaias mürgiste taimede näitusi. Huvi nende näituste vastu on olnud üllatavalt suur ja tagasiside valdavalt positiivne. Kõik see innustas ja julgustas autoreid koostama rohke fotomaterjaliga illustreeritud ülevaatlikku raamatut mürktaimedest, kes kasvavad Eestis looduslikult, keda sageli kasvatatakse aias ja toas ning keda suure tõenäosusega kohatakse reisidel soojadele maadele. Taimed on raamatus paigutatud tähestikulisse järjekorda eestikeelsete nimetuste järgi. Iga taime juures on kõigepealt antud lühike liigikirjeldus ning tema perekondlik ja sugukondlik kuuluvus. Ladinakeelsete nimetuste puhul on lähtutud botaanikaprofessor dr David John Mabberley maailmas laialdaselt aktsepteeritud botaanilisest teatmeteosest Mabberley’s Plant-Book, mis Cambridge’i ülikooli kirjastuse vahendusel ilmus 2008. aastal. Taimede sugukonda või perekonda klassifitseerimine võib küll tekitada hämmeldust neis, kes taimesüstemaatikaga iga päev kokku ei puutu, kuid nii nagu kogu elusloodus on pidevas muutumises ja arengus, nii ei ole ka taimesüstemaatikas midagi paigalseisvat, lõplikku ega muutumatut. Pärast liigikirjeldust on ära toodud taime looduslik levila ja tema keemiline koostis. Seejärel on lähema vaatluse alla võetud taime mürgisus – millised taimeosad on mürgised, kas tegu on nõrga- või tugevatoimelise mürgiga, kes on kõige enam ohustatud, millised on mürgitussümptomid. Kõige lõpus on esitatud valdkonnad, kus ja milleks on taime ajaloos kasutatud ja kasutatakse praegu. Tegu ei ole teatmeteosega, vaid lihtsa taimeraamatuga, milles tutvustatakse nii kodumaal kui ka laias ilmas kõige sagedamini kasvavaid ohtlikke taimi, kellega meil kõigil on reaalne võimalus kokku puutuda. Autorid loodavad, et lugeja saab raamatust kasulikku teavet ning abi mürgiste taimede tundmaõppimisel ja taimemürgituste vältimisel. Krista Kaur Urmas Laansoo Taimi Puusepp 12

Tallinnas 21. mail 2010


Aarum

Arum TAIME KIRJELDUS Aarumid on 20–60 cm

kõrgused mitmeaastased rohttaimed võhaliste (Araceae) sugukonnast. Perekonnas on 28 liiki. Aarumitel on suured, tihti laigulised nooljad, 10–55 cm pikkused lehed ja väikesed tõlvõisikuisse koondunud õied. Õisikut ümbritseb valge, kollane, pruun või purpurne kõrgleht. Mõnedel liikidel on õied lõhnavad. Küpsed punased marjad on silmatorkava ja isuäratava välimusega. Õitsemise ja viljumise ajal sarnaneb aarum kaunistatud jalutuskepiga, sellest ka tema rahvapärane nimetus aaronikepp.

PÄRITOLU Kesk- ja Lõuna-Euroopa,

Vahemere maad, Põhja-Aafrika ja Lääne-Aasia. KEEMILINE KOOSTIS Saponiinid, kaltsiumoksalaat nõelakujuliste kristallidena. MÜRGISUS Kõik taimeosad, eriti viljad

on mürgised. Viljade söömisel vigastavad oksalaatide nõelkristallid suukoopa limaskesti, põhjustades põletava tunde kurgus, suus ja söögitorus. Tunni aja jooksul paistetab üles keel, suureneb süljeeritus, tekivad krambid, iiveldus, verine oksendamine. Suuremate koguste tarbimine põhjustab igemete ja soolte veritsust, südame arütmiat, tugevat janu; tekivad urineerimishäired ja lõpuks kesknärvisüsteemi halvatus. Välispidiselt põhjustab taime mahl 13


nahale sattudes nahapõletikku ning võib tekitada allergiat. KASUTAMINE Tärkliserikkaid mugulaid

kasutatakse keedetult toiduks. Neid on tarvitatud ka linase riide tärgeldamiseks. Värskest taimest on abi saadud reumavalude ja mugulatest bronhiidi puhul. Homöopaatias tarvitatakse aarumi preparaate heinapalaviku, krooniliselt kähiseva hääle ja külmast ilmast või mõne muu põhjuse tõttu tekkinud häälekaotuse puhul. Eestis kasvatatakse aiataimena põhiliselt kahte aarumiliiki, need on tähniline aarum (A. maculatum) ja itaalia aarum (A. italicum). 

Adeenia

Adenia TAIME KIRJELDUS Adeenia kuulub

kannatuslilleliste (Passifloraceae) sugukonda. Perekonnas on ligi 100 liiki. Mürgise mahla poolest tuntud A. digitata on suure maa-aluse mugulaga ja peenikeste 2 m pikkuste vartega püsik-roni14

taim. Talle on iseloomulikud arvukad köitraod, sügavalt lõhestunud sõrmjad lehed ja kellukakujulised valkjad õied. Viljad on kollased kuni punased lihakad kuprad. Mürgised on ka omapärase pudelikujulise tüvega sinihall adeenia (A. glauca) ja jämeda puitunud varrega ronitaim A. gummifera. PÄRITOLU Lõuna-Aafrika. KEEMILINE KOOSTIS Väga mürgine lektiin modekiin, mis mõjub sarnaselt ritsiini ja abriiniga, ning tsüanogeenne glükosiid tetrafülliin. MÜRGISUS A. digitata on väga mürgine taim. Tema söömisel võib surm saabuda mõne tunni jooksul. Taime mugulaid on vahel eksikombel segi aetud toidutaimede söödavate mugulatega. Juba 30 g värske mugula söömine võib lõppeda surmaga. Lastele saab tihti saatuslikuks taime värviliste viljade söömine. Mürgitustunnused on iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus ja krambid. Tüüpilised on maksa- ja neerukahjustused. Taime mürgisust on ära kasutatud mõrvade ja enesetappude sooritamiseks. Adeenia on ohtlik ka kariloomadele. KASUTAMINE Liiki A. gummifera on

kasutatud rahvameditsiinis leepra ja malaaria raviks ja okseleajava vahendina. Samuti peetakse teda efektiivseks koduseks desinfektsioonivahendiks. Mõnel pool kasutatakse teda kalapüügil kalade mürgitamiseks. 


MÜRGISUS Mädarõigast ei tohi kasutada

Aed-mädarõigas

Armoracia rusticana TAIME KIRJELDUS Aed-mädarõigas

on kuni 1 m kõrgune mitmeaastane rohttaim ristõieliste (Cruciferae) sugukonnast. Mädarõikal on paljas harunev vars, suured lõhestumata juurmised lehed, sulglõhised alumised varrelehed. Nelja kroonlehega õied on valged, õitseb juunis ja juulis. Juur on jäme ja lihav. Rahvapäraselt on mädarõigas tuntud kui maarjarõigas, maarjaritsikad, jooksja haiguse rohi. PÄRITOLU Arvatavasti Edela- ja Kesk-

Aasiast. Kasvatatakse kõikjal kultuurtaimena juba ammustest aegadest. KEEMILINE KOOSTIS Väävlit sisaldavad

glükosiidid ehk glükosinolaadid eesotsas sinigriiniga. Viimane laguneb juurte peenestamisel ensüümi mürosinaasi toimel allüülisotiotsüanaadiks ehk nn sinepiõliks.

pikka aega järjest, sest see võib põhjustada kõhulahtisust, oksendamist, limaskestade põletikke, kudede kärbumist, mao- ja soolepõletikku ning neeruverejooksu. Raskemal juhul tekivad hingamis- ja südametegevuse häired, võimalik isegi koomasse langemine ja surm. Sinepiõli tekitab mädarõika välispidisel kasutamisel nahapunetust ja valulikkust, pikemaajalisel tarvitamisel võib tekkida nahakoe kärbumine. Seespidisest kasutamisest peaksid hoiduma neeruhaiged, mao ülihappesuse, maokatarri ja haavandtõve all kannatajad, samuti rasedad ja last rinnaga toitvad emad. Mädarõigas on ohtlik ka kariloomadele. KASUTAMINE Rahvameditsiinis on mädarõigast kasutatud krooniliste liigesepõletike, reuma, roosi, veetõve, neerukivitõve ning rinnaangiini ravimisel. Söögiisu suurendamiseks võetakse üks teelusikatäis peenestatud mädarõikajuurt meega 3–4 korda päevas. Mädarõigast on tarvitatud ka aneemia, väsimuse, astma ja südamehaiguste ravis. Igeme- ja kurgupõletike puhul soovitatakse veega lahjendatud mädarõikamahlaga loputada suud ja kurku. Kosmeetikas on mädarõika riivjuurt või juuremahla kasutatud näomaskides pigmendilaikude ja tedretähnide pleegitamiseks. Kulinaarias tarvitatakse mädarõigast peamiselt toorelt ja värskelt riivituna mitmesugustes kastmetes, aga temaga maitsestatakse ka liha-, vorsti-, kala- ja juurviljatoite. 

15


KEEMILINE KOOSTIS Furokumariinid,

flavonoidid apiin ja rutiin, eeterlikus õlis fenüülpropanoidid apiool ja müristitsiin. MÜRGISUS Peterselli peaksid vältima

Aedpetersell

Petroselinum crispum TAIME KIRJELDUS Aedpetersell on

60–90 cm kõrgune kaheaastane taim sarikaliste (Umbelliferae) sugukonnast. Peterselli perekonnas on kaks liiki. Aedpeterselli kasvatatakse kultuuris, tuntakse nii leht- kui juurpeterselli teisendeid. Kogu taim on iseloomuliku vürtsise lõhnaga. Juur on valkjas, piklik ja käävjas. Esimesel aastal moodustab petersell juurmise lehekodariku. Lehed on pikarootsulised, tavaliselt kahelisulgjad, lõhestunud sulglehekestega. Õied kollakasrohelised. Õitsema hakkab enamasti teisel kasvuaastal, harvem külviaastal. PÄRITOLU Euroopa lõunaosa, Lääne-

Aasia.

16

sarikaliste taimede (koriander, seller, leeskputk, till, porgand jpt) suhtes tundlikud inimesed, samuti neeru- ja maksahaiged ning rasedad. Suures koguses (üle 50 g) peterselli tarvitamine võib esile kutsuda abordi, võib tekkida neerupõletik, gastriit, spasmid, peavalu ja südamepekslemine. Furokumariinide sisalduse tõttu võib taime mahlaga kokkupuude põhjustada nahapõletikku, eriti päikesepaistelise ilma korral. Nahk hakkab sügelema ja punetama, halvimal juhul võivad tekkida raskesti paranevad villid. KASUTAMINE Vilju ja lehti on kasutatud

diureetikumina, seedehäirete ja emakaverejooksu puhul. Petersell tõstab soolestiku toonust, suurendab söögiisu, parandab seedimist ning vähendab kõhupuhitust. Välispidiselt on lehti kasutatud putukahammustuste korral sügeluse leevendamiseks. Aedviljana on petersellil palju erinevaid varieteete. Toidu valmistamisel kasutatakse petersellist värskeid, külmutatud, soolatud või kuivatatud lehti, juuri ja vilju. Petersell on üks kõige populaarsemaid maitsetaimi kulinaarias. Lehti kasutatakse garneeringuks, suppide, salatite, kastmete ja paljude teiste roogade maitsestamiseks. 


PÄRITOLU Lõuna-Euroopa. KEEMILINE KOOSTIS Kinoliintuumaga

alkaloidid skimmianiin, diktamniin, kokusaginiin, arboriniin, arboriin jt, furokumariinid, eeterlik õli, tanniinid, mõruained. MÜRGISUS Taime mahla sattumisel

nahale võib tekkida sügelus ja fotodermatiit, seepärast peab olema ettevaatlik taime kogumisega päikesepaistelistel päevadel. Taime söömine põhjustab keele turset ning mao- ja soolekatarri, pulss aeglustub, temperatuur alaneb, hingamine on raskendatud. Surmaga võib lõppeda suure koguse ekstrakti või puhta eeterliku õli tarvitamine. Surmaga lõppenud juhtumeid on teada varasemast ajast, mil ruuti kasutati abordi esilekutsumiseks.

Aedruut

Ruta graveolens TAIME KIRJELDUS Aedruut on 40–60 cm

kõrgune harunevate vartega püsik ruudiliste (Rutaceae) sugukonnast. Perekonnas on seitse liiki. Aedruut on tugevasti lõhnav taim. Lõhna allikaks on lehtedes leiduvad eeterlikud õlid. Sulgjad liitlehed on rohekassinised, ovaalsete lehekestega. Õied on väikesed, kollased, kännasjas õisikus. Õisiku keskosas asuvad õied on viietised, servmised aga neljatised. Vili on kupar.

KASUTAMINE Ravimina kasutatakse

enamasti ürti. Värskete lehtede aroom võtab ära peavalu, taime on kasutatud ka köha, menstruatsioonihäirete ja epilepsia puhul. Välispidiselt kasutatakse nahahaiguste, neuralgia ja reuma puhul. Aedruut on tuntud ka maitsetaimena, samuti on tema lehti kasutatud salatiks, kuid suurtes kogustes kasutatuna võib ta osutuda mürgiseks. Taimelt on otsitud abi sooleparasiitide ja reuma puhul. Teda on kasutatud abordi esilekutsumiseks, kuid toimiv annus on lähedane surmavale. Aedruudi eeterlikku õli kasutatakse parfümeeriatööstuses. 

17


http://www.serk.ee/files/arhiiv/myrktaimed  

http://www.serk.ee/files/arhiiv/myrktaimed.pdf

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you