Page 1


Kujundanud Janika Vesberg Toimetanud Marika Mikli Tekst ja lugejate kirjad © ERR, 2010 Saateks © Hille Tarto, 2010 Fotod: ERR, Eesti Filmiarhiiv ja erakogud (vt lk 207) Fotod on valitud ajastu illustreerimiseks ega ole seotud kirjades mainitud isikutega. ISBN 978–9985–3-2074–7 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Printon Trükikoda AS

Täname kõiki kirjasaatjaid!


Kummardusega oma vanemate p천lvkonnale ja k천igile, kes usaldasid oma lood lugejale


Saateks Elu see on lühike aga aeg on pikk kirju koor on sel elul tume südamik tume otsekui uni kõikidega koos kes on sinuga olnud ajas ja ajaloos sest et meil on üksainus elu ja eluruum ja sügaval meie all maa tuline tuum Jaan Kaplinski

Kes meist ei tahaks rääkida oma lugu? Kui oleks hea kuulaja? Mõelda end ajas tagasi, ühte kunagisse aastasse, päeva, sündmusse, hetke, ja lasta mälestustel voolata. Igal inimesel on ju vähemalt üks lugu, mille kohta ta võib öelda: ma ei unusta seda iialgi, see oli, nagu olnuks eile... Jutustada üht sellist lugu, mis aastakümnete eest täitis hinge ääretu rõõmuga ja ka meenutades toob näole naeratuse. Või kurba, isegi traagilist lugu, mille puhul mälestuse valu siiski enam nii haiget ei tee? Sest kõik on ammu andestatud. Kuulajas kutsub see esile imetluse või kaastunde. Ja võibolla ka mõistmise.


Kahjuks kaob lõviosa lugusid jäädavalt, vaid killuke neist jääb raamatutesse, arhiividesse või rändab suguvõsas põlvest põlve edasi. Kuid enamasti on mälestused nagu kallis pärandus – meile endale. Teie ees on raamat kirjadest, milles ligi 200 inimest on usaldanud lugejale mälupilte või lugusid oma elust ajavahemikul 1929–1985. Vaatajamängu „Mis aastal?” mängiti „Prillitoosi” saadetes (ETV) kahel hooajal: 2001–2002 ja 2002–2003, sügisest kevadeni. Mäng oli lihtne – saates näidati filmi- ja videokaadreid mitmest ühe aasta jooksul toimunud sündmusest Eestis ja mujal maailmas ning vaatajatele esitati küsimus: mis aastal need sündmused aset leidsid? Vastata tuli nädala jooksul. Vaatajatele esitati ka üleskutse: kirjutage meile lisaks õigele vastusele ning aastanumbrile midagi enda elust. Kas olite neis sündmustes osaline? Mis on jäänud meelde, milline juhtum oli kõige olulisem või erutavam, mille poolest just see aasta on teie elus meenutamist väärt? Sündmused, mille kohta küsimused esitati, toimusid aastatel 1929, 1935, 1938, 1947, 1948, 1954, 1958, 1959, 1960, 1964, 1965, 1968, 1977, 1978, 1981, 1983, 1985. Kirjad saabusid ja lummasid ... Neid lugedes oli tunne, nagu vaataksid elavaid pilte kirjutajate muredest ja rõõmudest, hirmudest ja ülekohtust, vaesusest ja tööst, armastusest ja kannatusest. Kirjade autorite seas pole kuulsaid isikuid, need on tavalised inimesed. See on lihtsalt rahva elu ja lugu. MEIE LUGU. Sünniaega ei valita, inimene sünnib, elab ja sureb selles ajas, mis talle on antud. Elu on vaid sähvatus igavikus, kuid see on iga inimese jaoks ainus elu, kus kõik toimunu on kordumatu ja väärtuslik – ning see kordumatu ja väärtuslik kaob paraku tihti jäljetult, kui kaob inimene. Mida rohkem suudame talletada just seda tavalist, lihtsat, kordumatut elu, seda rikkamad oleme. Lisagem siis senisele rikkusele veel ka need 267 mälestuskildu eestlaste elust 20. sajandil.

Hille Tarto, „Prillitoosi” toimetaja ja saatejuht 1988–1996 ja 2000–2008.


MIS AASTAL TOIMUSID NEED SÜNDMUSED?

1. jaanuaril võeti Eestis kasutusele meetermõõdustik. Tallinnas alustati EKA (Eestimaa Kinnitus-Aktsia-Selts) maja ehitamist (arhitekt Robert Natus). Praegu asub selles hoones Vabaduse väljak 7 Tallinna linnavalitsus. Robert Natus on projekteerinud ka Pärnu mnt ja Roosikrantsi tänava nurgal asuva ärihoone. 28. aprillil toimus Estonias esimene avalik raadioõhtu. Asutati Eesti Vabadussõjalaste Keskliit, mis seadis oma eesmärgiks Vabadussõja veteranide eest hoolitsemise, kuid hiljem sekkus üha enam poliitikasse. Algas ülemaailmne majanduskriis, mille mõjud jõudsid peagi Eestisse. Esimese kroonitud riigipeana külastas Eestit Rootsi kuningas Gustav V, aasta varem oli riigivanem Jaan Tõnisson käinud Rootsis Gustav V 70. sünnipäeval. Noor-Eesti kirjastuselt ilmus Hugo Raudsepa külakomöödia „Mikumärdi”, mis samal aastal lavastati ka Draamastuudio teatris. 9. juunil avati Pärnus skulptor Amandus Adamsoni loodud mälestussammas Lydia Koidulale. Professor suri 26. juunil... Estonias esietendus Adolphe Adami ballett „Giselle”. Päevaleht korraldas oma esimese iludusvõistluse ja miss Estoniaks kuulutati Meeta Kelgo, kes mängis ka mõisapreilit filmis „Jüri Rumm”. Režissöör Johannes Loopil valmis mängufilm „Jüri Rumm”, mille operaator ja produtsent oli Konstantin Märska. Filmi näidati Tallinna kinodes Grand Marina ja Rekord.

aasta 1929

9


AASTA OLI 1929

Mäletan seda aastat väga hästi. Elasin tollal väikeses Võru linnas, kus olen veetnud peaaegu kogu oma elu. 25. oktoobril sain 16-aastaseks. Meie peres kasvas peale minu veel 8-aastaseks saav vend Ilmar ja minust aasta vanem õde, kes õppis Võru Naiskutsekoolis õmblemist. Õppisin Võru Õpetajate seminaris. Kevadel lõpetasin selle II klassi. Kogu kaheksa õpitud aasta vältel olin ma olnud klassis kõige lühem. Sügisel III klassi esimesel võimlemistunnil võtsin samuti koha sisse rivi lõpus. Oli juhtunud aga ime. Olin suvega rohkem sirgunud kui viis minu klassikaaslast-tüdrukut ning õpetaja paigutas mind rivi lõpust lugedes kuuendale kohale. See oli tore! Tegelikult see aga oli meie perele nagu paljudele eestlastelegi raske aasta. Isa oli tööta. Linnavalitsus korraldas küll töötutele hädaabitöid, kuid töötasu oli selle eest väike. Emal oli mitu passijakohta (st oli peresid, kus ei peetud teenijaid, vaid vajati abi pesupesemisel ja koristamisel). Ema päevad olid nende perede vahel nii ära jaotatud, et kodus me teda peaaegu enam ei näinudki. Anna Võrust

10

aasta 1929


Lõpetasin sama aasta kevadel Tallinna Linna Tütarlaste Kaubanduskooli, esimene töökoht oli mul Tallinnas Valli tänaval asuvas jalanõude kaupluses. Rootsi kuninga Gustav V külastusmarsruut kulges mööda Viru tänavat ja olin Viru ja Valli tänava nurgal seda haruldast külalist imetlemas ning nägin teda oma silmaga. Helmi Kehrast

aasta 1929

11


See oli minu elus muutuste ja ilusate lootuste aasta. Kevadel lõpetasin tolleaegse Kingissepa Keskkooli Saaremaal. Olin 18-aastane, oma lennu üks edukamaid lõpetajaid. Oli aeg, mil sõjakoledused olid jäänud kümne aasta taha, ees ootas nii palju. Oli vaene aeg. Meid oli kodus 7 õde-venda, 5 minust nooremat. Sõitsin 1954. a. augustis Tallinna ja sooritasin edukalt sisseastumiseksamid Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse osakonda. 1. septembrist algas elu Narva maantee ühiselamus. Tuba oli tihedalt voodeid täis – kokku 13. Suure pere lapsena ei tekitanud see minus mingit vastumeelsust. Enamik kaaslastest olid endised klassiõed Saaremaalt. Elu oli lõbus, naer ja nali olid igapäevased saatjad. Sõna „stress” oli veel tundmatu. Ka õppimine läks hästi. Pidi ju arvestama, et hinde „rahuldav” puhul jääd ilma stipendiumist. Seda äpardust ei juhtunud minul kordagi viie aasta jooksul. Vist küll esimest korda jõudis minuni Eduard Viiralti nimi. Küllap siis tema surma puhul oli ohutu teda meenutada. Hiljem sai minust tema loomingu suur austaja. Aastaid hiljem õnnestus mul tellida kaunis raamat tema elust ja loomingust. Ella Kuressaarest

Olin siis ise Tartu Ülikooli kunstiajaloo eelviimase kursuse tudeng, kes pidi igal sügisel mitu nädalat kolhoosis kartuleid koristama. Enne õppetöö alata ei saanud. Loomulikult oli kogu see lugu vastik, kuid nalja ja naeruga saime ikka hakkama. Ärksamad pead lõid isegi nendest aegadest meie kursuse lõbusaid lööklaule, mida siis täiesti kõrist pasundasime. Minu õpetaja, professor Vaga, reetis mulle, et ta on olnud kogu oma elu impressionistide jünger. Kui ta meile loengul veidi rääkis Eduard Viiraltist, sai ta ülevalt poolt kohe pähe. Viiralt suri ju 8. jaanuaril 1954. a. Pariisis. Aga ma olen uhke, et ma võin oma professori kohta öelda „minu õpetaja”. Oma õpetaja peaks olema igal inimesel. Inge Tallinnast

88

aasta 1954


1954. a. tulin ma elama Tallinna Tartu mnt 45, onu ehitatud majja. Minul on selle korteriga ja Ed. Viiraltiga mälestus, mis mõnigi kord meenus. 1938. a. juunis tõi onu mind esimest korda Tallinna. 1. juulil oli uksekell. Kästi minul avada. Astus sisse noor sale tumeda juuksepahmakaga mees. Tervitas ja jäi mind üksisilmi vaatama. Pildi järgi ma teadsin, et on kunstnik Viiralt. Ta elas selles majas korter 5. Olin 15 a. vana. Minul, maaplikal, oli kole piinlik Tema pilgu all. Lõpuks tuli onunaine ja Viiralt ütles väga rahulikult, et ta oli tulnud üüri maksma. Rohkem ei rääkinud sõnagi. Oli alati maksnud 1. kuupäeval. Sügisel sõitis Viiralt Pariisi. Viimasel päeval oli ta kutsunud onu oma tuppa ja tahtis serveerida prantsuse konjakit, mis oli kümme aastat vana, plekk-kruusist. Kõik oli pakitud. Onu leidis, et see küll ei lähe ja tõi alt kristallklaasid. Viiralt oli öelnud, et ta pole kümme aastat tilkagi alkoholi võtnud. Amilde Laagrist

Aasta 1954 oli mulle isiklikult väga tähtis. See oli esimene tööaasta koolis peale TRÜ ajaloo osakonna lõpetamist. Meil oli väga tugev kursus, kellest sai terve rida teadlasi ja ekspresident. Tallinn võttis vastu aga uute ülesannetega. Mind suunati tööle Tallinna II Keskkooli (Tallinna Reaalkool). See oli siis veel poistekool. Kool oli väga tugev. Kui meenutan endisi õpetajaid, siis paljud neist olid tulnud (Tartu Ülikoolist) soliidsete teadmiste ja kommetega. Ja mind võeti väga sõbralikult ja hästi vastu. Väga lõbusad olid õpetajate peod ja ekskursioonid. Ja poisid olid vahvad. Kooli direktor Tsõgankov (Paša) hoidis väga õpetajaid ja kogu kooliperet. Oli aga õppimises nõudlik. Tema oligi see mees, kes ütles „kused nurka ja hoorad laulavad”. Helgi Tõrvast aasta 1954

89


Mina olin 1965. a. 8 aastat abielus olnud, kuid suurema osa sellest ajast korteri puudusel mehest eraldi elanud nn. külalisabielus. Mees oli 1956. a. Siberi vangilaagrist tulnud ja elas Maardu-Kallaveres oma töökoha ühiselamus. Mina koos õega ema juures Tallinnas 17 m2 kööktoas. Suure taotlemise peale saime 1962. a. hilissügisel ema korteri peal II korrusel oleva kööktoa (ka 17 m2), mille omanik suri. Olime õnnelikud, et saime koos elada. 1965. a. olime enam-vähem jõudnud eluks vajaliku sisustuse ja tarbeesemed muretseda. Palgad olid väikesed – minul vanemraamatupidajana 80 rubla, millele lisandus plaanitäitmise preemia. Jõudsime siiski ka mootorratta „Pannoonia” osta ja sellega mööda metsi marjul ja seenel käia ja Eestimaaga tutvuda. Õde ehitas Mustamäele kooperatiivkorteri ja kolis ära. Mina üritasin ema ja oma kortereid suurema vastu kokku vahetada. Küll oli raske! Eha Tallinnast

164

aasta 1965


Aasta 1965 oli mu peres väga tähtis. Nelja-aastasele tütrele sündis õeke Anu, kes on bioloog ja nelja poja ema. Kaks päeva enne tütre sündi sain Tallinna Haridustöötajate a/ü-lt loa osta kasutatud auto. Olin õpetaja Tallinna 6. õhtukoolis. 32aastane. Autosid oli vähe. Abikaasa asutuses, kus oli 500 töötajat, oli vaid 3–4 isiklikku autot. Auto oli Kopli lahe äärses laos ja kole räämas. See „Moskvitš-423” pikap maksis 1610 rubla. See oli suur summa. Meil tuli selleks raha sugulastelt laenata. Auto oli suur abivahend, sest suved veetsime Tõrvas ema juures. Sai sõidetud Karjalas, Karpaatides, Kaliningradis ja Baltikumis. Helgi Tõrvast

aasta 1965

165


http://www.serk.ee/files/arhiiv/meielugu  

http://www.serk.ee/files/arhiiv/meielugu.pdf

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you