Issuu on Google+

R.J.B. BOSWORTH

T Õ L K I N U D TO O M A S TA U L


Originaali tiitel: Mussolini R.J.B. Bosworth Hodder Education 2002 s Tõlgitud väljaandest: Mussolini New edition R.J.B. Bosworth London and New York 2010 s Toimetanud Leino Pahtma Korrektuuri lugenud Mare Lõokene Kujundanud Dan Mikkin s Copyright © Richard Bosworth 2010 All rights reserved. No part of this publication may be reproduced, stored in a retrieval system, or transmitted by any means, electronic, mechanical, photocopying or otherwise, without the prior written permisson of the publisher. © Tõlge eesti keelde. Toomas Taul, 2013 ISBN 978-9985-3-2945-0 s Kirjastus Varrak Tallinn, 2013 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak s Trükikoda Greif OÜ


taas Michalile

5


6


SISUKORD

Illustratsioonide ja kaartide loend.......................................................................................... 8 Eessõna ............................................................................................................................................. 9 Sissejuhatus teisele väljaandele (2010) ............................................................................... 15 Sissejuhatus esimesele väljaandele (2002) ........................................................................ 22 1. Kättemaksujumalannad ja Benito Mussolini, 1944–1945 .............................. 33 2. Oma ühiskonnaklassi parim esindaja? Mussolinid ja noor Benito, 1883–1902 ................................................................... 55 3. Emigrant ja sotsialist, 1902–1910 ............................................................................. 73 4. Klassivõitlus, 1910–1914.............................................................................................. 92 5. Sõda ja revolutsioon, 1914–1919 ............................................................................ 115 6. Fašismi esimesed kuud, 1919–1920 ...................................................................... 137 7. Fašistide tee võimule, 1920–1922 .......................................................................... 158 8. Valitsuses, 1922–1924 ................................................................................................ 181 9. Diktatuuri sisseseadmine, 1924–1925.................................................................. 204 10. Jumalast saadetud, 1926–1929 ................................................................................ 226 11. Mussolini hiilgeaeg, 1929–1932 ............................................................................. 249 12. Võistlus Adolf Hitleriga, 1932–1934 .................................................................... 271 13. Impeerium Etioopias, 1935–1936 .......................................................................... 293 14. Euroopa kriis, 1936–1938 ......................................................................................... 315 15. Teine maailmasõda läheneb, 1938–1939 ............................................................ 338 16. Saksamaa tähtsusetu kannupoiss, 1939–1941 ................................................... 361 17. Esimene langus ja hädine taastõus, 1942–1943 ................................................ 385 18. Benito Mussolini vaim, 1945–2010 ....................................................................... 412 Viited ............................................................................................................................................ 432 Valikbibliograafia .................................................................................................................... 528 Register........................................................................................................................................ 574

7


ILLUSTRATSIOONIDE JA KAARTIDE LOEND

FOTOD 1. Mussolini 14-aastasena 2. Mussolini haavatud sõdurina 3. Mussolini 1922. aasta novembris, vahetult pärast peaministriks määramist 4. Mussolini 1923. aasta mais Naistele Valimisõiguse Andmise Rahvusliku Ühenduse konverentsil 5. Rachele ja Edvige Mussolini, duce naine ja õde, 1925 6. Mussolini vehklejana 7. Mussolini 1926. aasta aprillis teel Liibüasse pärast Violet Gibsoni sooritatud mõrvakatset 8. Predappio kohal kõrguv Rocca delle Caminate 9. Edda Mussolini abiellub Galeazzo Cianoga, 1930 10. Mussolini kohtub Ramsay MacDonaldiga, märts 1933 11. Mussolini Roomas koos fašistlike skautidega, juuni 1934 12. Mussolini kohtub Hitleriga (vihmamantlis), 1934 13. Mussolini peab kõnet 14. Etioopias Adwa lähedal kaljust välja raiutud Mussolini büst 15. Mussolini Liibüas, 1937 16. Parteisekretär Starace kõnelemas Addis Abebas, 1937 17. Mussolini läheb ujuma 18. Mussolini töölaua taga 19. Väike laps Romagnast tervitab duce’t 20. Galeazzo Ciano annab oma poja Fabrizio üle fašistlikele skautidele 21. Mussolini ja Neville Chamberlain Palazzo Venezias 22. Mussolini külastab Rooma ülikooli, 1942 23. Mussolini poeg Vittorio tervitab isa Saksamaal, september 1943 24. Mussolini Milanos viimast korda kõnet pidamas, detsember 1944 25. Mussolini laip fašistide skeptrit meenutava gagliardetto’ga 26. Mussolini ja Claretta Petacci surnukehad Milanos Piazzale Loretol 27. Mussolini krüpt Predappios KAARDID 1. Emilia-Romagna 2. Itaalia sõdade vahel 3. Fašistlik impeerium 4. Itaalia Teises maailmasõjas

8


EESSÕNA

Tobruki vallutasid austraallased, „rahvas, kes maailma ajaloos ei kujuta endast mitte midagi”.1 Nii kirjutas oma kullatud residentsis Columbia ülikooli juurde kuuluvas Casa Italianas noore Mussolini vaimne isa Giuseppe Prezzolini, täis põlgust selle üle, kuidas Itaalia riik ja fašism sõda peavad. Tema sõnu võib võtta alavääristava hinnanguna iga austraallase suhtes, kel jätkub jultumust üritada mõista Itaalia uuemat ajalugu, rääkimata oskusest jutustada duce Benito Mussolinist, kes juhtis Itaaliat aastatel 1922–1945. Sellele vaatamata on 1960. aastatest peale olnud minu saatuseks kirjutada Itaalia ajaloost ja mitmeski mõttes on see värske biograafia mu elutöö kokkuvõte. Nagu mu nimest võib aru saada, olen anglosaksi austraallane, kel pole eriti sünnipäraseid seoseid Itaaliga. Ent kui ma teismelisena hakkasin oma vanemate raamatukogust lugema, leidsin sealt teiste raamatute hulgast Benito Mussolini kirjutatud My Autobiography.2 On võimalik, et mu isa (kes töötas aastatel 1933–1938 Cambridge’i ülikooli Cavendishi keemialaborites teadurina ja oli teatud määral vasakpoolsete vaadetega) ostis selle 1935. aastal, ajendatuna raamatu ilmumisele järgnenud Itaalia sissetungist Etioopiasse. Kahjuks suri mu isa südamehaigusse enne, kui ma olin piisavalt vana, et temaga selliseid küsimusi arutada. Ent mu ema meenutas hiljem, et 1935. aasta novembris olid nad käinud Venezias puhkust veetmas (arvestades Itaaliale kehtestatud sanktsioone ja sellele järgnenud itaallaste raevukat reaktsiooni, polnud aeg selliseks reisiks just parim). Ta lisas, et kergesti ärrituvad kohalikud olid sülitanud mu isa peale (heledapäine, siniste silmadega, „inglase välimusega”) ja sõimanud teda „inglise koeraks”, kui nad emaga kahekesi calli’dele jalutama suundusid, ja sellega ema poliitanalüüs piirduski. 1936.–1937. aastal Saksamaal veedetud puhkustest jäi talle parem mälestus; siis maitsesid õlu ja koogid hästi ja matkamine pakkus naudingut. Me elasime Sydney ülem-keskklassi eeslinnas, ning itaalia immigrandid, keda minu poisipõlves saabus Austraaliasse sadade tuhandetena, jäid mulle paljudeks aastateks võõraks. Kuigi ajalugu oli mind teatud määral köitnud juba lapsena, ei kuulutanud veel miski ette mu tulevikku Itaalia ajaloo uurijana. Kui 1961. aastal sai minust Sydney ülikooli üliõpilane, harisin end tugevasti sõdadevahelise Euroopa ajaloo alal, sest mind kõige enam innustanud õppejõud oli Ernest Bramsted, kunagine Goebbelsi biograaf ning üks neid väheseid juudi intellektuaale, kes otsis natsismi eest pelgupaika Austraalias. Bramsted korraldas nii, et kui mina 9


omakorda 1966. aastal filosoofiadoktori kraadi saamiseks Cambridge’i läksin ja töötasin Harry Hinsley juhendamisel, keskendus mu uurimistöö 20. sajandi rahvusvahelistele suhetele. Sarnaselt paljude doktorantidega tol „vanamoelise diplomaatilise ajaloo” kümnendil asusin uurima üht kitsast valdkonda, mis seondus Esimese maailmasõja puhkemisega. Tänu 50 aasta reeglile olid arhiivid selle teema suhtes avatud ja doktorandid juhiti uue materjali juurde, eeldades, et igaüks neist värvib ühe kivi mosaiigi jaoks, millest lõpuks selgub, miks 1914. aastal (ja teistel kordadel) puhkes sõda. Sain Hinsley arvukate doktorantide hulgast suurel määral juhuslikult ülesande anda hinnang Suurbritannia poliitikale Itaalia suhtes. Läksin nagu teadlaseväärikuse kehastus Rahvusarhiivi, mis asus siis veel Chancery Lane’il, ja asusin lugema diplomaatilist kirjavahetust Londoni ja Rooma vahel. Juhuks, kui need „dokumendid” ei peaks olema ajalooteadmiste algus ja ots, tegi Hinsley talle omase geniaalsusega ettepaneku, et mulle võiks ära kuluda mõni kuu Roomas viibimist, kuigi ma kirjutasin „Briti”, mitte „Euroopa” teemal. Nii jõudsin ma koos oma naise Michaliga 1967. aasta septembris Rooma, oskamata piisaval määral itaalia keelt ning kaasas soovituskiri Mario Toscanole, kes oli tollal Itaalia nimekaim diplomaatia-ajaloolane. Toscano oli liiga tähtis tegelane, et minusuguse tagasihoidliku külalisega aega veeta, kuid ta korraldas nii, et meie eest hakkas hoolitsema tema assistent Giustino Filippone Thaulero. Nelja meeldiva kuu vältel avastasime enda jaoks Biblioteca di storia moderna e contemporanea’d, teisi raamatukogusid ja veel palju muud, armusime Roomasse, millele oli pärast määratud saada meie Igaveseks Linnaks. Loomulikult lugesin ma peamiselt Itaalia liberaalse liikumise kohta, kuid tundsin aeg-ajalt kiusatust saada rohkem teada Mussolinist ja fašismist. Ja ma lausa nautisin tema tentsiku Quintino Navarra (äärmiselt kahtlase väärtusega ja valdavalt teiste kirjutatud) memuaarteost Memorie del cameriere di Mussolini ning muid taolisi krõbeda sisuga raamatuid. Mu elu oli jõudnud pöördepunkti. Kuigi ma kirjutasin oma Cambridge’i väitekirja nõutud teemal „Briti välispoliitika Itaalia suhtes aastatel 1902–1915” valmis, olin otsustanud saada italianistiks. Kui ma 1969. aastal noore õppejõuna Sydneysse tagasi läksin, olin kindel, et kirjutan raamatu Itaalia ajaloost. Olin leidnud endale ettekäände igal aastal Itaaliat väisata, sageli pika Austraalia puhkuse ajal, see tähendab siis, kui Euroopas on talv, mis on Itaalias viibimiseks alati suurepärane aeg, sest itaallased on kodus, arhiivid avatud ja turiste on vaid vähesel arvul. Niisiis, andes voli tungile olla pisut autobiograafiline, ütlen ma, et Mussolini eluloo algtekst võis valmida vaid kolme aastaga arvates lepingu allakirjutamisest 1998. aastal. Ent selles kajastub paarikümne aasta jooksul tehtud töö. See mu uurimistöö pikaajalisus tähendab, et mul on kogunenud 30 aasta jagu võlga 10


paljudele ajaloolastele, paljudele arhiividele ja paljudele raamatukogudele. Ma pole suuteline neid kõiki ära märkima. Ent üks juhtum tuleb kindlasti välja tuua. Oli 22. detsember 1970. Olin esimest korda söandanud minna Archivio Centrale della Statosse (ACS), mis paikneb tugevasti fašismi meenutavas hoones fašismi ajast pärinevas ideaal-eeslinnas Esposizione Universale Romas (EUR-is) (varem olin ma töötanud Välisministeeriumi arhiivides, mis asuvad Rooma teises otsas, kuid samuti fašismi ajast pärit hoones, mille lähedal on monumentaalne fašistlik Foro dell’ Impero ehk Foro Mussolini, mis nüüd on ümber nimetatud Foro italicoks. ACS-is lugesin ma tolmust mapitäit pabereid Itaalia liberaalse liikumise kohta, ümberringi jutuvada ja lämmatav sigaretisuits, mis eristab Itaalia arhiive mõne teise riigi omadest. Ootamatult jäi uurimistegevus soiku. Kõik – üliõpilased, professorid, arhivaarid, lugemissaali teenindajad – suundusid summas laua juurde, millel seisid klaasid spumante’ga* ja panettonelõigud**. Seejärel pidas mees, kes, nagu ma hiljem teada sain, oli arhiivi direktor Costanzo Casucci, kõne, mille pühendas meile kõigile, rõhutades intellektuaalsete püüdluste kollektiivset iseloomu ja soovides meile häid jõule. Minu meelest väljendas see väike tseremoonia hariduse ja harituse inimlikkust ja ma pole kunagi lakanud sellele lootmast. Kui ACS on ühepäevaseks arhiivitööks endiselt mu lemmikpaik, siis mu meelisraamatukogu on Ravennas asuv Biblioteca Orioni, kus on oivaline kogu dokumente, mis võiksid kanda koondnimetust Fascistiana, lisaks Dante Bolognesi ja tema sõbralik personal. Just seal lugesin ma läbi suurema osa käesoleva biograafia jaoks vajalikust taustmaterjalist. Seevastu Roomas asuvat Biblioteca Nazionalet saab ainult kiruda; seal läbi viidud hiljutiste tehnoloogiliste uuenduste tagajärjel on endiselt tegemist kohaga, mille salajases motos tõotatakse ilmselt teha kõik, tagamaks, et ei sel ega järgmisel aastal loeta siinsetes saalides ainsatki raamatut. Oma võlgu tunnistades on mõnda kolleegi imelise ajalooteaduse vallas juba raskem esile tõsta. Sedavõrd paljud inimesed on aidanud alal hoida mu kirge ajaloo vastu, olgu nad siis teadlased nagu mina, või üliõpilased või lihtsalt ajaloohuvilised sõbrad. Nad on kirjutanud raamatuid, mida ma oleksin ise tahtnud kirjutada ja mille lugemist ma olen nautinud. Nad mõtlevad viisil, mida ma tahaksin järgida ja millest ma olen püüdnud õppida. Nad on olnud mu võõrustajaks füüsilises, vaimses ja hingelises mõttes. Mõni neist on koguni üritanud suuremeelselt mu kirjutamisstiili lihvida ja argumente veenvamaks muuta. Igasugused loetelud tekitavad üksnes pahameelt, kuid nende hulgas, keda tahaksin eriti tänada, on siitilmast lahkunud Roger Absalom, Loretta Baldassar, Tony Barker, Ruth BenGhiat, Judy Berman, Martin Blinkhorn, Judy Bolton, Edmund Bosworth, Mary * Vahuvein. Tlk. ** Keeks. Tlk. 11


Bosworth, kadunud Frank Broeze ja Tony Cahill, Paul Corner, Trish Crawford, Gianfranco Cresciani, Patrizia Dogliani, Nick Doumanis, Christopher Duggan, Giuseppe Finaldi, Sheila Fitzpatrick, Frances Flanagan, Oscar Gaspari, Dick Geary, Anthony Gerbino, kadunud Grahame Harrison, Harveyd, Marianne Hicks, Reto Hofmann, Ernie Jones, Judith Keene, David Lowenthal, Philippa Maddern, Muriel Mahony, Fabio Malusà, Ben Mercer, Minellid, Jonathan Morris, Peter Monteath, Michael Ondaatje, Luisa Passerini, Ros Pesman, Lorenzo Polizzotto, David Ritter, Gino Rizzo, Keith Robbins, Giovanna Rosselli, Deryck Schreuder, Enrico Serra, Glenda Sluga, Ed Smith, Jonathan Steinberg, Rob Stuart, Luciano Tosi, Wasim, Graham White ja Shane White. Ma võlgnen tänu ka mitmesugustele institutsioonidele – Saint John’s Colledge’ile ja Clare Hallile, Cambridge’i ülikoolile, Ballioli kolledžile, Oxfordi ülikoolile, Briti koolile Roomas, Columbia ülikooli juures asuvale Itaalia Akadeemiale (kus ma püüdsin olla võimalikult leebe Prezzolini vaimu suhtes) –, kus mind on külalisuurijana hästi vastu võetud. Sel ajal kui Austraalias on jätkunud kaine majandusliku mõtlemise harrastajate rünnakud humanitaarteaduste vastu, olen mina nautinud privileegi riikliku Teadusnõukogu stipendiumi näol, mis vabastas mu selle raamatu tarvis uurimistöö tegemise ja teose koostamise ajal kahe semestri vältel õppetööst. Raamatu kirjutamine, mis toimus peamiselt Austraalia suvel 2000/2001, pakkus mulle erilist rõõmu. Kas võib olla midagi paremat kui ärgata igal hommikul neil lõputult rohkeil eredat päikesepaistet täis päevadel Perthis ja suunduda arvuti juurde ning avastada, et ammu tuntud uurimisvõtete tulemiks on informatsioon ning et tabamatu kirjandusliku loomingu tulemusel tekivad sõnad? Tunnen end seesmiselt tühjana, kuni pole leidnud uut raamatut, mida oleks sama põnev kirjutada kui käesolevat biograafiat. Mõnda lugejat võivad nii malbed tundeavaldused üllatada, sest mõnes kohas tuntakse mind kui raevukat sekkujat akadeemilistesse vaidlustesse Itaalia ajaloo tõlgendamise üle (kaugest Austraaliast vaadatuna näib historiograafiaalane asjatundlikkus tihti suurema saavutusena kui teadmised ajaloost, mis on omandatud arhiividokumente põhjal). Kui vabariiklik Itaalia koges 1960.–1970. aastatel korduvalt vasakpoolsetest lootustest johtuvaid tõmblusi ning parempoolsed 1980.–1990. aastatel võimule naasid, kusjuures viimane protsess päädis 2001. aasta mais Silvio Berlusconi teistkordse saamisega peaministriks, oli võimatu uurida Itaalia ajalugu, mõistmata üht-teist poliitikast. Veel mõne aasta eest oli täiesti selge, et ajalugu ning eriti Mussolini ja tema režiimi tegude, selle kulgemise ja tagajärgede tõlgendus läks suurele hulgale itaallastele endiselt korda. Sest kui ma naiivse noore mehena avaldasin pika, kuid kriitilise monograafia Itaalia välispoliitikast enne 1914. aastat, tuli mul kogeda, kuidas Itaalia tähtsaim konservatiivne ajaloolane Rosario Romeo 12


nimetas mind ajalehearvustuses „Itaalia vihkajaks”, kelle töö kannaks paremat vilja, kui ta uuriks oma põlvnemist „Botany Bayst” ega segaks end aruteludesse Itaalia liberalismi üle.3 Praegusel „ajaloo lõpu” ajastul (sõltumata sellest, milliseks kujuneb mõistusvastaste fundamentalismide pikemaajaline mõju), mil ideoloogiad ja nende metanarratiivid, mis lähtusid valgustusajastust ja tollasest usust, et inimene suudab mõistuslikke teadmisi omandades ja ühiskondlikku aktiivsust ilmutades täiustuda, on karile jooksnud ning kõike juhib turg, samuti olukorras, kus Itaalia vasakpoolsed valimisliidust Oliivipuu ja Päevalille nime alla koondunud poliitilistest rühmitistest üritavad leida „kolmandat teed”, tunnen ma, et olen täiesti üksi jäänud. Selles olukorras oli lausa loomulik, et mõni aeg pärast seda, kui ma olin lepingule alla kirjutanud ja juba töötasin käsikirja esimese variandi kallal, diagnoositi mul samad südamehädad, mille kätte suri mu isa. Tehnika on pöörase kiirusega edasi arenenud ja nii juhtuski, et mulle, nagu paljudele viiekümnendates eluaastates meestele, pandi šunt, ning nüüd elan teadmisega, et kehalises mõttes on mul, võrreldes mu isa kurva saatusega, kõvasti vedanud. Inimesena, kes on klammerdunud poliitiliste ideede ja ideaalide külge, mille ta omandas 1960. aastatel (ning mis ulatuvad tagasi aastasse 1789), tunnen kummalisel kombel nii tänulikkust teadusliku progressi edenemise eest kui ka põlgust ja hirmu käesoleva hetke ainuvalitseva ideoloogia ees, tundes end šundituna, kuid vastupidise tulemusega, nii kehalt kui hingelt. Jätan lugejate otsustada, kas mõnda neist sündmustest või hoiakutest on võimalik leida ka minu kirjutatust ning kas need on otsimist väärt. Pean tunnistama, et olen püüdnud vaadelda Mussolinit teatud määral „kaastundliku pilguga”.4 Ma usun, et lugejad saavad aru, et pean teda riiukukeks, argpüksiks ja luuseriks, ning et asjaolu, et ma olen kirjutanud tema biograafia, ei tee minust duce kummardajat ega fašisti. Ja siiski olen ma veendunud, et Mussolini oli erinevalt oma „sõbrast” Adolf Hitlerist (vastavalt käibivale arusaamale temast) üsna suurel määral tavaline inimene. Võimatuseni eneseuhke, rabavalt seksistlik ja rassistlik, lootusetult patune nii oma tegematajätmistes kui halbades tegudes ning ühtlasi armetult darvinistlik, võinuks tema saatus inimlikkuse puudumise korral saada osaks ükskõik kellele tema põlvkonna rohketest itaallastest, ja olgu selle inimlikkusega kuidas on, temast pole paremad ka paljud meie hulgast. Lõpuks tänan veel kahte inimest – esimesena Christopher Wheelerit, kõige vaistlikumat ja julgustavamat toimetajate hulgast. Ja teisena Mike’i, kelle panus sellesse, et mu elu on nauditav, vaheldusrikas ja õnnelik, on tohutu, mistõttu pühendasin talle ka käesoleva raamatu.

13


Mussolini on ainuisikuliselt vastutav režiimi tähtsamate tegude eest. Ent talle ei saa omistada kõiki üksikisikute ettevõtmisi, ta ei kontrolli algatusi ega kõiki neid erinevaid ideid, mis kindlasti fašismi ümber tekivad ja levivad. Critica Fascista, VII, 15. september 1929 (juhtkiri). Ometi näib olevat vaevalt võimalik, et ainult Mussolini on vastutav kõigi tähtsamate poliitiliste otsuste langetamise eest. Pigem tundub, et ta on eeskätt diktatuuri kehastus. Väliselt on ta innustunud autokraat, kes juhib oma marionette ja võtab kogu au endale. Ent tegelikult teostavad võimu kollektiivselt paar tähtsamat administreerijat, Mussolini nende hulgas, ning nende ametlikud ja mitteametlikud nõunikud. Nende üks põhilisi ja muutumatuid juhtimispõhimõtteid on see, et nende ülimuslikkus säiliks. C. T. Schmidt (Columbia ülikooli majandusõppejõud), The Corporate State in action: Italy under Fascism, London (Left Book Club), 1939, lk. 78. Kas Churchill polnud mitte Mussolini, kelle Inglise ühiskond ümber muutis, ent ei muutnud liiga palju? G. Bottai, Vent’anni e un giorno (24 luglio 1943), Milano, 1977, lk. 27. Võimatu on maalida portreed Mussolinist, ilma et portreteeritaks ka Itaalia rahvast. Tema voorused ja puudused pole ainult tema omad. Pigem on need kõigi itaallaste voorused ja puudused. C. Malaparte, Muss. Il grande imbecille, Milano, 1999, lk. 67. (Too kunagisest äärmusfašistist, hilisemast kommunistist ja lõpuks maoistist kirjanik Curzio Malaparte väljendas seda seisukohta 1943. aasta suvel.)

14


SISSEJUHATUS TEISELE VÄLJAANDELE (2010)

Pole tingimata tarvis lugeda Jacques Derridat, et mõista, et suhe kirjanike ja nende poolt kirjutatu vahel on peaaegu üks ühele. On kindel, et ülesanne anda käesoleva parandatud väljaande tarvis oma tekstile uus hinnang valmistab mulle ühtaegu nii rõõmu kui ka kurbust. Mõned asjad on lihtsad ja ilmselged. Nii olen ma ära parandanud paar viga. Ühel oma viimastest optimistliku pahatahtlikkuse hetkedest enne surma mängis Mussolini mõttega jätta sõjajärgsesse Itaaliasse ohtlikult hulpima „ühiskondlikud miinid”. Kas tal see õnnestus või mitte, selle küsimusega tegeleb käesoleva biograafia viimane peatükk. Ent pole kahtlust, et faktivead ajalooraamatus kujutavad endast samasugust ohtu, neid on raske, kui mitte võimatu täielikult kõrvaldada, ent parandada tuleb neid alati kärmelt ja piinliku ilmega näol, kui teie tähelepanu neile juhitakse. Samuti olen ma kaasajastanud raamatu teksti seal, kus vahepealsed aastad on toonud päevavalgele uusi fakte, seejuures piisavalt tähtsaid, et tekiks vajadus nende biograafiasse lülitamiseks. Mussolini puhul on selleks uued teadmised tema kaksikabielust Ida Dalseriga ning viisist, kuidas tema ja ta vend Arnaldo kohtlesid Dalserit ja tolle poega Benito Albinot, kuni selleni välja, et nad surid eraldi ja vaimuhaigla jõhkras üksinduses. Seda silmas pidades ning ka üldisemalt olen ma käesoleva raamatu bibliograafia ümber töötanud, lisamaks uut materjali, mis puudutab antud teemat ja duce elu muid aspekte. Lõpuks, ja eriti just viimases peatükis, olen toonud jutustuse Mussolini müüdist ja mainest 2010. aastasse välja. Lugu on põnev ja tervistav. Enne kui hakata sellest siin ülevaadet andma, peaks autor endale tunnistama, et igasugune ajalooraamat, nagu ka kõik muud raamatud, kannab endas märke ajast, mil see kirjutati. Soovil, et kutselise ajaloolase töö oleks vaid empiiriline ja piirduks üksnes jutustusega sellest, mis aset leidis, pole kunagi määratud täituda. Kirjutasin Mussolinit aastatel 2000–2001 ja see raamat kannab endal ilmset pitserit ajast, mil USA-s võidutsesid neokonservatiivid (pärast seda, kui mu kodumaal Austraalias oli juba nii läinud) ja Itaalias moodustas Berlusconi oma teise valitsuse. Olid alanud protsessid, mis 2003. aastal viisid sissetungini Iraaki liidu poolt, mis koosnes neokonservatiividest ja liberaalsetest imperialistidest, kelle parimaks kehastuseks oli Briti peaminister Tony Blair. Selle sõjaaegses retoorikas kasutati sõdadevahelisest perioodist pärit ajaloolisi võrdlusi. Nagu (konservatiivne) Ameerika teadlane Stanley Payne 1995. aastal kirjutas, oli Saddam Hussein oma püüdlustes luua „Kolmanda Reich’i jõle koopia 15


edukam kui ükski teine diktaator”. Payne nõustus George W. Bushiga, kes 1990. aastal nimetas Iraagi ainuvalitsejat „meie aja Hitleriks”.1 Kuid mulle ei meeldinud ei see pealiskaudne võrdlus ega ka mitte peajoon, mille eestkõneleja Samuel Huntington nõudis, et kuna „Lääs” on võitnud külma sõja, peab ta taasalustama ülemaailmset lahingut pahe vastu, mida varsti hakati nimetama „fundamentalismiks”.2 Olin juba oma teistes töödes ilmutanud tundlikkust poliitikute korduvate katsete vastu kasutada „pikka Teist maailmasõda” omaenda lühiajalistes eesmärkides.3 Mida kauem ma olin Mussolini kallal töötanud, seda enam ma veendusin, et kuitahes julm ja hävitav tema diktatuur ka polnud, ei saa teda pidada lihtsalt Führer’i Itaalia „koopiaks”. Hitler, too fanaatiline, ise ennast „teadlaseks” pidav antisemiit ja antikommunist võis tõepoolest olla fundamentalist. Kuid Mussolini polnud seda. Üritades seda seisukohta selgitada ning otsustades duce „tõlgenduse” kasuks (nagu E. H. Carr juba ammu osutas, on ajalooalases kirjutises „tegelikult” tähtsad just tõlgendused ja mitte faktid), valisin endale keerulise ülekande. Juba kümme aastat pärast Berliini müüri langemist ning sellest johtunud sõjajärgse poliitilise ja kultuurilise süsteemi kokkuvarisemist Itaalia vabariigis ilmnes sellel maal ärevakstegevaid märke, et diktaatori jonnakas austamine pole kuhugi kadunud ning et imetlus tema vastu on taas tärganud. Varsti tuli Inglise ajakirjanik Nicholas Farrell lagedale minu raamatuga konkureeriva kirjatükiga, mis kannab üldpealkirja Mussolini: a new life, kus ta väljendas mõõdukat lootust duce mälestuse taaselustamise suhtes.4 Just vestluses Farrelliga teatas Berlusconi koguni, et Mussolini ei tapnud kedagi.5 Ning mida aasta edasi, seda julgemaks muutuvad revisionistid, väites, et Mussolini diktatuur oli kõiki asjaolusid arvestades, ning eriti võrreldes sellega, mis võinuks juhtuda, kui kommunistid oleksid Itaalias riigivõimu juurde pääsenud, Itaalia elus õnnelik hetk.6 Revisionistidega ühte seltskonda sattumine oli küll viimane asi, mida ma igatsesin. Sest eeskätt usun ma, et sõdadevahelise perioodi mõistmiseks vajalikus politoloogilises skeemis säilitab fašismi mudel, mis õhutab tõmbama paralleele fašismi ja natsismi vahele, üsna palju oma selgitusjõust. Liiati, ja esimeses peatükis olen ma seda rõhutanud, on Mussolini diktatuuri üks põhilistest olemuslikest joontest asjaolu, et see põhjustas vähemalt ühe miljoni inimese enneaegse surma. Päris kindlasti väärib tema valitsusaeg kohta 20. sajandi mustas kroonikas. Ent „Itaalia diktatuur”, nagu ma selle režiimi ühes varasemas töös teadlikult ristisin,7 polnud ühe kurja inimese kätetöö. Pigem kasvas see suurel määral välja risorgimento-järgse Itaalia riigi ajaloo tugevustest ja nõrkustest. Nagu ma käesolevas biograafias rõhutan, tagasid poliitilised, kultuurilised ja majanduslikud struktuurid selle, et duce „töötas itaallaste heaks” (kes olid võimul ja mõjukad). Mussolini ei 16


tegutsenud olukorras, mida Ian Kershaw on täheldanud Hitleri puhul, kus Führer sai toetuda sakslastele, kes „töötasid tema heaks”. Kui ma uurisin Mussolini isikut, tema võimu, selle mõju ja puudusi, veendusin selles, et duce polnud mitte üksnes esimene kaasaegne diktaator, vaid ka, hoopis rohkem kui Hitler, tegelane, kellega võrrelda nii paljudes sõdadevahelise Euroopa riikides ning arengumaades nii siis kui ka pärast valitsenud arvukaid türanne. Keerulisemat võrdlusmalli kasutades on Mussolini võrreldav ka Stalini ja tolle hilisemate Ida-Euroopa matkijatega, kes näilist vastaspoolt esindades juhtisid oma riiki kommunistidena. Heites selle probleemi kui käesoleva lühikese ülevaate jaoks liiga keerulise kõrvale, lubage mul selle asemel juhtida tähelepanu paarile tähtsamale erinevusele Mussolini ja Hitleri vahel. Saksamaa Führer oli tõepoolest üksik inimene, hoolimata viimasel hetkel sõlmitud abielust oma armukese Eva Brauniga. Hitleril puudus selline eraelu, mida võiks mõista kui „tavalist”. Kuigi mulle teeb jätkuvalt muret, et järeldus, mille pakkus välja Kershaw, et Hitler oli „hull”, kujutab endast ohtlikku alavääristamist ning on vaimses mõttes seega masendavalt allaandlik, on selge, et Itaalia diktaator säilitab oma „halbusele” vaatamata tuttavalt inimlikud jooned, nii et teda ei saa kuidagi hulluna maha kanda. Duce oli itaalia mees, kes lootis endale nime teha, olles pärit provintsist ning võrdlemisi madalast ühiskonnakihist. Tema üle valitsesid tema kohutav naine ja viis tugevasti närvidele käivat seaduslikku last. Mussolini oli perekonnapea, kel tuli taluda ka oma viimast, veelgi jubedamat armukest, kes pani maniakaalse järjekindlusega kirja iga Mussolini „reetmise” ning nõudis, et talle helistataks päevas kaksteist korda või enam.8 Nii oma eraelus kui puhuti ka ühiskondlikus elus matkis too diktaator oma kaasmaalaste paljusid harjumusi ja seisis silmitsi samasuguste igapäevamuredega nagu nemad. Kui Hitler uskus sügavalt ja tähttähelt rassiteooriat, siis Mussolini võis küll mõnikord näida karmikäelisena ning pidas tapmiste õigustamiseks kindlasti ka regulaarseid kihutuskõnesid. Ent samal ajal olid talle omased ka skepsis, künism, intellektuaalne analüüs, kahtlused, vasturääkivused, hingeline segadus, tusane hämming, kõik need seisundid, mida „kohutavate lihtsustajate” „teadus” hukka mõistab ja püüab olematuks vaikida. Oli Mussolini, milline ta oli, kuid ta ei olnud „teistsugune”, äratundmatuseni eriline oma kaasaegsete ja koguni tänapäevaste poliitikute ja täitevametnike hulgas. Kõnekaim näitaja Führer’i ja duce eristamiseks on suhtumine rassi, kuigi selle küsimuse uurimisel tuleb üles näidata suurimat ettevaatust. Peter Novick on tulnud välja julge väitega, et holokausti mõiste on viimastel aastakümnetel avardunud ning sellest on saanud suurel määral poliitikute kõlbelisuse proovikivi.9 Nüüdseks on holokaust oluline lakmustest, kui jutt käib Teisest maailmasõjast ja tegelikult ka Euroopa sõjajärgsest kogemusest.10 Sügavam arusaam tänapäeva 17


ühiskondlikus mälus juutide kohutavast teaduslikust ja tööstuslikust tapmisest on leidnud väljenduse 27. jaanuari kuulutamises „holokausti päevaks” mitmel maal, sealhulgas Itaalias; iroonilisel kombel tähistatakse nii päeva, mil Punaarmee Auschwitzi (Oświęcim) „vabastas”. Fašistlikus Itaalias kiusati samuti juute taga ja 1938. aastal algatas Mussolini isiklikult seadusandliku protsessi, millega juudid muu elanikkonna seast välja arvati. Vastupidiselt legendile oli Itaalia ühiskond üsna suurel määral antisemiitlik, olgu siis tegu katoliku kiriku, Saksamaad imetlevate fašistide või tavakodanikega, ning ei diktaator ega tema rahvas ole puhtad süüst Itaalia juutide kannatuste eest. Eriti kasvas nende süükoorem Salò vabariigi ajal, kui too nõrk ja vägivaldne režiim 1943. aasta septembris sisse seati. Kui oleks võimalik kujutada ette virtuaalajalugu, mille kohaselt Teise maailmasõja võitnuksid natsid, siis nende Itaalia liitlane oleks kindlasti teinud kaasa edasistes katsetes juudid maailmast täielikult hävitada. Fašismi ei tohiks Auschwitzi (Oświęcim) õuduste eest süüst vabastada. Ja ometi ei järeldu siit, et itaallased või Mussolini oleksid olnud „innukad timukad” sel määral, nagu see kehtib Saksamaa kohta. Itaalia fašistlik antisemitism polnud kindlasti fundamentalistlik. Liiati polnud Itaalias arusaam juutide ja bolševismi seosest sugugi ühene. Kuigi Mussolini peaeesmärk võimule tõustes oli Itaalia marksismi hävitamine, hoidis tema režiim pärast 1922. aastat NSV Liidu suhtes üldiselt realistlikku joont. Lõpuks ühines Itaalia oma Saksamaa suunanäitajaga ja liitus Barbarossa plaani täideviimiseks alustatud operatsiooniga, ent ei ilmutanud seejuures erilist indu. Ei möödunud kaua aega, kui Mussolini demonstreeris, et ta ei saa oma partnerist aru, kui ta paljudel puhkudel õhutas Hitlerit tegema idas kompromissrahu, et astuda vastu „tõelisele” vaenlasele, angloameerika vägedele läänes. Erinevaid arusaamu teljeriikide vahel rassilistes ja ideoloogilistes eesmärkides peegeldab tõik, et kui hukkunud kokku lugeda, ei toimunud Itaalia diktatuuri hirmsaimad tapatalgud mitte juutide vastu Itaalias, vaid Liibüas, Etioopias ja Balkanil. Tapamasin oli seal suunatud araablaste, mustanahaliste ja „slaavlaste” vastu. Üks tänapäeva Itaalia poliitika ja kultuuri murettekitavamaid jooni on see, kuidas postfašistid on soostunud taluma süüdistusi Itaalia osa eest holokaustis, keeldudes samas andmast tõsisemat kriitilist hinnangut fašismi muudele mõrvategudele ja türanniale. Teaduslik lähenemine Itaalia antisemitismile hõlmab järjest selle uusi tahke. Seevastu üldse pole tõsisemalt uuritud orientalismi mõrvarliku Itaalia variandi juuri, mustvalget suhtumist rassidesse ega eelarvamust slaavlaste suhtes. Minu arvates pole mitte keegi mõtisklenud selle üle, milline kurb iroonia ja ohtlikud järelmid peituvad asjaolus, et üks kaasaja üllamaid inimesi Primo Levi on võtnud kasutusele mõiste muselmann (moslem), et tähistada sellega neid Auschwitzi (Oświęcim) juute, kes nurisemata oma surmale vastu läksid.11 18


Andes ülevaadet fašistide tapatööst, tuleb selgeks teha veel üks asi. Rünnates NSV Liitu ja asudes samaaegselt hävitama juute, oli Hitleri diktatuuri mootoriks nii diktaator ise kui ka omavahel läbi põimunud rassism ja natsionalism, mille eesmärgiks oli tuua sakslased, keda elas isegi Volga ääres, tagasi Saksa riiki. Natside rassiidee – kõrvaldada kogu võõras „veri” sellest piirkonnast ja ka Saksamaalt – polnud rahvusriigiga vastuolus. Kuid Mussolini imperialism oli valdaval määral teist laadi, osalt „kaasaegne” ja fašistlik, osalt traditsiooniline ja itaaliapärane, ning teatud määral seotud itaallaste väljakuulutamata impeeriumidega, mille keskused olid New Yorgis ja Buenos Aireses. Kuigi Mussolini kasutas terroripommitamist, keemiarelva ning propageeris genotsiidi (ehkki see polnud nii tõhusalt kavakindel nagu natsidel), mõrvasid tema ja tema režiim nii seepärast, et oldi Saksamaa „pealiitlased” ning ka põhjusel, et tegemist oli Euroopa riigiga, mis lootis hilinenud imperialistliku ekspansiooni kaudu Aafrikas järele jõuda Suurbritanniale, Prantsusmaale, Belgiale, Portugalile ja teistele koloniaalvalduste omamises. Valge inimesena, kelles „rassiliselt alamate” inimeste tapmine ei tekitanud protesti, järgis Mussolini hoiakut, mida esindasid nii Hitler kui ka Cecil Rhodes, Belgia kuningas Léopold II ja Jean-Baptiste Marchand. Niisiis, kuidas on vastu võetud minu soovitus, et Mussolinit tuleks vaadelda Itaalia ja Euroopa ajaloo kontekstis? Leebelt, kõlaks vastus, kuigi Mattia Feltri andis Itaalia neokonservatiivses päevalehes Libero mõista, et arusaamal vabadusest neis ringkondades on teatud piirangud, kui ta hoiatas, et raamat, mille on tema sõnul kirjutanud üks „Austraalia kommunist”, sisaldab kriitikat Berlusconi aadressil, kellele kuulub käesoleva biograafia itaaliakeelse tõlke välja andnud kirjastus Mondadori, ning et Mussolinit on selles teoses õigustamatult hukka mõistetud.12 Nüüdseks on Feltri arvatavasti leidnud lohutust oma Ameerika neokonservatiivist mõttekaaslase Jonah Goldbergi kirjutisest Liberal Fascism. Goldberg näib arvavat, et Mussolini ideoloogia on kõige värvikam esindaja kuulsas sugupuus, mis kulges Woodrow Wilsonist Franklin Roosevelti ja John Kennedy ning edasi Hillary Clintonini (tema 2007. aastal valminud tööst jääb mulje, et ta eksis USA Demokraatliku Partei presidendikandidaadi väljapakkumisega).13 Kui mul lubataks neokonservatiivsest pealiskaudsusest mitte välja teha ja võtta vaatluse alla tõsise teadustöö valdkond, siis olen sunnitud möönma, et minu kirjutis Mussolinist ja tema ajastust tekitab vaidlusi. Üsna paljude oma kolleegide jaoks olen ma oma lähenemises duce’le liiga relativistlik. Nende arvates ei rõhuta ma piisavalt tema otsustavust sõda pidada ja hävitada.14 Ma alahindavat tema ideede siirust ja sügavust.15 Ma ei nägevat, kui tugev on tema soov tuua itaallaste mõistusse ja meeltesse kultuuriline ja „antropoloogiline” pööre ning millised on tema saavutused selles vallas.16 19


Nii kaua kui püsib demokraatia, vaieldakse ja peabki ajaloo üle vaidlema. Kuni minevik kajastub olevikus, peab arutelu kindlasti jätkuma, ning Mussolini elu ja ideed on selle näiteks, seda nii Itaalias kui muul kujul kogu laias maailmas. Vaevalt saan ma loota, et mu biograafia ükskõik milline väljaanne osutuks selleks imevitsaks, mis paneks kõiki jagama minu seisukohti. Ent ühte tuleb rõhutada. Kuhugi sellesse debatti fašistliku mineviku üle tungib erinev arusaam olevikust ja eriti suutmatus kokku leppida fundamentalismi määratluses, nagu ka selles, kas „meie” ise oleme ikka nii veatud ja vooruslikud. Parima näite selles osas pakub vahest ameeriklase David Robertsi erakordselt üksikasjalik The totalitarian experiment in twentieth-century Europe: understanding the poverty of great politics (2006). Selles raamatus väidab Roberts, et Hitleri Saksamaad, Stalini NSV Liitu ja Mussolini Itaaliat tuleb pidada režiimideks, mis üritasid kõige otsesemas mõttes „teha ajalugu”. Teisisõnu olid nad otsustanud muuta inimesed, kelle üle nad valitsesid, uuteks meesteks ja naisteks. Need režiimid ihkasid kõigest väest olla inimhingede insenerid. Roberts väidab, et nende ülbuse eest tuli tasuda holokausti õuduste, Gulagi ja sõja hinnaga, ning nad läksid nendele koledustele vastu veelgi otsustavamalt oma närvilisuse tõttu, mis saatis iga nende uut sammu varem kaardistamata territooriumil.17 Minu meelest on see huvitav argument, ehkki pisut liialdatud, vahest tüüpiline reaktsioon sotsiaal-poliitilise ajaloo uurija poolt, kes keskendub inimkogemuse lõpmatule mitmekesisusele ega usalda mudeliloojate üldistavaid ponnistusi. Ent minu jaoks näib tähtsust omavat veel üks asjaolu. Kui Roberts avaldas oma raamatu, ei teinud George W. Bush mingit saladust oma eesmärgist muuta ajaloo käiku Lähis-Idas. Ta lootis saavutada selle eesmärgi paari hästi sihitud punkripommi ja vastiku diktaatori (või „paha poisi”, kui kasutada Bushi imelist stiili) Saddam Husseini füüsilise kõrvaldamise abil. Seejuures mööndi, et sõjal võivad olla tagajärjed, ning need osutusidki väga tõsisteks, ent see olevat siiski vaid pisiasi, võrreldes ülimalt ambitsioonika kavaga muuta Iraagi, Iraani ja ülejäänud riikide elanikud uuteks meesteks ja naisteks. Ent Roberts ei ilmutanud vähimatki märki kavatsusest lisada oma kaasmaalased hullunud ajaloomeistrite nimistusse. Juhtides tähelepanu taolisele kaasaja ülbusele, ei püüa ma lagedale tulla absurdse argumendiga, et Bush, Cheney ning nende sõbrad ja liitlased olid uuesti sündinud fašistid. Ent samas ütlen ma, et rahvusvaheline debatt selle üle, kui tõsine ja sügav võis Mussolini fundamentalism olla, sisaldab võrdlust meie endi ajaga. Minu arusaam Mussolinist kui „tavalisest” türannist on hoiatuseks selle eest, et meie praegusi vaenlasi ei hakataks liiga kergekäeliselt määratlema „hullude” „alaväärsetena”, kes on üheselt sõja ja genotsiidi pooldajad, uued Hitlerid, juhid, kellega pole võimalik kokku leppida või rääkida. Olgu siinkohal veel kord öeldud, et Mussolini 20


oli diktaator, kes surus maha palju poliitilisi ja sotsiaalseid vabadusi ning ilmutas valmidust alustada agressiivset sõda, ja selle eest maksid ränka hinda nii itaallased kui ka tohutu hulk teistest rahvustest inimesi. Oma julmuse ja isekuse tõttu, ning vaatamata sellele, et teda ilmselt kohutas järeldus, et juht peab juhiks olemiseks alati kas läbi murdma või hävima, ei vääri Mussolini nostalgiat, millega liigagi paljud itaallased teda tänapäeva Berlusconi Itaalias vääristavad. Ja ometi, kogu selle omaduste seguga, nii oma läbikukkumiste kui ka edusammudega, ilmsete puudustega, viha, rumaluse ja vaimse edevusega, seksismiga, rassiliste eelarvamustega, usuga võimu, provintslusega, oli Mussolini patune, nagu seda olid, ja on praegugi, paljud meie hulgast. Tema režiim kelkis, et fašismi näol arendatakse „20. sajandi ideoloogiat”. Pigem juhtus aga see, et Mussolinist sai etalon kõigile neile paljudele 20. sajandi diktaatoritele kogu maailmas. Ning kuigi me üritame neile vastu seista ja talitseme iseendas kiusatust langetada järske ja paljusid inimesi puudutavaid otsuseid või imetleme neid, kes seda teevad, on Mussolini elu siiski väärt, et sellest lugeda ja selle üle mõtiskleda.

21


SISSEJUHATUS ESIMESELE VÄLJAANDELE (2002)

Millisest poliitikust 20. sajandi esimese poole Euroopas on teada, et ta luges oma kaasmaalaste filosoofilisi ja ilukirjanduslikke üllitisi ja saatis nende autoritele kirju, milles kritiseeris või õnnitles neid?1 Kes hoidis isegi sügavas kriisis olles ning halva tervise kiuste oma kirjutuslaual Sokratese ja Platoni kirjutiste eksemplari ja tegi neisse omakäelisi märkusi?2 Kes teatas avalikult, et ta armastab puid ning päris oma ametnikelt agaralt aru tormi poolt loodusele tekitatud kahju üle? Kellele meeldis väga lauavestluses, olles juba võimul, asuda kindlaks tegema oma vaimseid eelkäijaid?3 Kes julges vähemalt tunnistada, et imetleb oma kaasaegseid ajaloolasi nende professionalismi pärast ning selle eest, et nood keelduvad allumast moele4 ning nõudis, et tema partei hoiaks „professorite suhtes sallivat” joont?5 Kes näis peaaegu alati olevat valmis andma intervjuud, ja kui vastav kokkulepe oli saavutatud, tundis erilist rõõmu, kui sai rääkida kaasaegsetest poliitilistest ja filosoofilistest ideedest? Kellest jäi maha rohkem kui 44 köidet kogutud teoseid? Kelle väites, et ta pole kunagi rahaga oma käsi määrinud, on terake tõtt?6 Kes oli suuteline vestlema veel kolmes keeles peale oma emakeele?7 Kes muretses hellalt oma tütre pärast ning kirjutas, kui tütar oli äsja abiellunud, ootas oma esimest last ning elas mitmel pool välismaal, talle isiklikult ja korrapäraselt kirju,8 ehkki teatas mõnikord vaid seda, et perekond rõõmustab riigi jalgpallimeeskonna võitude üle?9 Mõneti üllatavalt on vastus kõigile neile küsimustele – Benito Mussolini, Itaalia fašismi duce ja Itaalia diktaator aastast 1922 (või 1925) kuni aastani 1945 (või 1943). Varasemad inglise keeles kirjutavad biograafid ja paljud Mussolini kaasaegsed jõudsid järeldusele, et oma olemuselt oli ta nii kelm kui ka kojanarr. Väga inglaslik härrasmees Anthony Eden on märkinud, seejuures pisut mürgiselt, nagu härrasmeestele mõnikord omane: „Ma kardan, et Mussolini on tõeline gangster ja tema lubadus ei maksa midagi.”10 Naiste tagaajamine, hooplemine, äärmine edevus, halastamatu julmus, ebapädevus – need olid sõnad, mis kõlasid Mussolini puhul kõige sagedamini, ja nende mõjul on temast jäänud mulje kui naljanumbrist, mitte aga koletisest nagu tema kaasdiktaatoritest Hitlerist ja Stalinist. Nood kaks olid hirmuäratavad totalitaarsed türannid. Kuigi just tema kuulutas esimesena välja kava ehitada üles „totaalne riik”, oli Mussolini vaid „saepurust Caesar”,11 kõigest pajats.12 Nagu käesoleva eluloo lugejad peagi näevad, oli ta seda tõesti. Ometi tuleks neid enne raamatu lehekülgede kallale asumist hoiatada, et duce karjääri arvustava kujutamise pikaajaline traditsioon kätkeb endas rohkem kui pisut anglosaksi 22


rassilist eelarvamust meie kultuuriruumist kaugemale jäävate rahvaste, ja eriti „lõunamaalaste”, „vahemeremaalaste” suhtes, keda mõned mu tutvusringkonda kuuluvad austraallased kutsuvad endistviisi „itaalialasteks”. Ingliskeelses diskursuses Mussolini iseloomustamiseks kasutatakse enesestmõistetava regulaarsusega selliseid väljendeid nagu läbikukkumine, pealiskaudsus ja kuritegelikkus, otsekui andmaks mõista, et väljaspool Itaaliat on kõik see tundmatu. Valitsev arvamus, et Mussolini oli kõigest „kolmandajärguline”13, tahaks nagu vihjata sellele, et mõnes teises, õnnelikumas, põhjapoolsemas ning anglosaksi riigis on valitsejateks olnud ja vahest saavad alati olema kõrgema sordi mehed (ja naised). Itaalias on selliseid muretuid ja üleolevaid avaldusi võetud vastu mõningase kohmetusega. On tõsi, et terve Itaalia vasakpoolsete põlvkond, kes on ühel või teisel moel seotud Itaalia kommunistliku parteiga (mis omakorda nautis kuni 1970. aastate lõpuni nende valijaskonna pidevat kasvu), rajas oma identiteedi „vastupanuliikumise müüdile”. Selline 20. sajandi ajaloo tõlgendus õpetab, et 1922.–1945. aastani oli Itaalia voorusetu ja halva valitsuse all. Nii argumenteerijad väidavad, et paarikümne võimul oldud aasta vältel karistas Mussolini diktatuur valdavat enamikku Itaalia rahvast ja tema liit ülimat kurjust kehastava Saksamaaga oli loomulik ja vältimatu. Seega oli vältimatu ka Itaalia sattumine apokalüptilisse sõtta ja osavõtt genotsiidist. Nii fašismi kui natsismi, nii Mussolinit kui Hitlerit oli kõige parem mõista „fašismi mudeli” kaudu, mis heitis valgust kahe režiimi ja nende „karismaatiliste” juhtide rohketele sarnasustele. See oli mudel, millel oli, ja on ses suhtes palju öelda. Ent taoline tõlgendus leidis pärastsõjaaegse Itaalia vasakpoolsete poolt kõige enam kasutamist kaasaegses poliitikas. Selle abil oli võimalik kontrollida rikaste saagiahnust, meeste seksismi, taas tärganud natsionalismi võlu. See andis eelise töölisklassile, ametiühingutele, sotsiaalhumanistidele, sellistele inimrühmadele, institutsioonidele ja ideedele, mida fašism oli vastustanud ja maha surunud. Üsna loomulikult leidus palju selliseid itaallasi, kellele vasakpoolsete arusaam maailmast ei meeldinud ja kes polnud fašistliku mineviku kõikide aspektide hukkamõistmisega mingil juhul nõus. Alates 1960. aastate keskpaigast leidis Renzo De Felice, Mussolini erakordselt visa biograafi näol endale eestkõneleja liikumine, mida hakati kutsuma „antiantifašistlikuks”. Kaks endist fašisti, Giorgio Pini ja Duilio Susmel, olid juba 1950. aastatel kirjutanud duce’st neljaköitelise uurimuse, mis on tema suhtes väga heasoovlik (ja millest on teadlastele tänaseni kasu). Kuid teoses, millest lõpuks sai seitsmeköiteline „biograafia” rohkem kui 6000 leheküljega, mis ilmus ajavahemikus 1965–1997 ning mille viimane köide nägi ilmavalgust pärast autori surma, pakkus De Felice välja tohutult üksikasjaliku kirjelduse Mussolini elust. See oli täiesti omalaadne elulugu, sest De Felice suuremalt jaolt 23


hoidus portreteerimast duce’t kui inimest ning samas peaaegu ei üritanudki uurida, kuhu ulatus Mussolini võim ja millised olid selle piirid. Järgides oma töös rangelt Ranke stiili, esindas De Felice pigem „arhiivirotist” ajaloolasetüüpi, kui kasutada Stalini õelat väljendust. Ta luges põhjalikult valitsuse dokumente, mis on mõistagi hoiul Roomas Archivio Centrale dello Statos – too arhiiv asub hoones, mis kavandati Esposizione Universale Romana (Rooma universaalnäitus) tarvis, see aga oli mõeldud tähistama 1942. aastal fašistide kahte võimul oldud aastakümmet. Kui sai selgeks, et De Felice pole duce suhtes nii ebasõbralik nagu vasakpoolne etikett ette nägi, muutus Mussolini töörügajast elulookirjutaja magnetiks veel elavatele fašistidele, kes võimaldasid tal korrapäraselt juurde pääseda oma dokumentidele ja päevikutele. Kui De Felice enda uurimistöö oli lõpule viidud, korraldas ta sageli teiste teoste avaldamist. Nii oma kirjutistega, kuitahes uitlevad ja segased need ka poleks, kui ka toimetajana tegutsedes on De Felice jätnud endast märkimisväärse pärandi, mida pole võimalik vältida ühelgi hilisemal Mussolini biograafil. De Felicet kui Mussolini tõlgendajat tuleb lugeda suure ettevaatusega. Eriti oma raamatu viimastes köidetes üritas ta sageli duce’t süüst vabastada ja suhtus pöörase põlgusega nähtusse, mida talle meeldis kutsuda „antifašistliku Vulgata” ajakirjanduslikuks pealiskaudsuseks.14 De Felice on häbenemata maininud, et tema enda järeldused on ainuvõimalikud, seda ka siis, kui need sisaldavad äärmiselt vaieldavat teesi Mussolini „progressiivsest” poliitikast ja nutavad taga tema luhtunud üritust veenda Hitlerit, et Teise maailmasõja raskuspunkt ei asu mitte Vene rindel, vaid Vahemere ääres. Vahetult enne De Felice surma sai tema arusaam minevikust veeks Itaalia tärkava uusparempoolsuse veskile. Teda kiitsid Rahvusliidu liikmed, kes nimetavad end „postfašistideks” ja kelle eesotsas on Gianfranco Fini, mees, kes väitis koguni, et Mussolini oli 20. sajandi suurim poliitik, ning Silvio Berlusconi. Too miljardär ületab oma püüdlustes olla poliitikas ajakirjanik Mussolinit ennastki, mõjudes pigem kohutava, viirastusliku meediamagnaadina poliitikas. Tänapäeva Itaalias toodab Berlusconi uudiseid mitmel, liigagi mitmel moel. Oma kaugest Austraalia pelgupaigast jälgin neid sündmusi samasuguse pahura häiritusega, millega ma suhtun valdavasse ossa tänapäeva poliitikast. Ent minust oleks matslik mitte tunnistada oma võlga De Felice biograafia ees. Mu järelmärkused annavad kindlasti aimu korduvatest viidetest tema raamatu lehekülgedele, et pakkuda pisidetaile ja informatsiooni. Ning ometi pole käesolevas töös olnud mulle mõõduandvaks eeskujuks ei anglosakside ega itaallaste Mussolini biograafiad (nagu ka mitte pikk, kuid „defelicelik” uurimus Prantsuse ajaloolaselt Pierre Milzalt).15 Minu lähenemise Mussolinile määrab mu üldisem Euroopa ajaloo tõlgendus. Kui Christopher Wheeler osutas lahkelt võimalusele, et äkki olen ma valmis kirjutama uue analüütilise essee duce kohta, olin kahevahel. Ma polnud kunagi 24


varem elulugusid kirjutanud. Ning ma pidasin ennast siis ja pean ka praegu pigem „strukturalistlikuks” või „funktsionalistlikuks” ajaloolaseks, kelle eesmärgiks on uurida poliitika „ühiskondlikke juuri”, mitte aga „intentsionalistiks”, kes usub, et suurmehed on tõepoolest suured ja oma aja mootorid. Minu kestev huvi nende küsimuste vastu näitab, et mulle avaldasid mõju 1980. aastal ilmunud kirjutised Saksamaa kohta. Vähemalt Austraalias on kõik, kes õpetavad 20. sajandi ajalugu, teatud määral Adolf Hitleri pajukil. 35 aastat olen ma smugeldanud pisut Itaalia ajalugu kursustesse, millele üliõpilased on tulnud osalema vabatahtlikult, põhjuseks Saksamaa õud ja hiilgus. Kuna ma olin tegelenud süvitsi Saksamaa historiograafiaga, olin teadlik vaimustavatest debattidest selle üle, kas Hitler oli „nõrk” diktaator või mitte, millised võisid üldjoontes olla tema võimu piirid, kui originaalsed või labased olid tema ideed, ning ka sellest, mil määral suruti natsismi peale „ülevalt” ja mil määral see lähtus „alt”. Kuna ma pidin õpetama ka Nõukogude Liidu ajalugu (Hitleri pajukil olemine ei tähenda, et ka Stalinist ei võiks kasu olla), tundsin vajadust tutvuda Sheila Fitzpatricku16 ja teiste suurepäraste töödega, mis käsitlevad üsna sarnaseid teemasid Nõukogude Liidu ajaloos ning eriti sealse väidetavalt „totalitaarse” riigi funktsioneerimist kõikide aegade Vene ühiskonna keerulisuse ja kahemõttelisuse kontekstis. Niisiis alustasin ma oma uurimistööd sedastusest, et mina paigutaksin Mussolini tema enda ühiskonda, ilmutades hakatuseks kõige üldisemat kahtlust „suurmehe” ja liberaalse (kuid ühtlasi fašistliku) idee suhtes, et igal inimesel on põhimõtteliselt võimalik järgida omaenda tahet. Olin kindel, et „minu” Mussolini (üritades samal ajal kõrvale tõrjuda kõik rumalad mõtted „suureks biograafiks” saamisest) räägib sama palju Itaalia (ja Itaaliate) ühiskonnast, kui konkreetse inimolendi üksikutest nõrkustest. Sellele vaatamata uurisin oma ülesandeks valmistudes tähtsamate 20. sajandi poliitikute hiljuti ilmunud biograafiaid. Eriti sügava mulje jätsid mulle neist kaks. Esimene oli Paul Prestoni üksikasjalik ülevaade kindral Francost, mis sisaldas vaimunõtke analüüsi võimu teostamisest Hispaanias Franco pika valitsemisperioodi jooksul. Üks neist mõtetest, mille ma võrdluseks Mussoliniga kõrva taha panin, oli Caudillo „mõistatusliku pragmatismi” rõhutamine, tema „kohustustest hoidumine ja… kalduvus jääda ebamääraseks”.17 Prestoni tööst selgus, et Franco ei unustanud jälgi segada, kui nii võib öelda hilisemate ajaloolaste segadusse ajamise kohta – „kogu elu vältel kirjutas ta oma lugu korduvalt ümber”. Seega kerkib tema kirja pandud minevikust esile üsna mitu Francot. (Kui mitut Mussolinit võin siis mina kohata, küsisin endalt.) Ometi oli vähemalt Prestoni järgi olemas tõeline ajalooline tegelane; Franco võim oli võrreldav Hitleri omaga ja see oli suurem kui Mussolinil.18 Preston väidab, et Franco, kellele tuli kasuks tema 25


„võime hinnata peaaegu silmapilkselt inimese nõrku ja/või tugevaid külgi”, kasutas oma võimu neljakümne aasta vältel „ülimalt osavalt, andes otsustavaid lööke oma otseste vaenlaste pihta, kuid säilitades rahvuslaste koalitsiooni kuulujate usalduse, ilmutades vaistlikku ja sügavat arusaamist inimlikust nõrkusest, mis oli väärt meest, kes omandas oma poliitikuoskused Maroko hõimude hulgas”.19 Ta oli tugev diktaator, kui tahes mõttetult julm ta ka poleks olnud oma vaenlaste vastu ja kui armetult üksluiseks poleks osutunud tema maailmapilt. Prestoni sõnul väljendas Franco end kõige selgemalt 1954. aastal, teatades Bourboni soost troonipretendendile don Juanile: „Ma pole mitte kunagi kedagi täielikult usaldanud.” Ja see ettevaatlik manitsus oli tema puhul tähendanud, et tal oli „Hispaaniat… kerge valitseda”.20 Mulle meenus, et Preston oli sellest järeldanud, et frankistlikus Hispaanias oli tõepoolest üks (halb) Suurmees, kes rakendas rõõmsalt ja jõhkralt oma vaba tahet. Olles sel moel pisut oma õigustamatuid ootusi ja eelistusi talitsenud, pöörasin tähelepanu Ian Kershaw’ suurepärasele Hitleri biograafiale – tuli ette mõnigi meeldiv pärastlõuna, mil sain omaenda pingutust nõudva kirjatöö Mussolinist korraks kõrvale jätta ja lugeda Kershaw’ uurimuse teist köidet, mis jõudis Austraaliasse 2000. aasta lõpul.21 Kuid oma biograafiat kavandades leidsin, et kõige huvitavam on Kershaw’ sissejuhatus esimesele köitele. Seal kirjutab ta, et võtnud enesele selle raske ülesande, lähenes ta asjale „valest” küljest.22 Tema enda töö toetus sotsiaalajaloole (ning ka mina teadsin, et ta oli kirjutanud palju historiograafiast). Ta kuulus tollesse funktsionalistlike või strukturalistlike ajaloolaste koolkonda, kes olid juba paarkümmend aastat vaielnud „intentsionalistidega” selle üle, kas Hitler oli oma ajastu suurim ajalootegelane või mitte. Nood uskusid, et oli olemas „Hitleri sõda”, „Hitleri holokaust” ja „Hitleri revolutsioon”; nad koguni mõtlesid Hitlerist kui „psühhopaadist jumalast”.23 Kershaw ja tema mõttekaaslased seevastu uurisid seoseid Saksa rahva ja natsliku valitsuse vahel ning andsid ülevaate sellest, mil määral natsism pälvis sakslaste „nõusoleku”. Üks asi, mis tundus mulle probleemne, oli Kershaw’ intellektuaalne taust. Teine aga tõik, et Hitleril ei paistnud olevat olnud mingit eraelu (peale selle, mida talle omistasid psühhoajaloolased). Prestoni Franco tundis rõõmu naisest ja tütrest, mängis golfi, käis kalal ja kannatas nii labase haiguse all, nagu seda on Parkinsoni tõbi. Kuid Hitleri eramaailma oli tunduvalt raskem sisse pääseda, kui seda üldse oli. Kershaw kurtis, et Führer’i puhul „ei saa rääkida pagemisest mõnda poliitikakaugesse sfääri, oleluse sügavamasse soppi, mis turgutanuks tema avalikkusele suunatud reflekse”.24 Seevastu torkab silma, et kui Hitler pidi tegutsema juhina, oli ta tähelepanuväärselt püsimatu, viibis ametiruumides ebakorrapäraselt, andes järele oma „kunstnikutemperamendile” ja kalduvusele elada boheemlaslikus stiilis. 26


Ka tema võis ja võis ka mitte mõelda, et Saksamaad on lihtne valitseda, kuid sageli jäi mulje, et ta ei viitsi üldse valitsemisega tegeleda. Võim Saksamaal oli koondunud Führer’i kätte. Seda ei saanud eitada, kuid Kershaw selgitas, et see võim „lähtus ainult osaliselt Hitlerist endast. Suurel määral oli võim sotsiaalne tulem – kogum ühiskondlikke ootusi ja unistusi, mille täitmise Hitleri jüngrid talle usaldasid”. „Hitleri lugu sai seega olla üksnes tema võimu lugu,” jätkas Kershaw, „lugu sellest, kust ta võimu sai, milline oli selle laad, kuidas ta seda teostas, miks lubati tal seda laiendada, nii et see kõrvaldas kõik institutsionaalsed tõkked, ja miks vastupanu tema võimule oli nii nõrk.”25 Nende küsimustega tegeledes jõudis Kershaw järeldusele, et Weberi välja pakutud karisma-idee on neile parimaks vastuseks, kuid hoiatas samas, et analüüsiv ajaloolane peab häälestama end ühtviisi nii Saksa ühiskonnale kui ka Hitleri isikule.26 Kershaw võib kogu natsirežiimi ajaloo kokku võtta märksõnadega, mille autoriks on Werner Willikens, preisi bürokraatlik põllumajandusasjatundja, kes erinevalt Führer’ist istus kohusetundlikult oma kirjutuslaua taga. 1934. aasta veebruaris kirjutas Willikens: „Kõik, kellel on võimalus teda jälgida, teavad, et Führer saab ainult suurte raskustega ülaltpoolt nõuda kõige selle täitmist, mida ta tahab varem või hiljem ellu viia. Seevastu praeguseni on igaüks uuel Saksamaal andnud oma tööpostil parima just siis, kui nad piltlikult öeldes töötavad Führer’i heaks.” „Iga üksikisiku kohus on üritada töötada just temale ja teha seda tema vaimus,” lisas ta.27 Seega oli siin Kershaw’ arvates tegemist uut laadi võimuga,28 mille mõjul sakslased üritasid täita Käsku veel enne, kui see oli välja öeldud. Nad tegid seda segaduse, väärarusaamade, omakasu ja fanatismi udus. Saksamaa oli „väga modernne riik, millel puudus keskne juhtorgan ning kus [karismaatiline] valitseja tegutses valitsusaparaadist suurel määral eraldi”.29 Kershaw’ uurimus tõstatas rea küsimusi, mis käisid niisama hästi Mussolini kohta. Duce polnud mingil juhul Führer’i täpne koopia. Pigem sarnanes ta Francoga, tal oli eraelu, naine ja viis seaduslikku last, hulk armukesi (mingil hetkel tema enda sõnul neliteist), 1914. aastast peale edukas karjäär – ta polnud veel kolmkümmendki, kui toimetas juba üleriigilist sotsialistide ajalehte L’Avanti! –, oma haigused, mis ründasid teda eriti vanemas eas, kui tal pea halliks läks. Juhina oli ta eeskätt hoolikas ametnik, kes istus korrapäraselt oma töölaua taga, luges kohusetundlikult talle toodud ajalehti, täitis protestita oma ametiülesandeid (üks iroonilisemaid neist oli kaks korda nädalas toimuv visiit kuningapaleesse, et pidada nõu kuningas Vittorio Emanuele III-ga, monarhiga, kes kogu fašistide diktatuuri ajal oli põhiseaduslik riigipea). Leidus palju tõendeid selle kohta, et Mussolini teadis, kuidas meestega (ja naistega) manipuleerida. Terve tema valitsusaja vältel oli tal ustav ja üsna muutumatu kaaskond, keda hoiti kontrolli all nii hirmu kui meelituste abil ning 27


kelle liikmed soostusid taluma pidevat sõimu, kuigi neile oli antud ka võimalus korrumpeeruda ja pidada aeg-ajalt omavahel ametkondlikke sõdu, mis olid Itaalia vasteks ajaloolaste poolt Saksamaal täheldatud „institutsionaalsele darvinismile”. Teisisõnu oli selge, et Mussolini tahtis alati väga valitseda ja soovis, et teda peetaks valitsejaks. Ent kui Mussolini sai 1922. aastal peaministriks ja 1925. aastal diktaatoriks, tulid esile ka paralleelid Hitleriga. Bürokraatlikele aspektidele vaatamata tugines Mussolini võim suurel määral karismale. Tõepoolest, karismaatilise juhina sai teda esile tõsta juba enne 1914. aastat. Miks nii? Kas Mussolinile olid juhiomadused kaasa sündinud? Kas ta ise väitis, et on määratud valitsema? Või vormisid teised temast duce? Kas tema karisma muutus aja jooksul? Kui 1921. ja 1924. aastal varjutas karismat mure ning kui see Teise maailmasõja ajal olematuks haihtus, siis miks taolised kõikumised toimusid? Kas kusagil karismaatilise duce varjus oli peidus mõni isikupärasemate joontega ja „inimlikum” Mussolini? Kuidas üldse toimis Itaalias karismaatiline valitsemine? Kas see „revolutsioneeris” Itaalia ühiskonda? (Üsna paljud fašismi kultuuriajaloolased on mulle kinnitanud, et Mussolini valitsusaeg muutis Itaalia rahva tõeliselt sõjakaks, nii et oldi valmis fašistlike sõduritena rünnakule marssima.) Mind huvitas, kas itaallased uskusid viimase mehe ja naiseni oma duce’t? Eranditult igast selle režiimi ajal avaldatud raamatust võisin ma lugeda, et tegemist on tõelise revolutsiooniga ning et nüüd on itaallased absoluutselt moodne rahvus, kuna neil on kõvasti vedanud, et Mussolini neid valitseb. Kas nemad töötasid samuti oma duce heaks? Kas nad olid koos oma diktaatoriga need, keda kaasaegne poliitika hakkas uuel aastatuhandel nimetama „fundamentalistideks”? Kas Mussolini Itaalias toimus seesama, mille toimumist kujutab Kershaw Saksamaal? Minu skepsist karismaatilise duce poolt takistamatult juhitud fašistliku „revolutsiooni” taolise lihtsustatud tõlgenduse suhtes toetasid mitu asjaolu. Olin oma õpinguid alustades tutvunud liberaalse Itaalia ajalooga ning tundsin piisavalt hästi selle ühiskonna retoorikat ja tegelikkust, eriti mis puudutas noort põlvkonda, kes sidus end (1910. aastal asutatud) Rahvuslaste Ühendusega, et tunda end häirituna, kui mulle räägiti fašistliku välis- ja koloniaalpoliitika originaalsusest ja sellega seonduvast ebamäärasemast „uue Rooma” ja tema „meie mere” teooriast. Mul oli raske uskuda, et Mussolini ilmutas vähemalt fašismi välispoliitilistes suhetes erilist „originaalsust”. Lisaks veel too oma sõda, mida Itaalia pidas Teise maailmasõja raames. Mis puutub sellesse konflikti, siis mind ei veennud De Felice ja paari tema ingliskeelse imetleja revisionistlikud argumendid, mis rääkisid vastu väljakujunenud arusaamale, et see fašistlik sõda oli katastroof. Pigem jäin seisukohale, et kui pidada teist 28


sõjalist konflikti „katseks”, sai Mussolini režiim sellega hakkama halvemini kui tema liberaalne eelkäija eelmisega. Liberaalses Itaalias ei saanud riiki ja ühiskonda omavahel kuidagi leppinuks pidada, ja ometi saavutati karmis sõjas võit, mida aga pärast 1940. aastat ei õnnestunud korrata, suuresti Mussolini meelehärmiks, kui arvestada, kui sageli ta kaht konflikti võrdles. Võrdlus oli nii kõnekas, et edaspidi oli raske eitada, et Mussolini jutt tõeliselt „totalitaarsest” riigist ja selle revolutsioonilisest rahvast oli vähemalt pärast 1940. aastat tühi kelkimine. Mussolini ja tema käsilaste enamiku hoiakud ja käitumine olid rabavad veel ühes mõttes. See, kes vähegi tundis Mussolini isikut, tema künismi, tema tuimalt darvinistlikku veendumust, et sellist asja nagu ühiskond pole olemas, kellele oli tuttav tema inimpõlgus, tema hirmusegune soov saada üksi jäetud, tema lõputu ja hävitav kriitika kõige suhtes, mida ta enda ümber nägi, „metslus”, millega ta ise uhkeldas, pidi mõistma, et Mussolini ei uskunud pimesi oma üritusse. Mida ta ka ei olnud, ei saa teda kuidagi võrrelda Hitleriga, keda kihutas tagant veendumus, et käituda on võimalik ainult ühtmoodi. Ja kuidas jääb tema kaaskonnaga? Kas saab fašistlikuks fanaatikuks pidada Mussolini väimeest ja pikaaegset mantlipärijat Galeazzo Cianot, meest, kes kiirustas golfirajale, et saada kätte oma igapäevane annus keelepeksu ja lõbu? Pigem tundus Ciano olevat kodanlasest playboy (või siis tänapäevases kõnepruugis yuppie), kelle järjekindlalt fašistlikke väljendeid ei tarvitsenud võtta kuigi tõsiselt. Ning kas saab öelda, et „karmid kutid” Roberto Farinacci või Mussolini palju kannatanud naine Rachele olid „tõelised fašistid”? Taas näisid ainsate võimalike vastustena jah ja ei. On kindel, et duce sõltus neist teatud mõttes, kuna neis pesitses trotslik iha, et ühiskondlik kord keerataks pea peale. Nemad (ja Nicola Bombacci, ekskommunist ja eksanarhist, kes aastatel 1943–1945 uuesti duce ellu ilmus), suutsid Mussolini peaaegu uskuma panna, et vaatamata tema lahkulöömisele sotsialistlikust parteist 1914. aastal, oli ta säilitanud teatud kontaktid „tõeliste inimestega”. Sõna „peaaegu” on siin väga tähtis. Farinacci ja Rachele olid Cianole, kuningale ja ülejäänud osale eliidist vastukaaluks, kuid just nende tahumatus, matslikkus, nende ilmne kalduvus harrastada sõnalist vägivalda (ning nende variant korruptsioonist), välistasid nende pääsemise mõnda ametisse maailmas, kus tuli teha kompromisse ja tehinguid, mis Mussolini arvates oligi „poliitika”. See oli nende puhul tuntav vajakajäämine. Kui Mussolini tunnistas, nagu ta mõnikord tegi, et ei tarvitse alati majandusest aru saada või olla ühiskonnaga täielikus kontaktis, väitis ta ikka, et juhib „poliitikat”. Et selle peene kunstiga hakkama saada, oli ta loobunud oma algsest maalähedusest ja teinud lõpu etapile oma elus, mil ta oli vaid järjekordne Farinacci. Mõnikord käitus ta mõistagi sirgjooneliselt ja talitas jonnakalt oma arusaamise järgi (on teada, et ta nõudis visalt 29


Etioopia vallutamist, kuigi talle anti vastupidist nõu, ja kümme aastat varem ilmutas samasugust kangekaelsust, taotledes liiri väärtuse tõstmist rahvusvahelistel valuutaturgudel). Kuid märksa sagedamini ta kõhkles ja ootas ja „tegi plaane” (eales polnud tal konkreetset ajakava) ja jälgis sündmuste kulgu, lootes saada lühiajalisi „taktikalisi” eeliseid. Näis varem ja näib ka nüüd, et „totalitaarne” pole sellise käitumise nüansside kirjeldamiseks piisavalt täpne sõna. Samamoodi häiriv oli defelicelik kontseptsioon, et fašismil oli kaks vastandlikku hinge, radikaalne „fašistlik liikumine” ja konservatiivne „fašistlik režiim”. Ciano võis oma südames olla tavaline Euroopa noorkonservatiiv, Farinacci võis ju tahta paleesid maha põletada, kuid asjaolu, et Mussolini säilitas suhted mõlemaga, viitab sellele, et tema fašismivariant polnud mitte niivõrd lõhestunud mõõdukuse ja käremeelsuse vahel, kuivõrd tugines neile kahele osale ja sõltus mõlemast, vaatamata nende näivale vasturääkivusele. Soovides tegeleda üksnes „poliitikaga” ja eelistades taktikat strateegiale, oli Mussolini otsustanud mitte valida fašismi (või iseenda isiku) selle või teise lõppdefinitsiooni vahel. Mussolini ja tema režiimi puhul oli esmatähtis see, et fašism sai olla ja oligi ühtaegu konservatiivne ja radikaalne. Oht saada Saksamaa liitlaseks, mis oli olemas juba enne 1939. aastat, kuid muutus aktuaalseks pärast 1940. aasta oktoobrit, oli see tegur, mis nõudis fašismi selget defineerimist, üldstrateegiat, mitte taktikalisi lahendusi, vastust, mitte poliitilist riuklemist. Natsid olid ammutanud Mussolini mudelist midagi oma võimuletõusu jaoks, kuid riigitüüri juures ja naabrina oli natsism liiga võimas, liiga väljakutsuv, ühtaegu liiga sarnane ja liiga võõras. Iseseisva nähtusena ei kannatanud fašism välja võrdlust natsismiga. Seega äratasid minus kahtlust mõningad kirjeldused „Mussolini Itaaliast”. Kuid mu sügavam skepsis ei saanud tuge mitte niivõrd ajaloost, kuivõrd teadmistest vabariikliku Itaalia osas, mida ma olin ammutanud niihästi sinna sooritatud külaskäikudest, ja õnneks avanes see võimalus mulle igal aastal 1967. aastast peale, kui ka kohtumistelt Itaalia emigrantidega Austraalias. Eriti just Austraalia itaallased ilmutasid üsna tihti nostalgiaga segatud imetlust Mussolini suhtes (see on huvitav küsimus ja väärib analüüsi), kuid ma olin teadlik ka pidevalt muutuvast ja kahemõttelisest maailmast, mis hõljus iga Austraalia itaallase alateadvuse pealispinna lähedal. Siin paistsid „Itaaliad” kõikjal silma, ja mitte ainult ametlikult tunnustatud riigina, keda kehastasid need pisut õnnetud ametnikud, keda vabariiklik Itaalia oli saatnud uude maailma end esindama, ega ka mitte „roomakatoliku” kiriku kohalike juhtide näol. Ka siin oli esindatud kogu spekter, kõigis oma tugevustes ja vasturääkivustes. Need itaallased minu tutvusringkonnas, kes olid pärast paarikümmet aastat diktatuuri ja sõda ellu jäänud, olid inimestena säilitanud erimeelsuse; mul oli neist 30


isegi pisut kahju kui inimestest, keda üleskutsed ühtsusele, mille uueks näiteks oli „üks Austraalia”, jätsid suhteliselt külmemaks kui paljusid mu kaaskodanikke. Äkki olid nood Itaaliate inimesed sellised ka fašismi ajal? Kas polnud Mussolinigi mitte mees, kes kehastas oma kodupiirkonda ja peret samavõrra kui oma riiki ja ideoloogiat? Loomulikult olin valmis tunnistama, et sõdadevahelises Itaalias toimus protsesse, mille eesmärgiks oli maad moderniseerida ja eri piirkondade arengutaset ühtlustada. Lõpuks toimusid need ju ka kõikjal mujal. Ent mind huvitas, mil määral püüdsid fašismi kogevad itaallased üritada sellest kasu lõigata, see enda jaoks tööle panna. Kas nad olid tõepoolest inimesed, kes olid „töötanud oma duce heaks?”, küsisin endalt ikka ja jälle. De Felice ja teised olid teatanud, et Itaalias valitses mõnesugune „konsensus”, vähemalt kuni 1940. aasta oktoobrini, mil sissetung Kreekasse läbi kukkus. Kas Mussolini heakskiidul ja tema imagol oli selline mõju, et itaallased püüdsid täita tema tahet veel enne kui teadsid, milline see on, nagu Kershaw’ väitel olevat olnud Hitleriga Saksamaal? Võib-olla mõnikord. Ja ometi tundus mulle, et „võimukandja” Mussolini töötas rohkem itaallaste heaks. Kuigi ta siunas nõtra inimkonda, unistas „nelja miljoni vääritu ja orjaliku” itaallase tapmisest (ning kaude kirus omaenda nõrkust ja suutmatust), püüdis ta olla populaarne ja vastutulelik.30 Ta oli ühel ja samal ajal karismaatiline fašistlik diktaator ning range ja küüniline poliitik, kes uuris ähmast tulevikku ja leidis sealt talutava oleviku, üritas kõigest väest mitte väga ebaõnnestuja moodi välja näha ja lootis järjekordse päeva üle elada. Siiski, ta oli läbikukkuja, ja mõistagi peaaegu igas selle sõna tähenduses. Väljend tout comprendre, tout pardonner* pole kõige täpsem, kuid ma jään antifašistlikuks biograafiks. „Minu” Mussolinit ei pea ülistama kui fašisti, diktaatorit, sõjapealikut või inimest. Too ellu ärganud Caesar ei vääri ajaloolisi Rooma triumfikäike. Ta oli julm (aga mitte kõige julmem). Tegelikult ta ei moderniseerinud Itaaliat (vahest see polegi nii halb). Tema fašism ei sillutanud üheski tõsiselt võetavas mõttes kolmandat teed liberaalse kapitalismi ja riikliku sotsialismi vahel. Ta võis ju kasutusele võtta sõna „totalitaarne”, aga tema Itaalia ei marssinud mingil juhul ühes taktis ega vabanenud ammustest arusaamadest soosijate ja klientide ning perekonna vajalikkusest ja alatisest olemasolust. Tema hilinenud katsed jõuda autarkia ehk majandusliku natsionalismini nurjusid mitmel põhjusel, millest üks oli see, et turistide, emigrantide ja katoliiklaste Itaalia ei suutnud kunagi täielikult loobuda kosmopolitismist. Tema Aafrika-impeerium oli vanamoodne, lagunenud ja kulukas, nagu neid tunti 19. sajandil, ja erines tunduvalt rassiimpeeriumist, mida Hitler ja tema natsid arvasid end olevat määratud NSV Liidu jäänustele ja Euroopa juudialadele rajama. Oli olemas ka Mussolini rassism, kuid see oli * Kõike mõista, kõike andestada. Pr. k. Tlk. 31


ebajärjekindel, juhuslik, „ebateaduslik” ega võtnud eales sellist karmi vormi, et Mussolinit oleks nekrutina SS-i võetud. Kokkuvõttes polnud Mussolini teatud määral isegi mitte diktaator, vaid teda lükkas tagant saatus, mis kunagi tõotas talle provintsis kuulsust ja au ning seejärel tegi temast „esmaklassilise inimese perifeerias”, kus sestpeale algas tema pimestav, kuid habras hiilgeaeg, mis lõppes ärateenitult näruse surmaga. Malaparte võis liialdada ning eitada omaenda ja kaasintellektuaalide süüd, kui nimetas Mussolinit „suureks imbetsilliks”, kuid ta kuulutas õigusega, et Mussolini kehastas Itaalia ühiskonda pärast riigi „lõhkiajamist” risorgimento käigus. Inimese ja fašistliku „mõtlejana” väitis Mussolini kangekaelselt, et tema tahe on absoluutselt vaba. Aga selles suhtes, nagu paljudes muudeski küsimustes, ta eksis. Ettevaatust – selle raamatu esimene peatükk alustab jutustust 1944. aasta jaanuarist ja jätkab seda (näiva) lõpuni, milleks on duce surm 1945. aasta aprillis. Lugejad, kes eelistavad kronoloogiliselt arenevaid biograafiaid, peaksid kohe käsile võtma 2. peatüki. Ent peaksid seda tegema teadmisega, et käesoleva raamatu autor ei usu ei absoluutselt vabasse tahtesse ega ka mitte absoluutsesse determinismi. Üks igasuguse biograafia kõige ilmsemaid vigu on liiga kergel käel tehtav järeldus, et kirjeldatav isik peabki lõpetama seal, kus see temaga juhtus. Tegelikkus on muidugi teistsugune. Ning esimestes peatükkides teen ma aeg-ajalt pausi, et mõtiskleda virtuaalajaloo režiimis duce’st, kes pole end veel täielikult realiseerinud. Meie kõigi elus on olemas teatud ajahetked, mil ajalugu oleks võinud teha pöörde või jätta see tegemata. Kindlasti oli see nii ka Benito Mussolini vigaderohkes elus. Ta võis ju paarikümne aasta vältel olla Itaalia diktaator, kuid ta ei sepistanud oma karjääri üksi (ega saanud sellest ka suurt isiklikku rahuldust).

32


Mussolini